Ja nüüd alustame tänase muusikalise tunniga, mis on pühendatud peenekale eestirootsi, kultuurisuhete loojale ja hoidjale, heliloojale ja muusikateadlasele Harry oldile tema 65. sünnipäeva puhul. Tema elu on olnud nagu rohi, mis ketsistki pinnasest tärganuna ikka üles pürgiv jõudu kogub. Laenasin saate pealkirja. Harry oldi laulust Artur lund Kristi sõnadele, millega algas möödunud reedel tema juubeliõhtu Tallinna raekojas. Laulab Tallinna kammerkoor Aivar Lisinski juhatusel. Liiv songrees Elo nagu rohi on eksistentsiaalne luuletus Artur lonkvistilt mis just oma vaimsuse tõttu mind haaras ja ma leidsin, et ka inimese elu on nagu muru või rohi. Ja kuna Stokoni linn kuulutas välja vahetevahel kultuuristipendiumid, siis selle taotlemiseks ma võtsingi kätte, kirjutasin selle segakoorilaulu aastal 1968 ja Stockholmi linn andis sel puhul mulle siis kultuuristipendiumi 4000 Rootsi krooni. Muidugi liiv songrees elu nagu rohi, selle teksti analüüs viiks võib-olla natuke liiga kaugele, aga see läheb selle peale välja, et elu juured on meil ühised lindude, loomade ja loodusega. Ja sellest tuleb ka see, et inimene ei tohi olla liiga uhke ja upsakas vaid olema rahul, aga siiski oma elu eest seisma ja oma elu eest võitlema. Harjolt läks 15 aastase poisina üksi ilma perekonna toeta Rootsi õppis Stockholmi erakonservatooriumis klaverit ja harmooniat Eduard Tubina juures kompositsiooni Uppsala ülikoolis muusikateadust ning saavutas kõik ainuüksi enese jõul kodust kaasas eestlase kaunis vaimne töökus. Ühtpidi kultuuriinimestele ta ju tutvustamist tõepoolest vaja, teisalt ikka võime midagi ära unustada, kui hakata meenutama, kes ta on ja mida ta kõike teha on jõudnud talle omasel vaiksel ja konkreetsel moel. Tema häält oleme kuulnud Rootsi raadio muusikaprogrammides tema sõna lugenud nii eestirootsi inglise kui ka muukeelses trükisõnas. Ta sulest on ilmunud paljud artiklid ja raamatud. Sündinud kaunid kompositsioonid. Muusikateadlasena on ta tõepoolest jõutud eesti muusika tutvustamisel maailmas ääretult palju ära teha. Aga Rootsi riikliku kontserdibüroo manitserina Aniust Harjolt vahendanud eesti kultuuri Rootsi ja vastupidi seda üle 30 aasta. Siinjuures ei tule meenutada vaid muusikaprojekte, vaid ka näiteks Kaljo Põllu hinge Tederi ja teiste kunstiliine. 1970.-st aastast oli ta Södertälje kultuurinõukogu, teatri ja muusika intendant ning Stockholmi balti instituudi teatri- ja muusikareferent. Heliloojana huvitub ta uudseimatest kõlaotsingutest. Ta on teinud ka elektronmuusika eksperimente. Osalenud eksperdina Järlebori läänikultuuri uuringuis koostanud balti instituudi Eesti muusika referentsfonoteegi ja Rootsi Kuningliku Muusikaakadeemia Eduard Tubina käsikirjade fondi. Kokkuvõtvalt kuuekümnendaist aastaist konda polnud peamine Eesti ja Rootsi kultuurivahendaja. Ja mida veel meenutada? RAM Rootsis 1967, Rootsi raadio kammerkoor ja Erik Eriksson Eestis menukas Estonia teatri, balleti turne Carmeni ja Põllu mandariiniga. Tallinna-Kunstisalongi näitused Rootsis, Estonia teatri ooperireisid Raamat Estonian Music 80. aastal, mis olude sunnil kalevi alla pandi. Kui Harry oldilt on ajakirjanikud uurinud, kuidas ta küll kõike nii palju on jõudnud vastas ta, et tegu on eesti asjaga. Kunsti ja muusika läbi viib üks tee. Kuidas Eesti üldse saab ennast maailmas maksma panna? Need on kõvad argumendid. Iga samm on tohutu jõu ja mõjuga. Suheteks jätku ühest külaskäigust või paaritunnisest jutuajamisest. Siin peab olema järjekindel, on öelnud Harry kult. Möödunud reedel Tallinna raekojas alustas tema juubelikontserti Leo Normet järgmiste sõnadega. Mu daamid ja härrad Alati on olnud tore Harry kolti meie keskel tervitada ja seda on tänagi. Niiet ega ta meid