Kõigile millised kombed, rituaalid ja uskumused käivad laias maailmas kokku toiduga selle valmistada olemise, söömise, jagamise ja muu taolisega. On palju asju, milleta siin elus hakkama saab, toidutavast siiski mitte nii arutlemegi täna, mis kõik selle eluliselt tähtsa asjaga seondub ja miks stuudios on Ringo ringvee ja mina olen saatejuht Haldi Normet-Saarna. Ringo, mis teie enda elus rohkem tooni annab kiirustades millegi sisse kugistamine või rahulik ja vahetevahel ka pidulik söömise toiming. Ma heal meelel vastakse. Et see on tasakaalus, et aeg-ajalt tuleb ette kiiret söömist, aga aeg-ajalt tuleb etega aeglast söömist ja toidu nautimist ja muud muud sellist, et ma püüan hoida seda tasakaalus. Kui hästi see õnnestub, ei tea ja mõeldes meie pelu tavapärasele kiirusele, siis söögile ju tegelikult pööratakse aina vähem tähelepanu, kasvõi kui mõelda sellele, kui palju on valmistoitu ja kõike muud, et toidu kättesaamine meie kaasaegses ühiskonnas on märgatavalt kergem kui muiste. Nii et ideaalne söömine on rahulikult aegapidi ja kindlasti, mis väga tähtis, kenas leplikkus meeleolus. Kui riidled söögi ajal, siis sööd riidu, ütleb Hiina vanasõna. Jah, eks on tõenäoliselt tõsi. Söömisega seostub igasuguseid tavasid ja kombeid ja, ja see, et söömine läheks hästi, selleks peavad kõik ühtemoodi hästi sööma. No kui kaugele aega tagasi siis rituaalne toitumine üldse ulatub, kas sinna aega, kui tekkisid üle pea esimesed inimesed 200000 aastat tagasi ja homo sapiens? Me võimegi rituaalse toitumise puhul mõelda tagasi tõepoolest nii-öelda inimese sünnihetkele sellepärast et ükskõik millist inimühiskonda, aga me vaatame olgu siis muistses minevikus, aga täpselt samamoodi ka tänasel päeval siis mis tekitab seda kokkukuuluvustunnet sellist ühisosa paremini kui söömine, et söömine on see väga-väga oluline asi ja noh, kas või kui me vaatame ju tänast ühiskonda, siis mulle tundub, et ma alles hiljuti lugesin üht artiklit, kus öeldi, et näiteks jõulud ka Eesti kontekstis, et nad ei ole enam nii palju öelda usupüha selle sõna traditsionaalsus tähenduses kuivõrd just nimelt selline perekondlik enesekinnitamine, et see on see koht, kus vähemalt kord aastas kõik sugulased püüavad kokku saada ja, ja ühiselt süüa. Et kui vaadata saab religioosseid traditsioone, et ühine söömine noh, võib vist öelda, et ei ole sellist religiooni või ei ole sellist inimühiskonda, kus seda väärtustatakse, kus seda ei peetaks väärtuseks öelda iseeneses öine söömine, see on midagi, midagi väga oluliste inimesele võibki öelda. Kolmas on ju täpselt sama moodi, et kui süüakse koos, siis perekond on tugevam ja kui süüakse eraldi, siis need inimestevahelised sidemed ajapikku hääbuvad. Aga keskenduks äkki mõningatele kaugematele kommetele ja riitustele ja vaataks, kas ja kuidas on nad ka siis ütleme, tänasesse päeva jõudnud. Eks toiduga seoses on meil mitmeid selliseid probleeme, et kui me vaatame nagu ajas tagasi, et me võime leida noh, nii-öelda vahendeid, millega on toitu valmistatud, aga ega me ju toit kipub hävinema kippuv hävinema looduses. Kui vaadata nagu ajas tagasi ja vaadata sellistele võib-olla veidratele asjadele meie tänases päevas, siis üks kõige kummalisemaid asju on võib-olla see, et inimesed on inimesi söönud. Et see on samamoodi, kui me räägime rituaalses toitumisest siis teiste inimeste rituaalne söömine, selle puhul on samamoodi öeldud, et see ulatub sadade tuhandete aastate taha. Miks seda teha pakse pleksi on jällegi kui me vaatame nagu kaasaegseid kultuure, kus on