Beethoveni sõber on jälle siin on taas aeg uuendada sõprust nendega, kes küll ei kõneta meid enam tänaval küll aga kontserdisaalis, raadios, kes mõistavad peletada meie halva tuju ja kahtluse inimelu vajalikkusest panna ühtaegu valutama meie südamed, kui kasvatada meis usku elu ilusamasse poolde. Meie sari ei valinud nime juhuslikult. 1820 seitsmendad sel aastal lahkunud Ludwig van Beethoveni oli erakordselt palju austajaid, imetlejaid, tunnustajaid, kummardajaid nii heliloojate kunstnike, filosoofide, kirjameeste kui võimurite seas nii eluajal kui hiljem. Mees, kes seisis kahe suure laine klassitsismi romantismi kohtumispaigas inspireerib kuulajaid loojaid tänaseni. Juba kaks sajandit. Rääkimata siis neist, kes elasid 19. sajandil tormi ja tungi ajastul. Romantika sajand muusikas ei astunud treppe pidi, pigem lainetas. Ranged kaalunid olid jäänud eilsesse päeva. Seda keerukamaks muutusid aga küsimused muusika olemusest. Küllap olete pannud tähele, Moody on kombeks tõusta ikka üle-eelmisel ajastul, mitte vahetult eelmisel, sest eelmine ongi ju selleks, et sellest eristuda. Ent tõelistest väärtustest niisama lihtsalt lahti öelda ja maha neid ei salanud. Ta, vaid kolm aastat pärast suure Beethoveni lahkumist sündis epohhiloov teos tee rajajast sümfoonia, mille looja on korduvalt kinnitanud oma kiindumust Beethoveni muusika vastu. Küll vallandas teos juba vastakad arutelud, tõstis õhku küsimused, mida keegi varem küsidagi osanud. Tänase saate episoodi südamikuks on Eliise asemel ektoorber leos ja tema programmilise muusikamuster teos fantastiline sümfoonia. Fantastiline suure algustähega. Ju ei ju kössi kössi ju ka EL-i lapsu geenmaaga suur mari kasva, suur kari ja nii. Märg toonidule ukse aknapiss, tulemeedee, laabi, kiigu, Tulameede laabis, silm. Berlioosja fantastiline sümfoonia, vahest siiski mitte, püüame hakatuseks püsti panna hoopis mõned küsimused. Hoiatan ette, loomult pigem imelikud. Näiteks mida 1899. aastal sündinud Anna Köster kollaaži Tšassiliku seade turjal äsja tegi, kas ta laulis või pigem deklameeris. Kas tähtsam oli tekst või tähtsam muusika? Kui võtaksime nüüd õige sõnad maha ja asendaksime vaid üminaga või hoopis mõne instrumendiga, kas tunneksime end seda, et uues, kuues, jälgides vaesemale kas ei teki meil küsimusi, et millega siiski tegu? Rahvalaul, nagu nimigi ütleb, ei ole juba olemuselt ju instrumentaalne. Tahaks äkki ikka teada, milles tutvustab see lugu. Või proovime eemaldada hoopis viisi? Kas usume, et last on lihtsalt sõnu deklameerida? Loomupärasem on Soidutada. Lähene, kuidas tahad. Kõik need küsimused tunduvad kui ülearused, sest rahvalaulus ongi terviklik vorm sõnast ja muusikast. Probleem, mis 19. sajandi algupoolel kunstmuusikas esile kerkis, tegeles üsna samalaadse küsimustikuga rahvalaulu kallal, neid mõtteid ju vaja mõelda polnud, kõik oli niigi selge. Kunst. Muusikaga oli lugu teine ja arvajaid juba jagus. Arutlejad ei olnud sugugi vaid muusikud. Nii näiteks läks Georg Wilhelm Friedrich heegel koguni oma peamurdmises nii kaugele, poetas. Instrument. Taalne muusika ei ole rangelt võttes üldse kunst. Sõna ja muusika, muusika ja sõna see suhe tuligi jälle läbi mõelda, ükskõik kas sõna siis vokaal, partiina või lihtsalt selgitamas muusikalise