nüüd nii tihti oma külaskäikudega enam ei hellita kui varem. Kuid loodame, et koduigatsus on nii kord tõuseb, kord vajub nagu lahine asjata hakkab, võid jällegi tõusvas hoos jällegi tihedamini külastama. Teie suureks rõõmuks. Harri ult on ju meil üks mitmekülgse maid, muusika inimesi. Kõigepealt Ta oma helilooja tegevust seostab muusikateadusega. Muusikateadust seostab omakorda jälle kultuurielu juhtimisega, mida ta on teinud Södertälje linnas Rootsis ja mida tema mõjul ja on tehtud nii mõneski osas ka meil Eestimaal. Ning kultuurielu juhtimine aga tõi kaasa ka palju põhjusi selleks, et käia Eestis. Et aidata kaasa meie eesti kooride minekule Rootsi. Et Rootsi Ericssoni kammerkoor tuleks Tallinna laulma. Ja need on ainult kaks niisugust üksikut näidet. Selliseid näiteid võiks tuua väga palju. Me kuulame nüüd, Harry, oldi variatsioone klaverile aastast 1952, mille esitab Peep Lassmann. Enniaga väikene intervjuu Harjoldiga. Variatsioonid klaverile selle kohta võiks nii palju öelda, et see on mõeldud. Ühekatsena siduda ühte keskajarefrääni motiivi moodsa partokliku rütmikäsitlusega. Tol ajal huvitas mind üldse rütmi väljendusvõimalus õpingute Tubina juures ja uksel ülikoolis. Aga sama asjalt kanti Stokkolis ette hindiumiti matister maaler. Seal esinesid nii Birgit Nilsson kui Elizabeth söödes dream Elizabeth söödestrem. Tema esitas seal selle rolli, kus süütu tüdruk näeb seda võimu võigast võitlust inimeste vastu pealt, aga siis pöörab alati tagasi rahva laulu juure ja siis tema lõpetas oma, need aariad alati sellise tüüpilise saksa Stollandust nakke refrääniga mis esineb selle variatsiooni kolmandas taktis. Sellele vastav on siis üks suur tohutu bassijõud, mida võib isegi obliga tuubaga tugevdada. Ja teiseks on seal siis noh, psühhobaatilise trütmelised visked ja motoorne kõva tempo otsast lõpuni ja ma loodan, et Peep Lassmann ise ka rahule jääb, sellega pistame käte alt välja, tuleb. Hari oldi variatsioonid klaverile, esitas Peep Lassmann. Nüüd kuulame Harri, oldi Lakri muusat. Aastast 1958 esitab Urmas vult. Pikem lugu on siis mängumees viis laulupassile ja suurele trummile kus on aluseks eesti luuletaja Kalju Lepiku tekstid. Luts kogust mängumees ja selle kohta võiks öelda seda, et see on eksistentsiaalne protest üldse. Et on inimeste küllalt raske elu on, on ühiskond, kus on lootusetu mingit väljapääsu leida, kus mängitakse kaarti, vanakuradiga, vanakurat isegi mängib maha põrgu. Nii et Kalju Lepik ühes teises luuletuses konstateerib, et tema nüüd põrgu peremees On kasutatud siis soolohääle võimalust ilma saateta, saateks on ainult trumm. Ja trumme ei ole ka käsitletud nii nagu mingisugune varapann või, või paraadi trumboid. Trummil on antud siiski oma rütmiline rütmiline ilme. Suure raske kõla ja siis kuiva kõla asutamise juures. Ja need viis lugu vahelduvad ka sellised, et on aeglane-kiire-aeglane-kiire. Selle kohta ütles kunagi luuletaja Toomas Traanstrumer, kellega koos tõlkisime Jaan Krossi rootsi keelde. Et, et kui sinu kompositsioonid on sellise sellise erikaaluga, siis neid ei saa küll eriti palju olla, see tähendab, talle meeldis selle laulu ülesehituse viis. Harry oldi viis laulupassile ja suurele trummile mängumees aastast 1967, Kalju Lepiku sõnadele esitavad nüüd Ervin kärvetia, Rein Tiido ja need laulud on, minul on karvased sääred, topsi sõbramatus, lõõtspillilood, räbalakaupmees ja kuradi surm. Kanti. Me. Lendame. Ervin kärveti Rein Tiido esituses kuulsime Harry, oldi viis laulupassile ja suurele trummile mängumees Kalju Lepiku sõnadele. Siis soololauludest on. Kaks tükki eri aegadest ja laul lapsele on. Kirjutatud sellise mõttega, et seda hoiti, peaks olema võimalik ette kanda kitarri saatel ja Ballon rondo