Ja me oleme selle inimese lastetoas, kelle kohta on öeldud, et ta on seesmiselt hästi suur naine. Et ta valab töödesse oma teostesse, oma sõltumatuid mõtteid ja kujutlusi. Ja on ta öelnud, et hea skulptuur on nagu tants. Sellega sai juba natukene välja öeldud, et tegemist on skulptuuriga ja täname, oleme maremikovi lastetoas. Ma pean veel seda ütlema ka kuulajatele, et Marega Me oleme sina peal, sellepärast et me oleme kooliõed. Me oleme lõpetanud tolleaegse Tallinna 20. keskkooli Viktor Kingissepa nimelise Tallinna 20. kesk oli nii, et mina olin peekas ja maremikov hakkas. Aga missugune on sinu esimene mälestus iseendast, mida sa päris? Päris ise mäletad kas iseendast, aga ümbrusest või sellest, kuhu ma olin sattunud, tõstilist esimene märtsirünnakut tähendab pommitamist, siin Tallinna pommitamas suurt tuld, ilmselt tema viis mind uksest välja. Kohal ja ümbruses, kõik majad põlesid, meie maja oli veel, seisis püsti ja valed õhta toodud tuld ja mäletan mingit kuumust ja, ja mäletanud nagu mingit inimese siluetti, tumedat siluetti, sele tule tausta. Ja Atsungist tõesti esi ja ma isegi ei mäleta oma korterit nii hästi kui, kui seda seda päeva kusagil sa oled öelnud, et sa sündisid ka väga äreval hetkel? Vaata jah. Siis kui mul oli juubel siis oli vist mingisugune intervjuu ja üldse mu sünnipäeva väga naljakas, praegu ei, lipud lehvivad. Aga siis oli ja ma sündisin 41. See oli selline aeg, kui tähendab, sakslased tulid ja venelased läksid. Ja siis oli ikka pommitamine, käis kogu aeg sõjaaegne laps, no mis teha, see oli augustikuu august ja ka sündisin Sakala tänava sünnitusmajas. Siis ema ütles niimoodi, et oi, Harry, täiesti läbi, sest sel ajal, kui naised sünnitasid, toodi sinna sisse haavatuid üks juut visuaal sea ees, et et toodi mingisugune inimene. Saagi käsi oli eraldi. Sõdurid toodi sinna sisse isegi. Kas siis sellepärast, et see sünnihetk juba oli selline ärev ja, ja sõjasisse sõna otseses mõttes ja kõik see väikese lapsepõlv, nii nagu meil sõjaaegsetel, lastel on, oli täiesti teistmoodi, kui. Kui need väikese lapse jaoks kas sellest johtuvalt sa oled hiljem öelnud ka, et sa oleksid tahtnud singide hiljem? Jah, mitte kunagi varem selle peale oma pole küll tulnud, oleks tahtnud kusagil seitsmeteistkümnendas sajandis olla. Aga praegu mõtlen, et oleks võib-olla isegi parem olnud tõesti kui ei oleks olnud jah, see sõjaaeg, no kellel seda vaja oleks ja eks ka see meie põlvkonda natuke närvilisemaid, teist sugusemad, kui nooremad oli antud. Selline kanne, et sa tahtsid ennast väljendada loominguliselt, siis sa teatud aastatel pidid olema surutud raamidesse ja, ja kinnispõhimõtetesse jaa jaa. Jah, pidin otsima ikka mingisugust väljapääsu niimoodi, et ma kedagi ei kahjustaks ei ennast ega perekonda. Ja, ja ka seda, ma olen ise mõelnud, et et üks vahepeal oli küll niisugune tunne nüüd üheksakümnendatel, et et ainus asi, mis mul on jäänud tegemata, mida ma kahetsen, on see, et ma ei taha siit minema. Nooruses ja nüüd Feljasite lahkuda. Oli jah, oota mõni aasta oli selline tunne sinu poolvend Läks ära. Jaht minust tükk maad vanem, noh ja köha pärast. Ma teadsin-tundsin omal nahal, kuidas jamaga vaatas. Sest et kui ta hiljem ka