Tere, Beethoveni sõber on jälle siin. Jälle küsime endale pea tunniajast vastutasuks akadeemia teie loovutatud minut teist sedapuhku iseseisva numbri ehk küsime, kuidas on mõtestanud aega need, kelle elutöö seisnebki meie tähelepanu endale tuttamises ja meie aja võimalikult sisukas täitmises. Või veelgi täpsemalt, kuidas on ajas muutunud aeg ise, mida helikunstnikel läinud vaja oma mõtete väljaütlemiseks? Küllap on aeg, nagu ka selle kasutamine ja sellele mõtle Ta andmine üks ligitõmbavamaks märksõnu mõtlejatele läbi aegade. Nii võiksime üsna kiiresti aega kulutamata sattuda isegi libedale jääle lootusetult laialivalguvam ajaleht. Seetõttu tuleb keskme hoidmiseks piirata nii ajastuid kui inimesi. Astume täna tagasi ümmarguselt pool sajandit kuue seitsmekümnendaisse ega hakkagi kodust lahkuma. Oli ju toona kodus veel temagi, kes aastakümneid hiljem Nõukogude elu juba eemalt jälgis ja Eestimaailmas kuulsaks tegi. Helilooja, kelle kuulsaimad teosed on kestuselt maailmakuulsate klassikaliste sümfooniat ja muude suurteoste kõrval see päkapikumõõtu. Muidugi räägime Arvo Pärdist. Aeg, see ei ole ju vaid aastatuhanded ja sajad aeg on ka minutid ja sekundid. Pigem hoolime täna just neist. Mina olen Märt Treier, head kuulamist. 1893. Tšaikovski surma aastal hakkas Gustav Mahler kirjutama oma kolmandat sümfooniat. Juba tema eelmine sümfoonia Ülestõusmine oli kujunenud erakordselt mastaapseks, nii et selle mahutamine ühele suurele kauamängiva mustale plaadi kettale ei tulnud enam kõne allagi. Hea, et kahele mahtus. Kolmanda sümfoonia sai maaler valmis alles kolm aastat pärast esimeste nootide paberile kandmist. Ei olegi sõna alles siin õigel kohal, sest sellest sümfooniast sai tervelt 100 minutit pikk teos. Teist nii pikka teost maailma suurimate sümfooniameistrite loomingus ei olegi. Muidugi ei tulnud heliloojale tema teose mõõtmed üllatusena, sest kolmandat sümfooniat kirjutades andis maaler maailmale aegsasti teada. Selles sümfooniast kajastub kogu maailm. Sa ise muutud justkui instrumendiks maailmaruumi käes. Minu sümfooniast tuleb midagi niisugust, mida maailm enne pole kuulnud. Selles teoses saab loodus endale hääle ning jutustab kuulajale nii sügavatest asjadest, mille olemust ta võib tabada vaid ehk unes. Kirjutada midagi nii mastaapset. Pole siis mitte loomulik, et üks mõõde ehk isegi see esimesena pähe tulev, milles helilooja sai oma suurt mõtet kuulajale edasi anda oli nimelt aeg, mis sümfoonia esitamisele kulus. Õhtusel sümfooniakontserdil võtab seesama sümfoonia enda alla mõlemad kontserdi pooled. Vinüülplaaditootjate mure, saia ka suurem, sest tavamahus kuni 45 minutit mahutav heliplaat kippus Mahleri loomingu pistma juba kolmele helikandjale. Seda enam, et erinevalt poplauludest tuleb suurteoste puhul arvesse võtta teose iga osa kestust eraldi ja sageli ei ole need haakunud plaaditootjate silmis eeskujulikul viisil. Ent narr olnuks süüdistada ka ammu surnud heliloojaid LP-plaatide formaadi mahtude mittetundmises. Ajad edenesid jõudis kätte laserplaatide ajastu. Ehk on mõnedki küsinud, miks mahutab tavamõõdus plaat just 74 minutit muusikat ja mitte rohkem ega vähem. Sedapuhku on vastus olemas ja põnev, pealegi. Beethoveni sõber võib siin jälle Enn saate nimevaliku puhul õnnitleda, sest just Beethoven oli see, kelle järgi uued mahud paika seati. Kuidas siis? 70.