teose sisu. Toome mõne näite selguse huvides kuulsamast kuulsamad. Mozart hirm kuulsa 40. sümfoonia esimene osa, mis muu? Peaksime me teadma, millest see teos jutustab ja miks me arvame, et see teos üldse jutustab meile mõnd kindlat lugu. Mozart ise on esimese osa märgistanud vaid tempo määratlusega Moltolleegro väga kiiresti võib palju kiiremini. Jääme me seda muusikat kuulates millegivõrra vaesemaks, kui see ainus määratlus meile teadmata jääb tehniline pealegi. Ja kuivõrd aitab meid sisu mõtestamisel teadmine, et see sümfoonia siin on teiste Mozarti sümfooniad seas haruldane oma Minoorse helistiku poolest. Või võtame sellise näite. Ehk kuulsamaid helikilde maailma muusika varamust üldse. Beethoveni enda viienda sümfoonia algus. Nõnda koputab saatus uksele, selgitas helilooja. Ise piisab vaid sõnast saatus ja kuulaja saab ette vähemalt teeotsa. Kuidas peaksid sõna ja muusika omavahel tasakaalu leidma? Esitas muusikasaade MI mõne aja eest küsimuse muusikateadlasele Toomas Siittonile. Esitan, arutles. Mingis ideaalis on nad koos olnud sisu ja muusika, nii on see olnud vanakreeka poeesia, sea keskaegses liturgilise laulus terviklikkus, ühtsuses. Ka rahvalaulus. Rahvalaulik ju ka ütleb oma laule, ta ei laula viise, ta laulab lugusid. Mitteviise kunstmuusikas on need tasandid eristunud ja seda tajutakse peaaegu kui kaotatud paradiisi. Nii otsivad eri ajastud erinevaid võimalusi ühtsuse taastamiseks. Iga generatsioon leiab seda isemoodi. Romantiline ajastu leiab ühe sellise võimaluse. Programmilise sümfooniast. Programmiline sümfoonia programmiline muusika. Meenutagem hetkeks koolipõlvest selle mõiste sisu miks mitte jällegi lihtsa võrdluse abil. Nii nagu teleprogramm reedab meile telepäeva sisu viitab ka helilooja programmilise teose puhul selle sisule istudes siis armastuse tunde, balanguid looduse ilu pidades viite vääriliseks mõnd kuulsat kirjandusklassikateost või maali. Seejuures on just nagu telekavaski kirjeldus võimalik edasi anda kas üldisemalt või ka väga täpselt kas siis anda tervele sümfooniale mõni tähenduslik meeleoluline nimi või kirjutada teos lahti suisa fraaside kaudu. Astume korraks veel pisimotiivide imelisse maailma saatuse motiivi juba meenutasime. Aga kas pakute välja, mida kohe kuuldavale tulev motiiv langev kvart Beethoveni Kööde ainelises avamängu segmalt tähistab? Just nii küsis kunagi minu muusikaajalooõpetaja ja lasigi kvardil kukkuda. Asi on nõnda, et niiviisi langeb giljotiin ja sureb Egmont sangar Madalmaade vabadusvõitluse loost, selgitas õpetaja. Klassile hakkas lõbus Helmuti langev kvart hukkamine. Ja ometi ei tohi me siitpeale kõiki langevaid kvarte giljotiiniks tembeldada, sest see heliintervall ei ole ise milleski süüdi. Kõige vähem kelleltki elu võtmises. Nagu varemgi oleme mitmel korral üllatusega tõdenud, on ajastut sageli muutunud sajandite vahetamisel, vahel ka üsna täpselt. Meenutame siin siis esimest ooperit aastal 1597 oratooriumi aastast 1006. Keda või mida kõike veel. Teated esimestest saatidestki laekusid 1600. ja viimased üsna täpselt kolm sajandit hiljem 1799. aastal just 19. sajandi künnisel. Muide ka täpselt 100 aastat enne äsja laulud rahvalaulik Anna köstri sündi leidis saksa luuletaja ja kirjanik Ludwig tiik oma kirjutises