Täna sõbrad, kuulajad, oleme tulnud koos teiega külla inimesele, kes on öelnud, et ta hindab inimeste puhul nelja aad. See on siis avatus, andekus, arukus, atleetlik, kus see inimene on? Riigikogu esimees Toomas Savi ja täna olen mina kutsutud tema lapsepõlvemaale. Aga alustagem meie saadet, nagu ikka traditsiooniliselt selle saatesarja puhul küsimusega. Millal te mäletasite ennast esimest korda? Omamoodi ootamatu küsimus. Ma ei ole neid saateid vist küll kuulnud selle pärast. Aga kui ma nüüd praegu kiiresti tagasi mõtlen, siis mul on üks pilt silmade ees. Kui me oleme Suure-Jaanis, kus ma olen suurema osa oma lapsepõlvest veetnud. Me oleme venna juhaga klaari õunapuu all ja see on tehtud üks pilt, kus mina olen tõenäoliselt kolmeaastane ja, ja vennas on kaheaastane ja mul on selline tunne, et päike paistis ja vist olid ka õunad puu otsas, nii et see peaks olema selline. Tagasivaates küll esimene pilt, mis praegu silma ette tuli. See oli ju tore, et meelde on jäänud niisugune hetk, mis on valdavalt rõõmus ja helge sest nii kummaline, kui see ka ei ole, on lastel sageli esimene mälestus seotud mingisuguse natukene tema jaoks sellel hetkel hullu asjaga või või päris suure ja kohutava asjaga ja sõjaaegsetel lastel väga sageli sõjaga seotud. Võib muidugi otsida seiku oma lapsepõlvest, aga päris hästi ei mäletagi sellist sõjaolukorda, ma olen sündinud küll 42. aastal ja ja tõenäoliselt ma olen ka oma väikese lapse silmadega saksa sõdurit näinud, aga mul on nad kuidagi meelde jäänud sellistena, et neil oli kindlasti suupill ja neile oli alati. Olen ka mina olen seda kuulnud, et väikestele lastele sageli šokolaadi päris lahkesti pakut. See on vist isegi päris õige. Tegelikult esimene mälestus on pärit Suure-Jaanist, aga te olete ju Tartu pois sündinud Tartus. Ja sündinud Tartus ja vend, kes sündis aasta hiljem peale seda meie pere kolis Suure-Jaani, kuna no minu emapoolne vanaisa, temal oli Suure-Jaanis suur maja ja apteek. Nii et kui öelda, siis nii, et 42. aastal minu isa oli üliõpilane ja ema, noh, selle tõttu kodune, et me olime mõlemad nii väikesed, siis loomulikult tehti otsus ka sellisel ajal minna Suure-Jaani ja sinna ma jäin siis kuni keskkooli lõpetamiseni 61. aastal. Nii et tegelikult kogu lapsepõlvemaa oli ikkagi seotud suure Jaanid. Igal juhul on see ilus paik. Jah, võiks öelda nii, et ta muutub ka nüüd veel ilusamaks. Suure-Jaanis on täiesti arvestatav kirikuküla, ma ütleks nii, et noh, see ei ole ainult kirikuid, selle ümbrus ka on järv keset linna on keskkool ja on väga esinduslik surnuaed, kus on väga mitmed suured Eesti riigimehed maetud on heliloojatest kappidest järelejäänud selline Suure-Jaani muusika eluhõng ja hing ilmatari laulukoori näol, nii et Suure-Jaani on väga meeldiv koht. Missugune vanaisa elamine oli? Oli uhke aegade olles on see elamine meile nüüd nagu tagasi tulnud ringiga. Nüüd ta enam nii uhke ei ole, eks peaks, nagu siis tegema jõupingutusi kuidagimoodi teda sättida, aga aeglane praegu küllalt vaene ja mures on nii üürnikud kui omanikud ja ma pean siis ütleme nii, et see on minu emale tagasi tulnud maja ja ema on 78 aastat