Vikerraadios jätkab need saatega Lastetuba reetmade tänase saate, kus me jällegi räägime ühe lapsepõlveloo. Alustaksin nõnda. Põhilise osa, milliseks ühe inimese elu tegelikult kujuneb, saabki ta oma lapsepõlvest kaasa. Nõnda on öelnud tänase saate külaline Venno Laul. Olete veendunud, et nõnda see tõesti on? Ja üllatav, kust te olete selle lause leidnud? Ma olen selles sügavalt veendunud, küllap olen seda siis järelikult kuskil öelnud. Olen seda pidevalt kogu oma elu jooksul tundnud, et elu võib sind viia küll täiesti uutesse ja harjumatutesse situatsioonidesse, kus lõpuks isegi isegi ikkagi nagu orienteeruda ja võitsime sellest olukorrast välja, tuled aga lõpuni harjuse ühegi asjaga ära, kui see on lapsepõlvekogemusest väga kaugel. Just see, mis sul on lapsepõlvest kaasa tulnud, nagu nagu see on sinu programm ja selle juures tunned ennast normaalselt seal loomulikult ma mõtlen siin kõigepealt seda, et näiteks kui oled kasvanud kusagil üksikus maakohas, siis edaspidises elus suhelda, suurte inimmassidega, olla ütleme, rahvajuht või midagi sellist, on siiski küllaltki suur eneseületus, niuke, täiesti uus roll. Ja võib-olla aastakümnete jooksul tuleb selles rollis lõpuks hakata ennast ka ka normaalselt tundma ja teostama. Aga kusagilt tuleb siiski välja. Niisugune salasoov igatses olla jälle üksi ja just vastupidi, mitte tegeleda masside käia. Ja mitte olla niisugune inimene rahva ees. Te olete sündinud Saaremaal pidulas. Minu meelest see on nii kelmikas, see koht Pidula, sest et tõesti nii nagu te praegu rääkisite, kinnid tuleb olla suurte rahvamasside ees ja sageli on need seotud peoga. Nii et see sünni koht oli peaaegu tähenduslik. Jälle väga üllatav tähelepanek teie poolt, ma pole isegi isegi mitte juurelnud, kus nimetatud Pidula on tulnud. Ja et seal sõna tüves on pidu. Täiesti avastus. Praegu minu jaokski pole selles maakohas ega selles kandis midagi eriti pidulikku ega, ega midagi ülevat meenutada. Aga, aga see andajast jah, teema omaette uurida, kust need nimetatud jumal on tulnud pidule andma sünnikodu, aga Pidula ei saanud jääda mu lapsepõlvekoduks, sest olin juba sunnitud sealt 40. aastal seoses suurte ajaloolist pöördeliste sündmustega ära kolima koos vanematega. Nii et kui pidulast, kui kodust rääkida, siis viib see rohkem mõttes mind mu isa tööde ja tegemiste juurde, sest isa oli pidule kooli juhataja. Ja isa elutöö mälestuseks panid tema õpilased alles siin kümmekond aastat tagasi pidule, hooli maja õue, ka mälestuskivi temale. Kas te mäletate sellest pidulast siiski midagi, ise ka öeldakse, et inimene mäletab oma esimesi päris ise olemisi kuskil kolmeaastaselt või sinna kanti. Küll on raske öelda, kust mõni niisugune ähmane lapsepõlve mälestus pärit on. Sest see lapsepõlv oli nii heitlik, et paiskas ühest kohast teise ja olin kolme ja poole aastane, kui jäin isata. Isa sai segastel asjaoludel politseis elu keeritas surma. Aga mäletan, et kuskil isad oma habemevahupintsliga tõmbas mulle ninal vahujutid kas see oli aastaselt kaheselt või reisis vahetult enne isa isa minekut kolmeaastaselt? Raske öelda, sellest kõige nooremast lapsepõlvest on lõpmata palju pilte, sest isa oli väga toimekas tegev inimene mitmes valdkonnas ja üks tema tegevusliine oli ka. Ta oli agar pildistaja, mis tol ajal maaoludes oli täiesti erandlik võimalus, nii et isa töödest-tegemistest on