Head kuulajad. On teie külaliseks õpetaja ja selline õpetaja, kelle kohta tema õpilased on üsna palju arvamusi avaldanud ja väga tihti. Need arvamused on üsna ebatavalised, natukene teistsugused kui tavaliste õpetajate puhul. Sellepärast et tegemist on tõepoolest ebatavalise isiksuse ja ilmselt ka ebatavalise õpetajaga. Miks selline arvamus kõlab nii? Õpetaja ema jätan nime praegu veel ütlemata. Et ta on piduriteta juhita muusikaline kiirrong, mis teeb koledat häält järgi sõidugraafikut, arendab valguskiirust ja jõuab niikuinii ükskord pärale. Ta elab sõltumatult muust maailmast ja maailm püüab temaga sammu pidada. Me oleme teie lastetoas Tiia-Ester Loitme ja kui lapsel on mitu nime, kas neid on alati koos kasutatud? Ja minu puhul küll. Sest ma olin esimene laps peres ja tol ajal, kui mina sündisin, nii nagu ma armastan pikutada, et ma sündisin vabana aastale 1933. Ja seda vabadust ei ole mulle ükski asi kerest välja võtnud. Siis oli kombeks ja kaks nime. Ma olen veendunud, et üks võib-olla isa poolt, teine ema poolt, ma arvan, tavaliselt need nimed niimoodi tulevad. Hoidku jumal veel, suguvõsa hakkab Kanywesid panema, siis tuleb nagu moodsatel seitse, kuus nime. Muidugi hakati mind Tiiaks kutsuma ja nüüd hiljem kui ma uue passi sain, siis ma ikkagi panin sinna mõlemad nimed. Ja päris tore on, et mind kutsutakse Tiia-Ester. Vahel on nõnda, et kuigi tavapäraselt kutsutakse tõepoolest rohkem seda esimest nime, siis vahel on just nõnda, et kodused millegipärast kutsuvat teise nime järgi. Kuulge, nii, seda ma ei teadnud. No võib-olla, et siis seal on niisugune väike, eriline hellitusmoment juures või, aga vahel on ka sellised armsad hüüdnimed. Neid ei ole teil olnud. Ma olen kiuks. See on siis sõbrannade ringis vä? Ja aga huvitavalt, see ei ole levinud isegi need muu kolleegide hulka, vaat see oli tõeline perekond. Ringis öeldud Tiuks. Kas tuleb meelde, esimene kord, kui te mäletate iseennast ja ma mäletan, ma olin kolmeaastane, maksin mäletava kuskilt kahe ja poole aastaselt. Ja esimene, mis ma mäletan, on vanaema surm, ema, ema, surm. Ema oli haige, tal oli kopsuvähk. Ja ta lebas minu jaoks nii kuninglikult vaja diivani peal käed armsalt niimoodi rinna peal võiks öelda. Ta oli ilus naine ja tegelikult ma juurelnud kunagi, miks ta kogu aja lamab, sest minu arust oligi ta loodud lamama sinna. Ja kuna ta ei liikunud ja ma ei teadnud, et ta haige on siis ma olin rahul sellega, et ta täielikult pühendas end minule. Kõigepealt õpetas ta mind laulma ja mul oli tohutu hulk lastelaule, mis me laulsime temaga oravatest ja tamme tõrudest. Laulud, mida ma iialgi nüüd ei ole kuulnud. Ja teiseks, ta õpetas mind lugema, et panin kolm aastane, kui ma lugesin. Ka minu vanemad ja tuttavad kõik meie perekonnatuttavad imestasid, et küll mul on hea mälu. Et ma olen raamatud ja muinasjuttudel sõnalt meelde jätnud. Aga tegelikult oli mul raamat ees ja ma lugesin neid, oskasin lugeda. Ja siis oli minu vanaema ja siit ma mäletan. Vanaema oli surnud kirstus talavast täpselt samamoodi jälle kaunilt. Ja siis ma mäletan Alt ahastavat ema, kes käis edasi, asi riietekappi ja siis ta käis nagu hunt, kes on puuris. Kõik teised leinajad seisid vaikselt selles toas, aga ema käis ühest toanurgast teise. Selline on minu aeg, kus ma