Paar aastat tagasi ilmus Loomingus teie juubeli puhul artikkel Anu Saluääre sulest ja ta mainib seal, et tõlgita umbes tosinast keelest. Kas te peate nende keelte hulgas ka mõnda keelt tähtsamaks, näiteks kui ma nüüd lugesin teie tõlkeid, mulle tundub, et need on heebrea keel. Kreeka keel ja hiidis on mul õigus. Jah, ma olen tõlkinud küll mõnel juhul üsna väikeseid tükikesi ka mitmes Lääne-Euroopa keelest, aga elu on nii läinud, et et kas siis on nende kirde ja vastavate kultuuride tundmiseks on Eestis inimesi palju või vastupidi, need ei huvita niivõrd, kui keeled, mida te nimetasite juudi kultuuriga seoses heebli, jidiši, keel ja, ja uuskreeka keel muidugi uuskreeka joana kriga. Mõlemast te olete tõlkinud huvi Kreeka vastu algab minu jaoks mitte klassikalisest kreeka perioodist, vaid kristlikust ajast, Niir bütsantsi perioodist kreeka kirik läbi keskaju on mind huvitanud ja tänapäevane Kreeka. Jah, kui me juba kreeka kirjanduse juures oleme, siis võib-olla me nimetaksimegi seda, mis ta tõlkisite, see on siis pandeilis Privelakkisi, ühe linna kroonika. See on väga võluvalt kirjutatud. Aga kuidas te selle üles leidsite? Näiteks selle raamatu? Seal see on kirjutatud võluvalt tõesti, aga siin peab teadma seda, et autor on ju kunstiajaloolane, mitte niivõrd kirjaniku, kunstiajaloolane ja ja seda raamatust näha, et tal on vanu asju, vanaonu ehitlusi, vanalinna tunda, aga muidugi maitsed võivad väga erinevad olla. Mulle tuleb siinkohal meelde mu kolleeg Helsingi ülikoolist heebrea keele professor, kes eesti keelt oskab ja tema eetisele raamatule ette, et väga külmalt on kirjutatud mina seda kuidagi. Väga soojad mälestused loomulikult. Kuidas ma selle peale sattusin? Paraku informatsioon nii Iisraeli kirjanduse kohta kui uuskreeka kirjanduse kohta Eestis on väga lünklik ja nende asjade ülesleidmine on siiski avastuslik eelkõige ja enamasti niimoodi, et ma olen sattunud tõlkes lugema. Tähendab siis kas saksa või inglise keeles. Saksa inglise või prantsusekeelses tõlkes või Rootsi. Te näete kõiki neid keeli mõnda paremini, mõnda halvemini saksa keelt küll, nii et ilma sõnaraamatute täiesti rootsi keelt ka enam-vähem ilma sõnaraamatut või prantsuse keeles ma ju üle 10 aasta midagi lugenud, aga omale lugesin seda päris hästi. Hollandi keele lugemisel sõnaraamatut kõvasti. No sellessamas artiklis, mida ma mainisin, on öeldud, et et kui 79. aastal kreeka kirjanik Madis säilitis sai Nobeli preemia, siis teine oli juba 10 aastat tagasi tema luulet tõlgitud, aga seda ei võetud siis tookord Loomingu raamatukogus vastu. Te olite üliõpilane? Jah, no ja see on muidugi arusaadav, et üks tundmatu inimene ja tundmatu autor lõpuks ka täiesti, sest meie teadmised kreeka kirjandusest ei olnud kellelgi Eestis tugevad, nii et üx noori tundnud filmil pakub mingi tundmatu sürrealism kui luuletaja näidiseid avaldamiseks teise selgelt tekkisid küsimused, et kas seda vaja on ja mis selle taga seisab, võib olla. Ja olukord oli ka muidugi hoopis teistsugune, kui ta praegu on. Aga siis, kui eliidis Nobeli preemia sai, siis avanesid küll kõik võimalused tema väljaandmiseks. Üks autor, teie tõlgitud autoritest on ka albaanlane. See on Ismail kandaare, ma