Keelekõrv 501. saade, head kuuled siin Mari Tarand. Soovides teile alanud aastaks tervist ja rõõmsaid ja rahulikke päevi oleks rohkesti. Tahan jagada teiega oma kurbust, sest keelekõrv on kaotanud oma kõige ustavam kuulaja. See oli minu ema. Nädal tagasi jätsime temaga metsakalmistul hüvasti just sel ajal, kui eetris kõlas 500. keelekõrv. Meie ema ja isa olid need, kes lastes vaimseid huvisid virgutasid. Pärast isa surma jäi ema meie suure raamatukoguhoidjaks ja ta kandis hoolt selle eest et seal kindlasti oleksid kõik emakeelde puutuvad raamatud, sõnaraamatud kindlasti ajakiri, keel ja kirjandus. Ja muidugi luuletused, emakeele avaldumise üks kõige kõrgemaid vorme. Olen emale lõputult tänulik, et ta minu töösse nii suure huviga ja heatahtlikkusega suhtus. Kui mulle endale mõnikord tundus, et asi ei tulnud nii hästi välja, kui ma oleksin tahtnud siis leidis ema ikka, et kõik oli hästi. Sellepärast et ta armastas seda ainevalda ja armastas mind. Igat saadeta kuulas ja kui vahel jäi mõni kuulamata, siis oli ta lausa õnnetu. Jõulueelsel laupäeval helistasin talle oma maamaja levilt, et kuused on autos ja hakkame sõitma. Kohe algab keelekõrv, nii et ärge unustage seda kuulata. Ja ta ütles mulle, aitäh. Hea lapsed, helistasid meelde, tuletasid. Just emale mõeldes. Ta oli üks nendest, kes te praegu mind kuulate. Püüan seda tööd jätkata ja teha keele kõrvasaadet nii kaua, kui mul jõudu jätkub. Ühtlasi tänan ma kõiki, kes meie perele sooja kaastundeavaldusi saatsid ja meid toetasid. Nüüd aga läheme saate selle osa juurde, mis ei ole võimalik ilma teie kaasabita. Aasta viimastes saadetes kuulasime Koidula luulet ja tegelesime tagasivaadetega keele kõrva ajaloole ja nõnda on dialoog teiega teie kirjade najal kaugele edasi lükatud, aga nüüd on uus aasta ja teeme selle kõik heaks. Mäletate, et rääkisime veel kord kraalist ja arvutist ja õigus on Ilmar Pärtel pojal, kes kirjutab, et seda vana teemat ei ole mõtet enam üles kiskuda. Meie IT terminoloogia on üsna hästi kujunemas. Keegi ei räägi, et raadioraalib muusikat või et arhitekt kraalibioonist. Aga teame, et tehnoloogia on digitaalne. Ma nüüd tsiteerin kirja. Info väljastamise kohta otsustas terminoloogia komisjon. Kirjutamine toimub märkide kaudu. Seade on kirjutusmasin, kirjuti, printimine toimub ridade kaupa, seade on printer. Trükkimine omakorda poomete kaupa. Jah, trükipress printimine sobiv eesti keelde ei sobi Seivimine. Tsitaadi lõpp. Suur tänu teile, Ilmar Pärtelpoeg nende asjalike selgituste eest. Ja te ütlete veel, et vajaks käsitlemist eesti nimede kirjutamine. Isiku tunnistustel. Te ütlete, et sobimatu on kasutada ö asemel Igrekit ja et kuidas siis näeks välja näiteks nimi Tõnn sõber. Ma helistasin Meie nimeteadlasele Peeter Pällile, kes neid asju kõige paremini teab ja sain niisuguse selgituse. Isikutunnistusel. Ja muide, ta rõhutas, isikutunnistusel keeleinimesed ei soovita kasutada ID-kaart siis isikutunnistusel on kirjas inimesi, see nimi õigesti ja täpselt. Aga see, et kaardi teisel poolel on see mõnel puhul natukene moonutatud kujul, on puhttehniline asi, see on arvuti jaoks arvuti kõige kiiremini ja paremini suudaks selle asja sealt ära lugeda. Nii et see ei ole keeleküsimus. See on tehniline küsimus. Aga