tuli vene ajal, siis, siis ma ütlesin, et ega meie elu kerge ja mina olen näinud. Tähendab, tema julgeoleku toimikutes tõesti on nuh kogu aeg olnud järgi, kas ta läks siis sõjakeerises mingi ajaks sõjakeerises ja ta ei olnud kellelegi midagi endaga täitsa nor, inimene läks minema, ema, esimene laps ja see sündis. Kui ema oli 16, aga mina olin juba siis oli ema 31. Ja sinuga koos peres kasvas väike õde ja ka meil on nii väike vahe, siis ma ei tea raekojaga kaksikud. Ainult seda aega, et jah, tema oli nagu niisugune mõistlikum, targem ja parem õpilane, aga mina olen niisugune hoidjaks halb või või siuke jonnakas, paha ja ja selle tõttu võib-olla natukene nagu jumaka. Kas keegi ütles siis, et paha ja jonnakas või see oli enda sees lapse enda sees niisugune tunne, et et tema on parem. Ikka öeldi ja ise kevanenud seda. Tuleme siis koju ja missugune see esimene lapsepõlvekodu oli? Ajasime väga pikka aega ühes kandis, aga see on mitte see see oli ühesõnaga minu lapsepõlvekodu, aga mitte see Ajakus ema, isa, siis elasid kui mina sündisin vaid peale seda, Me elasime kogu aeg. Issand, kui kaua see oli aastakümneid ühes majas tehnika tänaval, mis vanasti oli raudtee tänav, vahepeal oli veel mingi nimi Talvooridena või? Taadris, meil muutus, aga ta ei vaja olid samad. Kes oli lilleküla jaama lähed, ja noh, see vahepeal kuskile. Kuna minu lapsepõlvekodu oli ka kassisaba kandis seal üsna lähedal sellepärast me ka ühes koolis õppisime, siis mina mäletan, et meil oli see raudtee tänav üks mängu, eriti talvel sõitsime raudteetammil kelkude ja suuskadega alla ja ja huvitav küll, keegi eriti keelanud. Rongid läksid sealt mööda ja me olime väikesed lapsed, aga ma arvan, et sellepärast, et seesama, see sõda, see oli teinud meie vanemad ka kuidagiviisi kartmatult. Jah, kuivemaks, sest ma mäletan, kuidas mina jooksin, ausalt öeldes nii palju, kui ma üldse mäletan, kogu aeg. Me olime väljas meie seisnudki toast kinni, ema poleks suutnudki meid kinni hoida. Sest me jooksime kogu aeg tänaval ja põhiliselt raudteel. Sest vaja oli ka üle raudtee saada ju. Sest muidu oli see mängu ma ei. Mul on küll niisugune tunne, et sellel ajal me jooksime ringi, nii et mul peaaegu terve tallinduta ma isegi model, kuidas elavaid lõunaks sööma sai, kuna oli, ma ei tea, kui kaugel juba kuskil sest päris tillukesed me olime, kahe käisime. Jah seoses söögiga, ema ei lubanud meil hästi süüa šokolaadi üldse kompvekke etnolapse tervisele, eks ta mõtles välja sellise sellise variandi, et, et nagu oleks šokolaad. Aga on see kasulik ja siis ma arvan, et võib-olla teised ased täpselt samuti sõitsid emodogeeni šokolaadi, eks. Ja siis me käisime seda ikka ise ostmas. Tõnismäe apteegist. See oli tavaline käik, niisugune igapäevane härja veri, härja veri. Saad mõlemad olime õega vaiksete kõhnakesed. Kas see mängumaailmas oli ka koos teiste majade lastega ja olid sellised sõpruskonnad? Ja oli, ma ei tea, kas mul olid just niuksed, tugeva iseloomuga tüdrukud oma tüdrukute niuke, väikeste tüdrukute kamp. Poisid olid, poisid olid sellised, nendega me läksime riidu. Vähemalt mina, tema ei, põhiliselt ikkagi isa käis mind ja mõnda poissi siis seal lahutamas. Muidugi mina teen jõledamaid