Täna on head kuulajad meie lastetoa saatesse palutud selline mees, kes peab lugu inimesest loodusest. Ta on filmimees eelkõige, aga samas suur organisaator, ka ajakirjanik oma tööaastatel olnud. Mark Soosaar on täna siin juttu puhumas ja ma tahaksin neid märk sinu käest küsida, kuivõrd me oleme nii ammused tuttavad peaaegu et koolipoisist tüdrukust saadik. Mina tean küll, et isa ja ema panid sinule nimeks Mark, Toomas Soosaar ja millal see Toomas ära kadus? Tõepoolest, kaks nime. Kui mu ema läks Viljandi perekonnaseisuametisse 1946. aasta veebruaris või märtsis, millal ta läks, ma ei tea, millal see tähtaeg pidi olemast sündinud, ma olen 12. jaanuaril. Siis isa tahtis toomas ja ema tahtis mark. Aga range nõukogude ametnik ütles, et nüüd te elate ikkagi uues riigis siin oma konkreetsed seadused ja eesnimesid peab olema üks. Kuna isa parajasti käekõrval seal ei olnud, siis ema otsustas, et olgu poeglapsi alassis, isad, soov, Toomas jääb nii. Ma läksin esimesse klassi Toomas Soosaare nime all. Aga kutsuma hakati mind margiks ja siis tasapisi õnnestusse mark sinna juurde sokutada hilisematele dokumentidele. Kuid passis ma olin ikkagi toomas. Lõputunnistusel olin toomas. Ja Moskvas filmiinstituudis filmiinstituudis õppides olin ka Toomas ja vahel Toomas muutus fomaaksja Soosaar muutus Safonoviks ka Eesti raadios esinedes ja televisioonis ja ajakirjanduses linna mar ja aastal 75, kui mind kutsuti Prantsusmaale filmima filmi Eduard Wiiralt vist oli ka küllakutse saabunud margi nimele, aga passid ja dokumendid olid Toomase nimel ja siis mul ei jää midagi muud üle, kui ma lihtsalt pidin kirjutama avalduse Nõukogude ametkonnale. Aga mis ametkond see täpselt oli, et mina, täiskasvanud inimene soovinud nendel nendel põhjustel oma eesnime muuta ja seega muudeti Nii et mõtlesin siiski valesti, mõtlesin Mark Toomas, tegelikult Toomas Mark, eks ole, täiesti kama kaks. Aga igal juhul oli see päris huvitav ja ma ei tea, kuidas sulle endale siis tundub. Elada siis niisugune pool oma elust ühe nimega ja nüüd teine pool nagu teisega. Mõned luurajad on pidanud elama hoopis teiste nimede all, nii et nimi ei riku meest. Selle nime loo sa rääkisid toredasti ja mäletad kõiki neid nüansse nii hästi, aga kas sa seda ka mäletad iseennast nimelt esimest korda, kui väikese, siis olid. Ma arvan, et kõigil inimestel need esimesed mälupildid on nagu tükikesed kaduma läinud vaibast, mõni mustrikild ja mõlvast, ehk on kaheaastasest peale isatalust, mis kui ma kolme aastane olin, ära võeti, kus Viljandi lähistel ilusaid tori hobuseid aretati ja ma mäletan suurt korvi, kus ma, kus ma magasin suvel ja siis ma mäletan seda, seda hobuste, Aeda kuuselattidest, oli see aed tehtud, seal maa oma poolvennaga turnesin ja siis ma mäletan ka väga kuulsa mära nimilee hauda, kuhu oli kanarbik istutatud, aga aga hiljem juba hakkavad juba tulema terviklikumat mälupildid, mis on juba nagu lood. Ja tõepoolest kolmandast eluaastast märtsikuust. Ma mäletan väga hästi seda, kuidas lahtistes veoautodes varahommikul veeti inimesi Viljandi raud ja maja ja püssimehed toppis neid loomavagunitesse ja ja sealt karjudes ja, ja nuttes, rongid hakkasid veerema Siberi poole ja ja hiljem selgus, et ka meie olime olnud küüditatute nimekirjas, aga meil lihtsalt ei saadud kätte. Siis me ka ööbisime emaga ja isa oli paos siis emaga kahekesi olime siis ööbima siin ja seal erinevates kohtades ja ja üheöö muide, isegi ööbisime Viljandi jaamaülema kodus. Aga ta ütles, et ta ei saa rohkem riskeerida. Nii et see varajane kodu, see oli päris maakodu. Jah, linna- ja maakodu elasime mõlemad polgu linnas kui maal, ma mäletan väga hästi. Hobustega sai sõidetud ja, ja, ja siis tulid juba autod ja veel üks naljakas asi on jäänud meelde, et parem kuid sellised asjad ei jääks, aga näiteks mäletan 40.