Lastetuba. Ma teadsin juba väikesest peale, et minust saab kunstnik vähemasti. Kuuendast klassist saadik kindlasti teine väike tsitaate, millega ma alustaksin seda saadet kõlab nõnda, et ma olen maalinud iga päev. Nõnda on öelnud Malle Leis ja täna oleme head kuulajad. Malle Leisi lastetoas. Kas tõepoolest väikesest peale oli selline tunne olemas? Oli, oli, ja see ongi kõige naljakam, sellepärast et kui ma nüüd selle saate pärast tagasi mõtlesin, sest et ega mul Karin Luts välja arvata, eks, sest et ma hägusalt mäletan mõnda maastikku, aga sõja ajal kolimistega läksid kaduma need asjad, et ma tõepoolest noh, mitte et mul oleks teab mis ilmutusi kunstimaailmast olnud või kunsti või midagi näinud, aga kuidagi juhtus nii. See teadmine oli iseenda sees ja seda ei pressitud väljega ei küsitud pidevalt väikese tüdruku käest, et kelleks sa saada tahad. Loomulikult, ja no taevas, kes siis maal oleks selle peale tulnud, et ühest tütarlapsest maalija tuleb see täiesti mõeldamatu ja arusaamatu oleks kõigil olnud. Aga ma mäletan küll, kui ma kuuenda klassi lõpetasin, siis ma mõtlesin, et tahaks Tartu kunstikooli minna, aga see oli ka täiesti iseseisvalt. Jah, seal Andrus, see aeg, ega ega ma siis ka ei olnud kunsti näinud, noh sõna otseses mõttes raamatu illustratsioonid välja arvata kuuendas klassis. Sellest väikesest kirjatükist kuskohalt mina tsitaat pärit oli seal, kus Malle Leis, et siis ma teadsin päris kindlalt, et minust saab kunstnik. Sellepärast et füüsikast ei teadnud ma mitte midagi vaheliselt siis ikka õpetajad. Üks õpetaja olevat öelnud, et nüüd siis tuleb meie kunstnik vastama jaaja ja see oli muidugi naljakoht loomulikult, aga ei, see oli väga sümpaatne õpetaja ja ma ikka sain oma kolmed kätte, nii et ega mul midagi midagi tunnistustega hullu ei juhtunud, sellepärast sündinud tegelikult Viljandis ja aga Viljandist ma ei tea midagi, midagi rohkem kui ükskõik milline Eesti inimene. Sest et ma olin väga väike, päris tita, siis me elasime Abjas, aga ma mäletan seda, kuidas venelased sisse tulid, siis sõja jalust tuldi ära ja ma mäletan, kuidas ma olin Pärnus oma vanaema kodus. Kui venelased lasid Vana-Sauga silla õhku ja ma mäletan seda kivi raginat ja kartulimaale kaevatud pommivarjendeid ja põlevat Pärnut ja need asjad jäävad meelde. Et kas silla õhkulaskmine, see ilmkärakas, kas see võis olla esimene mälestus üldse iseendast? Ma arvan küll, sellepärast tähendab ka mingeid lõike sellest Abjast ära. No ma olin ikka päris väike siis Abjast ära tulekut, ma mäletan vaarikaid, mida oli kaasa pandud ja ma mäletan, kuidas mul autos süda pahaks läks ja noh, ilmselt see oli niisugune mingi erakordselt jälk ja jube elamus. Aga ega ma rohkem fotode najal, eks seisab väike tüdruk, lehv peos, palju lilli süles. Sõmmale sünnipäev. Aga see ei ole enam päris enda mälu, see on foto foto najal, sest noh, tegelikult kui ma ei teaks, et mina oleks see mulle täiesti võõras tüdruk kes seal seisab, ma ei tunne teda ära. Vahel mõni pilt, et on tõepoolest ka elus selles mõttes, et tuleb meelde, et niimoodi see pildistamine oli tõesti tõesti sünnipäev või see hetk või see, kui mina läksin sinna pildi peale, olin enda. Ja loomulikult noh, inimese mälu ju ju kummaliselt neid asju selekteerib, mida ta jätab mällu ja mida ei jäta. Ja nüüd just selle saate peale mõeldes kõige kummalisem, et Ma ei mäleta niisuguseid, mul ei ole verd, Paalseid mälestusi ei ole inimsuhetest niimoodi ega sõbranna suhetes niisuguseid kirglike mälestusi, vaid need on kõik loodusmälestused, on need siis lõhnad või see pungade lahti löömine ja ma mäletan, et kui ma olin pisike, Me elasime Tõhelas, kui ma nüüd noh, nagu ilmselt see mingi kõige olulisem aeg inimese kujunemisel. Kui vana, siis ma nüüd juba selle suure sõja järgi erisinson nihukest 45.