anniga tuppa, Essence lõiminud. Vaat natuke vist luiskasin, et ma sain kohutavalt haiget. Et, et isa meheni tõienda. Aga muidugi minu isa loobuma läksime, muidugi norima pääseb, eks. See raudtee tänav oli natuke maha moodi, ei olnud vist asfalteeritud veel ja ja siis alles pandi kasvama sinna need väikesed kastanipuud, mis tänaseks onju. Ilus Puiestee, see tänav oli niisugune kivisillutis, aga see oli terve Tallinn oli kaetud kivisillutisega, eks. Noh. Ma usun, et see kee sillutis on praegult seal asfalti all. Tähendab, meie maja taga oli, olid küll individuaalmajad nagu eestiaegsed aga sealt edasi praegu taksopark, seal olid barakid. Ja rakkides elasid Saksa sõjaväelased, sõjavangid, kes siis samal ajal ka tegid taastamistööd linnas koos muidugi linnaelanikega. Ja mina mäletan neid küll, mulle meeldisid need, aga seda vedanud olid, muidugi oli ka üks valvur, aga valvur, aga noh, see vene valvurid olid ka väga toredate inimestena. Ja kogu see värk oli minu arust väga huvitav. Varemeid oli igal pool, räägime ainult vanemaid ümberringi tõesti vajamelisest vaata. Kuna pommitati raudteed, ehk siis meie kaitse oli väga tugevalt kummitada. No ütleme, et see Harju tänav oli, see oli puhas juhus või puris naislendurite viga, eks. Aga see raudtee pommitamine oli, kaitse-eesmärk oli ikka vaja, oli pommitada ju jaama ja raudteed. Ja siis olid veel need väikesed hirmud seoses aremetega ja sellest hoolimata leidus seal ju ikkagi ilusaid portselanitükikesi. Jah, just, aga, aga ikka need majad olid niimoodi, et ainult suured kivihunnikud, eks ju. Aga teine asi, et muna, mis mulle on meelde jäänud noorusest, on mingid varemete lõhn ja, ja siis need lilled, mingid lilled kasvasid varemetel. Alguses muidugi ei olnud, seda aega ei mäleta isegi, ma mäletan seda aega, kui lilled juba kasvõi Chevidevamisi. Ikka mõni hea aasta pärast pommitamist. Ta olid, hüüdsime neid tõrvalillede lapsed muidugi tüdrukuna mõtlesin kasest lilledel igast nimesid, ma ei tea, miks tõrvalile kokkuleppima. Minu meelest me rääkisime, kui me läksime karja ja siis need kollased paiselehed. Kooliteed olid sageli pilkases pimeduses, sest et pimendamised käisid Ja mäletad seal ojas? Koolipinkidel olid igalühel, olid kaasas küünlad ja me panime teatud hetkel, kui tuli jälle ära võeti, panime küünlad ja, ja kui me tulime koju siis me tulime pilkases pimedas. Ja, ja ja pidevalt oli nagu see elektrikatkestus, eks inglid ka sellest, et noh ega see, see Tallinn majanduslikult eriti no ühesõnaga, ta oli nii pommitatud, et seal polnud mitte midagi. Võib-olla see elektrijaam ka korralikult ei töötanud, aga mina mäletan seda, et akendel käisid ees pimedust, kardinad, kardinad olid veel pärast peale sõda tükk aega, suuretoder, rollid Fave rullinlase yles tõmmata, niisugust nagu praegusedki on riidest, ütleme juba päist, Gamble. Saksaaegsed. Ilmselt ma olen kuulnud, et need antigi isegi linna poolt tasuta vist. Et oleks linna pimeduses kui sellisel juhul, kui tullakse pommitama muidugi selles hirmus noh, me oleme nagu kasvanud, et pidevalt oli nagu mingi häireproovid või. Laeval lendasid mingid lennuki, teadsid mingisuguseid jutte sinna taevasse. Et see ühendamine oli ei tea, mis sellega