Meie bussipeatuses Veernidena lõpus on ilus reklaamplakat veerpalumingi mobiiltelefonisidevärk ja teisel pool on niisugune plakat, kus on kirjas. Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju valmis olla. Tähelepanu läks nagu hästi tervistav plakat selle jõulutunde puhastamiseks. Et sealt on nagu väga hästi näha, kui olla ainult aidamehe poes ja Stockmannis ja, või kus iganes, et et kuhu inimene võib lõpuks jõuda oma mõttemaailmaga. Aga võitsin mulle kommenteerida, oli seal iroonia või oli see lausa tõsimeeli, kui see oli tõsimeeli, siis on asi väga hull. Aga märk raudselt, et keegi endale annab aru sellest, mis toimub. Ja kui see oli iroonia, siis oli see väga ilus. Minu meelest ka. Aga mõtlesin nihukest kummalist asja, eile käisin poes, ostsin pojale, kuluks raamatut kooli võtsin riiulist igavese hunniku raamatuid väljet nende hulgast, siis valin nagu selle sel aastal. Ja hakkan vaatama, et mida ma talle valisin. Ja mina valisin talle teatmekirjandust. Krõhusid köidetud internetilehekülgi, vutilugusid muinasjutte. Ise ma nagu kuskilt arvab, et ma olen lugude inimene või aga pojale võtsin niisuguseid raamatuid. Poja pärast ütles ise, niiet Sa tahad, et ma elus hakkama saaksid, ma oleksin veelgi targem. Mõtlesin tõepoolest, et võib-olla ma tõesti tahtmatult mõtlen nii, et teadmised, informatsioon teevad inimese targemaks, aitavad tal elus edasi jõuda. Ja kusjuures need raamatud olid poes kõige ilusamad ja kõige suuremad narratiivsed, väiksete vihukesed olitendi häbelikult nurgas ja mitte nii kirjud ja Klandsid. Lookesed jah, lookesed jah. Ma mõtlesin edasi. Aga kui meie lapsed loevad silmadega ainult teatmekirjandust, siis järelikult lugemise funktsioon muutub. Mis tähendab seda, et lugemisel meie kujutluspildid ei tööta, meie fantaasiaid, tööta, mis tähendab seda. Et meie sidusus maailmaga, mille me saavutame läbi kujutluspiltide läbi fantaasia, kui asi meile lähedale tuleb. Mul on tunne, et läbi jutustuse on meil võimalik saada kogemuslik taju informatsioonist. Et meie side maailmaga jääb väiksemaks. Me ei ole maailmaga ühenduses. Me oleme omaette ja eraldi ja meil on veel 678 baiti informatsiooni. Nonii, mis meiega ei seostu. Mõtlesin selle peale, kurt teeb teisele inimesele haiget, sellepärast et ta ei kuule, inimene karjub. Ja see, kes ei ole maailmaga seotud, keeb kah maailmale haiget. Praegu räägitakse mingisugusest väga suurest portaalsuse lainest. Et noored on ääretult brutaalselt jõhkrad ja ilma kaastundeta asjade suhtes, inimeste suhtes. Ja isegi on, on mõned inimesed rääkinud ja ettevaatlikkusega sellest, et maailm, mille tulevikus ehitavad need noored, kes praegu paistavad silma Brutuaalsusega Elamisväärne. Vot niisugune lõik siit. Aga siis on veel see, et inimesed on üsna kaua maa peal elanud ja, ja paratamatult enamus radasid on juba läbi trambitud, et kui sa mõnes selles asjas ei näe, ei näe vana, järelikult oled sa kas liiga loll või liiga vähe vaadanud, asja omad liiga vähe informatsiooni, liiga vähe kogemusi ja ja tõepoolest, tuleb meelde. Ühe korra minu ajaloolise mälu jaoks on juba juhtunud seda, et kujutlust, pildid ja fantaasia on vahetanud meediumit. See oli siis, kui mindi üle suuliselt jutustavalt traditsioonilt kirjalikule traditsioonile kirjalikule traditsioonile ja siis tuli isand Gutenberg ja tegi sellest kauba. Ja sellega kaasnes ka tohutu brutaalsuse laine. Sa mõtled nüüd seda aega, kui Wood jutuajamine ja videvikutund olid inimeste hulgas tavapärased ja kui neil ta hakkas asendama Raht raamatu algselt oli, kui ta oli käsikirjalist ju valjusti, eks ole, aga pärast hakati teda lugema omaette, igaüks omaette. Ja siis millegipärast lasen juba fantaasia vallas, aga et mulle tundub, et