ei tea, kuidas see rõhkkon looriga juustu siin on kaks jutustust Loomingu raamatukogus, aga need olete tõlkinud. Üks jutustusel minu tõlge saksa keelest ja sest albaania keele oskajaid Eestis vist ei ole, kuigi oleks see keel on seda väärt. Et selle osades on äärmiselt põneva struktuuriga keel, aga väga raske ka põnevusstruktuuriga, sellepärast et et on olemas tegusõnal pööramiseks täiesti omalaadne vormide moodustamise süsteem, mida üheski teises Euroopa keeles vist ei ole. Ja keeruline selles mõttes, et kui kreeka või ladina keeles tegusõna põhivorm, neli, millest tuletatakse kõik ülejäänud vormis albaania keeles on 19 põhivormi tüüp, kundede arv on üle 50, nii et keele õppimisel tuleb õppida pähe. Ühesõnaga rohkem kui 1000 vormi. Oi, nüüd te olete isegi seda keelt siis uurinud ka mingil määral. Ma olen lehitsenud läbi ühe albaania keele õpikuid teada, kui raske see on. Ja kui põnev see on. Kui põnev. Ja ilmselt on põnev ka see kirjandus, kui selle autori järgi otsustada, aga me ei tunne ja üldse. Meerune meid une, nii et mulje on jäänud, kuigi see mulje jääb tõlgete põhjal, et nimetamisväärsed vist võrreldavad, suuruselt võrreldavad Kadaariga vist ei ole. Aga seal mulje selle põhjal, kuidas on Albaania kirjandus tutvustatud Lääne-Euroopas, seal sõltub palju juhusest, kui on tegemist ikkagi nii väikese rahva ja vähetuntud keelega siis võib-olla mängib see kaasaid, kui entusiastlikud need vähesed keelt oskavad inimesed on näiteks selle Kadaare saksakeelse tõlke teinud Leipzigi Ülikooli Albuanistikaks, õppejõudude seal vahekeelt oskavad ja kui nad ei oleks seda teinud, siis võib-olla oleksime esinenud tundmatuks. Sammal. Ja võib-olla üldse ka laiemas maailmas? Prantsuse keelde on tõlgitud suhteliselt palju rohkem kui saksa keelde mille tõttu selle tõttu, et albaanlaste on olemas üks rahvakillu või kes on asunud vist keskajal juba üle merega elama Itaaliasse ja isegi räägivad Itaalias on oma Albaania kogukond säilinud, räägivad arhailist albaania keele murret, aga sealtkaudu Albaania küladestanud rännanud välja Rooma muidugi, arvatavasti ka mujal Lääne-Euroopas. Kas see igatahes Itaalias ja Prantsusmaal tuntakse Albaania kirjandust rohkem kui Saksamaal. Aga muidugi meie kätes on, satub prantsuse või inglisekeelset kirjandus tunduvalt vähem kui saksakeelset, nii et see ei aita, et mõnda asja tuntakse Pariisis paremini kui saksa suurtes keskustes. Nii et ikkagi see kirjanduse levik on ka omamoodi juhuslik Väga suurel määral juhuslik, kindlasti nüüd võib-olla vähemal määral kui nõukogude ajal, aga, aga me oleme ka ju alles avastamas maailma, nii et et mingid traditsioonid teiste, üsna vähetuntud kultuuride tutvumiseks meil veel traditsioone vist ei ole. See avastuslikus jääb veel pikkadeks aastateks. Nii läheme nüüd siis heebrea keele juurde, kus meid õpitakse heebrea keelt. Kuidas te õppisite? Aitäh heebrea keelt on õpitud kogu aeg Tartu ülikooli usuteaduskonnas bioloogide poolt. Tõsi küll, piibli heebreakeelse ei tähenda seda, et mis oleks tänapäeva heebrea til vahe ei ole kuigi suur, aga teatud keelekasutus muidugi erineb. Ja siis peale Tartu ülikooli usuteaduskonna sulgemist õpetati heebrea keelt Tallinnas