järgi jäänud palju pilte. Pööra pilte perekonnapilte ja sealt siis näen, mis ma olin ja kuidas see lapsepõlvekodu välja nägi. Aga nagu juba nimetasin, kõik muutus järsku ja sealt edasi. Taiskes elu, kord sinna, kord tänna. Ja nagu öeldakse, tahakski sellest armist ja hallist sõja ajast ja sõjajärgsest ajast isegi ruttu üle minna. Ei tahakski nagu väga sealt meenutada neid kurbi ja raskeid elamusi. Aga kuna isa mälestus on nii kallis olnud ja need fotoalbumit perepildid, ma kujutan ette, et neid on ju vaadatud seal emaga koos või oma pere keskel hiljemgi sirvitud tahaks siiski natukene kuulda isast. Isa oli ju koolmeister ja, ja muusikaga tegelev inimene. Ja peab ütlema, et ma ei saa kunagi seda väita, et isa suur eeskuju oleks tõuganud tööle kultuuri. Aga teisest küljest ütlen, et isa, suur eeskuju mulle küll nagu mingi mingi pühapilt olnud silmees kogu elu ja seda just et võib-olla ka seetõttu, et isa jõudis oma lühikeseks jäänud elu jooksul teha niivõrd palju, et see on lausa lausa hämmastav. Ta oli küll jah Pidula koolijuhataja ja nagu teada, et tollel ajal oli õpetaja maa sool ja õpetaja kandis kohalikku vaimsust ja püüdis rahvast kasvatada sõna otseses mõttes. Ja nii ka isa oli velg lisaks õpetaja tööle koolis lihtsalt suureks rahvakasvatajaks kogu paikkonnas. Ta pani käima kohaliku kultuurielu. Ta korraldas igasuguseid seltse ja algatas nende tegevust ja ta kutsus sinna külalisi ja ja ta oli ise suur karskusliikumise tegelane, käis Eesti karskus kongressidel. Delegaate ja isa, niisugune äärmine mitmekülgsus, see on lapsepõlvest peale tegelikult ühest küljest pannud seda imetlema ja teisest küljest sügavalt austama tema mälestust. Mul on alati niisugune hingevärin, kui ma vaatan neid pilte, kus isa on oma parimas eas ja kus Eesti vabariigi ajal tõstoritel kõik võimalused ka eneseteostuseks. Kõik mis aitas talletada seda, kuidas Eesti inimene kunagi elas ja kuidas Eesti elu arenes. Ja ta püüdis maarahvale sisendada kodukaunistamise armastust ja, ja huvi üldse kodu kujundamise ja kodukultuuri vastu. Selle nimel toimusid seal igasugused ringid ja rahvale õpetati küll loenguselt kõige praktiliste tegevuste kaudu igasuguseid oskusi. Sellest kõigest on jäänud nagu pilt mällu nagu mingisugusest muinasjutust. See kordan veelkord, on minu jaoks ainult elavaks saanud perekonnapiltide albumi kaudu. Ja ka üksikute tolleaegsete ajaleheväljalõigete ja hilisemate Ida kohta kirjutatud meenutuste kaudu. Seda valusam on praegu liikuda ringi sealkandis ja vaadata, kuidas on elu maal sootuks sootuks muutunud. Kui elu ei ole just lõpuni välja veel surnud igalt poolt siis ikkagi mingit niisugust kodukultuuri ja seda kohtade ikka ikka väga harva meie maa elu juures. Seda ei saa praegu võtta, vaatamata võtjanisuse absoluutse üldistusena. Sealsamas pidulaski on kohe pidule koolimaja vastas üks väga kaunilt kujundatud koduõu ja, ja kogu majapidamine. Aga, aga see on ka siis seal nagu üksik lill keset keset lagedaks jäänud maad. Mitmes laps teie peres olid? Meid oli peres neli last ja mina olin viimane ja esimene poiss. Nii et sain natuke kindlasti ära hellitatud oma õdede poolt. See lapsepõlvekodu siis, mis on meelde jäänud, see oli teises paigas. Ja kui see kõik kõrvale jätta, mis, mis sõjaaeg ja sõjajärgne aeg tõi inimeste ellu valu ja kannatusi ja isast ilmajäämine ja öldena ahastus, mis, mis