Aga ta. Ei, vaata siin, ma ei väsi. Viimaks see ma ei väsi, ei näe. Oota. Viivaks siingi, no ei, pääsi ei näe, see. Ei näe. Raadio seitse jätkab tere õhtust, stuudios on taas Ene Pilliroog, aga nüüd on meil ka külalisin. Voldemar Kuslap, tere tulemast. Ester Londlik Rootsist, tere tulemast. Ja tänase aukülaline poeet, helilooja, koorijuht. Väljasaadetu vabadusvõitleja mitmete tõdede, tõekspidamiste ja süsteemide suru haamrite vahelt ka välja tulnud eluga ja rõõmuga ja noorusliku värskusega. Otnel Jüri Saar. Tere õhtust. Uskumatu, aga mõned päevad tagasi, kauni kevade hakul pidasite oma esimest juubelit. See oli kaunis sündmus, kus Kirjanike maja oli teie austajaid täis. Ja Voldemar Kuslap, kes mõnusasti juhtis seda õhtut, ütles, et kohal on laulu ja tantsuansambel kes on hästi tuntud tuntuks saanud nii Eestis kui ka välismaal ja kes on lugenud, laulnud Otnel Jürissaare loomingut. Voldemar Kuslap, Beck alustaksimegi maailmareisidest minekust maailma Jürissaare luule ja muusikaga. Kuivõrd mõistetav on olnud see sellele publikule, kes on teda kuulanud Rootsis ja Soomes ja Saksamaal ja mujalgi veel. Et iga inimene on omaette konstruktsioon tema tundma õppimiseks kulub teinekord aastaid ja, ja paari-kolme põgusa kokkupuutega on väga raske ühe inimesest ja tema loomingust midagi öelda. Ja mäletan, kui ott Niel mulle oma esimesed laulud andis ei ole kunst lihtsalt noote maha lakkida, vaid konstan seal nootide vahel midagi välja õngitseda. Ja kui ma olin juba nendesse lugudesse süvenenud, meil oli võimalus paar korda siin Eestis esineda, siis veendusime, et nende lauludega on võimalik midagi ära öelda. Ja väga suur soe tunne oli, kui, kui ka raja taga seal võib-olla veel paremini võit võeti neid lugusid vastu ja, ja ja olid nagu vahenditumalt võtavad. Nuia hakkasid vist need reisid peale Rootsiga kohe päris mitu-mitu korda oleme käinud. Tõesti, niisugust vastuvõttu on harv olnud, kui, kui on olnud Rootsis. Aga me oleme sama kavaga käinud ka Saksamaal, Taanis ja nüüd viimastel aastatel korduvalt Soomes. No vot, neil on tavaliselt omi programme ise läbi viinud vastavalt vajadusele. Neljas keeles ja laulude tõlked või sisu ümberjutustused on teinud ta ise, nii et selle tõttu on need olnud mõistetavad, paremini mõistetavad. Võõramaalastel mu meelest see esimene laul, millega me tänases öös alustasime, on omamoodi nagu võtme laul Nell Jürissaare luulele, muusikale. See optimism ja elule tärkaks nooruslik joon, mis jääb kõlama ka kõige tõsisemalt traagilisemate laulude puhul. See, et me oleme alles ja see, et me oleme olemas ja seed meiega kõigele vaatamata mitte keegi põhimõtteliselt ikkagi midagi teha ei saa. Kui ta hetkeks meie jalatallad ka kisub lahti sellest mullast, siis ta muld jääb alles ja maad ravi ja mitte keegi ei saa ja, ja jalad tulevad kord siia tagasi, sest elu on juba niisugune, ta ringleb ja ta muutub ja ta pöörleb ja plussid ja miinused võitlevad omavahel ja ükskord võidab õigus niikuinii, öeldakse nüüd kui võrk. Rootslased näiteks mõistavad seda äraviimise ühe ühe inimese kodust äraviimise lugu ühe noore inimese kinnipanemise kodust äraviimise ja kõige purustamisel lugu. Mida nemad sellest teavad. Heaoluühiskonnas elavad rikkad inimesed. Ja ma mõistan, mida sa mõtled. Neid on tõesti väga suur pähe rootslastel, esin eestlastel ja see on hoopis teine, teine elu hoopis. Hoopis teine. Aga sellegipärast, ma arvan, et inimesed, kellelt sõidan Korralikult kohes õiges kohas ja siis saab alati aru teisest inimesest ja raskustest. 27. märtsil, kui oli erissaare sünnipäev, siis Kirjanike majas. Me kuulsime mitmete luuletuste vaimustavat tõrkeid väga heas esituses, kes need tõrked on teinud prantsuse ja inglise keelde ja soome keelde. Soome keelde on hakanud tõlkima mind Eha Lättemäe. Ta on tõlkinud juba kaks raamatud. Kalduvikku sillal ja selle uue proosaraamatu kevade tüdrukud. Ja need tõlked on võetud Soomes hästi vastu. Kirjanik Karl haabanen ütles tõlke kohta soomlasena soome kirjanikuna. Ja lättemäele võib anda 10 palli süsteemis kaheksa. Ma pidasin seda ääretult kõrgeks indeks, kuna mina nendele Underi tõelise Patressi tõlgetele soome keeles oleks saanud hinde Soome 10 palli süsteemis kaks kuna under on olnud nii-öelda kogu eluaeg kaasas ja seda oli õudne lugeda. Ei ole võimalik vist. Sa oled üldse tõlkida või on siiski siiski vist on. Väga õnnelikult on saanud tõlgetega hakkama Krista kaer. Ma lugesin Londonis elule õhtu. Ja väga hästi võeti mind seal vastavad eriti suure kiituse sain nüüd neljalt, et ülikooli õppejõult Alabama Alaska ülikoolidest, kes istusid terve õhtune pooliaga tuliku sillal. Krista Kaera tõlkes deklareerisid mulle nelja tunni jooksul. Ja nad ütlesid parimat, inglise keelt on raske leida. Aga need situatsioonid, mis tekitasid Nende luuletuste sünni vapustasid neid hingepõhjani. Nad ei uskunud, et seal maakeral seal terve planeedi, kus on nii palju. Ja meie jaoks muidugi maailma kõige parem maailm. Et inimene oma kodumaal peab elama sellistes paikades nagu reheahju all näiteks oma kodumaal või peda boksis kükitab ja nad ei teadnud, mis asjad need on ja nüüd nad üksteise võidu tahtsid neid lugeda. Kuna see oli, avastas need heaks, et nii õudset olukorda võib üldse maailmas olla. Niisugust alandamist teise rahvakultuurile. Pole veel isegi hea sõna inimene kapis võiks nagu ütelda, sest siis nagu kuidagi need kontuurid ja sekkinevad paremini. Nojah, küllap jah, eks ta on nüüd, selles mõttes on küll box natuke parem paik kui, kui või rehealune, et eks sellepärast, aga tegelikult ka sellepärast, et, et sul ei ole enam karta kinnivõtmist. Sa oled täitsa kindlas kohas. Ja kisse tekkis prantsuse keelde soojaks, mul on üks luuletus seal kogumikus kaduvikku sillal jõuluööl. Ta kõlab eesti keeles hästi. Ta kõlab soome keeles hästi lugeda, eriti soome keeles läheb hästi Andres Ots neid, kui me soome kontserte teeme. Ja ka Tõnu Oja on öelnud, et, et see luuletus talle väga meeldib. Ma ei saa aru, ei saa seal nagu ei olegi midagi. Nendele see nii kohutavalt meeldib ja Krista kaer tõlkis selle ära suurepäraselt. Aga kõige suurem üllatus, et Tõnu Oja tõlkis isada prantsuse keelde tuli mulle teatamata stama kingitus sünnipäevaks. Talle meeldib, kas prantsuse keeles lugeda nii, et Kirjanike liidus ja Tallinna pedagoogikakooli aulas toimuvatel minu kontserdil igaga reaalkoolis? Ta luges neid ja see oli põnev kuulata, ta ei ole väike luuletus. Nii suur luuletus, ta ei väsita. Nii et see oli üllatus, eksprompt, üllatus, see oli ekspromt, üllatas ja see oli tore üllatus. Eksi võtan siis härra Leesi oli need üle vaadanud, ka. Oleme klapis, sõnamatki meeldis Tõnu ajale väga, see tähendab makinose Prantsu vabadusvõitlejad ja esto nii jamad Kiia on, leidis need riimid edasi. Väga meeldis ja ta ei teadnud ka, mida see sõna tähendab, kuna mina olin sellest kuulnud ja ma väga olen kaasa tuntud makkidele oma elus olles samasugune siinkandis. Et kas tubli. Kuhu hulgast nüüd mulle tundus selle sünnipäeva kontserdi põhjal, et Soome publiku hulgas võis olla ja võib-olla väga palju ka vabadusvõitlejaid nii-öelda omaaegseid. Ja ja nüüd me siis läheme Soome, seal oli, ma ütleksin niimoodi, seal oli päris palju kutsutud sünnipäevale minu relvavendi, kes olid. Jätkuosa ajast saatkois Orasse, nagu nad ütlevad, jätkusõda võime eesti keeles või midagi sellist öelda ja ka soomepoiss oli kogu soomepoiste peaaegu kõrgeim juhtkond, Eestis olev oli seal kohal, nad olid tuttavad omavahel. Ja muidugi eks Voldemar Kuslap, mäletad ka seda, kasvõi siis kangasalas meie esinemist ja seda kohtumist saad tõsist südamlikku kohtumist Soome sõjaveteranidega ja Lions klubi olid nooremad vanemad reservi. Ohvitsere ka. Ja, ja kuidas, rääkis Sulo randa vaara siis seal, kuna olime pärast kontserti koos? Kas