kaasneb, mis sellega veel, mis sellest edasi tuleb, eks kogu aeg. Kas me peame minema kusagil varianssonit? Muidugi, selge oli see, et kõik oli juba läbi, aga, aga lapsed muidugi fantaseerinud ka siis mina, ma olen täitsa kindel, et keegi mulle ei öelnud, et, et kardanid seda. Aga siis me mängisime nimed, nüüd läheb sõjaks, eks. Peale selle lõhna võib-olla, jah, just need helika pealesõjaaegseid helid, eks need siis sireenid nagu proovitan, igaks juhuks oleks alati valmis. Lennukimüra. Räägi oma kodust, oma isast, emast. No isa oli mul nagu ehitusmeister, ühesõnaga tänu temale ma tunnen seda Tallinna linna väga hästi. Vähemalt kõikides ütleme, et kesklinna vaja, et need suured eesti ajal nupule ehitatud majad, ta ei olnud võib-olla ühe maja ehitamisega seotud, aga ta oli, et ütleme, seesama arhitekt töötas, oli loonud ühe projekti ja teise projekti. Jutt oli noh, ilmselt nad olid nii palju omavahel vestelnud, nendest ta teadis, kõikidest majandus kõik samuti ka nõmmemajadest, nendest ilusatest funk majadest, mille ülema niidukid olemegi muidugi praegult väga julmalt ümber ehitatakse, nii et sellest ilusast nõvast saab mingisugune ümber ehitatud pseudonõmme. Isa riis, väikese tüdruku mõtted majade, ilusate majade ja arhitektuurimaailma juurde. Kuidagi loomulikult oma töö kaudu. Ema jah, aga ema emal lihtsalt sai väga kaua aega koos kodus. Või õigemini, mitte kogu aeg. Sellepärast oli niimoodi, et oli aastaid, kus me olime kolmekesi, kus isa ei olnud, sest isa oli vangis, istus kinni peale sõda. Noh, nagu ikka eestlased istusid, ta töötas. Tähendab, enne vangistust oli ta sadamas, oli sõjaline objekt peaaegu väga pikka aega sealt ja ka kerge vangi kukkuda. Siis oli niimoodi, ema muidugi käis tööl, otsis, no igasuguseid tööotsijate saaks meiega. Noh, maksimaalselt olla ka oma lastega koos, eks, sest me päris üksinda toas olime ka aeda mõtlesime igast lollust veel. Igasugust väljusime, viskasime toiduaineid aknast välja, tublidele loomadele, kassidele kaarte nagu oleks, ütlen nii palju. Muidugi, aga ema oli juba harjunud sellega, et me fantaseerima ja mõtleme igast lollusi. Ma mäletan, kuidas vaatasime ema töölt koju. Kella ei tundnud, kelgelku aeg tiksus ja vaatasime, tema ütles, et ta tuleb, ma ei tea, mingi kellaaeg. Aga tundus lapsele, et et kogu aeg ja natukese aja tagant on veel ja ema ikkagi ei ole. Kell peaks vaeva näitama juba kaheksa. Või ma ei tea, mis seal oli. Veeaa pidi koju tulema juba viis. Viis ja vaatasin, seejärel meil ei olnud midagi, siis hakkasime süüa tegema endale ise. Muidugi pärast. Me saime riielda, sest muidugi külmale pliidile taigna viskasime pannkoogi. Aga siis, kui hakkas juba kooliajal peale, siis, siis oli isal juba vanglas kasuks. Esijalgade ajal tööd on tõesti aitas meil teha igasugusest puust nokk. Väga on nõudsime, et meil oleks väga palju nukke, aga peale seda ei olnud kuskilt neid osta. Ja kõik selle kolimisega selle pommitamisega juhtus niimoodi, et osa asju oli veel kuskil mujal ära viidud. Selles pikapeale tulid mööblit, mänguasja enam üldse fold. Võib-olla ei olnud meil neid üldse sellepärast, et et kuna ei olnud eesti ajal sündinud. Meil on sündinud ja ja noh, mingid nukud valida. Valeta