tollal Eestimaal aset võttis ja, ja meie kodus eriti ka just ei saa ka autode tõttu siis ikkagi ütles, et et lapsepõlvest on vist küll heal inimesel meenutada ka niisugust helget ja kaunist. Ja jumal tänatud, just seda, seda helget ja kaunist tuletad alati esimeses järjekorras meelde, kui materjalid tagasi lapsepõlvemaile või meie lapsepõlveaega. Milline see oma päriskodu oli, kas ta oli kena ja nende isa ideaalide järgi seatud ja sätitud? Isa ideaalide järgi sätitud lapsepõlvekodu küll olnuks jah, pidule koolimajas kuid kui isa oli juba juba märgatud, siis asub meie pereisa sünnikodusse, mis oli väike papsi talu Saaremaal. Ja seal oli kõik muidugi äärmiselt tagasihoidlik ja, ja vaene. Aga mis sealt ilusat meenutada, seal oli kena karjakoppel, sat jooksis läbi jõgi. Seal lähedal oli soov, kus oli palju igasuguseid soo, linde seal oli piisavalt palju mets ja, ja ruumi, kus võisid päev läbi nii kogunenud nälg koju ajas ringi käia ja ja üllatad, et ma olen seda korduvalt tagasi mõelnud, et kuidas tollal seitsme-kaheksa-üheksa-aastane poiss ei kartnud ära eksida. Ma ei usu võtma nooremast peast palju kaugemale üksinda niimoodi metsadesse ja soosse hulkuma läksin. Aga kuna Saaremaad üldse tulin ära 11 aastasena, siis kõik see, mis, mis lapsepõlvega sealt meenutas, see annab, on seotud just just selle ajaga, ütleme, kuni kuni 10 11 aastaseks saamiseni. Ja ja suur elamus oli kasvõi lihtsalt soos näiteks mättad mättale hüpata ja ja otsisin neid vesiroose ja imetleda seda, seda sooelu, kui peitsid ennast kuskile põõsa sisse ära, jäid vaatama, kuidas soo elab, kuidas soolinnud. Seal seal toimetavad oma tegemisi, milliseid häälitsusi tegid see kõik oli, oli väga põnev ikka üksinda ikka üksinda, see oli juba harjumuspärane, et, et kõik mängud ja kõik tult teha üksinda. Ühed olid vanemad ja, ja jälle perekonna raske majandusliku seisu tõttu said ühed kõik mööda ilma laiali lendama, kes tädi juurde sinna, kes tädi juurde teise kohta, sest lihtsalt ema üksi ei suutnud selle koha peal nelja last toita. Nii et ma jäin sinna koju mõneks ajaks emaga kahekesi ja kui lõpmata palju rõõmu oli sealt loodusest, sellele lapse hingele ja ja võin öelda, et näiteks kevadine jääminek Lust ja pidu jääpankadega mängida, nii et, et kui tee alt läksid need mesilased silla trummid läbi, siis pulkadele tekitada sinna silla ette pais ja vaadata, kuidas jõevesi tõuseb ja siis lõpuks vee survele jääpangad murdusid ja vesiselt kohinal jälle silla alt läbi läks ja see oli. See oli jälle niisugune mängija ja mälestus ühe korraga, sellest on lihtsalt lihtsalt hinges siiani jäädvustanud nii selgelt, et seda võiks nagu pildil kohe üles joonistada, kuidas see kõik oli, mingeid seiklesid? Seikluse ükskord oli jah, sellest kõigest, eks seal soos ja metsas hulkumas ka niimoodi võib olla, ükskord läksin liiale, ei leidnud enam koduteed üles. Ja mul oli kaasas koer ja arvasin, et küll koer viib koju, aga koer oli noor ja vallatu ja ja siiamaani ma ei tea, kas ta lihtsalt Ta uskus minusse rohkem ja, ja mängis minuga, jooksis küll sinnapoole, tähendab olla nii palju, kui ma koera järgi jooksin, sattusin ma ikka oma teada kogu aeg võõrasse võõrasse kanti ja siis oli küll niisugune jube tunne, et neid ei leiagi enam, teed ülesse. Aga lõpuks ikkagi kuidagi ilmselt mingi koha tundsime ära ja joome ikka koju jõudsime, muidu ma