hakkan kõiki asju mäletama. Kuskohal siis lapsepõlve vad oli meie lapsepõlvekodu oli, see oli Suurtüki tänaval. Suurtüki tänava ots lõpeb Kalma sauna taga. Ja see oli Einbergite suur aed, kus oli kaks maja. Üks oli Eenbergite suur valge kivimaja, väga uhke kahekordne hoone. Ja sealsamas aias oli kolmekordne suur võimas puumaja, kus meil oli korter toreda uhke mööbliga. Meid oli neli last, neli tüdrukut tähendab minul kolm õde, kõik nooremad, siis kõik nooremad minust kajastaste vaiadega. Ka vend on meil olnud, vend on surnud, noorelt surnud. Ja me vahtisime kõik sinna toredasse elamisse ära, sellel vana mööbel valab puhvet nikerdustega. Hiljem mulle ostetud klaver punasest puust. Ja igalühel oli oma nurk ja olemine. Ja samal ajal ma ei mõelnudki iialgi, näiteks, et neid lapsi oli palju. Oli see suur korter, seal kolmetoaline korter, kõik, nii nagu peab magamistuga. Laste jaoks. Elutuba Ma muidugi, ja väga tähtis söögituba ala oma võimsa laua ja olemisega, kus me kõik Mahtasime. Köök muidugi isa amet oli siis. Isa ja ema olid mõlemad raamatupidajad eesti laenu pangas. Selle vana postkontorivastaste teate ja nendega on seotud ka muidugi tavaliselt pangas toimunud ballid kuhu jõulude ajal laadi lapsed võeti. Suured kingitused, uhked pallis saalid, isa ja ema väga pidulikult riides, ema alati dast kleidis, hõberebase pikas kasukas. Nii et ma alati imetlesin, kui ilusad nad on. Eriti mulle meeldis, kui ema huuled ära värvis, siis ta muutus tundmatuseni niukseks. Kauniks. Vaatamata sellele, et peres oli palju lapsi ja väikseid lapsi üheaegselt Kiisna tublisti, siis ema ikkagi käis tööl. Kõigepealt tulid meil koduabilised, Ella oli meie otseselt kasvataja kes tegeles sellega, ta mängis meiega, aitas meil õppida, õpetas meile kombed, vaatas, kuidas me söögilaua ääres sõime. Peale selle oli tal üks väga kena noormees, kellega ta kurameeris. Ja kui vanemad läksid tööle, ilmus momentaalselt ka see noormees meie korterisse. Ella oli niivõrd kirad tai sekeldanud selle noormehega siis, kui ta meiega tegeles. Meie võtsime selle noormees Allani kohe endale. Mängisime temaga malet ja väga palju mängisime temaga kabet ja kuuliajal, ma olin selles kabes võitmatu, sellepärast et meie mängisin kabet hommikust õhtuni ja peale selle oli ta ka väga musikaalne noormees, ta mängis klaverit. Me laulsime jälle neid laule, mis kunagi õpitud oli, nii et see oli väga tore. Ja teine koduabiline oli meil see, kes oli suisa köögis, sekeldas seal ja valmistas meile süüa, ootas meid koolist koju ja kogu see korter oli korrastatud rajal, ta õpetas ka meid korrastama enda järgi ja, ja panema asju oma kohale ja ja kui me olime seal köögis, sõime, kus meie nõukogude olid ja kuidas seda lauda katta, nii et nad olid kahekesi meie kallal. Ella on praegu Kanadas Torontos ja praegusel juhul on, hoiab ta kõiki lapsi seal edasi. Ta nüüd juba taevakene, 75 või 80 aastat vana, aga ta on väga nooruslik. Ja kogu Toronto ümbruskond on oma lapsed talle usaldanud ja keegi karda ta mõne lapse maha pillad või unustab ära, mitu tükki tal neid hoida. Nii et selline kombeõpetus ja see tuli siis lastetoas sõna tõsises mõttes loomultzi igapäevastes toimetustes kõikide laste juurde ja. Muidugi, me ootasime isa ema koju õhtul väga sest me nägime seda köögiaknast