Täna oleme Tõnis Kase lastetoas inimene, kelle kohta on öeldud, et ta korjab just nagu igalt poolt mingit materjali paneb selle tallele, hoiab endas ja siis ühtäkki kasutab ära, et ka tema pikad jalgadel Ta matkad on nagu natukene sellise materjali kogumisega seotud. Meiega läheme praegu sellisele maale nii nagu lapsepõlve maa ja ma usun, et sealt, et olete te vist Tõnis Kask üsna palju materjale enda jaoks varunud ja kogunud ja hoidnud ja siis hiljem seda kasutanud. No seda küll jah. Kuigi selle lastetoaga on nii, et seda ei ole ammu enam, see tähendab, et see tuba kus ma sündisin Matud alus, see tuba, mis asus veskikoja kõrval, see on ammu sisse langenud nii põrandad kui laed ja, ja ma mäletan ainult hilisemast seda, et, et seal olid, et üks sein oli, oli kuidagi mingi toreda roosa värviga. Aga no ega see hilisem elu eriti roosa ei tulnud. Ja pärit talust vanematel oli tolle aja kohta küllalt jõukas olemine, neil oli kolm talu. Ühes talus oli veski ja pood ja isegi niinimetatud koorejaam, tähendab, kus oli piima vastuvõtt ja edasiviimine siis meiereisse. Selline suur taluvärk ja vahepeal ei saanud sellest eriti palju rääkida, ei tahtnudki rääkida, sest see ei olnud aastatel alates 40.-st eriti tervisele kasulik. Ja nii ta ongi jäänud, et, et praegu on minust saanud linnamees, kellel maaga enam mingisuguseid seoseid ei ole peale peale pere tähendab pere kalmistu Tarvastu surnuaial. Tarvastu vald see oligi siis sünnipaik ja seal olid ka need talud. Nii nagu te ütlesite, et kolme talu perepoeg Jah, no taludega muidugi oli nii, et nendel oli ka hiljem oli omas saatus, ema tuli maalt ära linna peale seda, kui kui isa 41. aastal oma kaitseväelaste poolt maha lasti ja, ja teised mehed, kes temaga olid kaasas, pääsesid hukkamisest ainult tänu sellele, et sakslased tulid sisse, kes selle omakohtu lihtsalt seisma panid. Ja ema tuli ära vahepeal siis, kui, kui kõik see oli möödas mis oli seotud küüditamisega ja ema tuli ära linna. Aga mina olin linnapoiss juba mõnda aega varem, ma käisin Viljandi esimeses alg koolis, sest vanaema oli Viljandis ja, ja siis ema tahtis väga, et ma käiksin linna koolis, et minust saaks ikka vähemalt advokaat või kirikuõpetaja. Mitte kummastki ei, minust ei saanud. Võib-olla sellepärast ka, et mul ei ole eriti head lauluhäält. Ja teiseks lapsepõlvest peale oli. On kaks niisugust mälestust, tähendab kohutavalt kartsin kooli laval näitemängu tähendab seda pealt vaadata, kui ma pisike põngerjas oli niisugune nelja-viieaastane, sest mulle näis laval toimuv sedavõrd tõeline ja, ja sedavõrd õudne, kui muinasjutus hunt tuli, siis ma kartsin, et ta tuleb saali. Seevastu kui samas koolimajas näidati filmi, no nagu nad tollel ajal olid, see aparaat seisis sealsamas suures klassitoas püsti ja ekraan oli seina peal ja kui seal näidati näiteks krokodille, mul on see pilt meeles, mees tuli ülevalt kusagilt maja poolt jõe äärde ja, ja siis krokodille ajas pea veest välja, lükkas oma lõuad laiali. Siis mina läksin võimalikult ligidale, et seda kõike näha, sest minule ei tundunud see eluna, vaid seda oli lihtsalt väga huvitav vaadata. Ja võib-olla sellestki on tulnud, et õppinud teatrit ma ikka lõpptulemusena. Lasin ennast kiskuda rohkem filmi ja televisiooni poole. Nii et mingisugune väike näpuga näit sealt varajasest lapsepõlvest võib-olla tähenduslik, siis on olemas. No võib-olla jah, sest üks oluline