Keelekõrv 500-st saade. Tere, head kuulajad, siin mari tarand jälle teie kõrva juures. Ma mõtlesin, et ei tee sellest 500-st suurt numbrit aga mõned kuulajad on mulle nimetanud, et küll on ilus arv. 500. Vanas ladina keeles on selle arvu jaoks isegi eraldi täht tähistamiseks tee. Ega see 500 raadio sääset, kes teab, mis suur arv polegi. No aastas on 52 nädalat, siis kümnekonna aasta töö, aga minu 40 tööaasta kohta ka ikka ainult veerand. Kas nüüd läks väga enesekeskseks, kes koera saba kergitab, kui mitte koer ise? Siin ma viitan nüüd hiljuti kavas olnud vestlusele fraseoloogiast. Tänapäeva moodsam keel ütleb, et ennast kiitmast ma ei väsi või kiitmise rasket tööd ei saa teiste hooleks usaldada. Aga minu meelest see koeraga variant on ikka ilusam ja parem. Aga minu lapsepõlves käibes veel täiesti kindlalt vähemalt meie koolis. Enda kiitus haiseb. Aga jätame nüüd selle keelemängu kõrvale, ma tahtsin hoopis rääkida pikemate raadiosaatesarjade võimalusest. Meie raadios on ju praegu ka mitmed mammutsarjad rändamisest ja metsadest ja mõistatuslikust Venemaast. See on sellepärast, et see aine on nii lõputu, ei lõpe metsade kohin ja ei ole ränduri teedel ja ei kao kuhugi meie kõrvalt see probleemiderohke naaberriik Venemaa. Aga muidugi on oma osa ka saate tegijate karismal nende säral ja andel. Ma arvan, et vanemad kuulajad mäletavad niisuguseid suuri sarju Eesti raadios nagu doktor Mihkel Kase tervisevestlused. Need kestsid kuni arsti surmani. Või siis võib meenutada Ja palju teisi. Aga kui me keelest räägime, siis tuleb tingimata nimetada Henn Saari keele vestlusi. Need haaravad ja arendavad. Raadiosaated vältasid 30 aasta ringis ja kordagi ei jäänud Henn Saari raadiomajja tulemata. Ei saanud takistuseks olla, ei haigus, ei ükski muu põhjus. Muide Henn Saari keeleminutitest nii oli, selle saatesarja pealkiri ilmub peagi raamat, see on juba trükivalmis. Nii et Henn Saari oli haruldane raadioesineja tema saateid nii-öelda tehniliselt toimetades või aidates neid eetrisse hakkasin ma tasapisi väiksemat keelesaadet tegema kord nädalas, sest mulle tundus, et eesti kuulaja seda vajab ja ootab. Ja just tänu kuulajate huvile ja osavõtule teie käest saadud märkustele ideedele ja küsimustele on võimalik niisugust saatesarja teha. Sest see aine ei saa kunagi otsa. Eesti keel, keel, milles elame, sest oleme eestlased. Ma tänan teid, mu kuulajad selle eest, et olete tundnud huvi emakeele vastu ja kui teile tundub, et ma puitun või liiga tuimaks ja igavaks muutunud, siis andke julgesti märku. Aga tänan kõiki abilisi. Kaastöölisi Eesti keele instituudist, emakeele seltsist, Tartu ülikoolist ja Tallinna Pedagoogikaülikoolist. Keelenõukogu, ajakirjanike liidu, keeletoimkonna ja Eesti keele kaitse ühingu inimesi üldse kõiki tarku naisi ja mehi, kes on tulnud saatesse esinema meid harima enamasti tasuta või sümboolse tasu eest. Teie mõtted ja arvamused on salvestatud raadioarhiivis. Jäävad tunnistama sellest, et 20. ja 21. sajandivahetuse paiku siin eesti keelega tegeldi ja seda tähtsaks peeti. Meie maailm on muutunud. Meie maailm on muutunud selliseks, et järjest suurem hulk inimesi oma igapäevases töös tegeleb keelega ja tekstidega. Järjest suurema hulga inimeste töö ongi lugemine, kirjutamine, rääkimine, nõupidamine. Seda kõike tehakse keelega. Mõnikord räägitakse infoühiskonnast merre. Aga mis on infomuudkui keel