-te aastate lõpusirgel, kui kontsernid Sony ja Philips mõlemad oma laserplaaditehnoloogiat arendama asusid alustas Philips esmalt tunni jagu materjali mahutava plaadi ketta väljatöötamisega. Soni president norio oga otsustas aga 70 neljaminutilise formaadi kasuks. Üks peamisi põhjusi, nagu tagantjärele märgitakse, olnud seejuures väga subjektiivne. Nimetaja Tal on Beethoveni üheksas sümfoonia, mille kuulsaimas teemast uudist rõõmule just tükikese ette kandsime. Jaapanlase hooga lemmikuid kõik maailma muusika klassikast. Teine võimalik põhjus, mida samuti ei saa alahinnata, on asjaolu, et samale üheksandale sümfoonia-le ja selle kestusele, mis tavajuhtudel jääbki 74 minuti piiresse viitas ka maailmakuulus dirigent Herbert von Karajan nõudes plaadimahu suurendamist. Et laserplaadi puhul ei tulnud enam ka muusikat poolitada, nagu vana vinüülplaadikülgede vahetamisega saigi lõpuks määravaks vaid kogumaht. Ja nii tänapäevane laserplaat sündiski 74 minutit pikk. Tõsi on sellegi formaadi kõrgaeg juba nähtud ning olevik, veelgi enam, aga tulevik teadagi füüsilise helikandjaid enam meeleldi ei tunnista. Beethoven oma 74 minuti ja maaler 100 minutiga räägivad muidugi suurt ja võimast keelt. 19. sajand armastas sageli võimsaid mahte, mis viga siin viidata või vaagnale päritele, mis veel omakorda kimpu köideti ja siis suisa mitmel õhtul jälgimiseks publikule välja pakuti. Võib-olla mõnegi kontserdikülalise jaoks paras piin oodata ka Beethoveni kolmanda sümfoonia või Anton progneri hiidmõõtmisteoste lõpu kadentsi. Prognele seitsmes sümfooniamuusika muudkui vooga pea voogab pikalt, pikalt ja aega on. Aga kui lihtne või loomulik on meil publikul jälgida helilooja mõttelendu, otsida või leida sealt kõiksugumärke ja samas mitte mõelda omi mõtteid. Et siis ühel hetkel, kui unest ärgata, aplodeerida koos naabritega, orkestrile. Võtame kirjanduse mida noorem lugeja, seda kummastavamaks muutuvatele tänapäeval Balzaci peatükkide pikkuseid kirjeldused ja VR lauset, millega mõni saksa mõtleja silma paistab. Inimestel oli rohkem aega ehk ka aega ja tahtmist süveneda. Aasta ei olnud seesama aasta, mis täna minut ei olnud seesama minut, mis täna. Küllap tohib sama öelda ka mõttelennu kohta. Muusikateadlane Merike Vaitma mõtisklenud Ei teadnud inimene veel aastasadu tagasi midagi sõdadest, mida peeti kuskil teisel pool maakera. Ja kui teadiski ei puudutanud teda kuidagi isiklikult. Rääkimata sellest, et see oleks moodustanud talle sõjaohu. Seda suuremat pinget. Tänapäevane inimene tunneb kahtlemata tõsi, et inimene ei ole kohanenud selle suure pingega, mille elu talle praegu peale surub. Ta püüab sellest ajuti vabaneda. Ja ka kunstis on märgata selle nähtuse mõjusid. Põgenemine. Loodus on üks teepingest vabanemiseks. Üks tee on näiteks kuulata bana muusikat Lassat palestrinat. Vastureaktsioon sellele pingele on ka kaasaegses muusikas endas peale väga pingeliste dünaamiliste teostamis kuulaja sõna tõsises mõttes üles kruvivad. Peale nende on küllalt muusikateoseid, mille ideeliseks tagapõhjaks on nimelt pingest vabanemine nagu ajutiselt minek mingisse teise poeetilisse reaalsusse. Ja muidugi nii väga pingeline muusika kui ka selline mediteeriv poeetiline on võrdselt kaasaegsed. Seoses nende nähtustega, et inimene elab nagu kiiremini ja rohkem ühe ajaühiku jooksul läbi seoses sellega on nagu täiesti loomulik, et muusikateosed on muutunud lühemaks. Nende sisuline kontsentratsioon. Võtame veel kord või sellesama ajalukku kaduva laserplaadi oma 74 minutiga. Kui varem oli meil kunst sinna mahutada maaleri Bruckneri sümfooniaid siis võtame Arvo Pärdi ja tema loomingu. Ehk võib seda, kes suudab nimetada 74 minuti jagu Pärdi 60.