teate, Soome on sügavalt hõimumaa ja ta mõistab meie probleeme tõsiselt ja tunneb südamest kaasa ja meie, kus meie olemegi teinud kõikjal, me tunneme väga suurt poolehoidu Eesti vabadusvõitlusele. Mis siis, et nadolid julgevad nei otsustanud toona midagi. Aga millega nad hakkama said, vihastada? Oleme peaaegu hakkama saanud 50 aastaga. Ja ma tahaksin öelda ja nad mõistavad, kellega me koos oleme olnud nendel rasketel radadel Karjala kannakse. Nad mõistavad, et Eesti ei ole olnud mitte mingisugune ahistatud maa. Ma olen nii tugevalt selle vastu, ma ei luba kellelgi nii rääkida, see on vastupanu kõikjal kõikides instantsides, isegi seal selles suures majas. Endine parteimaja. Ma olen kuulnud huvitavaid asju, reaalkooli koolikontsert. Ma vestlesin direktoriga ja kuulsin selliseid asju, me ei pane tähele, me muudkui aega puhastame platsi, lükkame kõrvale kõiki, kes on teinud minu sõber on Vaino väljas, minu sõber on meie väga lugupeetud president, õeke, no ütleme, et ta nimi Jaan, kellega sa said tuttavaks saanud Arnold Rüütel, kelle ta kätte ja, ja rääkimata, rääkimata Lennart Merist kirjanikust, nii et kõik on teinud ka punkris olev meedias reaalkooli õpetaja, kes töötas siis koolivalitsuses, kuidas ta võitles välja vandenõuga, kuna parteipilet taskus laevata meestega. Et vene koolide asemele nad ehitasid kolm eesti kooli sinna, sest mitte keegi ei tea. Me kõik panime vastu. Kas Veljo Tormis, kui ta kirjutas laulul Lenini sõnad ja kõik laulsime, kas mõtlesime, et see on nii kangesti armas? Me tegime ka need olid, need olid sõnad Greenik, naersime, noori, paluti filharmoonia lava kohe vabastada, otsekohe kui kuuldi neid sõnumeid. Ja, ja, ja ma ei tea, kui välja. Tantsis Veljo Tormise tormis sai suure preemia rahvaste sõpruse rapsoodia eest ja siis kunagi me küsisime niimoodi, et tuled, et komisjonis, kes selle preemia andis, mõni inimene oli ka, kes kuulis. Kuulis, mis sinna kirjutatud Tere. Ta ei öelnudki, et Ester Lundvik Rootsist on ott neli Orissaare noorem õde. Ja nüüd oleks hea küsida, et kui sina kuuled oma venna laule ja luulet Fantaasia on suur ja mõtted, tema mõtted, kas fantaasia või tegelikkus, tegelikkus palju tunnistanud? Ei mina tunnen Tallinna ära, sellepärast ma ütlen, et seal palju tegelikkus kõigi fantaasiatele kiude Tani, poeet, eks ole. Niiet, aga see seal oli küll, kui ma lugesin seda. Ma võtsin saamatuid, ma hakkasin lugema ja kui ma hakkasin lugema siis ja ei sage, siis ei saanud ära panna. Kui helises ukse taga, kas siis ma ei arvanudki? Ma panin ukse kinni ja ma lugesin ja lugesin ja pärast kui raamatu läbi ja olin naernud ja ma olin nutnud. Mulle tuli nii palju asju meelde, mida ma võib-olla olin päris ära unustanud, aga aga oh selleks mul tõesti nii südamesse. Ja pärast kui ma lõpetasin, siis hakkasin jälle pealt yhest otsas ja teises toas, sest ma mõtlesin, et kas see oli siis tõesti nii või kuidas ta nuia? Neelasin lausa ühe ööga selle raamatu läbi, kuna meie mingil määral meie lapsepõlvemaad on ristunud, tähendab nii Elva kui Tartu kandis ja siis oli ääretult põnev. Kohe kujutlesid. Millise kohaga seal konkreetselt tegemist? Väga huvitavalt jah, väga huvitavad karakterid ja väga niukse värske pilguga nähtuna ja. Sain selle raamatu, et see oli ainult nende kevaditi tüdrukutest, keda ma palju tundsin, kuigi nimed olid teised. Aga see ei olnud ainult seda, see oli ka meie meie minevik, aeg, mida me läbi elasime, nii see oli nii väljendatud, et, et ma Ja kui siis oli sõja ajal, kui ta, meie lähtusime teineteisest ja pärast midagi enam ei teadnud. See oli, see oli väga, väga-väga hea, kui sa näiteks jumalagajätt emaga seal ei olnud ju küsimus kevade tüdrukutest oli kui me tulime sind saatma ja ema käima, kui ma lugesin seda, kas siis siis tõesti ei saanud midagi muud kui nutta. Ma mõtlesin, teie olete emale liitlased. Ei kunagi maa oma esimest poega. Ja siis ma mõtlen jälle nende sõnadele. Et poeg, ära muretse, murdujad. See on see anne Kui te laulate Voldemar Kuslap neid jahule taiga, tuul ja Caromontilisemaid laule sõnajalaõis. Kuigi seal on võib-olla Velo hullemini seda traagiliste otsekui päiga tuules või hulkuris või sa näed neid silmi, kes sulle vastu vaatavad. Üldiselt ega päris hea. Või kui te vaatate, käsi enamise laulda? Vaid sellepärast, et sa pead ikka oma nab, mitte ennast eksponeerima paid laulu ja, ja selles mõttes noh, kuna need on, need ei ole Lilje poeedi kirjutatud, vaid need on ikka oma isiklik elamuste põhjal ka sageli süga lüüriliste laulude juures nihukest, dramaatilist ala teksti ja toone ja, ja on laulud, kus avastad jälle uusi nüansivõimalusi. Sellepärast et väga igav on lihtsalt. Võimaldavad. Avada uusi tahke ja, ja, ja natukene jälle teisiti seda esitada, kui eelmine kord. Millistes paikades on olnud kuulajaid kõige rohkem? Kust need kontserdid on toimunud? Kangasse lühend Järvi samutigi võib-olla valge, kuskil oli hästi organ, porist rääkimata. Ori oli väga hea kangampe, kus ma ligidal niine Solosoofisse kooli lõpetasin, ka seadusid koolis tuli tulnud teades, leht rääkis sellest n. Ma tulen oma südamekodulinna, kus kontserdid toona toimusid, kui ma olin koolis ja neid kohti üles lugeda ikka päris kindlasti. Ergraris. Saksamaal on muidugi suur saal oli täis saali ikka täitsa. Jaa, aga mis minule väga palju tähendas, see oli 70 paar aastat tagasi, kui Jelle teadis, meil oli konsent. Kahjuks Volli, sina ei tulnud vanad tulla, see oli üks suur miinus tõesti, oli sellepärast, et see õhtu oli erinev teistest õhtutest, ma usun, sellepärast et mina olin, minul oli jõbineerume, et ma olin 20 aastat olnud IRL juba Tallinnas kunstnikuna. Minu suurem vend tuli sinna mammussikage ja oma atistidege. Ja minu noored ma teen ja sellest rääkinudki, aga haareldiiris seal meie noorem vend, tema oli üks väga, väga andekas kunstnik Jevles, ta joonistas, ta joonistas, talleti joonistas ja kuigi ta oli ainult 22 aastane kui ta meist lahkus, ta uppus jões siis anda, Pariisis käinud, tal on palju, näitas seal notaanliks ainult kohalik Jevle tutvus vaid tema Asjon natsionaalmassiiv, mis tähendab rahvamassi Stockholmis. Nii et kui kunagi sinna tõesti teate kindlasti minema, tikkisime haaraldierissari asjade vastu ja need niikaua edasi, seal on nüüd 94, ta, see oli 52 ike vees ja veel tulevad inimesed ja vahetavad ja mul on jääte nii vanas linnas Jevles. Ja seal mul on üks osakond, kus ma alati näitan tema töid ja need noored, kes Stodeerivad kunsti, Nad imetlevad, missugune andlikusteloni. Teie pere on kunstitäis. Võib-olla me räägiksime teie perest lähemalt peale järgmist laulu, on teine aeg ja millal siis ikka Nactorni kuulata? Ma tegin lahti oma luulekogumikku 100 soneti. Ja mu lemmikluuletus on selline platoonilise õrnusega nukk Turn. Sonile tulemist ei kuule ja panen hiljukesisu. Supaakil sool. Ja maid kohmetu. Ja kui su unenäod kõik viimati on läbi, Ma lendan tuule kukil lahkuvale, kuule ja ronin taevaredeliga luulepuule ja nopin värsioksalt, sule kuldse käbi. Ja uuel ööl jälle seina kaudu tulenenud jaamas ka sinu suu siis tasasule. Ja poetan sinus sülle luule kuldse käbi. Ja mul on. Meil on stuudios üks nendest paljudest lauljatest, kes on esitanud Jürissaare laule. Voldemar Kuslap, kui sa tutvud tema loominguga teed sa seda koos muusika ja tekst koos või loed sa lihtsalt tema sõnu, enne kui hakkad muusikasse süvenema? Mõlemad väga tähtis on, kui ka helilooja ja teksti autor on üks ja sama inimene ei ole kunagi teksti ja muusika rõhkudes. Ebakõlasid ja nagu ma ütlesin, et ega esmakordse lugemise laulmise järele tee. Nii et iga asi, nii nagu vana viin läheb iga aastaga paremaks, nii ka lauludega, nii, iga kord leiad jälle uusi nüansse juurde ja ja võib-olla päris valmis nad ei olegi saanud, tähendab minul minu oma jaoks. Nojah, mu