kõige paremini, kui nad tulid. Õhtuks olid nad kunagi juba natukene mitte küüru tõmbunud, vaid natuke küsse suvitavalt tulid, isa tuli sirgelt otse ja ema tuli niimoodi kuidagi natukene vasakule ja paremale, mitte tuikudes, vaid niimodi tuiates huvitavalt, nii et isegi kui me neid juba eemalt nägime. Me tundsime neid kõnnaku järgi ära. Ja isa oli väga selline lastealdis. Ja üldse sõpradega tahtis ta suhelda aia lastega ja nii, et kui ta oma mantli seljast ära sai, siis ta küsis kohe, kuidas meil läheb ja hakkas meiega sekeldama ja, ja üldse hullama. Ma ütleks niimoodi, et me võtsime seda isa umbes niuke koerakutsika eest, sest me sasisime ja möllasime ja seal ta oli põrandal ja kuskil klaveri all ja praegu ma mõtlen, kole lugu, mis me tegime. Te olete kusagil öelnud, et te olite õltsi isa tütar. Nojah, seal ma ütlesin seda ja ma ei tahtnud seda praegu korrata, küllap ta ikka nagu kõik isad poega ootas ja ja kui mina ilmusin, siis ta ikka mind pojaks võttis, näiteks, kui sedagi pilti vaadata, mis siin 44. aastal on tehtud, siis ma olin ju jumala poisi moodi. Ja kui teistel siin tüdrukutel on isegi käevarred, niuksed ümmargused paksukesed tüdrukute moodi, siis mina olen siin Niguks kõrentsest ma jooksin ja hüppasin ja tegin hundiratast ja esiteks tegime me kogu aja püramiide tol ajal. Nii et ma ikka tudistasin seal kui kõige kergem üleval. Lamiidide otsas ja isa muidugi mõõtis meile maad kätte, kus 100 meetrit tuleb joosta ja isegi kallaku peal ma mäletan, et meile istusime rätsepaistmes ja varbad olid meil käte vahel ja me muidu olime sunnitud sealt mäest hundiratast alla laskma. Ma pole näinud, et seda keegi teine on teinud, et kuskil niux tuisk liivases kaldast. Tuled nüüd niimoodi veeridest alla, et sa oled üleni üks suur kera ja siis pead seda veel õdedega. Võidutulemus ei saa siin midagi võidujaks, tehase veered. Kuidas jumal? Võib-olla kaalust oleneb, kui kaugele sa jõuad hundirattaga, millised need emaga koostegemised olid. Ema vaatas meid niukse leebe pilguga ja ta sekeldusi võib-olla rohkem sellistel teemadel, et kuidas ma õdedega ennast üleval pean või kuidas ma nende eest hoolitsema võiks ka öelda. Sest pärast hiljem juba harjunud teenijatega midagi. Ja ma olen nalja poolest öeldud ka, tegelikult minule sündis esimene laps siis, kui ma olin kolme aastane, ikka seesama, kolme aastane, siis kui õde sündis, siis ema usaldas mind nii võrra, et ta selle õe ikkagi andis mulle hoida ja ma mäletan ja oli hirmus kuidagi pehme ja laialivalguv, tähendab, kuigi ta oli väike ja armas, siis ma kunagi ei saanud aru, kus ta algas, kus ta lõppes, sest ta oli ilma kontideta väike olevus. Ja siis ema rohkem õpetas, kuidas teda toita, Ta ja, ja kui nad muutab, siis mis ta temaga teha ja ja siis praktiliselt avastasin, ma ise võisin temaga teha ükstaskõik, mis asja, midagi eriti ei aidanud ja lõpuks ma hakkasin talle laulma ja On momentaalselt aidanud, sest kui väike ja kui naljakas ja kui laialivalguv keegi ei ole. Aga ta jääb kuulama. Ja ma pean ütlema, et ükskord on ka üks niisugune väikene röökinud bussis hirmsasti ja ema on teda laksutandia ja sakutanud ja lõpuks isegi tal käe suu peale, mida kõik sisse bussis, ma laulsin sellele katseks, mul tuli meelde, mis ma mõtlesin ta nii hüsteerikas ja nii