Täna 67 aastat tagasi hakkas. Rahvaga kõnelema oma ringhääling, mida me täna tunneme Eesti raadio nime all. Tõtt-öelda pole raadiorahvas kuigi rõõmsas pidumeeleolus, sest poliitikute suust on viimasel ajal kõlanud mõte, et Eesti raadiot polegi vaja. Poliitikute seisukohad raadio aastapäevaks antud usutustes on siiski mahedad. Kuid rahvusringhäälingukoht tänapäeva Eestis on kaunikesti lahtine. Teile on omistatud seisukoht, et Eesti raadiot praegusel kujul võib olla ei olegi vaja. Kas see on nii? See on üks selline jälle selline seisukoht, mis mul on omistatud, ilma, et minu käest küsitakse otseselt, ma tänan väga hästi raadiot, et mul on võimalus siis oma seisukohta ütelda, kindlasti on riigil Eesti raadiot vaja, siin ei ole, ei saa olla mitte mingisugust kahtlust, mitte mingisugust teist võimalust, nii et see seisukoht on absoluutselt üheselt selge on loomulikult ka selge see, et, et Eesti raadioasend tuleb fikseerida, tuleb fikseerida mitte lihtsalt kuidagi nii õhku rippuma jahvata valitsuste, määruste või korraldustega, kus on väga raske aru saada kõik, kellele täpselt raadi allub, kuidas see süsteem töötab, vaid fikseerida ikkagi seaduses. Ma väga loodan, et me ikkagi lähemate kuude jooksul jõuan parlamendis nendega vastavate seaduste arutelud, nii, ma arvan, et siin on tegemist mitme erineva seadusega ühet üks nendest, mis määrab ära võib-olla üldse kogu raadio ja televisioonilainete kasutamise korra kõige laiemas mõttes ja teine. Ilmselt ma arvan, et võivad ka Eesti Raadio ja Eesti televisiooni riiklikus mõttes vajada eraldi seadust mille taga nende seaduste vastuvõtmine viibib. Omal ajal, kui määrati ametisse televisiooni ja raadio peadirektor siis oli juttu, et juba selle aasta veebruariks oleks pidanud need seadused olema vähemasti. Arutelul need esimesed variandid, kui need hakati tegema põrkusidki, sellele arusaamisele, et see probleem on tunduvalt keerulisem, kui esimesel pilgul tundub ja need lahenduste leidmine ei ole nii lihtne. Siis moodustati siin vahepeal eraldi töögrupid, kes sellega tegelesid ning ka seaduseelnõu valmis said kultuuri ja haridusministeeriumi kaudu. Nüüd on see seaduseelnõu läbinud praegusel hetkel neil justiitsministeeriumi ekspertiisi kusjuures ekspertiis sealt ei näitas jälle ära suure hulga uusi nõrku kohti. Ja praegu olen ma palunud siis võtta ka sellest järgnevast tööst aktiivselt osa riigikogu vastaval komisjonil selleks et jõuda ikkagi järgmise aasta alguses. Ta oli meil praegu põhimõtteliselt ka selle aasta tööplaanis valitsuses sees, ma väga kardan, et me vist ei jõua veel aastajooksudega läbi arutada viimase informatsiooni põhjal, mis minu käsutuses on kuid järgmise aasta esimese kuu jooksul anda kuju tahaksime ta ikkagi valitsuses lootusele saada. See probleem on loomulikult väga keerukas ja seda seadust on õige paljudest variantidest tehtud ja põhjalikult ümber tehtud. Viimaks teda nii lähedale, praeguse Euroopa põhimõtetele kui võimalik. Kuidas määratleb valitsusjuht Eesti Raadio asendi Eesti kultuurilises ja poliitilises maastikus? No ma arvan, et on olemas teatud hulk informatsiooni, teatud hulk saateid teatud, et nagu võib-olla lähenemisvõi vaatenurk, mis ei ole kommertsiaalne. Ja see jääb alati alles ja riik peab leidma vahendid, et see osa, informatsiooni, see osa saateid võib-olla kahte, kaks uut liiki, üks on siis teatud liiki informatsioon. Ja teine osa on teatud liiki