Raadio seitse jätkab. Tere õhtust. Meie stuudios on täna Jan Õun. Kõlas eesti rahvaviis Helletused Jaan Õun, mängisin koos Heiki mõtlikuga. Millises paigas sinu elus on muusika? Kui mõelda tagasi sellele loole, mis me just kuulasime, ema viis hälli heinamaale Einar ja mäletan, istusin kaare peale, parmud sõid. Valus oli. Aga ema oli, mul selline magas, ikka, laulis. Ja mäletan esimesi muusikalisi mälestusi just nimelt emalt kes laulis. Ja mäletan senist mälestustest. Pühapäevane päev oli meil hommik vähemasti alati koos muusikaga. Meil oli vana VEF raadio ühtegi väga ilusat häält. Minu jaoks oli see riistapuu Timmadima. Ja peab hommikuti meeles, kuulati tavaliselt Soomest kirikut. Ja millegipärast on need tahab hommikul te olete olnud päikeselised ja millegipärast ma mäletama, et et ei saa kõhu peal sai hüpatud ja siis oli tal aega ja isa oli mul tavaline töömees, ta oli elektrijaamas katagi. Ja ema koduperekajab. Nüüd muusika oli, on ja muusika jääb. Ja. Flööt on üks salapärane pill on kirjutatud muistsetest aegadest, muistsetest, pillidest, bambuspillidest ja millest kõik veel, mis on kaunid viise välja veeretanud. Ei noh, kui rahvuspilli, kes võiks, võiks pidada puhkpillide, sest võib-olla karjapasunat ja vilepilli mis põhimõtteliselt on kauge kuradi sugulane ja et see, nagu me teame, siiski algselt olid nii-öelda maamuna peal, nii et nokk flöödid otsast puhutavad tänapäevane traavers lööd, sündis märksa hiljem ja ja, ja sellisel kujul, nagu ta praegu on, on ta nüüd püsinud üks sajandi võrra, aga ta areneb veel edasi. Sellest lödi arengust võiks, võiks palju rääkida. Aga. Mul on aastate jooksul kogunenud üks väike kollektsioon koduflööti maailmareisid, kus ma olen käinud, ma olen üritanud osta ikka mingisuguse flööditaolise asja igast riigist. Ja mis oleks võib-olla huvitavamalt vietnami flöödi tavaline bambuse torukene. Ühes otsas tantsib Audük sees ja teises otsas auk lahti ja. Austraalia aborigeeni tilt ostsin ühe flöödi, visaine flöödi ja Kuveidi, istun üks flööt mul ja nii, et flööt muidugi. Väga laialt levinud pillija ja. Kas sa oled mänginud ja mängib väga paljudes ansamblites, kas sa saad kasutada nüüd ka näiteks sootilisi? Pille võib olla erineva muusika mängimisel või erinevas koosluses. Või sa kodus mängid oma perele. Ei, ma nüüd ei mängigi, need on mulle rohkem nagu suveniiri suveniirid ja päris ma nüüd, kuigi ma tean, et Peeter Vähi näiteks oli väga huvitatud Vietnami Freudist ja ja noh, me teame paaniflööti, milline imeline hiri hääl sellel pillil on. Aga Ado. Flöödi Leon tavalisele nii-öelda traavers löödile on nii palju muusikat kirjutatud et hakata nüüd õppima midagi muud pühendada oma aega kasvõi plokkflöödi-le, mis on üldiselt tänapäeval väga-väga levinud, et Vletistid pöörduvad vanade instrumentide juurde tagasi ja, ja Maigati soovinud mu õpilased sellega tegeleksid. Ega mul enam ei ole selleks aega, sest et kapi teed muusikat, et on mängitud ja kapitajaid muusikat Audel mängimata, nii et ma arvan, et minu jõud ei käi. Ja aeg ei käi sellest nendest teistest pillidest. Ülema Neid kui kalleid sugulasi teinekord sahtlipõhjas. Aga ei, ei ole ma küll kasutanud. Iga pill toob kaasa ju täiesti omaette stiili ja siis sa võib-olla peaksid pühenduma hoopiski millelegi muule kui see, mida sa hetkel teed. Aga see, mida sa oled jõudnud, on küll vapustavalt palju. Kui vaadata sinu salvestuse kaarte, mis on pidevalt töös ja käigus ja neid on väga raske leida, sest kui tahad head muusikat panna hommikusse või öösse siis jah, jaa, nõuniaka määrata Tallinn ja ikka Jaan Õunanimega seotud ansamblid. Kas sinu ema ja isa, kui nad sind heinamaa servas ja kodus põlvel kiigutasid ja sulle laule laulsid, õhtul ja hommikul ja kui te pühapäeviti hommikuti raadiost kirikut kuulasite võisid kuidagiviisi aimata, et nende poeg õpib just nimelt flööt. Temast saab väljapaistev flöödimängija. Ma arvan, et, et seda ei osanud keegi arvata ja aimata Ma kaotasin isa võrdlemisi varamal, 10 aastane, aga siiski kuna ema oli noores põlves kooris laulnud ja laulis kooris ja ja väike pere nagu meid oli. Mis ja miks, ma võin ainult arvata, et kuna me naaberkorteris elas üks puhkpilliorkestri dirigent nüüd on ta vist Avinurmes kuskil veel vanahärra Reinsalu, kes siiski arvas, et poisil on mingisugust kõrva ja ja annet ja ja pandi mind õppima viiulit. Tõenäoliselt seitsme aastasena. Ja seda pillim õppisin seitse aastat, et isegi rohkem. Ja samasse puhkpilliorkester dirigent viis mind, kuna mul oli ka rütmitunnet, siis nüüd Puppy orkestrisse. Et. Kuna seal viiulit ei olnud, siis pandud anti mulle kõigepealt suur trumm, millel oli siis külge köidetud plaadid, et ma siis pidin kahe käega korraga tööd tegema, seal ikka müts, plats. Ja seal ma olin mitmed aastad, aga õnneks või õnnetuseks oli dirigendi kõrval üks üksainuke gene flöödimängija oli noor, kena blond neiu ja mina seal taga nurgas, pimedas lõin oma suurt trummi ja mul oli kogu aeg niisugune tunne, et küll oleks uhke, kui oleks selle neiukese kõrval, selle mängis flööti optis. Ja siis selguski, et et ma pidin juba 15 aastased tööle minema, kuna ma ei jaksanud ja mul olid omad soovid. Ma tahtsin hirmsasti saada mootorratast. Läksime 15-le tööle ja viiulit, jätsin katki. Ja sahin puhkpilliorkestrist omale flöödi ja tegin kaks aastat tööd, ostsin omale mootorrolleri. Ja see oli mu soov oli täitunud ja siis otsustasin emaga, et nüüd on aeg minna muusikat edasi õppima. Läksin Tartu muusikakooli, sain kohe sisse. Ilmselt seitse aastat viiuliõpingud oli andnud ja põhja alla. Ja sattusin fantastilise pedagoogi juurde. Härra Jaan harger oli. Kui nii võib öelda, siis muusikaline polüklot, kes mängis