konsistooriumi juures usu usuteaduse instituudis kohustuslikus korras, mina õppisin seal ja nüüd jätkub veebruari lõpp. Peale selle nüüd ilmselt õpitakse heebrea keelt ka juudi kultuuriseltsis, mis on saanud võimalikuks alles viimastel aastatel, minu teada isegi Iisraeli istungile õpetaja, praegusel hetkel seal. Noh, aga näiteks kui nüüd noor inimene lõpetab usuteaduskonna Tartu Ülikoolis kui hästi ta seda keelt oskab? Meie nõuded on, me peame silmas muidugi teoloogide vajadusi, meie nõuded on sellised, et meie lõpetame, peab olema võimeline sõnaraamatu abil piiblit all keeles lugema ja tõlkima, vajaduse korral ka lugema, tõlkima, aga meil on heebrea keele õpetamiseks oma lektori koht olemas ja meie lektor soovijatele õpetad ka uusi pöialt ja ka keskaegset heebrea keelt. Te olete palju aastaid tegelenud piiblitõlkega, aga seal nii suur teema, et me täna ilmselt ei jõua sellest rääkida. Nii et piirdume siis nii tavalisi kirjandusega või kuidas seda kirjandust nimetada? Ja kuigi piibel on vana testament just erinevalt kreekakeelsest uuest testamendist, mis on siiski kirikule õpetuslik dokument, on vana testament väga suurel määral kirjandusteosesse. Kirjandusteosena on põhjatu asi väga mitmes suhtes, et seal on niivõrd erinevaid vorme koos kui ka niivõrd erinevast ajast pärit tehti nii et et piibel, vähemalt vana testamendi osas on põhjatu kirjandust ja sellest tuleks tõesti ilmselt omaette rääkida. Teil on kaasas verivärske raamat, võib öelda Small Joseph agnooni, teine nägu. See on siis Loomingu raamatukogu väljaanne, mis läheb nüüd alles müügile, jah, jah, aga siis on teil ka tõlgitud Agnoni jutustusi kirjastuse vii väljaandes, kus on ka palju kumasingu tõlkeid. Siin on väga põhjalik järelsõna, mis on tõlgitud. Ja küsimärgiga on selle pealegi, et diagnoon viimne heebrea klassik ja sinna pandud küsimärk, miks see niisugune pealkiri on pandud? Jamama paari sõnaga ütleksin ühe selle raamatu saamisloost veel enne enam, valdavalt on Uku Masingut, et need tõlked on sattusid peale Masingu surma said nad avalikkusele teatavaks, sest omal ajal telliti nad küll maasingult, aga siis selgus mõne aja pärast, et neid oli võimatu välja anda ja need tõlkideid mustandisse, nii et et minule langes. Masingu tõlked on valdavalt selles ja teie tõlked ja jah, paar paar lugu on kusjuures võib veel nimetada Masingu tõlgetest kaks on välja jäänud, üks väga lühikene lugu on välja jäänud ja kõige pikem lugu. Kõige pikem on jäänud sellepärast välja. Selle kommenteerimisel tekkis väga suuri raskusi judo istika alaste teadmiste osas, nimelt sest nende Avivi poolt välja antud Masingu jutustuste kommenteerimiseks sain ma kasutada. Õppinud mõnda aega ja sidemed õpingukaaslastega Jeruusalemmas ja tema suutis kommenteerimiseks selliseid fakte hankida või toimetada Eestisse, mida Eestis ei oleks võimalik kindlaks teha, aga üks lugu jäi kommenteerimata, kuna seal niivõrd spetsiifiliste juudi usu kombestiku rituaali küsimustega tegeletud. Keskmine juut, kes praktiseerib judaismi, ka ei tea kõigini peensusi ja miks seda viimaseks klassikuks nimetatakse inimene. Järelsõna on inimeselt, kes tundis agnooni isiklikult pikkade aastakümnete vältel. Ja isikliku tutvuse