-te 70.-te aastate teoseid kui nimetada juba väikest viisi mälumänguri teadmistega inimeseks. Aga alahinnata toonaste teoste väärtust veel vähem, nende sügavust ei tohi hetkekski. Suur läbimurre teosega per peetum mobile oli saanud Pärdile osaks juba 60.-te algul tema samal kümnendil valminud kahe sümfoonia koguma näiteks moodustaks tänapäevases plaadimahust kõigest kolmandiku. Arvo Pärdi teosed on sellele muidugi ilmekaks näiteks esimene kestab umbes 15, teine üle 10 minuti. Tähendan ühtlasi tema kõige tõsisemad, sügavamad ja sisukamad teosed ja mõiste sümfoonia nende puhul täiesti õigustatud. Arvestades seda sisulist kontsentratsiooni terviku kujundamist ja kindel, on need teost muutumine lühemaks ja tihedamaks. See nõuab ka kuulajalt. Taoliste teoste juures on näiteks minutiline tähelepanu laiskus palju suurem kaotus kui mõne klassikalise sümfoonia juures, kus muusika voolab laialt ja rahulikult ja paljud lõigud korduvad täiesti täpselt, kus teemad korduvad täpselt. Neid arendatakse väga laialt. Tänapäeva muusikas võib aga mõni intervallide paarisekundiline ühendus olla sama suure väljendusliku tähtsusega kui klassikalises muusikas mõni lehekülg. Nõnda mõtiskles Merike Vaitma. Olgugi et tegeleme hetkel justkui teise või isegi kolmandajärgulise küsimusega, nagu seda on teose pikkus on see ometi tähelepanuväärne. Kui lühidalt suudab helilooja edasi anda oma terviklikke mõtteid. Võtame või Pärdi läbimurdeteose per petumobile ümmarguselt kolm minutit üha jõulisemat tõusu ja minut vaibumist. Neljast minutist piisas, et maailma vapustada neljast minutist. Aga millisest neljast minutist? See on bluff püüatanud üks orkestri aint pärast 1977. aastal valminud teose esiettekannet. See on liiga lihtne. Sellise asja võib orkester korda saata ka ilma dirigendiorkestrite. Mis on selle väärtus, mis on selle uba? Tema põhimõte oli peituma põhiliselt et muusika areneb nagu spiraalis, et ta hakkab kuskilt peale ja tuleb samasse kohta tagasi, kapassessis, kvaliteedis, saad aru, see on niisugune kvalitatiivne muutus muusikas, mida keegi enne seda minutus teinud. Igihaljas küsimus, kuidas hinnata muusikateose väärtust ja millal seda hakata pidama maailmaklassikasse kuuluvaks? Plakso meeter on see, mida usaldada andis juba läinud rännakul sõnaselge vastuse maestro Eri Klas kes siis veel oli väga tõrjuva hoiakuga nende suhtes, kes kalduvad kaasaegseid kohe geeniuste hulka pistma. Nagu kohe siiski selgub, vähemalt ühe erandiga. Geeniusega veetud päris palju ühiseid tunde, ma mõtlen selle ütleme, Arvo Pärti, kellega koos õppisin nii-öelda muusikakoolis ja konservatooriumis ja ja nägin tema kujunemist ja tema muutumist sellises, aga ta ei ole sugugi selline ja peletav väga tõsine, selline erak. Vastupidi, see on väga sooja südamega inimene, kes on väga tähelepanelik, vägas soe ja tema muusikas on palju, kust vaadake, see on