peaaegu kõike pilli, kellel olid meeletud teadmised muusikast ja kunstist 62 63 65 oli väga intensiivne, see, see tuli hoogustatus tuha all ja ja kunst, nii puhast, kui ta sai olla, oli, oli alati Tartus esikohal see tudengielu, atmosfäär ja noorte inimeste linn ja ja ma mäletan seda, et kontserditel sai käia ülikooli aulas, kus kus ühe jala peal seistes rõdul sai kuulatud kontserti ja vaadatud sümfooniaorkestri mängijaid ja ma mäletan, kuidas need tundusid nii kaugele kõrgele ja juuksed ilusti kammitud ja valged särgid seljas ja ja seintel täpselt seal, kus ta pidi olema ja. Ja mäletan seda, kuidas kuidas selle eest, et saada vabapääset kontserdile pidi tegema literatuuri arvestuse või muusikatundmise töö hästi või väga hästi, siis üks, üks kena õppejõud andis vabapääsme sümboolevad, kellele see kõik kuidagi ja kogu see Tartu aeg, noore mehe aeg armumise ajad ja ja Emajõgi ja. Ja igasugused huvid sinna juurde CAS-ist kuni ei tea milleni kõik kokku, see oli esimest korda kodust ära. Ja omapead hakkama saada. Elamas ühiselamus mööda seda tema käest sain liitri jagu searasvaga pruunistatud. Siis korra kahe nädala tagant sinna lusikatäis searasva pannile lusikatäis jahu peale natukene vett poest üks 14 kopikaline must leib ja see oli see söök ja olime õudselt õnnelikult kõik sellel rajal. Mootorratas panin talle hellitavalt Carlaks ja ma käisin sellega Kohtla-Järvelt Tartusse, mitmed-mitmed korrad läbi vihmasaju ja niikaua kui niikaua kui suvel ja sügisel ja kevadel andis sõita, sõitsin temaga siis tulid, siis tulid Tallinna päevad, Tallinna muusikakool, sõjavägi konservatoorium ja, ja, ja Leningradis aspirantuuri veel Peterburis. Ja siis ma tõin ta kodust uuesti roomale Tõstamaale ja ma sõitsin aga veel seal, täielik uunikum, pead ka seltsi nendega veel kolm-neli aastat, kui paar suve tagasi juhtus õnnetus ja ja mu talu põles maha sellega mu Karla, nii et selles mõttes on mul lapsepõlvega nagu nüüd peaaegu 50 aastaselt lõpp, et ma võiks nagu täiskasvanud. Mina mäletan sind, kui sa papa peaski juurde tulid oma uhkes sõduri rõivastuses nii ütlemata tõsine ja karge ja mängisid nii kauni tooniga flööt, et me ahetasime kõik ja, ja Elmar Diaske ütlesid, selles poisis on midagi siis, kui sa olid ära läinud sõjaväe ajal sekka jõudsid siis ja anti, tehti sulle võimalikuks, koolis käimine anti sulle linnaluba nii-öelda solid Tallinnasse. Ja juhtus nõnda, et, Et ma pidin saama Tallinnasse orkestrisse aga teatud asjaolude tõttu on see nii ei läinud. Ja, ja sattusin nii-öelda vangivalvuriks. Olin tisleri tänaval ja Harkus naistevanglas posti otsas ja ja tegin kõik, mis kästi ja, ja olin seal, kus käisid ja aga kuna enne seda enne Tartu muusikakooli õppisin, töötasin siis algselt kinomehaanikuna jõudsin ka mingit paberid ära teha. Sellel tasemel siis õnnestus mul pääseda peale esimest aastat kinomehaaniku sõjaväeosas. Ja kena pruut saatis mulle flöödi järgi, sõjaväeosas õieti tõi. Ja üritasin ikka tasapisi, siis oli see flööt mul juba nii nii naha vahele kasvanud, et ma ei saanud enam ilma olla, üritasin salaja isegi harjutada ja olen korra isegi vist istunud kartsas, sellepärast et polkovnik ütles, et mis vilistamine siin sõjaväeosas sinul tõsised sõjaväe sõja siis vangivalvurid ja ei ole siin midagi vidistamist. Teine ülemus. Madalat pihtisenetkuma postiljoni siis kinomehaaniku juurde käis ka posti minema. Kui iga päev korra sõjaväeposti toomas linnast. Et ma jõuaks ehk paarkümmend minutit käia muusikakoolis salaja ja siis teise ülemusele nõusolekul. Masina ilmusin Tallinna muusikakooli, esialgu küll mitte pääske juurde, vaid härra vesti juurde, kes on ütlemata. Hea õppejõud ja, ja juba minu lapsed on tema juures praegu vähemasti üks laps. Ja kes on väga tark ja kogenud pedagoog ja kogenud pillimees. Ma käisin paar aastat seal küll väga häbelikult nurki mööda nendes vene sõjaväeriietes. Georg Otsa muusikakooli flöödi ja sain siis pääski juurde, aga et ma, et ma võib-olla ehk kolin. Hea, seda ma ei oska öelda, mis selles tooniga oli, aga ma mäletan seda, et et, et muidugi see seitse aastat viiulit oli pannud selle aluse ja ja on teatud asjad, mida ma muusika juures pean. Ehk kõige olulisemaks, millest tavaliselt noored mille peale nad ei mõtle. Sest muusika ei ole noodid, muusika ei ole vältused. Muusika on kõnemuusika, on elu, armastus, viha, kõik, mida soovid. Ja kui üks helilooja on midagi mõelnud ja kirjutanud mingi märkuse nooti siis isegi see, et sa täpselt täidad, ei anud, ei pane seda lugu elama veel. Ja sellest seda ma olen üritanud õpetada oma omale kõikidel oma õpilastel, nii kaua, kui ma olen olnud ja üritanud Olla eeskujuks selles mõttes, et, Et kui muusik on andja, siis ta peab olema helde, sellepärast et ainult heldelt andes saab inimene selle, mida ta sealt oskab välja kuulata. Võib-olla on see natukenegi jõhker. Et muusika peab olema väga ülepakkuja, alati. Aga aga Ma olen ka kindel, et hallikeselt midagi teha ei ole, ei pakkuse muusikule ei pakkuse kuulajale. Nii et võib-olla kui sul ehk midagi meelde jäi, siis ma olin ehk selleks ajaks omale need tõed selgeks teinud, et et see on sõnum, mis, mis tuleb anda, mida tuleb helgelt anda. Võib-olla sellel tasemel, eks ole, ehku, ehku, papi, pääs kellelegi midagi pakkusse, mäng siis juba. Nii palju hüppaksime hetkel edasi, et sa mainisid, et lapsed käivad sinu rada. Kas sa suudad õpetada oma lapsi, kas sa tahad õpetadagi? Sa tunned mingisugust vajadust õpetada Läätse lahti. Lapsi õpetades on seal mingi vahe, kui sa õpetad võõraid lapsi. Ja muidugi ma olen vahetevahel, kuna nad mõlemad tütred õpivad flööti olen olen üritanud vahel vargsi, vahel avalikult. Et meil on nii häid