läbi endaga laps, et ma lauladele laulsin bussis, ta jäi vait. Ja siis oli bussis, aga no tore niisugune meeldiv miljöö, need inimesed ja see laps, mine. Laulmisest on õige mitu korda juba juttu olnud ja see tuleb nii iseenesest mõista. Teiega rääkides jaa, jaa, siit küll võiks vist hakata juba välja joonistama seda peamist niitja joont, et inimene on oma lapsepõlvest pärit ja see, mis temasse on kas kuidagi saatuse poolt sisse pandud või siis sellest kodust ja, ja lastetoast ja ümbritsevatest inimestest kaasa antud. Et see on väga määrava tähtsusega. Vanaema ja laul, nüüd ema ja laul, samuti see punasest puust klaver kui mööblitükk, mis tuli meelde kohe oma kodumööblit hulgas kes tuleb meelde veel mõni laul, et mis need siis olid, mida tollal siis lauldi? Kui üldse rääkida, sest laulmisest sellest perekonnast ma tõesti saatuse tahtel välja kukkunud täitsa välja potsatanud. Sest otseselt ei ole keegi meil mänginud terves suguvõsas mingit pilli ega olnud otseselt laule või muusikaga tegelenud, nii et ma olen täitsa sealt raketina kuidagi välja lennanud. Kuigi isa oli väga hea silmaga ja tema eesmärk oli teha kõiki ilusti, mitte mingit madalat mängu ei olnud, kui oli lilled vaasis, siis nad olid kaunilt tehtud, kui toodi kuusk siis ta oli ilus. Kui kellelegi tehti mingi kingitus, siis oli see läbimõeldud ja madalmäng on just õige jutt selle ütlemiseks võib-olla, ja isa ei olnud otseselt laulumees, kui ta oli oma sõprade ringkonnas. Aga ta oli hirmuäratav naljamees. Ta rääkis väga ilmekalt ja palju toredaid jutte ja asju ja tema ümber alati kodudes kogunes rahvas. Ja kodadesse kogunes ka näiteks otra. Kas jaa, rünkleja näitlejad Madli, Poola ja, ja tema tutvusringkond, kes seal oli. Ja siis kodus sünnipäevadel alati lauldi. Ja vot need mehed eesotsas rünklaga niimoodi, et lauas kõlas kogu ja nelja häälelaulmine ja eriti see meeste laulmine. Ja selles valges majas, kus me allüürnikud olime, seal oli saksa päritoluga peretütar Ines Einberg kes mängis klaverit ja tema klaverimäng kostus meile alati sinna. Ja see oli enneolematult võluv, kuidas ta seal musitseeris Supääni mängis ja kõike muud ja isa käest ma palusin, et selle selle Eenbergi tütre järgi, et ta taustaks mulle klaveri. Sest alati, kui peremees see Einberg kutsus meid sinna jõulude ajal, et lapsi kostitada oma lapsi siis teised istusid tordi ja kringli juures jama. Kahe käpaga lihtsalt platsisin seda klaverit. Aga õrnalt mäletan Mai toginud seda jõuliselt, nii nagu lapsed teevad, klammerduvad tükid, lendavad ja niukene kärarikas muusika on või ma mäletan, et ma otsisin alt ülevalt. Ja iga kord, kui Ines tulijat mängi heliredel esimene teine, kolmas sõrm siis pöial alla siis Ma mäletan, ma tõukasin ta eemale, ma lükkasin ta, kuigi see oli viinesi klaver. Siis ma ei tahtnud seda, et mängida, sest kui moderwe käpaga ja eriti kuma pedaali alla vajutasin, siis tuli niuke üldine müstiline sumin. Ja sinna ma jäingi. Hiljem tuli juba Inese isa, kes mängis valss kõiki maailma heliloojate kokku ja siis me isegi tantsisime, nii et täiskasvanud mehed ja isa siis tantsisid lastega. Noh, see oli küll midagi enneolematut. Kui näiteks nüüd tõesti katsuda kasvõi üht või kaht laulu või või mingeid muusikapala meenutada mis oli tol ajal kuidagi eriti tähtsad