meelest iga asjaga on siin ilmas niiviisi, et iga uus pilk annab midagi uut. Ja tõepoolest need laulud on kontrastsed eesti muinasjutt. Kui õitseb toomepuu, ei tea, sunnime. Siberi taiga tuul ja. Ja samas nad ei ole sugugi lihtsad lood, võrdlemisi suure ulatusega, liiguti, võtame seda igal juhul, see on peaaegu kahe Oktovilise ulatusega. Jaga intonatsiooniliselt. Nii et siin ei saa niukse väga maskis häälega lihtsalt laulu maha põrutada, siin. Tuleb osata häält värvida ja, ja et laulus peituvaid mõtteid välja tuua. Mis sind võlub nende juures? Ma mäletan, kui eesti muinasjutt tuli, siis oli niisugune aeg, et tähendab, kui me selle salvestasime kusagil jaa, palun, helilooja, millal see siis nüüd oli 88 või 89 millalgi silmad ühes kohas tuli mulle postiga, kus kirjutatakse, vaat siin on üheksa. Niiviisi siis nad, see eesti muinasjutt oli ju midagi, tähendab, olime vabad, suhtlesite, liikusime vabaduse poole, jäälipp juba lehvis. Ja kõik see oli jaa, lipp lehvis. Aga 29 29. Ja aga ikkagi oli kuidagi nii ehmatavalt värsket vett näed kevadel juba kuidagi käes, et, et nendest lauludest tabasid ära, et vabariik on käes ja kui ta veel ei ole, siis õige varsti tuleb. Oli kord üks väike. Küllap via Kirsiza. Ja näed, ega kallas tuhasel ahelaid. Haigatuis ku läänevaid Ja. Kaalu. Ja elu. See oli ka nii. Raadio seitse jätkab. Meie stuudios on proua Ester Lundvik Rootsist. Ta Otner, Jürissaare noorem õde, Otmil, jurist, saar, kes mõni aeg tagasi pühitses oma sünnipäeva sel aastal kauni kevade hakul ja Voldemar Kuslap, kes äsja lindilt laulis, aga kes stuudios on ka juttu rääkimas. Kevadine aeg, kevadised laulud. Toomepuud hakkavad võib-olla varsti õitsema, kui lumi ära läheb. Kaunid soneti täis armastust. Ott neli ristsõna, mis on siis inspiratsiooni andnud ikka kõige rohkem, kas kevad ja armastus või vanglapõlv ja protest. Kui me räägime sellest kevade luulest olettides siis mulle andis tõuke Marie Under, juba siis ma tundsin peast kõikide, ma usun, et ma lugesin peast kõikide ballaadi, võlusin tüdrukuid Tartus suurtel koolipidudel. Ma väga armastasin lugeda luulet ja esineda. Ja tõkkesaabluulele anda ikkagi puhas tunne. Kuidagi hästi sügavad silmad. Ja mis sest niiväga nüüd ma arvan lahti mõtestada ja täpselt rääkida. Ei ole, mis tarvet ma tunnen lihtsalt, ma pean nüüd kirjutama, neid tuleb robinal siis järsku ükskuvad nagu son ette on tulnud järjest iga päev isegi neli. Kuna sa oled hakkama 460 saniti ühe lolli sotsi, soliti pärjagi. Seal lihtsalt on haigus, ma ei saa tast lahti ja nüüd ometi, kui see raamat sai valmis, ma olen lõpetanud soneti kirjutamise. Aga suveti eriti seal minu armsas suvekodus heinastes. Nüüd välismaal, Lätimaal, seal on mul üks võrkkiik, õues on 42 mändi, ma viskan sinna, tähendab taevasse, mändide kiikumist, romantik, nagu ma olen ja täiesti parandamatu, kui selles eas nagu praegu ja täpselt samasugune toona kui ma Underid lugesin. Ma ei suuda, ta tuleb ise ja mina, ei, mina natuke aitan kaasa, ainult panin paberile, kui oli, üks on valmis ja siis asun kohe teise kallale. Heinaste annab mulle õudselt jõudu, ma saan sealt männilatvades sinisesse taevasse vaadates kõik puhta kätte. Saan puhtumatu, see taevas ja see kõikumise merekohin seal, küllap teised suured poeedid on ka sealt inspiratsiooni saanud, pole mingi erand. Ja kui ei ole just parajasti seda, kelle silmad sunnivad. Me võiksime siis tänases öös kuulata ühte puutumatut puudutust kevadest kirsituli. Kui kirsilill süttib nüüd sanete valge kogu aed sa kevadet kui esmakordselt ka, et mis üleöö kõik alles Õilmenete teed, vallatlevaid värsipiruett, taas aastate eest päikesesse Paed ja meile kirsilauludega laed ja punud lendlevaid riivi kett on nagu istuks valge tüdruk õues ees värske lõuendmaali mure põues balletile pakitsemas värvide sonett ning luuletuhinas. Sa usud, et see tüdruk silmisele kirsi tuli vaid sinu pärast täna siia tuli. Poola või tuleb siis kõrre? Ilmis. Kuule, jäta au, kes ta ka ju ootab. Oli tegu juba? Üle, aga kui mulle kõik soojad Lembus hella teema. Ei tule. Öid. Kavas lubjalaius. Ei tuleks aga sul, õde tuleks ta ka, kui õitseb. Liiva. Ei, ma ei ole. Ka seda, aga see Meil mõlemal on taevakarva silmad ja suvepäeva puhas nende paist. Südamed on jaaniöised ilma täis soojust maist jahutust, ebamaist. Saared, põlev sõnajalalill. Ma joon sinu tuld, ilmist kõvaist. Leek pik kasumbuks Amblas ametil napis kannan jaanikoit mitu naist, kel päikse juuksed, taevakarva silmad, mis magades sky tööle. Kust kustub jaani ja algab päev, mis terveks eluks oletanud käe. Val vormeid türmi hoovi. Ta harjamat Kui me tema laulma Vaatu üksi see teab, et kui poleks õuel suus. Liisu ei tea Suni tiimide neist end kui sõna olema. Vaid ta saab uputada. Su naeratus. Et kui poleks Uuelsus Ra avad Liisu ei tea Suni. Siin ei iial. Kui olla prii kui vol urus. Kui laulma? Nad peaksid teadma. Kui poleks õuel? Liisu. Raadio seitse stuudios on Ester Lundvik Jüristo ja Voldemar Kuslap Onjel Jürissaare kaunid poitilisi laule ja luulet oleme tänases öös kuulnud. Aga me vaid teame, tema tester on Rootsis kunstnik, me näinud tema loomingut ei ole. Meie-vormis räägin maa, aga Voldemar Kuslap on läinud ja nüüd sa võiksid meile lähemalt kirjeldada, mida sa oled näinud, millise mulje sul on jätnud tema keraamika? See on uskumatu, et selle pisikese hapra välimusega daami sisemuses on nii palju fantaasiat, et tal on niuksed, kuldsed käed, mitte ainult keraamikat, seal on ka väga palju, kuna ta on väga tunnustatud moekunstnik ja seal on muidugi see seda pisi plastikat on seal niivõrd palju ja, ja, ja kusjuures ükski eksponaat ei ole teineteisega sarnane. Nii et see ei ole mitte niisugune. Nov, kuidas masstoodang vaid iga eksponaat on omaette kordumatu. Millised värvid ja vormid ja kujundid? Sõnaseadmise oskus on selleks liialt vaene, neid muljeid nii täpsetest nüanssides edasi anda, aga tõsimeeli jätkus seal kohe päris mitmeks tunniks vaatamisrõõmu. Kas sa said aru, et sa oled ateljees või sa said aru, et sa oled kodus või said aru, et oled suvilas või saunas? Ja see on üldse muinasjutt, sellepärast et see on niisugune tore anaaegsete elamute niisugune rajoon ja nagu ta enne ütles, et on ateljee, ühendatud ka koduraja pisikesi siseõue ka ja, aga muidugi, just mis puutub ateljeesse, seal on ikka väga palju Niukest avastamisrõõmu ja silmarõõmu. Kõige hilisema südamega inimese jaoks. Aga ikkagi huvitab, mis mehe pilku siis kõigepealt püüavad, suured vormid või väikesed? Vaat kunagi ma mäletan Käisin Kadrioru muuseumis ja üks laps oli lapsekäega kirjutanud külalisteraamatusse niimoodi, et käisime moodsa kunsti näitusel, kõige enam meeldis nurgas olev ahi. Ja muidugi lapse jaoks oli see täiesti tore, seal väga toredad toredate ornamentidega kivid ja. Aga ma ütlen, et ma olen alati imetlenud, kui jumal on või looja on õnnistanud eriliste annetega inimesi ja, ja siis vaatad, et näed, kus fantaasial ei ole nagu piire. Ja, ja tõesti seal ja ma sain kohe päris tükiks tükiks ajaks suure elamuse. Ester, mida ta siis kirjutas külalisteraamatusse? Ei, ma ei taha kõiki asju ära rääkida. Ega ta jah, umbes nii, nagu ta nüüd on öelnud, et vapustav vaimustav, fantastiline ja, ja umbes niimoodi midagi. Veel veidikene suur avastus enda jaoks. No millised vormid siis ma ei ole läinud ma küsida täiesti rumalat viisat, millised vormid, millised värvid ja võluvat ühte habrast naist? Ja seda ta kah kirjutas. Ja missugused farmid, ma, ma usun, et jah, mul on nii palju turiste, kes suvel tulevad ja nad ütlevad, et nad ei ole kunagi näinud niisugust keraamikat nagu mina teen. See on teistmoodi. Ma ei tea, kui ma algasin kunagi õppisin, siis ma proovisin siia ja sinna. Et nüüd ma kuidagimoodi deali, ma, ma lihtsalt tihend tuli umbes samuti nagu minu vend ütles, et