-te aastate lõpus neid mööda Viljandit marssivaid vene sõdurite kolonn. Mäletan siiamaani seda kirsade ja mahorka lõhna ja kuulen neid venekeelseid isamaalisi või tähendab nõukogulik laule, mida nad marssides pidid laulma ja vahel nad sõitsidki, furgoon autodes ja jälle see laul hakkas kostma kusagilt ja auto oli ammu möödas, aga ikka see lõhn rippus seal tänava kohal. Missugune see kodu oli, kui seal praegu silmad kinni paned ja? Kodu oli meil Viljandis tikuvabriku lähedal teisel korrusel, ilusad suured toad olid ja. Aga sealt tuleb üks selline naljakas seik meelde, et vanaema elas maal ja vanaema käis vahe siis hobusega linnas. Mäleta, kas siis olid juba küüditamised olnud või oli see suur küüditamine vist oli olnud videol aprillikuu sees ja, ja vanaema tuli teisele korrusele, meile ta harva käis seal meil korteris ja ja ajasime juttu ja äkki kuulsime, taltuks käis ja et keegi tuleb ja vanaema arvas, et nüüd äkki tulevad küüditamine, tema pages ruttu sahvrisse peitu ja istus sinna leivakoti peale miljonit nimelt kolm või neli kotitäit, kuivatatud leib, pandud valmis, et, et siis kaasa, et saaks siis pikal teel vagunis süüa. Ja aga tulijaks oli hoopis keegi tuttav ja ema unustas vanema sahvrisse. Ja siis tuttav oli harva meie juures käinud ja ära minnes ajas uksed segamini välisukse asemel põrutas otse sahvris, vanaema minestas ära, ongi küüditamine käes. Nii et sellisest kurvast sündmusest nüüd tagantjärgi on kujunenud selline natuke naljakas, lõbus seik. No mina poisikestel seal rääkisin, et meil on kõik need Siberisse viimise toidud ja asjad pakitud ja kõik nii edasi seal tänava peal hooletult ja läkski varsti. Ma ei tea, kas nädal või kaks mööda, kui teise korruse aknast oli redeliga sees käidud ja ravia varastatud, need, mis me olime kavatsenud Siberisse kaasa võtta. Nii et sõnaga lapsesuu oli vast vast liiga aval tänavatel, aga ma mäletan, 53. aasta märtsis Stalin suri. Siis juba vanemad hoiatasid, ütlesid, et ei tohi üldse rääkida, mis sa sellest arvad ja nii edasi ja siis mulle seletati. Kui ma olin seitsmeaastane, siis mulle tehti selgeks, millega tegemist on ja et nüüd nüüd suur osa inimkonnast võib palju kerge malt hingama hakata. No sa oled üks väga hea suhtleja ja sul on palju neid inimesi, kellega sul on vähemasti paar lauset vahetada jooksujalu nagu sa liigutega, kas olid selline hea suhtleja laps ka, kui seal ei taik? Ma ei tea, võib-olla olin igal juhul seal Viljandis olid kuulsa tohtri, mõtlesin nõgese kes oli väga kuulus laulumehes ja, ja, ja ma ei ole arst, tema tütredalid, sellised uhked preilid käisid sealt vahel meie majast mööda, läksid järve äärde ja siis seal oli meie majas elaseks hobuse Parsnikes ütles, et võta see jalgrattapump ja vaata, kole kuum ilm on. Nendel tüdrukutel on kindlasti väga paha olla, lase neile vett pihta ja siis ma lasin need tüdrukud märjaks ja sellest oli väga suur pahandus, aga ma arvan, et see oli ka üks katse juba varases nooruses tüdrukutega suhtlema hakata. Juba nad olid ilusad ja meeldisid sulle natukene. Ma ei tea, kui palju nad meeldisid, aga mulle meeldiski ulakas teha küll natuke. Aga pruuti oli väikese poisi pruuti. Ei, mul siuksest. Jah, niisuguseid Illimari moodi pruut ei olnud, aga kolmandas klassis olin küll juba kõrvuni armunud, seda ma võin küll kinnitada. Aga hobused, sellest, sa oled hiljem rääkinud ja on kirjutatudki, et hobused olid küll sellised, kes olid sinu jaoks väga tähtsad, sest et isa tööli nendega seotud ja ilmselt sa nägid neid väga palju. Jah, sest vanaisa ja, ja veel vanavanaisa ja kõik olid hobusekasvatusega tegelenud ja, ja päris tõsiselt seda võtta on, see oli nende elutöö olnud. Ja kui pärast represseerimis isa enam Viljandimaal töötada ei saanud ja pidime minema elanud Pärnumaale Audrusse siis hobused kadusid ära, nende asemel tulid masina-traktorijaamad ja MISA pidi tegelema sigade ja lehmadega ja ja inimene, kes on eluaeg tegelenud kuninglike loomadega, see oli