Visiitkaardid on tänapäeval väga moes, need tehakse tavalisi ja lihtsaid, aga tehakse ka hõbedasi ja kuldseid. Ja kui me teeksime meie saate alguseks ühehäälelise visiitkaarti, siis teie oma, palun, Jüri Aarma. Minu visiitkaarte siis antud juhul audiivsel moodusel oleks just nimelt praegu selline, nagu ta on just selle hääletasandi tämbri ja tugevuse juures. Nimi sai nagu teie poolt juba välja öeldud, olulist praegu midagi lisada ei ole, null dist lähtudes kuivast ainult seda, et isiklikke visiitkaarte mul ei ole. On küll mõni hea asutus, kus ma aeg-ajalt kaasa löön, selle eest hoolitsenud aga seal on siis pigem too asutust peal ja alles siis mina. Aga seda enam meeldivam on teha üks selline helikonserv siis oma visiitkaardi näol. See helikonserv, mida me praegu hakkame tegema, puudutab küll üsna tillukese poisi Jüri ja koolipoisi Jüri aastaid. Aga kui me siis alustasime siiski ühe tänapäeva hetkega, siis midagi võiks ju sinna visiitkaardile kirjutada, sinna, kus kirjutatakse sageli mänedžer või midagi niisugust väga peenikest. Seda enam, et sinna saaks siis praegu kirjutada õige mitu eriala ametid kohta võib-olla valida mõni nendest. Jah, alati tekib kiusatus, kui on tarvis kirjutada mitut ametit, siis võib julgesti kõik need mitu kirjutamata jätta, sest ühte põhilist Neis ei ole. Ja siia tulles arvasin küll, et ma olen võimeline apelleerides lapsepõlvele ehk kõiki meelde tuletama, mida kallis raadio mu käest küsib, aga sellele küsimusele praegu pean ma tõesti lausa eetris mõtlema jääma. Mis seal siis tegija nimetuse asemel võiks olla? No midagi proovija taolist. Proovi ja Jüri Aarma täna siis siin ja nüüd ma küsin sellise küsimuse. Kui ma ütlen sõna lapsepõlv, mis tuleb kõigepealt meelde, muidugi peab ütlema, et natukene on juba mõeldud lapsepõlve peale ja see ei ole selline küsimus, et mul läks ootamatult tänaval küsinud aga siiski ka sellest hetkest praegu, mis tuleb kõigepealt meelde. Pean ma oma lapsepõlvega igati rahule jääma. Ma ei ütleks, et seal midagi sellist oleks. Mida võiks praegu kasvõi mõne sõjaveterani asemel taga leinata või taga kiruda. Ehk ta oli pisut eripära nagu kõikidel teistel eesti lastel, samad olid aga väga sarnane paljude teiste eesti lastega, toon siin kohe kasvõi nimelt vanemad või siis nooremad kui mina. Märt Müür, Ilmar Taska, Lauri Leesi sellesse kampa pahasse kampa mahuksin ka mina meil kõigil möödusse nii või teisiti Eestimaast eemal, aga toonitan taas. See ei pea üldse olema mingisuguseks eripäraks. Et selle arvel praegu mingit ükskõik väikest märtrit mängida. Ta oli üsna normaalne ja tavaline ja algas ilmselt minu kisaga 1951. aastal 30. mai kolmapäevase päeva öö hakul 12 ja ühe vahel, nagu olen pärast ema käest küsinud selles urkas või punkris, kus mu jumala tulin, ilmselt kella ei olnud, aga ju see aeg siis kuidagi teistmoodi emale meelde jäi. Endale see hetk kahjuks meile mitte kellelegi meelde ei jää, nii et see ei saanud olla ka see, mis kohe kõigepealt meelde tuli. Ja tavaliselt esimesed aastad ju suurt midagi inimesele ei ütle või kui, siis peaks inimene pisut eripärane olema see, kes teab juba ammu ette ära oma tulekut ja minekut mina sellesse klanni kahjuks ei kuulu. Nii et ma oma esimesi aastaid suurte mäletavastest kallas kolmanda