grupid, inimeste grupid, kelleni võib-olla kummartsiaal jaamad niivõrd tugevalt ei jõua. Ja kellele siis informatsiooni jõudmise tagamine on riigi peal ja riik peab tagama esse informatsioon või teatud gruppidele vastav nende vajadusi rahuldav informatsioon, teave nendeni jõuaks. Kui sageli isegi kuulata, et Eesti raadiot ja mida? Oi ma ausalt öeldes ei jõua seda suurt üldse kuulata, sellepärast et varsti juba tõesti vaata, et poolteist aastat ametit on, ikka võtab ära kogu jõu ja energiaga enne seda ametit kuulasin õige suure huviga hommikud oma eriala, ma kuulasin poliitikasaateid ja kuulasin teda huviga ja selles suhtes tegi Eesti raadio ära Õige tänuväärse töö. Ma olen ka ise omal ajal muudes poliitika näiteks kui ka kultuurisaadetes Eesti raadios kaasa löönud ja, ja need on just sedasorti saated, nagu ka muinsuskaitsest ajaloolisest pärimusest, mis kuuluksid selle hulka, mis peaksid säilima. Kultuuriminister Paul-Eerik Rummo arvates on Eesti Raadio Eesti riigis hädavajalik kuid ta ei tõmbaga kindlat võrdusmärki ideaal rahvusringhäälingu ja praeguse Eesti raadio vahele. Tõeliselt kuulub raadio. Kultuuripilti kahesel viisil üks viis on see, et raadio on iseenesest üks kultuurinähtusi ning olenemata sellest, missugune on saadete temaatika ühel või teisel juhul kannab raadio teatud informatsiooni, kultuuri, infolevi, kultuuri ja on sellisena ise eks kultuurinähtusi. Sellisena praktiliselt võrreldamatu ühegi teise kultuurinähtusega, ta on niivõrd tugevalt oma spetsiifikaga. Teine asi on siis raadio oma tehniliste ja kas kas massiliste võimalustega kui üks mude kultuurialade levitajaid ja propageerijaid kunstikirjandussaadete kultuurisaadete kaudu, rääkimata muusikast. Kui kerkis. Probleem sümfooniaorkestriga, siis võis juttu mõista nii, et Eesti Raadio on väljunud valitsuse või riigikontrolli alt. Eesti Raadio oma minu teada veel ka täna liivapõhidokumendiga ma ei mäleta, kas see nimi on põhikiri või põhimäärus ei olegi kuidagimoodi Määrata tulema valitsuse kontrolli all või ühegi valitsus institutsiooni valitsusalas. See, kas Eesti raadio kuulub mingisse teise riikliku institutsiooni kontrolli alla, on on sellesama põhidokumenditekstist lähtuvalt samuti vaieldav. Sest kehtib nii-öelda ülemnõukoguaegne põhidokument. Ühelt poolt ja teiseks, isegi kui selles dokumendis vahetada ülemnõukogu nimi välja riigikogu nimega ei ole eriti selgelt või ma ütleksin, pole üldse mitte mingisugust mehhanismi kuskil täpselt kirjas, mis viisil Eesti Raadio aruande kohustuslikkus parlamendi ees tegelikult toimida saaks. Kelle haldusalas peaks olema Eesti Raadio ja mis teie arvates tuleks Eesti raadios teha teistmoodi, kui on praegu? Selle asja peab lahendama ühiskondlik kokkulepe ja parim tee selleks. Kindlasti on praegu lõpusirgel oleva ringhäälingu seaduse eelnõu arutelu riigikogus selles eelnõus sellisel kujul, nagu mina teda täna tunnen on Eesti Raadio või tegelikult Eesti ringhäälingukompanii, nagu see eelnõu sätestaks avalik-õiguslik organisatsioon, kes on samuti teatud seoses just nimelt parlamendiga parlamendi poolt moodustatakse Eesti ringhäälingukompanii nõukogu. Ma arvan, et see mehhanism üldjoontes on päris hästi mõeldav. Aga ka selles seaduseelnõus minu meelest ei ole veel päris täielikult olemas kogu tooge, mis, mismoodi seostatud riigikoguga või isegi seostatus selle nõukoguga päris täpselt käima hakkab. Kui palju kultuuriminister