jälle üks omadus. Et ta üllatab mind sellega oma lihtsakoelise, sega selle tindinaabula stiiliga ja selle kõigega. See on ka geenius. Kui juba maalime pilti Arvo Pärdist tema läbimurdeaastail miks mitte teha seda veel ühe väärika muusiku kaasabil. See oli 1966. aastal, kui maailmakuulus tšellistamis disla Frostropovitš jälle Tallinna sattus ja siin esimesi kordi Pärdi nime ühestada ülistavate kiidusõnadega kuulis. Jooksin kohe raadiomajja ja otsisin välja tema muusika ning muidugi tekkis mul tohutu tahtmine selle imelise muusikaloojaga kohtuda. Nõnda pihtis ta mõni aasta hiljem salvestatud raadiosaates. Tänu rahvusringhäälingu sama imelisele arhiivile on meil võimalus neidki pea pool sajandit vanu hetki uuesti läbi elada, räägib niisiis suur Rostropovičize. Nägin teda tema kodus tegin väga tagasihoidlikku, säravate silmadega inimest, erakordselt puhta hingega inimest, kes ei suudab valetada ei elus ega kunstis. Tema teostes, kui ma neid kuulasin, veel enne temaga tutvumist tundsin kohe, et ta tunnetab muusikat just täpselt nii, et ta tahab oma olemust, oma isikut muusikas väljendada nimelt taoliselt, nagu ta seda igal konkreetsel juhul on teinud. Teisi võimalusi tema jaoks ei eksisteeri, see on talle omane sama hästi kui inimesele ja kui heliloojale. Niisugust siirust armastan ma kõige enam muusikute, eriti heliloojate juures. Ja nii nagu me tutvusime, algaski meie, tahan juba ette loota. Väga pikk sõprus. Meie järgmisel kohtumisel tõin talle pliiatsid. Otse öeldes toppisin ta ninapidi noodipaberisse ja palusin tal kirjutada midagi tšellale. Ootasin ära selle teose valmimise nimetuseks sai Pro, et contra see teos nagu joonistaks välja kahe stiililise kihi kokkupõrke ühelt poolt väga kaasaegse, teiselt poolt väga klassikalise stiili kokkupõrke. Armastan seda teost väga. Mulle kui intervjueedile ei ole absoluutselt oluline, millises vaimus või millises stiilis või millises karakteri või süsteemis mõni teos kirjutatud. Minu soovide alfax on teose andekus, tema looja andekus. Täiesti erisugune teos otse asendamatu, läbi aegade, teist sellist ei olegi loodud. Nii kiidab täis vaimustust Rostropovitš. Seda ajastul, mil üks muusikaline teos saab imelikum kui teine. Miks mitte vaadata 20. sajandi keskpaigas ringi laiemalt, et mõista, kui ebaoriginaalne oli just siis välja tulla igasugu väliselt imelike meetoditega? Kaotas ju 20. sajand muusika loojate interpreetide teelt viimasedki tabud. Kui utreerida, siis muusika ei pidanud enam tingimata kõlama muusika moodi. Muusika esitamine esitamise moodi. Jällegi vajame liiga ohtralt uusi nimesid, et sajandi mõtteviisi mõista. 1930.-te aastate lõpus, kui Pärt oli alles lapse eas, oli ameeriklane John käitš loonud uudse viisi klaveriga ümberkäimiseks. Niinimetatud prepareeritud klaver saigi tegelikult esimeseks Keitšile laiemat tuntust toonud eksperimendiks. Mis ta siis korda saatis. Tohterdas klaverit, keelik, kruvide, mutrite poltide ja kummiribadega. Kõlapildid sai muusika kokku, selline. Kuid ka sketš oli loonud ka uue muusikalise kvaliteedi. Richard kost elanets ehk mõjukaim Gates'i loomingu uurija on isegi kahelnud, kui kirjutas Gates'i 40.