on veel üks imedesse puutuv kiri. Saatjaks on raadiokuulaja tamm. Kui ma nüüd ikka lugesin selle nime õigesti välja ja ta küsib, kas bussipeatuste nimesid tuleks ka käsitleda koha nimedena ja sel juhul kes võib lubada aga neid muuta ja kuidas see käib? See näide on tal Võrtsjärve kandist kus Rõngu Hargla tee ääres on olnud alati saebussipeatus. Ja nüüd seoses erastamisega äkki on selle peatuse nimeks pandud pangemanni. Aga sae oli seal sellepärast, et lähedal asus saeveski ja asub ja pangemanni sellepärast, et see on nüüd saeveski uus omanik. Siin jälle toetusi Peeter Pälli arvamustele. Ja muidugi selles näites ei oleks mingil juhul pidanud nime asendama, kui rahvas on saepeatusega harjunud. Aga üldiselt, ütles Peeter Päll, on seda asja nimekomisjonis ka arutatud, et kuidas nendesse bussipeatuste nimedest suhtuda. Nad on sageli seotud mingi kohapealse objektiga mingi looduse vormi või ka asutuse või mingisuguse maja või hoonega. Ma peaksid küll meie Eesti kohanimed traditsioonipäraselt olema omastavas käändes ja tänavanimed ka, kui te teate ju, ja peatusenimed sääse siiliraja praegu ja nii edasi. Aga peatused, Kadriorg, linnahall, keskturg on jäänud nimetavasse. Üldse arvab Peeter Päll, et niisuguste asutustega siduda bussi või trammipeatust on riskantne, sest asutus võib ka ära kolida. Mina ei tea praegu, mis Kalevi kommivabriku peatuse kohal praegu on, sest Kalev ju kolis ära. Ja nüüd järgmine kiri. Aruküla Arni või ärni mees, kel ilmselt laialdane huvide ring. Ja vahel ka tahtmine maailma parandada, nagu meil kõigil. Õnneks on teil nagu te kirjutate, hea vestluskaaslane. Vana sõber Aarne Vinkel, ütlen kuulajatele, kirjandusteadlane. Temaga saate arutada asju, nagu oli näiteks faktiviga, kui käsitleti Minni nurme ja Salme EK Baumi elu ja tööd. Aga raadiole on teil ette heita seda oh kui mitmendat korda juba, et telefoni soovikontserdis sõna juubel valesti kasutatakse. See ei ole meil esimene kord sellest juttu teha. Ma ütlen, et selles asjas saan ma asuda ainult raadiopoolsete inimeste advokaadiks. Telefoni soovikontsert on saade, mida teete, kallid raadiokuulajad, teie ja, ja kõik see, mida te telefonis helilindile ütlete. Nii nagu teie seda olete teinud, seda parandada ei saa enam keegi, nagu ei saa keegi ka suunata valikut, mis vahel üsna vaimuvaeselt keerleb viie või kuueroosidest pajatama laulu ümber. Aga niisugused. Me oleme. Aga raadiotoimetajad on juubelikasutamise ära õppinud ja ei eksi selles ise. Küll tuleks parandada või ära keelata reklaam televisioonis, kus keegi Prillimäe vanamees räägib oma 100.-st juubelist, sest vot kui reklaamikeeles ühte väärvormi nii tihti esitatakse, siis kinnistub ja teha ei ole enam mitte midagi. Muidugi ütlevad reklaamitegijad vahel, et nad panevad keele vea meelega sisse, et siis on reklaam huvitavam ja kutsub kuulama. See on kahtlane tegevus. Nagu kas see reklaam, kus öeldakse, tee endale karuteene, loobus suitsetamisest? Uurisin asja natukene lähemalt, et võib-olla on see siiski mingi tahtlik nali või midagi sellist ei ole. Ilmselt on kirjutaja seda mõelnud täiesti tõsiselt. Ja tegemist on noh, tema pehmelt öeldes mitte väga suurte teadmistega. Või siis lollusega. Ta on mõelnud, et karuteene, see on mingi suur, seega