ise Eesti raadiot kuulab ja mida ta sealt kõige meelsamini kuulab? Selliseid lõbusamaid saateid on lihtsalt väga vähe aega kuulata, nii et noh, põhihuvi on saada kätte uudised. Ma kuulan neid eesti raadiost eestikeelsest vabast Euroopast venekeelsest vab odast BBC-st. Ja noh, selle pildi peale kokku enam-vähem saan selle maailmapildi, millega tuleb toime. Ka riigikogu kultuurikomisjoni esimees Sulev Alajõe kinnitab, et Eesti Raadio peab olema. Võib-olla mõned poliitikud, on. Mingisugustel segastel ajenditel ja mingisugustest kahtlastest sündmustest tulenevalt niimoodi väitnud mina selle väitega nõus ei ole. Ma arvan, et Eesti nagu kõik teisedki väikesed eurole Euroopa riigid vajab kindlalt avalik-õigusliku televisiooni ja avalik-õigusliku raadiot mida me võiksime kokku nimetada avalik-õiguslikuks, ringhäälinguks või ka rahvaringhäälinguks kus ta Eesti kultuuri ja võib-olla ka poliitilises pildis peaks asuma Eesti Raadio. Ta peaks olema rohkem Eesti kultuuripildi kui poliitilise pildi osa. Kuigi nende kahe pildi vahele joont tõmmata on minu meelest äärmiselt raske. Rahvaringhääling peaks kindlasti sisaldama endas teatud kindlaid ütleksime siis kultuuriteemalisi programme, konkreetsemalt häid infosaateid, häid lastesaateid, häid koolitusteemalisi, kultuuriteemalisi saateid, saateid vähemusgruppidele. Ja kui nüüd analüüsida seda nimekirja, mille ma tõin, siis on täiesti selge, et sellist programmi ei saa pakkuda ükski kommertsstruktuur sest kommertsstruktuur peab tahes või tahtmata arvestama, et vahepeal saab reklaami müüa. See aga esitab suuremad nõudmised meelelahutusliku osa peale ja see ongi peamine, mille tõttu erinevad teineteisest avalik-õiguslik ning eraõiguslik ehk siis kommertsringhääling. Sellega seoses. Ma loodan, et pärast seda, kui riigikogu on Ringhäälingu tegevust reguleerivate seaduseelnõude arutamise käigus mõningad küllaltki olulised momendid. Meedia tuleviku suhtes selgeks vaielnud hakkab ka Eesti raadiokoht olema Eesti ühiskonnas palju täpsemalt määratletud. Kas Eesti riigi rahakotist jätkub raha Eesti raadiole võib-olla natukene rohkem, kui seda on jagunud praegu? Ma arvan, et üheski Euroopa riigis ei ole avalik-õiguslik ringhääling rahul selle rahaga, mis on nende käsutuses. Sest kui me seame Eesti raadiole näiteks väga kõrged nõudmised nende programmide tootmisel, mida ma nimetasin, siis ei ole neid võimalik täita olukorras, kus erakapitalil põhinev ajakirjandussektor maksab Eesti Raadio ja Eesti televisiooni ajakirjanikud mitmekordselt üle. Samas ei ole võimalik häid programme toota selle vananenud tehnikaga, mis praegu Eesti raadios on olemas ja sellega seoses muidugi lasub. Riigil lähemas tulevikus suur kohustus. Eraldada Eesti raadiole nii palju raha, kui on vajalik nende ülesannete täitmiseks, mida riik samal ajal Eesti raadio toota. Tartu Raadio peadirektor Vello Lään on kaua aega töötanud Eesti raadios ja kaitsnud väitekirja ennesõjaaegse ringhäälingu kohta. Mida arvab tema poliitikute näidetest? Kõige ägedamad? Eraraadiokaitsjad näiteks noh, kasvõi Rein Lang ei ole ealeski kahelnud, et riigiraadio kui selline peab eksisteerima, sest esiteks on vaja sellist sõltumatut kanalit ja teiseks, kes siis kannab kultuuri, sest ta oleme nüüd ausad, ükski eraraadio ei saa olla suure kultuuri kandja lihtsalt juba finantsilistes ja paljudel muudel kaalutlustel, tähendab, igaühel peab jääma oma mängumaa ja