sünnipäeva päeva see pidi olema siis kusagil 54, Stalin oli surnud juba, seda ma ka loomulikult ei teadvustanud, siis teadvustus tuli peatselt koju saabuva isa mitte koju, vaid sinna barakki, kus me elasime isa kojutuleku fakti näol. Ja kogu tähtsus jäi ka loomulikult alles hiljem arusaamisele. Aga toda sünnipäeva ma mäletan, mul oli seljas sinine lühikeste käistega siidipluus ja ma olen ka mõelnud, miks tassiidist oli. Ja ma arvan, et ma tean ka vastust, see oli Eestist kaasa toodud mingi riidehilp, millest oli tehtud lühikesed traksidega püksid ja ma seisin keset porilompi oma ilmselt kas laenatud, sest et oma jalgrattake sain ma hiljem ka, see oli mul olemas. Ilmselt laenatud jalgrattaga ja ei saanud sealt lombist välja. Ega ma eriti ei nutnud ega muretsenud, aga ma olin vähe hädas küll sisse sõita võib alati igasse lompi ka täiskasvanuna suure hooga. Vaata, väljatulek on tihtipeale raskem. Seda momenti mäletan, päike paistis, soe oli nagu mai lõpus ja juuni alguses ju ikka. Kliima oli seal väga hea ja ja inimsõbralik tunduvalt parem, kui siin Eestis. Seal külm, kuiv, tervislik ümbruskond kohutavalt lopsakas, viljakas ka sellest, ma ei teadnud siis midagi, aga takkajärgi olen teada saanud. See oli kunagine Vjatka kubermang ja hilisem siis Kirovskaja oblastist siis Kirovi oblast, niisiis üldse mitte ränkraske Siber. Ta oli lausa siinpool uraan, kuhu perekond lubati jääda või jätta, isa rändas sealt edasi ja tegi läbit selle täieliku Stalini laagrite põrgu kuni Krasnojarski nii välja. See nüüd tõsi küll, jäi päris kaugele sinnapoluraal. Aga seal see lapsepõlve ja nende eluaastate kohta paljuks neid oli viis, kuus, seitse, kuus. Need möödusid seal sõbralikus vene keskkonnas siis enam eestlasi, sõja süütajatakse fašistideks, eriti süütud. Ja keel oli sedavõrd ühene, et kellelgi ei tulnud pähegi laste tasandil hakata mingit rahvust seal taga ajama, kes on see või kes too teate küll, et eestlaste koloonia seal on, aga ütleme asundus mitte ka päris neid sõbralikke ütleme seal plaanvankritega ümbritsetud laagriplats, eks me oleme ikka laiali pillatud seal kõik lähestikku, aga aga sellest mingit küsimust ei olnud, käisin lasteaias ja kui mäletan, siis oli küll kõht ala täis. Nälga mina ei näinud. Poes oli kommi müüa, kartulit ja leiba sai ka poest. Ja kõik oli odav selle pärastsõjaaegse rubla kursi järgi, tõsi küll siis kui isa juba kodus olla ja küllap ema tuli rabeleda kõvasti selle eest, et kolme last üleval hoida. Vanaema tuli selleks eestimaalt. Ta on kahjuks praegu juba siit ilmast lahkunud, mõni aasta tagasi suri 89 aasta vanuselt. Ja tegelikult võiks oma vanaemast veel pikemalt rääkida kui mina iseendast, sest et esiteks ma ei ole nii pika elu elanud ja teiseks ma vist ei ole nii hea inimene. Aga jäägu see mujale. Praegu. Küsimus teine. Nii et seal külavahe teedel siis sai mängida vahel ka eesti keeles mõne eesti lapsega, välja arvatud need oma pere lapsed. Ei, vaat seda ma ei mäleta enam, ei mäleta, et ma oleksin eesti keeles laste tasandil kellelegi kas suhelnud peale oma õe ja venna. Ei, seal oli aus mäng. Vene keelt. Ja ja see oli suus perfektselt muidugi. See oli üksainukene keel, mida ma täielikult siis valdasin, ma ei oska öelda tema perfektsuse kohta, eks niipalju kui üks