et algselt andis ka raamat edasi võimalikult tõepärast infot ja ainult infi ja siis leiti kirjatähe kaudu saab edasi anda, ka, saab edasi anda ka kõneleja kujutluspiltidele vajaliku ainest. Ja siis kujutas pilt, värk kolis raamatutesse. Aga see üleminek? See oli indiviidile hästi raske iga üksikinimesele praegu oli hästi brutaalne, hästi jõledad, võimalikud ususõjad, võideldi omavahel inimestega, jumala, ka ühiskonnaga, kõik suhted hakkasid loksuma ja mul on tunne, et äkki praegu on ka midagi niukest olemas. Kindlasti olnud ka enne nagu no ükskord juba läbi elatud, siis kuskil ühismälus võiks ju olla see, et me elame siin natuke kergemalt läbi nagu kaitsepookimise saanud gripihaige ja seda me juba korraline proovinud vähemalt korra, kui mitte rohkem. Et lihtsalt nüüd vahetub meedium, mille kaudu looduspildid ja fantaasia inimesel hakkavad tööle, et ta läheb lugemisest ära. Aga kuhu, kas ta läheb internetti? Filmi, koomiksist, pilti? Küsimus on selles, et ma tahaksin teada, kuhu ta läheb. Need üldkogu sinu ilusa jutu lühikese kokkuvõttena saan mina aru, et et jõuluaeg, see omaette olemise aegse peres olemise aeg võiks olla üks hetk, kus võtta aeg maha ja rääkida lugusid, lugeda lugusid. Muidugi kui me ei saa seda, ei saa seda nagu nõudval. Me võime seda soovida soovitada, et võib-olla laste vanaemale rääkida väljaspool seda, mis ta tahab süüa, mida ta veel tahaks saada. Et küsida tema käest, kuidas tema ja jõulud olid liia Kanemegi, millised mõtted sinu peas seoses jõuludega ringelnud on ilmselt puhte verd Eesti Eesti naisinimene. Minu jaoks seostuvad jõulud ikka pastelde ja, ja õlgede ja, ja jõulusokuga. Ja nii palju, kui võimalik, siis jõulude ajal alati poen kuskile muuseumitesse. Et ühtaegu ma siis saan esineda nendest pasteldes, kas siis Viimsis või Rocca al Mares. Ja teisalt ma saan siis seda tajuda seda. Mul on tunne, et seda päris õiget ehtsat eesti jõulutunnet, kui sul on maas õled, mis lõhnavad parte järele. Ja kui sa tahaksid teadlased jõulujuttu siis ühe onu paiku ma kuulsin televisioonist või raadiost etteloetavat niisugust lugu, mille iva oli järgmine. Läinud kord üks pühamees kosmosaatjaga mööda maad rändama. Muide, vahemärkusena, kui keegi seda lugu täpselt teab, siis võib mulle märku anda, tahaks väga teada, kuidas ta tegelikult käis, ma mäletan ainult seda uba iva läinud pühamees oma saatjaga mööda maad rändama läinud rikkasse peresse, küsinud maja, pandud neid sinna külma keldrisse süüa, ei antud ukse tagant kinni veel pidu. Meil pole teiega asja näinud, siis pühamees seinas suurt pragu hommikul lahkumisaeg käes teinud imetüki ja kuhu on kadunud ära. Ühesõnaga keldrisse Al terveks vundament läinud edasi, läinud vaesesse peresse, näinud seal vanemaid suures nukruses kurbuses, sest nende ainus laps olnud raskesti haige ja ega neil rohkem varagi olnud kui ainult üks vana kondineesel. Ja hommikul pärast seda, kui neid oli ilusasti söödetud-joodetud õlgedega magama pandud, kõigest oma vähesest neile osa antud hommikul surnud nende vaeste inimeste eest ära. Ja läinud siis need pühamees ja tema saatja teelesaatja küsinud pühalt meelde, et aga miks niimoodi tegid rikal parandasid äravaeselt kütsid eesli. Peamees öelnud, aga selle rikka mehe vundamendi sees oli rahapott. Ja tema ei näe seda enam mitte kunagi oma eludega. Aga vaese mehe laps saab terveks ühe hinge ma ju pidin jumalale andma. Sellepärast ma alati, kui mul midagi läheb viltu, siis mul tuleb lugu meelde, et kui ma midagi kaotanud kusagil midagi läheb teistmoodi, kui ma lootsin, siis ma mõtlen selle peale, et ma tegelikult kunagi ja kas see, mis minuga on läinud halvasti, kas see tegelikult ei ole mul olnud õnneks? Sama soovitan kõikidele teistele.