eraraadio ei asenda riiki. Ja tõtt-öelda, ega see ära proovitud Eestis on ju eraraadio olnud, sest sai alguse riigiraadio vaid osaühisus Raadio Ringhääling 926. Ja kestis kuni 34 aastane, nii et noh, peaaegu kaheksa aastat ja sai ära proovitud, et esiteks, erakanal ei tahtnud teha kulutusi, ta püüdist nii säästlikult majandada kui võimalik, aga sellega kannatas ikkagi raadiotase. Sest omal ajal, kui major Fredo Albree nentis, kui ameti 34. aasta suvad üles üle võttis, et meist tagapool Euroopas on ainult Leedu kõik on eespool. Kui aga venelased 40. aastal võimu võtsid, siis olime meie no julgelt öelda juba Skandinaavia tasemel, tähendab selle lühikese ajaga juba riigiringhääling oli võimeline tegema seda, mida eelkäija palju pikema aja jooksul ei olnud suuteline. Kui kergelt toona läks riiklik otsustus, et raadio peab olema rahva finantseerida. Vaat kuluaarides seda isegi välja ei tulnud ja ehkima vestlesin free Dolbreega pikki aastaid, kuid tema ütles ka, et seda tagamaad teda kutsuti üks ta välja ja tehti ettepanek, ta ei tea, umbes aasta kestis see, kuidas öelda hoovõtt. Kuid ärgem unustagem, et langes kokku, kui nüüd sellele sellise operatsiooniga, kui Päts ja Laidoner tulid etteotsa, tähendab, kui riigis oli vaja korda ja kõva kätt siis oli, sellega kaasnes ka juba ringhäälingu riigistamine, nii et seal oli ka poliitiline mõte olemas. Ehkki anname nüüd Auadega ringhääling jäi sisuliselt siiski objektiivseks, ei olnud ta sugugi Pätsi Laidoneri käsutuses. Üksnes muidugi vapside vastu oli hoiak olemas, aga mina ütleksin, et riigi ringhäälingu oli selle sõna kõige paremas mõttes objektiivne ringe. Ega see ei tähenda seda, et riigil on ringhäälingut ainult oma propaganda tegemiseks vaja. Vaat just seda tahan väita, et mitte tähendab, on täiesti võimalik ja seda tõestab ju ka siin naaberriikide eeskuju, kus valitsused tulevad, lähevad üks partei tõuseb, teine vajub, aga ringhääling on see, kust inimene saab, kuidas öelda, selle erapooletu ja, ja noh, tõelise informatsiooni, sest oleme ausad, ega meie eraraadiod hakkavad ka juba poliitilist ilmet võtma, on, kes on maksumaksjate ühinguga liitunud või on muud huvitav. Nii et üks selline kanal peab olema, kust inimene teab, et see on nüüd see kuldne kesktee ja ei ole mitte äärmuslik. Aga millest tuleb siiski see, et poliitikud aeg-ajalt üritavad mõista anda, et Eesti raadiot kui niisugust ei olegi vaja ja kui tõsiselt nad võivad üldse seda tegelikult mõelda. Mina ei usu, et nüüd päris tõsiselt, esiteks võib mõnele anda tunda väikene pettumus selles, et ootused riigiraadio käib seda rada, mille, millest tema isiklikult huvitatud ja kui siis riigiraadio on objektiivne, ei mängi igat poliitilist aktsiooni kaasa, siis see mees võib rahulikult tõsta häält, et milleks riigiraadiot üldse vaja on. Aga tal on oma oma huvid mängus. Teiseks, ega kui raha napib, siis on ju näiliselt kõige lihtsam hävitada ükskõik, on see hariduslik kultuur, minna selle kallale, sealt on kõige kergem teha kärpimisi. Aga samal ajal, kes nüüd vähegi perspektiiviga mõtleb, see ei saa üldse seda teed välja pakkuda, minu arust need on läbimõtlemata väita, et see näitab, et inimesed ei ole asjasse süvenenud. Ivar Trikkel kauaaegne raadioreporter, praegu Pedagoogikaülikooli õppejõud. Iga rahvas vajab oma infrat kanalit. Iga rahvas ajab rahvuslikul ringhäälingut ja mitte ainult Toom pea teab edasikandmiseks, selleks