Pludi õpetajaid siin laste koolides ja, ja ma arvan, et, et see algus just eriti laste muusikakooli tasemel on sedavõrd oluline ja sedavõrd vastutusrikas, et mina näiteks ei ole julgenud oma lapsi päris nahast, sest ma olen üritanud küll leidu leida mitmedki lahendasid, kui neil on mingeid probleeme ja aidata, siis aga väga lastele päris nii-öelda flöödimängu Aadeed, ma arvan, et see oleks võinud kõrval olnud. Nüüd vanem tütar hakkab juba tuleva aasta lõpetama muusikakooli. Nüüd on ta äkki hakkab mu vastu väga kõvasti huvi tundma ja, ja ja arutame tihtipeale noodikapi ees, mida ja kuidas ja miks ja milleks need. Tõenäoliselt. Just oma lastel on ehk kõige raskem, ma arvan, et, et ma tegin õieti kui nad läksid teiste õpetajate juurde ja ma pean ütlema, et ega ma ei ole kumbagi käskinud flööti õppima hakata. Ma tean, episemist istus mul joodis mul jala ümbert kinni, kui ta oli veel roomaja. Lapse eas või beebiasi, nii kaua kui ma puldi ees Eestis harjutasin, tuli, ta võttis jala ümbert kinni, jäi sinna magama. Ega ma siis saad harjutama nii kaua, kui laps ükskord äärt ärkas üles. Nii et paremad kõrvaga ja südamega lapsed mul abikaasa tegeleb. Abikaasa on mul koorijuht ja, ja kooliõpetaja ka muusikaõpetaja näiteks klaver on kodus. No vot see viga ongi, klaverit ei ole, meil on seemnetu elektrooniline klaver, aga ja aga, aga need Lasnamäe korterid on nii tillukesed. Klaver on nii suur, suures uurimust. Kõlab läbi Lasnamäe maja kindlasti kohe flöödi Kansul ilmsesti kergem jaga flööditee kõlagi nii väga kergesti läbi mitme toa kõrval korteritesse välja oled sa teinud kuulamise proovi, kas naabrid on sind tänanud näiteks kauni flöödikontserdi eest? Minu meelest on mind tänanud isegi kolm maja eemal olevatki. Siis sa mängid pikalat, kas ei ole Trist Aarne Vahuri, meil võikski kõrval. Siristamist kostub sealt ülevalt, aga vaiksel suveõhtul võiks muidugi, kostab väga kaugele. Ja kui sa veel aknad lahti, mis pill sul on? Pill on Jaapani päritoluga Maticki. Tapadheski juute. Üks ütlemata südamlik ja mu meelest vist kõigi oma lasteni õpilasteni jõudev professor kes on koolitanud Eestimaale nii palju andekaid flöödimängijaid kui hakata ringi vaatama, kes sulle kõik meelde tulevad, kes kõik on hästi flööti mänginud ja millegagi meie kultuurilukku läinud. No neid on kindlasti väga palju, ega me siin praegu kõike meeles pidada, aga no võib-olla järedamatest protestidest kindlasti. Samuel Saulus, Sigrid Orusaar. Kultarsin Kuldar Sink. Kirjas ja ka minuga kena vestluskaaslane täna on flööti õppinud, nii et nii et. Ja, ja neid nimesid on palju, praktiliselt. Härra pääske on, on loonud Freudi kooli ja, ja kõigest väest üritan mina ja mu kolleegid, et see ikkagi ikkagi. Mumeelest arvestata väga igaühe isikupära ja see ta jätab Teed lahtiseks ja valikuvõimalused noorele arenevale inimesele, ta ei suru sind nagu mingisugusesse kindlasse raami. Loomulikult tehniline kool ja ja niisugused elementaarsed tehnilised küsimused, ilma milleta sa ei saa. See peab ilmselt igal pool olema, aga see, kuidas sa edasi lähed ja millist stiili sa valid? Ilmsesti seepärast on nii palju eredaid isiksusi Just sest iga inimene valib lõpuks ise oma oma näo. Igal inimesel on oma nägu ja, ja, ja see, et, Juba juba see respekt selle vanahärra vastu on nii suur, et kõik lapsed kõik, me alati tegime maksimumi, et talle meelehead valmistada, kuigi ta peaaegu kunagi ei kurjustavat, mäletan vaid paar paari, kordab naeratas. Jumaldan ainult paari korda, kui ükskord oli üks, üks tudeng tuli ja mängis eksamil Est-etüüdi. Ja me kuulasime ja kõik on nagu korras, aga vanahärra pääsgoli kangesti tige. Selgus, et ta see oli thrilleri etüüd, aga ta mängis ilma drilleritesse. Kes sul oli niimoodi silmapiiril eesterendamas, kui seal juba tehnika kandis ja, ja toon säras ja ja sõjaväe munder oli sellest ära pandud ja suur muusiku tuleviku ees. Kõik, kes seal silmapiiril terendas kelleni oleks tahtnud jõuda ja kuhu poolse sammuma hakkasid, oli sul omad niisugused eeskuju tulemas? Ja loomulikult Samuel Saulus minu mõnu õnn muidugi, et ma pääsesin kohe sümfooniaorkestrisse ja härra sauruse kõrvale. Äärmiselt mitte väga erudeeritud ja äraarvamatu isiksus. Ja, ja see, mis, millised tämbrid ja milline toon tema plaadil oli, minu meelest oli üks täiesti erandlik nähtus. Ei, ei, siin, vähemasti Baltikumis ega ka lähimas ümbruses ei olnud sellise tooniga mängijat võib-olla ehk. Tänapäeval väga kuulatav mees C mis kool või kes, kes SAISis juba Kuuetüüpi flöödi niinimetatud kooper huulikuga, mis tõepoolest annab Födile lausa lausa ini määralikud võimalused ja, ja flöödi tämber kui selline. Loomulikult areneb kogu aeg, ega me ei tea, kuhu ta läheb. Päeval üritatakse flööti mängida maksimaalselt tugevasti. Aga samas kui hakata mõtlema, et on teine äärmus ega muidu ei ole ju Wagner või või Tšaikovski kirjutatud kolme, nelja peanud kuskile pruudil, eks ole, miks me seda, see meie rikkus selles, mida, mida rikkamad Me oleme, tähendab meil seljakotis peab olema nii Fortissima koiga kandev kaunis piano pianist, Simoni kaasa arvatud värvid, näituseks prantsuse muusikaks prantsuse tämber ja nimetatud saksa koolkond, mis on pisut konkreetsema ja teravama värviga märkuseks võib-olla nii palju, et flööt areneb ja, ja tänapäeval meie põhjanaabrid siin üritavad teha täiesti uut tüüpi flööti mis on siis tehtud klaasiiblist kaaskipper teatavasti keemiline kooslusega võimaldab teha siis selle metalli juba molekulaartasandilt kas kullaprooviga või hõbeda prooviga või tihedus, ühesõnaga Metalli tihedus viia vastavusse. Ja näiteks enam ei ole nii-öelda kalapõiest padjad, nii nagu meil kogu aeg on veel siiasaadik, nüüd