asi ju lapsepõlves oli see, et et ma lugesin palju ja juba siis naabrimehed ütlesid, no sellest poisist küll nüüd maameest ei saa ja ega must ei oleks tõesti saanud, kui elu oleks läinud edasi, siis ma usun, et kui neid taolisi muudatusi poleks olnud, siis ma oleksin need talud andnud rendile ja minust oleks saanud linnamees. Maamehe vaimu minus ei ole, on past olnud maamehe olemine niisugune kandiline ja no seda on kaha jaga, natuke lihvinud. Me läksime üsna ruttu oma jutuga sinnamaale, et olid juba sellised ärevad ajad, 40.-te aastate algus ja, ja sealt edasi, siis oli tegemist juba kümneaastase, isegi natukene vanema poisiga, aga kui me läheme nüüd sinna päris pisikese poisipõlve veel, kus oli maa ja olid kodu, talud, nurmed, niidud loomad kõik see siis, mis tuleb meelde, esimene mälestus iseendast. Ma ei oskagi öelda seda kõige esimest, aga noh, niisugused mälestused olid küll, et. Ma olin ainuke laps perekonnas ja. Ega mul mängukaaslasi suurt ei olnud, oli karjapoiss, oli mängukaaslane naabertalust ja, ja siis me tegime sellised oma mängud jällegi tema oskas loomi nikerdada, puust ja ja ma tean, et, et sellel poisil Maidu oli ta nimi, temal oli eriline niisugune huvitav komme, tema meeldis karja juures teha kalmistuid. Seda ma ei ole kunagi kuulnud ja mul on jäänud see väga meelde, tähendab kujutate ette, et midagi on maetud, tehti väike outse kaunistati lilledega ära, sinna tehti isegi puust nikerdatud rist peale ja see on mingi niisugune mingi enne, mis mulle on jäänud väga teravalt meelde, tähendab, minul ei olnud mingit tahtmist sellega tegemist teha, aga seda oli kuidagi küllalt põnev ja, ja õudne oli vaadata pealt edasi lapsepõlvest ma mäletan seda mulle. On vist läbi aegade on kõige enam meeldinud lilledest kullerkupp. Ja meil oli Olga Kaasiku taga väga suur kullerkupuväli ja see oli kõige ilusam aeg, kui sinna selle välja peale läksid. Ja, ja mulle jäi lapsepõlvest veel üks asi meelde. Meie külas Ämmuste ja Bycro külas oli üks mees, ma ei mäleta, mis ta nimi oli. Jaagup oli ta eesnimi, oli optant, kes tuli Siberist tagasi ja, ja mulle jäi poisikesena meelde, siis ma olin niisugune nelja-viieaastane, et Siberis pidid kasvama punased kullerkupud. Ja minule jäi kauaks meelde, nii kauaks, et kui ma olin kusagil 30 aastat vanaks saanud, siis ma läksin Alt taisse, läksin spetsiaalselt vaatama, kas seal on punased kullerkupud olemas ja olid küll päris punasel, ei ole. Garaažid, need on needsamad, mida nüüd võib näha siin parkides ja aedades kullerkupu taoline lill, ainult et hästi oranž, tume, hästi lopsakas, lopsakas ja teda kutsuti seal Aganjok Siberis. Nii et no vot lapsepõlvest kannad niisuguseid asju kaasa, et sa lähed kusagilt täiskasvanud mehena nii-ütelda pärapõrgusse vaatama, kas seal on selline asi olemas, millest lapsepõlvest sulle räägiti. Ja nii on paljude asjadega. Ma tean seda, et lapsepõlvest on jäänud minule mustlaste kartus sest mul on meeles, kui, kas see oli rukkilõikuse ajal vististi ja ma olin selline üks, nelja, viie aastane, kõige rohkem, ja mind ei võetud kaasa sellepärast et rukkikõrre sees oli pagana paha oli käia, torkisid ära ja mulle ei meeldinud. Tähendab kõndida vihus idujate järel ja ennast nende lõigatud kõrtega torkida ja mind jäeti koju ja pandi uksed lukku, et võõrad sisse ei pääse. Laud tõsteti akna ligidale, sinna pandi kuhjas raamatuid, ajakirju, talu perenaine