Raadio seitse alustas Mozartiga, üheksa, teistel mail juhatas Eesti Riikliku Sümfooniaorkestrit Saksamaal sündinud ühendriikides üles kasvanud elav ja töötav eesti dirigent Tõnu kalad. 13.-st maist kuni 20. maini viibis ta esmakordselt kodumaal mitte sünnimaal, vaid kodumaal. Nii palju ette tänasesse saatesse, et 1974. aastal võitis ta pooltimoris ülemaalisel noorte dirigentide konkursil kolmanda preemia mis tõi talle tunnustuse ja mitmeid tööpakkumisi. Ta on esinenud ka muusika, publitsist ja kriitikuna, tehes kaastööd mitmetele Ameerika ajalehtedele. Et Tõnu kala on toetanud Eesti üritusi Ameerikas ning igal võimalusel tutvustanud ameeriklastele Eesti muusikat siis New Yogi eestlaste kultuurifond määras talle 1989. aastal oma aastapreemia. Kes siis ikkagi on Tõnu Kalam, kes armastab Mozartit, Straussi ja kõike muud head muusikat? Sellest tänases öös räägimegi? Saatejuht Ene Pilliroog. Alustame Tõnu kõlaaegade algusest, teie jaoks. Missugune oli teie kodu ja teie pereelu? Sõjajärgsel Saksamaal, kus te sündisite, mida teie mäletate, teie esimesed mälestused maailmast? Väga vähe mäletan üldse Saksamaal, ma ei teagi, kas ma Saksamaad mäletan, ma olin kaks ja pool aastat vana, kui meil läksime juba Saksamaalt Ameerikasse. Nii et mälestused on niisugused, mis on ainult sõnalised, suulised mälestused, mis tulid vanematelt jaga piltidest, meil on palju fotosi, kus ma olen kuus kuud vana või aasta vana või poolteist aastat ja paljud need teised Eesti kunstnikud, kes olid seal laagrites Põhja-Saksamaal, meiega koos. Ristiisana põld, mu ristiema, taak, Marcock. Ja siis inimesed nagu Karmen prii ja seal oli palju kunstnikke koos, ma tean, mu isa korraldas palju kontserte Saksamaal pärast sõda balti kontserdi, mitte ainult Eesti, vaid Läti ja Leedu muusikainimesed käisid reisimas, mängisid Briti sõduritele. Aga minu esimesed mälestused on vist päriselt juba Ameerikas. Kasvasin bostonis üles, mäletan seal juba nii kolme nelja aastasena Ameerika perekonda, kus ma olin mu emal olid, mõned haigused oli vahest operatsioonil haiglas ja ma pidin Ameerikat perega elama elama mõned nädalad ja siis muidugi isa ja emal oli kaunis raske alguses tööd leida, Ameerikas pärast sõda, eriti muusika alal Nad ei saanudki palju tööd. Algus, siis tekkis rohkem aiatööd, koristamistööd, vabriku tööd. Nii ühele rikkamale, arstile teenija tööd. Nii et alles mõni aasta hiljem said nemad alata oma muusikakarjääri Ameerikas ja isegi siis oli palju reisimist. Mu isa oli vioolakunstnik ja tema reisis palju gruppidega, orkestrite ka talivahest kuus kaheksa nädalat järjest läinud kodust ja siis ema töötas ka, nii et ma olin palju kodus üksinda. Hakkasin muusikat kirjutama, oma lõbuks hakkasin komponeerima. See oli mu esimene klaveriõpetaja. Isa õpetas mul, kuidas nooti lugeda, kuidas partituuri lugeda, kuidas takti lüüa. Ja siis ema Klais veel õppimas joonestamist allaks lõpuks musiga alalt täiesti loobus ja läks mehhaanilise joonistuse alale ja töötas umbes 30 aastat siis bostonis, kuni ta läks pensionile sel alal. Chineeringu fermale tegi tindijoonistusi, aga alati tegeles muusikaga kuulajana ja meil oli bostonis ka eesti koor, tema oli nende saatja. Ja kui me alguses tulime Ameerikasse, muidugi meie sponsor, kes kinnitas meid, tõi meid Ameerikasse, oli Ludvig juht, kuulus Eesti kontrabassimängija, kes oli juba aastaid seal olnud bostonis sümfooniast ja mu ema oli tema viimane klaverisaatja kui juhtegi soolokontserti seal bostoni ümbruses, nii et mul on mälestusi kindlasti Ludvig juhist. Ma olin üheksa-aastane, kui tema suri. Me elasime nendel väga ligidal, elasime samas majas korteris pärast juhti surma. Tema lesk elas seal seal. Me elasime just ükskord allpool temast enne kui tema läks loriidasse, aga mul on väga head mälestused sellest ajast ja meil oli väga kena väike eesti selts. Bostonis ei olnud suur arv, eestlasi oli võib-olla ainult 100 eestlast või nii 50 miili ringis, aga oli tihti vabariigi aastapäevapeod ja meil oli neis kutsuti väliseestipäev ja siis suvepeod, jaanipäev ja nii, nii et meil oli kokkusaamisi küllalt ja väga kenad inimesed ja alati musitseerimist. Kas ema mängis Ludwig iga või ema mängis isaga või mina mängisin, vahest väike olin? Võld, mina laulsin kooris, ema saatis Eesti koori või siis ma tegin hiljem isaga koos vioola ja klaveriesinemisi, nii et meil oli alati eestiringkond, isegi et see oli väga väike. Kuulge kas vanemad ei kartnud poega muusikuteele suunata, sest noh, teada on juba muusikaliteratuuri ammustest aegadest, kuidas ikka papad ja mammad tahavad pojad, eriti seal midagi tulusamata, tõhusamat õpiksid, et ega see muusika ameti ikkagi ja välismaal välismaal mahlasena, pealegi nii et nad teadlikult suunasid teid sellele okkalisele teele. No ja siis nad nemmad vist juba teadsid, et minul muud valikut ei olnud ja mul mul oli teisi huvisi, mul oli matemaatika vastu huvi. Aga need teised huvid alati langesid kõrvale, kuidagi muusikahuvi oli alati seal, seda ei saanud ära kustutada. Meil oli muusikat majas terve päev läbi, kas isa harjutas või tal olid proovid või meil oli raadio peal või plaadimängija ja isegi kui isa käis proovidel. Ma käisin tihti temal ka kaasas kuulamas. Kas oli kvarteti või kammermuusikaproov või mõni orkestri proov, kus ta mängis kaasada, mängis tihti bostonis kas ooperiorkestris või kooride grupis saatja või oli bostoni popsis, mängis või isegi vahetevahel asendas bostonisse Estonias, kui oli vaja ekstra mängijaid, nii et ma mul olid nii palju muusikat, järvedes, päev läbi oma kõrvus, et mul suurt valikut ei olnud, et mina teadsin juba varakult, et tahan olla muusikamees. Ainuke küsimus oli, et mis suunas minna kas klaveri alal või heliloojana või dirigendina ja see tuli ka juba kaunis varakult. Ma mäletan, ma olin umbes 15 aastat vana, kui ma otsustasin, et ma ei taha olla klaverisolist. See on ikka liiga suur närvipinge, liiga palju repertuaari õppida ja, ja peast mängida kõik ja siis kõik need tunnid üksinda harjutada ühes toas, et mul oli ka huvitav, vabam töö, oleks koos teiste inimestega töötada, tahtsin dirigent olla, tahtsin orkestri ees olla ja siis tuli ainult küsimus, et kuidas ja