uus tehnoloogia võimaldab teha näiteks defbloonist, mis on igavene kuluvega. Näiteks vedrud, mis on terasest Me normaalflööt Ühetugevused ja alati töökindlad. Ja mis kõige kummalisem Helsingi ülikoolis eriti üritati siis uurida, et et kuidas saaks ikkagi flöödiheli teha, noh, nii-öelda ideaalilähedased, et kuidas, kuidas sa üldse, mis oleks vaja teaduslikult füüsikaliselt uuriti flööti. Ja üks töögrupp, kes seda hoolega uuris, avastas, et tegelikult on lugu niimoodi, härrased Freudist ei saa, helitekitajaks on teoreetiliselt võimatu. Need ka niisugused asjad. Ja mitu aastat oled juba tõestanud, et saab. Konkreetselt sina aga see oli ootamatu ja näide, aga, aga see on nii-öelda must valgel kirja pandud Helsingi ülikoolis, et hea küll, plokk Freudist saab helitekitajaga flöödi, kus kummaski otsas mingisugust õudekstid, kuidas murdub teoreetiliselt mudelile sedasi seltsi heli ei teki? Ometigi tekib, ma ei ole muidugi füüsikas nii palju kodus ja, ja seda läks nüüd füüsikute käest küsima, kuidas need järeldused niimodi tulevad? See näitab veel kord, kuhu me võime jõuda, kui me oma teoreetilisi arutelusid liiga tõsiselt võtta. Flöödimängija, pillimängija, muusiku tööpäev, kuidas see siis on hommikul kella 10-st kaheni proov ja siis naine ootab kodus pole kolmeks niimoodi valmistatud. Saastikaks ole, mees on. Töö lõppeb kell kaks, meest tuleb korralikult pool kolm koju. Jah. Kes või lindistada? Nüüd on küll vähemaks jäänud, aga, aga tihtipeale oli filmimuusikat. Me ei ole nii tõsised ja mornid kõik seal sümfooniaorkestris, et me ei tahaks teha džässi, et me ei tahaks teha kõige tavalisemat mingisugust umbset, sa saad seal noh, kasvõi kasvõi lokkimix, mitte. Vastavalt tundele maitsele. Kuskil nagu kõik on, kõik on alati huvitav ja ja tavaliselt normaalne päev on, et kella 10-st kella üheksani poole 10-ni õhtul tööd. Ja eks ole, pere peab olema sellega harjunud, et iial ei tea, millal see muusikust mees koju tuleb. Naised peavad sellega arvestama, sest meie jaoks on muusika. Ma võin nüüd eksida, aga ma arvan, et esikohal kõigist nendest asjadest, mis tema ümber elus on. Kas nii? Ei oska öelda, ma ei tea, seda. Ma ei tea, seda. On muidugi halb, kui, kui kui miski asi hakkab millegi arvelt minema. See oli millegi arvelt, ma arvan, et see on elamise viis millega kulme juba peredest räägime, nii üks kui teine pool on omaks võtnud ja harjunud elamise viis. See on teise inimese elu, mida siis kaaslane respekteerib. Sest muidu ei saaks ju koos eksisteerida, see on vastastikune. Pidev protsess, mis toimib. Ja õnneks on mu abikaasaga selles mõttes väga mõistev, et, et ta on aastaid olnud ise koolijuht Eesti Energia kooli juures ja ka pikka aega laulnud Tallina kammerkooris ja nii et ja teab ta need rõõmusid ja ja tegemisi, valusid, mis, mis üks muusika nõuab, sest vahetevahel. Mõne aja pärast tahku ja et see ei õnnestunud, et, et. Lihtsalt üks asi või teine asi vajab niipalju veel kontserte ja, ja vahetevahel on pahameel, kui kõik kohe õnnestub. Aga oleks nüüd vaeva näinud, oleks läinud kuskilt teise nurga alt sügavuti sinna muusikasse oleks oleks üritanud sellest lihtlausest teha liitlause või vastupidi. Äkki oleks mõistetav, äkki oleks. Igasse kõrvaminema muusika olnud, nii et kui ma vahest ütlen, et ma tegin 40 muusika või 40 minutit muusikat, salvestasin Helsingi raadius tund 20-ga. Ja üritasime kolm õhtut, tehasin ansambel kaameratega Ühte CD plaati ja ma ei ole sellega sellega suur rahul, siis need on niisugused kaks äärmust, ilmselt see hea kuldne kesktee on kuskil seal vahepeal. Näitlejal muusikul inimese, kes on pidevas loomingulises suhtluses rahvaga kahtlemata on paremaid ja halvemaid hetki. Igalühel on ilmselt erinev tee, kuidas ta tuleb välja hetkest, mida ta sügavasti läbi elab, tähendab, mingisugune ebaõnnestumine või mingisugune mitte kordamine võib langeda väga pikka musta masendusse. Kuidas sa tuled välja? Me teame ju sümfooniakontsert, eks ole, kus üks või teine võib eksida väga olulisel kohal. See läheb väga sügavale hinge ja sellest on väga raske välja tulla, ka sellest tuleb välja tulla. Ma tean stel lauljat, kes ütles, et ta elus ei räägi anekdoote, et üldiselt ooperietenduse ajal lava taga, et kuigi see niisugune komme on ja et väga paljud seda justkui mängeldes teevad, et on valmis lavale astuma, laulma õli, traagilist osa enne seda, kui on lava taga räägitud, mingisugune väga meeleolukas anekdoot. Kord elus oli ta siis niimoodi olnud, et oli tõepoolest Selle vastu eksinud ja osa võtnud anekdootide ringist ja astunud lavale ja ühtäkki ei tulnud üldse meelde, mis kuu. Ja miks ta siin üldse on ja mis ta tegema peab hakkama. Ja juba kaks korda mängitakse talle see sissejuhatus, tal ei tule sõnagi meelde. Taastub sealt lavalt ära. No see on üks niisugune drastiline näide. Aga üksikud valed noodid ja üksikud, ütleme niisugused ebatäpsused. Sul läheb ju see hinge, kuidas sa tuled välja? Väga valusasti ja vahel ei tulegi välja. Üks kümmekond aastat tagasi ma sain täiesti õiglase ja ausa kriitiku Bachisaatide kohta. 