-st aastast ilmselt ja kolmanda-neljanda klassini. Päris hulk aastaid tuleb välja ja ega see ei ole looduslikult selline imeline paik, see on 42 kilomeetrit Pärnust väikesed järved ja lepavõsa ja keegi ei peaks seda looduslikult mingiks fantastiliseks kohaks. Jah, just need loodusmälestused, need on tõepoolest täiesti noh, rohukõrte meeles. See on see väikene tüdruk, kes seal ringi liikus ja see tavaline lepavõsa ei olnud tema jaoks tavaline lepavõsa ja see karjamaa tee ei olnud tavaline ka kui seal tee ääres oli kiviaed ja seal kasvas mingi põldmari või, või metsvaarika puhl. Ta ei olnud sellepärast tavaline, see tüdruk teadis, et temast saab kunstnik, ta vaatas natukene teise pilguga, võib-olla siis juba kunstniku pilguga. Ei usu see nüüd üle poetiseeritud. Siis ma muidugi seda ei osanud veel arvata, aga, aga tõepoolest, sest et ma olen kirjanikud alati noh, neil on hoopis teised mälestused ja neil on ilmselt ääretult verbaalsed ja neil on olnud ikka keegi tädi või vanaema, kes on midagi jutustanud ja. Viivi Luige raamatut lugesin, kus tema oma lapsepõlvest kirjutab, ta kirjutab, kuidas ta kääridega pojengi võrseid, varakevadisi, võrseid, lõikusi ja see on kummaline, sest noh, mina mäletan ka neid punaseid pojengi võrseid, noh, ma ei läinud neid lõikama, ei tulnudki selle peale, et neid joonistama hakata. Aga seda vormi ja värvi, seda vormi muutumist päevast päeva ja seda ma küll ei mäleta. Kas seda on veel meeles, kui esimene pilt sai tehtud? Laps joonistab ju ikka kõigepealt need kriipsu jukusid või, või midagi muud. Aga et minu enda pilt, et ma joonistasin seda, et oli mõni võib-olla lemmikmotiiv või naha, seda kindlasti mu klassiõed juba hilisemates klassides mäletavad. Joonistasin hobuseid. Sest hobune on ikka uskumatult ilus loom ja. Mu isa oli meier ja vanasti toodi ju piim iga hommik hobustega meiereisse ja siis need suured hobuste hulgad varsad nendega kaasas, siis varss jooksis selle emme hobusega kompas meiereis, nii et noh, ma mäletan, ma käisin neid silitamas ja päris väikene tüdruk hobust joonistada, see on ikka keeruline. Ma ei tea, no ma ju nägin, tehke ei miskit keerulist ja ma mäletan hiljem koolis kolised plikad salmikutesse joonistasid, siis mina joonistasin kappavaid hobuseid ja ei tea päris hästi, vist tulid välja. Noh, see oli juba koolitüdruk, aga kui oli veel pisikene Malley, mul jäi järgi, ei ole midagi nii et midagi kontrollida oma mälestust ei ole millelgi najal. Äkki olid lilled? Ei, ei, kindlasti ei olnud, olid igasugused puped, kellele siis peale sõda ei olnud ju mänguasju lastele. Siis olid pabernukke, sai ise tehtud ja neile kleidike siia joonistatud. Jaa, jaa, jaa. Mustreid ja mida kõike, aga ei, niimoodi teadlikku lillejoonistamist küll ei olnud. Räägime natukene lapsepõlvekodust lastetoast selle sõna otseses mõttes, kas oma tuba oli, ei olnud, ei olnud, meil oli kaks