vana, nii et temal vaevalt jõudu ja jaksu on seal tegeleda. See peaks küll minu õlgadele jääma, aga mina oma ameti tõttu olen kah küllaltki kitsa aia pidžetiga, nii et ootame paremaid aegu. Tavaliselt sellised lapsepõlvemaad, mis on seotud maakohaga või siis väiksema aleviga või väiksema paigaga, on valdavalt olnud sellised kus vaba loodus ja ja kõik, mis sellega kaasnev on väga tähtsal kohal olnud. Jah, ei tahaks ka vastupidist väita, küsimus on ju selles, et suure on ju nii väike seal oma kahe poole 3000. elanikuga ja, ja palju seda linnan, linnaäär on ka kohe-kohe olemas, ma mäletan küll, kui me väikeste postena meil olid omavahel öeldes sellised lendri mäed, mis ei olnud küll midagi, mäed, aga kus sai kaklemas käidud ja sõda mängimas käidud ja ega selleks siis seal linnast vaja välja minna, see oligi linna ääre peal, nii et küll ta nii Oli siis tahtmist sõda mängida ikka, kui see sõda oli nii alles alles päris olnud. No ei, siis meie, kui me olime seal esimestes klassides, siis mäletanud 100-st enam midagi, nii et et palju see kahe-kolmeaastane laps ajast aru saab ja ma mõtlen siin ikka sedagi algkooliaega, kui missis poisid ikka muud teevad, kaklevad, mängivad seda ja, ja ülejäänud ajast püüavad meeleheitliku pingutustega võimendeid parandada koolis. Räägime natukene kodustest, kes oli kõige lähedasem inimene. Omamoodi valus küsimus, teatavasti isa oli vangis ja tuli tagasi alles 55. aastal. Nii et selles osas me oleme olnud vennaga ja emaga kahekesi, nii et ekse emad. Kuidas isa vangiminek? Nii nagu see oli tüüpiline sellel ajal, et mõisteti süüdi ja saadeti Siberisse ja ja eks ikkagi üks saatja oli ja, ja Stalin saatis ja Stalini surma, siis kui tuli see suur amnestia, siis sai Sagamnes. Noh, siis, aga ikka kontakt oli kirja, saite saatekirjavahetusele. Ja ema pidas ikka kirjavahetust ja küll need kirjad tulidki, kui palju neid nüüd noh, nii-öelda kõike tuli, aga me ikka teadsime, et ta on elus ja olemas ja üks päev oli ta tagasi, nii et nii nagu pike paljudes kodudes Ma kujutan ette, oli selline päev küll, mis meelest ei lähe. See on kummaline päev, ma mäletan, et et minu jaoks oli keegi kolmas mees tulnud nagu meie kodusse ja kui ema ütles, et, et see ongi päisa, noh siis oligi. Selline pildi vaatamine koos emaga ja. Ei tundnud ära üldse, sest et noh, ma olin küllalt äike, isa oli ka eeluurimisvanglas pikka aega olnud, nii et sisuliselt ei tundnud isegi ära, kui ta füüsiliselt minu ees seisis. Kas nendes kirjades oli sellist niisugust kauge maa tagant isa kasvatuslikku mõtet või, või kätt mõnel moel siiski tunda ka? Raske öelda selles mõttes, et tol ajal isegi sellise kirja saamine oli juba üksjagu suur õnn, ma arvan, aga see, mis kirjas, kirjutati seal kindlasti tsensuurist läbi käinud ja ega ega siis õiget informatsiooni tulnud nende kirjade kaudu. Aga eks eks mingisugune selline ma ütleks, võib-olla isegi rajal, kujutlus sellest asjast ikka endal olemas oli ja ja eks igaüks loob oma ideaali lähtudes oma arusaamadest ja ma mäletan, et üks pettumus, mis mul oli, et isa ei olnud bassihäälega isa oli tegelikult tenor ja väga hea laulja ja laulis