või meeldisid või midagi tahtmine ise ka selgeks õppida või vahetada. Laulsid kuskilt pärit olevat meeskoori repertuaar ja eriti hästi tuli neil välja tähekene, miks sa viil kuud, miks nõnda virvendad? See oli Oa sellises stiilis siis oli Schuberti laule, Schuberti laulude väikseid seadeid, mida nad laulsid. Ja lõpuks siis, kui ma Ott Raukas jälgides väga palju käisin teatris siis hakkasin ma ka möirgama neide, ott, Raukase laule, siit urkasse siit nurgast ja ema aariaid. Mida ta seal tegi ja otra kas ju otsustas abielluda veel väga noore tütarlapsega ja siis ta küsis meie käest ja meie perekonnast nõu ja kõik ütlesid talle, et ei vist ja ja lõpuks ta ikkagi abiellus ja ta tütar oligi muusikakeskkoolis ja kõik muud. Aga ma mäletan, et kuma Ott Raukase laule juba hakkasin laulma, siis sünnipäevadel tõsteti kuidagi laua ääre peale või kuskile tooli peale. Ja siis ma imiteerisin, Ott Raukas, kuidas ta Eestis ega, ja mötlesin siis niukse baritonihäälega neid tema laule, ma ei tea, kuidas seda hästi välja tulid või midagi taolist. Ja siis järsku ühel päeval tuli ema, kes ma arvasin, et, et tema ei laula. Ja siis Tuli väga armsa inimese matuselt võttis mu sülle, ma mõtlesin, et ta tahab mind lihtsalt sasida aga ta võttis kätte, laulis jumal sul ligemal, ihkab mu vaim algusest lõpuni, sest seda oli äsjasel matustel laulud. Ja ta laulis väga niukse prantsusepärase häälega. Ta laulis selle laulu algusest lõpuni ära, siis pani suu kinni ja enam mitte kunagi laulud. Aga ta laulis seda õigesti. Ma mõtlesin, et võib-olla ta ei pea viisi või midagi taolist, aga kaugel sellest. Nii keerulise lapsepõlve puhul, nii nagu teel dialaitme see kõik, millest me rääkisime, oli siis, kui ei olnud veel tulnud sõda. Ja siis tuli ta ometigi sõda. Hakkas muidugi selle 44 aastaga väga traagiliselt peale sest pommitamine pühkis selle meie Suurtüki tänaval oleva maja täiesti maapõhja. Oh, tol ajal oli kombeks, et kui olid kuuvalged ööd, siis inimesed läksid oma puumajadest ära varjule kuskile. Kuna isa töötas sel ajal juba suures laenu pangamajas, rahvapangamaja on seal vastas oli laenu pangas siis see seitsmekordne suur kivimaja all suure keldriga, mis hiljem ehitati ka metalluksega sinna pommikildude varjuks, siis me sinna läksime ja tol öösel, Me olime Et praktiliselt see majalaenupangamajas kuus täistabamust keldris kustus, tuli ära ja ei olnud midagi hingata, kuna kõik kohatoli, seda lupja ja krohvi täis tuli, kustus ära, noh, inimestel olid küünlad kaasas, küünlad ei saanud aga põletada, siis see võttis kõik selle õhu ära. Ja ma pean ütlema, et tunded kõrvalisa ja ema. Nüüd ma saan aru, et, et see on niisugune tunne, et kui sa tead, et isa on kõrval et siis absoluutselt midagi juhtuda ja isegi pommitamine tundub naljakana või, või midagi taolist. Et missugused turvatunde ikkagi vanemad annavad. Ja muidugi kahe selle pommitamise laine vahepeal isa läks vaatama, kuidas meie maja kolm ja seda ei olnud enam, ta oli üleni tuleleekides veel. Ja selle maja kogusile tuhahunniku leekide vahel oli ainult see meeletu traadipundar, sellest minu klaverist järgi jäänud stalli tiibklaver. Ja see oli seal peal. Vanaema, see oli nüüd isa ema järgmisel päeval. Ta ütles, et tal on väga armas kahvel kingitud hõbekahvel ja ta teadis umbes, kus