millal seda teha, nii et alguses muuttingud olid ikkagi kõik klaveri alal ja siis kompositsiooni alal isegi terve ülikooli läbi ja magistrikraadi läbi oli ikka mul komponeerimine loeti peaalaks, aga juba siis teadsin, et see oli midagi, mis ei jää peaalaks, et tuleb ikka. Pikutele täpsemalt, millises ülikoolis ja kelle juures? Ma olin kolm aastat tema kompositsiooniklassis ja siis lõpetasin selle, läksin edasi, mõtlesin, et no nüüd on aega natuke rohkem Ameerikat näha, ma ei olnud isegi New Yorgi linnast lääne poole sõitnud, seal oli ainult paarsada miili bostonist ja ma olin juba 21 aastat vana. Mõtlesin veel mõni 1000 miili Ameerikat näha ja teisi linna siia osariike, nii et ma läksin hoopis läänekaldale San Francisco ligidale California Ülikooli põrklisse ja ma elasin seal, kaksaastak, tegin oma magistri alati seal ka kompositsiooni alal läänekaldal tuntum komponistenru embri, kes on nüüd ka vist pensionile läinud, oli mu õpetaja seal kaks aastat ja siis tuli küsimus, et no nüüd on tehtud kõik need kompositsiooni, mõni õpinguid, et kuidas saab ikka dirigeerimist edasi teha ja tuli palus mul Autionit teha klassi saada kuulsamaks Rudolfi juurde, kes siis just hakkas õpetama Philadelphias uuesti idarannikul. Krudisen stuudios Music, mis on Ameerika ikka kõige tugevam eramuusika, konservatoorium, väga väike kool, umbes 160 õpilaskõik kokku kõikide pillipillidel ja dirigeerimisel ja laulul. Ja ma käisin ühel nädalalõpul lendasin Californiast Philadelphiasse, Rudolf sai mind intervjueerida ja mõned eksamid, Mulan ta ja võttis mind kahe vastu oma klassi. Ma siis kolisin tagasi, ma olin siis 23 aastat vanad, kolisin tagasi idarannikule, Philadelphiast olin kaks aastat tema klassis, tema oli ikka väga suur nimi Ameerika dirigentide hulgas ka õpetajana kui dirigendina Stahli alguses Frankfurdist pärit ta tegi oma karjääri alguses Saksamaal ja siis sõja ajal läks Ameerikasse, oli pikemat aega Metropolitan ooperi peadirigent saksa repertuaarile. Ta kirjutas väga tuntud raamatu tekst dirigeerimise alal. Acting, mis on üle maailma tõlgitud paljudesse keeltesse ja nii, et tema juba oli tuntud siis sel ajal, et dirigeerimise õpetajana, siis ta läks taadi orkestri peadirigendiks oli seal 11 aastat ja ta tegi palju heliplaate ja ringreisidel üle maailma ja siis läks sealt orkestris pensionile, aga hakkas õpetama asjal Philadelphias. Ta ikka elab seal, ta on nüüd 92 aastat vana ja ikka vahetevahel näen teda suvel, tal on suvekodu kaunis ligidal, kus mina veedan oma suved, aga meil oli klassitamaga kuus tundi nädalas. Ja siis umbes iga kahe nädala järgi oli meil orkestrit Covid õpilasorkestriga, nii et me saime hääd praktikat. Ja väga ikka niisuguse Euroopa traditsiooni õpingudirigeerimise alal, mis need kaks aastat. Tulid mulle. Kui nüüd Paaril aastakümnel haarata nii ülevaatlikult ja kokkuvõtlikult kõik need orkestrid, keda te olete saanud juhatada siis jah, millist orkestrit, ega te olete saanud tööd teha? No ma olen Ameerikas teinud kaunis paljude orkestrite, ka ka ülikoolide orkestrid, ega kui professionaalsete ka mul on peaaegu alati oma karjääris olnud ülikooli õppejõukohad. Ma olin seitse aastat Illinoisi osariigis Chicagos lõuna poole suure ülikooliooperini dirigent ja seal oli väga suur ooperiosakond, väga hea muusikakool, seal oli umbes 800 muusikaõpilast selles ülikoolis ja umbes 50 lauljat, me tegime neli ooperit. Igal hooajal oli lavastatud kõik õpilaslauljad, õpilasorkester ja siis ainult õppejõud olid lavastajad ja kes tegid kostüümi ja režissöörid ja ja dirigendid ja nii edasi. Nii et see oli mul pikemat aega ja väga hea tasemega õpilaste üliõpilasorkester Ameerikas. Ma olen ka külalisdirigendina olnud teistes ülikoolides üks aasta. Oklahoma osariigist soussas üks aasta looridasma jäämi ülikoolis ja üks pool aastat Nendest soodas mini Jaapanisse lähedal. Väga hea. Lutteri Ülikool, Seindolaskalaidž, mis on Norfioldises seal ma kohtasin oma abikaasat, nii et see oli ka väga hästi õnnestunud pool aastat, kui ma seal asendasin nende alalist dirigenti. Bostoni ümbruses mõned väiksemad ja siis Põhja-Karoliina orkestrit, kus ma olen praegu ülikoolis. Ja siis Louisiana osariigis Baton Rushi orkestrit. Ja siis Taavo Virk house'i orkester Alabamas, kus tema nüüd hantzlovis. Tema kutsus mind külalisena umbes kolm-neli aastat tagasi tal pidi tulema Peeter Lilje. Juhatama ei saanud tulla Ain alles 10 päeva, umbes enne kontserti tuli välja, et lilli ei saa tulla Eestist ja Taavo helistas mulle suure kiirusega, et kuule, Tõnu, et kas saad tulla. Meil on terve kava siin teha ja tuli mul õppida. Lepo Sumera, härra esimene sümfoonia pidin nelja päevaga terve tüki selgeks õppima. Nad saatsid mul postiga partituuri, aga sellest tuli neli päeva enne sõitu proovidele ja veel seal olid vooršacetja Mozartit kavas, nii et mul oli väga hästi õnnestunud kontsert Tavo orkestriga, mis on ka väga heal tasemel. Ja siis ma olen ka ooperit dirigeerinud. Professionaalsed kompanitega Ameerikas. Üks väga hea pidustus on New Yorgi osariigis umbes neli-viis tundi põhja poole New Yorgi linnast. Suvepidustused on lõik George kantoni, ma olin seal neli suvedirigendina ja nüüd ka olen teinud hiljuti ši spordis, mis on ka Louisianas. See ei ole mitte kaugel, kus minu orkester, mis ma juhatan viis kord aastas Texases on umbes tund aega eemal, seal ma olen teinud don paskvaleti, eelmine hooaeg. Paljatšid ja lähen jälle tagasi järgmisel sügisel. Nii et ooperit olen teinud küllalt Ameerikas, Jakas, sümfooniakontserte ja nüüd mu peakohad on ka nii 1000 miili eemal üksteisest. North Carolina ülikoolis olen alaline jõud professorina, seal on meil ülikooli orkester. Pille, olen peadirigent ja ma õpetan ka dirigeerimist. Mul on kaks õpilast praegu, kes teevad oma magistris Raadi orkestridirigeerimise erialal. Tämber Me tegime Tubina Konshartinud, seal seal mul on viis kontserti, hooajas neliklassilist ja siis vana-aasta õhtul on meil niisugune kergema muusika, Straussi valsid ja niisugune kontsert, mis on väga publikule meeldiv. Nii et sinna lendan ka ainult viieks päevaks. Korras, teeme neli kontserti ja neli proovi ja kontsert kõik korraga, viie päeva jooksul