poleks siin. Ja veel väikest sedagi meenutada, et kui praegu siinsel talvelgi oli leheseks lugu, kuidas lapsed kukkusite kaevikusse Virumaal ja ja lumi mattis nad ja niisugune traagiline õnnetus oli ei osanud ma sellist asja seal karta, aga mööda lumekoorikut, lumehanges turnides kusagilt Salapikus, äkki kukkusin nii sügavale lume sisse, et enam ei saanud lume seest välja ja lumekoorik ei võta peale ja vot siis oli ka niisugune tunne, et näen alt lume hange põhjast, et koeral õlal augu ääre peal koer ei saa ka aidata ja ja mina lume seest enam välja ei saa. Ess. Need kaks niisugust natuke õudsad kogemused, et et kui sa niimoodi maal elad, üksi sõita, siis võib kõike juhtuda ja aga kõik muu läks lõbusalt ja toredast. No näiteks isegi otseselt, et maalaps on nii palju Insiatiivikas ja nii, et tal on nii palju võimalusi oma oma oma rakendamiseks. Mulle pakkus suurt lusti näiteks ühte hobust taltsutada sellega, et hobune oli juba küll suhteliselt vana loom, aga ta oli kuulus selle poolest, et ta polnud kunagi lubanud kellelgi selga ronida, et teda polnud keegi saanud katsetama. Ja, ja mulle pakkus seedida erilist huvi vaadata, et kas tõesti sellest lobast keegi jagu ei saa ja hakkasin mina siis pisike poisike, hakkasin seda hobust, kes treenima sellele, et talle selga minna ja temaga ratsutada. Ja kujutage ette, see see osutus siiski võimalikuks, kuigi ta püüdis mind vahel niimoodi säärest hammustada, aga poisina olid seal hobuse seljas siis küllalt mäleja kärge oma jalgadest ära tõmbama ka ja ei olnud mul seal sadulat ega midagi, lihtsalt niisama hobuse seljas istudes, lakast kinni hoides kiviaia peale ja kiviaia pealt peale täiesti õige ja, ja niimoodi sai seda hobust karjamaale viidud ja karjuvalt ära toodud. Ja, ja seda ma olen korduvalt oma lastelegi rääkinud, mismoodi kõik maalaps peab seda teist ja kolmandat tegema. Kui praegu vaatan poistekooris 10 aastast poissi. Et see, see poiss on ju alles päris väike, et mida sa usaldaksid talle teha anda või, või mis ta oleks suuteline tegema. Maal on juba elu ise asjad nii seadnud, et, et seal ei küsi keegi sellest, et kas sa saad hakkama, oled sa piisavalt vana või seal lihtsalt on selleks kõik võimalused. Proovid ennast ja maha, laps areneb selles mõttes võib-olla märgatavalt iseseisvamaks ja, ja tihkemaks kui linnalaps. Kas emal oli poisiga tegu ka vahel või tuli vahel natukene vitsahirmu kanda? Ei, selles mõttes oli meie kodud täiesti erilaadne. Meil ei olnud üldse sellist kommet ja, ja ma arvan, et küllap ma olin oma emalt pärinud hella kaastundlikku hinge, vähemalt mina ei mäleta, et ma oleksin tahtlikult kellelegi kuskil kurja teinud või näiteks koolis kippusid seal vahel tükkisid kaklema ja nii edasi, siis sellest hoidsin ma nii eemadel nagunii, et, et see oli minu jaoks instants, jubedus ja, ja ma ei ole. Ma võin küll päris sajaprotsendilise kindlusega väita, et ma ei ole kellegi vastu rusikat poisina koolis kasutanud ühtegi kaklust, ei, oleme poistega koos läbi näinud. Kas väikesest poisist peale niisugune suurekasvuline poisse? Üldsegi mitte, Ta on neid pilte, mis on tehtud seal Saaremaal Kihelkonna algkoolis. Ma olen seal, ütleme niimoodi, et tagantpoolt mitte just kõige väiksem, aga niuke niuke alla keskmise poiss. Ja aga mu isa oli pikk mees ja ja ema oli ka suhteliselt nagu öeldakse, pika kondiga ja ja nii küllap