fantaasiat kunstist. Puhas instrumentaalmuusika on ülim poeetiline keel mis ei vaja mingit teksti ega programmi. Eetilises sõnast vaba muusika on ise poeesia puhas, hingekeel. Kuidas läheb see nüüd kokku heegeli kahtlusega instrumentaalmuusikast, mida ei olegi õige kunstiks arvata? Kee lähenemisviis see mõte ei jäänud kirjeldama möödaniku, vaid tähistas ka mõtteviiside pragunemist kohe algaval 19. sajandil. Pool sajandit hiljem kirjutab juba Richard Wagner samuti kategoorilisest, taunis. Sümfoonia kui žanr ja absoluutne ehk puhas muusika klassitsistlikus mõttes on ehk end ammendanud ning Beethoveni sümfonismi printsiip saab kasutada Velvaid. Muusikalise draama sümfoniseerinud. Ühest küljest see ka muusika, mille kaunidus Peab kuulajale ütlema kõik igasuguste kommentaaride ja sisuseletuseta vastandiks muusika, mis püüab teie silme ette maalida enam kui konkreetsed sündmused ja tundmused sageli ikka romantilises rõhutatult tasakaalutus kastmes. Kui kavaleht sinnapaika jätta, on ju nõnda lihtne, kuulate muusikat segamatult ja ülepea mitte teadagi, mida helilooja siin või seal soovis edasi anda. Tõsi, veel üks Richard nüüd juba programmilise muusika suurmeister Richard Strauss on hiljem seadnud küsimärgi alla ka sisuseletuse või kavalehe vajalikkuse. Minu jaoks ei ole poeetiline programm midagi muud kui tundmuste väljendamise ja muusikalise arenduse vormi kujunda valge. Kuulaja jaoks ei pea see olema enamat kui teatav tugi. Kes tõeliselt muusikat kuulata oskab, ei vaja seda tõenäoliselt mitte. Nii ütles traus, kõrge eani elanud saksa helilooja, kel õnnestus üle elada Adolf Hitleri tõus ja langus. Kellele ei kõlaks järgmised taktik küll tuttavana, olgu siis pompöösset delt, avamistseremooniat, delt, iluuisuvõistlustelt, reklaamist, võimujalt, teie mõistatada jääb, mida need helid helilooja tahtel kujutavad. Vaevalt tohtiski Friedrich Nietzsche esikteose Alsousbraatservatustra, nõnda kõneles rattustra muusikas kujutamine, olla väetim, kuise märgiline teos ise. Muidugi ei ole see siin koguteos kõigest esimesed paar minutit enam kui pool tundi vältavast koguteosest. Aga kui jõudsime juba programmilise muusika pärusmaile, siis meenutangi juba kõlanud küsimust mille pidid need paar minutit meie silma ette visandama. Täpselt sama, mida püüdis muusikasse panna Impressionist, Morris Rawell nende aktidega. Päikesetõus see ühendas nende kahe peaaegu kaasaegse looja kaht muusikakildu. Püüdsime juba kirjeldada programmilise muusika olemust ja seda mõistet lihtsal viisil tõlkida. Programmilisele muusikale vastanduva poolega sama tehes läheb juba keerulisemaks. Või kuidas, teile meeldib selline definitsioon muidugi üks paljudest. Absoluutne muusika on muusika mis ei viita mitte millelegi. Ja erinevalt programmilisest muusikast ei oma eesmärki midagi öelda või edasi anda. Puhas muusika, absoluutne muusika nimetada võib mitut moodi. Oli sellelgi filosoofial oma andunud järgijaid. Eks ägedamaid pooldajaid Johannes Brahms, Suumanide peresõbrast, helilooja, kellele lauldi 19. sajandil üha valinevad kiidulaulu. Järelikult ei ole meil tema kui absoluutse muusika filosoofia pooldajalt mõtet otsida ka sisulisi viiteid kontsertide ja sümfooniat päises muidugi isana, Branspaagneriga muusika filosoofilistes