jõle kahju, et ma olen neid nii vähe. Et mu lapsel on nii tohutult palju ja see oli mu halbade unenägude teema ka. Et ajan ta üldse mänguasju või paremad. Unenäod olid muidugi sellised, et äkki oli mul tuba täis nokke. Kellega hingeliselt lähedasem kontakt oli, kas ema viisaga? Ole aga üldse. Meie alt niimoodi, et et oleks eelistanud kedagi, sest emal muidugi olla jaoks pidi olema rohkem aega. Lõppedes muidugi ema. Mitte mind, mina olen puupea. Vaata, kui ma rääkisin eelmisega, klassiõpetaja küsis, et õpetaja nimi, õpetaja Patrik minu arust klassijuhatajaid aga hädas niimoodi. Lapsed, kes oskavad lugeda, mina tahtsin kohe käiaksid tulema. Tegelikult toimuga oleks vaalud, mitte esimene, siis me oleks saanud aru, et teised oskavad minust palju paremini. Ta kuulas, kuulas, ütles ja küll. Aitäh. Kuna teised lapsed, õde, kes oskas ammugi lugeda, kui ta kooli Siis ja siin muidugi seda üle ja tegelikult sa kerge frustratsiooni ajaks vahetamise ja et mulle eriti meelt. Kuni lõpuni välja jah, kaebuni, see 20. kool, kus õppisime alates kuuendast klassist ja noh, lõpetasime siis Mäletamist viisi ja see oli tollal Tallinna suurim kool, sest seal oli teeklass ka paralleel klassina. Nii palju oli õpilasi ühes aastas. Ja ega me paralleelklasside õpilased väga palju omavahel läbi ei käinud, võib-olla teatud huvialadega teatud huvialaringides, siis me saime rohkem kokku ja ja minu jaoks oli muidugi eeskätt kirjanduskool ja humanitaarset. Loomingu taimelava sõna otseses mõttes tänu heale kirjandusõpetajale õpetaja kimaskile ja näiteringidele ja almanahhi-le ja kogu sellele kirjutamise hoole. Aga sind huvitas hoopistükkis Midagi muud. Kodust aeti muidugi, et ma õpiksin, arhitektuur, seda küll. Ja. No ise ma ausalt öeldes eriti arhitektuuri oleks, sel ajal sai õppida kunstiinstituudis kõige enne mind ju, ja ka praegu õpitakse taga mujal. Aga võib-olla see mingi niuke tüdruk, tegevuse ma tahtsin tegelikult nagu ma ütlesin, nagu moekunstile hoopis. Nukud meeldisid Pärnu nimelt sellepärast, et ma mäletan seda juba saksa ajast peale, emal oli neid saksaaegsed, ajakiri, moeajakiri lõikasime sealt ja peale seda neid nukke välja lõikasime lihtsalt ilusaid, väga peeneteljega väga pikkade jalgadega. Neid naisi sealt ja joonistasin nende riideid selga. Muidugi tundus küll, et jah, et söe, sellega ma olin kõige rohkem kursis, sest tõesti mina ei tea, kuidas minu elu on läinudki niimoodi, et kõige pole nagu kunagi lünki moekunstiga tegelenud, aga paralleelselt on ta kogu aeg olnud kogu aeg sisakesid, kast välismajakas, Burdade koogid, basaarid. Ausalt öeldes niimoodi, et õige väike alguses ei olnud, kus me pidime siluetti vaatama, ei olnudki sellist aeglasest jõuetu paljani slaidist ei teagi, ma ütlesin. Aga just need mäda, et ma õudselt kahju, kui oli see küsitlemist ja siis me. Ma tean, et ma tundsin oma õunaaru neid saksaaegsed ajakirju saksa keeles, millest ma mitte tuhkagi aru ei saanud. Muidugi. Ma küsin ka kellegi käest, tõlgitakse mund, ei huvitanud see tekst üldse, mind huvitas need pildid. Ja siis lõikasime sealt välja ja siis ema ütles niimoodi, et nüüd kõik raamatud ja ajakirjad, mis ei sobi, laod ahju. Ja siis läksid need kõik need