temale muidugi üsna alandav, on täitsa selge. Mõned hobused seal sovhoosis siiski olid. Ja ma mäletan, 56. aasta suvel ma olin siis kümneaastane, ma hakkasin käima sovhoosi põllul tööl ja esimesed kolm päeva pandi kurke istutama või tomatitaimi pulkade külge siduma ja siis kolmanda päeva õhtul mina ütlesin isale, kes oli siis sovhoosi zootehnikat ei saa, mina enam tööle ei lähe, kui mina nende naistega ja vana muttidega koos pean seal tööd tegema, et kui Mulle hobust ei anta, siis mina ei ole nõus käima. Ja, ja siis isa rääkis seal brigadiri ka kokku ja siis mind arvatega vanemate poiste, neid 12 kolmeteistaastaste poistega. Jah, ja neljanda päeva hommikul siis brigaadirid andis mulle ka hobusetöö ja ja siis ma olin suhteliselt kleenuke ja. Olgu see siis välja toonud ja talle ilusti rongiga kaela pannud ja ja looga peale ja, ja siis panin jala vastu rongi rinnust ja hakkasin roomasid seda range rihma kinni tõmbama. Siis noh, jõudu nähtavasti jäi, läheks ja võib-olla ma ei sidunud sõlme ka päris korralikult, sain natuke maad hobusega sõidetud, kui hobune tuli eest lahti. Aga siis seal oli üks, üks üks punaste põskedega roosi, üks hingerlane eksnaine tuli mulle juurde, teised poisid ja mehed hakkasid Tarmoga, Roosi tuli juurde ja roosi oli niisugune paks tugev naine pani jala ise vastu rangerjannust, tõmbus korralikult kinni jättes. Nii, poiss, küll sul ka jõudu tuleb ja ja ma ei mäleta, mis esimesed tööd seal olid midagi. Me vedasime ikkagi taimi või midagi istutusmaterjali, aga juba kusagil suve teises pooles tuli sõnnikuveole minna ja see oli päris raske juba niimoodi neli tundi järjest ikkagi vedada ja siis kaks tundi lõunale veel neli tundi. See oli ikka päris päris võhmale võttis, nii et õhtul ei jõudnud enam mitte midagi teha, ei jõudnud lugeda, aga isegi ujuma minna, nii kui koju jõudsin nagu surnult, vajusin maha ja tollane teenistused olid ju väga äikesed. Kogu Ma mäletan, esimese suve kogu teenistuse eest sain ma siis osta jalgratta, nii palju oli siis, ma ei tea, palju see oli, mingi 90 rubla vist oli. Või ei olnud nii palju, kui ma mäletan, jalgratas ja mingi väike asjakene oli veel vist fotoaparaat, Smirnov õõnestusost. Kuidas Pisagadel suhted omavahel olid, kas sellised mõnusad ja Jah, head olid suhted, aga isa tegi väga palju tööd, isa alustas hommikul kell seitse ja lõpetas õhtul, siis kell üheksa, kui päevakaja algas, tuli koju selleks ajaks ja, ja, ja siis. Nagu tavaga kostma hakkas, istus tugitooli, jäi kohe magama ja me pidime ta tingimata üles ajama selleks ajaks, kui ilma teadlevalist eluaegne põllumees, ta pidi ilmateadet kuum. Nii et tal oli aega meiega suhtlemiseks, vähe, aga, aga tädimees Arnold vihmanud Viljandimaalt, tema oli see, kes noh, niimoodi vaimselt meid kasvatas ja käis, õpetas seal muusikat ja luulet ja, ja kunsti ja maailma nägema ja ja rahvaluulet ja nii edasi. Sa oled kusagil maininud, et sa panid iso fraki selga, et isa olid kasutanud seda vrakki siis, kui tal oli pulma pidujad. Minu isa oli sündinud 1900 ja millal ta täpselt abiellus, esimene laulatus oli, ma ei tea isegi seda kusagil. Võis olla kui seal 1925 võib-olla või mingis ma ei tea, mis kandis kusagil umbes seal poolest tal oli siis rätsepa juures tellitud frakt smoking ja Sakkogub ja Lampassidega püksid, sest ülemine pool siis vahetus, üks oli siis kirikus, teine oli siis tõllas ja kolmas oli siis kodus pulmapeole kusiganes, seda pulmapidu peeti. Ja tema esimene naine oli üks väga rikas daam kusagilt Võru või Valgamaalt ja ja, ja ma pean ütlema, et need isariided on siiamaani alles ja nüüd, kui toimus Pärnu maavanema ja Pärnu linnapea vastuvõtt ammende villas, siis ma panin isa smokingu selga. Nii et mul on lihtsalt samasugused mehed ja mul oli selles mõttes õnnelik olukord, et ma ei pidanud minema teatrisse laenama, mingit seal ei tea kelle, kelle smokingut fraki lihtsalt imekombel