küsimustes tülitsedes luua preid, kuidas kujutaksite ette ooperit, kus miski ei viita millelegi ja puudub eesmärk miskit öelda või edasi anda. Nii kõlas killuke absoluutselt praamsi tema teise sümfoonia näitel. Manage silme ette, mida soovite, tundke, mida ihkate helilooja ei pane teile seda pahaks. Ja miks mitte küsida siit juba edasi, et kui terminite sõnamäng juba tüütuks muutub, siis milleks üldse sellele nõnda palju tähelepanu pöörata? Teadagi, kui vastupanu võime nõrgeneb või sootuks lakkab, hiilib nobedasti kohale, telg meeldib, ei meeldi. Ja nii ei ole see juvaid muusikas. 2012. aasta sügisel otsustas ERSO oma peadirigent Neeme Järvi kaalustada hooaega omamoodi pooldunud kavaga. Ühel pool Mozarti ja Haydni instrument, reaalkontsert ja sümfoonia. Teisel romantismiajastu epohhiloov teos, programmilise muusika võrdkuju, pektorberlioosi fantastiline sümfoonia. On üks sümfoonia, mida maailm mängib, võib-olla iga päev kuskil mängitakse perioosi, fantastilist sümfooniat. See on üks teos, mis näitab, kui geniaalne võib üks helilooja olla, tunnetab Berliusi enda elu, tema armastust ühe kauni daami vastu, kellesse oli kõrvuni armunud. Aga samal ajal on siin ka palju tundeelu ja sama loodust ja Timpanid mängivad neli Timpanid mängivad, kellad löövad ja, ja müristamine ja välgulöömine ja kõik see on kajastatud sellest sümfooniast, mida, mida on huvitav lõppude lõpuks kuulata ja vaadata kontserdilt. Nii ütles Neeme Järvi Berlioosi kambavõtmise kohta, toona selgitas ka, miks on selle teose mängu sagedus kogu maailmas sedavõrd tihe. Just see kõige kuulsam perioodi teos on tal liiga palju kirjutanud avamänge, kirjutada ooperisi ja, ja, ja messe ja igasuguseid suuri teoseid. Ei, aga kõik perioosi fantastilist sümfooniat. Dirigendid tahavad seda juhatada, ennast näidata ja orkestrit näidata väga heast küljest, sest orkester saab siin näidata ennast nii komandör nagu kontsertorkestrile. Ja me anname siin ühed täpselt ühe pildi. Tolle aja elust, armastusest ja loodusest ja usust. Ja kõikidest asjast, mis parajasti perioodis südamel oli. Nüüd siis pärast kõiki neid arutelusid olemegi tähtsaima programmilise muusika epohhiloova teose juures. Pöörake esmalt tähelepanu selle valmimisajale aastal 1830. Prantsusmaa oli väsinud sõdadest revolutsioonidest, rahutustest. Pärast revolutsioon eelmise vastase lõpusirgel oli tulnud Napoleon rajanud oma keisririigi ja saanud lüüa nii kas 20.-te aastate Prantsusmaa puhkust ja meelelahutust. Ent samal 1830. aastal puhkes juba uus ülestõus. Juuni revolutsioon. Sündmused, milles Kaberlioos ise vahetult osaline oli. Fantastiline sümfoonia, mida peetakse mitte vaid programmilise sümfoonia Kunstimanifestis vaid ka esimeseks romantiliseks sümfoonia üldse jõudis ettekandele sama aasta sügisel. Olgu siinkohal ära õiendatud nende kriitika, kes tõstaksid siin esimese ausse hoopis kaks aastat varem lahkunud Franz Schuberti lõpetamata sümfoonia. Selle teose valmimisaeg jääb tõesti 20.-te algusse ent esiettekanne alles 40 aastat hilisemasse aega 1865.