väga hea asi. Aga nii siiski ei ole. Teie kuulajad, teate seda? Juba tükk aega seisab vastamata kiri, mille autor on erus olev hulga aastate staažiga traditsioonidest lugu pidav ajakirjanik Lembit Koik. Nii on ta ise alla kirjutanud. Ma loen siit mõne katke. Tsitaat algab. Olen nii kaua harjunud kirjutama vara sulepeaga, et ei hakanud ka teile kirjutamiseks oma kirjutusmasinat lauale tõstma. Siis küsib, kas tema kirjast aru saan, väga hea, selge käekiri. Ja nüüd edasi. Võib-olla Ma olen vanameelne ega suuda uuesajangi ja moodsa ajaga kaasas käia. Ent ikkagi tahan küsida, kas meil veel maksavad traditsioonid. Ja nüüd räägib ta edasi sellest, et mõnigi traditsioon keeles ja meeles, mis on vana 70 või 50 või kaks 10.-na rasedat võiks kehtida ja jätkuda. Vajutan siint hulga seda mõtiskust vahele, sest tean ka oma iga, arvestades, et vanemad inimesed peavad enda elu jooksul toimunud asju väga kalliks ja on võib-olla raskem neil muutustega kaasa minna aga selle kirja toon on õige ja arusaadav. Ja lõpuks jõuab ta otsese küsimuseni ja see puudutab juriidika keelt, sest tegemist on juristiga. Nimelt ütleb ta, et ja nüüd ma tsiteerin jälle. Õpetatud juristina tahan meenutada, et õigusteaduses lõid meie teadlased juba väga ammu vana-rooma õiguse mõistetele ja terminitele omakeelsed vasted. Sirid kasutati. Kui eputamiseks end natuke teadjemalt ja vahest ka natuke rahvusvahelisemalt taheti paista lasta. Siis kirjutati teksti ladina geenegi mõiste või termin mitte aga muukeelne. Nüüd on see traditsioon, vaated täiesti kadunud. Olen hämmastusega lugenud, kuulnud, et enam ei kõlba näiteks oma geene väärama jõud ladina keeles vis major. Ja selle asemel kirjutatakse prantsuskeelne force majeur. Tsitaadi lõpp. No mis mul selle peale kosta, ma ei ole õigusteaduse terminite asjatundja, aga arvan, et see püüa, see soov rohkem traditsioonist kinni pidanud. Ta on õige, eriti kui tegemist on ajalehes laiemale lugejaskonnale kirjutamisega. Aga nende küsimuste juurde võime mõnes tuleviku keele kõrvas koos asjatundjatega veel tulla. Tõnu Talvar. Te helistasite ja tegite telefonis etteheiteid raadio esinejate intonatsiooni ja rõhkude asjus. Vaat selles asjas võin küll käe südame peale pannes ütelda, et raadios pööratakse sellele tähelepanu ja kolleeg Einar Kraut jälgib nooremate ja väiksema kogemusega toimetajate keelt ja korraldab neile õppusi. Aga ega vigadest päris vaba pole muidugi meiegi. Raadio. Näiteks julgen kinnitada, et televisiooni kommertskanalis on vigu. Ma olen nimelt uudistesaateid vaadanud tunduvalt rohkem kui meie raadios ja Eesti televisioonis. Nüüd aga siis kuulajate kive ka meie kapsaaeda. Wushi seisukoht leiab maailmas mittemõistmist. Miks nii keeruliselt öelda bussi seisukoht ei leia maailmas mõistmist. Või? Liibüa võttis vastu Lockerbie katastroofi. Proo võttis omaks, siin on lihtsalt tegemist tõlkeveaga. Või uudiste toimetaja, küsib minister Ojulandilt. Mis tähtsus on eestlastele Meie hävinud või mitte? Nutma ajab see hävingu toppimine igale poole, kus on tegemist kaotuse või tagasilöögiga. See näide ei olnud küll meie raadiost. Teostatakse lastekoduteenust. Olgu peale, et see lause on loetud ajalehest, aga ideaalis võiks olla nii, et raadiotoimetaja väga halba