säilinud. Tema ema oli kunstnik, ema piss kümmekond aastat Pallases 1009 26 kuni 1936 ja miks tema nii kaua Pallases õppis, oli see, et oli vaesest perest ja ta ühe aasta töötas ja siis jälle saadud raha eest ühe aasta õppis ja siis jälle töötas aasta jälle õppis. Nii et. Ta alustas siis, kui Wiiralt lahkus ja lõpetas siis, kui kui Lepo, Mikko ja Sakritse uut maja Võerahansu siis lõpetasid Pallase, nii et oli üks nendest Pallase kooli maalijatest. Kas ema joonistamist õpetas ja näitas, et kuidasmoodi seal pilti teha ja pane veel pildi peale seda teist, kolmandat. Jah, kui väiksed olime, siis oli see üsna tüütu, sellepärast kui me elasime seal valgerannas ja Pärnumaal juba siis seal olid niisked metsad ja, ja emale meeldisid väganist kevadised ajad, külased õitsesid ja ja metsas maalimas käia, aga seal oli metsikult sääski ja meil õega oli ülesandeks siis kahe liitristesse kilu Mannergutes käbisid suitsetada ja siis ümber ema ringi joosta, et suits sääski eemale peletaks, aga see oli üsna tüütu, nii et ühesõnaga võima maalima tahtis minna, siis me jälle krimpsutasime nina. Muidugi vanemaks saades endastmõistetavalt. Värviõpetuses olen ma üsna palju emalt saanud. Mida te üldse emaga näiteks omavahel rääkisite, kui see ei olnud just jutt kunstist ja piltidest ja oli ta selline emaga kelle sülle oli hea pugeda ja kes rääkis vahel muinasjutte või lihtsalt niisama? Ah seda muidugi ema käest me prassisime ikka alati õega paar-kolm niisugust välja kujunenud kindlat muinasjutu välja. Üks oli kindlasti see hunt ja seitse kitsetalle, siis oli üks tema enda poolt välja mõeldud, et karupoegadest mingi lugu ja meile kõige rohkem meeldis see, justkui karupojad olid haiged ja siis kutsuti neile arst. Ja, ja arst andis kraadiklaasid, aga karupojad arvasid, et last on jääpurikad ja sõid need ära. See oli, ma mäletan, üks mingi niisugune lugu, aga aga üldiselt ega minul isiklikult emaga nii väga avameelseid vestlusi hinge Liisi vestlusi omaenda ingelistest probleemidest ei olnud, kui ma hakkan mõtlema praegu terve elu peale. Ja ema ise ka ikkagi mingit teatud piiri hoidis ja niisugustest küllalt keerulistest hingelistest probleemidest, mis tal tõenäoliselt olid, eriti avameelselt ei rääkinud. Ja mul on sellest kahju mitte niivõrd selle konkreetse juhtumi pärast, vaid üldse, et meil, Eesti ühiskonnas inimesed on kinnisemad, kui nad peaksid olema. Ei emade-isade, õdede-vendade, ei laste ja vanemate vahel ei räägita eriti palju, mida inimene tunneb, ei räägita teistele, millised on tema probleemid. Ma arvan, et poisid ja tüdrukud, kellel on, tekib niisugune esimene armastus või tekivad probleemid seal oma oma poisi või tüdrukuga, eks ole. Et, et väga paljudel puudub see võimalus oma vanematele sellest rääkida. Sest vanemad ise ei ole sellest rääkinud, mis nende hinges toimub ja siis tekivad üsna suured arusaamatused ja neid Niinimetatud tänavalapsi, mis meie kliimas on küll üsna absurdne, sellepärast et tänavalaps sisuliselt tähendab ikkagi rahvusvahelises mõttes seda, et Need lapsed, kes lausa elavad tänaval, ööbivad tänaval ja mitte kusagilt mujalt toitu ei saak, kui leiavadki tänavalt ka toidu- ja riide, selliseid lapsi meie kliimas ju tegelikult ei ole, meil, tänavalapsed on need, kes lihtsalt teatud aja hulguvad ja siis tulevad ikkagi õhtul koju, aga ka neid, ütleme neid hulkuvaid tänavalapsi tõenäoliselt oleks meil palju, palju vähem, kui kodudes inimesed oleksid avameelsemad ja räägiksid sellest, mida ma tegelikult tunnevad ja mõtlevad. Kodu ei ole see koht väga-väga paljudel juhtudel, kus inimene ükskõik mis vanusest aga ei ole, saaks täielikult oma südant puistata ja ma võiksin tuua eeskujuks siin Skandinaaviamaad ja Rootsi ja ja Taani, kus. Ma tunnen üsna paljusid peresid ja, ja ka lapsi ja ma tean, et seal ollakse võrratult võrratult avameelsemad. Isegi kui ütleme seal isa või ema armuvad, eks