ja taolisi asju, et ma neid seal vaadata. Ja saan ühtlasi vaadata välja. Ja siis ma mäletan seda, kui ukse taha tulid mustlased kaks naist ja üks, üks väike poiss ja kloppisid ja nõudsid sisselaskmist ja mina muidugi, esiteks ma ei saanud seda teha ja ma ei tohtinud seda teha. Ja teiseks on jäänud meelde, et sageli ma pelgan nagu kinnist ust või tähendab kui, kui oled üksinda kodus kuskil märkamatult tuleb nagu see aeg meelde, kui, kui kinnise ukse taga võisid olla hädaohud. Aga üldiselt ega mul mängumaad ei olnud väga suured, sest ma olen selle nagu meelde jätnud, et ega mul ei lubatud väga kaugele minna kodunt tähendab kusagile naabertallu, äärmisel juhul. Ja see oli nagu kõik ja selle olen ma hiljem olen tasa teinud rändamistega. Mulle meeldib väga rännata ja ma ei oska kaua aega olla ühel kohal. Tõsi, ma olen kaua teinud ühte tööd aga ühel kohal olla, et ma ei pääse vabal ajal liikuma, see on minu jaoks niisugune täiesti vangistus, ma pean saama käia. Ma pean saama olla, nagu öeldakse. Meil oli üks vana talu peremees, mustlase peete mustlase talu oli ja temal oli niisugune ütlus, kui ta võttis paraja tuuri endale peale, me võime käia ja olla Me võime elada ja olla. No vot, see ei tähenda, et sa oma tööd ei taha teha, aga, aga sul peavad olema ajad, kus sa saad käia ja olla ja elada ja olla. Kui on niisugused väikesed lapsed üksikud lapsed, õdesid-vendi ei ole ja nüüd tuleb välja, et mängukaaslasi ka ümber ei olnud eriti palju. Siis Mulle on tundunud, et sellised lapsed leiavad täiskasvanute hulgast endale sõpru ja jutukaaslasi ja ja ühtäkki nad ilmuvad kuskile ja niisutustavad seal. Kas te olite ka selline? Küll jah, ei tule nüüd järsult meelde, aga just see täiskasvanutega oli pidev läbikäimine, siis. Siis oli tõesti nii, et, et aeg-ajalt ma otsisin endale jutukaaslast, kellega rääkida. Ja ma mäletan seda, et armastus oli kirikuõpetaja. Heinrich Laas oli ta nimi. Ta oli niisugune nagu, nagu ema on ütelnud mulle ja isa, et et ta oli selline möku, tähendab, kesktal ei olnud nagu eriti oskust kantslist kõnet pidada ja ta ei osanud ka inimestega suhelda. Ja siis kõneldakse, et ühes pulmas, kuhu siis oligi see õpetaja oli ka kutsutud. Mina tahtsin selle õpetajaga kogu aeg juttu ajada, aga see ei osanud mulle midagi midagi vastu ütelda, tähendab ei ole suhtlusoskust lapsega ja seepärast on mul jäänud ka meelde, et sellesama õpetajaga seoses et ema on mulle hiljem öelnud, et sind ei ristinudki. Kirikuõpetaja oli, meil oli nii loll kirikut, et ma ei tahtnud sind selle juurde viia ja mind on ristinud, tol ajal oli täielik õigus olemas ühe kooli juhatajal. Kooli juhataja Luik, Paavo paabu kooli algkooli juhataja, see oli siis minu risti ja olnud. Aga hilisemad jätkud sealt leeris käimised ja neid ei ole olnud, aga ristitud olen. Aga kes lähedastest inimestest oli nagu kõige lähedasem ema-isa. No ema ja, ja ei ja veel rohkem, kui ema oli vanaema ja just see vanaema, kes hiljem elas Viljandis see oli, tähendab temale ei olnud ma mitte mitte lihtsalt Tõnis, vaid mind kutsuti õnni. Millegipärast no ma ei olevat saanud välja ütelda alguses teetähte ja ei ole saanud hakkama tähega. Nii et onu õpetas selgeks arr pähe korrutades, poiss ütle kohe kogu aeg, härra Varik, härra Varik. No sellega olevat ma siis ära tähe endale ka selliseks saanud. Nii et ja onu onu oli niisugune, kui ema ja isa olid lahku läinud, siis oli