mulje põhjal on kirjutatud see nord järelsõnaks määratud artikkel. Jaa. Klassikuks küsimärgiga on arvatavasti diagnoosi sellepärast nimetatud, et diagnoos on, on pöördelise tähtsusega iisraeli kirjandus, loosagnoon kannab endas neid juuni veel edasi, mis on omased keskaegsele, juudi või heebrea kirjandusele, kogu tolmu, õpetatust, almudi religioossete tekstide pinnale ja teised pooltunagnoonil juba olemas suundumusi, mis on omased tänapäeva Iisraeli kirjandusele. Aga see tähendab teiste sõnadega seda ka, et tänapäeva Iisraelis ei ole täiel määral enam mõistetav eriti need lood, mis on rohkem religioosse värvinguga, mille tegevus toimub juutide hulgas. Poolas, Ukrainas. Või ortodoksid need neid lugusid Iisraelist, tänapäeval võetakse vähesest, noorem põlvkond tunnistab, et need lood on arusaamatut. Juudid, kes Iisraelis sünnivad, üles kasvavad, ei saa enam aru, millest jutt käib. Ma olen näinud kooliväljaandeid, heebreakeelseid tekste koolidele diagnoosist ja seal on nii, et jah, igal leheküljel oma kümmekond märkust joone all, mida peab lastele seletama. Nii et hästi palju on vaja kommentaare. Need on omapärased lood, ma ei tea, kas ma avaldan väga isikliku arvamuse, kui ma ütlen, et, et mul tuletasid nad meelde mingil määral kah karteriti Kafka lossi. Et niisugune see tegevus ja need inimesed ja nagu nagu klaasi sees olid või mingi niisugune omapärane See on üks osa, üks osagnooni loomingust küll ehk iseäranis võib olla hinnad esinevad jah, pigem see lugu sõprus sellest inimesest, kes eksib linnas. Ahjal nagu Kafka ja aga kõik ei ole kaugeltki sedamoodi. Mõned lood on ikka väga selgelt suunatud Poola, Ukraina minevikku, Nende juutide minevikku, kust ta pärit on. Aga kindlasti jah, aga nool on tüüpiline ühele perioodile judaismi ajaloos küll selle poolest, et ta kroon, esindajad lihtsa inimese, religiooni või lihtsa inimese usku ja kombeid. Nii nagu Ida-Euroopa juudid neid harrastasid ja hakkab silma selles kombestikus. Taotlus olla täiuslik. Ma ütleksin, võrdleksin seda. Võib-olla maailmas samasugune taotlus, rõhutatud taotlus täiuslikkusele on hiinlaste traditsioonilises elustiilis religioonis just nii, et kui mõelda, kuidas Hiina kultuurist, mis on püütud välja töötada kosmilist vastavust, näiteks viia läbi sel kombel, et et teatud arv suhted peavad käima läbi muusikariistade helikõrguste väljendamiseks, omamoodi hoone ütleme, kõrguse ja laiuse või pikkuse laiuse suhtes samamoodi aia planeerimisel, terrasside treppide ehitamisel, nii et teatud arv suhted on lausa universaalse kehtivusega selgesti näha, taotletakse täiuslikkust ja minu meelest me judaismis ka seda näha. Tähendab, et seda täiuslikkust judaism taotleb ka inimeses ka sellepärast kogu rõhutatakse seda kombestikku ja nendest kinnipidamist. Ja kui ja kuni selleni, et selle šablooni jutustuses, mis kommenteerimise raskuste tõttu on välja jäänud, sellest raamatust on juttu näiteks sabatipäeval valmistatava Palmitsetud saia küpsetamisest, on jutt, kui palju peab olema selles palmik saias, keerdusid ja mida need keerud sümboliseerivad? No see on niisugune asi, kus saab ilmutada teadmisi, mida iga juudid ei tarvitseks, muidugi teada. Ma vaatasin, Singeri