tema kirjutab, et mis siuksed ümmarguseks valmis midagi meeldivat, aga ümmargused ja põnevat vormid. Suured farmid ja väga väikesed farmid ümmarguseks farmide häält ja väga laiades sillesse lähevad käele teated, farmid keraamikafarmid, need on meie inimesed ja need just need viimased asjad, mida ma olen teinud selle talve näituseks. See ongi minu minu, mida öeldakse, minu farmide perekond, keraamiliste farmide perekond ja ma olen teinud nagu nad lampideks, ma olen teinud emad, ümmargused. Ja hoiavad oma süljes väikeseid-väikeseid faasisi, täpne, need on lapsed, ema ja isa ja lapsed teinud perekonnapilte, kus ma olen pannud teminin, farmid, mis seal ikka laiali laiemad alt ja siis on mask, vormid, kes seal isad ja nad on kõrgemate õlgadega ja lävel madalamaks madal kitsamaks. Minu eesti keel ei ole nii vahvalt igalühel ja need lapsed, kes olid, need on ju ikkagi lapsed, on siis nendel on suurest pead see väikene keha. Ja pärast mida vanemaks me läheme, siis tulivad need õiged, seda? Ei, ma arvan, et, Jaa, aga igal juhul need need Uuleformid Nendest on päris palju kirjutatud. Ja see on, see on olnud väga põnev neid teha. See on väga huvitavalt teha neid perekonnagrupid minu farmide perekonnagrupid. See ja see on tõesti huvitav idee valmis, tead, mida sa tahad, või sa teed ja selle tegemise käigus ja ta tuleb nii ootamatult. Need, ideed tulevad Kreeka väga ootamatult. Ma ei, ei saa teha nii, et mine ja otsi ideed, et neid ma, mida ma siis teen ja kuidas ma teen, siis ei tule mitte midagi. Aga kõrge, kõrge tuleb, ta tuleb lihtsalt. Ja ma näen oma silmade ees ja see on imeline käed ainult imelik ja võtavad elu ja need just perekond võtab elu ja ma ei tea ainult yhe. Ma teen neid palju igasuguseid, jälle kaks asja Jeesugust suured. Ja kui sured umbes võib-olla üks meetodi suured farmid ja siis väiksed väiksemad väiksemas ja ma panen need formis kokku, nii et nad saavad, saavad ühenduse teineteisega. Ja siis mängin. Need, millest ma räägin ja need on valged valged seal valges, puhas, valge ja puhas ja nii et need filmid elavad maisse, iganenud värvidega. Ja siis on veel nime panemisega ju väga raske selles mõttes, et noh, eks me kõik tea, kuidas lapsel on raske nime panna. Tekib idee ja nüüd tuleb sellele ideele leida mingisugune sõnaline, selge ja paljuütlev väljendus nimi. Kuidas kunstnik paneb oma kompositsioonis nimme nimesid, sul on seal Ja nendel viimastel ja seal on see, et ta on minu farmide perekond. Ja. Lihtsalt niimoodi perekond. Ja need on perekond, masselgitan ja teate ma, mida ma ütlen. Lapsed, kes käivad nii palju, mul on kaks kord aastas näitust mul yle 40 näitus olnud vanas linnas ja iga ja talve inimesi näitas, on tõesti, see on üks suur tähendab seal vanas kultuuri linnaosas, kus, kus mulle ateljee on, mille ma sain. Jah ja seal seal on meil, jah, me peame ikka näitama, mida me teeme ja see on väga kuidas öeldakse, ups tati rootsi keeles, see on. Ja see on väga tuntud päevad, nendest kirjutatakse palju ja, ja see on väga huvitav, et nad on nagu tähelepanu kesk ja aga ma ütlen yhte asja, mida, kui ma nüüd räägin oma farmidest, siis mul tuleb koeraga meelde yks asi, mis mis paljudele inimestele annab väga palju tänaga. Kas oli paar aastat tagasi, kui meil senine õhtu oli teatris siis ma tegin selleks oma, ma mäletan oma lapsepõlve Tallinnat Ma tegin, mängisin farmidega ja meie tornidega valgest savist. Ja ehk ette siis ma panin need tarigaksed, mille südamesse panime, tule, nii et see sümboliseeris nagu eestlaste tundeid oma kodumaale. Et see tuli, põles ja andis varjusid ilmine siooni kogu selle fantaasiale. See oli fantaasiaga, need vormid on, nagu nad on, olen neisse tudeerinud, nii, see on nii huvitav olnud. Mul on õpilased ka vahetevahel, aga nendele õpilastele ma näitan, et mitte midagi, see oli üks. Kui nad tulid, sest ma alati panen kõrvale, ma tahtsin seda vabalt teha, et keegi ei ütle mulle midagi enne ma tahtsin omaenesemõtetest läbi ja kui ta kunagi võttis mitu kuud mul kui ma kunagi valmis sain ja meil jõulunäitus oli üks sees umbes nädal enne jõule näitust siis ma läksin, mul ülemine ateljees on üks suur saal, niisugune näitusesaali ja seal. Ma olin pannud selle kompositsiooni laua peale ja pannakse põled tulema. Ja see oli õhtu pime, talveõhtu ja siis ma läksin oma õpilaste juurde natuke seda umbes 12 pikki ja ütlesin, et nüüd nad olid nii uudishimulik. Kuid nad teadsid midagi. Nüüd ma võin näidata, mida ma olen teinud. Siis nad tulid sellesse, seal siis jälle see, kuidas need vaatama, et ma võin lugeda nende silmadest, silmadest, nende nägudes, kuidas nad oi ja nii ja üks haruldane tunne, see on see tunne, mis annab mõtteid jätkuse kunstiga, mis annab nii palju, et anda inimestele midagi, mida ise oled teinud. Oma mõtetest oma fantaasias. Kas see on nii lootusetu mõte või saaksime me kunagi mingil moel näha sinu kunsti, oledki mõelnud mingisuguse näituse korraldamisest Eestis. Ja mõelda vaid põlde Kõslev, siin ta on, ta on eelnevalt seda nii mitu korda, et miks ei tule, pead ikka tegema midagi. Igatahes ja temal on nii kerge oma häält kaasa võtta. Aga minul suured asja, et see on nii, see, nii, ma tean, et ma olen käinud nendega siin ja seal ja tõstel ja sellest on tehtud palju pilte ja jutte, intervjuu selle kohta, aga see on nii kergevõte ikka samale maale tulles siia kodumaale näidata. Vaidlen joon päeva sees on olnud sellest juttu ja Eesti nii ees Stockholmis näidatud seda ja nii. Aga ega ei olegi eriti kasu. Et pole midagi, tuleb vaadata üks suur. Voldemar tuleb appi, mina tulen. Nagu nad ei ole tarvis kohvrisse panna. Ja muretseda. Selle eelmise jutu juure selgitas, et see on nagu Tallinna vanalinna Panoraam siluetis, tornil oli kontsert, siis oli fooliks, seal taga oli fantastiliselt ilus, oli suurendatud kogu lava laiuseks varjule ka. Võib-olla see küsimus on teile nüüd valus küsimus, aga tahaksin teada ja võib-olla meie kuulajadki ühe perekonna lugu ses mõttes, et kas te mäletate üldse seda hetke, millal teie pere kõik viimati koos oli? Aga muidugi täiesti selgelt ja see on alati kaasas, mitte kunagi joone on väga selgelt meeles, kui isa läks ära. Ja viimane foto on ka silmade ees. See oli enne Kui ema võttis oma linnukesed kaasa mina metsast põgenesin, Soome sisse, lagunes korraga kõik. Me ei ole kohtunikud vanemate vahekorrale. Küll on kurb, et üldse maailmas lahutusega. See on jätnud sügava pitseri meie elule. Mulle niimoodi tundub, et võib-olla see sügav nukrus, mida me piiksis tundsime tookord ja väga raskelt üle elasime murde east natuke vanemad, noored kui see. Meid tegi natuke varem vanemateks, kui me tegelikult olime. Ja siis tulid kõik need ajad sinna otsa. Nii et me alustasime vastupanunäitamisega, perekonnaelule ja kõigele muule, mis meile kõikidele valu tegi pärast meie riigi pärast. Segarastas meid. Aga on kahju, ääretult kahju on tollest imekaunist, perekonnast on kahju kolmest lapsest ja nende toredatest vanematest on kahju väga energiliselt andekas isast, fantaasiaküllusega isast kellest me mõlemad sinuga oleme saamu saanud fantaasiad. Ta oli niisugune kõnemees, et, et keegi liigastunud tundide viisi, mu sõbrad tulid, istusid maas, põrandal kuuladki, isa mõtles omast peast välja, kriminaalromaane meie jaoks. Järgmisel päeval jätkas ja nii see käis järjest. See fantaasia, mis on ões erakordne fantaasia, ma kuulsin esmakordselt vormida teooriat. Ma olin vapustatud praegu siin, kuulates seda, et ta üldse ei väsi ära, ta ei ole mul selgitanud seda, ta ei ole rääkinud, mismoodi ta mõtleb ja seda teeb. Ma praegu kuulsin, et uued valged vormid, isad-emad ja kõik see on nii põnev kuulata. Et ma olin lihtsalt jahmunud. Ma küsisin see Eestimaa siluett mälestuseks meie lapsepõlvele see kaunis puhas, ilus valge siluett. Et