onu oli see mees, kes ostis mulle esimese korraliku mängupüssi. Sest mul on nii meeles kui laadalt. Ema ütles, et ma lähen laadale, ma toon sulle püssis, ma rääkisin ikka püssi, ole püssi ja tõi mulle püssi, mille puupära oli, oli roosat värvi, no see oli nii solvab. Aga no naisterahvas, ega tema ei tea neid asju, aga onu tõi siis ühel päeval tuli, tuli linnast ja tõi mulle korraliku, ehtsa välimusega paukpadruniga püssi, no siis olin ma tehtud poiss ja onuga sai üldse paljudest asjadest kõnelda. Sest onu oli käinud ülikoolis. Ta oli õppinud juurat, Ta oli õppinud kirikuõpetaja ametit, aga kõik oli jäänud pooleli ja ta hiljem oli lihtsalt oli kooliõpetaja maal. Kas lugemine tuli rutta? Jah, tähendab kõigepealt ma sain peksa. Ema andis Noble niisuguse nahatäie, ma olin kuueaastane. No ei, lugemine ei tule, ei tule kusagilt otsast ja siis ma ei tea, oli see nüüd püksirihma tal ei olnud, aga, aga midagi oli käes. Ja ma mäletan seda, et no tagumik oli täitsa Jutiline selle eest, et poiss ei, ei suuda tähti selgeks saada. Ja peale seda tuli trots. Ja ma ei võtnud raamatut kättegi enam. Esimene raamat oli, minul oli August Hindrey joonistustega, hoia rongajoonistustega, Kaval-Ants ja Vanapagan ja tähed olid seal natukene niisugused noh, kuidas öelda gooti tähestiku sarnased. Ja, ja siis, kui mulle toodi see raamat jälle oli onu see, kes tõi ja ma hakkasin seda raamatut vaatama. Ja ühel päeval ma olin hakanud lugema seda ja valju häälega lugema, mis seal kirjutatud tähendab kusagil midagi peale seda keretäit nii palju setis, et et lugemine said käigu pealt paugupealt ütleme säilib. See oli natukene nagu seitsme venna lugu. No umbes niimoodi jah, umbes küll, ainult et naha pealeandjad ei olnud mitte vanemad vennad, vaid oma ema, sest ema oli, ema oli selle poolest oli kerge käega. Tähendab ega ma sain nahutada ikka nii mõnegi korras. Isa oli selle poolest oli rahulikum ja, ja hiljem ka kasuisa, aga ema tahtis, et poisist kasvaks igati viks poiss. Ja siis ei olnud seda kampaaniat, et ära löö last. Ei, seda ei olnud, ei olnud ka seda, et et oleks kusagil jõuluvanale, ei tohtinud olla vitsakimpu, nii nagu öeldud, et see on nii kohutav asi, hirmutab lapsed ära, tuhkada, hirmutas midagi, hirmutanud suur ootus oli ja usk, jõuluvana siis oli muidugi. Noh, tegelikult jah, 40. aastal jõuluvana kadus ära, siis tohtis seda teha ainult kardinate varjus ja aga ma selle ajani uskusin täiesti, et jõuluvana on olemas ja jõuluvanal on omad niisugused nõudmised, mida tuli täita, lugeda ja vastata, mida sa teinud oled. See tähendab, kasvatus sellel ajal oli küllaltki täpne, tähendab vanemad inimesed olid suur eeskuju. Ja, ja ma tean seda, et kuidas onu lipsu sidus, mulle oli see pilt on jäänud nii meelde, et see oli midagi väga olulist, et ülikond pidi hästi istuma ja, ja see, see kõik on hilisemad väärtused, on, on nagu muutunud, tunud enesele on nad alles jäänud ja ja seetõttu ka minu mõningane nisugune tantsus paljudes küsimustes, see on tulnud sellest pärast, et kirikusse sai tohtinud minna sugugi müts peas ja surnuaial. Kui oli jumalateenistus, kus tingimata jaanipäeval käidi siis seal ei olnud seal õigus mööda aeda ringi joosta, vaid sa pidid istuma kuulekalt pingi peal. Selles on muidugi omad liialdused, aga, aga selles on. No nii nagu Jaapanis räägitakse, on seniajani väga täpsed piirid mis lapsel on olemas ja alles hiljem ta