see meie kummut oli nende kohvritega ja seal soojas tuhas sobrades kaevas ta hirmuäratava augu. Ta sai sealt kätte ilma Ta kõvede lusikaid ja kahvleid. Ja ta tuhnis seal, nii kaua, kui ta sai oma põlenud maja varemetes, tuhnis ta nii kaua, kui ta sai sealt hästi pehmeks läinud, sest hõbe läheb pehmeks põledest, mingi sousti, kulbi sai kätte ja aga see on kõik seal niukse suure šoki. Tavaliselt sa ei tea, et sa nüüd kaevade maja pahempidi tuhk on veel tulinevaid, sa oled endast väljas. Minu õde Helve nuttis lohutamatult, sest ta ütles, et tema roosa vatitekk põles ära. Ja sel minutil oli minul kahju, sest isa oli toonud eelmisel päeval pangast niukseid pileteid. Pangatšekid, millega me mängisime omakorda panka ja neid oli tore rebida, sest nad kärisesid mõnusalt ja mina kui pankur ulatasin oma õdedele tšekke. Esimene asi, mis mulle meelde tulijad, taevas, need tšekiraamatud ju põlesid ära. Et kuidas panka ja edasi mängima. Teiseks tuli meelde klaver. Ja muidugi emale tuli meelde, et riided ja kõik põlesid ära. Aga samas muidugi olime sunnitud sealt laenu pangamajas sealt keldrist välja tulema või saad sealt hästi välja. See uks oli kinni kiilunud. Tädid suurt vaeva, nagu ma sealt välja tuli, mis me olime täiesti tule meres, sest meeletu tuule undamine tulles tekib tuul alati. Ja siis me ei saanud enam püsti käia, vaid me roomasime mööda neid tänavaid. Ja mina püüdsin õhuste õlgkübaraid, mis sealt saksa kübaraärist laenu panga alt tulid, välja lennanud, kübarate peale olid linnud ja viinamarjad ja niuksed kobarad. Ja siis neid niimoodi rinna vastu surudes põlesid ka, muide meie riided põlesid ja ikka käega, nüüd tõmbasime neid sademeid pealt ära. Läksime laenupanka ja hommikul tuldi meile mingi imeautoga järgi, kõik olid kesid ja surnud inimesi ja mida kõik läga pudi täis. Ja me läksime Keila mõisas, kus oli tol ajal suur hõberebasekasvatus minu ema tuttavad, ilmjärved, ilmjärved, kes hiljem olid ka Torontos ka Ameerikas, Kanadas, seal hiljuti suritki. Siis elasime me seal mõisa siin nagu vanasti mõisnikud elasid, väike kelluke. Teenijad, viis tükki teevad lõuna valmis. Noh, nad olid juba sõja ajal, mis teen, et need inimesed, kes seal olid ja loomulikult siis inimesed aitasid ka meil leida mingid riided selga tol suveajal nendest katkutud hõberebastest, hooti meile sõber rebase, sinirebase kampsunid väga pikaks, väga soojad. Ja kui ma kooli läksin, sisse omakorda kõike, õpilased katkusid, meid tähendab valgusest Tatcottis, Rill hõberebaste seljast, et me saaksime kampsuni kududa. Aga kuna me juba ise siis sõrmedega olime nagu väiksed hõberebased, jooksime juba sügisel mööda kooli siis igaüks, kes mööda läks, katkus meid. Ja niimoodi terve kuul oli kogu aja meie seda hõberebasevilla täis. Kiisla mõisa ühel päeval läks väga ärevaks, sest isa ja ilmjärved olid kogu aeg ninapidi koos ja siis see juba lapsi nendesse sekeldustesse ei veetud. Pandi meile lihtsalt riided selga, auto oli ees ja maxima sõitma ebamäärast teede öösel pimedas, kuskile poole, kui ma nüüd vaatan siin kiiresti vaid lihtsalt sirbis ja vasaras, see on tegelikult kultuuri ja sirp, on ta siin, neljas oktoober 91 siis on siin tore pilt. Sest asja ja Herman Evert on leidnud pildi, kus ees vasakul Maria Keres, Xistid kuusik, Friedebert