see ongi nüüd kokkuvõte su elutöö eest, vaata mida, kuhu ta läheb edasi. Ja ma olen, tundub täpselt sama asja, ma imetlen. Aga võib-olla see on saatus seadud, miks meie suured loojad nii vara väsivad ära? Ja idee pärast enam midagi pikki aastaid enam ei loo absoluutselt midagi. Kui ma tunnen nüüd päris küpses täis eas olevana, et mul on kõik alles ees, ma tahaks hakata nüüd tõeliselt looma, järsku õnnestubki see, kui tervist on ja nagu õde samuti. Ta on praegu kaheksateistaastane tüdrukutirts ja mina sain alles täiskasvanuks nüüd paar päeva tagasi. Ja need on imelik ja, ja, ja ma tunnen, et, et mind on just aidanud see. Ma ei ole saanud, see raamat, kevade tüdrukud ja sellega ma tõin. Meie esimese Eesti aja, Vaba Eesti esimese nooruse. Panin siia vahele lapsepõlve ja nooruse ideaalid ja selle moraali puhta õige suhtumise, nii nagu meil kodus oli naisesse, emasse, vahekordadesse tüdruku ja poisi vahel olime absoluutselt puhtad, meil oli oma maa, meil oli nii tore siin elada. Tunduvused 1000 korda, kui tahate, kulunud jutuna, et päikesepaisteline ta oli nii meie lapse, meie laulikute lapsepõli oli päikesepaisteline ja ma ma ei taha selge, mida vanemaks muutumas näen. Mul on nii kahju, et ma ei saa seda enam tuua sellele noorusele, kes praegu taas vabas Eestis alustab oma teed, et me ei suuda nendele enam anda toda Eestit, mis oli vabaks ja 20 aasta jooksul kasvatatud kõrge kultuuriga maaks ei saa. Ja nüüd Aga mina küll elu lõpuni sa teel. Ja nüüd siin on abiks Voldemar Kuslap, Teo Maiste, Mati Palm, Jüri Aarma, Andres Ots ja kõik, kõik need vahvad poisid, kes nüüd kaasa teevad siin võimor, ansambel, me alustasime praegu ringkäiku koolides Eestimaa koolinoortele. Ma olin vapustatud vastuvõtust reaalkoolis reaalkoolis, praegu õpib minu tütrepoeg esimesse klassi, läks reaalkoolipoiste klass, on see, nagu meil vanasti oledki poiste klassis, Treffneri gümnaasiumis, mina õppisin ja poeglaste gümnaasiumi poiste klast pestolmid ja ja mis siin olid kõik see kus ta vaatas ja ikkagi niimoodi eraldi tüdrasse gümnasist eraldi, nüüd proovivad kõrvuti klassi tüdrukud ühes klassis poisid, teises klassis. Ta on nii tore. Ma käin vanaisana seal vastas ja see on tore, mõtlesin, et peaks siin koolis midagi tegema, kuna väimeeski on füüsikaõpetajaks seal natuke mõningate tundidega, kuna ta armastama kooli vaimu. Ja miks reaalkooli mõte tuli. Ma tahtsin viia selle reaalkooli vanemate klasside õpilased oma puhta nooruse juurde. Mitte rääkides, oh kui ilus, seal oli vait kunsti kaudu näidata. Nende laulude kaudu luule kaudu näidates joome jutustada kaudu elavalt näidates, mina olin see metsavend, mina olin see ja see niisugune oli siis elu mina ise mitte, et oh, nii on ja nüüd teeme ja teeme ja ma palusin neid, vaadake iga päev seda poissi, kes teil on seal samba otsas iga päev, kui mööda lähete, heitke tõsine pilk selle peale. Traditsioonid, mis olid Treffneri gümnaasiumis need traditsioonid, elavad reaalkoolis ka väga tugevad eesti traditsioonid. Ja neid rõhutatakse, kriipsutakse alla. Kui kaunis oli seal laulda kaks tundi ja lugeda ja jutustada, kui keegi liigatanud direktorile suur tänu sellest, ta pani kogu kooli seisma mingeid vahetunde, nii kauaks. Kontsert käib rõdudel, niisugune ilus akustika ja puhas tõde, Eesti tõde ja nende traditsioonide, meie ühiste meil Tartus, Treffneri gümnaasiumis, seal, tema kommertskoolis, Tartus kõikjal see oli niivõrd püha ja suur meile. Et natuke tuua ligemale. Et iialgi enam niimoodi meie ei suhtuks. Seal võõras meile kõik oma eesti romantika. Ma tulin tooma teile teatepulka tollelt esimeselt puhtalt eestimaa noorusest, see on siin raamatus seal kontserdis ja ma käin kõik gümnaasiumid läbi ja siis käige ülikoolis läbi sellega sõnumiga. Ja need toredad härrased, kes läbi nende raskete aegade, ma nüüd oli võimalus mul nendele pedagoogikakooli aulasse öeldes, nad laulsid viie plussi peale ja esimesest erakordne kontsert, see, mis Kirjanike majas, see oli kahvatu selle kõrval, mis seal toimus. See oli, ja kaks ja pool tundi istusid tüdrukud ja poisid seal suud ammuli, elasid kaasa. Ambatsioonidena. Ma mõistan selle missiooni tähtsust, et toonane meie lapsepõlv ester ees, tal oli kõva kuulitõukaja. No oli uhke. Ta hüppas kaugust, ta nägis vegi jalgpalli, ta mängis jalgpalli, see meile meeldib tüdruk tülli pööranud. Tema tegi, meil oli nii palju takistusi olnud, aega, midagi, mina hüppasin teivast ka tennise, jalgpalli ja korvpalli kõrval, meil oli niivõrd, oli elu täis õnne me Eestimaal kõige tegime, oli uhke Tiidud Palusalu luht Toomsalu pealegi Kerese peale olime nii uhked väike rahvas ja meil oli nii õnnelik, kellele mõtlesime, et küll on tore ikkagi elada ja ma tahan nüüd nendele, kes praegu tulevad. Ma tahan, et need noored, kes praegu lõpetavad 12. 11. klass, 10. klass, kes seal istusid, nendele tuua see sõnum nüüd isiklikult mina olin seal. Mitte nii, et oh, niuksed ajad olid vait, mina tulin sealt, ma tulin läbi metsade, vanglate madin läbi sunnitöölaagrite, ma tulin siia, tulin läbi asumiste siia, ma olen püsti. Eesti, ma ei ole kunagi ahastuses olnud, on olnud pidev vastupanu, tugev vastupanu ja nüüd hakkab tulema teie ise hakake tegema, kirinaid vaja, keegi muu, täiesti tee käed külge, nüüd kõik poisid-tüdrukud, moraal korda, hakake armastama, jällegi romantikat, hakake rahastama luuleta sentimentaalsus, melanhooliat, inimesel loomulikud vajadused. Ja sa teate, kui ma loits õrnasoleti sedasama nuturni, seal siis seal plahvatanud. Kas ma sain õrnusega tuua meie romantilise noorusega Sõekkele nende ette, küll on kahju sind seal ei olnud reaalkoolis praegugi pedagoogi koolis, ma julgen see niivõrd lähedal olnud, nendele tuleb äratada sellesse uuesti. Ja see on minu missioon kuni surmani. Ja ma tänan. Kas sa tead, kui tore on see Need mehed nagu Voldemar Kuslap? Ta on kõige rohkem ja kõikidest kõige paremini laulud minu metsavenna vangi laule. Ta ei tea, kui tänulik ma talle olen. Ma olen tal seal palju kordi rääkinud, ma ei tea, kas ta mõistab, ma ei, ma usun, tema, mõistad, on sügav inimene. Ta on nii kriitiline enese suhtes. Ja Ta on kriitiline ka minu suhtes. Vahetevahel aitab nagu vana lava tugev jõud. Aga ta on eesti kultuuri üks säravamaid esindajaid. Ära sa tee nägusid voli, ei ole midagi parata, senine sa oled. Sa ei tohi midagi katkestada, Ma ei lase sul, ma räägin ilma sinuta, kus sind ei ole kaasas, nii nagu Ameerikas lausi, pilu laule ja pärast tee mulle radilist, sa oled üles tõusta ka seal sinna viidu muusika. Ma tänan sind väga selle eest. Ja kas te kujutate siis omale? Kallis Enekeneks, sa kujutad ette, mida tähendab punkri mehe metsavenna laulud niisugustest suudes nad on mind kommunismi kõntsast sellest munast üles tõstnud päikese kätte. Ja minu tänul ei ole piire. Ma tänan teid sind eriti pulli selle eest. Me täname selle kevadise noorusliku romantiliselt tuulehõngu eest luules ja muusikas, aga see tuul ja selle tuulejutustus, mida me praegusel hetkel kuulame on nüüd tollest ajast ja tollest tuulest, mis lahutas ja lõhkus selle aja. Pärli ikka oli see. Juba. Käes. Ta pilvi Tarle. See päini idele. Aga? Ma hinges on. Vere. Vussi ta pistis. Karm samu päevi nagu tundele Tibu kõiku pühib. Riivin keedumuna. Ei, mitte kunagi. Mulle. Nojaa. No pissi Tema ringes näeme teid. Ja. Kes seda, no mis siis, kui? Millal sulgus noore poisi vabas riigis kasvanud noore poisi vaba hing? Konservatooriumi päevil 43. aasta hilissügisel. Välja totaalne mobilisatsioon Saksa sõjaväkke. Ja ei aidanud enam muud kui metsa. Soome peaaegu kogu klassiga Treffneri gümnaasiumist. Kõik koolivennad tulid peaaegu kaasa. Soomes oli ainus tee astuda vabatahtlikult Soome sõjaväkke et õppida talvesõja vaprate meeste käest sõjakunst selgeks ja tulla juhuse avanedes