kuueaastane laps keelt valdab. Terve rida oskussõnu tuli hiljem juurde õppida ja ja samuti ka käändelõppe grammatiliselt järele õppida. Nii naljakas kui see ei ole koolis, mu vene keel ei olnud sugugi hea, kuna ma ei olnud õppinud teda ei õpiku ega millegi muu järgi, vaid tänaval ja ja peale selle mitteaabitsa järgi ka mitte lihtlausetega sukeldusid sadu või seal naabravjetravana tragedrava vaid ta hakkas peale ulmekeelest, et tamm ja nii edasi, noh see oli mingi muu keel ja sellepärast oli too õpitav vene keel hiljem koolis minu jaoks justkui hoopis teine vene keel, ehkki seal räägiti ilusat ja õiget vene keelt asemel küll tihtipeale öeldi. Oo, see on see Kesk-Venemaa üks tunnuseid. Niisiis Pobeda, mitte pabeda. Pisikese poisi juurde kuulusid siis kõigepealt ema ja vanaema. Vanaema oli ka kaaslaseks. Vanaema tuli järgi, et oma tütart natukene aidata ja jumal tänatud, ta aitas päris suuresti enne minu kuulsusrikast tulekut Jäkigi kisaga algavat tulekut siia maailma elas minu kallis peregul üsna raskeid aegu ja sellega ka nüüd minusugune ei saa eriti noh, takkajärgi hoobelda, sest mind ei olnud lausa siis olemas, aga teada on ju ka see fakt vähemasti mulle ja ja meie perekonnale, et minu esimene vend küll seda elukoormat, et vastu ei pidanud ja suri aastaselt kuuldavasti nälga. Emal ei olnud vist nii palju piimadele tissitada ja ja siis ta läks nagu meie juurest ära, Rein oli tema nimi. Tema ja isa ema hauda käisid isa ema justkui nagu mingi kummalise needuse tõttu pärast Venemaalt Eestimaaletulekut iga natukese aja tagant seal vaatamas, korrastamas ja üldse seal seda elu uurimas, kuhu nad olid jätnud oma kõige magusamad, ilusamat ja paremat aastat. Nad läksid siit ära kusagilt pealt, 24. Ma mõtlen vanuseliselt ja tulid siis tublisti üle 40 juba. Nii et mingi needus neile peale jäi, meile ei mingisugust, kordan taas ja, ja mul ei ole sealt ebamugavat mäletada mitte midagi peale minu sünnikoha passis, kuhu on sinises passis löödud üks geograafiline punkt ja selle nimi on Venemaa. Nii et see jääb nüüd küll igavesti ja nii nagu mõnda muud asja nagu isa-ema ei saa vahetada või oma sigitada sünnitajaid, nii ei saa vahetada sünni kohta. Ja lõpuks Honks seda tarvis on nagu on, aga ema ja vanaema olid tõepoolest siis ainsad minu põhimõtteliselt muidugi vanaema, mina, tema lemmik lapsukene olingi ja ema oli päevad läbi tööl, ema töötas seal kultuurimaja juhatajana, kuna ta on üdini musikaalne inimene siis kulusid marjaks ära kõik, et see, mis ta oli siin oma kindel stuubes mis tõlkes teatavasti lastetuba tähendamis, antud juhul ta meie saate pealkirja tähendab siis siis teda päästis küll tema lastetuba, nii nagu näiteks isa lastetuba teda omakorda sellesse balangusse või põrgusse, viis kes tal käskis sündida ikka mehepojale. Siis ema sündis vaese naise lapsena, kelle mees oli aga juba ammu surnud nii-öelda lesknaised tütrena ja ja oli kuni abi ellumiseni väga vapralt iseennast ülal pidada suutnud. Lõpetanud Helsingi ülikooli õppinud muusikat, võimlemist oli lausa õpetaja Tartu Ülikoolis, kohe pärast Helsingi lõpetamist. Ja kõik see kulus tal selles Venemaa sumat okas üsna marjaks ära, eriti akordionimäng. Et nii bajaani kui akordionipill, kui selline hoiab Venemaa rahvamuusikat üleval, mitte