10 aastat labora ise ning loen küll õpetanud neid aga avalikult neid sonaatena mänginud ei ole. Nüüd viimasel aastal olen mänginud soolosalati paar korda. Ja, ja ma arvan, et naabriotist ja kõik puhkpillimängijad on peaksid olema oma küpses eas kuskil 40 50 vahel, sest et hiljem hakkab juba organism nagu selle pilli jaoks vananema. Siis oleks aeg Bachi uuesti kätte võtta ja, ja nad ära teha. Aga on, on äärmiselt paha. Teatud häirivad tegurid. Aga ega siin ei olegi midagi, tuleb sõrmega täpselt 30 sentimeetri pealt, näita enda peale, et sa ise oledki süüdi. Ja see tuleb, tuleb üle elada. Aga kriitika kuivõrd tõsiselt ka võtad siiski seda Eesti kriitikat, meil on niisugune väike maa ja ja loed neid artikleid, kus ühtviisi on teatud ringile nagu justkui kõik lubatud ja siis mõningate nooremate puhul siis juletakse ka midagi öelda. Aga samas miks peab kriitikat tegema niimoodi, et see või teine asi ei tulnud välja ja see või teine asi ebaõnnestus? Inimene on valmistanud ette selleks kontserdiks? Ta annab niivõrd palju endast emotsionaalselt ja selles õhtus on kahtlemata mingisugune niisugune väärtus, mida ei ole mitte Ühelgi teisel õhtul. Mu meelest tuleks leida iga inimese omapära, see, mida ta siiski andis oma kuulajatele see positiivsus, või kui midagi öelda, siis niiviisi, et see aitaks tegijat, mitte ei solvaks häbistada, masendusse ja vihtuda, ütleme Bachist võib Mozartist või ma ei tea kellestki 30 aasta kaugusele eemale. Ja, ja kui sa seda ütelda tahad, kui sa ei saa, muidu, kui sa pead ütlema, sa tunned, et sa muidu ei saa, mine siis selle inimese juurde, et kuule, et ma arvan niiviisi. Ju miks ka mitte teisest küljest? Ma arvan, tikul on öelda õigus öelda seda, mida ta tahab. Sellepärast et muusikul on õigus mängida täpselt nii, nagu ta tahab. Üks asi. Loomulikult headusega tab alati kaugemale. Ma arvan, et me mäletame veel nüüd juba kadunud Orozemperit kella kriitiliselt, kelle artiklid? Nojah, olid need kriitilised või olnud? Ma ei tea. Aga nad nagu toetasid ja innustasid ja tänapäeva kontsert elu on läinud üldse väga kiireks. Kontserte on palju, kui mitte öelda liiga palju. Ja siis. Lisades juurde tõepoolest seda, et teadus võib edasi kõiki, neid ma julgen öelda, Ta, et kui ühel kriitikul lõppude lõpuks, eks me seda demokraatiat üle kogu aeg taga ajanud koer kriitikul on, on antud see võimalus ja õigus öelda midagi, las ta ütleb seda. Igal pillimehel on õigus antud mängida asja nii hästi, kui ta saab, las ta teeb seda. Kuigi ma ise saad elus vitsa väga palju ja ma võin oma õigustuseks õigustus, ei ole muidugi vaja öelda kasvõi seda, et samal ajal kui Neeme Järvi orkestri ees ma tihtipeale eksisin orkestrist ja ma olin noorem inimene, mind õudsalt hämmastas, mida see mees kõik seal ees teeb ja unustad tihti ära, misjaoks masel orkestri teistele ja mida ma pean hankima, pausid ära ja ja teinekord on lihtsalt see kramp, kas viga? Praegu ma pean väga lugu teri klassist, nüüd hakkab väga põnev isiksus ja ja. Ma peaks ütlema, et ülepüüdlikkus, kui see ei ole garanteeritud vastava töö, töö nii-öelda tundide arvuga maksab Kapusteget. Liig emotsionaalsus viib jalad alt ära, teinekord, kuigi ma ütlen kõigile, et mida naaseme utreerituma, mida rohkem pakkuvanute mängime, seda rohkem jõuab pärale. Et see on nii mitmenurgaga asi. Jah, emotsionaalsus peab töötama kahe jalaga mingisugusele väga kindlale kainele arvestuslikule alusele ja selle alusel siis lase tunnetel möllata, aga see alus peab olema. Eri Klas ja Neeme Järvi, Anja ühes tähtkujus sündinud isiksused aga erinevad ja väga sarnased. Ja, ja mõlemad orkestrite poolt väga armastatud. Küllap Neeme Järvist kui nüüd hetkel juba kauem kaugemal viibinud On orkester rääkinud rääkimast legende. Mis on see, mis teid särama paneb, võlub? Üldse dirigendi juures. Kui ma 60 oli, siis 72 oli meil üks vabariiklik puhkpillimängijate konkurss, kus ma mängisin esimest korda Neeme järvega. Mozarti kontserdi mul elu lõpuni meeles, kuidas enne välja minekut. Konkursil ta ütleb. Noh, noormees. Kas mängid? Ta, mille lähme teeme muusikat, mõtlesin, lähme teeme muusikat. Ja mina ei mäleta seda kahtekümmend minutit kumab selle kontserdi ära, mängisin see, see, see oli. See oli teine, teine nivood, tähendab, see oli mu teine elu, ma ei, ma olin siis siis hoopis kuskil mujal. Ja see muusika elas, hingas. Samas, ma tundsin ennast nii mugavalt, ma näen, tean, et mul hea olla. Nüüd, kui viimasel aastal käis Neeme Järvi siin ja me tegime Tambergi Concerto krossot siis mun äkki ja ma mõtlesin, et nüüd ma tean, mikspärast ma nimeka näiteks orkestri saati eksisin sest siis ta avab selliseid võimalusi. Ta julgeb seda, mida noh, ütleme, hea dirigent väga harva julgeb lubada. Kui. Suundud temaga ühele ühele mõttelainele siis siis järelikult nagu, nagu sa lähed ka kaasa. Aga vähe sellest seal, kus teised inimesed, teised dirigendid, nagu nagu jäävad, siis rahulduvad, sellega saab sinu käest teatud impulsi, ta lubab sul viia asja lõputult teatud sihukestesse kaugustesse, mis nagu tunduvad juba üleloomulikuna. Kas kõige lihtsam asi, kui kui, kui Ta tunnetab, et üks solist või keegi orkestrist on võimeline minema täiesti hääbuvasse pianissimasse, siis ta annab sulle selle võimaluse teha. Kui ta tunnetab, et, et, et solistiline jätkub näiteks hingejõudu ja õhkugi kas või teha teatud üürite nutu, kuhugi lõpmatusse, ajaühikusse see annab sulle selle võimaluse teha ja jätab veel võimaluse sulle, kui, kui orkestrandile see asi lõpuni läbi viia ei hakka suruma oma tahet peale, penseerib sellised, võib-olla ehk mehelised liialdused kuskil hiljem, sest et muusika on alati vormiliselt lühidalt niimoodi, et kuskilt midagi kordub kuskilt, midagi on võimalik alati teha teistmoodi, paremini või, või huvitavamalt tähendab ta alati kompenseerib need liialdused ja annab selle juures valesajast võimalusest orkestrandist tehamine. Et see sünnihetk. See kui muusik, siis tunnetab seda võimalust pidevalt ise musitseerida, ei allu mingisugusele rangele, matemaatilisele ettekirjutusele ja löögile nii-öelda selja taha vaid et sa saad teha muusikat, mis on nagu ideaal kõlab Neeme Järvi. Selle vabaduse juures on seega siis iga hetk muuta tuv. Et ta ei ole nii raudselt väga jäigalt kinni mingisuguses oma kodus välja töötatud kontseptsioonis. Kusjuures