lendan tagasi koju, nii et reisimist on küllalt. Vilksamisi nimetasite paiga, kus kohtasite oma abikaasat, kes on teie abikaasa. Abikaasa on ameeriklanna ja tema on minust Soodost pärit. Ta nimi on navi ja ta on ka vioolakunstnik. Ta õppis vioolat juba seal ülikoolis, kus ma kohtasin teda ja tema vanemad on ta sealt Minnesotast pärit, muide, tema vanemad tulid ka Eestisse, jõudsid juba eila siia ja et nad on ka, tulid just kontserdiks ja siis tema ja vanemad lähevad veel edasi Itaaliasse, nädalaks ajaks puhkusele, pärast minu kontserdid siin, nii et tema on õppinud vioolat kaunis aega ja juba siis tegi magistrikraadiga Põhja-Carolinas. Meil on üks erakunsti ja muusikaülikool, mis on umbes poolteist tundi, kus, kust me elame Põhja-Carolinas ja ta käis seal viimased paar aastat tegemas oma magistrikraadi. Ja siis ta on sel aastal olnd Belgias Brüsselis, tegi veel edasi õpinguid. Ta kohtas üht väga head Ungari päritoluga Viola õpetajat, Ervin Shifer, kes on kaua aega õpetanud Hollandis ja Belgias ja ta kohtas teda Ameerikas. Eelmine suvi ja Shifer õpetab suvekursust paar nädalat Šveitsis, nii et ta käis Šveitsis juulis, oli kaks nädalat seal ja mõtles. No see on ikka nii hea mees ja et ta õpib nii palju temast, et ta läheb siis üheks õppeaastaks Euroopasse, nii et tema läks, eelmine september Belgiasse oli Brüsselist, tuli koju umbes neljaks nädalaks, jõuluks tuli jälle kevadel koju, pes viieks nädalaks, märtsis ja aprillis ja nüüd mina käisin temal külas, ma ei olnud ka kaua aega, pas käin, ma olin brüsseli sisenädal aega just enne, kui me Eestisse tulime, nii et me tulime koos siia Tallina ja temal on oma lõpueksamid juba kaks tükki olnud ja viimane tuleb juuni lõpul, siis on kõik Euroopas temal tehtud, tuleb tagasi Ameerikasse. Huvitav on ka, et ta mängib nüüd minu isa Billy peale, et kui isa suri mul ligi üheksa aastat tagasi tema vioola ja poognad ja nii jäid kasutamatu ja me panime neid ühte nagu no ühe pillimeistri juurde hoiule. Ja siis vahest mõned mängijad bostonis tahtsid kasutada endale pilli ja mõttes võid laenata kuuks või kaheks kuuks, nii et mõned inimesed mängisid, panid tagasi jälle, aga siis, kui ma hakkasin oma naist tundma ja me abiellusime kolm ja pool aastat tagasi, siis tuli nii loomulikult, et no muidugi, isa pill jääb siis temale, niiet ta mängib nüüd endale vioolat ja poognat ja see sobib talle väga hästi ja meil on nii hea meel, et pill jäi perekonda. Mis pill, see on Ameerika pill ja see on päriselt üks kaasaegne pill, see oli alles siis 1956 või 57 tehtud ja mu isale väga meeldis, ta ostis ära väga odava hinna eest väga hea pillimeister, sealt bostonist võib-olla kaks-kolm tundi sõita. Acanairikkadi osariigis kaunist tuntud mees oli sel ajal ja, ja isa Talle alati meeldis, see oli just suurselt sobistamale ja väga suure tooniga, väga ilus instrument ja kõik vioolamängijad, alati olid huvitavad, kes tegi selle, kust niisugusse? Te nimetasite, et teie abikaasa läheb koos oma vanematega pärast Eesti reisi Itaaliasse puhkama. Kuhu teie lähete? Ja minul puhkus üldse ei ole, nemad lähevad puhkusele ja ma lähen veel tööle tagasi Ameerikasse, mul on üks ülesanne nüüd juhatada üht esiettekannet, üks usk, kompositsioon. Eks noorem komponist, kes elab ka umbes 10 miili minust eemal, meil on üks väga hea privaatülikool, see on tüüpiline Brüsseli, mis on üle Ameerika tuntud üks parimatest ülikoolidest ja seal tema musikaalne juht olnud ja tema kompositsiooniosakonna pea seal. Ja ta on kirjutanud ühe uue tüki mis on kaunis huvitav kombinatsioon, saan laulutsükkel paritonile ja kammeransamblile, milles on kolm vioolat, neli tšellod, harf ja Timpani muudejale viiuleid ei ole, puhkpille ei ole ja väga keeruline rütmiliselt, nii et isegi et ainult kaheksa või üheksa esinejad on kindlasti dirigenti vaja. Mul on see pardituur siin kaasas, katsun vahetevahel hotellistada juurde õppida nii proovide ja intervjuude vahel ja seal seal tuleb juba mul esimene proov tuleb nüüd pühapäeval, nii et mina lendan eestist juba reede. Läen Brüsseli laupäeval edasi Brüsselist koju pühapäeva õhtuproov, esmaspäev, teisipäev proovid ja kolmapäeval ettekandes selle tüki, siis on mul paar nädalat väiksem vahe, aga aga juba suur suvetöö hakkab. Ma olen suvel. Nüüd lähen juba 11. suvi kammermuusikapidustustele ja kooli Maine'i osariigis, mis on päris Põhja-Ameerikas umbes viis tundi bostonist veel põhja poole sõita, autoga väga ilus loodusmerele ääres. Seal on meil seitse nädalat, kestab kool ja koos festival, neil on 50 pilast, kes tulevad ülemaailmaga kokku umbes 15 kuni 30 aastani ja ainult keelpillid ja klaver, viiul, vioola, tšello ja klaveri, ainult kammermuusika, seal ei ole orkestrit. Seal ei ole dirigenti vaja. Ma ei tee üldse dirigeerimist seal, seal, ma olen klaverikunstnik ja kammermuusikaõpetaja ja, ja peaadministraator koolile. Ma töötan nendele, muide ka talvel. Paberi töödab administratiivset tööd, võtan vastu kõik need. Taandanud stipendiumirahad välja ja palju. Väga palju paberitööd on sellega seotud, eriti veebruaris, märtsis, aprillis ja mais ja meil hakkab see peale juuni lõpus ja kestab seitse nädalat kuni augusti käske. Nii, meil on üheksa õppejõud, kes on üle maailma tuntud solistid viiuli, vioola, klaverikunstnikud, nad tulevad üle Ameerika ja Kanada kokku ja meil on seal tormitorid ja söögisaal aiakontsertsaal kõik ühes kohas kõik elavad koos, õpilased, mitte õppejõud. Aga see on väga nagu, nagu suur perekond, meel ja õpivad trios, kvartett, kvintett, Beethoveni, Schuberti, Brahmsi, Kesk-Euroopa repertuaari. Nii et see on väga ilus koht olla suvel väga huvitav töö, aga ka puhkust üldse ei ole seal. Ajal aga millal teie puhkus siis ikkagi on? Meil on mul see aasta puhkust ei ole, ütlen muidu maikuu oleks mul puhkus. Meie kooliülikool lõpeb aprilli lõpul mai algus selle ära ja suve pidustused hakkavad keskju, nii et muidu on maikuu rohkem vaba aega, mul aga sel aastal selle Eesti reisi tõttu ja siis selle uue kompositsiooni. Raske aasta või paar, mul on töösuhtes, aga muidugi hea meel on, et, et on töö, meil olid Ameerikas palju tööta inimesi, kui üle maailma on ökonoomia, ei ole tugev igal pool ja, ja