ja tekstid? See tähendab, et niisama hästi nagu kõiki oma varasemas elus ja varasematel ajalooetappidel ja ükskõik missuguseid töövahendeid niisama hästi pead inimene tänapäeval valdama keelt, sest keel on tema töövahend. Tal peab see olema niivõrd selge niivõrd käes, et ta teab, mida sellega teha saab. Küsimus ei ole selles, et ta peab õppima pähe kõik normid või et tal peab olema Ma hunnik sõnaraamatuid kõrval, millest kogu aeg vaadata. See kõik on väga hea ja seda ta peab ka tegema. See on tore. Aga see on umbes nii, nagu oma tööriista puhastamine igal õhtul töölt koju minnes. Aga ta peab oma tööriistavald. Ta peab oskama. See tähendab, me peame oskama, eks ole, kõik meie oleme see, kes me peame seda keelt valdama. Me peame oskama kasutada kõiki keelevõimalusi, tundma kõiki tema nüansse ja, ja seda, mida temaga teha saab. Ja me peame oskama käigu pealt analüüsida. Mida teised keelega teevad. Nii rääkis Tartu Ülikooli õppejõud Reet Kasik Ma ei hakka siin tsiteerima neid saateid, milles me üheskoos tegeleme niisuguse vajaliku igapäevase keele tööga. Otsime vigu ja püüame leida nende põhjuseid. Arutada, kas kuidagi paremini ei saaks seda vormi ja viisi moodsamas keeles formaati. Te tunnete hästi? Nendes seda tüüpi saadetes on mulle kogu aeg abiks. Eesti keele Instituudi keelekorraldajad eesotsas Tiiu Erelt iga. Kuidas me ootasime veel neli-viis aastat tagasi õigekeelsussõnaraamatut ja olime kursis selle koostamise põhimõtet. Leksikograafile ei ole mingi kunstsõnu sõnaraamatusse sisse võtta kunstoneid välja jätta ja kahju on välja jätta, aga tuleb välja jätta ja ometi niimoodi, et sõnaraamatu kasutaja võimalikult palju tarvilikku kätte saaks. Võrdlen jälle seletussõnaraamatuga, sest seda raamatute tunnete seletussõnaraamat esitab lopsakalt näiteks onomatopoeetilisdeskri verbide ja nende Deverbaalide pikki ja laiu ridu. Me saame võtta ainult mõned harilikku maad. Seletussõnaraamat esitab lõpmatult palju liitsõnu, näiteks üle 500 liitsõna, kus esikomponent on puu sealhulgas eriti palju on puust ehk puidust esemeid, puukonksust ja kuupäev IRL-ist ja puugammist Puusilla ja puu purjekani. Seda lusti me endale lubada ei saa. Meil on artiklis puu kuni 25 puu esiosaga liitsõna, sealhulgas kasvava puu kohta puu, jändriku, hiiglane, puukoor, leht, vai, õndsus, ordu põõs, aga ka juba puiduks saanud puu kohta puuhalg, koorem, kuur, virn riit. Kõige olulisem meelisele artiklis ongi näidata puu ja puidu vahekorda, et üldkeeles puu ehitus, terminis, puit. Tiiu Erelt oli see rääkija Õist 1999 saabus ja sai nii kriitikat kui kiitust ja praegu töötatakse uue parandatud väljaande kallal. Aga veel enne õige pea ilmub mahult väiksem, kooliõpilasele mõeldud, kas mida nii hädasti vaja on? Sest keel muutub üha. Ja ma ei pea siin silmas praegu ainult eesti keelt, vaid üldse kogu maailma keelte ja keeleolukorra muutumist. Aga kuulakem, mida Ain Kaalep selles küsimuses on arvanud? Ladina keel elab väga võimsalt edasi, ainult tema nimi tänapäeval on kas prantsuse keel või hispaania keel või või portugali keel, rumeenia keel või kasvõi retoromaani keel. Nüüd on isegi keele staatusesse tõstetud Korsika keel, mis on teatud Prantsusmaale kuuluva saare Itaalia mulje. Need on kõik ladinakeeled. Ainult et see ladina keel arenes edasi, kui me vaatame kõige esimesi eesti keele säilmeid, kas või Vandrad kõlli katekismus, kuivõrd erinev