asjata ei ole ju vajaan puht vene sõna. Tegelikult on tema õige nimi akordion ja see, mida meie akordionil tunneme, see peaks olema täpselt välja öelduna akordion dekla viia, ehk siis klaviatuuriga akordion. Nii seletasid mulle kunagi targad akordionimängijad. Aga vajan on vene sõna, mis tähendab rahvalaulikud Bojan. Nii et sealt tuleb see sõna. Ema ilmselt õppis seal selle teise pilli ära ja hoidis sellega üleval tervet peret, saades siis igasuguse soodustusi ja sealne kohalik võim oli suhteliselt inimlik. Mitte midagi hullu ei, ei ole ma kuulnud, hiljem sellest rääkinud tahate, hulluajad olid natukeseks mööda läinud. Stalingradi surnd, nagu mainisin ja oli algamas nõndanimetatud Erenburgi järgi öeldud suur sula tänu millele siis ka meie pere, mõni aeg hiljem oma asukohta vahetada. Kuidas olid ema ja poja suhted, oli see selline hästi lähedane? Oli küll, kuigi ma nägin oma ema harvemini kui vanaema, aga noh, seda kallim ta oli ja ega need asendada ega võrrelda ei saa. Mõlemad no lõpp, kallid muidugi meil kõigile, ma loodan, ma arvan, ükskõik, kui kauge siis mõni vanaemaga on, aga ta jääb ikka laiemaks ja eriti just ema emad, mine tea, kuidas kellelegi sai oodatud väga tema kojutulekut ja kohe sülle ronitud ja kusagil olema vist juba ka välja öelnud, et et ma ronin aeg-ajalt siiamaale ema sülle taga natukese ilusti välja. Aga vanaema helde lahke. Tema olid, oli tõepoolest helde, lahke, tema oli kohe päevad läbi kodus ja tagamõte muidugi oli väga lihtne, mitte ainult sellepärast emale appi tulla. Sest tegelikult olime ka lasteaias seal ja õde-vend käisid kommuni koolis ja, ja ka lasteaia samale. Aga selleks, et ära hoida, keegi ei teadnud, kaua me seal peame elama. Aga jonn, eestlase jonn oli sedavõrd suur, et nii kergelt, vähemasti järgmise põlvega ei tahetud veel alla anda. Küllap minu lapsed vist oleks, aga võib-olla poleks ka olnud venelased, kui me sinna oleksime elama jäänud. Mine tea, noh, oleksime midagi sellist María komi taolist praegu olnud, mis oligi tegelikult Stalini idee sulatada kõik see suur rahvaste vangla kokku üheks punapõsk, seks, töö sipelgapereks ja ja niimoodi kommunismi võidule minna. Idees pole ju eriti suurt viga midagi, kommunism on idee mõttes igati tore, aga aga tapaks tapjaks teeb selle poliitika ju tema võimatus praegusel ajal ja mis peaasi, vahend kuidas seda teha. Loomavaguniga kommunismi väga ikka ei sõida, aga meie omasid sõidutati küll mind, mitte mina, tulin sealt peale, kui nii võib öelda. Vanaema oli tõesti helde, lahke ja ema, ma olen kunagi pärinud, suutis mulle nii kaua rinda anda. Aga seegi on lastetuba, et ma olla ise käega tissi kõrvale lükanud ja öelnud, et taha. Nii, räägib ema, üks see on üks minu pisilegendidest, mis mulle nüüd siis ka igaveseks meelde jääb ja mis on ka osa lastetoast. See on päris huvitav, sest öeldakse, et kui nii kaua juba niisugune hea piimakann on võtta, et siis ikka seda peab kuidagi kavalusega ära meelitama. Nii ta vist oli, mina ütlesin küll, jah, olla ise öelnud, see on ema sõnad. Olla ise kõrvale lükanud ei olnud enam, ei. Aga vanaema siis kindlasti mitte, ainult et oli hea hingija kallistaja ja, ja lohutaja ja kindlasti ta ikka nõudis ka või õpetas mingit tööd või. Ja tööd hästi ei mäleta, tema õpetamisest, tema