nendel, kellel on tööd, nemad liiga ei kurda, et meil on ikka hea meel, et saab. Tegevuses olla, mind huvitaks veel väga, missugune muusikalaat teile väga meeldib, siis mõtlesin, et ma tean dirigente, kes peavad ennast eriliseks Mozarti tundjad ja, ja väga armastavad niivõrd Mozarti muusikat, et võib-olla sealt kõrvalt Est poolt poolt kuidas võtta need uued uued voolud on jäänud nagu kaugemaks või võõramaks siis on jälle Pramsi austajad ja maakleri austajad ja ja Strauss ja nii et, et on palju dirigente, kellel on nagu omaliin Schellenberg Berg. Kuidas teiega lugu on? No minul on, ma ütleks, et mul on palju liine, mis mulle meeldib ja mille vastu ma tunnen huvi. Mozart on alati mu võib-olla lemmik olnud, isegi noore noore pianistina algasin peale Mozarti ka ja ma olen väga palju Mozartit juhatan, olen kõik suured, Mozarti ooperit juhatanud ja pallitasime Estonia kontserdi, ei olegi isegi Mozarti klaverikontserti mänginud orkestri ees dirigeerimas, samal ajal. Aga mul on väga suur huvi kaasaegse muusika vastu Ameerika muusika vastu, muidugi on alati huvi olnud ja eriti, sest ma olin ise helilooja, mul oli alati kolleege ja õpilasi kaasõpilasi, kes olid minuga koos, kes tahtsid, et ma mänginud nende tükke, nii et ma olen alati olnud kursis uue muusikaga. Aga ka väga on huvitanud. Viimsetel aastatel on kaunis palju inglise muusika mängib, algarv, aga meeldib. Ashton ja Williams ja need kompanistid, mida Ameerikas nii palju ei mängita ja võib-olla mitte Eestis ka nii palju. Aga minu meelest on väga tugevad komponisti, mulle meeldib ka muidugi saksa austria repertuaar, aga Itaalia muusikaga ja ma ei saagi öelda, et väga palju komponiston, kes mulle ei meeldi. Nii et mu mu kavad on alati koostatud, nii et on palju vaheldust, vahest vaheldusrikkad, kavad kuulajatele ja igast perioodist ja pall muudest maadest ja kontinentidest ja prantsusmuusikat ka mõned. Ma leian, et on natuke raskemad, mul stiili mõttes, et ei ole on rohkem võõras mulle, ütleme debiicii või nii, ei tule nii kergesti mulle isiklikult. Aga isegi need tükid mul meeldivad ja see on natuke rohkem tööd, et sinna stiilis sisse saada. Ja mis selle komponisti mõte oli ja kuidas seda prantsuskõla leida, orkestrit. Tahtsingi uurida, et kui te tahate avada, mis teid võlub muusika juures kassemeetriumi rütmi täpsus või see tohutu avar emotsioonide kangas, mis võib-olla tõepoolest väga avar või siis jällegi see muusikaline, sügav filosoofiline alltekst. No ma usun, et, et üks asi, mis mind alati on Huvitanud on muidugi see emotsionaalne, et kuidas saab punkt Aazee peeni ja Tseeni ja nii, et kuidas terve tükk, kuidas see vormis saab ette kanda üle 10 minuti või 30 või kui pikk see teos võib-olla struktuuri näitus kuulajale on väga huvitav alati mulle ja muidugi juurde rütmiline täpsus on väga tähtis, ilma rütmika muusikat päriselt ei ole ja kui orkester ei mängi koos ja ei mängi täpselt, siis ei saa midagi emotsionaalset päriselt näidata ka seepärast ka, et ma olin ise helilooja kompaniist, sellepärast mina võin teise inimese muusikat vaadata ja võib-olla natuke teistmoodi või teisi asju seal näha, kui mõni dirigent, kes ei ole õppinud ise heliloomingut ja mulle May kahetle kunagi, et maalin 15 aastat kirjutasin muusikat ja isegi et nüüd ma ei ole kaua aega kirjutanud, see on alati minu verest nii-öelda, et ma olen komponist. Ma olen komponeerinud palju ja et sellepärast kuna ma olen interprioriteet, see midagi muud mulle emotsionaalset ja struktuuri ja kõiki neid asju tulevad kokku natuke teistmoodi, just selle tõttu, et ma olen ise ja teinud, ma võin vaadata partituuri ja küsida, mispärast praami tegi seda ja miks see motiiv on siin ja kuidas ta pani need kokku ja seda näeb võib-olla veidi kiiremini ise silmaga, kui oled ise niiviisi töötanud samal alal. Ma ei ole kahjuks teie proove jälginud, esimeses proovis olin pool tundi kui mängisite parasjagu läbi surma ja selginemiste. Seepärast küsin niisugust isiklikku küsimust, et kuidas te armastate tööd teha, kas te teete väga palju stoppisid ja kas te armastate seletada või te mängite läbi ja kompate sedapidi orkestrit, et kuidas oleks neid paremini võimalik juhtida, tunnetada? Ühesõnaga, kas te teete suures plaanis tööd või seisate väikeste fraaside juures, kuidas teie harjumus on? Mõlemit pidi alguses Mulle alati meeldib alati rohkem läbi mängida, siis õpib orkester ning tundma kiiremini ja ma õpin neid tundma, et kuidas merre reageerime üksteisele, kuidas nemad reageerivad, mis ma saan oma kätega näidata, ilma rääkimata. Aga siis muidugi tuleb aeg, kui peab natuke kõik nii lahti tõmbama ja sisse vaatama, kuidas iga fraas on kokku pandud ja need dünaamilised küsimused ja kui tugevad aktsendid peavad olema ja kui lühike on, sest akaado või kui, kui pikk see noot või nii see töö tuleb, nii umbes keskproovi, aga võib-olla teine või kolmas päev nagu, mida me oleme hiljuti teen ja siis lõpupoole jälle on see läbimängimine väga tähtis, et kuidas saame uuesti üles ehitada, see on mis, mis me lahti võtsime paari päeva jooksul ja peab tundma ka, kuidas orkester. Tunneb, et isegi dirigent võib tunda, et no nüüd orkester on natuke rahutu, et võib-olla liiga palju rääkimist olnud, et peame mängima rohkem ja orkestrile ei meeldi, räägid liiga palju, nad tahavad mängida, aga muidugi ei saa ainult läbi mängida, läbi mängida, siis ei lähe kunagi nii palju paremaks, kui ei tee seda täpsustööd. Aga tuleb see aeg, kui tunned, kohe juba näed, et no need mehed seal taga hakkavad rääkima või lugema või ei ole enam seda kontsentratsiooni Nonii proovi ajal, et siis peab oma plaani võib-olla natuke muutma ja rohkem läbi mängima jälle ja peab tundma, kuidas aega kasutada, kui palju aega on selleks tükiks vaja ja see Ameerika tükk, mida me mängime, see on võõras orkestri üles, on lühike tüks sõnad, umbes 10 minutit pikk, aga see nõuab niisama palju proovi kui Strauss, mis on ligi pool tundi pikk. Seda orkester on mänginud hiljuti mõne aasta jooksul ja seda nad tunnevad, aga mida ei ole tuntud, nõuab rohkem aega ja see on kõik dirigendi plaanitsemises, et kuidas nüüd tänast proovi alata, võtame 45 minutit seda või 20 seda või nii või nii, aga