kuskilt geenidest siis see kasv ka siiski välja lõi, aga tal ei nakatatud hiljem välja. Mutatsiooniperioodil, siis hakkasin äkki kasvu viskama ja 15 aastaselt olin juba peaaegu nii pikk nagu, nagu nüüd. Neil kuskil üle meetri 90. Emaga oli sellised mõnusad omaette olemist ka või kust te saite juttu ajada ja äkki koos laulda või musitseerida kuidasmoodi muusika üldse? Jõudis? Jaanuar sel ajal oli ju tegelikult tõesti elu selles mõttes ka kuidagi üksluine, et ei olnud siis ei meil raadiot ega, ega televiisorit ega midagi muud sellist, eks ole. Raadio oli isal küll olnud, kulisad pidulas kooli juhataja oli, aga aga raadio korjati kohalike võimumeeste ajal kõigilt ära, kellel see kogemata juhtus olema. Ja raadio oli üldse nendel aegadel ikkagi vähemalt Saaremaa külas haruldane nähtus. Nii et külarahvas oli käinud pidule koolimajas, pühapäeviti raadiost, isa juures jumalateenistusi, kuulamas jumalateenistuse ülekannet. Ja kui nüüd võtta võib asetada ennast sellisesse olukorda, kus, kus pole muud muusikat, kui sa võid ise teha, siis loomulikult tunneb inimene kuidagi vajadust ise laulda, ise pilli mängida. Jälle tänu isale ja emale oli meie peres olnud kogu aeg niisugune muusikaline õhkkond, meil oli kodus klaver isalisele klaveri ostnud selle mõttega, et et lapsed hakkaksid õppima klaverit ja, ja mu vanem õde Juta oli saanud ka kuras selles koolis käies tollased tuntud koorijuhilt. Joosep Vaarikut klaveritunde. Oli meil ka, kui ma nüüd emaga seal isa sünnikodus maal elasime, oli meil toas ja ja vanema õe Juta ja ka ema juhendamisel said noodid selgeks ja sai seal ta esimese klaveritunde võetud. Nende nende juhendamisel. Mäletan, et kui ema läks päevaks kaugele, kusagile heinamaale, siis ütlesin, et vaat, siin on see koraalia ja, ja vaata, palju saab päeva jooksul. Suudad sellest selgeks saada, õhtul mängida, et see on kurjaga öeldud, see oli lihtsalt niimoodi, et mul oleks päeval nagu üksi kodus olles mingi töö, mingi ülesanne. Ja, ja niimoodi siis pulss korrali raamatust haldasse see niisugune teadlikum klaverimäng. Pärast teda Juta juures sai õpitud ka Riho Pätsi väiksemaid klaveripalasid lastele ja muud niisugust lihtsamat, aga väga sihikindlat, järjepidevat klaveri harjutamist ega enesest teadlikku klaveri õppimist muidugi tollal seal maha tingimustes ei saanud eriti kõne alla tulla. Aga mis puutub üldse sellesse kodusesse musitseerimas, kõik mu õed ja ja kõik, me oleme piisavalt saanud oma vanemate kaudu teiega kaasa muusikalist kuulmist, nii et et laulmine polnud kellelgi mingi probleem. Ja, ja see hakkab isegi veel kaugemalt peale, kui ma nüüd olen lugenud ja ka ema jutustuste järgi tean. Siis võib öelda, et juba juba minu ema-isa kodus oli harmoonium omatehtud harmoonium. Harmoonium oli tollal siiski ka ühes lihtsas küla kodus väga suur asi. Ja seal ema vanematekodus oli pidevalt lauldud neljahäälselt koraale. Ja niisugune kadunud musitseerimine oli olnud siis esivanematekodus, päris endastmõistetav minut tõsisemat muusika õpingut tegelemine muusikaga sai alata alles siis, kui Saaremaalt ära kolisime. Ja läksime Tartusse, kus üks mu õdedest oli juba varem läinud appi. Haigeks jäänud tädile ja pärast tädi surma oli täis üksinda Tartus läksime siis väe juurde. Emaga koos. Tartus astusin ka kohe laste muusikakooli klaveriklassi. Olin siis juba kaheteistaastane poiss ja mind võeti