Eestit vabastama. Teisi tudengeid ja gümnaasiumi lõpetanuid. Võeti Soome sõjakooli Taaveti sisalgu, hiljem niinisalus lini salvas lõpetasime, selle saadeti rindele. Käis jutt, et on õige aeg nüüd minnagi Eestimaale tagasi. Ja sakslased annavad välja rindelõigu kätte. Me läksime. Teised läksid koju oma vanemate Ma kasutan siiski juhust ja selle mõtleb välja, et ma olen tänaseni tänulik Eesti rügemendi juhatusele. Et Lohja jaamas peatati minu pärast rong, et ma saaksin oma perekonnaga jumalaga jätta. Me saime kallistada, natuke nutta. Ja see oli kõik ema süda jäänud rahule. Ta mõtles, mida teha. Tuleks mind ja mu sõpru Lohja sadamas enne laevaminekut purju joota, et märkaks enam kuhugi põgeneda. Ta seda tundis, et me ei kohtu enam kunagi. No sa lähed sinna, sul ei ole seal enam mitte kedagi, teisel on kodudki kohta. Miks sa lähed, me oleme ju kõik siin. Ja sa oled pool soomlast, ka mina olen su ema. Lähme koju. Hakka õppima, konservatooriumis, jätka õpinguid. Sa tahad ju heliloojaks? Tormisel merel kaduma poole sõitsime ja kui see tulime Paldiskis maale, siis teatati meile, et meile on amnestia antud saksa valitsuse poolt. Et jääme ellu. Ja teised, 150, peaaegu mõningad pääsesid posti juurde, kes Emajõele läksid. Meid viidi Kloogale Saksa sõjatehnikat õppima sundi selga panema saksa SS vormid. Ja kandsime seda vihatud SS vormi. Ja mina mäletan, külma jäänud, ühelegi saksa ohvitserile kulpi löönud ei tervitanud. Mind tervitati alati enne. Me käisime hüppes, meid ei huvitanud fenomen relvad ja vaatasime, kuidas saaks Kloogal sakslastele tuli alla teha. Tegimegi väikese ala sõidu soli pärast juutide põletamist, mina tegid ka, millest me midagi ei teadnud. Ja võtsime nagu selle laagri korraks üle, aga sellel polnud mõtet. Ma nägin oma endist matemaatikaõpetajat. Härra Jürisson is ja Jüri Saar oli ta nimi siis nagu minulgi. Poisid, jätke jama, et ei vii teid mitte kuhugi välja, et ei saa ju nii suurtele vägedele vastu panna, tapetakse maha, mitte midagi sellest välja ei tule, meie nüüd oleme võidelnud narval ju nii palju ja pataljonides siin ja Venemaal ja, ja meie ei suuda enam vastu panna. Sakslased kasutavad meid ainult ära. Et nad saaksid rahulikumalt põgeneda, nad on otsustanud maha jätta maa. Jätke oma lapselikult mängud järgi, ei, me ikka võtsime laagri üle ja olime kanged sõjamehed seal. Aga mis sellega enam edasi teha ei tea. Relvad korjasime vaenlase lennuväelasi, oli mingeid ja noh, nüüd Eesti võim ja ikka lootsime midagi kusagilt ikka niisugust tuleb ikka, mida meile lubati. Aga ei aidanud, muudkui. Tuli hakata ikkagi taganema mere poole. Paljud said minema minu lähematest sõpradest Ivar Grünthal, praegu arstia luuletaja Rootsis ja nendel oli võimalus raha saada. Minu vanemad olid Soomes, pere oli seal kusagilt raha ei saa, paadiga ülesõiduks enam ja Soome oli mõttetu minna. Soome oli varisemas ka selle laviini alla. Ja mis siis muud teha, eks kaks päeva lehvis sinimustvalge lipp Hermanni tornis, meie postid tõstitasin. Me tegime veel rinde Keila joonele pikkune Tallinnast läbi tulevad, et paneme seal vastu. See oli ka niisugune uljate peatute, noorte vastupanutahe, et no midagi ikka saaks ära teha. See rinne seal mile staabis siis mind pandi staabiülema Hadjotandiks. Oli ka nagu. Mäng liivakastis, nüüd tagantjärgi, ma mäletan, kuidas me leidnud Walteriga kihutasin veel Kivilo poole, kui Pitka pidi tulema ja põgenesid väed meiega läbi, ma küsin vastu ikka sinna taha seda uurima, kas Kiviloo juures tulevad meie väed ja kas on peatatud nagu staabiratast pidime saama teada, sõitsime sinna vastu, aga ainult põgenikke oli teel. Ja siis üks auto, üks SS automeid peatselt jätki jama järgi, et siinsamas nurga ta ongi, tankid tulevad juba järgi. Aga Valter oli sihuke, tuleb haigla julge rindeohvitser, ei muud, kui mõlemad on, lõpeta see Isama ära, sa lähed suhu nüüd venelastele tankidele, mis me oma autoga teeme, Willis oli meil. Panime tagasi. No ta võttis mind kuulda, siis tuli mõistus pähe, sõitsime Keilasse tagasi, Keilas visati langevarjurid alla parasjagu üks rong oli seal. Rongi vedurijuht kuulas meie sõna, me laadisime peale kõik, mis võimalik oli. Ma andsin käsu ärasõiduks ära sõites me nägime, kuidas langevarjurid hüppasid alla Keila juures ja rong sõitis. Risti poole ja meie vagun sai tabamused läbi, akendi tulistati meid, aga me jõudsime eest ära. Jõudsime ristile risti tee käänekul. Siis sinna Virtsu poole me tulime maha. Saime Rein Sepaga minu vana hea sõbraga, praegu on ta kirjanik ja üks Eesti parimaid tõlkijaid germaani keeltest eepose tõlgib seal kusagil Lätimaa piirides. Ja praegugi mul on nii hea meel seal praegu öelda, et seesama Rein Sepp, kellega ma nii kaua aega olime metsas sai nüüd vabariikliku autasu omasid, keda, noh, küll oli seda mul tore vaadata telekast, ma tahan ütelda, kui õnnelik ma olin, ma nutsin. Me ei saa kokku, sest ta on kaugel. Rein Sepaga hüppasime ratastele, autosid oli palju mahajäetud, seal inimesed olid põgenenud ilma autodelt Ta me võtsime rattad, säält, hüppasime ratastel ja hakkasime Virtsu poole sõitma. Kusagil kaugel oli kuulda kannanaadi. Sõitsime sõitsime ja siis oli tanki müriva päris lähedal. Põikasime ratastega metsa, heitsime rattad, ma mäletan, kuidas need põõsaste taga vaatasime. Nende tankide suurt kolonni, mis sõitis Eestimaad okupeeriva taas. Ja ikkagi tuli sealt see kohutav hais, mis alati nendega on, kui nad esimest korda Eesti vald Tatu tänaval marssisid, laulsid naaber ikka diila seal. Ja ma ei osanud vene keelt siukest laulu laulsid. Ja ikka see kohutav haises nafta hais ja see oli niivõrd võõras ja jäik. Ja me olime siin samas põõsastes omal kanal kaks poissi, kel oli kirjanduse andekus ja meil ei olnud enam kuhugi minna. Pöörasime marimetsa raba poole. Kahekesi läksime metsaäärsesse tallu ja palusime ajutist varjupaika. Meiesuguseid tuli vastu meil mitmelt poolt. Paljudel olid juba tsiviilriided seljas. Läksime suvas tallu ja meid võeti varjule ajutiselt. Ja siis algaski minu metsavenna elu. Kolm aastat. Siini. No ütleme Nuttu. Ja. Ja. Jaava keeli. Jaa jaa. Jaa jaa. Saad Allasid sügise, talve ja suve. Ning teist korda tallasid taas teed kitsast kohalises laas saad Allasid sügise, talve ja suve. Sa jagasid leiba ja katet ja usku. Ning mõtet. Kui surra, siis koos. Mõnus või vanglas või soos. Sajagasid leiba ja katet. Usku. Sind vanades maa kannab põldude vilja. Ja Linnutee süttib ja Koit Su kujuma palvetes hoit. Sind tänades maa kannab põldude vilja. Irja Aarma luges selle luuletuse, aga selle luuletuse kirjutamise Baikali, kus ja millal? Kes meid võttis Rein Sepaga oma hoole alla? Ja riskides kaotada kõik oma laste tuleviku järsku meie pärast. Ta tegi seda siiski diskattis ja hoidis meid. Temast sellest perenaisest on see luuletus, ta mees arreteeriti varsti, mitte meie pärast. Endise saksa ja. Asjade pärast. Ja me jäimegi sinna elama. Aga elu talus oli kardetav, kuna tihti käisid haarangud seal metsaäärseid talusid. Kõige rohkem kahtlustati põlve sunnitud ehitama kõigepealt enesele punkri rap Tapa Laugaste vahele kuuse alla. Narid sinna panime, alustasime metsavenna elu rainsepaga. Pikkadel päevadel kirjutasime mõlemad. Ja kui oli rahulik, on aeg vallast, saime alati sõna, kas on NKVD laste väeüksused tulnud kullamaa valda. Siis isegi proovisime aidata teha talutööd naisteriided seljast, talu oli nagu mäekünka pealt eemal. Siis teedest, suurtest teedest sellepärast kaugelt oli kohe näha. Ja eks lapsed pidasid siis sellel valve, et kui midagi kahtlast olime, kadusime kohe põõsastesse ja sealt oma punkrisse metsa tagasi. Mõnikord sai elada selles toredas talus endaski. Seal oli ka harmoonium mis mul muudkui kasutada iga vaba hetke harmoonia mängimiseks ja laulude kirjutamiseks. Ja nüüd tuleb välja üks väga