orjas on ka seal näiteks, et on eraldi pingid lihatoitudele ja piimatoitudele, neid ei tohi segamini. No seal on muidugi asi väga konkreetne ja lihtne on teada tõepoolest armunud, mõeldud et ei tohi ühtede ja samade riistadega ei tohi süüa liha ja piima, et isegi on kindlaks määratud kui suur ajaline vahepeal polema piima ja lihatoitude söömise vahel. Seal on asi selles ka, et, et kumbat enne süüa eeldatakse piima toit seedib kergemini, nii et see kohe, kui NSV piimad olid, siis lihatoitu on vahe väiksem kui enne liha süüa ja siis piim on see pikem, aga igatahes süüakse erinevate riistadega ja see on avaldanud selles, et näiteks üks asi on muidugi, kuidas tal muud seda üld, üldsõnalised. Ta kirjutab, et need toidud ei tohi kokku puutuda. Nii, aga milliseid praktilisi järeldusi sellest tehakse? Niisugusi, et, et kui on vaene majapidamine ja köögis on üksainus lause, kus toiduaineid lõigatakse ettevalmistatakse siis vaestes kodudes tavalisemad piimatoidud ja liha süüakse harvemini, siis sel puhul eeldatakse tavaliselt selle laua peal tohib valmistada piimatoitu. Aga liha lõikamiseks pannakse teine plaat lauale peale et lõigates neid juustu või või piima valmistada samal laual, siis on kindlaks määratud see näiteks, kui juhtub kogemata lihasupi sisse loksuma piima kukkuma piimasupi sisse tükk liha, kui suur tohib olla, see kogused ei riku seda toitu vramis potis on nii, et on kindlaks määratud Talmudis, kui see kogus väike on kaduvväike, siis ei loe midagi. Aga kui ta ületab teatava piiri, siis tuleb välja visata, toitun kõlbmatu ja rabi peab niisugusi asju teadma. Ja sellest ikka peetakse kinni. Oleneb sellest, kui ortodoksne see kodu on. Mina olin perekonnas üks nädalapäevad õppejõu Haifa ülikooli ajaloo professori perekonnas, kes on meie teaduskonnas külalislektorina töötanud Tervisi meistri Eestis pärit inimene ja loengud olid eesti keeles ja naine oli pärit Leedust ja nemad ei ole. Nad ise ütlevad, et nad ei ole usklikud, juudid, aga igatahes nii palju kombestikus on säilinud. Sellele naisele ta külalise käest küsis. Kas ma hommikusöögiks eelistan Rostovi vorstide vastavalt õide lauale liha, toidu või piima või piimatoiduga, mitte mõlemat korraga. Üks tähelepanuväärsemaid teoseid, mida te olete tõlkinud, on Singeri ori. Tema kirjutab giidis siis nii, et need inglisekeelsed väljaanded on siis juba tõlked. On nendes on märgitud, et nad on autoriseeritud tõlked, aga siiski ma olen paari asja lugenud. Ma olen tõlkinud veel need on ilmumata paar lühiromaani Singerilt ja olen vaadanud inglisekeelseid tõlkeid ja mulle tundub, et inglisekeelsed tõlked on, on kohati suurel määral lihtsustatud, niisugused juda istlik kui religiooni või eluviisi üksikasjadesse minevad asjad on rahulikult välja jäetud ja nii et et üldiselt kulda, tõlked aga, aga on välja jäetud kuni pool lehekülge või lehekülg. Aga kommentaare ka on seal või ei ole? Inglisekeelset ei ole saksakeelsed, tõlked on sõnaseletused ära toonud, aga saksakeelsed tõlked on tehtud inglisekeelsete põhjal. Saksa lugejale siiski on sõnu ja termineid. Kui laialdane on jidiši levik praegu maailmas? Küllalt väike, ma oskan öelda võib-olla maade kaupa, kussiidiseid kasutatakse