nõudis korda, tema oli saksa orientatsiooniga eesti perekonnast, aga tõsimeelne eestlane küll. Aga kodukeelsest saksa ühiskonnast pärit küll ka mitte mingi kadakasaks, aga lihtsalt haritud eestlaskonnast pärit kordada nõudis nüüd küll, aga tabanud mingi range korra Nõukogude tema püüdis ikka ikka heaga ikka heaga see vits võeti alles kümnendamal korral välja ja kuna ta oli tsaariaegne inimene, minu vanaema sünniaasta oli 1892, siis valdas ta ka vene keelt, erinevalt emast, kes selle seal hädaga ära pidi õppima ja erinevalt minu isastama võimelist, kes selle seal ka pidi hädaga ära õppima. Tema oskas seda ilusat tsaariaegset vene keelt, kus što asemel öeldi tšto ja keel oli selline kuiv, kuid samas kõik häälikud selgelt välja öeldud ja ta kui imennata, kui Ruski ja kus see sisisesid, Jassaad sosistasid ja kõik, aga aga ta oli õpitud korrektne sele aadli vene keel. Ja vene keelega seal vanaemaga nüüd absoluutselt ei suhelnud, õigemini oligi tema palutud sinna selleks et mitte eesti keelt unustada ja siis ta tuli eestiaegsete Aabitsatega, mõni oli ka juba nõukogude aegne, tuli siis Eestist meile sinna ja hakkasime siis püüdlikult seda ladina tähestikku Prima. Maie mängib minu palliga, pall on seal vot tüüpilised silp, sõnad ja esimesed arad ja lühikesed laused sealt mäletama siis oma keele õpetus, see oli kusagil nelja viie aastaselt olin üsna ablas õppima ja asjad mulle meeldisid, aga aga muidugi ta oli tüütu, sest lapsel ei tee selgeks, miks nüüd äkki teine keel, nii nagu väliseestlased Rootsimaal ja Ameerikas, kes ütlesid, et see oli kannatus olla, see oli koorem, olla väliseestlane, palju lihtsam oli olla seisundit rootslane ei, ma pidin oma tavalise rootsi kooli ära õppima ja siis minema kas eesti ringi eesti kooli eesti ühiskonda eesti keeles rääkima, täpselt sama oli seal meiegi olime väliseestlased. Ida praegu kuulete, oli üks Jüri Aarma lapsepõlve lemmiklauludest. Valter Ojakääru rannakolhoosis laulab Georg Ots, Georg Ots lauljana oli Venemaal ülipopulaarne ja ka see laul oli tolleaegne poplaul. Ja Jüri Aarma, nagu ta ütles, oli lisaks sellele, et laul talle väga meeldis ka uhke tunne, et see on Eesti laul, mis sellest, et vene keeles. Mul on lausa kibedalt kahju, et meie saateaeg on nii lühikene, sest et ma vaatan hirmuga, et kell liigub, liigub ja me ei ole jõudnud veel sealt Venemaalt. Pealegi me pole veel saanud võtta sõna suhu isa. Aga isa on eriline inimene, ma julgeksin niimoodi öelda, sellepärast et Mode'i isa natukene tean ja tunnen rohkem kui kuskilt loetud artiklitest. Sest ma olen käinud nimelt tema joogavõimlemise tunnis ja sellepärast ma tean teda pisut. Kas ta tundus lapsepõlves ka, et ta on teistmoodi kui teised isad? Ma ei tunne teisi isasid, ma ei tea, aga ta tundus lapsepõlves küll mingi teatud kindlat tüübina, esiteks ma nägin teda alles viie aastasena istusin ema süles, siis tuli mingi võhivõõras mees barakki ja mina küsisin. See on jälle nüüd mitte enam legend, vaid tõsi. Perekonnamüüt või tõsi, faktidel põhinev müüt. Kas see ongi isa eesti keeles küsisin ja siis tõesti, see on isa, eksima, sõbrunesime, kodunesime ruttu ja, ja ma ei mäleta, milline ta oli, aga oma olemuselt on isa läbi elu olnud isana suhteliselt karm. Ja olen ta käest päris