hiljem ka Suure-Jaani linna kvartetis. Et noh, mis muidugi pärast nagu kiiresti lahenes, aga alguses ma mõtlesin, et et ta pidi igat moodi ideaalne olla. Ta pidi olema midagi väga suurt ja võimast umbes kuidasmoodi kahel poisil siis emaga suhted olid või vastupidi, vanaema helde lahke oli see, kes ümbritses lapsepõlve. Ei, sellist ümbritsevast meil ei olnud, meie elu oli küllalt karm, elasime kolmekesi ja, ja vanaema meil ei olnud, tähendab ema vanemad läksid ära Saksamaale sõja ajal ja isa poolt. Vanemad olid nii kehva tervisega, et mina sellel ajal nende hoolitsusest ei tea mitte midagi. Too apteekrist vanaisa siis oli Saksamaa poolel oli juba läinud ja nii et see oli siis peaaegu et tühi maja, mis oli jäänud ja teie jaoks nii-öelda ema oma kahe lapsega. Kõik omanikud taheti oma majadest välja ja tegelikult me ainult võisime vaatamas käia oma maja keset Suure-Jaani kõige ilusam maja keset linna, kõige kesksemal üldse, kus saab olla. Seda ainult saite nii-öelda vaadata ja jutte kuulata, et see tegelikult peaks olema meie maja, aga see tegelik kodusid. Mis asi on vahetunud ja seoses sellega, et isa vangis oli? Loomulikult oli ju meie mure, kust otsida omale ulualust ja aitasid endised sõbrad ja me kolisime korda kolm, isegi minu teadvuses veel nii, et need olid rasked ajad. Ma kujutan ette, et laps on laps ja tema jaoks on tema lapsepõlv alati noh, midagi erilist ja eriti siis, kui ta hakkab täiskasvanuna tagasi mõtlema nendele lapsepõlveaegadele ja sõpradele ja mängudele ja paikadele ja nad on midagi erilist ja see on niisugune asi, mida mitte keegi ei saa kelleltki ära võtta. Kui oli ka midagi väga väikest ja väga tagasihoidliku, oli midagi igioma. Ma ei saanud öelda, et mul kodu ei olnud ja selle kodudegi võib-olla siis koduks ikkagi ema. Aga me ei elanud üldse mingites ruumides, mis oleks seda väärt olnud, et seda koduks nimetada. Räägime emast. Ema on nagu käima, aga mis ma rohkem oskan öelda, talle ei olnud kerge ja ja aju tal praegugi kergem. Ta oli õppinud majapidamiskoolis. Ilmselt oli ta saanud omaaegse eestiaegse sellise väga naiseliku ja hea hariduse olla perenaine olla. Tõenäoliselt saigi kõige parema hariduse üldse sellel ajal. Ma vist ei eksi palju, kui ma ütlen, et seal kodundusinstituut või midagi sellist ja selle ta lõpetas ja loomulikult seal õpetati kõiki neid, mida oli siis perenaisele vaja, emale vaja ja ta oskas hästi õmmelda ja, ja noh, rääkimata söögitegemisest, niiet. No ma kujutan ette, et kui emal olid sellised oskused hea söögitegija, nii nagu ta oli, siis saab ka kehvades tingimustes ja vähesest valmistada midagi väga maitsvat, mis oli lapsepõlve lemmiktoit. Ja see on nüüd hea küsimus, ma mäletan, et meil on üks väga omapärane magustoit, mida me vennaga mõlemat hoolisime nädala lõpus, see oli, ütleks siis nii, näiteks kas mustika või jõhvikakissell klientidega? Ma ei tea, kas seda üldse kuskil mujal tehakse, aga aga see klimbi retsept oli, oli tõesti nii hea, seal oli Talimis gene. Kus sinna juurde kollane, sinna pidi palju mune pandame ja seda Mihkasime iga nädalale. Ja ema siis seda teile ka varmalt valmis. Ja see oli nagu