huvitav asi, mille ma olin täiesti unustanud. Meid külastas metsas minu väga hea sõber, koolivend, kes alati meie kodus istus mu isaga, vaidles poole öödeni. Isa oli usklik, Alliksaar ei olnud usklik. Artur Alliksaar vaidles mu isaga ja nad välistasid, kuni kuni hääled läksid liiga kõvaks. Mind see üldse ei loksutanud jutt, mina olin romantik, ma ei tahtnud laskuda nende uskumist mitteuskumist sisse ja nende põhjendusi kuulama. Iga kord käis vaidlus, ma läksin teise tuppa mängima pilli oma klaverit ja meil sealt tagant oli raske lahti kangutada, koguma nooruse aja. Sööma, keema ei saanud, aga nüüd siiagi tuli Alik sarjad. Paul-Eerik Rummo käis mu juures. Enne kui ta sai riigimeheks, ta kirjutab, valiks arest ühte raamatut, arvatavasti ma ei tea, kas ta nüüd enam jõuab kirjutada. Aga siis ta tuli minu käest uurima andmeid ooperi kohta, mille ma olevat seal kirjutanud Alliksaare ja Rein Sepa tekstile. Ja et me olevat selle seal esitanud ja mulle tuligi meelde, et tõepoolest Ma ise mängisin, siis laulsime ooperit seal talus rabaäärses talus ja see oli nii põlev taimetegevus. Ja tänaseni ma olen väga tänulik Artur Alliksaarele selle eest, et, et ta mõningaid mu luuletusi pidas päris headeks. Ja eks siis pani ikkagi rohkem kirjutama. Aga Rein Sepp, praeguse algab seda maha, aga tema kirjutas romaani, siis ta luges esimesi peatükke mulle ette ka sellest, aga nüüd, kui me oleme kohtunud, et mis sa sellest räägid, pole vaja rääkida, aga ma räägin sellepärast, et see oli nii põnev. Panin romaani kirjutanud ühes väga andeka hiigla targa inimesega ühes ja õppisin ema käest väga palju. Ma ei olnud nii lugenud, kui tema oli lugenud, ma lugesin romantilisi asju rohkem. Ja minu klassijuhataja ja Tartu ülikooli kiriku pastor Saluma ka mu ristiisa. Tema tõi mul ikka nüüd Põhjamaade hõbedase sarja raamatud, kuid üle tee elas meie vastast seal Kesk tänaval, Tartus ja ikkagi minust piisav, aga vastav. Ja ta tegi vist kõik ikka selleks, et minu arust tulles ka luteri kiriku pastor. Aga ma olin sihuke konservatoorium pärast jäävad nüüdsest Vlad Ni konservatooriumi nuusutanud vennana, ma kirjutasin ooperit oma teada. No ma ei tea, kas Paul-Eerik Rummo tõsiselt võttis ooperi kirjutamist, aga seda ta memuaarides kindlasti kirjutab. Ja mul oli väga meeldiv meenutada, et ma olen ka ooperihelilooja ehkki küll kuulajaskond oli väikesel raba talus, aga, aga ikkagi üks üks hele peatüki gene mäletamiseks. Nojah, elu läks ikkagi kibedaks, elu pole mitte üksnes koomiline ooper, elu on väga tõsine ja saame, tundsime iga päev, kus me pidime oma elu hoidma ja nende inimeste elu, kes oma eluga riskides meid võtsid, toita ja katta ja varjata. Eriti see perenaine. Ja kord tuli isegi niisugune asi, jällegi hakati küladest palju niiviisi ära viima, ma ei mäleta enam neid daatumeid täpselt, aga siis me võtsime kogu perega ja lehmad lambad ja kõik viisime metsama punkreid juurde, rastikute soosse ja ja seal oli siis väiksed lapsed ja üks sülelaps oli täitsa väikesele laps, olime metsas mõningat aega ära, kuni rahunes säravimise laine jällegi ja siis nad said tagasi koju ja meie jääme ikka metsa. Aga tulid ka sellised ajad, kus enam ei olnud üldse võimalus esialgu muidugi seda vigu mainida ka, ega me ei tea, mis suured metsavennad, kangelastallu, kollaar, kirjutama raamatust õudsamatest laskmist, sest me olime romantilised, noored mehed ja ja ootasime Ameerika, lubas kogu aeg. Küll nad ära sõidad, juba pakivad ja pakivad ja alguses meil oli mitu punkrit kõrvuti küll ja me kavatsesime ikka siin hakata Madistama aega, siis kadusid teised punkri ärand, punkri vennad ja ja me jäimegi lõpuks enda hingi tulevasele Eestile hoidma. Ja näed, saimegi hakkama, aga pärast tuli veel palju muid asju, mis olid väga elu kardetavad. Võib-olla sellest natuke hiljem, aga sealsamas selles talus sellest alus oli ait, vahestaja aidas, magada. Ainult ei aita minna kuidagi tütarlapse juures, tütarlaps ei olnudki üldse kuskil, meie jaoks. Ei julgenudki ennast näidata tütarlastele, kes teab, mis tütarlapsed on. Ikka oli nuuskureid kõikjal, aga imelik, teate, seda on nii hea mul meenutada minule, kes ma olen romantiline ja puhta hingega noormees nagu Reinsalu ja kõik minu kaaslased, toonased et ümberkaudsetes taludes teati meist kogu aeg. Aru, Sass tundis meid. Ah, ma ei hakkagi neid nimesid üles lugema, kes teab, aga teda ei ole enam, saunaeit oli kõrvas väikeses saunas ja me käisime läbi ja aitasime tedagi ja ajasime talumeestega. Elasime seal, kadusime jälle metsatükiks ajaks ära, kui raskemaks läks. Vahest tuli ennast peita väga huvitavates kohtades, millest ma pole mõelnudki isegi rabasaarel heinakuhja sees, ma olen elanud pikemat aega lambanahkset kasukat, kas õhupilu ja valguse pilu läbi seinte torgatud ja üksinda oma luuletustega ja mõtetega omal maal heinakuhja sees, kust ei saa isegi välja tulla oma asjale talvel, sest jäljed jäävad ja ainult siis Fort Tuisuga sai välja tuldud tema väga hästi mäletan seda, kui ma tulin tellija, Ma tahtsin nendest kohutavatest suurtest sinistest täidest lahti saada, neid oli kogu see kasukas täis. Aga kui mu särk olin täis oma kratsinud lapsi, neid pidevalt päevade viisi. Ja siis tuli see romantiline luuletuste kirjutaja sealt välja, tuisu käes võtsin täitsa ihualasti, hakkasin, eks läbi rutuse selga ja niimoodi teised riided selga. Kasukat andis tükk aega suured rasvased sinised täit, kus rasva nii palju oli, aga ma nii paks polnud, kust nad said selle jõu olla nii suured. Aga seal oli neid väga palju. Jaga tuisuga toodi toitu muul ajal tulla ei olnud võimalik toitu tooma. Küüni ära, metsavend, mine, see on tavaline koht, mida rünnatakse kõigepealt. Ma olen olnud ühe suure haarangu ajal puu otsas. Kvalt läheb haarang läbi koertega, haarang. See on üks kõige põnevam koht. Ma soovitan, et kui keegi kunagi metsa läheb metsavennaks, siis ja talu juures tahab lühemal olla, minge reheahju alla. Aga ma arvan, et niisugust aega ei ole, sest nüüd me paneme vastu. Nüüd me küll ei lase enam 50-ks aastaks kukile tulla, mitte kellelegi. Son iha kuulata, kuidas räägitakse nüüd kohe nii kõva häälega. Nüüd läheme vastu. Meie ei olnud tookord otsustajad, küll oli hull olla reheahju allsepaga, mõlemad. Väikse künka peal oli talu uus maja puumaja ehitatud, aga rehetares olid lehmad, lambad, üks varski oli kanad, kuked ja reheahju kõrval tuli kõrge aganaladu. Meil tuli mõte, et reheahju alt küll keegi otsima ei tule, teeme selle tüki ära. Tõstsime aganad maalt kaevasime käigu reheahju alla. Tegime paraja ruumi, et saaks pikali olla ja käsi liigutada, et mahuks lamp, et mahuks raadio. Ja mitte sealt ukse poolt, kui tulevad haarajad ja kohe näevad reheahju küljest ei saa kivi ära võtta, aga ma võtsin sealt tagantpoolt väiksema kivi ära, mis hästi tihedalt kinni käis. Ja sealt anti meile toitu. Ja sealt ma ütlesin välja, mida ei vajanud. Koht oli kindel küll. Kui haarang käis üle. Midagi häda ei olnud. Kindlat sai seal olla omal maal. Või rabasaarel, eriti üleval me saime olla sellistel rabasaartel, ainult, kus oli ümberringi suured laukad kus oli väga kardeta tulla, see oli niisugune vaba maa, kus kunagi võõrast jalga pole käinud. Seal me olime omal maal rabasaarel öösi hirmu täis, et ehk ikka tuleb ka siia surm. Kõige kohutavamad olid need päevad kui ma pidin teada saama sellest, et keegi meie kaaslastest kinni võetud ja maha lastud Eriti valgust päev oli, ma ei mäleta ta nime enam. Politseiohvitser oli noormees. Neid oli palju. Me jäime põõsaste sisse, nad ei tulnud koertega põõsastesse ja ei tulnud välja ja polnud mõtet, ta oli maha lastud. Ta viidi meie eest läbi päris ligidalt. Jalgadest veeti teda pea surnud, pea mööda maad mööda mättaid rohtu läks meist mööda. Ja me ei saanud midagi teha, ei olnud, polnud