Raadio seitse jätkab. Meie tänases stuudios on külas armastatud teatri- ja filminäitleja Pattis. Viljandi kultuurikolledži lavakunstipedagoog, Elle Eha. Eile oli Eestimaal kaunis talvepäev. Oli Eestimaa sünnipäev. Elle Eha-Are oli Halliste kirikus ja selles kirikus anti talle üle Halliste kiriku aastapreemia luulekogu eest päikese palvel. Päikese palvel sündinud laulud. Milliste aastate laulud need on? Elle Eha-Are. Need kätkevad laule, mis on kirjutatud seoses Eestimaa vabadusliikumisega või nagu öeldakse, uue ärkamisajaga sündisid. Tegelikult on nad osa sündinud ka varem, juba need mõtted, aga nad leidsid tee paberile just siis, kui eestimaa elas süleneid. Kirjeldamatult. Ilusaid ärevaid ja ootusrikkaid päevi. Nii et selles armsas rohelises lootusest säravas raamatus luulekogus päikese palvel on siis mitme aasta laulud oma viie-kuue aasta laulud ja mis ükshaaval on varem ilmunud ilmselt sündimise hetkel kohe meie Eestimaa lehtedes ja põhiliselt Viljandi massaakalas, sest ma olen Sakala loomingulise grupi liige, tähendab, me juba aastaid kirjutame luuletusi ja seal on loomingulise loominguliste inimeste vahel niisugune side, et me kohtume aeg-ajalt ja loeme üksteise luulet toimetuse juures. Ja mis siis äratab niisugust laulu sündi. Kas rõõmus avastus, et sellel päeval ma kohtasin kedagi, kes on valmis sammuma, teistsuguse sammuga mõtlema, teistviisi muutma, midagi enesesse meie ümber või inspireerib luule sündi? Vale sõna? Mingi vale ilming milleski, kas inspireerib, positiivne või negatiivne, mõlemad terve elu inspireerib. Ja tegelikult noh, kirjutada või kas palju rohkem ja, ja pidevalt tegelikult. Aga alati ei ole aeg ja koht sobil vahel mul tuleb luuletus nii peale, tunnen kuski täitsa tänavarohkes või rahvarohkes kohas ja, ja ta tuleb maini ja, ja ma ei saa teda üles kirjutada ja teine päev May taastuda, tähendab noh, ma tean, mis ta umbes oli, aga ta ei taastu. Ega mina nii ei kirjuta, et ma istun ja nagu poleeri nii ei ole, jookseb mõte niimoodi hoopis teise tegevuse sees ja, ja ta võib teise ja võib näiteks öösel tulla unenäos või ärkad üles ja kui paberilehti ja pliiats on, siis muudkui kirjutab, teda antakse ülevalt, ega see ei ole niimoodi, et et, et sa mõtled välja. Ma ei kujuta ette, et ma peaksin välja mõtlema, minule antakse ainult ülevalt tulevad joonelt ja mis joonelt tuleb, siis on õige ka. Kas te tahaksite sellel hetkel just nimelt praegusel hetkel meile midagi lugeda? Meie kahetunnilise programmi algusesse? Isa siin on minu vaenlane. Üheainsa nimega. Sunnisse kaunitalve kevad Harn imega. Tormiöödel sügistuultes sõrme tahan ristata. Täikesena põleb uut elu, taanlane. Eesti. Elanna. Leiva. Niva. Nüüd kinni külmunud onlaini Lõõnia läik. Meie vahelgi on elu kaine, käi. Kas alla jää, jääb vetes siniring. Su jäises viisakuses õhku ahmib, hind. Silmade salk külma kirmetise mis on näiline, kes oled ise? Kes oled ise Elle Eha-Are? Milline suhe on teil merega? Kuna ma olen Pärnumaa tüdruk küll Vändrast pärit, siis suveti saime ikka olla tädi juures, Pärnus mere ääres. Ja meri meri on eestlasele alati vaba, õhk, valgus, lootus ja armastus. Ja pääs millessegi, mis vabastab igapäevasest väsimusest. Mis annab energiat teile loodus. Ja kindlasti ma olen looduselaps. Ma olen maalaps ja minu Minu nii-öelda elukolle või jõud peitub ainult päikeses. Kui ma ei saa päikest, kui ma ei saa olla vabas looduses ja ja tunda päikesepaistet oma näol ja oma liikmeil, siis see päev on kadunud. Kas te olete suutnud tahtnud soovinud ja osanud igas päevas hetkeks kuulatada looduse vaikust ja niiviisi süveneda ja vaadata iseendasse? Selles vaates Mei tarvitse peeglit? See on au, sain vaade, mis üldse olla võib inimesel endasse. Rongiaknast vaatas vastu härmale Eestimaa. Ja võin öelda, et üldse leiab ise end kõige paremini kui vaatad silma loodusele ja hoolimata karmusest. Mulle meeldib tall. Sest nendes külmades kristallides on nii palju valgust ja nii palju päikest et iga ihukiud iga poor nagu võtab seda vastu isegi läbi aknaklaasi. Külm ei loe. Loodus elab. Mulle tundub, et te armastate Eestimaad. Ja kes meest teda ei armastaks? Aga seda armastust võib mõista ainult siis, kui oled temast olnud eemal. Ma arvan, et väga paljud poeedid kirjutaks Eestimaast rohkem laule kui nad oleksid temast eemal või oleksid kogenud, mis tähendab teda näha eemalt. Ja kuidas, kuidas mõjub koduigatsus ja kuidas? Kuidas Ta pakitseb su veres sünnima oma imelise asukohaga mere taeva ja nende kõigi eripäraste aastaaegadega. See on imeline maa. Võib-olla ainult ühes kohas maailmas olen ma nii koduselt tundnud. Ja mis on üllatavalt palju sarnast sest ka sealne maa ja kultuurinimesed on leidnud selle, et jumal on meis eneses meis ja meie