ole, kõik võib juhtuda, perekond on ja hoitakse oma lapsega ikka inimestega juhtub, keegi hakkas meeldima ka sellest räägitakse oma peres ja arvutatakse, küsitakse, mis lapsed sellest arvavad ja kus on Eestis selliseid juhtumeid. Väga vähe, ma arvan. Lapsed peavad mõistatama, mis vanematega juhtub, miks isa muutunud pahuraks? Miks isa, närviline, miks isa ei tule õigel ajal koju, siis isa ühma pidabki on kuri, eks ole pere vastu, aga isa kõik südame pealt ära räägiks, mis temaga toimub. Võib-olla kõik asjad laheneksid hoopis teistmoodi. Aga kas sinu lapsepõlves oli sul mõni selline inimene kellele sa said ära rääkida olnud? Ema ei olnud, isa ei olnud, aga õdede-vendade hulgas ka olnud, sõpru ei olnud. Nii et sa pididki minema vahel metsa ja siis nii-öelda metsapuudele rääkima, eks ole? Ma ei tea, kas ma just läksin, ega ei läinud pidid nagu iseenda sees need ära lahendama, vahel oli ka väga raske lahendada. Näiteks mul oli kaheksandas klassis, ma mäletan, ma olin üsna õnnetult armunud ja mul ei olnud kellegagi seda probleemi jagada, mitte kellelegiga. Sest tüdruk ei vastanud minu tunnetele ja üheteistkümnendas klassis, kui oli, ei, kümnendas klassis oli üks tüdruk minusse armunud ja tuli siis Tallinnast mulle külla sünnipäevaks ja mina ei olnud ta ka suudelnud ja siiamaani pole suudelnud ja ma ei tea üldse, kus ta on, eks ole. Aga mul oli kodus väga suur pahandus, sellepärast et et alles kümnendas klassis jalgsete Tarastule külla, eks ole, ja kõik nii edasi, eks. Nii et noh, niisugused probleemid tekivad, kui kui ei ole piisavalt avameelsust ja mul on väga-väga kurvad mälestused praegu sellest sellest sünnipäevaõhtust, kuidas ema nutab voodi peal ja, ja isa on endast väljas ja et mis see kõik tähendab ja et kustil drugs ilmus ja nii edasi ja et kas nüüd jääb kool pooleli ja eks ole tere hommikust. Kas olid kooli ajal niisugune pidudel käia, poiss ka vä? Ei olnud ei olnud ja võib-olla, kui mul oleks mõni tüdruk olnud, kes oleks mu vedanud ja tema pärast oleks võib-olla läinud, siis küll, aga, aga seda ei olnud, ma olin rohkem niisugune Marino marini muusika saatel liuväljal uisutada ja need Need uisutrikid on mul siiamaani meeles. Enam nii osavalt seda muidugi ei tee. Aga eks iga ka tüdrukute pärast sai seal käidud. See oli selline koht ju ka, kus kutsuti sõitma partner ja käskinud Minul ei olnud sellist tüdrukut, keda kutsuda, kellega käest kinni sõita, aga et ennast näidata, seda küll, see oli küll üks motiiv ja ma ei peljanud õhtul siis Pärnust jala Audrusse koju minna, kaks tundi jalaga tampida. Et viimane buss läks kell kaheksaga, liuväli pandi kell 10. No kuidas ma sain bussiga ära minna, kui tüdrukud alles sõitsid edasi? Ega sul need koledad norra pandsid ometigi jalas ei olnud? Ma ei mäleta, mis asjad mul need olid, ei olnud pansid, mul ikka olid midagi muud seal. See kihk tõesti muidugi muusika saatel ilusasti liikuda ja, ja nautida vabadust, mis tekib sulle kiiresti liikumisest. Seda ma olen kogu elu siiski nagu endas kandnud ja praegu, kui ma Pärnus elan, siis ma suveti käin rulluiskudega pidevalt sõitmas ja ja nüüd ootavad päris uisud seda hetke, kui jälle laht kinni jäätub ja, ja siis ma panen kõrvaklapid pähe, muusika mängima ja siis ma lähen muidugi mööda merd, uisud sama. Aga näiteks uusaastaööl Ki, kui ma olin Läänemaal ära käinud ühe valgusinstallatsioone seisund, siis ma tulin meie Pärnu uue kunsti muuseumi, saaliorkester oli just lõpetanud, nüüd panen siis lindimuusika mängima rulluisud alla ja uisutasin kolm ja pool tundi, kuni kell seitse New Yorgis ja Washingtonis USA seda vastu võeti ja ja olin nagu üksinda seal ja nautisin seda võimalust, et sa tunned, et kogu su keha elab muusikasse ja saad, saad nagu, nagu liikuda. Kas lapsepõlves on ka mõni muusikapala olnud selline, mis on tähenduslik olnud siiamaani? Palju muidugi, mis on, mis on ilusad ja armsad ja toovad