hulganisti rihmutada saanud ja selleks on ka põhjuseid olnud, ma olin paras väänik, kuni puberteedieani välja. Isa hella ja karedad kätt Smuuli luuletuse ainetel ei ole pidevalt küll tunda saanud, ta on eluaeg tööd rabanud ja tal on aega jäänud vähe. Ma arvan, see ei ole etteheide, see lihtsalt on, on fakt minu arust lapsi sõna otseses mõttes kasvatada, käia nendega pargiteedel juttu puhumas või koos pajupilli lõigata senist värki, ei ole minu isa kunagi minuga teid pigem kasvatas mind lastetoa tasemel tema valim, tema aura. Ta oli täielik autoriteet, temaga ei vaieldud, või kui, siis väga-väga vähe karm. Aga ta oli ka vastava elukooli juba selleks ajaks saanud, nii et siin oli jutt nii-öelda lühike aga kasvatas põhimõtteliselt jah, teda ümbritsev väli. Ja hilisem siis Mu silmad rohkem lahti läksite, kõrvad ka Eestis, kus oli vabam liikumine juba siis ka see õukond või külajaskond, mis tema ümber aeg-ajalt koondus ja need külalised tihtipeale olid laua taga kolmekeelsed vestlused seal soomlastega venelastega vene keeles siis ei osanud keegi, soomlased ja ja sakslased omavahel rääkisid inglise keeles ja alati piisas ühest võõrkeelsest inimesest lauas ja siis tuli kogu jutt rääkida selle mehe keeles, mida see valdas. See tekitas minule olulisi tõrkeid, peale vene keele ei osanud ma suurt midagi, noh, hiljem ka inglise keel mingil määral ja soome keel. Aga siis tuli olla vait ja vastata väga lühidalt, aga soovitavalt võimalikult selles keeles, milles on külaline harjunud rääkima, see oli isa eks printsiip. Ja nagu muid teisigi selliseid karme tõekspidamisi tal oli oma elus ilmselt läbi näinud, kõik hullused stan kõvasti Lääne-Euroopas ringi kolanud ja lõpetades siis selle Venemaa paradiisi ka. Ta oli täiskarsklane, ei suitsetanud, siis vähemasti nüüd ta vahest teeb nalja meelega teiste ees. Aga see nali, kõik see vist tegigi selle lastetoa või selle kindlas tuub. Mis oli lemmiktoit, ma pean siin silmas, et isand, propageerinud kogu taimetoitlust, et kas Jüri üldse siis Luisa juba kodus oli ka lihatükikest sõi või, või teised pereliikmed pruukisid seda küll, kui nad tahtsid. Isa ei olnud siis see, kes ta praegu on, isa tuli siis seitsmeteistaastasest põrgust, kus tal oli hing paelaga kaelas ja, ja mingi sõbralik rohusööjad ja sel ajal veel ei olnud. Vastupidi, öösel kuulsin kedagi keegist tatsavat, sest et see aastakümneid täismehe näljakompleks andis ennast ka täis kõhuga tunda. Sa pidid midagi sööma. Sest et näljamälu oli veel niivõrd suur. Ma ei tea, ma pole kunagi ta käest küsinud, aga ma olen teda avastanud niimoodi köögis mingit lihtsat asja sisse ajamas, et endale teadvustada, et ma võin, et mul on süüa. Ma arvan, et see oli nii, ma võin ka eksida, muidugi lõpuks küsitakse praegu minu käest nii et alles hiljem siis kui oli võimalus, kui pidanud enam kogu raha pere peale magama panema ja kui pidanud kõige odavamat supilurri tegema ja liha oli siis suhteliselt odav ja kui lapsed olid nii-öelda kaelast ära, nagu ta ütles, siis ta sai hakata ajama oma rida sinna maale ajas ta kolme lapse ülalpidamise rida oli päris raske rida, nad olid mõlemad muusikaõpetajat Pärnus ja olid viimase ajani seda tal ei olnud aega enda peale mõeldud ja selles mõttes on päris suur enese ohverdaja ta jäänud