ei saa öelda, et tal kontseptsiooni ei oleks, kindlasti. Aga kuidas see tema ütlemine ja, ja käitumise viis orkestriga räägite rohkem oma käte-silmade ja ei oma kogu olekuga või? Kuidas ta suhtleb, kuidas ta kiidab orkestrite, kuidas ta kedagi kellegagi pahandab, kui keegi teda ärritab? Neeme Järvi on nii head käed, et nii selge mõistus muusika väljenduseks. Just nimelt see, see, see iga muusikalise materjali Väga ere, väga ere tõlgendus ja, ja kusjuures iga kord erinev. Tähendab see me kahjuks meie orkester hakkab nagu unustama neid häid aegu, kus tõstis kontsert, sündis, sündis, sündis mitte ainult peaproovis, vaid vaid peaproovis oli täielik elamusi õhtul hoopis teistsugune elamus. Tähendab ta, mis muidu ta kiidab. Muusika kiidab iseenda eest, ei pruugi kedagi kiita ega laita. Sellise klassi iga dirigentide nagu Neeme ja, ja ka teised toredad dirigendid. See vastutus. Vastutus, mis on orkestri randil? Peab olema võib-olla ehk selles mõttes leevendatud, et ta ei ole trump, vaid vaid, et ta kutsub ja, ja annab võimaluse musitseerida. Ja kui midagi on halvasti. Halvasti mängitud, motiiviki näha, valesti mängitud noodikene lõikab igale mängijale nii palju sisse, et, et ega siin ei ole vaja kedagi karistada. Ja üles korrutada seda. Eri Klas on jälle vist omamoodi tema omavad tulejad, näeb, võidab ja haarab teistmoodi liikuva temperamendiga paar erksat kusagilt kaasa veetud värsket anekdooti, enne seda, kui lugu lahti läheb ja siis vist ka käed ja silmad teevad oma töö. Minu arust ka klass on eriti viimastel aastatel neli kolm-neli viimast aastat on muutunud väga-väga huvitavaks isiksuseks sisuliselt jõustet. Nujah anekdoot anekdoodis, ka seda on vaja laeva peal kooskõlas. On loomulik selleks, et osata nutta ja. Aga on muidugi üks asi, mis oli aastatel orkestris on meik. Privaleerinud, mida ma ei tea, noh loodetavasti hooajad muutuvad ja ka peadirigent on meil nüüd uus, Arvo Volmer, aga me oleme läinud väga tõsistele radadele ega repertuaari maht repertuaari mõttes, sest olime kaua ikkagi väga kaua taganud kadunud trilehele, kes oli äärmiselt tõsine inimene ja väga kriitiline, kellega me olime aastaid koos sõbrustanud ja palju muusikat koos mänginud ka solistina ja aga kuidagimoodi ilmselt Petrikene tundis. Et tema aeg hakkab täis saama ja ta üritas teha kõike kõige paremat, mis muusikaliteratuuris oli praans Sibelius, Tubin. Maalinud ja, ja oli, oli imekauneid hetki Peetriga koos. Natukene ehk ehk kogu ümbrus on meil praegu karmi ja kogu see ülitõsise muusika. Jätab hinge pisut sellist sellist rasket tompumis, mis, mis teinekord mina igatsen näiteks praegu taga väga, kui Neeme Järvi tuleks, teeks mõne Straussi kontserti midagi nihukest, nagu ta vanasti tegi. See oli gaasid lõuna ja. Aga muidugi, kõike on vaja ja, ja ja ka Peetrileegolime fantastilisi kontserte sõitsin taga ringi mööda Venemaad Saraatovi diaja jerevani depilisid ja nii kui laps õnneski olid, taga. Ja plaane oli, Soomes me küll koos ei mänginud, aga, aga plaan oli palju ja ma mäletan, kui me olime aspirantuuris omal ajal. Siis oli selline hetk, kus saime kokku. Härra ravinskigaja. Evolinski pakkus Peetrile tookord tööd. Samuti pakuti talle ka Leningradi konservatooriumi ooperiorkestri kohta ja samas pakuti mulle Leningradi orkestri Nii-öelda kratisti kohta mis oleks tähendanud vähemasti poole suuremat palka ja kindlaid välisreiside tollel ajal selja paravinski orkestris olime ravinski, orkester ta iseenesest. Ma mäletan, et ma mäletan, et me sõitsime tütrega kahekesi, tulime lennukiga lingvist tagasi ja otsustasime, et ei, et kodu on ka kena ja kaunis, niiet element meist kumbki pärast, Peeter muidugi. Tema lennukaared olid kõrgemad ja tema elukaar oli vaja kiiremini läbi käia. Aga. Mäletan ka ühte ühte kontserti Peetriga. See on väga traagiline soola. Mäletan Peetrit, kuidas ta mind hoidis ja aitas sellest voolust üle. Niiet. Nii, aga kuidas jõuavad ennast orkestrisse orkestri südamesse juhatada hetkeliselt külalisdirigendid keda sa oled ka ju oma Orkestris mängimise ajal küllalt palju kohanud keda sa tahaksid meenutada? Ju need on tõesti palju ja põnevaid. Võib-olla ida poolt. Kondrashen, Svet Laanov. Kõige kaunimad muljed on oma dirigentidest nii vanadest kui ka noortest. Neeme Järvi. Peeter Lili, eri klass. Nendest me rääkisime, aga ka väga huvitavaid kavasid on teinud. Vello Pähn, kes kahjuks viimasel ajal on meie juures vähe Paul Mägi. Ja, ja samamoodi ka mujalt maailmast, paabu päril on, kes oli möödunud hooajal huvitavamaid dirigente meil. Väga palju dirigente, kelle nime ma ei mäleta, kelleltki on olnud väga huvitav koostööd teha. Ma mäletan kunagi üriks jaapani dirigent kes oli väga emotsionaalne, kahjuks nime ei mäleta. Silla Harju möödunud aastal kindlasti väga põnev, kes tuleb meiega uuesti tagasi ka tuleva hooajal on veel võrdlemisi põnevaid dirigente oodata. Mõtlen siis, need valdsid Londonist, mõtlen. Noort infišertiis kaudu, kes oli aastaid tagasi meie juures, kes on jälle meile tulemas ja ka järgmise hooajakavad tõotavad olla päris põnevad, meil on nimelt kaks suurt monumenti Seczpir muusikas. Sinna juurde käivad muidugi roomia Julio jämeketi hotellad ja, ja mis, mis sexpyriga on siis nii-öelda muusikast pistmist olnud ja põnevaid soliste meile tulemas? Noh, kas või näiteks krindenko on lubanud tulla kuulust sellist keeringas. Samamoodi ka oma omadest Salistidest on Ülo kadu ja ja ja tuues hakkas pääs käia. Ka mul on üks ülesanne tulevaks aastaks eest, Kulberg Mati Kuulber kirjutab. Löödi kontserti. See tuleb. Kui ma ei eksi Antoni mütseeli dirigeerimisel esiettekandele tuleval hooajal. Tööd on palju tehtud ja mälestusi on kaunid