on sellest praegune eesti keel, aga see on ei ole viitsa taastabki vana, aga mis oli veel, ütleme umbes Kristuse sündimise paiku, milline eesti keel oli, on rekonstrueeritud ka? See on tuletab mõnevõrra soome keelt meelde, soome keel on palju arhailisem kui eesti keel. Ja, aga ikkagi, mis oli selle keele nimi Kristuse sündimise ajal, no tõenäoliselt oli ta maa keel lihtsalt. Nüüd on ta nimi eesti keel. No Kristuse sündimise ajal oli teatud keel, mida nimetati latiinitas ladina keel, aga tänapäeval on ta nimi näiteks kas või itaalia keel, aga see on see sama keel tegelikult mis on 2000 aastat arenenud. Niimoodi on sellega lood. Ma tahan mõttes läbi libistada mõned üldisemad ja ülitähtsad asjad millest son keele korras räägitud. Näiteks, kas eesti keel suudab püsima jääda teaduse keelena? Suudab, peab suutma, kinnitas akadeemik Anto Raukas. Kõigepealt ja küsisid, et kas eesti keel teaduskeelena kannab välja või mitte. Ja ala alustasin sellest sellepärased loodusteaduslik terminoloogia Eestis on ju ligikaudu 300 aastat vana. Ja juba Masingu poolt 1995. aastal ilmunud raamatus aabits ehk lugemise raamat lastele, kes tahavad lugema õppida ja tema talgurahvalehtedes on suur hulk neid sõnu, mida me tänini kasutame. Pinnavormidest on seal 75 sõna, mis on praeguseni käibel näiteks vallveerorg, küngas, rand, juga ja palju palju teisi. Loomulikult demioloogia osas on Wiedemanni sõnaraamatul selline aukoht, mida ei saa kunagi kunagi kukutada ja mille kõrvale on raske midagi tuua. Ferdinand Johann Wiedemanni aastast aastasse on keelekõrva mikrofon olnud Väike-Maarjas päeval, mil antakse üle selle kuulsa keelemehe suurmehe nimelist keeleauhinda. Üks laureaate Huno Rätsep. Eesti kirjakeel ei oleks üldsegi mitte niisugune nagu ta on praegu kui ei oleks olnud Wiedemanni ega Wiedemanni sõnaraamatut. Tegelikult ju, kui eesti kirjakeel tänapäevasel kujul, eriti tema sõnavara pandi kokku käesoleva sajandi algupoolel. Ja selle kokkupanemise aluseks oli Wiedemanni sõnaraamat. Kõik need õigekeelsussõnaraamatud, aga samuti ka näiteks kas või Aavik kui Johannes Aaviku uute sõnade sõnastik tuginevad ju Wiedemanni sõnaraamatule. Me arvame, et Aavik uute sõnade sõnastikus on kõik soome laenud ja kunstlikud sõnad poeeii uurimus näitab, et neljast 1000-st sõnast üle 2000 on võetud otse Wiedemanni stan Wiedemanni murdesõnad, mida Aavik soovitas eesti kirjakeelt. Eesti kirjakeel pandi kokku Wiedemanni põhjal, kui ei oleks olnud Wiedemanni, aga kust siis oleks olnud võtta? Murdekogusid ju veel ei olnud. Wiedemanni oli ainus Täie tähelepanuga kuulas ja jälgis keelekõrv professor Martin Ehala ohuhüüet kui tema uurimus näitas, et noorte keelehoiakud on teatud suunas viltu. Martin Ehala püüdis seda kõikjal teoreetiliselt seletada, põhjendada ja ka abinõusid leida. Selle vastu. Keelevahetus toimub üksikisiku tasandil, et see ei ole mingisugune kollektiivne nähtus, kollektiivse nähtuse mõõtmed omandab siis, kui, kui paljud inimesed vahetavad keelt. Aga kui üks inimene vahetab keelt, ehk siis valib oma lapsele haridus, keeleritlemini, valib haridus-keele- ja valib teistsuguse hariduskeele, kui see, milles teda haritud siis on see täiesti tema eraasi. Ja erainimesena on tal täielik õigus valida hariduskeelt ja mitte midagi ette heita, nii et keelevahetus üksikisiku tasandil on, on täiesti isikuvabadustega seotud, keegi ei saa inimesele