tuba ja seal elas isa, ema, mina ja hiljem ka mu noorem vend. Aga noh, eks seal ikka oma laudja, oma voodi ja. Ei noh, mulle tundub, et mind jäeti lapsepõlves rahule, nagu niisuguseid ei ebameeldivaid mälestusi on väga huvitavad, ebameeldivad mälestused on, aga perekonna poolt ma küll ei mäleta, ma jooksin koeraga mööda metsa ja käisin tuttavatega kampas karjas, jagade tegelikult mäletan ühte huvitavat asja. Kuidagi hägusalt meeles mingid mehed ja millised fantastilised kompvekid ja ma mäletan noh, ilmselt baski la niuksed, pehmed ja roosad ja ja pärast mulle räägiti, et need mehed olid härrad, Kaagepsnikud, kes käisid üle kuulamas, sest vanasti oli ju metsad olid ju täis, tarvitati sõna metsavend metsavendi ja, ja meierei meiereis oli ju võid ja juustu ja metsameestel oli toituvad, pood oli meil kõrval, oli käidud küsimas ennem kullati täiskasvanud üle ja siis lapse käest anti kommi. Kas külalisi käid? Meierei seal ju pidevalt sagis ju inimesi. Aga ju siis mingi, ma ei tea, mis seal oli, ma ei oskagi seletada, ühesõnaga see vastus oli nii, et meie perekond jäi küüditamata, eks, kui ma oleks seal mingisugust teab mis jama ajanud, et küll ikka tulevad onud ja püssidega ja mittepüssidega ja noh, siis oli ju kõik ääretult lihtne oli meil puhvetkapis, ma tean, mind, olid granaadid ja see oli niisugune aeg, mulle näidati, et ma kogemata plahvatama ei paneks, et mis peab tegema, laps ikka läheb ja katsub ja uurib ja Kreimeli juhtunud mingit õnnetust, mõni uudishimulik. Aga neid onusid, tegelikult käis siis püssidega. Jumal hoia, no kullad käisid, käisid nad öösel, eks, ega nad siis laps pandi magama, kui oli vaja ja ega siis last ei pühendatud niisugusesse asjasse. Aga noh, ülekuulamist küll ja see oli tõepoolest seal olime osalejad, isa oli meier, isa töö ka huvitas, isa töö juures sai ka käidud vaatama ikka, see on täiesti loomulik. Vanasti oli ju nii, et reis oli oma. Kuidas seda kutsuti katlamaja, eks oli. Ja siis olid need mingisugused masinad, mis kõik sead, korra lahutajad ja värgid need masinad tööle panid. Ja suur võim, asin fantastiliselt, ilus oli ja ja noh, ühesõnaga maja võppus kogu aeg, sest hommikul juba neli, viis hakati kütma katelt ja siis hakkasin masinat tööle. Nii et ei, see pidev nisugune mürin ja see oli nagu osa loomulik osa elust, ma ei osanud selle midagi erilist tähelepanu pöörata. Meelitas vahel seda päris värske, et võib mekkima ka. Ei, ma ei, ma ei oska öelda. Tähendab, eks ma ikka Läksin vaatama, kuidas tehti, sest see oli tõesti väga-väga ilusad, käsitsi tehtud masinad olid meeletud tünnid, seal oli valgevask ja tammeplangud olid ja siis kuidas või seal sees niimoodi valmis sai, lapsele võid ikka leiva peale pandi. Ma mäletan, kord kolhoosis oli koolitükk laua peal. Noh, ma ilmselt võtsin liiga palju, panin liiga paksult võid leiva peale, ma mäletan, kuidas kõik keerasid pead ja vaatasid mind, kuna see tunne nii meeles. Sest et meierei tytar ei olnud seda nii suureks pühaduseks osanud pidada ja, ja noh, kui maitselise kõht tühi oli, noh siis tõepoolest lapsel see või tükk tõesti ei puudunud, see oli ikka muidugi olemas. Ema oli, ema oli õpetaja. Ema oli õpetaja, eesti keele õpetaja, eesti keele kirjeldus. Aga noh, ma olin nii väike ess olid noh, mitu klassikomplekti koos olid sel ajal. Nii et, et ma mäletan ka mind narriti