lauset ajalehte tutvustades parandaks. Võib-olla kunagi jõuame selleni. Üks kuule, olen märganud uutmoodi küsimust, niisugust. Saan ma õigesti aru, et ja nii edasi. Muidugi võib vestluses selleks, et natukene veel rõhutada ja edasi viia, teemat niimoodi küsida, aga siis tuleks ikkagi küsida eestipäraselt, kas ma saan õigesti aru. Ja kindlasti mitte, saan ma õieti aru? Üks kuule on märganud, et keelde on siginenud fennism kauba peale. Ma isegi kuulsin seda kaubamajas korduvalt ikka, et kui ostate seda ja seda, saate kauba peale toda ja toda. Kulla, inimesed, milleks hüljata oma hea ja vanasõna pealekauba. Kaubamajas kuulsin veel niisugust lauset. Homme toimub teisel korrusel ars kunstnike poolt teie jõulusoovide maalimine portselaniga. Proovime seda lauset parandada. Homme maalivad Arci kunstnikud teisel korrusel portselani teie jõulusoove. Igatahes mitte ars kunstnikud ja toimub poolt maalimine. Aga see tundub võib-olla nii tühine, et kuidas kaubamajas inimesi mõnele üritusele või müügile kutsuda, aga see ei ole tühine. See on just see, et me peame oma igapäevakeeles hoolsamalt ja paremini suhtuma. Oi ja üks tore näide, mille ütles mulle Ivo Linna. Tal on alati midagi varuks, kui me raadiomaja koridoris juhuslikult kokku saame. Tema näide oli see. Eile käis volikogu esimees isiklikult vaatamas, kuidas kohvik kroom täna välja näeb. No see on täpselt sama tüüpi näide, nagu et täna käib keskmine eestlane poes kolm korda nädalas mida keelehooldajad on välja noppinud ja alati näitena toovad. Ja nüüd lõpuks veel Heido Otsa kaastema on vana ja kaastööline, kes on keele kõrvale palju häid ideid ja teemasid pakkunud. Ja seekord oli tal märkusi saate kohta, milles Asta Õim käsitles fraseologismiga. Heido Ots kiidab seda saadet, see pakkus talle huvi, kuid tal on mõned märkused. Asjalikud märkused. Me rääkisime Soome laenatud kõnega jäänust, lehm ojas siis soome keeles kõlab see oma lehme ojassa, otse tõlkides oleks see oja. Aga Heido Ots juhib tähelepanu sellele, et see kõnekäänd ei tähenda mitte rappa minekut või hädasse sattumist vaid see tähendab oma huvi mängus. Lehm ei tähenda siin seda, mis eesti keeles midagi lohmakat, laia lohakat, ebaelegantset vaid tähendab talupojale nii tähtsat vara ja oma lehm ojas on siis oma huvi mängus. Ja samuti räägib Heido, otsin sellest vanast neegriküsimusest poliitilisest korrektsusest. Kiidab Asta Õimu selle eest, et ta selgelt välja ütles. Meie ei saa oma keelt kogu maailma poliitiliste korrektsuste ameeriklaste väljamõeldis järgi seada ja muuta aga nende huvitavate märkmete juurde võib-olla tuleme kunagi pikemalt, sest fraseoloogia teema on ääretult huvitav ja sellest võib veel palju saateid teha. Ja lõpuks ma tänan teid Ilmari lahti kirja eest. Milles kommenteerite veel kord oma ettekannet emakeele seltsis kuulajatele teistele, kes selle emakeele seltsi koosolekul ei olnud nii palju, et Ilmari laht tee on mees, kes uurib juba pikemat aega meie pealinna Tallinna nime. Püüdes ühitada etnoloogi ja ajaloolase teadmisi Corp pidas ta ettekande Linda nisa teemal. Seekord oli tema aineks Holuvan ja ka sellel teemal võiksime keelega pikemalt rääkida. Edaspidi. Praegu aga soovin teile kõike head alanud aastal ja kohtume kindlasti nädala pärast.