seda ette heita ja selle asjana nii-öelda noh, nagu raskesti haaratavus ja tabatavus, et inimene võib keelt vahetada ja keegi ei saa talle seda ette heita ega keelata seda järelikult see, miks inimene keelt vahetab, see on keelehoiakute küsimus ja just nimelt seetõttu, et keelevahetus on üksikisiku eraasi tema otsust just nimelt seetõttu on põhimõtteliselt iga keel hävimisohus, kus just nimelt seetõttu, et kui selle keele kõnelejad mingil hetkel millegipärast otsustavad vahetada keelt igaüks üksikult, siis siis tekib see oht. Põhimõtteliselt ei ole kaitstud ükski keel ja just nimelt iseäranis 21. sajandil seetõttu, et maailm 21. sajandi maailma oluliselt avatum, kui ta oli siiamaani ja just nimelt seetõttu, et ta on nii palju avatud, siis me võiksime öelda, et ma, ma tahaks väita, umbes seda, et tõenäoliselt 99,9 protsenti keeli on teatud mõttes vähemuskeeled. Te mäletate arutelusid, et kuidas tõsta noorte seas oma emakeeli prestiiži? Keelekõrv omakorda on lasknud kõlada selliste autoriteetide arvamusi nagu Jaan Kaplinski ja Mati Hint. Siin Jaan Kaplinski arvamus kirjakeele ja kõnekeele vahekorrast. Teatav põlgus kõnekeele vastu või umbusaldus tema vastu. Siin, ma arvan, on segi läinud kaks asja. Ja kõnekeel ei tähenda mitte seda, et madalat stiili slängi vaid kõnekeel tähendab kõnekeelt keelt, mida kõneldakse. Kõneldavas keelas, on teatavad asjad, mida tuleb arvestada. Kasvõi seda üks lause. Ilma pausideta ei saa olla väga pikk kirjakeeles me võime teha lehekülje pikkuse lause, aga kõneldes tuleb teatava järele teha hingamispaus, olnuks elementaarne näide. Aga on olemas haritud, ilus soov. Selline kõnekeel on olemas ja meie ideaal oleks kasutada seda, aga mitte rääkida kirjakeelt. Keelekõrva 500. saate, lähen lõpetada Mati Hindi sõnadega, mis kõlavad küll karmilt. Aga on öeldud ikka selleks, et oma rahvale suurte eksistentsiaalsete küsimuste lahendamisel jõudu anda. Eestlaseks olemine on minu jaoks inimeseks olemise vorm, nii nagu sellel uuel ärkamise ajal lauldi. Kui mind eestlaseks. Kui on eestlaseks loodud, siis ei ole siin mingisugust valikut, ei ole. Nüüd öeldakse, ei ole eetiline, aga see sõna on ka kaotanud juba peaaegu igasuguse tähenduse. Et on ikkagi ülimalt reeturlik ja alatuna üldse rääkida sellest, et et meil on veel teistsuguseid valikuid, teistsuguseid valikuid tuleb inimestele ette. Ühekaupa individuaal, reaalselt elusaatused võivad olla nii, viivad teise maailma otsa luuakse perekonnad, mis on segaperekonnad. See kõik on inimlik asi, aga rääkida siin, et rahval võiks olla mingisugune alternatiiv. See on nii reeturlik asi, et minu mõte tegeleb sellega küll vägagi tihti kuid seda võimalikuks pidada, lubatuks pidada. Vaat sellega on õieti nii, kahjuks pean ma ütlema, et see on võimalik, aga ma ei pea seda lubatuks, see ei ole lubatud asi, see ei ole asi, mida inimene tohib teha ja inimene, aga ühiskond, kui ma räägin praegu sellest, et, et see ei ole lubatud asi, siis mõtlen ma seda, et et Eesti ühiskonna kond ei tohi käituda nii. Eesti poliitika ei tohi käituda nii, et ohus on see, mis on meil inimeseks olemise vormi üks osa, me ei pääse sellest kuhugi ja kui me tahame sellest pääseda, siis me ei ole enam meie ise õieti öelda. Ei ole siis mitte midagi. Head inimesed, see oli 500. keelekõrv. Toimetaja Mari Tarand soovib teile head vana aasta lõppu ja ootab kuulama uuel aastal.