-sse. Sellest ka järjestust toonase muusika ilma teadvuses. Püüdmaks mõista Berlioosi muusikat tuleb meil esimene pilk pöörata helilooja isiksusele. Berlioosi iseloomustamisel ei ole tema kaasaegsed värve kokku hoidnud. Kergesti süttiv, tasakaalutu ja äärmustesse kalduv, tuletas Berlioos meelde inglise poeeti Vaheronit saksa heliloojaid. Schumanni raskemeelsuse nördimushood vaheldusid taltsutamatu vaimustusega. Revolutsioonilise puhangud enesetapu mõtetega, melanhoolia armastus kirega. Kas muusika peaks olema meeldiv? Küsiti temalt kord ja pärli Osgostis. Ma tahan, et ta papustaks raputaks mu närve. Kas te tõesti mõtlete, et ma kuulan muusikat ainult meelelahutust? Fantastilise sümfooniaprogramm kõlab tänapäeval otse kriminaalselt vastamata armastusest sõge helilooja püüab endoopiumiga mürgitada. Etega annus saab väike, hakkavad tema silme ette kerkima fantastilised nägemused, armastatud naisekuju ilmumine, karjased väljadel, nõidade sabat, üksindus, pall, teekond hukkamisele, surm, vastuarmastuseta jäämisest, vallandunud ahastus ja pettumus kõik läbi, isegi see on, kui kirjandusteos andis literaat Rein Veidemann pärast ERSO toonast hooaja avakontserti mõista. Ma loen seda kõrvedega, ma loen seda kõrvadega, nagu ma loeksin ühte armastusromaani. No me teame, et see on kirjutatud, 27 aastane hea geenius 27 aastaselt on kirjutanud tegelikult täisorkestrile erin kõik, kõik instrumendid on mängus, kõik registrid on mängus ja ta kirjutab seda nagu nagu, nagu nagu kirjutaks keegi suur kirjanik või poeet, pigem poeet, ma ütleksin, et tegemist on kapueeniga, siin on ju väga palju sihukest poeetilisust. Kirjutaks selle armastusromaani. Nii et mina kuulsin seda kui armastusromaani ja seal ongi ta kõigepealt nagu punenemine kujutis. Me kõik tahame olla armastatud ja me tahame kohtuda oma elus inimesega, kellele me saaksime pühenduda kõik oma tunded, oma mõtted ja siis ühineda, temaga ühineda, saada, saada üheks, mis, mis on ainult armastuses mõeldav siis ka ideaalses mõttes üheks saada, mis siis siin leiab nagu, nagu muusikalise väljenduse. Aga samal ajal hakkavad mind piinama igasugused kahtlused, kas me saame, kas tema on see tõeline, kas see oli tõeline armastus, mida ma kogesin, või siis selle armastuse sensuaalne pool, tundeline pool, enamgi veel, füüsiline füüsiline pool, mida me ka täitsa tajusime siin lõpus on ju see finaal on sabad, nõiasabad, aga seal see on seal tähistatud öise nägemusena öise nägema. Mida teeb siis kaks armastavat inimest öises nägemuses loomulikult nad nad püüavad selle niisuguse orgastilise täiuse poole. See aga on juba surma teema. Tiia siire surm kõnnib läbi fantastilise sümfoonia korduvalt mitmes võtmes ja kuues Või siis see unenägu, mis lindistasin kirjeldamist umbes niimoodi, et see armastus võib olla reedetud ja siis vastad sellele reetmisele kiremõrvaga ta näeb unes seda ja siis tuleb see marss, mis viib sind tapalavale, ehk sa siis vastutad selle eest ja, ja, ja, ja kõik sinna juurde kuuluv. Verlioosile näib, nagu ta oleks oma armastatu mõrvanud et ta on sestpeale surma mõistetud ja toimetatakse nüüd hukkamispaigale. Saateks pilkab rahvahulk. Lõplik hind tema kire eest on makstud. Kui langeb giljotiin veelkord, ei ole tegu kellelegi vabameelse tõlgendusega. Just selline on helilooja enda ettekirjutuse sisuseletus kuulajale. Minu arvates on ta üks suurimaid entusiast ja üldse organisatsiooni ja ka oma helikeele poolest. Nii et põnevamaid heliloojaid