-te teisel poolel valminud sonaatidest prepareeritud klaverile. Et see muusika Mis näis omalajal revolutsioonilisena kõlab nüüd nagu tavalisele tohterdamata klaverile kirjutatud muusika mida tegi Rixotii juba mõned kümnendid varem. Vahelepõikena satiin sugugi mitte nišinimi maailma muusikaloost samuti suur avangardist, kes muuhulgas kirjutas oma teostesse sisse partiisid, udu sireenile, kõristi leia kirjutusmasinale. Ehk meenub teile nüüd, et ka kadunud Alo Mattiiseni oli terve kirjutusmasina kontsert. Veider ei olnud mitte vaid satii muusita, vaid ka tema olemus ja välimus. Boheemlaslik helilooja kandis ikka peas, torukübarat kaelas, ehisripats ite ninal, näpitsprille lisaks rajasta oma kiriku ja oli selle ainsaks koguduse liikmeks. Oli ta geenius või šarlatan, küsisid tema kaasaegsed. Sama küsitakse tänapäevalgi. Aga küsige meie, kas nende lühikeste ja väga tuntud klaveripalade looja sai olla andetu? Seda enam, et kõik kolm hea külaliste unistavad gümnopeediat valmisid juba sati noorpõlves. Aeg aga tahtis nõnda, et just need pealtnäha lihtsad mõneminutilise klaveripalad jätsid ta suurde muusikalukku alles. Tagasi Keithi juurde. Räägime temast põhiliselt selleks, et mõista Pärdi läbimurdeajastu erilisust kogu maailmas. Vähemalt vormilt erilisi teoseid alles hakkas tulema. Nii unistas sketš muusikast, mis oleks vabasele looja isiklikust mälust ja kujutlusvõimest. Näiteks 1957. aastal kirjutatud teose Winter Music ehk talvemuusika partituuri kandis ta üsna vabas vormis tohutu hulga kobarakorde lisades pianistile selgituseks. Katsuge vaid sammu pidada. Klastrid on kasutamiseks täies mahus või osaliselt ühele pianistile või jagatuna kahele kuni 20-le kokku leppelise kestusega teosena. Üleskirjutuse ruumisuhteid võib tõlgendada ajalistena. Nii kooskõlade kui ka nende üksikhelide kestus. Võib olla vabadünaamika, on vaba. Tõlgenda, seega kuidas tahad, kõik on vaba, vaba vaba. Kuidas siis võiks kõik kokku kõlada? Claudia tipolitoya, Irene putša lahendasid võrrandi nõnda. Küllap olete nõus, Chattiiekümnopeedia maheda palgega on siin vähe ühist. Kumb siis on suurem geenius? Ja nõnda ligikaudu neli ja pool minutit. Sama kaua vältab ka Pärdi per peetum mobile ja pea sekundi pealt sama kaua, kui kestab John Gates'i vahest kuulsaim teos pealkirjaga neli minutit ja 33 sekundit. Kas soovite kuulata tükikest sellestki? Aga palun? Teos on kirjutatud klaverile. Pianist on juba lavale ja tõstab käed. Head nautimist. Ei läinud raadio rikki, ongi selline teos? Vaikus mis ei ole võimalik, sest kogu aeg on midagi, mis meie kõrva ulatub. Rohkem ei sega praegu kuulakaga edasi. Kui sa tahad tõtt teada ütles kord Keitš siis muusika, mida mina eelistan isegi enda omale ja üldse igasugusele, on see mida me kuuleme, lihtsalt vaikselt, olles. 1900 kolmekümnendatel aastatel oli kehitš andnud oma õpetajale Todeka foonilise muusika isale Arnold Schönbergi tõotuse pühendada kogu oma elu muusikale. Seda vahetuskaubaks tasuta saadud tundide eest. Ja nüüd sellesama teosega neli minutit ja 33 sekundit oli jõudnud kogu maailma muusika teadvusse. Ühtäkki oli ta hirm kuulus. Ja ometi, milline väärtus on kunstiteosed, mis on püstitatud rohkem sportlikel alustel ehk siis löödud kõiki teisi lihtsalt esimesena jõudmaks sellele, et ka vaikus ise, mis ei saa kunagi olla absoluutne võib-olla ka ise teose eest. Sajad tuhanded inimesed otsivad seda märgilise tähendusega teost, aga ka internetist portaalist