kõige rohkem vist Ameerikas sest ühenduses sellega, et viimastel aastakümnetel on tärganud huvi rahvusvähemuste vastu, see on lausa ülemaailmne huvi ja nii on ka Ameerikas sündinud juutide hulgas tekkinud juba aastakümneid tagasi muusikat ka ansamblid, kes rahva inglisekeelseid rahvalauljana See on hakatud keelt viljelema ka noorema põlvkonna poolt, vanad inimesed niikuinii räägivad ja ma usun, et kõige rohkem kõnelejaid on Ameerikas. Iisraelis peeti pika aja vältel jidišit halvaks tooniks. Jidiši see suhtumine oli, seda nimetati pagenduse keeleks Nende inimeste keeles, kes viibivad oma ja kodumaal emamaalt eemal ja eeldati, et kui need inimesed on asunud lõpuks oma emamaale ja siis nad lähevad heebrea keelele, seda pagenduse keeld ei ole sünnis seal enam kasutada. Nüüd on suhtlemine natuke muutunud selle tõttu, et IRL-is on olemas silmapaistev kirjandus ja kõnelejaskond siiski väljaspool Iisraeli, niiet viljeletakse uuesti Iisraelis, aga siiski tagasihoidlikul määral. Ülikoolide juures on olemas inglise keele ja kirjanduse õppetoolid ja on inimeste rühmi räägivad, aga minu teada seda aktiivselt ei püüta käibele viia. Uudised ja nõukogude liidus on olemas jidišikeelseid juurde, tõsi küll. Ma usun, et, et need inimesed lapsepõlvest jidišit rääkisid, et need peavad olema vanad inimesed, vahepeal nõukogude ajal oli, olid tehtud kõik takistused selleks, et jidišit piirata. Aga ma arvan, et Venemaal viimastel aastatel, noorte hulgas arvatavasti on, on uuesti püütud jidiši keele levikut tõsta. Nii nagu Venemaal. Juudi kultuuriorganisatsioonides õpetatakse ka viimasel ajal heebrea keelt. Ma usun, et paralleelselt kliinilised Singeri romaani pealkiri on ori kelle ori on peategelane, kas ta nende käskude ja keeldude ori või on ta iseenda ori või mille Orida. Väga raske öelda, see pealkiri on mitmetähenduslik vist meelega arvatavasti, sest nii võib ju öelda, eks ole, ta on oma eluviisi, oma rahvuse, oma religiooniori, ilmselt Adolga armastuse orisesse armastusromaan, eks ole, siis ta norib poolakate ori, eks ole ta vanginõelu orjana poolakate käes siis ta on iseenda, oma tungide, tõekspidamiste ja tungide, mis vahel konfliktis nende Orion ta veel ka need ori väga mitmes plaanis, aga ma usun, et sellega on ka inimese olemasolu kohta maailmas midagi öeldud, et ka inimene ei ole vaba, et kui inimene on mitmesuguste sisemiste ja välimiste jõudude, oli nii, nagu selle romaani peale. Ja see on huvitav tee, selles romaanis on olemas väga valik, aga on olemas ka ettenägevus. Kõik on ette nähtud, aga meil on valida. See on judaismi just põhiseisukohti üldse, et inimene on oma tahte suunitlused on vaba, aga see vabadus muidugi avaldub enamasti selles, kas inimene hakkab vastu plaanidele, mis jumalal temaga on või püüad oma tegevust kooskõlastada jumala plaanidega. Teiste sõnadega, see oleks nõnda, et kas inimene kasutab oma vabadust kurjasti või mitte. Nii, teil on veel huvitavaid autoreid, on it sokk, leib, peretz, Loomingu raamatukogus ilmunud ja siis on olema leidsin, kes on võib-olla meil kõige tuntum juudi kirjanik siin Eestis. Üldse maailmas ma mõtleksin jidiši kirjanikest, kui nüüd singel välja jätta, kes Nobeli preemia sai vanematest