oleme see, kes seda valgust kannab seda energiat ja jõudu enda ümber edasi annab. Ja see ongi armastus, mis kiirgab vastu meie tegudest ja sõnadest ja meie ulakust. Aga armastusest omakorda võib luua mitmeid laule. See on siis kaduma laule isamaalaule, armastuslaule, teisele inimesele, teistele inimestele. Sa tead ju, mina ei muutu. Ainult sina ja eestimaa muu maailm aknaruutu, enam päriselt paista ei saa. Vastu klaasi pekslevat lindu, nägin lapsena rehetoas. Linnuigatsus lõi mulle rindu, lõuna päikese eredas joas. Iga hoog tuleb valusalt pihta. Klaasi taga näen sünnimaad. Kuidas pääsuke vabadust ihkab. Sedassina. Ma ei oleks iialgi teadnud oma armastuse suurust. Kui poleks kaotanud? Kes seisab veel minu meelest nii nagu sina seda tegid? Kui ole nurk, siis olid sina see, kes tegi mind tugevamaks. Samuti kaitsesin mina sind hädas. Pidutsesime koos aga jagas meile leivaraasukesi. Veetsime koos häid ja halbu aetud. Ja sinuga möödusid parimad aastad mu elus. Kan üleni. Ärkan üles imelisse maailma. Ja sa oled seal mu isamaa ja oled alati olnud. Raadio seitse tänaõhtune stuudiokülaline on teatrile filminäitleja Pattis Elle Eha-Are. Eile oli teil kaunis päev. Ariste kirikus anti teile üle Halliste kiriku aastapreemia luulekogu eest päikese palvel. Ja sellest kogust päikese palvel. Tänases öös olemegi luuletusi lugenud. Need esimesed luuletused, mis juba kõlanud, on, ma vaatasin, et nad on kõik kirjutatud aastal 88. Mida märgib see aasta teie elus? See oli võib-olla terve mu elu. Lootuste täitumine. Sellepärast, et ma mäletan varasest noorusest juba segi pisikese lapsena, ma mäletan seda igatsust. Et ma näeksin, kuidas taeva taustal lehvib see lipp, millel on kolm nii kaunist värvi ja mida millegipärast alati peab peitma ja varjama. Ja sellel aastal ma esimest korda seda nägi ja ma nägin oma kodupaigas, sünnib paigas, nägin seda, kuidas ta lehvis ja täpselt tean, kuidas külmajudinad jooksid üle selja. Mulle oli see niisugune sündmus ja kuigi on püütud võib-olla. Seda kõike nüüd hiljem teises valguses anda. Tähendab selle selle suurust nagu enam, võib-olla mõni? Ei tajungi, sest see on muutunud nii harilikuks. Ma arvan, et need värvid meie pea kohal kaitsevad meid. Nad toovad meid läbi igast raskusest. Sest need on pühitsetud värvid. See seos on imeline. Selles on jõud ja kaitse. Kas teil tuli milleski kuidagiviisi mingil moel kannatada nende värvide ootuses? Ja kindlasti. Nagu peaaegu pooled Eesti taludest kannatasid. Nende peremehed saadeti ära külmale maale. Nii muidugi ka minu isa. Ja terve mu lapsepõlv oli selline, et mõtlesime pidevalt temaga automürinat. Ja kummitas kohutas sõna Venemaa. Nii et ma kord ühel õhtul olin ema käest küsinud, mis maa see on, mida me nii kartma peame. Kas on suur vangimaja lapsesuuga niimoodi küsinud. Ja teine sellest ajast ma mäletan, pidin alati, kui leib maha kukkus, talle suud andma. Ja alati, kui tõusin lauast ütlema aitäh taevaisale. Ja kuna me sõitsime vahel rongiga Pärnu siis ma mäletan, et ükskord jaama ooteruumis, kui me emaga koos sõime ma ütlesin üle terve jaamahoone, aitäh taevaisale. Ja kuidas kõik. Mul on nii meeles need vanad inimesed, kes mu ümber olid. Kuidas nad mind vaatasid ja kuidas nad naeratasid. Nad võtsid selle lapse selle tänu kuidagi enda südamesse sellel raskel ajal. Ja üldse lapsena ma mäletan, ema õpetas mulle Lydia Koidula luuletusi ja kui ma lugesin jõuluvanale siis ma lugesin ja ma mäletan pisikesena, kuidas külarahvas, kuul ja, ja kuidas nende näol oli naeratus ja pisarad. Kui palju millal, võib-olla isegi niiviisi millistes situatsioonides elust tõelisest sellest päriselus igapäevases argipäevases on teil tulnud näidelda ennast peita, oma põhimõtteid peita, et ennast kaitsta ja näidelda. Tegelikult kõige suurem koorem oli mul varjata alati südames armastust. Jumala vastu. Õieti tegelikult oli nii, et oli aeg ka, kus ma ilmselt teda oma südames algasin. Mulle tehti selgeks või elu tegi kuidagi ümber mingil murda selgeks, et inimene ise on tugev ja jõuab Kõitja. Ja läksin ka mina võib-olla seda rada. Aga tegelikult, kui ma nii tagasi mõtlen, ega ma sisimas teda kunagi salanud tuli alati olemas mu lähedal. Ja. Jumala andnud elu andnud kes on alati aidanud oma tõde kanda ja ma tõest seista. Aga varjama muidugi pidi varasest noorusest ju juba sõda, mis mul ema oli õhtuti südamesse sisse pannud seda armastust oma isamaa ja jumala ja. Kõige niisuguse õrna vastu, millest ei olnud sobiv rääkida Kas teil on tulnud elus mõnigi kord öelda ja kui süda ütleb ei? Muidugi, palju kordi. Palju kordi tuli ütelda? Jaa, kindlasti on palju kibestumust sellest ajast hinges. Kõige raskem on olnud alati see olnud jah, koolis, kus sa töötad. Ma olen neid juba 