maailmas. Pärast, kuid ebaõnnestumisi avanes Beethoveni sõbral lõpuks võimalus paluda appi maestro Eri Klas. Ebaõnne põhjus seisnes mõistagi maestro erakordselt tihedas dirigenditöös, küll kodus, Lääne-Euroopas, Venemaal. Mõtlen Berlioos ja teie kõrvus kõlab kohe misse. See on niisugune. Kuidas öelda muusikaline draama ja pilt ja kino kõik kõiki kunstižanri võiksin segada, sa sa kuuled ja näed seda pilti. Kuulakime nähkem siis seda ilu ja tundkem sümfoonia kannatava peakangelase põgusat rõõmu armastatu Esmahibumisest. Esimene oli siiski see loominguline balanguise võime kirja panna nii põnevalt, kui see on võimalik. Tema mõtteid ja vaadake, on olemas. Nagu kunstnik maalib, mitte ainult portree, ta maalib maastikke ja ja kõik see mets ja meri ja, ja pilved ja kõik see on tema oskas seda väljendada muusikas. Mitte et see pidi kohe meeldetuletuskukkumisega kuldalindu ja seda, aga tema, tema üldistusvõime olla niivõrd haarav, niivõrd põnev. Nii et see oleks põnevam, vaid ma ütleksin, vot see vist oli see, et ta oli niivõrd põnev oma oma helikiirelt. Ta on nii omapärane Heilo, teda ei saa ju võrrelda. Üldse, heliloojad on raske võrrelda, sest need on tegemist suurte isikustega suurte annetega ei saa ju rääkida, ütled, Mozart oli andekas laps ja Perli Os oli geenius ja ja Beethoven oli veelgi suurem, geenius. Saadab, need on, need on, need, need ei ole ühes ja samas kategoorias. Need on kõik ju nii omanäolised autorid niivõrd omanäolised, et nende võrdlemine ei oleks ka samasugune profaarlused, aga kui ma hakkasin seda vot see on väga hea ja see ei kõlba kuskile. Ma olen juba mu elus, ütleksin nii palju igasugust erinevat muusikat juhatanud, kuid ma ütleksin, et kui rääkida moodsast muusikasse, klassikalisest muusikast, siis minu arvates palju Kirson juhatada murtsastid kui snitket. Sest siiski puhul, kes on minu lemmikheliloojad, on küllalt palju selliseid puid ja põõsaid, mille taha sa võid varjuda. Mozarti kombel sa tunned, et sa oled täiesti alasti ja kõik näevad, et sa oled alasti lioos, aga periooson on väga uhkelt riietatud, väga kostümeeritud tema surunud niivõrd visuaalne iski, piltlik. Olla põnev looja dirigentidest korüfeede arvates. Kuidas seda saavutada? Nii nagu kirjanik valib oma mõtete edasiandmiseks sõnu ja lauserütmi, peab sümfonist suutma end põnevaks teha orkestratsiooni abil. Ectorberlioosi peetakse maailmas infonismiloos üheks kõige andekamaks arki streerijaks. Kõige peenema käekirjaga loojaks ja asjaolu, mis Berlioosi väärtust tulevate põlvede silmis vaid kasvatab, on fakt, et helilooja pani oma tarkused teadmisega õpikusse kirja. Kaasaegse instrumenteerimise ja orkestratsiooni suur traktaat just sellist nime 1843. aastal Saksamaal ühtaegu nii saksa kui prantsuse keeles ilmunud õpik andis mida dirigenditki suurepäraselt teavad. Sama teose 13 aastat hiljem välja antud parandatud versioon sisaldab ka peatüki dirigenditöö meisterlikkusest. Ja muidugi ei olnud Berlioos sedagi kirjutades teoreetiku rollis. Mis puutub orgistreerimis tehnikasse, ei kahane traktaadi väärtus ka sellest, et ajaga on muutunud mõndagi nii pillide tehnilises konstruktsioonis kuid teisenenud mõni fakt. Tema õpika võimalus kõige kõige mahukam, kõige õpetlikum teos, mis puudutab orkestrit, organisatsiooni