kirjanikest ilmselt areisimal kõige tuntum tänu tõlgetele vene keeles on ta väga hästi tuntud Kristjan väga palju tõlgitud, aga muudes keeltes ka see on väga hea jutustaja. Jah, ta on ka selline, kes on huumoriga, oskab näha ka halbu asju huumoriga ja selle tõttu tema lugemine, ma usun, et mõjub alati kosutavalt. Ja küllap see on ka põhjus tema populaarsusele. Eestis on peale nende kahe raamatu, mis ma olen tõlkinud, on kuuekümnendatel aastatel vist viiekümnendatel juba Loomingu raamatukogus on üks pisike raamat veel ilmunud ja kirjastuse viie peaks andma välja võib-olla isegi sel kuul juba veel ühe soolima reisimine lühiromaani nii-öelda lahjem on suhteliselt hästi esindatud meie keeles peredes on, on Eestis vähem tuntud, aga see naine tema telge. Jah, aga ma ütleksin, et, et vähemalt saksa keelse tutvustuse põhjal peresid tuntakse Saksamaal arvatavasti sama palju, kui oli esimene vene keeles, arvatavasti natuke vähem. Aga peredes on, ma ütleksin, võist laiema teemade ringiga kui alisemale islam on ja on vist siiski. No omal ajal Mari Möldre lugesin tema juttu, mis väga meie kuulajatele meeldis, küll ikka telliti seda jälle. Me kordasime mitu korda. Aga pered seal on väga mitmesuguseid asju, tal küllaltki olustiku realistlikult kirjutatud nagu Vilde jutustused, mõned mõjuvad võib-olla natuke soojemad ja ta jätab külmema mulje, eks ole, ja halastamatult oma realismi aga võrreldavad nad on, aga Perezzilon ka müstilise koega, mis juudi müstika hiliseid voole käsitlevad, selles valikus on ka mõned sellised jutustused. Pressil on päris ilusaid reisikirjeldusi on lõpuks Perezzilon, lasteluulet on, mida ei ole tõlgitud, aga jidiši keeles kirjutatud väga silmapaistval määral on lasteluuletusi. Ma arvan, et vääriks Eestis veelgi veelgi tutvustamist. No siis on ka paar uuemat autorit teil nagu Amos Oz ja siis on ka Abraham Joshua kus on kaks jutustust tõlgitud. Rääkige nendest autoritest, kuidas. Iseloomust ja nad on Iisraeli ühtemoodi tuntud ja mõlemad on hetkel kahe erineva ülikooli kirjanduse õppejõud ja Amosoosist. Ma olen kuulnud, et teda on nimetatud võimalikku Nobeli preemia laureaadi tulevikus. Joshua oli möödunud aastal Ivar Ivaski poolt ühe Ameerika ülikooli juurde väga nimeka kirjandusauhinnapretendentide hulgas oli ta ihusuu, oli tõsi küll, ta ei saanud sel korral seda, seda preemiat veel, nii et tuntuse poolest olnud Iisraelis on nad ühesugused oma suuruse poolest. Koobas on ammu suur, paraku rohkem tuntud. Paraku ma ütlen, sest minu maitse on rohkem ja suu, aga miks uuseum rohkem tõlgitud sellepärast et et eri Nendes demokraatlikes maades Saksamaal, Ameerika Ühendriikides, Skandinaaviamaades Amosoosem, rõhutatud Vasakpoolne sotsialist, ta on võitleva hoiakuga, see hakkab silma minu jaoks liiga võitlev hoiakuga, siis ta on parasjagu eksootiline selleks, et Euroopa lugejale tuua silme ette Iisraeli tänapäevaseid probleeme. Aga minu jaoks on tema hoiak natukene liiga võitlev ja kui teada, et Aamos hoos on pärit Ida-Euroopast Poolast või Ukrainast välja rännanud perekonnas, siis minu jaoks siis ma ühendan siis minu jaoks tekivad ebameeldivad tagamaad seal veel seal pinnal, nii et neid võitleva hoiaku idaeurooplasi