22 aastat vanad, õpetaja ja kõige raskem on, kui on see seoses lastega. Siis oled ikka käid nagu seinaääri pidi, kui oled pidanud midagi valesti tegema aga õnneks on seda väga vähe. Kuidas te olete suutnud oma sisemust seejärel tasakaalu viia, sest ma tean, et väga paljud inimesed on selle ka hädas kui nad on sunnitult pidanud midagi tegema, mis läheb oma põhimõtteliselt vastu olla. See viib rütmist välja terve inimorganismi. Ja, ja seda on väga raske taastada, igaüks on püüdnud seda teha ilmsesti omal moel omal kombel. Et tagasi saada kaks jalga, sellele maapinnale ja taas edasi seista ja edasi minna. Kuidas teie olete suutnud niisugustest situatsioonidest välja tulla? Mind on aidanud suured hinged ja eelkõige Betti Alver. Sest et kui ma tutvusin tema luulega siis ma avastasin, et sellesse luulesse oli kätketud tud mitte hea mõte üksnes, vaid ka kohutav energialaeng vastu pidada, vastu pidada, olemas olla, jääda, püsida, mitte kustuda, mitte kaduda, põleda. Ja, ja see laeng, kui loed tema luulet, Mullen tuba pestes põrandaid pestes, teda lugenud omaette. Suhtluses olles olen jälle hakanud lugema ei mõika, mehe mõju, rikkuse väärikus, ei vägiteod, ei tormakusi, torni pikkus pole üht, mis aitab sõna sähklimise talendi tore tulevärk, su välisuu ja sulevärk, kui sõnatult su saatus ise ehitlest. Ja niiviisi olete te ihanud ikkest lahti. Kas jah ja mis on paberile jäänud Ahtilt 86? Keegi ka peab lilledest laulma, kui silme ees murdub kaasik. Ja armastusest peab laulma. Kui laual lilli leinavad, faasid. Kui rukkirääk, väljaley rõkka ja seal kus kodutalu sulle keegi vastu ei tõtta, keegi ikka peab sünnimaast laulma, et eestlases eestlane ärkaks nii sünnist surmani laulma, kõige kallimat kaitsta, et märkaks. Vaip ära. Alla. Mina ma juba. Selle poole, et, Küll. Kui sinilill õitseb oma ema, nii ütlevat, tean tule koju, kui sinilill õitseb. Seda õitsemist nägema, pead. Urbe hommi. Kuis lindudest kajab sina õis lumel haiguses vees. Ülestõusmist südagi vajab käigipe, külmade kõnede kees iga aastaga. Aega on vähe. Iga aastaga avardub ai. Iga aastaga. Kevad on lähe. Püha päikeses sündinud taim. Tule koju. Kui sinilill õitseb, tule siis ka, kui pole kord mind. Sest neis sõnata siniste sõites koduganne veel puudutab sind. Raadio seitse stuudios on Elle Eha-Are. Kus on teie kodu? Minu kodu, Vändramaal, Pärnumaal, Vändra metsa. Nii nagu laulgi ütleb ja kahjuks need ei ole küll enam metsi ümber, sest et maaparandus on oma töö teinud. Oleme kaunis põldude vahel tuultele tõugata. Aga Vändra metsad on ikka minu sünnikodu. Häll, sünnikodu ja häll. Kui suur on olnud teie pere? Meie pere oli. Kui ma kasvasin, siis olin tükk aega emaga ainult kahekesi aga kui isa sealt kaugelt maalt tagasi tuli, siis tuli nende elus veel teine noorus. Ja nad said veel kaksikud tütred. Nii et meil oli kolm. Ja kõik oli T-tähtedega nimed, Elle, Eva, jäine. Ja ma olen väga õnnelik, et nad mul olemas on. Et ma ei ole pidanud. Meil alles on see vana talumaja tänu emale. Et meil on alati koht, kuhu tulla. Suur rehetuppa, kus me koguneme ja ümber laua istuma kõik lapsed, kui on tähtsad sündmused. Ja et me oleme kõik õnnelikult abielus, kõik õed ja et me oleme pered hoidnud kõik koos. Ja leib on laual ja mis siis ikka elama, nägu laatuses. Eestimaal hakkab varsti ka kergem. Küllap Packab, sest emadel ei ole enam poegi kaugele sõjaväkke saata, nagu oli veel minu pojaga, kes käis ära Siberis tähendab aega teenimas, aga õde ütles siis alati mulle lohutuseks et kannata, sul on üks, aga mul on kolm poega ja kõik tuleb järjest saata. Aga neid on ikkagi oma Eestimaa ja saab nagu siin lihtsamalt teisele õel on. Enel on tütar Diana, ainuke nõudepesija poiste keskel. Nii et jah, niisugune meie elu on kuulangi, et väga tobe kaalukalt on jaotatud, et esialgu väga naiselikkus kodus kus ilmsesti. Said suure elujõu, väga naiselikud traditsioonid, ma mõtlen söögitegemist kiitmist, kudumist ja kõikvõimalikku õmblemise liike. Jah, ei ole, ei, tegelikult ei ole. Tegelikult me kasvasime ajal millegipärast, kus seda peeti väga halvaks, kui süüa tegi, köögis süüa, teeb, tikib, heegeldab. Mina isiklikult olen kaunis kobakäpp, sest et. Ma olen pidanud pleki taha kumma kui oli tööõpetuse tunnid ja ma olen süldivormi isegi valmis. Aga teatris õppisin tõesti ärakudumise ja heegeldamise ja õmblemise, sest seal olid vanad näitlejad, niisugused. Nad panid sind tegema seda tööd, ma sattusin sinna väga noores eas kohe pärast keskkooli. Ja, ja lihtsalt õpetati lapp tööd tegema, niisugust tööd, mis naisele. Aga emal nagu jäänudki meile seda aega ta ikka ütleb, et just söögitegemist ja kõike seda ei saanudki, mine oma tüdrukutele õpetada, sest. Meie tahtsime ema aidata ja siis need