habest, nukud, ajakirjad, kahju. Kosaamatutega ise põletasin seda. Mäletan seda ahju, nad ei põlenud hästi eriti. Ja siis ja neid katuse moodi panna sinna püsti. Jah, minu juurde kahju muidugi, teistel ei ole kindlasti kahjukraat, noori, põhiliselt sellel ajal kahju. Nendest tahaks. Ja vot sellest ajast on see mingisugune huvi selle moekunsti vastu, Jamoletan varetit, Maredid meil jäid siis, mis seal olid, veel? Tahaks ta, need jäid saksakeelset kadusid kõik. Ja siis muidugi, aga see keskkooli ajal ma üldsegi ei mõelnudki selle peale, et ma, et ma hakkan kunsti õppinud, ma ei tea, mille peale igasugust muud ideed. Kas sinu joonistamise ja kunstioskus kuskilt välja paistis, nii eriliselt? No näed, alkoholis emaspillid valmis. Ma ei tea, kas nad kodus b oskab hästi, ei ole võib-olla kõik arvaski, et need, et ma olen hästi joonistanud, aga tegelikult oli tema tehtud isasid, kindaid joonistas ema tohutult hästi mäleta. Vist isegi pillid järgi. Aga siis, kui ma olin, meil oli 11 klassi, eks, kui ma olin kümnendas klassis. Ja meie klassijuhataja õpetaja saater, kas sa mäletad ajaloo õpetaja? Aastaga nutikas naine? See on siiamaani aru, mis temas peitus ja mis mis temas kõik oli. Aga mööduv, kui ta ütles mulle, et et mõne, sa peaksid ikka kunstiinstituuti. Siis ma rääkisin kodus emale emasest muidugi minetavaniskustele. Niimoodi, et ma kümnendas klassis vist pool aastat 11. klassis käisime, et ühest, kus siis oli selge, et ma ikkagist tahtsin sinna. Kuigi ma vahepeal isegi ma olin kohe sisse instituuti. Sellel ajal oli see vist isegi päris loomulik, majja tuli küll kohe minu õde tuli mulle järgi, aga tema sai kahe, aga minule mitu aastat toet. See tundub minule vihaselt, uskumatu, et sa lapsena ma ei joonistanud, ei tegelenud ka mitte voolimisega ega puust välja nikerdamisega mitte millegi sellega mis sisustab sinu täiskasvanu elu, seda enam, et sa oled ju fantastiline portreede tegija. Päris niimoodi öelda ei saa, ma olen üks asi meeles. Kui noh, see võis olla kuskil algkooli alguses viiendasse neljandasse klassiõed Liivakastideks, liivakastid olid tõesti seal igas igas hoovis. Ja mäed käisime peaaegu et naabri maja hoovist seal kuskil lähedal ja tegin sellest märjast liivast, ma ei saanud aru muidugi, et põhjus oli selles, et oli märg, aitasin igast lossi. Ja puldis nüüd üldse ei sallinud iseloomu pärast ilmselt. Võib-olla ma olen ka ebanaiselik, ma tea, võib-olla poiste näol oli mul vaenlasi palju rohkem trükitakse piraka. Ja siis tuli poisises Marian, tohutult ilusaid maju siin teinud veel. Ja siis ma mõtlesin, ma räägin, kas kodus kasuemale-isale nad mine vaatama, kas mul on ilusad majad. Ja no see Ivanov aeda. See oli mul esimene tunnustusena A mängukaaslaste poolt. Aga hiljem emale jah, see õpetaja julgestus. Ma mäletan, ta ütles niimoodi, et mina ütlen ka, et, et Gennadi Taniel peab minema konservatooriumis ma ei tea. Kas siis, kas tänu sellele see Gennadi Taniel sinna läks, seda ma ei tea. Aga mina mõtlesin küll, tema, sa, Gennadi Taniel, oli meist vanem tükk maad parata, kolm aastat, aga mina mõtlesin küll tõsiselt, jah. Millised huvialad seal koolis olid, võtsid osa ka mõningatest ringidest ja? Ei ringidest, absoluutselt mitte. Aga