küll tänu varasematele klimberdustelis laste muusikakooli teise klassi järel ikkagi 12 aastaselt alustas lastemuusika teises klassis, see oli ilmselt hilja. Ja nii tehti ettepanek, kui sain 13., eks. Võib-olla kaaluksin muusikakooli üle minema, sest tollal oli niisugune süsteem, et alguses või laste muusikakool ja siis keskaasta, see oli siis nagu muusikakooli nimel. Praegu nimetatakse kõik ühtemoodi Tartu muusikakooliks. Muusikakoolis oli võimalus alustada poordi juhtimise õpinguid ja nii siis aastal 1952. Sain siis just sügisel 14 aastaseks. Astusin siis muusikakooli ja sain Voldemar klimanti õpilaseks. Minu aasta aega koos astus muusikakooliga ka praegune Tallinna konservatooriumi professor, tuntud koorijuht Ants Üleoja. Et Antsilojaga koos alustasime õpinguid Tartus. Kas see koorijuhtimise erialane minek sellel hetkel tundus, et see oli natukene nagu mitte niisugune suur unistus, et klaver oli nagu suurem ihaluse. Ja see oli tõesti lihtsalt omamoodi välja pääsedes, nii see oli, võimalus jääda muusikaga tegelema. Tegelikult isegi enne veel, kui, kui koorijuhtimise kasuks langetatud. Otsisin võimalust hakata õppima mingit pilli. Mulle väga meeldis, flööt, meeldis mulle sello ja Tartu lastemuusikakooli ja muusikakooli tollane direktor Aleksandra Semm-Sarv oli küll väga vastutulelik ja abivalmis inimene ja küll ta püüdis mulle ka leida seda flööti ja leida seda tšellot, aga, aga 50.-te aastate alguses Tartus ei olnud neid pille lihtsalt vabalt kuskilt saada. Astmeliseks meil rahapuudus, koolil neid ka enam anda ei olnud ja nii ei olnud siis võimalik lihtsalt pillimänguga edasi tegelema hakata. Need koorijuhtimine oli tolle momendiseisukohalt lihtsalt niisugune lahendus, et saan jääda muusika juurde, saanud muusikaga tegeleda. Ja, ja umbes et miks siis mitte, et paistis, et, et selle kaudu saan siis muusikaõpetajaks. Vanem õde Juta. Tõkman oli oma elu tööd tegemas kihelkonna kaheksaklassilises koolis muusikaõpetajana lauluõpetajana ja ta oli ka kihelkonna kohaliku kultuurieluaastaid ülal hoidnud, seal ka koori juhatanud ja nii edasi. See tundus kõik nii väga loomulik olevat, tekstis minust saab kui muusikaõpetaja ja koorijuht. Ja hiljem pärast mind astus Tartu muusikakooli koorijuhtimise klassigem üks õdedest kolmest õest, siis noorem õde Eda. Nii et näppisime isegi ühe aasta Tartu muusikakoolis koos üheaegselt, kuid tema sai õnnetult 55. aastal surma. Ja ega ausalt öelda, esimesel teisel aastal nagu ei osanud kammerkoorijuhtimise eriala juures eriti midagi otsustada, et on see mulle sobiv ala, kas saab see olema huvitav, lihtsalt käid koolis, tunned rõõmu võimalusest tegeleda muusikaõpingutega alles kusagil kolmandal kursusel, siis kui hakkas juba oleme nii palju oskusi, et võisid hakata juhendama isetegevuslikke ansambleid ja ma laulsin omaõpet ja meeskooris ja sain seal vahel natuke ka nagu abikoorijuhina proovida, üht-teist õpetada ja. See õpetaja oli selline suur eeskuju. See õpetaja oli mulle inimesena väga suur eeskuju ja, ja muidugi ka muusikaliselt vaieldamatu autoriteet, oli üks üks nendest, kes Tartu muusikakoolis võib-olla oma olemasoluga kõige rohkem pärast seda, et nad pärast muusikakooli lõpetamist tõesti Tallinna konservatooriumi edasi õppima tulin. Voldemar kliimat oli Tartus tollal kahe suure koori dirigent. Tal oli tervishoiutöötajate maja naiskoor ja sama