võib nende piira hakata ületama, aga siis ta teab juba mis mani piirid on olemas. Lugemine ja raamatud ja kõik selline kasvatus, esteetiline, eetiline kasvatus. Nii nagu praegu just see räägitud, et need olid olemas ja paigas. Kas muusika oli ka teie kodus laulmine ja. Ema laulis väga hästi, minul ei ole lauluhäält, onu mängis palju näitemängudes ja, ja tal oli ka väga hea lauluhääl. Ka kodune muusika oli, peamiselt oli, oli raadio. Ja ma mäletan esimest raadiot, mida ma nägin ja kuulsin üldse, see oli ojapära talus. Oja pera talu omanik oli Ants Johanson Juhan Johansoni isa, kes omakorda on tuntud laulumeeste ja, ja nende õe Kärdi. Isa. Me olime jussiga lapsepõlves küllaltki läbikäimises omavahel. Ja, ja tema vist oligi sealtkandist ainukene talupoiss, kellega me läbisime. Ja ajaperel oli võimas raadio. See koosnes kolmest osast, all oli mingisugune suur kast, selle peal oli väiksem kast, seal olid nupud küljes ja kõige üleval oli üks toru. Ja seal käidi siis kuulamas, tähendab, ema, emal oli vähe aega, aga, aga vanaema enne kui ta Viljandisse kolis. Käis seal kuulamas jumalateenistusi ja minul oli muidugi täielik ime, oli see kõrvaklappidega vä? Ei, ei olnud, kõrvaklappidega tähendab üleval see toru, see oli siis valjuhääldajad. Tähendab, see andis hääle ikka tuppa sisse. Hiljem tähendab juba 30.-te aastate teisel poolel oli Eestimaal raadio päris tavaline asi. Ja ma mäletan seda, et käisid mööda maad ringi ja meile tulid ka agendid, kes viisid raadioaparaate. Ja meil oli kodus, oli korraga kolm raadiot, sest iga agent jättis oma raadio maha. Oli see Sisveeeffi agent, oli see Philipsi agent, oli see, oli see Reti agent? Selleks, et sa kuu aega võisid kuulata seda raadiot ja otsustada, kas sa ostad selle ära või joosta ja nii oli meil kodus näiteks kord, mul on meeles kolm raadiot. Lõpuks üks, milline, seda ma ei tea, osteti Nestikagi ära, vist oli Philips ja, ja raadios kaks vägevat asja, mis panid ennast kuulama, üks olid kuuldemängud. Ja teine olid laupäeva õhtused muusikasaated, rahvalik muusika. Vot sealt sain mina teada, et on olemas Ants Eskola kes laulis Tipa tapaniidipana. Siis Artur Rinne rukkivälja lauluga ja nii edasi, seal oli viisi maa, seal oli Kaasik. Kroonid maikuu ja päevatunde ära ma. Loobun onu. Algaagaading. Saarna elu Tarjöötlevi no ma PSA la ja moore suupäi. Et just vilja, mitte teisi giiditele, sünimai. Ma tean oma hilisemast elust, see oli väga tähendusrikas sündmus minu jaoks, kui me olime Moskvas lõpetanud teatriinstituudi mid määrati draamateatrisse ja kui üks mees tuli ja ütles, saame tuttavaks, minu nimi on Ants Eskola. Nii et kuidas öelda platooniliselt ma teadsin seda meest juba ammu, aga, aga hiljem oli, oli võimalus temaga mõneks aastaks koos olla ühes teatris. See oli nagu teist korda leitud punased kullerkupud. Jah, ja, ja nad olid legendaarsed mehed, minu jaoks olid nad nimed Olev Eskola, Ants Eskola siis, Hugo Laur, no hiljem, Hugo Lauri. Ma ei osanud elus ette kujutada, et ma teen kunagi televisioonis sellise lavastuse, kus Hugo Laur mängib ühte väga olulist osa kaasa. No see oli kuidagi kujuteldamatu ta, see oli niivõrd kauge mees kuuldemängudest. Need kapral pensionilood ja mis, mis tol ajal raadios olid laid saare kirjutatud. Tollel ajal kuuldemäng oli tõesti peresündmus, tähendab seda passiti peale sellel kellaajal tõesti kuuldemäng siis oli nii, et kõik tööd olid