rondo ülesehitus tal ei ole õieti lõpu lõpp kõlab umbes niimoodi, et peaks hakkama otsast peale. Ja laul lapsele on hällilaul ja hällilaulude karakter ongi see, et vokk uriseb lõpmata. Ilmar Laaman on ju meie tuntud sürrealistlik luuletaja ja temaga koos. Me oleme palju asju teinud, ma olen ka tema sõnade teisi laule loonud. Ja ta on ka suur moodsa muusikatundja ja hindaja, kuigi see laul lapsel on mõeldud ja siiski natuke siledam ja lapsele vastuvõetav. Kevadel see on loodud Gustav Suitsu sõnadele ühe tema mälestusaktus jaoks ja selle tellijaks oli siis Eesti kultuuri koondis. Ja ette kantaks oli Harri Kiisk. Ja Ingrid eks selgeks rootsi sopran, kas tihti esitas ka Tubina laule? Haroldi laul lapsele ja kevadel kõlavad nüüd Leili Tammel ja täis ja Filippova esituses. Millised kirjutamata muusikalised hobused hinges ja südames on mida nüüd võib-olla suuremas ajas on võimalik ka teoks teha? No võib-olla kõigepealt see väljakutse, et siiski midagi kirjutada orkestrile. Ja see oli niimoodi, et kui Kadrioru lossis oli minu 50 aasta sünnipäeva kontsert ja seal mänd mängis siis Kalle Randalu klaverisonaati, siis Neeme kuulis seda. Ja Neeme Järvi leidis, et see struktuur oli siiski niivõrd korralike. Ta julges küsida, et kas ma kirjutaks midagi orkestrile umbes üheksa kuni 10 minutit, et siuke paras pikkus. Ja muidugi see oli ju väga meelitav. Soovi avaldas minule ja peas on üht või teist ka valmis. Ja tegelikult see esimene samm, mida nüüd peab kaaluma, ongi see asi kuidagi välja kirjutada, vaadata, kas need võtted üldse on elus, võib-olla on vahepeal ära surnud. Millised huvitavat vormiliselt teljed sellel saavad olema? Nojah, selle kohta on raske midagi öelda, aga ma usun, et see teatud rütmide väljaarendamine on nagu põhialuseks, aga mitte, et ta oleks nagu mingi por lesk, vaid, et et kui me kujutame ette, et selleks meditatiivne mongaam araabia stiilis, et need rütmid vahelduvad selliselt nagu natuke kõrgemal tasemel Uurivalt veel nii palju, et kas neid võlub suur koosseis või kammerlik koosseis paljude erinevate värvipillidega. Marjalad kõlavärv on üldse üks kahtlane asi. DBŠ sellepärast kehv helilooja, tal puudub struktuur. Ta Demisust pastell ja õieti vorm puudub. Aga selles on oma võlu. Ja loomulikult häirib ja selles kompositsioon minut, see eeldab ka filosoofiaselgi. Ja kas teid võlub suur koos seitsme väike? Tiiu Reina ja Ivo Sillamaa esituses kõlas Karl Ristikivi sõnadele loodud laine voodi. Tänase Harjoldi 65.-le sünnipäevale pühendatud juubelisaate. Tahan lõpetada taas saate alguses olnud mõttemotiividega sellest, et elu on nagu rohi. Artur Lond Kristi luuletuses on järgmised read. Elu on nagu rohi ja ümber maailma rändav rohi. Võimsaim ja rohelisi voog tuulte all. Rohi töötab väsimatult ega kõhkle iialgi. Ta kihutab tuhatnelja minema või ronib takistustest üle ja kõigile ähvardustele vastata kasvades. Rohi armastab maailma nagu ennast ja on õnnelik ka rasketel päevadel. Rohi voogab juurde sidemes, reisib püstijalu. Ta on alati hulgakesi üksmeelselt üheskoos. Rohi järgneb kaaslasena inimesele ja kummardab mälestuste ees, mis on osa unustusest. Nendes sõnades on Harri oldiliku visadust, uhkust, järjepidevust. Harry oldi hetkel üheks viimaseks suuremaks tööks on aga Kaljo Põllu graafikanäituse organiseerimine Rootsis. Tuule ja veelapsed koos Jaan noort hali teavisioonidega ja Eduard Tubina virmaliste sonaadiga Vardo Rumessen esituses. Näituseringkäik jätkub kõigis põhjamaades kuni 2000. aastani. Harjuldiga kohtume taas juba homme õhtul kell 23 raadio seitse stuudios Eesti Raadio kolmandas programmis. Pil koos temaga on eestirootsi kultuurisuhetest rääkimas Vardo Rumessen ja Arne Mikk. Saatejuht on siis taas Ene Pilliroog.