Youtube näiteks. Leidmisrõõmu on neil palju, sest teos on transponeeritud ka orkestrile kõikvõimalikele komblitele, solistidele. Vahe on vaid selles, kui mitmekesi siis lavale astutakse ja alles siis vaikitakse. Klaverimängija jätab käed õhku. Sagotist hingab õhu sisse, dirigent hoiab käsi rinnal ja kõlab John Gates'i esikteos. John Gates ei ole varsti enam juba veerand sajandit. Arvo Pärt on aga alles ja käib oma kompositsioonidega ümber hoopis teisel viisil. Tähelepanu väljateenimiseks on ju nii lihtne korraldada kontsert, kus justkui midagi ei toimu. Palju keerulisem on seda teha nõnda, et loodu inimesele kunstilise elamuse või koguni vapustuse pakuks. Mida on osanud Pärt teisiti kui teised, et luua majas lüheldasedaga tervikliku mõttelennuga teosed? Pärt on lihtsalt väga tugev dramaturg, arvab Merike Vaidma. Lühikese ajaga pistab ta oma tervikliku mõtte mõne minuti sisse. Aga see ei ole kindlasti lihtne. Nii nagu on raskem ja huvitavam ja sügavam lõpuni mõtlemine kui paljude, ehkki huvitavate ja foristlike aga küllalt erinevate mõtete reastamine. Nad kõik on ühe väga selge ja lõpule viidud mõtte kehastused per peetu mobile Pro et contra. Rääkimata selline selline teos kantos peseme Britteni mälestusele, millega ta üllatas nagu kõiki heliloojad ja sellele tuli väga palju järgijaid. Sellele tuli väga palju järgijaid sest mõtlesin, et kõik mõtlesin, oi kui lihtne asi. Raami noor alla mine valdaga eri rütmises ja kirjutama laaminooriamiimi noore ja Solmi noore. Aga ei olnud, ei tulnud kokku sa seda mõju. Sest Satarov teosed, need teosed olid ju kuus, kaheksa minutit pikad ja sellega ta pälvis juba väga kindla koha kogu maailma muusikaliteratuuris. Ja seda on mänginud kõige suuremad ja kõige tuntumad orkestrid ja dirigendid. Ühtegi kontserti, mida ma ei saa unustada, mille üle ma olen väga õnnelik, et ma olen selle juures olnud, oli kunagi pia aulas toimunud kontsert, kus esiettekandele tuli snitki esimene kontsert Agrosso ja Pärdi Tabula Rasa. Kusjuures esindajateks olid kidra kreemeri Diana Gredenko ja tollane Estonia teatri kammerorkester. Ja ma ikka ei saanud karud aru, ütles, et katsu veel vaiksemalt, kas aeglasemalt kreemeria krinud ega ei saanud aru, kui aeglasemalt, kui, kui palju tasemel siis kui me alles esindasime esmakordselt saime aru, kui geniaalne see teos on, nii et siin ta saite. Oru. Ma ütlesin juba geniaalse. Saad aru, tegemist on ju nii värvidega kui ka rütmidega ja et, et see selline ütleksin vähe edasi liikuv muusika võib olla mitte põnev, on suur viga, sest et tema rütm ma ütleksin isegi, kus võib-olla see on saanud alguse. Kunagi, kui ma õppisin muusikakoolis, läksin ma vaatama ühte. Koba habe, filmi jaapani režissöör mille nimi oli paljassaar ja meie muusikakoolipoisid, eks ole, muusikakool oli siis selle koha peal, kus praegu on Georg Otsa nimeline muusikud. Käisime seda filmi vaatamas, mina olin kuskil kaheksateistsugune juba. Kui me sinna sisse läksime, oli müüdud, ma ütleksin kaheksa või 10 piletit ainult. Ja kui me filmi ära lõppes, siis mis me arvuga kahegis seal kinos. Sest see filmi rääkige millegist muust, kuidas veetakse joogivett Ühele, paljule, saarele, saad aru, kui meie sisemine rütm on kahjuks niisugune marsilaadiline selles umbes marsirütmis, me läheme tööle hommikuse, tuleme sealt