ja, ja tööd on palju ees. Oleme otsapidi jõudnud mu meelest vist sina kui produtsendi tööde juurde Eesti kontserdis, kas jaa? Ja ma üritasin teha paar kuud nüüd tööd nii hästi kui oskasin sest mulle tundus Kõvasti vaeva näha ja tänu Eesti kontserti kogu meeskonnale muidugi see oratooriumifestival, mille produtsent noorena läks, nii nagu ta läks, kuid ma loodan. Publik andestas, need ebaõnnestusid, mis meil olid. Väga raske on Eestis praegusele praeguses majanduslikus olukorras saada häid soliste ja ja tihtipeale ka solistide enda heata. Näiteks soprandilber tõsiselt alguses lubas tulla Weberi reekviemi laulma ja, ja vabandas kümnekonna faksiga, et tal siiski kahjuks tööd kattusid ja me pidime vahetama. Aga ma arvan, et Nadia Kurem ei olnud sugugi halb valik meile Bieberi reekviemi. Samamoodi ka Britteni sõjareekviem, mis oli ainulaadne ettevõtmine Eestis, sest sest seda teost seoses väga suure koosseisu ja väga raske tekstiga. Ei, ma ei näe, et see oleks võimalik lähemadki tulevikus uuesti seda ette kanda, aga Eesti publik? Minu meelest peaks olema väga õnnelik, et see võimalus sellel suvel kaks korda oli. Game omad ansamblit. Tegi Bieberi reekviemi ja Andres Mustonen, kes Brucknerit juhatas ka nendega on, on ehk võimalus tulevikuski kohtuda, aga aga ütleme Monteverdi Maria Vesperit tratingolmi, palun, kes on maailmas väga tunnustatud ansambel ja ja, ja, ja Frankfurdi soololauljatega, see on ikkagi suur sündmus. Eesti muusikaelus. Laulupeoeelne nädal oli tõepoolest niiviisi, et iga päev tuli vähemasti kahe kolme suurürituse vahel valida. Igale poole jõudnud ja kontserdid algasid kõik õhtul kell üheksa. Miks just kell üheksa? Noh ma arvan, et eestlased on selles mõttes arusaajad, et pikk talv ja lühike suvi ja kui see jaanipäeva ümbrus, kui need ilusad valged õhtud on ja lõpuks Sa võid ilma Salitagi minna õue kõndima, et kell üheksa valgel ajal ei ole enam hilja veel hilja minna ja, ja meiega olid Tallinna kirikutki. Sellisel kellaajal pakuvad omamoodi elamust, niiet. Oleks kuidagiviisi tahtnud ennast näiteks jagada maantee Verdi ja Britteni vahel ja siis King Singers'iga, kes siin kõik olid. Et oleks natukene nagu võib-olla jõudnud rohkem kui üks neist kontsertidest ühelgi päeval oleks alanud natuke varem. Jah, nii palju kriitikat, see lihtsalt küsimus ja küsimus selles, et, et organiseerijaid oli siiski mitu, ei ole kõik ainult eesti kontserti organiseerida ja, ja siin muidugi Inczingersid tulid teist rida pidi Eestisse, jaa jaa. Aga Britteni reekviemi ettekanne kaari kirikus ei olegi vist Tallinna linnas teist niisugust kirikut, kus seda suurt teost niivis oleks saanud ette kanda kus niisugune maksimum koosseisust suur koor, mitu orkestrit, poistekoor, solistid, jaotada ristikujulise kiriku sügavikku, nii et keskel kuulates saad täiliselt osa kogu sellest, kuidas siis nimetada sansistereofoni vaid Padrofonia või või, või milline foonia sa oled muusika keskel. Ja kõik see kaja mängib kaasa oma kokku suletavusega seitse sekundit või palju seal seda võib tekkida või viis koolis ei ole nii palju, Nigulistes on suurem kaja. Ja kuidas need suured kõlamassid oma värvides kokku sulavad, seal ristikujulises kirikus? Väga õnnestunud ja väga suur tänu selle orelifestivali, vabandust, oratoorium festivali orelifestival on tulemas. Siinkohal võime juba reklaami teha selle kuu lõpus juba kaks nädalat ainult aega. Orelifestival algab 29. juunil. Juulil, täna, kaheksas juuli. Nii et juuli algusest on juba piletid orelifestivali, näed kuidagi oratooriumist, jõudsime orelile kenad kenasti välja. Muusikutel on suur suhtluskonda sõpruskond. Kui paljusid flöödimängijaid sina tunned? No ma arvan, et need flöödimängijad, kes on Tallinnas käinud, nendega on olnud, meil on niisugune komme, et me ikkagi üritame alati kontserdi järgselt kokku saada ja juttu rääkida ja nii kontakti pidada, aga ka mujal maailmas on, on tihti tulnud. Olla koos ja, ja siin näiteks orel, Nicole, kellega nüüd juba mitu korda, kes on ka Tallinnas Milk konservatooriumis käinud, et lihtsalt meistriklassi pidamas ja ja neid suurusi on, mäletan väga hästi ka siia saadik veel härra Rampalli, kes, kes käis tegemas kunagi meil kontserte siin ja ja paljud teised kontaktid olemas ja kui muud mitte, siis jõulukaartide najal masti. Omamoodi muidugi ka nootide vahetus, noh nii nagu see on, nagu see on nii-öelda ametialased pisiasjad, mis, mis käivad flöödimängu juurde. Meeldivad pisiasjad. Kaamerata Tallinn on 15 aastat vana. Kaska määrata, Tallinn on ka üks sinu muusikalistest lastest. No mis nüüd minu, eks, eks kaamerate on eluaeg olnud kolmel kolme inimestest koosnev ja ja ja tihtipeale olen mõelnud, et, et see on nii õnn kui õnnetus südameraatasest. Võib-olla mõni muukujuline ansambel, Ma mõtlen, muid instrumente oleksid paremini kokku sobinud. Samas, mis hoiab kaamerad koos, hoiab lihtsalt inimesed kui selliseid. Me sobime omavahel hästi ja, ja, ja lõppude lõpuks on ka repertuaari piisavalt. Et, et kogu aeg teel olla mõtlen midagi paremini teistmoodi teha. Paljud tellitud oma heliloojatelt repertuaaris on viimastel aastatel, eriti on, on Raimo Kangro ja meie produtsent Peeter Vähi meile kirjutanud ja, ja Rene eespere ja, ja nüüd ka Erkki-Sven Tüürile uut teost neiust, sünnipäeva kontserdil ette kandsime. Meil alati olnud solistid, kellega me oleme koostööd teinud. Ljudmilla Don Roos ka omal ajal ja ja leili tammel väga kaua Tiiule, Evald, Mati Palm Tarmo Sild, oled kedagi ära joosta ka, Urve Tauts ikka olema, midagi kunagi teinud. Jaa, jaa. Järgmisel hooajal meil tuleb kava välja Kaia Urbiga. Sõna ja vokaal on selline, mis, mis veel elusam kui, kui elus muusika ise. Et selles