küll armu endale, oma abikaasale. Minu emale tegid mõlemad kõvasti tööd ja, ja ületunde, aga selle eest ehitasid nad oma kätega maja raekülla Pärnu, kus sai siis ka minu lapsepõlvekodu ja nii-öelda teine vaatus. Sellest kindlast tuubast. Kahjuks jah, selle teise vaatuseni me tänases saates paraku ei jõudnudki ja võib-olla, et on meil õnnelik juhus kunagi edaspidi öelda, et nüüd siis kallikulejad, teine vaatus tahaks küsida veel siiski natukene Jüri ja muusika. Sest et räägitakse ju, et oskate mängida, see oli 20. Nii palju neetile, mina olen näinud klaverit muidugi, ja ma olen näinud vihka trompetit. Jah, räägitakse küll, ma olen ise ka seda legendi levitanud, mõningad, sest et kusagilt on tal õigus. Loomulikult tegelikult ei ole õigus. Ma olen väga pinnapealne oma muusikalises Faistus ja tänu selle pinnapealse seal on võimeline haarama ehk päris mituteist pilli üsna ruttu neid mingi algastmel ära õppima ja siis jääb laval esinedes muljet, enne mees muudkui võtame, mängib Süvati, ma ei tunne tegelikult ühtegi instrumenti, et nimetada ennast mängijaks. Muusika on ilmselt emalt, mulle tundub, et tema on tunduvalt andekam muusikas kui isa. Ema oli tõesti eriti harmoonia tajus ja eriti kuulmise järgi ehk et mõlemad loomulikult valdavad väga väga minu arust väga heal tasemel nooti ei saa, on, oli vähemasti küll väga hea lehest lugeja jääma ka, see on vist emalt, tema oli selle koha pealt sügava musikaalsuse perest pärit. Aga vennal-õel sama, ma arvan, nad lihtsalt on läinud teist teed. Ja mina olen selle muusika hobuse seljas mõnevõrra veel edasi ratsutanud. Kui. Nüüd selle meie tänase jutuajamise lõpetuseks prooviks öelda, et mis olid need kõige olulisemad punktid, mida see lastetuba nüüd praeguse hetke täiskasvanud Jüri Aarma näoga kaasa andnud. Vast ehk inimlikud põhitõed, seega on vastus oodatud ja igav kusagil sügav põlgus varguse varastamise vastu. Isa ilmselt sai väga põhjalikku kooli selles miteta. Detele omakorda neid kiusatus oli, aga ta nägi ilmselt kõike seda pealt muidugi eelkõige tõekspidamiste põhimõtet, mitte vastu. Ma arvan, et siin ma oma asjast üle ei käi, pigem vastupidi, saan tunduvalt. Teisem müümatum ära ostmatum, siiamaale lausa fossiilselt, seda tehes mitte üks millimeeter tagasi oma põhimõtetest mõnikord millimeeter sellistes suurtes asjades, kus kilomeeterite saaga muideks naljakalt väike isa jaoks ei ole naljakas minu jaoks mõnikord on. Tema jaoks ei ole, ei, mitte üks gramm tagasi, mina arvan nii, sest et see ja see tegi seda, järelikult ta ei saa teha toda. Kõik vaidlus lõpeb, käega löödi plaks lauale. Vaidlus lõppes seal. Ma olen selles mõttes pehme, võib-olla ka emasse, minu jaoksid, vaidlus algab, üksteise tõekspidamiste selgeks tegemine. Isal on valdkondi, kus ta ei vaidle, kus on sotsioloogia ja sotsiaalne suhe? Võrreldav korrutustabeliga. Kaks korda kaks on neli. Kui me ei lasku kuhugi mujale. Ja siin me ei hakka vaidlema, ei, paneme pärast koma veel ühe nulli juurde, ei pane või noh, ühe numbri juurde. Ei, nii et ma arvan, see, see on kõige peamine, see peabki olema, eriti isast saab see alguse, emad on tihtipeale pehmemad, erandeid muidugi on olemas. Isa peab andma põhiväärtuse siin elus, seega siis ise jäneseks jäämise võime või vähemasti võimalus.