see on mul tuld üleaastat. Kaunis loomulikult ja ma tunnen väga mugavasti proovidel, et ma saan oma. Aega hästi tarvitada. Kuidas te olete inimesena ja dirigendina, kui te olete näiteks laeval orkestrilt palunud midagi mängida nii või naapidi ja leidnud hiljem õhtul näiteks sellele mõeldes et ma tahaksin teisiti, ma pean siis nüüd ennast ületama ja ütlema, järgmisel päeval proovis, et kas ma nüüd siis ütlen või mitte, aga ma teen võib-olla endale risti vastu. Ja siis see nõuab teatud mõttes ju enda maha salgamist või niimoodi, kas teil on olnud elus tarvis seda kogeda ja kas te olete söandanud ennast järgmisel päeval risti vastupidi näidata? Ja, ja mis on teile kaasa toonud ma haletseda, teen? Ja eriti kui ma teen üht tükki esimest korda. Mul on muidugi kontseptsioon, mul on peas, kuidas ma tahan, et see tükk kõlab ja mis tempot võtta ja nii ja naa. Aga see ei tule alati niiviisi välja, kui kui esimest korda. PÄEV tulla proovile ja ütlen meestele, et kuule, et see ei tee, mulle ikka ei meeldi, teeme niiviisi või et see oli vale ideedemposmolek, nüüd ma löön selle kahe peale mitte nelja peale, et siis on meil varem koos need tehnilised asjad, need on lihtsam teha kui need muusikalised. Aga isegi siis orkester respekteerib seda, kui keegi muudab oma meelt ja saab öelda, et kuulge, mul on teine idee, et see ei tööta. Et me näeme, mis töötab, mis ei tööta ja mis võib ühe orkestriga töötada võib-olla mitte teisega või teiste teises saalis või teises linnas või teine publik, võin nii, ma olen neid tükke, mis ma siin esitan, olen teinud ka hiljuti mitte Straussi laulud siin, neid ma ei ole kunagi juhatanud. Aga teisi tükke ma olen teinud oma orkestrite ka Ameerikas ja ma teen iga kord midagi natuke teistmoodi, isegi muudan oma temposi vahest ja, ja kuidas need ideed tulevad välja? See on see. Et kunagi ei ole sama, noodid ei ole samad, järgmisel päeval kõlavad teistmoodi ja järgmine kuu järgmine aasta need tükid ei ole kunagi samad, isegi nii hästi kui sa tunned neid ja kui palju kordi sa oled esitanud või juhatanud või õppinud neid, et alati leiab midagi uut, leiab midagi uut orkestrile näidata, leiab midagi uut public, mille näidata ja vahest mõni orkester või mõned mängijad või mõni mängimisviis tuleb välja, mis toob isegi juutide dirigendile. Et võib mõelda, no kuule, ma ei ole niisugust enne kuulnud niisugust fraseerimist, kuidas klaarnetegi või nii, aga vaata, kui ilus ja huvitav see on, võime seda teha võib-olla teistega ka. Orkestrist saab ka tagasi võtta ideesi ja saab selle tõttu vahest oma meelt muuta ja see töötab väga hästi, kuidas ta tegi ja me nii isegi, et mul oli alguses teine idee sellega. Väga huvitav, tavaliselt orkestrimehed, ütlevad inimesed ja et kas dirigent meid inspireerib või mitte, aga see inspiratsioon on koos sündiv loominguline hetk mõlemapoolne. Ja peaks olema mõlemis suunas. Nüüd ongi väga huvitav ja põnev teada saada millest meie sümfooniaorkestrit taga hindate. Mis teile tundub selles orkestris olevat väga sümpaatne teie jaoks. Aga mis on ka siin niisugust? Noh, teie kui dirigent, näete, mida võiks teha teisiti, põhimõtteliselt. No mul on väga head muljed olnud sellest orkestrist ja nad on väga kooperatiivsed olnud, nad on väga lahked olnud, minu vastu. Eriti mul on meeldinud keelpillidega töötada kontsertmeister, eriti. Vastutulelikud halvenenud ja nende mängimisviis ka mul väga meeldivad, eriti keelpillid selles orkestris. Ma olen harjunud teise kõlaga, eriti vask, pillides, Ameerikaga ja natuke teistmoodi, aga see on võib-olla selle Ameerika-Euroopa vahe ja maitsevahe. Ma ei tea, kas ma ütleks, et mulle meeldib üks või rohkem, aga et nad on kindlasti erinevad. Kindlasti on vaja võib-olla rohkem rütmilist tööd teha orkestriga eriti kui on midagi täpsust vaja. Meil on olnud kohad, kus see koostöö ei olnud nii täpne, kui oleks tahtnud ja, ja eriti need kiired kontra punktilised osad, selles paar päris, mis me teeme. Seda on raske saada ja orkester peab töötama ikka aastaid ja aastaid sama dirigendiga, et saada niisugust fundamentaalset täpsust. Intonatsioon kõlab kaunis hea pillide vahel puhkpillid, vaskpillid ja Kornad on väga tugevad. Ja mulle meeldivad paljud need soolopuhkpillimängijad, flööt ja oboe, eriti klarnet, väga hea fagotimängija on. Löökpillid on väga head. Et ma ütleks ikka, orkester on kaunis kõrgel tasemel ja väga meeldiv on olnud nendega töötada. Aga muidugi see külalisena on alati natuke teistmoodi ja kindlasti nad mängivad teist moodi natuke külalisdirigendile ja külaline ainult näeb üks poolt võib-olla sellest tööst, mis nad teevad või mis nad peaks tegema ja selles repertuaaris ka ei näita välja. Nii palju, kui me teeks ütleme, Mozartist sümfooniat või Beethoveni sümfooniad, kus on teistmoodi rütmiliste täpsust vaja, siis näeks midagi muud, kas nad saavad või ei saa või kui hästi nad saavad niisugustele repertuaari teha. Aga see kava, mis me esitame, on rohkem romantilise liiniga kava, kust see emotsionaalsus on väga tähtis ja seda on orkestrilt külluses. Kuulasingi teed, et kas jätka mõni pill või pilli, rich nimetamata ei, kõik. Väga hea, no ma loodan, et nad kuulevad, et kõik olid ja ma ja ma mäletan, et, et see ikka on nii, et ma kuulen juba oma kõrvas iga õhtu lahen tagasi hotell ja tuletan meelde, et mida ma kuulsin seal proovil, vaatan oma pardituurist läbi, et see ja see ja vaata kui ilus Polo oli ja kui ilusasti Korno mängis seen ja see ja seal ja inglissarv ja mis iga asi, nii palju häid mälestusi ja muljeid on, et ikka orkestrist on väga hea mulje. Teie ja Eesti muusika. Missugune suhe teil on olnud? Missugused noodid kätte on jõudnud üldse kohe läbi aegade ja ja kuidas te olete seal kaugel mandril tundnud, kui kaugele see kodumaa ja Eesti muusika jääb? Noh, see on muidugi see ei ole olnud lihtne, et olla kursis kõik eesti muusikaga, mis on viimse 50 aasta jooksul juhtunud, eriti nad ei ole nii vana. Ei olegi nii vana. Aga muidugi kõige rohkem tunnen eesti muusikast Tubinaat. Mu isa oli väga suur Tubina austaja. Nad olid head sõbrad, nad olid kirjavahetusest, nad käisid üksteisel külas, Tubin isegi käis bostonis just aasta enne tema surma. Kuid Neeme