On oma elujärge hinda subjektiivselt ütles ta, et elab ikkagi paremini kui tema kaaslased valla koolist, kes nüüd olid sulased. Kuid ta elas halvemini kui need tema valla koolikaaslased, kes olid nüüd taluperemehed oli lõpetanud ülikooli, abiellunud ilma kindlama majandusliku aluseta töökoht oli ära koondatud. Tööta haritlane. Otsustas võtta sisse koha elus, milleni ta küündis, hakkas põllutööliseks maal. See oli ka raske. Kes tahab haritud sulast. Ta oli mõne aja lihttööline saeveskis. Õnn, et tema naine teda väga armastas ja ei nõudnud temalt võimatut kõrget palka, ilusaid riideid. Laps oli neil nelja aastane. Idülli asemel masendav vaesus, hea söögi ja ilusate riiete asemel. Kahtlane lohutus, et mõisteti, tunti maailma inimesi, et oldi kodus tähtede maailmas, kirjanduses. Naine kaebab, et lapsel on jalanõud läbi valitseja proua on kinkinud oma lapse väikseks jäänud need vajavad parandamist. Niisiis istub saapa, sussike põlvedel, parandab seda, kuidas oskab ja mõtiskleb esteetilise ja eetilise vahekordadest. Ja siis, kui need sussikesed on kõvaks parandatud, tuleb tema tütar ja ütleb. Isa, nad on ju nii ilusad. Ja siis hakkasin nagu midagi taipama esteetilise ja eetilise vahekordadest midagi uut, mida ta seni ei olnud näinud oma stuudiumi ja muu mõttetöö jooksul. Portreevisand. Talle oli antud suur eesõigus mõtelda iseseisvalt, sõltumata keisrist, jumalast mõisnikust. Kas talle oli see õigus antud? Oh ei, ta oli ise selle endale võtnud. Ei, ei olnud võtnudki. Ta oli selle eest maksnud. Hind oli olnud loobumine maisetest hüvedest, mõistlikust, elu järjest, hinnaalanduse pealekauba saadud oli vabadus, õigus, mitte lipitseda lähemate ülemate ees. Ta oli ise selle õiguse endale ostnud loobumisega aust, kuulsusest, varast ja vennast. Et leida taas ennast ürgpuhtana. Portreevisandi juures on sulgudes initsiaalid. Jätkas romaani kirjutamist apsats parajasti pooleli. Mõisnik andis kokale juhatust, lõunaks kirjutas, kuni endal vesi suhu tuli, mõtles. Aastaid on juba palju pornograafiat enam ei kirjutanud. Aga söögiga liiderdamist, see kõlbab igas elu eas. Akrobaat köietantsija, kes ühtlasi mängib viiulit ei tarvitse just paganiini olla, et numbriga läbi lüüa. Iga inimlik virtuoosid, teed, oskus teha midagi, mida teised harilikud inimesed ei oska või ei suuda laseb ennast vaadata, äratab huvi ja nii edasi. Kontserdipoodiumile selle viiulimängutasemega, millega köiel turnides juba võib loorbereid lõigata, veel ei pääse. Mõnesugune analoogia on luuletamisega sonett. Kunst turnimine antud reeglite järgi äratab huvi juba, kui ta tehniliselt laitmatu on. Sisu noh, võib-olla tühinegi. Vaba värsil ei ole muud suuremat õigustust kui kaaluv sisu ja mõjuvad kujundid. Kuulake, mis ta siin kirjutab. Mida rohkem jalg higistab, seda sagedamini tahab ta pesta. Paraja higistamise juures aitab juba küllalt, kui jalg üks kord päevas saab ära pestud, aga jalgu, mis väga kangesti higistavad, peab päevas kaks kuni kolm korda pestama ja ööseks trükitud paberi sisse mässitama ainult niisuguse paberi siis nagu ajalehel valgus on kingsepakunst Tallinn 1894. Koolipõlvest mäletanud Kampmanni eitavat hinnangut selle ajalehe kohta. Tsiteeritud teose kingsepakunst sissejuhatuses ütleb autor J lill oma raamatuotstarbe kohta. Raamat peab igale mõtlejale kingsepale, tema töö juures juhatajaks ja äratajaks olema. See paljutõotav väide paneb mind küsima, kuidas on lugu valguse paberiga. Kas on see üks peidetud satiiriline müks selle ajalehe pihta või oli valguse paber tõepoolest, kas pehmem, niiskust, paremini imav kui teiste tolleaegsete ajalehtede paber. Te laulate üht laulu ütleme et see on mingi partei võitluslaul internatsionaal näiteks või Horst Vessel Teie toote kuuldavale harmoonia jumalikele seadustele, alistatud kaunite toonidena sääraseid sõnu nagu ahned koerad või root, front und reaktsioon. Kas see ei ole liig suur, lubamatult suur au säärastele, põlastust, väärivatele, mõistetele või teiselt poolt, kas see pole muusika muuside madaldamine? Kui olin 12 aastane, mängisin ühel suvel mingis vene väikelinnas omaealiste poisikeste kurni. Õhtuti kogunes