tööd olid kõik väljas, mis meie tegime. Ma ise tegi süüa nagu. Ja meil oli kõik loomadest peale, kuni mis õues üldse kõik peenrad ja aed ja kõik see tahtis tööge. Ja me tegime väljas kogu aeg aitasime heina teha ja kõik need lihtsat tööd ja lehma oskan ma hästi lüpsta ja kõik, see on mul selge, ka ema pani varasest noorusest pidime me kõike oskama. Jõed, nii sammud. Tegelikult, ega see võib-olla ongi pahastiga küsitud, et naisterahvastega kui on tegu, et siis kõigepealt kohe mõtet köögi peale ja kudumise peale. Aga tänasel päeval tean minagi mitut peret, kus mees on ütlemata mitu korda parem kokk kui naine. Ei no muidugi, nii ka minul on vedanud ikka, kui mulle on rasked päevad koolis Välit teatrissis mees ootas tihti lõuna või, või, või õhtusöögiga ja oli valmis teinud. Aga noh, ajaga ja eluga õpid kõik, kui on lapsed, siis pead ju tegema. Mis on teie pere, lemmikroog? See sõltub sellest Ongi kindlasti läheb lahku, igaühel on omad omad soovid, aga ma arvan, et kartulipuder meeldib kõigile. Kas teie peres on niimoodi, et arvestatakse kõikide pereliikmete erisoove? Tähendab, ma tean, kus üks vanaema on väga pahane, kui ema teeb erinevatele lastele erineval viisil ja moel erinevat toitu, sest lihtsalt on juhtumisi koos ühes peres niimoodi, et üks armastab ühte, teine teist. Ja, ja kuidagi tundub olla võõristav. Kui keegi peab vägisi midagi tegema või sööma? Ei, meil ei tehta eriroogasi, välja arvatud niisugused asjad, et meil on väga lihtsad toidud ja võib-olla jah, lambaliha nagu ei, ei, ei, millegipärast mina ei taha ja õed ka ei taha. Aga siis muud toidud, noh kõik see määra ei ole nagu jonnimist. Nojah, mees ütleb, et kile on niisugune puder, mida lapsena oli juba öelnud, et mina niisugust Cruise, aga seepärast jälle või see eest jälle meie tellime alati ema tekile ja kapsasupp. Meie niisugust kapsasuppi nagu koidu eieri ütlesid, paljud külalised ikka kuskil ei saa, et siin peres tehakse väga hea kapsasupp. Vot niisugused lihtsad toidud, need on ikka kõigile olnud kohased ja sobilikud ja, ja maitsenud hästi. Praegusel hetkel elate Mulgimaa südames Viljandis, mis toit, see kile on, ausalt öelda, ma ei teagi. See on hea, mul on üks niisugune rahva Naligi meeles kunagi ühel kontserdil oli, et, et Viljandimaa mees küsib, et käisid Vändras külased, pakuti, ütleb, et kilet. Mis toit see kile on, ah nonii, tibab selline kerge roog juba, kui võtad. Eks ta, niisugune on tõesti hapupuder nagu väljest, millest Ta tehakse kaerast kaeraema, teeb meil nüüd teda kaerahelvestest, aga muidu olid kaeratangud ja siis seda võetakse sealt niisugune kaeravõim, välje ja hapendatakse. Ja see on suur kunst, kuidas kile, headulex ja kuuma ilmaganda jumalik külma piimaga süüa, suhkrut ka vahel peale natuke. Nii meid õpetati lapsena sööma suhkruga läks kõik alla ja siis hakkasid tajuma peent head maitset, mis kaera. Ja ta on väga tervislik üldse, need vanad toidud on niisugused haruldased ja nende võlu hakkad alles elu elus hindama. Kui vana teie poeg on? 25 sai kuidas te olete kasvatanud temas seda? Ma arvan, et see kasvab paratamatult sisse niisuguses peres, kus on tegumaaga, ta väga armastab maad, oma lapsepõlves on ta juba olnud väga palju maal ja tegelikult vanaisa kirjutaski ju selle maamaja kodu, tema nimel. Ja, ja tõesti, lapsena ega ta ei tahtnud linnas olla ikka maale ja maale ja see maapisik on tal veres. Ja kes armastab mulda ja, ja vabadust mõttel, loodusetunnetus, kellel on hinges, see ei saa mitte eestimaad armastada. Te olite kindlasti temale ka luuletuse ette lugenud. Kummaline, et juba pisikesena noh ikka see Betti Alver oli meie niisugune õhtute külaline ja kui ma näiteks tuju lugesin, see on ju niisugune rõõmus luuletusega lõpus on kus tuju lahkub, perest kaunis mõistu öeldud ja ta oli pisike, viieaastane ja kuulas seda, kui ma lugesin. Ja järsku ma vaatan, et tema on voodis ja nutta seal lõpus ja hiljem palub, et emme, loe tuju küll, aga sinnamaani, kus ta ikka on peres ja kus ta pööningule pole viidud. Et loe sinnamaani edasi. Ja kui Betti Alveri oli juubel ja ma läksin tema juubelile ja olin kutsutud Betti Alveri enda poolt. Ja ma kohtusin temaga ja, ja siis poeg ütles, et pane hästi tähele, missugune ta on ja ja ja kuidas ta välja näeb ja kuidas ta ise oma luulet loeb ja. Ta oli väike, aga teda kõik huvitas pärast, et mis moel see inimene ülal end pidevas, kes niisuguseid luuletusi kirjutab, nii et läbi Betti Alveri võib olla. Olen mada hinge istutud, tänud seda, mis meid hiljem elus on sidunud ja saab ka tulevikus siduma. Mida te siis rääkisite oma pojale, Betti Alver-ist, kuidas ta välja näeb? See on muidugi eraldi teema, aga ta on kindlasti niisugune Tess, et peale selle kuule teda isiklikult