kaunis traditsioonid. Ja ema oli hea õmbleja, eks ta siis tegi ilmselt omapaistelise riideid ka võib-olla ringi oma mingist seelikust vä? Jah, no võib ette kujutada, et sellest eelmisest me ei elanud, siis ütleme eelmise vabariigi aeg vaeselt, kui meil oli just nii, nagu oli, et sealt oli riideid jäänud ja näita siis õmbles ümber ja ja kellel paremini läks, eks siis tõi jälle oma riideid meile, nii et. Kas kodus ka raamatud olid hinnas, loeti neid ette teile näiteks? Võiks öelda nii, et seoses nende nende korduvate kolimistega raamatute hulk kogu aeg vähenes ja ega neid ei saanudki kaasas kanda, aga nad olid olemas ja ja ma tean väga palju isa poolt raamatuid, mis olid meil nagu ära peidetud kastidesse, pööningule ja siis sai seal pööningul neid lugemas käidud, nii et noh, oli ju see aeg, kus ei tohtinud ühte muusikat kuulata, ei tohtinud ühtedest värvidest rääkida, ei tohtinud ka teatud raamatuid lugeda, aga. Ma olin küllaltki suur luge, raamatuid meil jätkus. Aga Ma isegi ütleme ikkagi seda, et seal juba see aeg, kus enam ette ei loetud, vaid kus, nagu ikka ise lugesid. Kas väga varakult oli lugemis oskus? Ei mäleta, ma küll võin öelda seda, et ma ei ole küll kuskil kimpu jäänud, ei etlemise, lugemise, laulmise, ei mõne muu asjaga, nii et küll need oskused tulid päris normaalse. Kas mõni niisugune lapsepõlve lemmikjutt või autor või raamat ka meelde tuleb? Tavaliselt on ju nii, et lapsepõlvest saab mõnda raamatut mitu korda järjest loetud. Ei oska öelda, ma mäletan, ma võin need päris mööda panna ja kui ma midagi ütlen, ärge kohe naerma hakake. Aga kas oli mingisugune Churraa või mingisugune kangelane, poiss, kes oli mägedes ja võitles seal, midagi sellist? Ma mäletan. Kui me juba hakkasime siin rääkima lemmiktoidust, lemmikraamatust, kas oli ka mingi lemmikmuusikapala? Võiks öelda nii, et minu kõrv on kuulnud küllaltki head klaverimängu, sest ema mängib meil klaveritel nüüdki jaa. Ja usun, et need vähesed seltskonna koosviibimised, kus olid isa, ema, külalised, siis lauldi, lauldi neid laule, just, mis olid siis nagu rohkem keelatud ja et kõrvalmuusikat kuulnud, aga ma ei ütleks, et mul sellest ajast midagi väga konkreetset meeles on. Ehk ringi soojus tuleb südamesse, kui ma, kui ma ütleks näiteks, et marss, vanad sõbrad on mul täiesti helisemas kõrvades sellest ajast võib-olla. Ja millegipärast ma arvan, et sellest ajast olen ma kuulnud Georg Otsa laulmas Saaremaa valssi Aknaga. Kes on lapsepõlve vanad sõbrad? Kahjuks peaks ütlema nüüd nii, et kui mõelda päris tänast päeva, siis lapsepõlvest ei olegi päris sellist lähedast sõpra enam, nad on kõik mööda maailma laiali läinud ja ma peaks ütlema, et päris selliseid klassikaaslasi ja mängukaaslasi nagu enam sellest ajast küll ei ole. Kas tolleaegsed poisid olid kanged, spordipoisid, võidu jooksmine, võidu hüppamine, see tuli juba õues mängides või see maailm, kes kujundas toomas savist sportlase see tuli juba koos kooliaastate õpetajatega. Ja siin ei ole üldse mingit kahtlust, ta võiks olla väga lihtsalt ju nii epissis, nii väikses kohas muud teha ongi. Kui on jalgpall, siis taotakse jalgpalli, kui on