tehtud ja, ja kuulati kuuldemängu. Aga muidugi tänasel päeval kuuldemäng enam niisugust tähtsust ei omaga tol ajal puudus televiisor, tähendab kogu su kogu su elu oli raadio väljaspool seda, seda valla või selle oma talu piire ning ma arvan, et et see oli üks väga oluline asi, mis arendas kujutlusvõimet. Tähendab kuuldemängust, sa pidid ju kõiki juurde kujutama Nende helide ja, ja dialoogide põhjal, missugune see ümbrus välja näeb. Ja see maailm oli kauge selles mõttes, et kõige ligem linn oli Mustla linn mille kohta oleks huvitav asi, kui mujal kandis ja, ja seal ka, kui öeldi, et sa lähed kuhugi, öeldi, läksid Viljandisse, läksid Tartusse või läksid Tallinnasse. Siis millegipärast Mustla linna kohta öeldi. Lähme Mustla pääle. See oli nagu mingi pool küla või, no ega ta Linda õigesti ei olnudki, sest Eestil oli ju see kuidas ütelda kolmekümnendatel aastatel, see oli vist 38., ma olen hiljem, nagu teda teada saanud, oli see suur vaimustus tähendab, et, et meil peab olema ka palju linna, mitte vähem kui lätlastel ja siis tehti linna normiks, et kui oli 1000 elanikku. Ja, ja siis ma mäletan lapsepõlves räägitud. Nojaa, ega Mustla ei saanudki muidu linnaks, kui tolleaegne linnapea tõi maalt mõned vallavaesed ja, ja pani vaestemajja elama, siis saadi üle 1000 elaniku ja siis saadi linn, saadi linnaks teha. Nii et selline, aga see oli ka, oli elu keskus, sest tol ajal Mustla seal oli pank ja seal oli mitu pagariäri ja mitu kõrt siia. Ja, ja seal oli isegi mänguasjade kauplus, oli. No unistuste maailm täiesti. Sest elus tuli nii ette esimest korda ma sõitsin raudteega, kui ma olin seitsmeteistaastane. Tallinnasse laulupeol. Esimene 10 olid suhteliselt siis rahulikud ja nagu väikese poisi elus ikka põnevat iga aasta tõi tohutult sündmusi, aga siis tulid tõeliselt sünged ja, ja keerulised aastad siin juba mainisite. Et isa hukati, siis tulid ju pöörangulised aastad ja sõda ja küüditamised ja. Ja siis tuli ka see, et ema tuli maalt ära, ema oli vahepeal oli abiellunud minu kasuisaga, kes arreteeriti omakorda 45. aastal ja, ja noh, nii et nagu sõda on nagu nagunii saksa, kui vene poolt on, on üle käinud meie perest ja ema tuli ära linna sest kolhoosi ei tahtnud jääda ja, ja praktiliselt oli ka niimoodi, kui ma keskkooli läksin. See oli üks niisugune maru aeg, kus kõik püüdsid maalt ära tulla. Ja meie keskkoolis meil oli poiste keskkool, Viljandis. Teine keskkool, endine maa gümnaasium, seal oli kolm komplekti. Kaheksandat klassi, tol ajal oli seitse, oli see algharidus või mittetäielik, kaheksandat klassi oli kolm igasühes 40 meest. See tähendas, et kes vähegi sai ja enamuses olid maapoisid, kes vähegi sai maalt ära tuli. Sest maal ei olnud enam külgetõmbejõudu, kuna oli oodata ja ikkagi kõik lootsid, et ei tule, aga hirmuga ootasid, millal tulevad kolhoosid. No ja, ja siis tuli 49. aasta küüditamine ja isegi muidugi puhta töö. Tähendab praegu seal ümbruses, kus mina kasvasin, seal on paljusid talusid, lihtsalt enam ei ole ja, ja ei ole ka ei ole ka peaaegu tasemeid enam. Aga muidugi seal vahepeal näiteks sõjaaeg, seda ei osanud karta, poisike ei osanud karta, see oli väga põnev aeg. Väga põnev aegsest. Olid venelasi kardeti jah, seda küll, aga saksa sõdureid ei kartnud ja seepärast saksa ajal õpetati. Kolm klassi sain ma saksa keelt, algkoolis praktiliselt on mul saksa keel, jäi mul sellest ajast paremini kui hiljem