maja meeskoor ja tihti need kaks koori esinesid koos siis oli laval oma 130 140 inimest. Ja, ja Voldemar kliman. Ta usaldas ka need koorid mulle minu muusikakooli lõpueksami kava ettevalmistamiseks ja kontserdiks Tartu Ülikooli aulas. See oli tolle aja kohta muidugi väga suur võimalus antud ühele noorele alles neli aastat koorijuhtimist õppinud noorukile olin ikkagi ju muusika lõpetamisel ka veel alles seitsmeteistaastane võib-olla just see äratundmine selles koori töös, et sellega on võimalik midagi korda saata, mis pakub hingele rahuldust ja valdavalt kliimalti õhutus ja tunnustus sinna juurde. See võib olla määraski siis edasise elukäiguvõtted, siis läks kõik nagu endastmõistetavalt pärast Tartu muusikakooli lõpetamist Tallinna konservatoorium ja ja sealt edasi juba siis siis üsna reeglipäraselt algul muusikaõpetajana ja orijuhina leiba teenima, nii tänapäevani välja. Mis teile tundub, mis on olnud need kõige olulisemad pidepunktid lapsepõlvest mida te veetsite täiskasvanud ellu kaasa? Kõigepealt vast ehk sügav austus oma vanemate seevastu ja, ja ja ütleme, et ma ei liialda mitte üks, üks kraad ütles, et minu jaoks on olnud eluaeg mu vanemate mälestuspüha. Olen juttu kuulma niisugust intervjuud kas raadiost või veel lugema lehest teemal, et mis on püha ja, ja mis võib-olla püha ja nii edasi. Ma peaks ütlema, et ei taha seda teemat praegu siin arendama hakata, aga lühidalt lihtsalt ei leia paremat sõna väljendamaks seda seda suhet vanematesse. Ja kaldun arvama, et, et see on. See tunne ja hoiak veel võib-olla lapsepõlve määrav roll on olnud selles, et mulle meeldib loodus, meeldib minna tagasi loodusvaikusesse ja seda võimalust olen praegu leidnud uuesti oma suvekodu näol Vilsandi saarel, kus me alates 72.-st aastast oleme tegelikult igal suvel käinud mõni suvi pikemalt seal oldud, teinekord jääb aega vähemaks, aga vähemalt mitu korda vastast saab Vilsandis käidud ja ja see on suur elamus. Jälle jalutada. Metsas ei pea just olema ilmtingimata üksi. Aga Vilsandi üksindus ja, ja eraldatus on juba suur. Hingeline elamus, niuke väga suurt tasakaalustav mõju on, on korra ära käia Vilsandis pärast seda võib-olla asjade ja ja mütata juba jälle mitu kuud järjest ilma pikema puhkus pausite. Ja, ja võib-olla ka niisugune hingelaad on saanud kõige rohkem mõjutusi just lapsepõlve. Kuigi aeg oli karm ja julm ja sõda käis üle ja nii edasi, aga siiski kuna kuskilt kaugelt kõrval siis otseselt mõjutatud said ikkagi oma karjakoplist oma jõekäärust alles nyt üks nädalapäevad tagasi juhuslikus seltskonnas keegi poetas sellise lauset, et kui tema oli laps, siis Tallinnast talle pidevalt põlved katketa, kukkus rateesi kivide peale, põlved katki. Mul tuli imestusega sinna kõrvale meenutatud, et oi, minul küll maalt põlved kunagi olnud katked, mul olid varbad kätki. Ja on ka üks selline laulio, et mul meeles kuldne kodukotus, kus on ka niisugune rida siis et kui varba vastu kivi lõime maalaps jookseb paljajalu suve läbi ringi ja jälle peksab oma varbaid vastu kive. Aga ka see tundub kuidagi tagantjärgi siiski niisugune kena ja, ja armas mälestus olevat. Vot seda niisugust maa, lapse mängumaad kanname oma hinges siiamaani just sealt Saaremaalt. Sellest sellest üksikust suhteliselt kõrvadest virite külast Kihelkonna alevi külje all. Oma lapsepõlvest jutustas Venno Laul. Temaga vestles Reet Made.