igasuguseid kauneid. Mälestusi esile aga, aga võib-olla üks lugu, mis üha jälle jälle nagu Cap kõrvus kumisema ja mida muide ka too imelaps Robert Inno Loretti laulis tollal, kui noorukina sai uisutamas käidud ja nüüd hiljuti käis ta ju Eestis juba täiskasvanud mehena ja see on see kuulus itaalia laulosoole Mio. Mis paratamatult nüüd ütleme minu elust eeloleval suvel võib-olla läbi tormab selles tähenduses, et Pärnu uue kunsti muuseumi terrassil meil toimub lõhimal suveööl. Kontsert, mis algab päikeseloojangul ja kestab kuni päikesetõusuni, kus võistlevad muusikud ühe teatud meloodia huvit, tavamaa improviseerimis nimel ja ka muidugi, et saada väga suur auhind selle improviseerimis eest. Ja selleks meloodiaks, mis võistlustulle sel suvel läheb, ongi osoole myya. Ja sinul on ta meeles eeskätt just Robertina. Laretei laulda ja Robert Inno esituses ja itaalia rahvalauluna ja me laulsime teda koolis mudilaskooris ja selles on nii palju päikest ja nii palju palju ilu, et ma arvan, see on küll üks üks muusika teostest, mis elab, elas tuhandeid. Kas sa mäletad ennast lapsena või poisina või koolipoisina ka niisuguse hästi suure rahmeldisena ja, ja palju tegijana? Tea, eks sai nagu nagu võib-olla isegi tüüpiline eestlane Valdot, sest et kui praegu hakkad mõtlema, mis eestlane siis on? Enda arvates eestlased, on väga töökad, väga ausad, väga jonnakad ja väga head inimesed, aga tegelikult need, kes kõrvalt meid vaatavad, ei anna meile selliseid hinnanguid. Nüüd me oleme üsna üsna valdav, mida meie kohta öeldakse, on see, et eestlased on need, kes saavad ise hakkama. Ja kusagil hiljuti kirjutasin ka sellest, et see omadus, et sai, looda riigile, sai looda oma linnale või alevile või külale, sai loodama naabritele sai, looda oma abikaasale, sai loodama perekonnale. Looda mitte kellelegi teisele kui ainult iseendale. See on ühest küljest väga hea, sa saad tõepoolest siis hakkama, kui sa oled üksinda jääväljadel või, või, või, või, või mingi väga suur raskus on ees. Aga sellel on ka üks suur puudus, nimelt see ei võimalda meeskonna mängu eriti hästi, ei võimalda toetada seda, kes on nii hädas ja teist aidata ja koos midagi ära teha. Mõnel rahval on see omadus palju tugevam kui meil, et koos teha. Kas sinu kodust anti sulle ka juba niisugust tunnet sisse, et et me peame tulema ise toimejad, poiss, sa pead tulema toime ja ja. Ja muidugi jah, muidugi see on, ma arvan, see on üldiselt valdav kasvatus Eestis ka. Eriti maakodudesse on iseenesest arusaadav. Eks lapsed püüavad küll kasutada ära igat võimalust, et keegi teine peseks nõud pärast võipüksiks ta saapad ära või peseks pesu ära või nii edasi, aga mina olen tütre üksinda üles kasvatanud teisest eluaastast peale ja ja tema on küll kõik ise teinud. No malates seal neljandast viiendast eluaastast juba seal oma pesu hakanud pesalt kõiki asju tegema. Sellest ei ole kunagi probleeme olnud. Kui sa nüüd mõtled tagasi lapsepõlvele lapsepõlve jutuma jutt praegu ajame siis mis sulle endale tundub, mis sinu jaoks tähtsam on olnud, kas väikese poisiga või juba koolipoisi aastad ja tegemised ja juba huvialad ja no sellest me pole veel rääkinudki, kui sa juba sukeldusid tõesti, nii raadio kui ka filmifotograafia maailm. Selleks, et minna ajakirjandusse või minna filmide raadiosse või kirjandusse üldse kujutavasse kunsti muusikasse. Et selleks peab olema üks tung, see on niinimetatud enese avaldamistung. Kui seda ei ole, siis ilma selleta noh, ei ole nagu nagu, nagu seda motivatsiooni või seda põhjust, et inimene hakkaks tegelema just nimetatud valdkondadega. Ja võib-olla kui seda eneseavaldamist tungi natuke lihtsama sõnaga välja öelda, siis see on võib-olla edevus, aga see on edevus selle sõna kõige paremas tähenduses. Ameerikas ilmub üks ajakiri, mille nimi on vääniti fear ja. Ja üldse praegu võib-olla kõige rikkamas riigis ja kõige kiirem kiiremini arenevas