väikselt korda oli mingi asendusõpetaja, ma olin neljas saanud mingisuguse töö ja ma olin väga solvunud ja öelnud, et ema oleks mulle kindlasti viie pannud. Sest mind väikselt nagu nagu tuletati mulle meelde seda hiljem veel aastate pärast. Kui nüüd isa ja ema vaadata siis kellega rohkem nagu jutuotsale saadi. Oli ikka peremees ja tema juurde, noh, niimoodi ei mindud oma tühja-tähja hakkaks ikka emaga, aga ma mäletan, et ma nagu olin väga iseseisev, et noh ega ma oma jutt nii väga ei rääkinudki kellelegi, kellel nagu käisin üksi koeraga igal pool ja hiljem noh ma pidin venda hoidma, noh, see tundus jube tüütu olevat see kohustus, aga vanasti oli ju nii, et ega siis vanematel ainult toidulauas oli aega lapsele igaühel oli oma pikk tihe tööpäev ja lapsed. See oli siis Abja või see aeg, millest me praegu räägime. Soli, Tõhela Pärnu lähedal, 42 kilomeetrit Pärnust ühele niisugune pisikene pisikene, ta oli esimeses Eesti vabariigis, ma mäletan fotosid, ta oli täiesti niisugune heal järjel maakoht. Seal oli oma veski kõik kõrvuti, oli Veski pood ja meierei ja siis olid seal Ilus vana koolimaja, katoliku kirik oli. Aga noh, nüüd ma millalgi üks, 15 aastat tagasi käisin seal, kui mu oma lapsed väikesed olin, käisin neil oma lapsepõlvemaad näitamas. Ja siis oli ta küll kõik räämas, meierei ei töötanud enam ja kõik oli lagunenud, kõrge korsten oli kokku kukkunud ja ma ei tea, kuidas ta nüüd on. Võib-olla nüüd on parem, muide seal oli väga ilus madala sooja veega järv oli Tõhela järv valgeid vesiroose täis ja noh, meil oli oma paat, millega ma käisin. Sa oled ilmselt niisugune vee kardetud siis nii laste pärast, nii et ma käisin üksi, väike tüdruk, käisin paadiga järvedel. Ma ei mäleta, et keegi oleks mu pärast hirmu tundnud vä? Endal ka mõni lapsepõlvehirm äkki meelde tuleb või oli nii helge, vaatamata sõjajärgsele ja kõigile nendele püssimeestele ja ja muudele meestele, kes seal katsusid välja kangutada üht-teist lapse käest, oli hirmusid e-i ehi? Ma ei julge öelda, tähendab ma mäletan muidugi, mis olid hästi vastik asi, oli küüditamine, vaat seda ma küll mäletan, ilmselt see kõik, kes siis on olnud mäletamise eas ma mäletan neid sõjaväeautosid nagu kurja näoga lapse meelest olid inimesed, need olid lahtised, veoautod olid ja tuled, eelsed olid, trellid, tuleb katki, ei läheks püssimehed tääkidega, iidolid peos, istusid sinelites ja seda kõike ma mäletan ja kuidas klass tühjemaks jäi ja, ja õpetajaid ära viidi osa ja seda kõike mäletan seda kõik kartsid, eks kõigil emad tegid kuivikuid ja, ja pambud olid pakitud, sest ega seal ei olnud ju üks rohkem milleski süüdi, kui teine, kes ära viidi. Aga ei, õnneks meid ei viidud ja senna sai ussi, kardetud rästikud. Seda ma küll mäletan, oli seal palju. Lõikame, nägime, noh, niisugune teatud kohtades on neil lihtsalt rohkem. Ei, ilmselt muhud ja Saaremaad ja niisugused kivised kohad, kus neil on hea kivide vahel olla, on rohkem, aga aga jah, ma mäletan, rästik oli küll asi, mida lapsed kartsid, seda jah, ikka öeldi, et ära kätlemine võtmast sisaliku või siis peo peale võtta, sest ei olnud midagi ja siis kurja pulli kardeti, naabritel oli kuri, loom oli ja siis oli tõesti nii, et ikka kui läksid karjamaalt kogemata läbida, võis sarvedele tõsta. Ma mäletan ühte tütarlast, kes oli noh, kellele ta sarved kõhtu torkas ja siis