võrkpall, siis mängitakse võrkpalli ja kui palle ei ole noh, siis leitakse ikka mingi kemplemise alaja. Mina võin küll öelda, et minus on võib-olla ka teatud määral mingisugune näitleja kaduma läinud, mina organiseerisin endale spordivõistlus ise kuulutades välja, et teisel katsel tõukab kuuli näiteks vabariigi meistrivõistlustel see ja siis läksin ringi ja tõukasin ja panin toki maha ja andsin kohe intervjuusid. Ja noh, selline selline tegevus meil käis ja ausalt öelda muud teha ei olnud, ainult sportisime. Need on päris huvitavad mängud, tegelikult ma pole enne veel kuulnud, et keegi selliselt spordivõistlusi no nii-öelda mängiks just nagu näitelaval, sest tavaliselt on lapsed küll üsna usinalt kõikvõimalikke pidusid korraldama ja peopääsmeid müüma vanematele ja seal ennast ehtima ja ja eesriided on väga olulised, näiteks sellisel juhul noh, laval, et laval oleks ikka eesriided. Aga sellist spordivõistluse mängima ma pole enne kuulnud. Nüüd kuulsin, ma kuulsin ja sellepärast see oli päris tore, nii et järelikult mitte lihtsalt niisama palli mängimine. Aga ikkagi sellesama suure jaanipoiste seas oli vaja nii-öelda pingerida kindlaks määrata ja võistlemine ja kõik teadsid, kes on kes. Jaa, absoluutselt, see oli väga tähtis, kes kes on millisel alal on esimene ja meil oli üldiselt väga paras punt selliseid poisse, nii et lõpuks muidugi võib öelda, et noh, ma olin peaaegu kõikidel aladel kõigest parem, aga see ei tähendanud seda, et aga pidin hirmsasti pingutamata esimeseks saada. Aga see oli juba siis, kui oli tegemist koolipoisiga. Ja loomulikult, aga seda eelnevat aega ma hästi nagu ei mäleta, võib-olla lasteaiast mõned seigad. Aga kas seda on kooliaegsed sporditegemist, mis need just nagu spontaanselt seal poistel omavahel tekkis kas seda nüüd hakkasid ka siis õpetajad kuidagiviisi märkama, tähele panema, suunama? Sealses, kas õpetaja ikka oli olemas ja, ja ma mäletan, meil oli üks õpetaja, kelle nimi oli ants haavasalu, tema oli laskja ja tema muidugi organiseeris kohe lasketiiru ja kuskilt saadi püssid, siis ma olin jälle laskja ja kui vaja oli poksima minna, siis läksime poksima. Oli küll tegelikult koolides natukene selline mood, et kui keegi oli hea tegija, siis ta pidi olema absoluutselt igal pool nii-öelda esimene, kui oli vaja ujuda, siis ikka oli teada, kes sujub ja ja nii edasi. No eks ta üldiselt on ikka päris tavaline. Et ma mõtlen niimoodi, et sageli ka pandi, võib-olla natukene liiga paljudesse kohtadesse, aga võib-olla just tänu sellele kujunes ka selles sportlaseteel just niisugune paljusus välja. Noh, see on ka loomulik, sellepärast et ega siis keegi ei tea, mis ta sündimisest saadik, mispärast ta just see on või miks sellel alal hästi läheb, proovitakse paljusid alasid ja lõpuks jäädakse pidama ka sellele, et et tunnustatakse sportopstics. Kui nüüd rääkida sellest kooliaegsest koolipoisi elust ja spordist ja mis siis sellest Suure-Jaani koolist meenub? Meie nutuks üks seik, mis on väga kummaline, ma mäletan, kui koolis oli aula väga korralik, kõrge ja üldse koolimaja oli väga korralik meid. Ja kui Stahlil ära suri, siis nagu käsutati ju