riigis Ameerika Ühendriikides ongi edevus just see, mis on väga positiivne. Iseloomuomadus, meil on ta noh, niisugune natuke põlastavat, vaata missugune edev inimene edasi. Aga see on, on niisugune noh, kuidas öelda konstruktiivne auahnus või, või, või soov tõesti ennast teostada ja ennast avaldada ja ja olla ilus, tark ja rikas ja ja, ja kui sellele juurde veel lisada, et olla helde Aus ja silmapaistev, eks ole, miks siis ka mitte kui selle tõttu kogu ühiskond muutub järjest paremaks ja kui need omadused üha rohkem ja rohkem hakkavad varjutama kadedust, õelust, ahnust ja teisi negatiivseid omadusi. No järelikult olid edev siis. Ja millal sa tundsid, et sa tahad seda edevust? Siis teenida natukene? Klassis ma tundsin juba, et jah, et mul on eneseavaldamistung või kui nagu eesti keeles öelda edevus või see võib olla seisnes selles, et tahtsin välja paista klassis. Ja selleks, et välja paista, selleks hakkasin ma tegema klassis ajalehte. Selleks kiskusin vihikust selle keskmise lehe välja, nii et neli lehekülge tekkis. Kirjutasin esimesel lehenumbrile peale Pariisi suvitaja Londoni loomaaias ja kirjutasin teksti tähist osa kodus osa tunni ajal ja siis lasin klassis ringi käima, siis järgmisel päeval tuli uus ajaleht selleni Mutsmad jälle number üks ja siis neid numbreid ikka tulija tuli ja ja siis seal oli igast lugusid, mis meie klassi õpilastega on juhtunud ja mida õpetajad eraelus teevad ja muidugi alati leidub ju klassis üks poeglaps või tütarlaps, kes võtab ja sokutab selle siis õpetajate kätte ja õpetajad lugesid ja ma ei tea, kas nad köitsitasidega need koguti kokku kutsutud siis varsti vanemad kooli, said nemad peapesu ja mina muidugi kodus vaatad rihma isegi. Sa ei saanud siis kaasautoreid endale tõmmata, sest et ega tol ajal oli ju ka koolides juba see almanahhi liikumine ka. Ja. Meil veel ei olnud, Almalaheid hakkasid tulema paar aastat hiljem ja ja ma mäletan, et viiendas klassis oli Jaan Jürine spordiajakirjanik, praegu Tallinnas istusime koos ühes pingis ja mina võtsin ühe paksu kladet, see juba seal võis mingi kas 50 või 80 lehekülge olla. Ja nende rahade juures, mis meil vanemad andsid, need kopikat oli see päris kallis asi osta, aga selle ma mäletan sealt tollal Kalevi tänavalt raamatupoest ostsin, kirjutasin esimese peatüki kriminaalromaanist sinna sisse. Mäletan, et mingisugune segane lugu oli mingi välismaa agent oli tulnud, elanud, ööbinud kusagil ühes Pärnu hotellis ja, ja samas hotellis oli üks mees pidanud koos oma armukesega kokku saama, hotellitoad olid sassi läinud ja keegi oli kellelegi valesti ja tapnud ja ja siis lääneagent ühesõnaga juba mingis raskes uimas kahtlustatuna niimoodi sattus luubi alla ja, ja muidugi oli kindlasti selles romaanis ka sul Verni mõjusest sul, Vern teatavasti on ju kirjutanud draama Liivimaal küllaltki haruldane juhtum, üks selline kuulus prantsuse kirjanik, kirjutas kriminaalromaani, mille tegevus toimub Pärnu lähedal Musta Risti kõrtsis. Ja muidugi selleks ajaks oli meil läbi loetud poistega Se Jaan Vahtra tõlkes 36 ilmunud raamat. Ja ja siis me hakkasime oma kriminaalromaane kirjutama ja mina kirjutasin esimese peatüki jaanuarini, kirjutas teise siis jälle mina jälle. Jaan jaa. Jaa. Ei reageerinud, aga hiljem ma sain teada, et nad olid jälginud, kuidas me seda kirjutame, tüdrukud olid kaevanud juba. Ja kui viimane peatükk valmis sai, siis tuli füüsikaõpetaja kõksti meie juurde ja ütles nii, poisid, nüüd see siia. Siis olevat romaan rippunud õpetajate toas, teadetetahvlil nööri otsas olevat kapsaks loetud hiljem, kui me täiskasvanutena seda romaani küsisime, õpetaja jurikse käest tagasi, siis ta ütles, et ei, et ei, tema ei mäleta sellest midagi. Nii et see oli siis üks suur bestseller tegelikult, kui seda oleks saanud ka müüa. Praegu oleks huvitav seda lugeda, milliseid lollusi me sinna kokku kirjutasime, siis. Aga kinos käisid