õppisin rida aastaid inglise keelt, kus praktikat ei olnud saksa sõduritega sai rääkida selle üle mis elus sünnib. Ja no muidugi kõik see sõjamoon ja need kahurikuulid, mida me lahti krutisime, selleks, et sealt saada prussakatõrje, seda miini, galloni, kollast ja ja siis selliseid koonusekujulisi metallosi, millest sai teha lehmakelli. Mul on meeles, kui ühe ühe koolivennaga. Panime maal sealsamas Tarvastus, panime ühe mürsu, panime treipingiga, tähendab kruupingi vahele kruupingi vahele keerasime kinni, et kuidagi see ots tal ära keerata. Tagantjärele mõtled, no ei ole midagi. Tähendab, surm ja haud oli kole kaugel. Ta sai osanud mõelda, et sinuga midagi võib juhtuda. Ja ma mäletan ka seda, kui me kirjutasime keskkoolis küpsuskirjandit siis üks noormees, ta tuli kusagilt Kõpu kandist, ta andis eksameid eksternina, kirjutas nii, et ta hoidis sulepead kahe küünarnuki vahel. Ta kirjutas kirjandi, sest ta oli granaadiga ära lasknud mõlemad ala käed. Vot nii olid need lood ja, aga sellest hoolimata see aeg oli. Ta oli põnev, isegi sõja põgenemine oli, oli põnev, tähendab, hirm oli. Ma mäletan seda, kui, kui me tulime põgenemas tagasi ja ja meist sõitis mööda jalgrattur Vene vormis, automaat seljas, või nagu tol ajal, need olid need vene, vene Konet ümmarguse kassetiga, rahvas kutsus need ratas püssideks. Millegipärast. Ja mina ütlesin, näed, vant sõidab. Ema ütles. Püha jumal, poiss, ära seal niisugust sõna ütle, selle eest võib ju kinni minna. Ja, ja sellest hoolimata kõik see aeg tähendab, temas ei olnud sellist vägivalda ja sellist röövimist ja niisugust tapmist sõjajärgsel ajal nagu praegune täielikul rahuajal. Tähendab vist oli jällegi surm oli olnud liiga ligidal, me kõik olime näinud surnuid oma põgenemise teel ja, ja enamik inimesi teadis, teadis, mis võib juhtuda, aga oli mingisugune sisemine distsipliin oli suurem, kui on, praegu tähendab mingisugune kartus selle eest, et sa ei tohi olla vägivaldne, sest sinuga võib sama juhtuda. See on minu arvates väga oluline komponent, miks, miks tol ajal jah, tõsi küll, koolis poistena katsusime suitsud järele ja piina võtsime ja nodolajali puskar. See oli niisugune. Kuidas ütelda oma oma mehestumise periood, aga julmust tollel ajal inimeste poolt ei olnud, julmus oli riigi poolt. Tähendab need arreteerimised, need küüditamised, inimeste jõuga kodukohtadest äraviimised-Aga küüditati mõlemalt poolelt. Ma mäletan, kui kui Saksa sõjavägi meid talust välja ajas, öeldi 24 tunni jooksul teist, midagi enam siin ei ole. Aga, aga see kõik oli, temas oli mingisugune põnevus, Watega saab kusagilt kolmeteistaastase poisikesena põgenemisest jääb sul meelde see et sinule antijalgratas jalgratta külge oli seotud kasuisa vintpüssidest, oli omakaitses. Ja see oli väga tähtis oli see, et mina läksin jalgrattaga, mille külge oli seotud Vilpis ja nii edasi. Need asjad on väga kauged ja neist asjadest on, on, ma ütleksin isegi mõttetu rääkida tänapäeva noortele inimestele, sest neile see aeg on kõik liiga kauge ja, ja meie oma meenutustega. Paratamatult tuletame neid Nõukogude pensionäre meelde, kes jutustasid, mismoodi nad kodusõjas olid või mismoodi nad revolutsiooni tegid, sellega lõigata profiiti, Öelda seda mitte. Praegu on teised elunormid, teine käitumine ja, ja sellega kõnelda, et sul olid mingisugused raskused. Lapsepõlves. Laps on nii nagu täiskasvanu, temal on täpselt