näeme me Eestis piisavalt, kes lausa sõgedad võitlevad on ja ma kardan, et ma seda joont kipun kandma üle kaamosoosile. Aga Joshua, tema esivanemad on kuus põlvedanud Jeruusalemmas, nii et tal ei ole olnud mingeid joonistlike ideaali, millega Amosoodi vanemad tulid Iisraeli. Tal ei ole pettumust nendest ideaalidest naguuesil. Tegelikkus ei vasta sellele, mida isad tahtsid. Tal ei ole probleemi araablaste juutide vahekorras, sest sest ta pärineb, Joshua pärineb araabia keelt kõnelevate juutide Põhja-Aafrikast tulnud juutide hulgast, nii et tema probleemid on hoopis mujal ja, ja see, mis Joshua kirjutab, on üldinimlik ja ei tarvitse üldse toimuda Iisraelis, võib-olla sellepärast teda on vähem tõlgitudki, puudub nii-öelda Iisraeli spetsiifika. Aga minu meelest On ta inimlikum ja üldinimlikum ja lähedasem. Aga Singer tahate telkida? Singerit ma olen kaks lühiromaani tõlkinud peale selle orja ja need kaks lühiromaani kokku moodustavad umbes sama palju kui sama palju lehekülgi kui see ori. Ei, ma rohkem ei taha seda Singerit mitte, küll aga ma hea meelega tõlgiksid vanemat venda, Iisraelil, Singerid, kes asus Ameerika, kas aastaid enne seda ja kes õigupoolest kutsuski ta enda juurde Ameerikasse ja sellega päästis ta ära Poolast. See vanem vend sai Ameerikas tuntuks kirjanikuna ammu enne meile tuntud Singeritega. Ta suri vähem kui viiekümneaastasena, nii et ta jõudis kirjutada võrratult ja ei saanud nii nimekaid preemiaid, nii et et meil on tuntud ja Euroopas on tuntud eelkõige Singeri nime puhul on eelkõige see singel tuntud, aga tema vanem vend on ka väga huvitav kirjanik, nii et võib-olla ma hea meelega just tulevikus, kui iidises tõlkida midagi, siis tema vennalt midagi. Aga siiski ma tõlgiks siin veel mõnda heebrea autorit, isegi veel parema meelega tänapäevast. Ja d tõlkeid on avaldanud Loomingu Raamatukogu üsna palju, aga meil on ka olemas kirjastus havi. Siis need tõesti tänuväärset tööd heebrea keelest ja iidisest tõlgitud teoste avaldamisel. Huvitav, kui palju sellel kirjastusel on ka lugejaid? Jah, seda ei oska ma öelda, aga õigupoolest on väga hea kirjastus, sellepärast et see on ilmselt juba raamatute hindade määramisel, on näha, see kirjastus ei ole läinud selle peale, et et teenida raamatutega ja kui teada, et see kirjastusena ehitajate, arhitektide mingi haru harutootmise ettevõttena, siis jääb üle ainult olla rõõmused, teete entusiaste, on leidunud, kes on tahtnud omakasupüüdmatult juudi kirjandust eesti keeles kättesaadavaks teha, võib-olla et need raamatud ei ole leidnud piisavat reklaamimist või võib-olla ei ole kirjastajad piisavalt peale käinud. Raamat ostu-müügikohtadele, Tartu linnas on, on paraku näha, et kõik raamatupoed ei ole müünud Avivi raamat, nüüd aga. Aga neid raamatuid ise on toredad ja ma arvan, et, et mis ma võin öelda. Inimesed, keda mina tunnen, on väga kiitnud neid, aga aga samal ajal ja ma arvan, et et meie kombed on metsikud ja kui ma näen inimesi, kes tulevad oma toodanguga lausa seljakotiga sisse ja pakuvad neid müügis kasvõi meie teaduskonnas, kes siis niimoodi ja viiv teinud ei ole ja võib olla. Võib-olla sellised meetodid oleksid taganud Avivi raamatutele suurema läbimüügi.