ikka sai käidud muidugi. No kuidas see silm siis nüüd kõige-kõige tuli? No filmiga ma hakkasin ka üsna vara tegelema, ostsin diaprojektori, mätsin seina peale, neid pildikesi ja, ja, ja siis muusikat sinna kõrvale lastud ja siis fotoga tegeletud ja mäleta kaheksandas klassis vist oli niimoodi, et lisaks sellele, et päeval sai sovhoosi tööl käidud, õhtul sai siis isa aidatud veel kartuleid kasvatatud see. Ja siis isa pani ükskord mind, ma olin 14 aastane, siis pani autokoorma otsa istuma ja saatis siis kartulikoormaga Tallinnasse, siin keskturul, ma müüsin kaks päeva kartuleid ja ma müüsin edukalt maha, ma sain ikka paarsada rubla, see oli suur raha tollal. Ja Ma ei viinud seda raha isale tagasi, ma läksin ja ostsin selle eest filmikaamera. Ja no ei saa nagu vaja ajus muidugi väga pikale, aga siis mõtlesin, olgu, kevadeks on see raha sul tagasi. Isa jäi ootama ja oli tagasi, sest siis ma kasvatasin terve talve küülikuid ja siis küülikunahkadest sai selle raha tagasi sellele makstud. Nii et see oli jah, mu esimene kaamera, mis on ostetud, tegid siis sellega kohe teede, jah, esimene asi, mis ma filmisin, oli jääminek. Seal ei, see oli midagi muud. Ma ei mäleta, mida ma täpselt sil, midagigi seal Audru elustama, filmisin seal sadavast elusaisele kaameraga põrandat ja muidugi jälle spioonifilm, esimene mängufilm, mis sai tehtud ka kaheksandaks, üheksandas klassis oli siis klassivennad Mart Simm, tema nüüd teaduste doktor siin Tallinnas ja Ants jääger, tema on trompetimängija Pärnus, nendega siis koos tegime spioonifilmi, meie siis Mart Simmiga olime noored pioneerid, kes siis rannad näevad jälgi ja siis näeme, kuidas ees ratsutab, eks valges ülikonnas ja suure kohvriga mees, kes on mingi välismaa spioon. No siis me kutsusime veel Toivo Kuldse pappi jälitama ja kes seal veel, meil olid meie klassivennad kõik ja siis kusagil seal Koidula pargis ja kus spiooni tagaajamine ja tabamine toimus siis, ei, spioonika põgenes ära. Me olime kodus ikka õieti kasvatada, siis me ikka. Kuigi noh, film oli üles ehitatud niimoodi, et et nõukogude pioneeride ajavad need spiooni tagasi, aga kahjuks spioon ta pääseb ikka minema, mitte nagu nõukogude filmide spioon, püütakse kinni, meie filmis pääses ta minema igal juhul. Isegi tšelloõpetaja Mihkel vool tuli appi, tal oli Pobeda ja siis ta oli nõus selle Pobedaga veel lavastama. Autoavarii, ja krutis omal rattad alt ära ja esiklaasid tegime veel puruks ja kõik nii edasi, et on vastu puud sõitnud ja spioon jälle jooksis ära metsa inist. Põnevusepisoodid olid seal, see film on muide alles. Kui sa nüüd katsuksid kokkuvõtvalt mõelda ja öelda, et mis sinu meelest oli siis kõige olulisem, mida sa oma lastetoast oma lapsepõlvemaalt kaasa oled võtnud oma täiskasvanu ellu? Oh seda on võimatu ühte lausesse panna ühte mõttesse, sest inimese elu koosneb nii paljudest osadest ja nii nagu kas muusikateos koosneb väga paljudest nootidest ja igal helil on oma värv ja oma pikkus ja kestvus ja rütm ja nii edasi. Nii et. Mis ma oskan arvata, oskame arvata seda et mida mitmekesisem, mida rohkem kogemusi sa saad, ükskõik missugusel eluperioodil seda rikkam ja täiuslikum su elu on ja mitte kellelegi ühtki retsepti anda, tuleb elada niimoodi või naamoodi ei ole mõtet, igaüks elab oma elu ja võib-olla kõige tähtsam kui minna niimoodi natukene õpetlikuks, on see, et sa pead ikka elus nägema teisi inimesi ka ja vaatama, et sa, et sa oma tegevusega ei piira teiste võimalusi ja ja et sa ei ela ju tegelikult üksinda ühel kaljusaarel ja sa elad ikkagi inimeste hulgas ja ja, ja, ja kui sa tahad edasi inimeste hulgas elada, siis sa siis sa pead igal juhul igal sammul arvestama teiste inimestega, kes su ümber on nende soovide ja ja, ja ihadega ja, ja vaatama, et sa kuidagimoodi teisi kahjustada. Te kuulsite saadet lastetuba oma lapsepõlvest jutustas Mark Soosaar ja temaga vestles reetmade.