mõttes on ta nagu instrimentalistidel alati omamoodi abiks ja toeks ja ja. Te olete saanud reisida ka kaugele jah. Ja kaameratega isegi sellel raskel ajal, kui teised ei saanud reisida, reisisime ainult tänu sellele, et meid oli kolm või neli ja mee vajanud kontserdipaigaks rohkem kui ainult ühte tooli. Ülejäänud astelt kaasas, nematasime kenasti ühte autosse ära koos autojuhiga veel. Ja Preisid on kindlasti toonud hoidnud ka, mäletad, kaua koos seesama üks põhjus. Austraalia ja Saksamaa Soomet, Rootsit. Et. Ja reisid pakuvad alati võimaluse mängida selle maa muusikat, mis kuhu sõitmas, oledki. Reisimas, oled nüüd ka selles mõttes? Kuidas sai teoks Austraalia reis? Selle see sai teoks tänu ühele fantastilise inimesele Austraaliast Malled ooperile kes on ihu ja hingega aidanud Eesti kunsti ja eesti muusikuid Austraalia pinnale ja, ja kes hoidis meedia hoolitses meie eest, et tõesti see mitme 1000 kilomeetrine kontsert reis oli kümmekond kontserti mööda Austraaliat, see oli, see oli fantastiline kogemus, eriti kui arvestada seda, et novembrikuus, kui meil hakkas juba külmad tulema, oli seal kena kevad ja ja, ja, ja soojad ilmad Kui värskendavalt sealsetele eestlastele mõjus kodueestlaste Vastuvõtjad kui, kui ka meie sinna minejad väga meeldinud, nii et kontakt on jäänud siiasaadik siin olnud juba paar aastat möödas. Mis Velgaameraator reisidest jääb mulle kindlasti väga sügavalt meelde on, on üks reis, kus me mängisime. Ma ei mäleta, kas viies või kuues Veneetsia kirikus kaasa arvatud ka kõige need suuremad. See oli üks kevadine aeg, kui magnoolia puhkesid õide ja käisime Veneetsias, sõitsime kondlitega ja mängisime kirikutes kontserte. Üritasime mängida palju itaalia muusikat, aga ka eesti muusikat. Ja see vana väga vanalinna atmosfäär seal ja, ja nende kirikute akustilised võimalused, need olid muidugi need, mis mis ei kustu kunagi meelest, on see oli üks üks kaunimaid öise komeraator. Hetkel on suvi. Kus sa siis täna oled? Ma arvan, et selle saate ajal ma juba ja seda ei tohiks küll öelda. Variety paneb tähendama kontserdi Pärnus ja kem täna täna kell siis kaheksa oli mul Pärnus kontsert, kus Ilmar Tõnissoniga ja Pärnu kammerorkestriga sai etega tutt Haydni flöödikontsert. Ja kuna ma olen nii-öelda keskealisest pärnakas nimelt kümmekond aastat tagasi ostetud Pärnu lähedale Tõstamaale imekaunisse kohta suvila õieti talu. Ja ma pean ütlema, et neid mantleid ma kuulan tavaliselt seal talu töötoas piiksist raadiost ja nokitsen midagi midagi ja mulle meeldib väga maal tegeleda nii-öelda mingisuguse käsi, käsitööga või ehitusega, mulle meeldib lüüa üks eks Ilus hööveldatud siidpehme laud seina ja katsuda käega ja nüüd on ta seinas ja nüüd on ta hästi nüüd majandusele ise löönud ja kui talve otsa niimoodi ainult vilistada, puhud ja. Reaalselt ei jää, sest et kõik, mis on meeles, siis, eks ole, need on ometigi. Ma arvan, et, et paljud linnainimesed, kes puhkavad maal, kuulavad siis hilja õhtuti raadiot ja peletavad sääski eemale ja. Jaa jaa, selgitavalt kõrvu teieldaskama talu põles. Jah, oli selline õnnetus, aga, aga nüüd on see vist kaks aastat möödas ja ma olen oma kätega nii-öelda ja tänu kenade naabrite abile ehitamata, uuesti üles jätkamise, suvigi ehitust. Mulle meeldib see töö. Kas sa puhkuse aeg oled rohkem paikne või tahate perega koos ringi käia. Kuidas teil tavaliselt on olnud? Pikka ja, ja töist, talve ma tahan olla maal. Ma tahan olla ainult seal maal ja mitte kuskile minna. Kontsert oli erand Pärnus, aga, aga Pärnu orkester on elujõuline, temaga kaunis ja kena koos töötada. Samamoodi on meil plaanis ka Mikk Mikiver, iga teha veel üks väikene väikene kontsert ehk Rakvere kandis kuskil. Nimelt meil oli sellel talvel valmis üks kava kus Mikk Vasksi kas see on sama kava, mis te tegite Estonia teatri talveaias ja seal saab hakkama nii kaua sisse, kaunis puhkus kestab, millal Kerso tööle tuleb ja millal sa Eesti kontserti peatas, sisse astuma? Ja te olete üle augusti viimasel nädalal, mil, mil peame, mil me peame kandma kuus Beethoveni sümfooniat Andres Mustoneni juhatamisel. Ja eks siis algavad ka koolid, et siis tuleb ka Eesti kontserdisse tulla. 22. Minu meelest 22. septembril on ERSO avakontsert või hooaja avakontsert mis on. Covid Sümfoonia ja tudengid ootavad, muidugi tuleb hakata jälle tööle. Möödunud aasta sel kevadel lõpetas hulgaks imetoredat noort. Mihkel Peäske Kuulsast pääskede suguvõsast. See oli väga tubli ja, ja Tiina pähklamegi. Nende tee on kas ametil edaspidi Mihkel Peäske praegu järsust öeldina Pähklimägi üritab Saksamaale õppima minna. Tuleval aastal on mul samamoodi tudengid ja ja, ja noortega töö on väga huvitav ja, ja ma arvan, et me kõik täna tunneme igal elualal, et noored on paremad ja tublimad kui meie. Minul on küll selline tunne. Ei tea, elu läheb edasi ja iga päev on uus ja igal päeval on justkui nagu parem. Raadio seitse tänab sind selle meeldiva saate eest ja soovime sulle head puhkust. Mõnusat puu voolimist selles sinu kaunis maakodus öisel ajal, kus sa meid ka kuulama võid vahetevahel juhtuda ehk jaa, head heinailma. Mõnusalt kalapüüki või lähed sa merele vaalapüügile, ma ei tea, kui kaugele meri jääpsust. Väga lähedal väga lähedal ja kindlasti lähen, mitte vaalapüügile, aga no mis võiks olla unistus, võiks olla üks niisugune kahekilone angerjas, näiteks. Kass elab Pärnu rannas ju küll küll. Mõnusat suve. Tänan ja soovin teile kõigile. Raadio seitsmes stuudios olid Jaan Õunja, Ene Pilliroog. Jaan Õun musitseerib nüüd koos Eesti riikliku sümfooniaorkestriga Peeter Lilje juhatusel. Kuuleme Carl Nielseni kontserti flöödi-le orkestrile aastast 1926. Osadega allegro moderata jah, allegreta.