kõik, eks ole, sinna aulasse ja kui kooli direktor siis nii kuulutas välja selle sündmuse, siis mul oli selline tunne ju, ma olin siis sellise kasvatuse vili, et maailm lõppeb ära ja ma olen päris kindel, et akende tagalaks päris pimedaks ja noh, näiteks see tuli kohe praegu meelde, teisest küljest ma võin öelda, et Suure-Jaani keskkooli väikeses saalis, mis oli nii väike, et sai ühe korvpallilaua all ainult korvi mängida hüppasin ma puupõrandal, võttes ainult neli või viis sammu hoogu meeter 95 kõrgust, mis oli siis Eestis absoluutne tulemus üldse. Nii et seda on siis näinud tegelikult see väike saal. Kas praegu on ka veel kooli nii-öelda sporditahvlil või, või kuskil nimi üleval, ma arvan, et on. Nooh usun küll, kuna mõned tulemused olid sel ajal ikka nii kõvad, et neid vist ei olegi üleeile tehtud, aga koolimaja nüüd vahetunud on ehitatud uus kool ja see vana on, nagu ma aru saan, on säravamaks muuta. Kas seoses sporditegemisega on meeles ka see, et maailmapilt hakkas natukene avardama juba koolipõlves sai natukene liikuda ka? Sai ikka sai vast Viljandisse sõita Tallinnasse. Aga võib-olla Suure-Jaaniga võrreldes oli see midagi põnevat? No loomulikult oli, aga päris täpselt ei mäleta, seda enam, ma igal juhul olen kindel selles, et et esimene kord, kui ma sõitsin kuskil koolinoorte spartakiaadil ja siis see ema andis vist kolm rublaga mul 10. Kas see iseenda jaoks tähendas ka mingisugust enda kokkuvõtmist, oli mingisuguseid eesmärke seatud või kõik tuli lihtsalt nii loomulikult, et nii nagu aega jätkus, nii nagu just hetkel oli tahtmine teha nii kõik toimus. Ei, absoluutselt vastupidi, nii ei olnud kunagi. Tead, ma ei ole kuskil olnud vooluga kaasas käia, nii et noh, et laseme minna, käed laiali. Mul olid kindlalt päris kindlad sihid selles osas ja ma, ma võiks öelda nii, et see oli päris sihiteadlik tegevus ja see, kui ma 61. aastal tulin kolmekordseks koolinoorte meistriks, siis seda ei saa võtta kui, kui lihtsalt toimunud, see oli ikkagi juba mitu aastat ette planeeritud ja selle nimel oli vaeva nähtud, nii et see oli päris teadlik tegevus. Kas sellise tahtejõukujundajaks võib pidada siis ainult iseennast või oli siin mingisugune inimene ka kõrval kas oma lähedastest, võib-olla keegi konkreetne õpetaja, võib-olla keegi sõber näiteks, kes kuidagiviisi natukene aitas lükata või distsiplineerida? Noh, eks loomulikult on selliseid inimesi, kes kui sa saavutad edu, kas toetavad sind, võin öelda nii palju, et et kodused olid noh, kahtlemata kursis kõigega ja kui suuremad Edud hakkasid tulema, siis valdiga rohkem huvitatud ja nii edasi, aga ma ei taha öelda, et minu vanemad oleks mind sundinud tegema sporti või nad aitasid küll, aga ma usun, et see säde tuli kuidagi ise seestpoolt ja loomulikult sellel ajal ei olnud juba oma treenerit, ma mäletan, käisin Viljandis trennis tänu sõlg oli seal üks niisugune, kes nagu Agu aitas nendes asjades selgust luua ja kahtlemata see juba, et kui sa oled konkurentsis, siis õpid ka nii-öelda vastastelt ja küll see küllalt loomulik on. Mõni spordivõistlus, mõni võit või mõni kaotus on kuidagi eriliselt meelde jäänud, muidugi