Järvi tuli esimest korda bostonis sümfooniat juhatama 1981. aastal. Siis oli Tubina 10. sümfoonia Talgavas, Tubin tuli otsist, Järvi terve pere oli meie kodus bostonis, et me olime kõik koos mu isa ja ema ja ma olin tol ajal jõulupuhkusel kodus ka oma ülikooli töökohast ja järvi ja naine ja kolm last, kõik olid seal umbes 10 päeva. Väga suur elamus oli meelija. Tubin tuli Rootsis Stahli hotellis bostonis, aga ta tuli ka meie majja ja meil oli ikka palju läbirääkimisi ja, ja muusikalisi juttu ja teist juttu ka. Ja muidugi tema muusikat, mina ka väga austan. Nüüd, et Järvi on kõik helisalvestas, salvestanud need Tubina sümfooniad ja kontserdid ja nii ma olen kaunis paljudega tuttavaks saanud ja neid mängitakse Gagaunis tihti ameerikas, raadios. Ameerikas tuntakse Eesti heliloojatest kõige rohkem vist Arvo Pärti. Ja Pärt on ikka suur nimi Ameerikas, paljud tunnevad tema nime, aga ei teagi, et ta on eestlane ja see alati huvitab neid, et oo, et tema on Eestis toom ei teadnud muidugi me tunneme pardi nime ja tema ringi on niisugune nagu kultus tulnud eriti New Yorgis, New York Times alati kirjutab artikleid tema kohta ja kuidas? Müstiline kvaliteet, mis tema muusikal on eriti tema kooriteosed. Ja ma olen mänginud Pärti ise, ainult paar asjas kantus Britteni mälestuseks ja kollaaž Bachi teemal, olen ise esitanud Tubinast, ma olen teinud pidulik prelüüd, mis ma siin nüüd tegin, ma olen teinud seda omadeksasse orkestriga ja Kontšardiinud ka, mis me tegime Vardoga eelmine aasta Texases ja muidugi nagu ma nimetasin, varemse Sumera sümfooniat, mis ma tegin ala päevas nii palju eesti muusikat dirigendina ma olen saanud esitada Ameerika publikule. Ma olen klaverimängijana ka palju eesti muusikat teinud. Tubina viiulisonaati Karmen briga Ameerikas ja Kanadas Tubina Violazzonaatima mängisin tihti oma isaga. Olen mänginud palju laulusi. Ta karike Jürima Sonin, me oleme koos teinud heliplaadi ja me oleme üle Ameerika esinenud Chicagos ja Torontos ja Bostonis ja New Yorgis eriti palju Mart Saare laulusi. Ja ma olen sooloklaveril, mängin palju Saardia, Ellerit ja nii edasi ka Ingemar Korjuse ka teinud laule ja oma ristiisa Naan Põllu kaal on teda saatnud Ameerikas ka need eesti laulu repuetva repertuaarist. Võib-olla tunnen ma natuke rohkem kui sümfoonilisi teoseid, neid sümfooniatükke pärast jubinat ja Pärti. Mul ei ole nii palju võimalust olnud kuulda või partituuri või noote näha. Meie esimesel kohtumisel talveaias ütlesite, et Eesti muusikat on hästi vastu võetud, et ei ole ju tähtis see, kas see on nüüd Eesti muusika või rootsi muusika või saksa muusika. Tähtis on see kvaliteet. Ja see on alati minu mõte, et, et kui on hea kvaliteet, siis audience võtab hästi vastu isegi, et kui nad ei ole kuulnudki, kes kompaniist on või kus ta on ja mul on väga head muljed alati tuld publikumist, eriti minu orkestriga Texases, kus on väikse linna publikum, aga nendel on ikka suured huvid ja, ja nende nemad on nii hästi vastu võtnud Tubinat, eriti kui me oleme teinud, nad alati küsivad. Kas võiks rohkem Tubinnad kuulata, isegi ajalehekriitik eelmine september ütles, kuid arvustas kontserdid, kus Rumessen ja mina tegime Konghertinot, ütles, et meil on vaja rohkem Tubinat siin kuulda. Nii et see on väga hea meelega minule olnud, et nad on nii vastuvõetav, võtnud seda ja kavatsen kindlasti tulevikus veel teha huvitavaks teha võib-olla Tubina neljandat sümfooniat, mis on väga ilus ja lüüriline ja, ja mitte vist liiga raske tehniliselt, orkestrile ja publikumile väga meeldiv. Kindlasti. Tubinal on see haare ja ja vormitunne ja tramotism väga sügavuti ja loomupäraselt omane. Nüüd Tubin on ka väga rahvuslik helilooja, kuidas seal vaadatakse rahvuslikkusele? No seal on nii palju rahvusi, nagu te nimetasite, aga igal ühel on ikka oma uhkus ja katsuvad koos hoida ja keelt hoida ja muidugi seal on mitte ainult eurooplasi, aga seal on inimesi Aafrikast ja seal on inimesi Jaapanist ja Hiinast ja igalühel on oma kultuurid, oma huvid. Kuidas Euroopa muusika huvitab kõiki neid, see ei ole kindel ja võib-olla see ei ole, kus meie suurem publik on, meie publik on ikka nendes, kes on Euroopast pärit, kas nad on sakslased või itaallased ja nendele ei ole probleem, et, et Eesti muusikat mängida ja nad tunnevad, et noh, see on üks, teine. Me mängime, seal on kuulata, kuulda tihti Sibeliuse muusikat Niiuzzani muusikat Taanist ja see on kõik, ka nõnda öeldud, Euroopa Kesk-Euroopa muusika ja sinna kindlasti kuulub muusika nagu Tubina muusika. Ja muidugi isegi oriendis, nüüd Jaapanis ja Hiinas on see lääne muusika nii suureks asjaks tulnud, et jaapani orkestrid, kõik mängivad Beethovenit, maalerit, Brucknerit ja nii et võib-olla isegi Tubin huvitaks, kui viiks Tokyosse. Ei tea, kõik on nii rahvusvaheliseks läinud ja Ameerikas seal on ju ikkagi nii palju erinevaid kultuure ja inimesi ja igaüks katsub ikka oma kultuuri hoida. Des segada last ja mitte ära lasta kustuda need tuled oma erinevast kultuuridest ja muidugi kõik meie, eestlased, kes oleme Ameerikas elanud, kõik need aastad me ikka hoiame kokku, hoiame eesti kultuuri kokku. Kus mina elan nüüd Põhja-Carolinas, meil on väike eestlaste gruppi ja meil on üks Eesti selts, mis on kokku kahe osariigis, Põhja- ja Lõuna-Carolinas tulevad kokku umbes 200 miili ümbrusest tulevad kokku. Kui meil on vabariigi aastapäeva pidustused jaanipäev või nii, tuleb võib-olla ainult 30 või 40 eestlast kokku ja paljud nendel on abikaasat, kes on ameeriklased, ei tea eesti keelt, isegi mõned eestlased ei tea nii hästi enam eesti keelt rääkida või lugeda, nii et meil on peaaegu kõik need üritused kahes keeles. Ma tegin just hiljuti, veebruaris mängisin meie Eesti seltsil natuke eesti klaveriloomingut, saart ja Ellerit ja isegi paar Pärdi lühikest klaverit. Ja tegin väiksed biograafilised seletused, et aga tegin kaheski üles, lugesin ette Enn eesti keeles ja siis täpselt sama inglise keeles, et nendele, kes istuvad seal ja saaks ikka ka natuke huvi tunda sellest ja siis mängisin muidugi mängida on ainult vaja ühes keeles ja seega tuli väga, oli väga hästi vastu võetud, aga see on väga tugev tunne kõikidel nendel välismaalastel, Ameerikatele