tagasi ja hakkame võimlema ja ja kõik on nagu ühes ühes rütmis. Vaata ka selle filmi sisemine rütm oli, et 80 või 120 tuli, ütleksin, 40 tähendusega kolm korda aeglasem, kui meie süda lööb ja ühega. See oli teine rütm, aga kui sa selle sisse lähed, selle uue rütmi sisse, see on nagu öeldakse, et üks v tilkuv kiviga pooleks teha. Kui ta läheb täpses ühes ja samas rütmis, aga aeglasemas Pärti jõudis selleni, et tema sisemine rütm üllatav, kuivõrd aeglaselt ta jõuab siiski meid nii kontsentreerida, seda kuulama ja seda esitama. Et see üllatas, selliseid, ütleksin juba tol hetkel Omardas juba selliseid muusikat nagu kreemer, Gredenko või isegi mind, see, et see muusika võib mõjuda niivõrd tugevalt Te valjuse poole pealt sisemise rütmi poolest. Kuidas Pärt seda kõike teeb või tegi? Kas aeg teose kestus on talle endale üle pea miski, millest eraldi juttu teha? Ehk oleks huvitav kuulata Pärdi enda arutlusi, meil 60.-te lõpusirgelt? Ei ole me täna ju üsna sihilikult jõudnud kaugemale 70.-test Lassis kõlada Pärdi hääl ja mõtted aastast 1968. Tänu juba kiidetud arhiivile on meil täna seegi võimalus. Mitmed minevikku kunstiteosed mõjuvad kaasaegsemalt mõnedest meie aja omadest. Kuidas seda seletada? No igal juhul mitte nii et, et geniaalne kunstnik nägi seal ütleme paarsada aastat. Et. Ma arvan, et Bachi muusika kaasaegsus kogu järgneva 200 aasta jooksul võib-olla ei kao kunagi. Tõenäoliselt on põhjus hoopis selles, kuivõrd põhjalikult Donautor tajunud mitte ainult oma kaasaega vaid elu üldse tema rõõmude, murede ja mõistatuste väärtusi tema mõtet. Vot see on umbes nii, nagu oleks antud mingi värv, näiteks üks tema väärtus on küll üks, aga inimestele on ta kätte antud äärmiselt keerulise sellise palju tehtelise murdarvu kujul mille õige lahenduse poole tuleb jõuda meil endil oma eluga. Ja see on muidugi lõputult pikk tee. Aga ikkagi kogu tarkus seisneb ainult taandamises ja üleliigse äraviskamisest. Kui nüüd mõelda sellele, et neid nii erinevaid murde ja kaasaegu ja elusid ühendab nimelt üks õige lahendus, üks siis see üks on midagi enamat kui ainult üksiku murru või kaasaja või elulahendus. Ta on samal ajal ka kõikide murdude kaasaegade ja elude õige lahendus ja ta on seda alati olnud. Järelikult sellele õigele lahendusele jäävad nagu kitsaks üksiku murru või kaasaja piirid. Ta läheks nagu läbi aegade. Kunstis on samasugune pilt õieti kunst polegi ju midagi muud kui mõtete või vaimsete väärtuste valamine kunstiloomadesse Nende väljendamine kunstile omaste vahenditega. Ja kui nüüd tagasi tulla kaasaegsuse juurde ja siis võiks öelda, et kaasaegsem ja avatigi kaasaegsem on see teos, millel on selgel suurem õige lõpplahenduse tunnetus. Nii nagu sellel selle murruga näite juures see, mis on lähemal arvule üks. Ühe küsimuse esitas saatejuht Ivalo Randalu toona veel juhin veel kord tähelepanu jutuajamise aastale 1968. Millised nimed või milline nimi? Väljaspool muusikat on sul eeskujuks? No. Muidugi kristus. Miks? Tema taandas oma murru ideaalselt jumalikult. Selline sai tänane rännak, milles leid oma mõtete ja juttudega kaasa Arvo Pärt, Eri Klas, Merike Vaitma ja teised. Eks siis näha ole, kuhu tuleval korral jõuame emis Beethoveni sõbral, siis südamel on tsitaadid Toomas Lõhmuste hooneks. Saate sidus kokku Märt Treier. Kuulmiseni.