see kolmekordne 61. aastal. Eks neid on kogunenudpärastel nii palju ja sporti on tehtud nii pikka aega, nii et noh ikkagi võit on võitja. Noh, kõige kummalisem on muidugi see, kuidas mind on püütud eluaeg need, kes mind teavad, et mind hüüdnud Sassiks, kuigi mu nimi on Toomas ja see on küllaltki raskesti arusaadav, miks nii mõeldes, kust ma pärit olen Suure-Jaanist siis ETVd Suure-Jaani väikseks Jaaniks, sest mu kasvõi ei ole midagi erilist. Ja kuna ma veel tulin koolinoorte meistriks kõrgushüppes, kus minu põhikonkurendid olid just peaaegu pikemad, siis Väikse sassi ja, ja noh, see nimi jäi mul väga kergesti meelde, nii et see on ometigi kummaline, et kui sa võidad ja kui endast pikemaid poisse kõrgushüppes, nii et see võit oli muidugi kõige magusam, see ma kaugushüppes juba võitsime, odaviskes oli kuidagi noh, lihtsalt võib-olla sel ajal ei olnud nii häid poisse, vastas. Kas juba seal, koolipõlves sellised lemmikalad ka välja kujunesid? Loomulikult needsamad olidki lemmik elada. Kui nüüd praegu täiskasvanuna mõelda tagasi oma lapsepõlve peale mida võiks öelda siis, et mis endale tundub, et on olnud need kõige olulisemad punktid või ühesõnaga, mis võiks olla see kõige tähtsam, kõige olulisem, mida on lapsepõlvest kaasa võetud, just sellist, mis on teinud nüüd teist toomast savist just niisuguse inimese, nii nagu me praegu tunneme, teame. Ühte tahaks küll öelda ja see on kindlasti nii, et midagi ei tulnud kergelt, midagi ei olnud kandiku peal kätte antud ja võib-olla see ongi kõige peamine, mis sellest lapsepõlvest noh, on üle kandunud, et et sul peab olema eesmärk ja kahtlemata selle eesmärgi nimel tuleb teha palju tööd, siis on ka edu oodata ja võib-olla see ongi kõige põhimine. Lastetoajutuvestjaid Riigikogu esimees Toomas Savi ja saate toimetaja Reet Made. Helioperaator oli Mairi otu ning saate jääb lõpetama üks Toomas Savi lapsepõlve lemmiklauludest. See on Saaremaa valss Georg Otsa esituses. Kui nendes vajutatu kobana ja kes sidus, laseb, et õnne vaid kauguses kukkuva, aga keeruta no tal linalakk neidu, kel silmist nii kelmikalt sädemeid. Ei sellist, küll maailmas kusagil leidub kui Saaremaa heinamaad, juuni ei sellist küll maailmas kusagil. Kui Saaremaa heinamaani jooni. Hämaras toome, kuulume nabale, on sinule hõiska vaid ööbikuid. Miks muidu su huuled ja et ma nii nagu ei sarnane? Ei keeruta, lennuta linalakkide, kel silmist nii kelmikalt seal meid ei, sellist küll maailmas kusagil. Kui Saaremaa heinamaad jooni. Ei, sellist, küll maailmas kusagil niiduk, kui Saaremaa heinamaad jooniku. Oi, Saaremaa niitude kaaslased üle vaikuselauludest helisev nurm korbi vedes lendab taevas su üle ja kirgliku suudluse. Esmane. Keerukal Total Liina, lasime teil silmis kelmikaitse meid ei sellist küll maailmas kusagil. Kui Saaremaa heina matsiooni seemnest, küll maailmas kusagil. Kui Saaremaa Häidavad joonigu. Sellise lehe heinamaal peamegi pidu, kus hämari koidule ulatab. Ka on mõõteid ja toimi kössi, toonsed ööde ning rõõmude laane. Pudrud kavalat juttu kuldtärniga, nooruke, kes ja mis ööd on nii valged ja kuluvad ruttu ette, sina Nakenesinud saab püüda, ei saa.