keda, kes oli niimoodi väga pikka aega naabertalus voodis olla. Et noh, need olid hoopis teised hirmud, mis tänapäeva lastel ilmselt on. Aga mis oli tõeline rõõm, terve see lapse elu on üks rõõm, tähendab, seal ma ei oskagi nagu niimoodi öelda, et noh, mis just oli. Sellepärast et noh, see päev oli nii pikk lapsel ja kevad oli pikk ja suvi oli pikk ja sügisel pike Iga päev oli, iga päev, oli rõõm, vanaisa vanaema ka oli, vanaisa ei olnud sellepärast et minu ema isa oli kalur ja ta uppus ennem kui minu ema sündis, nii et ma ei tea midagi. Ja isa isamaa ei ole ka kohtunud, ma ei tea, aga vanaemad olid. Aga neil ei olnud aega minuga tegeleda ega ega uinutada. Mind mäletan end iseseisvalt, ei tea ikka päris väikesest, kes olid sõbrad, kõige naljakam on, et ma isegi sellest lapsepõlvest ei mäleta niivõrd sõpru, Maest ütlen, et mul nagu ei ole neid ilmselt need sõbrasuhted nii olulised olnud, noh, ikka olid naabritüdrukut, kellega koos mängiti, aga need ei ole niimoodi läbi elu nagu jäänud, nagu vanemad olid. Ma ei teagi, mis põhjusel, aga neil olid nagu sunnitud paar korda töökohta vahetama. Ma ei oska öelda, miks minule ei räägitud, et ma, kuna ma vahetasin mitu rooli, üks teatud periood jäi selja taha ja ja siis ei olnud ju telefoni, ega, ega mul ei olnud nagu mingit seal immi nagu selja taha ei unustatud, tuli uus periood ja selja taha ja niimoodi mitu juba siis algkool ja keskkool mõtten, Algkooli viimased klassid kuues ja seitsmes, kus on nüüd jäänud, eks, keda me tänaval ära tunneme ja käime kokkutulekutel ja niisugune suhe. Aga varasemad on nii, et nad on selja taga iga, igas mõttes selja taga. Hobustest oli jutt, aga kas need Malle Leisi ilusad aed- ja puuviljad, rääkimata lilledest, rääkimata metsapuudest, kas need on pärit lapsepõlvest? Ikka kindlasti, sest ma ütlengi, et tõesti need need loodusmälestused on, on, on täiesti kirkad, mandavad kirjeldada, aga no näiteks on need rohelised valged klaarid täiesti lubatav ja samas need maasikad, eks need esimesed, kui nad on juba rohelise staadiumi lõpetanud, on valged ja hakkavad ühe külje pealt punaseks minema. Ilmselt need olid lapsele nii suur asi ja need olid esimesed eksmis peale kevadel tulid neid on palju niimoodi, noh, ma teadsin, kus põõsa all lilled, millal esimese nina välja tõstsid Ülased ja sinililled ja noh, need olid mul kõik ümbruskonna seada, neid sai käidud iga päev üle vaatamas, kui palju ta juba pikem on ja ja ega ma kunagi ei murdnud, tähendab, noh, ma lugesin palju ka muidugi. Ja mul oli, noh, ilmselt pöörane segadus peas, sest et meil oli nii, et eks raamatukapis ees oli noor kaardivägi ja taga oli teine kiht, oli nimed, marmortahvlil ja niisuguseid, aga noh, mina lugesin neid kõiki vaheldumisi. Muinasjutud vahele, liin ikka täiesti veendunud, et lille ei tohi heast peast murda ja maha visata, et noh, keegi vaatade saab pahaseks ja mis need lemmiklilled olid, mis väga ilusa vormiga on, kevadel on sillad, eks nad on esimene sept kaks rohelist lehte ja siis sinine õie nupukene seal vahel. Mäletan seda, kuidas seda sai iga kevad oodatud, kuidas ta sirgub ja sisukalt ja Ülased ja nad kõik. Niisugused lihtsad koduaialilled, metsalilled ja sest noh, ega siis ei olnud ju maal orhideed või flamingolilled või see oli mingi täiesti teadmata, olematu asi. Kas väike tüdruk metsa läks ka päris