meid tollele tolmusele tänavale 10 15 20 poissi. Ma vaatan praegu neid venelasi üle tee saksa abiväelasi, kes peatuvad kuriksi majas ja äkki meenub mulle, kus on need poisid, kellega kord kurni mängisin kus nad on ja mis kellestki neist on saanud. Muidugi oleks neid asjata otsida nende hulgast siin üle tänava. Need on märksa nooremad. Sest nood minu mänguseltsilised, imelik küll, peavad praegu ka ikka 40 aastased olema. Igatahes väga tõenäoline, et üks osa neist on elus hoolimata ajast, mis Venemaale öeldakse olevat nii raske olnud. Abielus ja laste isad võib olla tolles samas linnas elavad nad praegugi, kuivõrd ainult viimased paar sõjaaastat toda linnainimeste elu asemena kõlbmatuks pole teinud. On tõenäoline, et mõni nendest on punaarmee võitleja, mõni võib-olla on isegi kõrge riiklik funktsionäär. Venemaal oli ju sel ajal, kui nemad parajas nooruses olid, palju tõusuvõimalusi ükskõik kuidas igaüks neist on elanud oma elu ja see elu ei tarvitse oluliselt olla sisu vaesem kui minu oma keskmiselt. Nii hästi välise sündmustiku kui siseelu mõttes. Ja see tähendab siis, et kokku meie kõik, igaüks omaette oleme läbi elanud määratu palju. Kui kummaline, et see määratu väliste sündmuste küllusias eelmiste elamuste hulk nii vähe jälgi jätab maailmas nii vähe mõjutab maailma. Inimese elu väiksus maailma kui tervikuga jah, juba ainult meie maa keraltki mõõtes. Kingissepa tööst? Keegi jutustab Kingissepale naabrimees tegevat Kingissepatööd. Võtab sul viimati leiva, ütleb Kingissepp. Kas ta traadi otsa käest maha viskab, suhu, pistab, maha viskab? Noh, ei siis saadast kingseppa ega leiva äravõtjat. Kingsepp senterist. Kui senteri juba vanamees oli, tegi ta kord ühele rikkale peremehele paari uusi säärsaapaid. Ütleme, et Visu oli selle peremehe nimi Pisurduli saabastega tagasi paari päeva pärast irises virises nende juures kordas mitu korda. Kuule, Ma arvan, nagu Olesi igivähet pike. Tsenter kuulas, ei lausunud sõnagi. Kuule, nägi Olesi nagu vähet pike, kas neid ei sääs veidi lühem besteete? Tsentrile läks kops üle maksa, ta haaras saapapaari, seadis pakule ja lõi kirvega ninade otsast tüki maha. See nüüd on lasul lühenda. Kriitiku dilemma kiita või laita, laita, laita kindlasti, sest kui kiidad omandad ühe sõbra ja kaks, 30 vaenlast kõik kiidetu kolleegid enam-vähem laida taga omandad, möönan ühe verivaenlase, aga ühtaegu 20 30 sõpra. Jälle kolleegid muidugi mesis enam kahelda. Vekker lülitab sisse teadvuse pääl rebitakse padjalt laisad kondid, madrats, silt. Kuus tundi surma, aseainet, rahulikku und, selja taga. Eespäevased askeldused, mured vaevalt voodist väljas tunned, kuidas närvikiud hakkavad särisema nagu läidet süütenöörid. Aga millal kord sünnib? Vabastav ja puhastav plahvatus. On konflikte saatuslike läbi põimumisi, mis tõukavad inimese äärmiseni taparelva tõstmisele teise kae enese vastu. On inimesi, keda konfliktid võivad viia äärmiseni millena rajal mõõta konflikti suurust, mille najal inimese tugevust. Kumba me mõõdame, hinnates fakte? Ühes vallandub metsloom, rusikas hambad, nuga, revolver. Teine suitsetab pabeross, siia kõnnib oma toas edasi-tagasi või mööda tänavaid või maanteed linnast välja. Ma võin meenutada oma vanaisa, kuidas ta mulle puu otsast õunaulatus ja veel üsna kõbus vana 70. vaevalt oli tol ajal elas oma vanema poja juures sellel kandi kohal mille saatus temale ja ta pojale oli määranud. Ma olen harva küll, aga siiski külastanud oma varsti kaheksakümneaastast isa. Ja õieti elab tema praegu samuti nagu tema enda isa 40 või 45 aasta eest. Ainult et lapselapsed on tükk maad suuremad kui tema isal nadolid. Jääd pole ta oma vanema poja juures, vaid tütre ja väimehe juures. Aga õunaaed ja õunapuud on. Aga ka kõige parema tahtmise juures ei suuda mina kujutada Kambes mitte kus, kuidas missugustes tingimustes mina selles vanuses tähendab nii aastal 1980 elan? Midagi on ühist niisuguse kolme generatsiooni elu käigus, paljugi, aga erinevat. Ja on väga raske vastata, kumba siis õieti on rohkem kas seda ühist või erinevat? Täna öösel vastu hommikut nähtud unenägu on reaalsem kui 30 aasta eest ilmsi sündinud asi.