samuti igal ajal omad raskused. Ja sugugi öelda, et meie ajal oli raskem kui praegu või meie ajal oli kõik õudsem kui praegu. No ma ei ütleks, et, et õudsem ainult, sest kui ma loen, et tänapäeval halastuseta ühe pereisa tapab ära oma lapsed, need on asjad, mis on tänapäeva õudused. Kas poiste kool ja see mehelik ümbrus see kujundas ka meheks kasvamise joon? Vot küllap meie kooli direktor Anton härma, tema oli selle õpetamisviisi ja koolis käimise viisi pooldaja, et ühes ruumis ühes koolis ei pea olema tüdrukud ja poisid koos sest niimoodi on palju huvitavam korraldada klassipidu, niisama. Huvitav on üldse teada ja tuttavaks saada nendega, kes käivad teises koolis, aga sinna taha jääb mingisugune natuke saladuslik maailm mis ei väljendu selles, et, et kõik kuidas ütelda, noh, kõik saladused saavad liiga varakult teada. Ja ma arvan, et tollel ajal oli veel üks huvitav asi. Tol ajal oli väga tugev juba vene ajal sõjaväeõpetus koolis, endised ohvitserid määrati koolidesse sõja oskuste õppejõuks. Me teadsime, mis on rism, mis on granaat, mis on kuulipilduja. Meil ei olnud küsimustki, et sõjaväes ei tule teenida tollel ajal, kuigi see oli vene vägi ja venelasi kardeti, inimesed pelgasid, kusjuures fotol jälle oli huvitav asi, mul on jäänud meelde 40.-st aastast. Et samastati kommunist ja venelane tähendab kõik, kes rääkisid vene keelt, tulid kommunistid ja, ja ei tehtud vahet selles, et Venemaa koosneb Nõukogude liit koosnes paljudest rahvustest, Viljandi lossimägedes oli mingi kontsert, sõjavägi, vene sõjaväegarnison andis kontserdi ja seal lauldi suulikut. Ja mul on meeles, mu vanaema ütles, sa näed, kui ilusad laulud võivad venelastel olla. Grusiin ei olnud üldse küsimus, et seal Venemaal on veel mingid teised rahvused, on ainult kommunistid, kes on venelased. Ja aga sellest hoolimata see sõjaväeõpetus tähendas palju. Tähendab, see sundis selja sirgeks riviga ja ja seda, et sa ei käinud mingi köökus õlgadega poisina. Kuigi hilisemas elus näiteks üks mu koolivendadest läks Tartusse, ülikoolid oli kuldse peaga poiss ja ta läks hulluks sellepärast, et tal kõik ained olid viied, aga talle pandi kolm pandi sõjalises õppuses ja poiss läks hulluks, sellest tähendab. Need ei, ei, jällegi ei ole asjad, mis kõigil on võrdväärsed, aga ma arvan, et Me oleme liiga keerulisi aegu läbi käinud. Ja kui siin ütleme, hilisemal perioodil seista selle eest emad seisid, et Vene sõjaväkke lapsed ei lähe siis hiljem kandus üle ju Eesti sõjaväkke minekule, millega Eesti vabariik on praeguseni hädas. Kes aga saab seal, hiilib sõjaväest kõrvale. Ja see mehestumine vast, ma arvan, oli ka veel selles, et meil oli, tol ajal neljakümnendatel aastatel, oli sõjajärgsel ajal oli koolis, oli õpilasorganisatsiooni ja ja õpilaskomitee suur iseseisvus. Meil neid lastevanemate komiteesid ei olnud. Me ajasime ise asjad ise, korraldasime näiteringi, ise korraldasime kontserte, väljasõite, mehed panid ise orkestri kokku, käisid sellega raha teenimas. Ja alles hiljem peale tähendab viiekümnendatel aastatel tulid siis need lastevanemate komiteed, kus, kes nagu no, aga see praktiliselt piires, sinu ettevõtlikkust ja, ja selle poolest, too aeg oli, oli iseseisev aeg kuidagi täpsemas mõttes. Sa ei oodanud mitte kellegi käest, vaid vaid elasid põhimõttel, ise on mees ja ise teed. Saates Lastetuba jutustas oma lapsepõlvest Tõnis Kask, temaga vestles Reet Made.