võivad olla kasvõi, ma ei tea, mistahes spetsiaalsed operatiivsed kanalid vaid rahvas elab koos oma ringhäälinguga ja rahvas ei ela mitte ainult Tallinnas ja Toompeal ei ole mitte kõik, kes esindavad rahvast. Nii et üks kommerts ja ei saaks hakkama sellega millega peab hakkama saama. Rahvusringhääling. Ei, miks ta ei võiks hakkama saada, võiks küll hakkama saada, tuleb tunnetada, ringhäälingufunktsiooni ja ringhäälingul on rahvast ühendav funktsioon. Ta on identne miteediga endi. Ta seob tuhandeid inimesi, ta kujundab avalikku arvamust ja seetõttu üks kommertskanal seda kunagi teha ei saa. See oleks täpselt samuti, kui me alles hiljaaegu vaidlesime, et noh, on veel siis mõtetersot ja nii suurt kallis sümfooniaorkestrit. Nii nagu iga rahvuskultuur vajab oma sümfooniaorkestrit oma tippkollektiive, nii vajab iga rahvuskultuur ka oma rahvusringhääling. Aga miks poliitikud aeg-ajalt lubavad endale selliseid lauseid, et seda Eesti raadiot? Ei olegi ju vaja? Ma arvan seda, kuigi seda ei ole ilus öelda, aga palju on seda välja öeldud, et meil mõnigi kord tuuakse esile teadmised, mis ei ole teadmised, vaid mille asemel ma olen siiski sunnitud ütlema, valitseb ebakompetentsus ja ringhääling on üks neid valdkondi, mida on väga vähe mõtestatud, millel on väga vähe, aga teoreetiliselt et olnud kuigi, olgem ausad, Eesti Raadio on siin noh, Euroopa klassis ja omal ajal Nõukogude liidus oli esimesi, kus tõesti need probleemid selgeks said ringhäälingufunktsioonid ja tema tähendus ikkagi kommunikatsiooni kanalile, sest andke mulle andeks, aga ma just lugesin viimasest esmaspäevast Margus hundi intervjuud, kus ta ütleb, et kanalid võistlevad omavahel, kes suudab rohkem muusikat anda. Kuid ega muusika ei olegi põhiline ringhäälingu edasikandmise vahend. Muusika on hilisem, noh niisugune järel, aga alguseks kommunikatsiooni alguseks oli sõna ja seda sõna sageli ootame, eriti praegu ma kujutan ette maaperedes no tuleme kommertsraadio teise aspekti juurde läheb vähemasti 10 või veel rohkem aastaid, kui meie vaene Eestimaa inimene suudab endale osta niituks suguse raadio vastu ja kus on tõesti võimalik kõiki neid väikseid kommertsjaamu ka kuulata ja kas ta siiski nende poole püüdleb või tahab ta ikkagi millelegi omale ja kindlale truuks jääda. Muide veel üksainus killukene siia juurde kogu maailmas on ammu aru saadud, et isa ja teha järele, meil on praegu niisugune järel tegemise laine ja et kõik ei pea maailmas olema mitte ühesugune. Me olime harjunud Venemaalt tulnud korraldustega, nüüd me oleme näinud, kuidas Läänes kiiresti karistatakse uudiseid. Sest tõepoolest aeg on seal rahaaeg on ka meil raha. Kuid niisugust noh, väike kärafe identiteeti, seda hinnatakse kogu maailmas praegu väga kõrgeks ja seal aluseks on tema oma kultuur. Aga oma kultuur levib. Eesti raadio venekeelse programmi parlamendi korrespondent liilia Sokolinskaja on Riigikogus kuulnud, kui poliitikud Eesti raadio mitte vajalikkusele vihjavad. Mida arvab tema? Ilmselt see oli ikkagi mingisugune poliitiline kemplemine kui öeldakse, et raadiot pole vaja, sest tegelikult seda, mida mina tunnen, tan, olles juba üsna pikad aastad parlamendis saadikut vajavad mingisugust kanalit, mille kaudu nad saavad oma häälega oma isiksuse võluga uma, intonatsiooniga mõjuda, kuulajat oma valijaskonda selles suunas, kuhu nemad ise tahavad, seal ju väljendub siin väga lihtsalt kui tekib mingisugune