tegemist on isegi geeniusega ja Satarov geeniused ei ole nii palju siin maailmas. See oli geenius. Eri Klas, kes teie ütlete niimoodi, et üks on geenius ja teine ei ole? Jah, seda ma julgen ütelda, sest et teate neid isehakanud geeniuse, kes iseennast kiidavad ja, ja tunnetavad, nemad on nendes samas reas, need on kõik sealt ära kukkunud ammu-ammu. Nii et siin on väga selge pilt. Ja selleks kriitikuks on just see publik see plaksomeedel, kuhu nad võiksid see, mida, millega publik väljendub oma oma suhe sellesse muusikasse, nii et see on kõik täiesti mõistetav, et niisugune süsteem on olemas, kuigi tihtipeale plaksutame tuletab mulle ka mõnel mõne koha pealt meelde teate Tarzani filmi, kuid siit aga praktiliselt samale kõhu peale. Orkestri hea tundmine ei ole sümfonistist heliloojale iseenesest mõistetav oskus, mõtiskleb klass ja visandab terve ahela loojatest, kellel just see külg osutunud nõrgemaks. Robert Schumanni ka eesotsas. Temale on väga palju ette heidetud, et tema ei oskanud hästi orkestreerida ja tõesti väga-väga paljud heliloojad, nagu näiteks sedasamast sooni, tšellokontsert on seisnud ka surilloya Šostakovitši. Sostakovitš ka tema otslasessioon puriskadunoobist ja Peipsi korsakovi organisatsioon puris kõrva, vist on siiski mingisugune tõuge uuema muusika poole, sest et küsimus Sul on ju see, et, et kas kas on kõige parem hoopiski see päris originaal poriskadonov, mida õnneks võin öelda, oli toonias võimalik juhatada seda Rimski osakovi või reaktsiooni mitte koos või mitte, aga muu Sorski originaalorganisatsiooni, mis mõne koha pealt võib-olla tundus natukene karune või niisugune selline noh, niukene võib-olla liiga lihtne ja võime otsene, seal ei ole ka nihukest loogilist rada, et nüüd äkki ühes kohas hakkab mängima tuuba, mis siin pole ühtegi teinud ja, või palju sellist, aga tema nägi seda sellisena. Ja minu arvates on tegemist on jällegi ühe geeniusega uskumatu geenius. Nii selle geensol, nii perioosi mõtte, seda täpselt samamoodi Beethoven selle asemel ka muu Sorski geeniused toomisel ahelasse veel ühe lüli muu, Sovskija Rawell, eks pildid näituseks, see pole ka mitte transkriptsiooni, noh, täpselt. Ei, sa ütled, et sõnad suust ära, aga, aga need on, ongi need, ma lugesin juba mitu korda öelnud, et tegemist on geeniustega ja muusikakriitilises seisus, mina ei ole küll see poisikene. Seda ma olen päris pisikene tegelane rääkimast nende inimeste miinust, sest ma ei leia neid ümbrust. Leitud teosed on väga palju sündinud siia maailma, kuid ütleksin, autentne helilooja perioost tegi neid paremini, kui keegi temast paremini. Seda küll ei ole keegi Holstein sperlioosi kompositsioonides võis olla ka mõni nõrk lüli. Ei ole mina leidnud. Kõik on olemas, kõik on olemas ja, ja nii nii värvi kui ka fantaasiat, kõike seda, mida olen mees ja hoia kinni. Selle tõdemusega täna lõpetamegi programmiga ja programmita muusika juurest jõuame tuleval korral nii nende juurde, kes on leidnud kaasajal imelisi viise orkestrile läheneda. Kui saame tuttavaks nendegagi, kelle ülesandeks teistest juttu teha ja neile hindeid jagada. Ka maestro Eri Klas jääb meile tuleval korral appi tsitaadi teid Toomas Lõhmuste hooleks. Saate sidus kokku Beethoveni sõber Märt Treier. Kuulmiseni.