Tuglas, Paul Keres ja edasi tulevad suured küsimusmärgid, et kes siin pildi peal on ja kus kõik mindud. Ja praktiliselt me eesotsas ilm järvedega, kes olid, siis valitsesid suurteks hõberebasekasvandust. Üritasime minna Rootsi, tol öösel jõudsime sinna Eigo tallu. Sina ootasid inimesed rootsi paati ja on praegusel juhul on siin selle pildi peal, selles sirbis ka minu isa, keda oli lühikest aega, sest oli 44. arreteeriti 46. oli ta juba surnud, sest ta viidi Leningradi ja sealt ei olnud enam tagasitulemist. Minu ema kummardab üle meie siin ja mina olen siin pildil päris esimeses reas. Ja ka pilti on nüüd pikalt uurinud Mart Laar. Ja noh, ükskord otsima ka tema üles, et natuke täpsustada, mis siin kõik toimub. Tol minutil, kui meie Relgo talus olime, oli väga tormine ilm. Suurema osa kalori vaata olid juba Rootsi poole läinud. Me olime viimased, kes sinna saabusid. Lained olid väga kõrged. ERGO talu taga oli müstiline õunapuuaed, kus maa oli kaetud valge klaari, kas me üritasime neid õdedega ära süüa? Sest midagi ei olnud teha? Jääb, esimene mereveesuunad olid poolisti soolased. Aga siis tuli teade, et saame veel minna, kui me kõik asjad aha jätamise puudutas kohvreid. Ja väga meeleheitel oli. Ilmselt oli see Maria Keres, kes ütles, et Ta ei jäta ühtegi asja maha. Me olime suures küünis. Ja lõpuks tegime selle kohvri lahti, jättes sealt viskama suures kaares välja toredaid asju meie jaoks, sest lendaside puudritooside küünelakid ja kõik sellised asjad sinna heinte peale nuttes nad väljusid sealt küünist, jättes need asjad kõik sinna maha. Ja siis enne seda läksime mere äärde, melakkisime lakiga iga küüne ise värvi ka veel varbaküüned ära, siis puterdasime kõrvuni ära ja läksime seal tormise merega määrde ja siis olid lennukid olid mere peal ja nad tulistasid neid paate, ei saanud üldse aru, mis toimub, sest need paadid lihtsalt lasti meie silmade ees sinna merre ja, ja me hakkasime sealt tagasi tulema, tagasi tulemine oli hirmuäratav, sest tegelikult oli juba Tallinn ei olnud juba, ei puutunud sinna. Ja siis heidet Eestimaale ja siis 49. aastal viidi teid Siberisse seitse aastat seal ja tagasi Eestisse ja muusikaõpingud. Niimoodi saan mina ainult väga ruttu veel öelda. Meie tänase lastetoa saate lõpuminutitel, aga enne kui päris lõpetame, ma tahaksin küsida ikkagi selle traditsioonilise küsimused. Mida te ise arvate, mis oli see kõige tähtsam või need kõige tähtsamad. Et mõjujõud, inimesed, olukorrad, mis tegid teist just sellise inimese, nagu olete praegu? Aga ma mõtlesin välja, et kui ma ise lugesin, sest ma võtsin paberi kätte ja panin sinna kõigepealt, millal ma sündisin. Kõik, me oleme sündinud seal jõuluümberisad ja kõik on jõululapsed. Ja ükskõik kus ma ka olnud olen ma mererannas seal vaadanud pommitamist, Pealtpommid mulle pähe sadanud kuskil kogu aeg olen ümbritsetud väga toredate inimestega, õigemini inimene on ju kogu aja ümbritsetud inimestega. Aga ma olen rõõmus selle üle, et ma olen suutnud igast inimesest leida midagi väga vajalikku ja midagi teistmoodi. Ja need terad, mis inimestes on teistmoodi ja kohati ka varjatud emale endale. Nüüd ma olen ära varastanud nende inimeste käest. Ja selle üle, palun vabandust. Oma lapsepõlvest jutustas Tiia-Ester Loitme ja temaga vestles Reet Made.