kohanud. Ja kui ta sulle öelnud, hoides su käest kinni, et LM neile on üks erisiis oli küll tükk aega niisugune tunne, et milleks, milleks ma ise kirjutan kui on niisugused luuletused loodud, kui niisugune suurus on juba Eestimaal olemas. Ja samas, et ma ei tohi kunagi ka päris vaikida, et ma pean lugema luuletusi eestlastele sellepärast, et neil oleks jõudu, kui nad enam ei usu. Et need ajuti tahaksid elus edasi minna, uskuda, sest ma mäletan seda juubelit, kui oli väga raske aeg ja kui ta luges meile võlga, kus ta tunneb tas poetess sina seda, et ükskõik mida sa oma isamaale ei anna kui oled sellest mullast saanud ande, see on juut, kohut tav kohustus oma rahva ees ja sa jääd lõpmatult võlgu selle päikesemulla selle maa terve elu eest sellel imelisel maa lapikesel. Ja sa oled kohustatud talle päikesena jõudma Dual. Kui oli aasta 1987, siis mõtlesin ma täiesti kõigutamatult, et meil, eestlastel, kõigil püks veri tänases päevas olen ma natukene natukene. Kõhklev on, aga ma arvan, et teil on kirjutatud midagi kindlasti meile kõigile. Ka minule, mis aitab tagasi tuua seda mõtet ja tunnet, et meil on üks eri Elu teisiti olla ei saa. Mis iial Sult tuleb veel kanda. Eestlaste maatorn tõuseb ja põgeneb, päike. Nukrarahuga ringutab nur. Minu, ma, sina väsinud, sa väike üks sügis ei ole veel, surm. Tuleb talv. On võimas ja karm. Veeri pallikas hangedes süles. Püsi seni kui püsib Suar. Huulil hõõgub kui õrn valge kevad. Antud tõus Ta nägi, võib, kõik kellukad helisevad sirgu tugevaks eestlaste hõim. Aastaaegades kirjas on sulle elumärk, mida muuta ei saa. Laulab meri Jaaniku tulle. Ela edasi. Eestlaste maa. Jaa. Ma. Mulle tundub, et me oleme kaotanud meestlased. Me oleme kaotanud nagu mingi väe, mis meil ometigi oli nii mõnedki aastad tagasi tugevalt olemas. Oleme osanud midagi maha mängida, mitte märgata. Võib-olla ma ei pane isegi tähele seda, milliselt ilme käime. Jah, kahtlemata neid ahastuse momente on meil kindlasti paljudel teravalt. Praegu kus rahvas Tajub, et me läheme väga mitmeid erinevaid teid. Aga ma ei karda enam. Minust on see läbi käinud? Selle valu olen ma ära tundnud. Ja ma tean. Rahvas püsib hoolimata kõigest. Me oleme ju tulnud. Libahuntidena. Ja missuguse metsiku? Pimeda teeraja läbi 700 aasta ja me oleme püsinud. Me oleme ikka olnud kannel keda kasvõi talituul helistab, kui kõik ta maha on jätnud. See on imeline rahvas. Ta kannatab kõik ära. Ta pöördub endasse. Ta jääb alles. Ta on. Ja meie pääsemine on kindlalt koosluses. See kume uuesti, vajame 11. Uuesti ühendame käed. Ja juba teiseks saanuna juba tunnetades, et meis peavad uuesti hakkama rääkima igavesed puhtad eluseadused. Kui kõik see saast, mis praegu meist üle voolab. Jätab meid ühe kevadvihma kätte. Ja jälle me näeme taevas vikerkaart ja mõistame Et erinevad Teed võivad ikka kokku saada neist sümbolitest mis on meile tööga mullaga merega. Kui end oma teekonnal viimast sammu astumas näed. Sulle kingitakse valgus. Kui su silmad on tuhmunud ja sulle kangastub pimeduse algus. Sulle antakse see arm kui kogu maailm on sind maha jätnud. Ka lootus ja tarn. Tema Faim täidab igasusalve Terve su elu on nüüdsest teenimine. Hapalve. Meie kodumaa on meie hoida, meie valgus on meie hoida. Meie kodus on vanad, suure jõuga suure väega suure energiaga elavad kirikud. Meie kodus on lagunenud kirikud purustatud vitraažid, samagonni torudeks veetud oreliviled. Meie kodus on ka juba taastatud kirikud. Tänasel päeval juba taastada tahetud kirikud. Helle ja Are, milline suhe on teil olnud elavate ja surnud kirikutega? Suhe kirikusse on olnud väga muutuv, nagu ma ütlesin, see ongi võib-olla, mis mu uues diviis kiriku juurde oli, see, et ma teda kordse algas, eile väga noorena. Kui arvasin, et kui tüli, see niisugune liikumine, et lähme kirikutest ära, lähme. Lähme, paneme ise, ent paharia leeritame lohutuse keskel. Mul on need ajad meeles, olin noor ja ja, ja tegime Vändrast suvepäevi. Aga ma mäletan, et hirmus kahju oli mul äkki, kui need kirikud lakkasid elus olemast. Ja ma hakkasin mõistma, et Me salgame midagi mis on väga oluline inimesele. Tegelikult salgame ju kogu oma kultuuri kestvust. Pärandit, millele olime tohtinud jalad toetada, rahvaks, saada inimeseks, saada selle tõelises mõttes tänu kirikule. Sest läbi kirikuraamatute tulid ju majja esimesed aabits, sealt tuli lugemisoskus. Ja lugemisoskusega tulid head kirjanikud. Tuli hea luule, tulid laulud. Tuli mõistmine, et peale leiva on inimesele vaja vaim. Enamgi kui leiba on teinekord vaja mõista sõna head sõna. Vastutus kui naine kuuletub mehel kodus on mees omal kohal. Kui lapsed kuuletuvad emale ja isale on kord kodus omal kohal. Kui pere kuuletub kõrgemale enesest. On kodu korras. Seal peetakse