sellel ajal tegid kõik lausete trenni. Punastes oli jube vähe klassis, kas sina ei ole siis trenni teinud? Mina mäletan seda, et ma hakkasin hiljem mõtlema, mida ma ei ole teinud, millist spordiala ma pole teinud kõikidega natukene, kuigi ma ei olnud eriliselt võib-olla võimekas, aga ei olnud ka seda iseloomu, et et ma, noh, tõesti Spoli oleks pühendunud. Tantsida näiteks meeldis mulle küll ja tollal olid koolis tantsukursused ja kuna sale hiljem ütelnud, et skulptuur on nagu tants Ma olen käinud väljapool kooli tantsukursustel küll jah, 1000 klubis olen käinud omal ajal. Ja siis ma nutnud ühest eratunde, mis oli peotantsutunnid samal ajal väga sellepärast seal mind jälle tunnustati. Lastele noortele meeldivad, see oli keskkooli ajal tegelikult, kui ma käisin seal. Ja siis ütles tantsuõpetaja seal üks eestiaegne väetamist, üks mees, kes ütles poiste niimoodi, et et mane võtta ise poisse tantsima, sest sul on parem rütmitunne. Mulle ei meeldinud see, et mõnikord ma pidin tantsima poistega, kellel ei olnud tunnet selles suhtes ma on mul ka tantsul silmades. Kogu elu. Olen käinud meie ooperis balletti vaatamas, peaaegu ma ütleksin, viskeetendused läbi aegade ja ka Moskvas. Ütles ka, et kui sa nüüd lased oma vaimusilma eest mööda oma lapsepõlveinimesed, kes sind ümbritsesid lisaks nüüd isale, emale, õele. Mis sa ise arvad, kes olid sinu jaoks niisugused tähenduslikud? Jah, see ajaloo õpetaja igal juhul. No aga teised on võib-olla mitte eeskujuks vaip, noh elukool on kajaste saadetis ka kool, eks ju. Õpilased tavaliselt jälgivad õpetajaid mitte ainult õpetajaid, vaid kui inimesi. No igal juhul nendest 20. keskkooli õpetades ta noh, väga paljude elu lõpuni silmade ees. Seal oli tõesti väga erinevaid tüüpe. Ja ka väga erinevate tõekspidamistega inglased, sest meie ajal oli see poliitika väga tähtis, oli ka õpetajaid kindlasti kestvat tõsimeeli võtsid seda. Aga oli ka õpetajaid, kes seal olid ainult õpetajad ja aset tunnevad intuitiivset, mida tahetakse öelda. Aga oma eakaaslastest sõbrannadest. Aga meil tüdrukute kamp, mõned tüdrukud olid mõned isegi, kellega ma olen esimesest klassist kuni 11 10.-ni koos. Aga siis, kui me tulime alguses tütarlaste kool, 12. laste mittetäielik keskkoolist on niimoodi kus praegu on keeltekool Endla tänaval. See oli mul nii väga lähedal ja sealt ma tulin nende tüdrukutega 20.-sse, lõpetasime üks kamp muidugi hiljem veel liitusid meiega mõned 2000 kooritüdrukud. Aga siis siis meil olid ja enamus nendest tüdrukutest mängisid korvpalli. Kallasid tugevad tüdrukud, pikkade suured paksud, need kaeba. Mis sa arvad, mis oli sinu jaoks lapsepõlves oluline? Naerab või tähenduslik, mida see täiskasvanu ellu kaasa oled võtnud. Olen mõelnud selle peale, et tegelikult jälginud inimesi lapsele ka ja mõtlesin isegi, et kuidas ma vaatan, äkisti, märkasin, et ma. Et ma. Käinudki ainiti vaatame liiga pikalt mõnda inimest. No ilmselt vaata, see see jälgime elus väga palju kasuks olnud. Usun, et see osa tõest, mis on portreed, on see igal juhul lapsest saadik tegelemine inimesega. See põhiline olnud, miks ma üldse hakkasin portreesid tegema, ma arvan ka. Oma lapsepõlvest jutustas maremikov. Temaga ajas juttu Reet Made.