niisugune, noh, ütleme raske olukord parlamendis, kus võivad olla erinevad arvamused, kus erinevad poliitilised jõud siin vastandamisi siis esindajat mõlemast, ütleme, vastandlikkus poliitilises leeris ikka tulevad meie laua juurde, iik püüavad selgeks tegema meile oma positsiooni, nii et ma arvan, et isegi see viimane jutt, mis oli peaministri poolt, et ikkagi niisugune amegi kraatia on vaja. See juba andis nagu mõista, et poliitikud muudavad oma seisukohti. Praegu on muidugi tekkinud tiine probleem, peab see olema avalik-õiguslik raadio või peab see olema riigiraadio, need on kaks erinevat asja. Nagu võiks arvata Ta aga et lausa nii vissi Ani fileerida seda sihukest sõltumatu raadiokanalit. Ma arvan, et seda tõsiselt ükski poliitik ei võta, sest muide, kust ta saab operatiivselt operatiivselt tõesti rääkida rahvaga, kellest ta sõltub. Aga võib-olla see ei meeldigi poliitikutele, kes parasjagu On võimu juures, et Eesti Raadio on olnud liiga sõltumatu ta ei ole hääletoru. Riigikogu algusest võib-olla tõesti mõned poliitikud, kes jummal niisugust poliitilist vaistu võib-olla ei julg, harjunud üldse sellega, et poliitika ei ole nende nelja seente vahel mingisuguse asi, mis tehakse siin, vaid see on siiski terve riigi väga suur üritus, niisugune tõesti nad ei olnud rahul sellega, et me nii operatiivselt üksikasjalikud ja noh, võib ka ütleb, et me oleme ju ka inimesed, ajakirjanikud mõningal määral ka subjektiivselt valgustasime seda, mis seal toimunud. Aga ilmsed ajad näitavad, et ajakirjandus ei saa midagi halba teha riigile halba teevad need inimesed, kes võtavad otsused, aga mitte need, kes kommenteerivaid või räägivad otsustest. Nii et see esialgne jutt, niisugune kõik, mis halba on riigis, on ajakirjanduses viimasel ajal hakkas vaibuma. Ega seal enam ei ole nii ametlikult kuulda enamasti poliitikutest otsivat ajakirjanikega kantaks. Et, et saada tuntuks või, või teadvustada rahvale, mida just nemad tahavad ja teevad. Ja kõige operatiivsem kõige suurema mahuga infoallikas on ikkagi seesamune. Eesti raadio. Ajakirjanik Harri Tiido oled töötanud Eesti raadios, praegu töötab Kuku raadios. Kas poliitikutel on õigus, kui nad ütlevad, et Eesti raadiot ei ole tarvis ja selle töö võiks ära teha, kuku raadio. Esiteks, ma ei tea, kas mõned poliitikud on niimoodi ütelnud, aga nad on niimoodi ütelnud, annab minu arvates üsna lollisti ütelnud ja minu arvates maise. Ma arvan, et on vaja ja minu arvates on ka kuku raadio pidevalt rääkinud, et on ja sest meie funktsioonid on erinevad. Ja ma olen alati arvanud, et tegelikult peaks olema hea tugev eelarvest finantseeritava nimetama ükskõik kuidas ametliku terminiga avalik-õiguslik raadio või see, mida lääneriikides nimetatakse public reid ja minu arvates on see väga vajalik. Üks eraraadiod tihti palju asju ei saa teha või ei jõua teha, see tähendab, et siin tekib vastuolu kommertsraadio olemuse ja programmi vahel, näiteks meilgi on väga tihti on sõna isegi kommertsraadio jaoks liiga palju tinglikult öeldes harilikult kommertsraadio on ikkagi lühike sõna, palju muusikat ja kogu lugu ja meil näiteks pikad sõnalised saated ei ole tüüpilised kommertsraadiole, aga näiteks riigiraadio või kasvõi nende nimetama riigiraadio rahvusraadiot ja minu arvates see on vaja, sest tal on esiteks, tal on olemas hariduslik moment, tal on olemas tuuriline moment, see tähendab väga palju selliseid momente. Minu