pühapäeva. Seal käiakse pühapäeval kenasti riides, minnakse ka kirikusse. Hoitakse hing avali. Need, keelud ja käsud mis jagab kirik on ju tegelikult inimese kaitseks rahva kaitseks. Annad jupike maad ja eestlane võib end tööga ära tappa. Õieti ta tapabki. Sellepärast on meid käsutanud rahvad olnud targemad. Meist Need just need rahvad, kes meid on kiriku juurde viinud. Ori pidi terve ja tark olema. Aga kui tunnistad jumalat iseendas, oled tark jale terve. Sa saavutad harmoonia ja sa jõuad rohke. Energiapaigas. Ja võib-olla on ainus pääsemine ja kindlasti ainus pääsemine on, kui me mõista et neil on vaja kõrgemat valgust. Ja et me ei pea seda otsima kaugelt. Õitsioon käeulatuses. Ja varemeis meis enestes meie südames. Ehitame üles Halliste. Ehitame üles midagi väga paikapanevat iseenestes. Mõistsin kohe kui Kalev Raave sirutas käe ehituskivide järele. See on kummaline inimene. Ta pani liikvele kummalise jõu. Käeviipega, mis tuli? Ma ei tea kust, aga ta äratas midagi eestlastes. Rahvasuus liigub legend kui taassünnib kirik hallistes vabaks, Eestimaa võitleb end. Nagu varemeis, tõuseb Halliste. Virgub varemeis eestlaste usk. Taas tulevad tõelised talisted. Ja langeb Mess südamest tusk. Jõulu rõõmuta öös päeva ei saa. Jõuluvalgusest maailm on hell. Jõulutervitus sinule, Eestimaa lööb kord Halliste kirikukell maas, pilk tõsta. Taevas taganenud, hõim selgib Halliste kohal, Suain ei seo seda rahvast ükski maapealne võim kelle hing on vaba. Ei tule ta laual koolielu ja. Ja need Arva meene. David A. Pärani. Teele. Olla või mitte olla on meie elu põhiküsimus sest terves kehas võib küll olla terve vaim, aga terves vaimus on terve keha tingimata vaimus, on küsimus. Meie kõigi jaoks on see väga tähtis põhimõtteline küsimus. Kindlasti. Ma olen alati rääkinud oma õpilastele. Et mida arute te teete, valiku, mida te teenite, inimene tunneb tingimata ära kaks poolt eneses öö ja päeva poole. On üks vana legend. Ma ei tea, kas te olete seda kuulnud, et kui laps sünnib ta hälli kõrvale hälli kõrvale pannakse kaks haldjat, valge ja must, et need teda läbi elu kaitseksid. Ja inimesest endast sõltub kumbaga ta paremini läbi saab. Ja minu vanaema ütles alati, et Oya, et see valge haldjas su hingest ei kaoks siis teenib sind ka must, siis sa oled tugev ja harmooniline. Ja siin ma ütleksingi, et kui räägitakse inimese tugevusest, et nõrk inimene vajab usku, aga tugev ei vaja siis mina ütleksin, ma ei oska vastu vaielda, aga ma olen pannud tähele, et need tugevad inimesed maailmas ehitavad varjendeid ja kaevikuid. Ja jaotavad maailma algusest peale maailma ega jõua teda ikka ära jaotada. Seda teenib nõrk inimene, kes oma nõrkust tunnistab. Ta ehitab katedraali. Ja kui kasvõi oli möödunud sõdagi siis küsis ju terve maa. Ei. Kui lennukid peatusid Pariisi all. Kas hukkub, Pariis? Hukkub püha jumalaema kirik. Ja lennukid peatusid. Päästab katedraal. Kuidas sündis päikesepalve luuletus mis on kogumikus päikese palvel, mis pälvis Halliste kiriku aastapreemia, mille te saite eile Päikese palve sünniaasta? 1992. On selle luuletuse aasta. Ma ei tea, kuidas ta sündis vist ühel sügishommikul. Ja see on ka väga lihtne, kui vähe valgust oli? Jah. Ühel sügise hommikul. Saabub selginemine. Valgus on vaid see mida vajab inimene. Valguse viiv igavikus on inimese elu. Rõõm valgusest. Ja valguse valu. Kui raaguvad puhu oksad vastu talve Elle-Mari tekkisite. Et alguses, et olete paarkümmend aastat olnud pedagoog see tähendab seda, et puutute kokku paljude noorte inimestega mida need noored inimesed on teile toonud endaga kaasa, mida nad on andnud endast. Kas te olete õnnelik nende keskel olles nendega tööd tehes ka omalt poolt neile andes iga päev? Kahtlemata olen ma olnud õnnelik. Mul oli juba õnnelik lapsepõlv diaatoris. See oli nii õnnelik aeg, et kui ma sealt lahkusin, siis mõtlesin, et ma sulgen igaveseks endale päikesema uksed. Et tuleb karm argipäev. Aga alati ma teadsin, et see ring saab täislaval. Ma ei tea, kuskil sisemuses ma tundsin, ma jää sinna kauaks. Ja mul oli unistus pisikesest peast juba, et mustab õpetaja ja et eesti keele õpetaja kirjandusõpetaja, et minu klassis on igal õpilasel oma lemmikluuletaja ja. Ma mul oli see unistus. Et tal on oma luuletus ja, ja ma tahtsin, et nad kõneleksid ilusast eesti keelt, seda ilusat emakeelt. Nii palju oli soove, mis ma võtsin kaasa, kui ma läksin tööle kooli ja hakkasin ikka õpetama sedasama lava. Seal, kuidas end tunda vabana kuidas avaneda, kuidas töötada endaga, et sa seal enesele ees ei ole, vaid suled nagu pill heliseb. Või lind nagu laulab, laulab sellest, mida jumal sulle on andnud. Laulab targemate helikeeles sinus suuremad. Ja annab energiat ja sära sealt ülalt lavalt läbi