hoiame ikka kokku, hoiame oma keelt, hoiame kultuuri, hoiame muusikat ja katsume oma kultuuriga teistele kultuurikultuuridele tutvusta. Teil on fantastiliselt kaunis eesti keel ja teie vanematele peab ütlema selle eest. Suured tänud. Selles raamat, sattusin emadele, kinkisin sellest raamatust on meeles üks kaunis pilt, kus teie ristiisa ja ristiema istuvad kõrvuti ja hoiavad käest kinni. Nad nimelt on väga palju koos musitseerinud, naan põld ja Dagmar kokker. Kas te mäletate neid kuus musitseerimas? Oja kindlasti ja ikka oli alati suur elamus, kui nemad andsid kontserte, ei anna, käis kaunis tihti Ameerikas või Kanadas esinemas ja Dagmar tuli bostoni, tema lasi Montrealis, mis ei ole liiga kaugel Kanadas bostonist ka, nii et ma kuulsin neid koos, ma kuulsin neid ka mitte koostaakmarid, kuulsin solistina vahest ja Naanuma kuulsin teiste saatjatega ja nagu ma nimetasin varem, Ma ise saatsin teda ka mõned korrad, aga nemad olid ikka Eesti tippkunstnikud ja nii ilus hääl. Härra Saksamaal ja käisin viima viimati, kui ma olin Euroopas, oli 12 aastat tagasi ja tol ajal käisin Siska teda külastamas Hamburgis olin vist kaks või kolm ööd põldude juures ja ta näitas mul natuke Hamburgi linna ja nii väga meeldiv olemine oli seal taak, marit ka. Me käisime ka tihti temal külas Montrealis või nägime teda bostonis või nii, aga ja meil on ikka palju helilinte jäänud. Mu isal oli palju linn võetud nende esinemistest ja kontsertidest Ameerikas, nii et meil on need nüüd oma kogus Ameerikas isa jääma. Muidugi elasid bostonis kõik need aastad peaaegu, kui nad olid Ameerikas ja just eelmine aasta ema lõpuks otsustas ringi kolida, et olla meile lähemal, nii et tema kolis ka põhja, Carolinas ta müüs oma maja bostoni, särada oli sealsamas majas olnud vist 18 aastat ja enne seda olime korterites, nii et bostonis ikka üle 40 aasta elanud. Ema otsustas, et sai küllalt nendest külmades talvedest ja lumetormidest ja tuli natuke soojemasse kliimasse Põhja-Carolinas, sest see on umbes 750 miili lõuna poole bostonis, kus me nüüd elame. Nii et juulis, meie ma aitasin teda kolida, ta elab nüüd ainult neli miili neist samas linnas Põhja-Carolinas, nii et ja ta muidugi tõi kõik kaasa bostonist, raamatuid ja eesti raamatuid ja kunstiraamatuid ja kõik mis isal helilindid olid olemas ja me oleme ikka veel lahti pakkimas. Neid kaste, seali, sadandeid, kastajat, laete ja nooti ja kõik eesti noodid ja veel Eestist toodud noote, mis isand ema võis, viisid pärast seda kaasa. Kas kammermuusika nooti ja orkestri nooti ja nii need on nüüd kõik mu ema majas Põhja-Carolinas ja meil on kapid täis riiuleid täis ja ikka on küsimus, et kus nüüd seda panna ja kus seda panna ja kus Eesti noodid ja kuhu need helilindid, nii et seal on ikka kaunis palju varandust meil nii-öelda ja ma tean, et helilintidest on palju kokkeri mängu ja isegi Olav Rootsi klaverimängu on seal meil helilindil ja Rootsi dirigeerimist, kui tema oli Lõuna-Ameerikas Bogot aasta saatis tihti mõisale heliline oma orkestriga kontsertidest ja neid on meil kaunis palju olemas. Kuidas olid siin teatud aastatel ajad, kas te teadsite eestlastest maailmas, mis nad kõik teevad, kultuuriinimesed rohkem kui eestlastest kodumaal. Ja kindlasti, eriti 50.-te ja 60.-te aastal oli kaunis raske uudiseid saada, mis siin Eestis juhtub kunstiliselt ja kuulsime ikka vahetevahel, et Eestis on ikka kõige radikaalsemat komponistid olnud ja et, et terve nõukogude liidu kohta, et ikka Eesti on alati ees korral kõik, mis juhtub kunstiliselt ja mitte ainult muusika alal, aga oli, oli raske saada palju muljeid, kõige rohkem teadsime, mis juhtub eestlastega Kanadas ja Rootsis ja Saksamaal ja USA-s ja siis olid muidugi mõned eestlased Austraalias isegi ja teistel maadel. Aga need suuremad kultuuriinimesed jäid ikka nendesse nelja maas ja, ja siis me saime tihti nad reisisid ringi ja mu isa alustas bostonis balti kontserdiseeria. 1000 956. aastal tuli tal mõte, et no ikka tahame ameeriklastele tutvustada Meie kultuuri, nii et meil oli olnud iga aasta kolm kontserti üks Eesti, üks Läti ja üks Leedu solist, need olid rohkem soolokontserdid, vahest kammergrupid või vahest isegi mõni koor. Ja need olid bostonis. Iga aasta ja väga hea menu said. Kriitikud bastioni ajalehtedest, ameerika lehtedest olid tihti seal, kirjutasid väga hästi naan põld laulis selles seerias Dagmar olis. Jörgenil, Loosberg Kanadast ja paljud lauljad Kanadast tulid? Jaa, jaa, klaverikunstnikud Arvis sinka, Detroidist tuli, neid võib edasi edasi nimetada siis nii, et see on see ikka käib see seeria. Mu ema on katsunud seda üles hoida teist koos teiste eestlastega bostoni ümbruses ikka soovitada, kes võiks tulla eesti kunstnikuna järgmine aasta ma tean, tal on nüüd mõte kutsuda Indrek laulu klaveri. Orgisse ei ole üldse pikk maa bostonist tulla ja võib-olla anda kava seal selles seerias, aga see oli ka üks, kuidas me saime seda Eesti ja Balti kultuuri hoida elus Ühendriikides, kõik need aastad oli, et vähemalt mõned kontserdid, kus külalist tuua iga aasta Kui te nüüd mõtlete Ühendriikidele selle pilgu läbi keda te hetkel teate noortest eestlastest, kes on muusika juurde tulnud. Keda te tahaksite nimetada, kas pillimängijaid, lauljaid, heliloojaid või on neid palju ja kes nad on? Ei tea, ma ei teagi, kui palju neid on, kindlasti neid on rohkem kui mina tean nendest, sest muidugi Ameerika on nii suur maa ja kõik inimesed on nii laiali elavad, et, et ei kuule vahest, mis teises osariigis juhtub. Ma tean, et New Yorgis on palju eestlasi ja seal on kindlasti palju häid noori kunstnikke ja komponist. Eesti heliloojaid nendest ka ma ei tunne, ma olen muidugi Indrek laulust palju kuulnud. Ma ei tunne tema mängu, ma ei ole teda isiklikult veel kuulnud esinemas. Muidugi. Neeme lapsed teevad väga head karjääri. Ma tean, Paavel on väga hea terrigeerimis, karjäär, mitte USA-s, niipalju kui Euroopas ja Rootsis ja nii. Aga Meil on igal pool leidub neid eestlasi isegi väikestes linnades orkestrites, vahest leiab neid mängimas. Ja siis need teine generatsioon, neetud vanemkreatsioon, ma tunnen paremini niisuguseid nagu need nagu eksonin. Töötanud, või Arvyszinka, kes on