arvates peaks Eesti raadiot just tugevdama ja ma arvan ka, et näiteks eelarvelised eraldised Eesti raadiole peaksid olema niivõrd suured, et sinna saaks tegelikult kaasata parimad ajakirjanikud. Et näiteks kommertsraadio võib-olla võtab ajakirjanikke seal nad arendavad ennast ja alles siis võetakse nad, kui nad on tasemel, juba. Nad peavad ennem tõestama, et need on head ajakirjanikud ja seejärel alles võetakse nad riigiraadiosse, see tähendab, riigiraadiotase peab olema niivõrd kõrge. Sellepärast mul näiteks on väga hea meel, kui esimese programm kuulatavus noh, on vahepeal laienenud ja näiteks, kui esimest programmi kuulatakse, minu arvates on see väga hea küsimus on muidugi finantseerida mine ja, ja kõik, meie erinevused ka tegelikult erinevad suhtumised tulenevad sellest, kuidas midagi finantseeritakse. Mida teha siis eelarvest, maksumaksjate rahaga ja mida teha kommertsiga. Kas see olukord, millest sa siin rääkisid, võib ka lähitulevikus tulla, et Eesti raadiol on palju raha ja Eesti Raadio on tõsiselt arvestatav kõrgetasemeline raadio nii nagu sina kirjeldasid? Ma arvan küll. See on tegelikult ei ole isegi ainult raadio enda teha, vaid pigem on see siiski seadusandja teha. Järelikult seadusandja peab taotlema eelarvesse piisavaid summasid. Indrek Treufeldt noore raadiotegijana usub, et Eesti Raadio võiks ja peaks laienema ning valikuvõimalusi suurendama. Tegelikult Eesti rahas. Kanda ära kaks riigiraadioprogrammi mitte ainult ühte programmi, nii nagu praegu on. Mul on niisugune tunne, et raha oleks kusagil olemas, et kui asja mõistlikult ajada, siis võiks Eestil olla kaks täiesti reklaamivaba erinevale kuulajaskonnale mõeldud programmi. Kus see raha sinu arvates on, millele vihjasid me näeme seda, kuidas uued kommertsjaamad tekivad, kuidas nad suudavad ennast ära majandada kuidas nad suudavad anda tundide kaupa produktsiooni ja küllalt väikeste kulutustega. Eesti Raadio kulutused oleksid ilmselt suuremad oma erisuse või spetsiifika tõttu. Aga eks meil annaksin sees ka paremini ühtteist korraldada. Teine lugu on muidugi see, et saatjat tülid on niivõrd üüratud ja niivõrd absurdsed, et et see pidevalt paisutab raadio eelarvet. Siinkohal võib siis meenutada seda, et meil Eesti raadiol on Türil. Maatükk, mis kuulub õigusliku järjepidevuse alusel Eesti raadiole, kuhu me võiksime siis panna püsti raadiosaatja, et raadio oleks kuuldav ja et need kulud oleksid väiksemad. Aga kui enesekriitiliselt nüüd enda sisse vaadata siin raadios, siis mida sinu arvates peaksime tegema teistmoodi, et kuulajale olla vastuvõetavamad on nii palju tuttavad öelnud, et riigiraadio ärritab neid, et see, mis praegu toimub riigiraadioprogrammis selles ainukeseks esimeses programmis on ärritav, nad ei suuda ja, ja KuMul ütlevad seda vanemad inimesed. Noh, inimesed, kes on Eesti raadioga harjunud, kes kuulavad patriotismist eesti raadiot. Siis siis ma tunnen, et miski ripub siiski juba juuksekarva otsas, et tuleb minna veel natukene edasi ja siis me kaotame kõik. Siis meil ei ole ka seda, mida me nimetame Eesti Raadio kaks. Ja üks niisugune maha tegu on olnud see, et on hävitatud, selline ütleme kaubamärk nimega vikerraadio. See oli ju kõik olemas, kõik töötas ja ühel hetkel võeti kätte. Lõpetati köik, käristati lõhki, kõik. Nõnda siis ootame uut aastat. 68. eluaastal ehk saab ka Eesti raadiole selgeks, milleks ja kuidas teda riigile ja rahvale vaja on.