väheste hetk ette nagu pisike päike. Ja see töö ta on, ta ei ole kerge, aga minu jaoks on ta väga ilusti. Ja ma ütleksin, et, Need õhtud, hili sööd kui hakkab äkki noores inimeses tulema. Kui ta hakkab kuulmäki enda heli. Kui te hakkab järgima seda, mis, mis paneb ta särama laval teeb teda õnnelikuks. Kui ta õpib ära selle õige töö, maitse. Ei ole raske. Vait, äkki tunneb, missugune rõõm on, kui mõte temas elab. Ja leiab kooskõla tema partneriga ja jõuab saali. Ja need hetked, kui ma olen näinud, kuidas laps avaneb kuidas ta ise kirgastub selles, mida ta hetkel loob. Need on kõik üksluised ja rasked töötunnid tasunud. See seda on võimatu kirjeldada ja nii nagu on, nagu ma tunnen, nagu teatriski Saimul üks ring täis tunnen ma praegu, kus mul on 22. aasta koolis tööd. Et võib-olla sulgub ka üks ring. Ja ma ei pea seda tööd seal koolis enam tegema, et et võib-olla on, võib-olla on juba kõik antud või kõik öeldud või kõik tehtud, sest mul on just praegu lõpukursus. Ja on niisugune hetk, et väga palju on aastate keskele antud ja ma tunnen, et sinna kooli on elavat uut, värsket verd vae ja värskeid tegevteatritest õpetajaid. Aga selle üle ma ei tunne kurbust, sest nii palju ilu on mu käte vahel olnud. Ja ma arvan, et Eestimaal. On olemas mul õpilasi, kes sammuvad igal juubelilaulupeol rongkäigus oma väikeste kollektiividega. Ja mäletan möödunud laulupidu, kui nad must mööda marssisid, igaühel omad kollektiivid käekõrval. Ja võib-olla siis ma mõtlesin, et küll oli ilusse. Et Ma vahetasin nagu elukutse ja teiste rõõm ja teiste avamine sai mulle palju lähedasemaks ja palju suuremaks õnneks kui oli see, kui läks korda midagi iseendal avad. Mulle tundub, et eestlase üks omamoodi õnnetus on see, et on teatud mõttes suletud inimene, ta pelgab ennast avada. Ta kardab, kahju saadab ja külla on sageli ka pidanud, võib-olla selle lühikese avamise tõttu kannatama. Aga samas me kaotame väga palju selles, kui me ei ole avalija siirad suhetes omavahel. Kuidas saada sellest barjäärist, kuidas üle astuda sellest? Ühelt poolt võib-olla tõsisest ja vajalikust elulisest kartusest, aga teisalt sei tuuga meile midagi kasu, kui me oleme kinni. Ja kui me hoiame kõike endasse see pingestab meie suhteid ja seda pingestatust on täis terve neelu. Ja muidugi. Ega Avada n pole lihtne eriti kui kardad lööke ja kui neid lööke ka jätkub kunstimaailma ja sinna, kus peaks olema aga palju ausust ja väga palju üksteise usaldust. Ma olen teatris kokku puutunud suurepäraste inimestega. Ja omamoodi teatrikooli sain mina vanast tugalast ühelt mehelt, kellest hiljaaegu oli televisioonis saade, kes oleks saanud kuuekümneaastaseks näitleja Leonhard Merzin. Tema ütles, et Elle kõige tähtsam on armastada Annet teatris ja armastada andekaid inimesi. Ega see ei ole lihtne, sest tavaliselt andekas on palju raskem õpilane, kui on niisugune keskpärane esialgu, kes kõik sinu käsud täidab. Andekas on omapärane. Sa pead teda austama algusest peale. Annet temas ja kohe hakkama tema tema annet tunnustama. Saate seda kogu aeg julgustama. Sa pead talle ütlema, et ta on kõige ilusam. Ta on nagu väike kutsikas või. Või väike laps, nii siiras ja puhas ja ja päikeseküllane ei ole vahe teistega sarnaneda, tule ise. Sa oled kordumatu. Sa oled kunsti teha jumala su niisuguseks loonud, sa, sul on kohustus seda hoida ja teistele anda seda, mis sinu saanud. Ja, ja mina leian küll, et suures osas on õpetajad eelkõige olla inimene hoida seda imepärast inimest, mis su kätte on antud ise taganedes isend salates, mitte ise peale trükkides vaid aegapidi teda julgustades, aidates tal oma vigadest lahti saada, nii et sai haava ja ära ei võta neid. Seda julgust neid vigu teha, sest ka veas võib-olla äkki see šarm või see see ainult temale ainuomane. Pilk. Ei, muidugi õpetaja töö, lõppematu imeline ja kui ma täna mõtlen eestima õpetajatele Neile, kes on kasvatanud praeguse nooruse, kellesse ma usun sellele väsinud õpetajale keda olematuks kuulutatakse, kuulutavad tihti need, kes olemas on. Kui nad sissepoole mõtlevad ja vaatavad, siis igalühel on keegi kooli uksel kes teda sügisel ootab. See ärkamisaeg on meil veel ees. Ei ma. Pean. Me rääkisime mõned ajad tagasi suletusest ja avatusest inimeste vahel meie kõikide vahel ja sellest eestlase loomuses on teatud kinnisus mõneti võib-olla suuremgi kui abivalmidus käe sirutamise teisele head tegemise vajadus olemas. Kahjuks on see nii, aga kahjuks on ka niimoodi, et elus Ja siit tekibki mõte küsida mitte otseselt teie töödega seotult, vaid ust inimsuhetega seotult. Tegelikult kui palju teatrit on teatris? Sest ma võin avada enesegi suhtes seda, mida rõõmsama kolekuga ma võin näida oma kolleegidele, mida elavam ja säravam olen seda üksilt