Titroidis, klaveri alal ja nii neid kaunis nooremaid, nii kes on alles 20 aastaseid või neid, neid ma praegu isegi ei saaks öelda, et ma tunnen neid hästi või olen kuulnud või kus meie elame ees ei ole nii. See on rohkem isoleeritud suurte linnade musitseerimisest. Me oleme 500 miili New Yorgist. Põhja-Carolinas ja lehtedest loeb vahetevahel või nii, aga et ise kuulda võis näha neid kunstnikke ei ole alati kerge. Me ei ole tänases öös jõududel rääkida teie kompositsioonidest. No kompanii institutsioone on ja ekspeotäis olemas, neid enam ei tule, võib-olla, aga, aga see oli umbes 15 aastat minu elust, kus ma kirjutasin. Päris palju, hakkasin peale väga lihtsate lastetükkidega nii Mozarti stiilis öelda siis natuke ikka radikaalsemaks natuke katsusin 12 tooni stiilis midagi ja nüüd mõne nagu John Keithi moodi. Aga siis lõpuks leidsin oma stiili ja juba olin võib-olla ülikoolis sel ajal ja kirjutasin ülikooli lõpptööks ühe suurima sonaadi viiulile ja klaverile ja see sai päris, see on päris tihti juba ette kantud ameerika kunstnikute poolt ja ka kuulsate Marlboro muusikapidustustel Vermontis väga hea itaalia Viola viiulikunstnik mängis seda minu saatel ja siis Karmen briga, olen seda esitanud ka pauhti mooris, Eesti päevadel vist 76. aastal olime, mängisime seda Torontos ka mõni aasta hiljem. Siis on ma olen kirjutanud mõned laulutsüklid, viimane laulutsükkel, mis ma tegin, oli, kui ma tegin oma magistrikraadi, need olid kolm laulu eestikeelse tekstidele. Marie Under, Ernst Enno ja Gustav suits. Tekstid ja need olid ka esiettekanne, oli üks Ameerika sopran, õpetasin talle eesti keele hääldamise. Ja need olid ka väga soojalt vastu võetud ja kirjutasin ka ühe kammerteose, nelja Kornole ja keelpillikvartetile, mida ise juhatasin, paar korda olen klaveritükke kirjutanud veel väikseid kammerteoseid, aga lõpuks tuli see aeg, et no ütlesin ma nüüd komponeerinaga kass, kes saab kõiki teha, kes saab olla hea dirigent, hea klaverikunstnik ja hea helilooja. Neid inimesi on vähe neid geeniusse nagu Bruns Stalin oli või, või niisugune kui Gustav Mahler või need, kes saavad ikka kaks-kolm-neli asja hästi teha. Ja minu meelest tuli aeg öelda, et no ma pean rohkem spetsialiseerunud maa, et mul ei ole aega, mul ei ole nii palju talenti, et ma saan 24 tundi päevas teha kolm asja hästi ja ei tahtnud kuidagi klaverimängu kõrvale. Kas see oli mul väga tähtis ja ikka esinen tihti klaverimängijana tänapäevani. Et tuli otsus teha, et kui ma lähen dirigeerimist õppima ja dirigendikarjääri, et võib-olla on kõige lihtsam, et see helikunst ja looming kuidagi kõrvale jätta ja see jäigi kõrvale ja see on, sellest on võib-olla juba 20 aastat, kui ma olen päriselt tõsiselt komponeerinuid kirjutanud ja ei tea, võib-olla kunagi hakkan jälle, aga kui aega jääb, praegu ei ole üldse aega, niisugust ei jaksa isegi harjutamiseks on vähe, aga suvel ma mängin natuke rohkem seal muusikapidustustel, mainis, kus ma pean esinema kammermuusika pianistina triot Eskvartettides, nii ma esinen iga suvi kaks, kolm, neli korda ja talvel vahest. Et ajaga tegime tšello ja klaverikontserte neli korda mängisime sama kava oktoobri jooksul ja siis järgmine aasta mängin oma meie viiuliõpetaja, aga me teeme ühe kala, mis on kõik Bahia, Stravinski, esitame seda Georgias Atlanta linnas jaanuaris, nii et mul on alati mõni projekti ees või nii, et, et peab ikka harjutama mõni nädal, et sõrmed tagasi saada nii-öelda, ja et edasi mängida, aga komponeerimiseks see aeg on vist mööda ja ja võib-olla kui teised asjad lähevad vaiksemaks, võib-olla veel 20 aasta pärast, hakkan uuesti peale, ei tea. Kuulan võlutult teie kaunist eesti keelt ja mõtlen, et teie kodu on Ameerikas ja kodumaa on Eestis. Kas ei ole ikkagi südames üks tillukene okka kakene kriipimas koduigatsuse näol, kuidas need asjad ikkagi on, mitte ainult teil, vaid eestlastele, üldse seal Ameerikas? Võib-olla kõik töö ja pere ja elu ja armastus ikka seal võib olla ka kodumaa, on ka ikka mingisugune kahe jalaga tunnetatav pide. Ja no on kindlasti ja see on vist kõikidele eestlastele, kes elavad seal ja siis tunneb ikka, et, et isegi piltidest ainult, et oled näinud ja et on räägitud nii palju eesti maastaga ikka see tunne on, et ja et see on kuidagi kodus, on kuidagi südames sees isegi ei olnd seal külas, käin, tulin lennukist, nägi, peaaegu tulid külmavärinad peale, kui nägin Tallinna vanalinna torni esimest korda, et see on nüüd ise ise, astun siia maapinnale, mida ma olen nii palju, millest ma olen nii palju kuulnud ja lugenud ja näinud piltidesse muidugi, et meie elu on nüüd ameerikas ja mul ei ole mõtet kolida kuskile muu muule maale. Perekond on seal, mu maja on seal kõik mu sõbrad ja tutvusringkond on kõik seal ja sinna näen ma olen Ameerika kodanik, ma olen ameeriklane, aga muidugi nagu te rääkisite, meil on alati see eesti veri ja me oleme ikkagi Aladjees. Lased mis on see kõige säravam, kõige rõõmsam asi, mis te siit nüüd Eestist kaasa piike? Ma usun, et ikka seal rahvustunne, mis inimestel on ja et see, see rahvuse uhkus ja see kultuuriuhkus ja et ikka nii väike ma füüsiliselt nii nii suur on kultuuriliselt ja ajalooliselt ja et ikka tunneb, et see on midagi erakordset, mis nii väiksem maapinna peal võib juhtuda ja kui me käisime Vardo Rumessen igal laupäeval sõitmas läbi kõik nende komponistide, sünnikohtade ja haudade ja ausammaste mööda, et ikka tundus, et kui huvitav, et kui suur kunstiline ajalugu võib-olla nii väiksel maal ja inimesed tunnevad seda ja nad katsuvad seda ikka elus hoida ja ma arvan, et mul ma viin siit koju selle tunne, et ikas rahvustunne ja see patriootiline tunne Yasse rahvuskunstitunne on ikka kõige tugevam siin. Tänu teile suure pika intervjuu eest ja Eesti muusika ootab teid tagasi ja Eesti kuulajad ka. No tänan väga, mul oleks väga hea meel tagasi tulla Eestisse. Raadio seitse jätkab oma ööprogrammi, Londoni sümfooniaorkester mängib Herbert von Karajan juhatusel Mozarti muusikat. No kõigepealt sümfooniat number 41 C-duur Jupiter sümfooniat osadega allegro ahvivadke andante kantaabile Maest osale Cretu ja Molta allegro seejärel avamänguooperile Figaro pulm ning avamänguooperile võluflööt.