mõtetki, ta ei olnud enam elus, ei oleks suutnud neid ära tappa kõik, vaid oleks tapetud. Polnud mõtet nii peatult surma minna. Küll oli mul kahju. Ja selle peale ma kirjutasin. Nüüd kahes keeles ja mis on Krista Kaera poolt, võib-olla see üks mu paremaid luuleteoseid ballaadi ma jätsin ta selliseks nagu ta oli siis poisikesena tehtud, et oleks kõik täpne. Ja see on üks kulminatsiooni momente nendes kontserdi ees, mida me anname nüüd mitmetel maadel, eriti Soomes. Aga täna ma siiski paluksin Jüri armal lugeda sellest, kuidas me seal reheahju all magasime, ma ja elasime, ma ei tea, kui paljud on üldse reheahju all elanud, seal on ikkagi põnev kogemus. Reheahju all põrgupõhjas sügaval. Kõige kindlam hingevaripäitsi kohal lambakari. Laudil kikkis kukehari üle küla kikka, kõri. Automaadivalang Lepasalust. Reheahju all põrgupõhjas sügaval, kõige kindlam hingevari Kuulivalang naftalehk, auto põrin. Vänge võõramaine sõim, küna kummuli ja kaldu sõim, täägitorked, ristikheinalasud lakke, täkked seina. Kire kisakõri kiru, sortsi, pagalaid, verenäljas, noi, pihke. Laudilt vohab, põle vihke, Aga nikkust. Aga naid sõklaid sajab üle, ajab põrsa mull. Vihad varisevad partelt, ahjupealselt kukub kummel riividustelt harjad vartelt pada Puhkil lõhki, trummel räägikagari nuuskijad, kõik närvi, aja pabinasse, paugutajad, kirje kurdiks, äraandjad kidakeelseks keele kandjad, kohiga oinas, Otikene mägi, Utegoor hirnu hirmuäratavalt märakene Norruiga emis üürga notsu. Näita kordki oma kuulsa kurguoreliga, mida võib üks ehtne eestiaegne siga. Ahju all. Põrgupõhjas sügaval kõige kindlam hingevari. Niiviisi, ja millalgi tuli siis sealt reheahju alt välja tulla, mis siis sai? Ehkki ta oli kõige kindlam hingevari temast tuli loobuda ja vahetada kohta, minna teistesse kohtadesse, liiga tihedaks läksid haarangus seal. Ja lõppude lõpuks kuidas ka ei varjanud end. Messadendi ikka saadi kätte, jaga meid, Rein Sepp oli ära läinud, olin üksi juba mujal. Ja mind võeti kinni laudipealses punkris. Nad tulid 16 mehega pere koertega. Ja kuulipildujatega oli piiratud ümber talu talu perepoeg võeti kinni Märjamaa keskkoolist, poiss peksti läbi. Tahad ellu jääda, ega talu ei põleta, et me ei tapa, ära lähed siis esimesena tood selle bandiidi välja, nii ka juhtus, poiss tuli sisse ja ma ei tea, kust ma sain südaöösi sellise hea tööta oma luulekogu käsikirja Kadoviku sillalt, pistsin poisele vöö valil, ütlesin Vii kirikuhärra kätte. Las peidab, tulen tagasi, tood ära, nii ka juhtus, vahva poiss tuli ja tõi mulle ära, kui ma tagasi sain. Nüüd on ta kolmes keeles juba ilmunud eesti, inglise ja soome keeles. Tore on tagasi tulla, aga esialgu tuleb minna, teed ära ideid ja muidugi siis tõmmati mind sealt välja. Kirsasaapakand kaela peale vere koerakoonud nina ligi, et ma ei liigutaks ja siis tulid need ropud sõnad, mida ma suhu ei võta, vaba Eesti ees. Ja seoti lehma kedagi kinni vagunisse ja viidi nagu looma. Pagari peksti korralikult läbi. Elu jäeti sisse ja heideti poksi. Kui ta täna poksi dopingelid vaatama tagalis neid näidatakse, neid oli erineva suurusega. Ja siis ma kohtusin pärast, kui ma olin käinud igasugusest kadalipust, kal, lehmade, need, kes äraandjad ja pannakse ükshaaval istuma pärast poksi. Kõik proovisid mõju käest teada saada ikka teiste kohta ja kuni lõpuks ikkagi enam ei aidanud. Minu niimodi kõndimine viidi suurematesse kambritesse ja ühes kõige suuremas kambris. Kellega ma ei saa väga headeks sõpradeks, ta siis juba õppis lugema mu luulet. Patti okka sisse nagu kutsuti, et kunagi välja minna. Me tegime Heino mandriga kontserte, seal. Ta luges klassikat. Ma õpetasin oma uusi laule, patarei laulis mu laule, minust sai tõesti konservatooriumi üliõpilasest helilooja. Laulsid kõik kambris mu laule ja eriti need müürid. Õnne mu käest ei saa ja teisi laule neid samu, mida praegu laulavad. Mu armsad poisid, mu head sõbrad laval. Ja ma ei uskunud, et selline päev tuleb, aga küll ma võin olla praegu õnnelik, aga ma lehekest kambrisse tagasi. Küll sai seal mürglit tehtud, laul käis kogu aeg, koorid käisid, me olime nii julged mehed, möllasime siis tuli valvur põrutas vait, vait, ei tohi lauda. Me istusime, lukud, mitte üks hääl. Jälle laulsime, möllasime, kontserdid käisid jälle koputati. Seal pole vist kuskil kirjutanudki, seal oli ka põnev, et ükskord provotseerisin valvuri, nii vihale ajasime, ta käis kogu aeg seal koputamas ja siis, kui ta väga vihaselt juba hakkas meid tülitama, siis me tõusimegi püsti läksime ukse juurde, hakkasime ise koputama, sinnapoole. Karjusime kõva häälega. Korpuses, oi, siia dev ohvitserid, jõudsime siia. Milles asi on? Korpus naisija toodise röövlite pealik silla ja teatasime talle, et see valvur on sadist, piinab meid, me oleme nii kuulekalt, istume ja ootame kahetsema patte ja tema tuleb kogu aeg häirib meid, ei lase meid oma mõtteid mõttetaja parimateks saada. See valvur korjati ära, neid veendume tegime pidevalt, sest mitte kunagi me ei näidanud aastast välja, me mitte kunagi tud jagu lutsemis, nutsime siia omaette, aga nemad ei läinud seda mitte kunagi. Ja nii oli kogu vanglapõli. Me panime vastu nii palju kui suutsime. Ja noh, seda sellest on ju kirjutatud, et pärast sai kirjutatud laagris hästi palju laule peaaegu kollessaadistama ta palaja laulu ja neid on siin lauldud eesti raadiost mitu aastat juba tänu Ene Pilliroo-le selle esimese saatele. Ja nad jätkuvad ka praegu, aitäh. Olen nii hea, et Ene Pilliroog on olemas. Tema tõstis muga esimesest mudast ülesse. Ja, ja nüüd siis pärast seda võib öelda küll niimoodi. Ma olen kusagil kirjutanud, et patareis oli mu elu kõige õnnelikum aeg. Seda ei suudeta võib-olla mõista, seda on nii raske mõista, kuidas nii võib rääkida ja mõni isegi vihane selle peale. Aga ma elasin koguma vangipõlve teistel lõhutamisest oma luule ja laulude kaudu. Ja ma sain sellest nii palju jõudu ise et see on fantastiline, kuidas loovtöö sellises raskes olukorras aitab ennast. Ja imelik, et nüüd ka olles väga kõrges vanuses Mullen täis sellist energiat. Ma olen näinud need mehed, kes on käinud sama teed. Nad on tugevad vaimud ja tõepoolest vaim hoiab isu püsti, seda ma nüüd ei olnud päris kindlad, kus alla ei anna, kui said Paeduses, seisad ja elad kauem, ma imetlen neid mehi praegu, kes on jäänud ellu ja käivad sirgelt nagu noored mehed ja teised ädisevad ei seda ega teist ja vinguvad ja see nii imelik kõrvalt vaadata, miks sa, Eestimaa rahvas oled nii rumal, et sa aru ei saa? Et 50 aastad on nülitud, meie nahka, tiik, häravid, moraal on vägistatud, meid on, meid on võetud kõik ära, mis või oma oli, ometi ei andnud midagi käest ära jäta järgi, Halinat raske on küll. Peame vastu, meil vanematel on raskem, aga noortele ärge rääkige niisugustest hulludest asjas, et et see on ei tea, mis aeg vaatab vaadet stagnaaeg oli parem aeg. Mille nimel siis kõik see, need suured pikad aastalt kannatus, aastat, mille nimel siis kõik see, kui me nüüd viriseme, lööge käed kokku, keegi teid ei aita. Kus te ootate nüüd, kes onu tuleb teile andma ise, meie endised metsavennad ja teie nende võsud vangide lapsed, lööme kaasa järve hävitame 11, ärme karjume, plats puhtaks, liiga kõvasti tuleb vaadata, keda sealt platsi pealt ikka ära lüüa. Sest on tõesti olnud vapraid, inimesi, kes ei viidud vangi. On nad selle siis süüdi, et nad püüdsid hoida. Jaga part, teine asi on palju. Kommunistliku partei liikmed, ma tunnen väga häid inimesi, endisi, kes on kogu aeg teinud seda tänast ühistleja vabat Eestit, seda räägin mina teile, metsavend Vanav vanud vanamees, noore südamega luuletaja ja helilooja. Raadio seitse stuudios olid Ott Jürist Saar Ester Londrik, Voldemar Kuslap ja Ene Pilliroog. Ja Eesti peab jääma vabaks. Säravad. Ja ta. Ei saanud. Joonastust üheksa. Astume sa.