üksinda või koeraga koos koeraga metsa ei olnud vaja karta minu lapsepõlves noh, ega metsavennad, kes olid, ega need siis ei tulnud nüüd last kimbutama, sest lapsest polnud ju midagi, aga puud kõrge just seda ei tulnud kõne allagi, et midagi niisugust oleks kartma pidanud. Ja koer oli kaasas, koer jooksis kõrval ja. Ei tule pähe äkki, et oleks pidanud kartma, nüüd on nii, kui laps jääb õhtul ööseks hilja linna peale. Ma pean muret tundma, et kas ta saab koju ja kuidas ta saab ja kas leiab korraliku taksojuhi, kes talle ei kipu tüli tegema. Ja tänapäeval on teised hirmud. Millal siis keegi ütles, et tüdrukule, et sa joonistad hästi? Öeldi alles keskkoolis, keskkoolis meil olid väga tublid joonistusõpetajad või üks tähendab metaviks Pärnus oli. No tõesti tubli naine, teda kahjuks enam ei ole ja noh, siis oli nii, et isegi ma sain üleliidulisi auhindu, siis oli niimoodi, et olid kunstiringid ja tööde ülevaatused ja siis oli juba selge, täiesti. See oli juba noh, kõigile selge, millal see sihikindel niisukene siiski õppimine või kunstiõpetus siis pihta hakkas keskkoolist keskkoolist, mis siis oli kaheksandast klassist kaheksa oli siis keskel, ei kahelnud keegi selles. Ja see oli siis keskkooli kunstiõpetaja ja keskkooli kunstiring, mitte eriline kunstikool, ei, ei, ei, siis ei olnudki veel erikoolis, on nüüd tänapäevane asi, siis olid lihtsalt olid niisugused tõesti kirglikult tundunud õpetajad, kes meil oli veel proua leks, teine oli teises koolis ja siis olin omavahel niisugune konkurents oli, et kelle lapsed said rohkem auhindu ja paremaid auhindu üleliidulisi ja Tallinnas ja üle vabariigilisi ja siis me tegime keraamikat, skulptuuri maalisime, kui seal kõik oli, siis noh, saadeti kõikidest töödest mingi komplekt, mis asi just auhinna sai, seda ma tõesti. Ma ei tea, kas laps seda teadis, kes vene ajal oli ju nii, et ka auhind anti, siis anti ja keegi ei seletanud, mille eest enam või. Aga ikkagi need mõned raamatus, kuhu sisse on kirjutatud, et selle ja teised eest või selle ja selle konkursi võitja ja need on siis kodus raamaturiiulil olemas. Ei, ei, ei, see nii ei käinud, seal olid mingisugused. Ma ei mäleta, kas minuga näed, on puutunudki Saliiduseks, punaste lippudega diplomid ja auhinnad. Ma mäletan küll, et mul mingi auhind oli üks hiina emailidega vaas ja see on mul küll tänapäevani alles. Naklus, hiina käsitöö ja mingi fotoaparaat, mis oli tohutu suur asi siis mulle ja ja siis need punased diplomid, need jäid just nagu koolile. Ja ikka, sest noh, kool tahtis ka näidata, kui tublid lapsed olid ja ei, minul neid diplomeid ei, ma ei ole neid ilmselt käes hoidnudki, nii et minul ei ole. Kui nüüd vaadata lapsepõlve peale tagasi ja ja nende loodusehetkede peale tuttavate, laste või, või hobuste peale tagasi, mis tundub, mis olid siis need kõige olulisemad, mis vormisid siiski ühest väikesest tüdrukust ühest Mallest need meile tuntud kunstniku Malle Leisi, minu ema on veendunud, kui tema ootas mind, ta tikkis ühte muusi, vanasti olid niisugused Ungari rahvariidepluusid meeletu lille vanikuga rinnaesisel. Mulle meil on isegi pluus alles ja ma olen seda kandnud ja nüüd kannab mu tütar, ta on veendunud teda, pluusi tikkis mind oodates, et sellepärast ma neid taimi maalin. Lastetuba seedemuinasoma lapsepõlvest jutustas Malle Leis. Teda küsitles reetmad.