lasem. Üksi ma tegelikult olen. See on nii hea lause ja nii õige mõte. Sellepärast, et minu meelest põimub elu teatriga ja teater eluga nii tugevalt, et neid on võimatu lahutada. Ja. Mis puutub peeglisse, me ei saa ju ilma temata elada. Kui me läheme teatrisse, siis me vaatame iseenda peeglisse. Ja paratamatult on meil peeglit vaja. Ja sedasama säramis oskust on ka vaja. Ega Tšehhov asjata ei öelnud. Oma näidendites, et on vaja. Ei tohi endast välja minna. Peab hoidma tunded sordiini all. Ei tohi teise sfääri tungidega rikkuda päeva oma halva tujuga. Teater sel kombel nagu me oleme harjunud endale lehtedest praegu välja lugema kuidas ta jookseb alla praegu elu keskele, kus ei tehta tihtipeale hea ja halva vahel vahet kui ta ei teeni enam neid kõrgeid ideaale, mis ta teenis vahepeal, kui meil polnud kirikut. Ta kandis peaaegu kiriku rolli. Kusjuures see oli vale. Ta ei saa kunagi asendada kirikut ja mina oma vitsad olen saanud teatris ainult sellepärast, et lava kujunes mul jumalaks. Aga unustasin, lavastan, miski veel kõrge. Lavateegides peab allutama end kõige kõrgemale tema käskudele. Siis tuleb sellest õige ilu. Hea, et ma seda mõisti. Jälle olid targad inimesed, mu tee, head sõbrad, kes seda õpetasid, mõistma. Ja ma olen oma õpilastele sedasama püüdnud õelda. Ei saa lava nimel teha ükskõik mida. Alles peab jääma alati sinu inimväärikus eelkõige inimene ja siis alles lava. Ja kõige suurem teater ei pruugi üldse olla teatris. Ta võib-olla lauluväljakul. Kui sa äkki laulude keskel turisest päikeses kohale tulnud rahvale ja lauljatele loed läbi Hando Runneli luuletuste Isamaast mida ei tohi ega, või ütelda läbi nende hallide aastat. Kui voogab rahvahulk hingab sinuga koos. Olen tundnud seda on üle-eestilise meestelaulu päevad. Kui ta pärast kätel sind kannab oma söömispaik, et koorid siis mõtled, lava on palju suurem, jõuab lähedale meile neil hetkedel, kui me vajame tõelist sõna jõudis ka läbi Heinz valgukõnede. Neil aegadel jälle 88. Neil ärkamisaegadel meie rahvani. Ja püsib siiani meie südames. Teater ei piirdu nende kinniste hoonetega, mida me tihtipeale endale ehitame ja kuhu sulgume. Ja tänane teatritegija peab seda endale selgeks tegema, ainult siis elab ta edasi. Missugused teemad on teid inspireerinud luuletusi looma? Ma arvan, et need teemad kajastavadki mullowles kõige paremini kui neid lugeda kindlasti nooruses ainult armastus väga varases nooruses siiski ka juba teater, mäng, mida kuidagi loeti ebaloomulikuks, et ma kirjutan luuletusi lavast ja olen väga palju valu, pisaraid sellepärast alla neelanud. Lavast peeti kummaliseks, et ma kirjutan lavast luuletusi lavast. Aga kui lava oli minu elumäng, minu igapäevane arm, siis sündisid luuletused lavast. Ei saanud sinna midagi parata, sündisid, täitasid elada. Nad aitasid oma rolli tunnetada oma rolli elus. Ja teine teema, mis on läbi läbi elu helisenud, on muidugi Isamaa. Ja isamaad lahus vabadusest inimsust läbi vabavabaduse või lahusvabadusest. Ma ei saa ette kujutada. See on nagu vangisolek kuhu laule ei jõua. Kui ei ole vabadust? Ja Ma tahan, et inimene tunnetaks et vaba olla tähendab olla väga vastuta sellesama armastuse eest isamaa eest. Ja elu eest mis sulle on sellel pinnal antud? Kui kaunis on elu läbi vabade silmade vabade, selgete, puhaste. Kas ma olen ilma suurest rahast? Ma elan lihtsamat. Aga las mu silmad olla selged. See on ju nii oluline. Elaskeetlikult tunnista suuri seadusi, elu, suuri seadusi. Lase igal inimesel olla see, kes ta tegelikult on. Lase igal rahval elada omal maal. Siis pärast Euroopa erineb Ameerikast mis pärast ameeriklane kadestab Euroopast. Miks meie Euroopasse ihkab? Sellepärast et Euroopa hoiab rahvuste erisusi. Et see peab alles olema Meie isa kes sa oled taevas. Jälle seisan palves sinu ees. Ikka veel mu rahvas, raskes vaevas. Paindub pimedana piitsa ees. Pühitsetud olgu sinu nimi selle rahva südames ja suus Kes saab leiva vastu pall, kivi? Okastraat on otsapidi luus. Meie igapäevast leiba meile han. Jäta meile meie isamaa et me lastel oleks pea, kus panna et meist keegi Poleks koduta. Anna andeks meile meie võlad. Vabasta meid vaenu hüüdudest. Ühenda sa eesti meeste õlad, rahulikus elu püüdluses. Saada kiusatuse sisse. Sa ju näed, kuis veri ihkab verd. Oma ristiluba kanda veel. Paistku Pandivere Püha Munamägi Jäta meile meie emakeel milles igavesti öelda aamen. Siis kui peres sünd on pulm või kirst. Anna armastuse jõudu eestimaale. Tõsta õnnistuseks oma püha rist. Loo. Pooli ma jama. Ja stame Meeveeaa. Ka ei. Riiva. Peod selleks palveks. Loo oli nii puuladvad neil olla. Lookaid. Korduminaadee tuulevad ta. Uskudele. Saama. Raadio seitse lõpetab. Stuudios olid Elle Eha-Are ja Ene Pilliroog. Head ööd.