rohkemal või vähemal määral säilinud seal olnud usk sellesse, et kui me kellestki midagi ära sööme, siis midagi sellest teisest inimesest saab osaks meist. Et see on väga tugevalt seotud sellise maagilise mõtlemisega, kui mõelda kas või näiteks tänasele Aafrikale, ta on ju sealgi veel levinud või olemas tava, etet süüakse, vaenlased saadakse nendelt mingisugust jõudu või väge enestele. Et, et see on võib-olla üks selline veider tavavähemalt meie jaoks tänasel päeval veider tava. Võib-olla mõistetavam on see, et kui süüakse võõraid, süüakse vaenlasi, et neilt midagi nii-öelda, kas siis jõudu või väge saada. Aga veel kummalisem on see, kus ei jaksa oma sugulasi. Ja see on üks selline tava, mis on Brasiilias elava paari rahva seas kuni tänase päevani säilinud. Et kui lähedane sureb, siis pleinatakse nutetakse laiba juures. Nii nagu see tavaliselt on, ja siis mida tehakse. Võetakse surnuaju süda ja maks ja see lõigatakse väikesteks tükkideks, praetakse ära ja siis lähedased inimesed söövad seda, et niimoodi jääb see lähedane surnu selle inimese juurde. Nii-öelda pikaks ajaks saadakse temast osa vetena veidrad asjad. Aga palun. Siin võib vist öelda, et pehmelt öeldes veidrad, aga nimetame veel kord selle rahva, kes nii teeb vaari rahvas tsaarirahvas Brasiilia raginal. Brasiilia pinnal, et need on need väikesed rahvad, kes on elanud nii-öelda muust maailmast eraldatult ja, ja kelle kokkupuude nii-öelda laiema inimkonnaga või ülejäänud inimkonnaga on aset leidnud suhteliselt hiljuti. Et seal me võime näha selliseid väga noh, võib öelda väga muistseid traditsioone, mis kaasaegse inimese jaoks tunduvad juba täiesti täiesti arusaamatutena. Mis kantides nad seal Brasiilias elavad ja kuidas nende ülejäänud elu-olu välja näeb? No ülejäänud elu oluline välja väga traditsionaalne räägimegi tegelikult nii-öelda nagu džunglirahvast või või kes elab seda traditsioonilist eluviisi põlismetsas. Et selles suhtes praegu me räägime ka sellest, kuidas inimeste toitumisharjumused muutuvad, kuidas inimeste eluviisi üleüldse muutub et seal sageli see traditsiooniline keskkond mängib olulist rolli, mis köögi puhul tegelikult on huvitav või söömise ja söögitraditsioonide juures, et need tavad sageli öelda hakkavad elama nagu oma elu. Tihtipeale me vaatame teda kultuuride juures keelt enam ei räägita, osata avada, aga kuidas me sööme? Tähendab, see on üks selline väga oluline enesemääratlemise viise, teatud toitumiskombed jäävad alles. Sest et see on ka ilmselt üks sellistest kõige selgem mõttest viisidest nii hästi meile endile kui ka teistele. Kuidas me oma rühma määratleme, et mida me sööme, mis on meie jaoks kõlblik toit. Jaa, vaarirahvas, siis sööb oma kadunud sugulase aju südant ja maksa tänase päevani. Kuni tänase päevani ja tähendab, et lahkume, räägime maksast, südamest ja ajust siis neid elundeid peetakse ka praegu kõige rääkamateks või, või Nelson rohkem mingisugust sellist erilist väge, mida saadakse, et et, et see on üks sellistest kummalistest avadest, aga sealjuures tuleb meeles pidada seda, et ega nad ainult inimesi see, ega nad ainult oma sugulastest ei toitu. Et see on siiski üks selline ritualistlik toitumistava, mis on nii-öelda aastatuhandeid kestnud Selliseid rahvaid siis veel, kes tänase päevani tegelevad inimese söömisega. Jah, kui me vaatame meesiasse melaneesiasse, et seal on olnud hõime, kes on söönud homovaenlasi ja, ja täpselt sama oma asja. Me kohtame tegelikult ka tänases Aafrikas, et noh, need on tihtipeale sellised ekstreemsed olukorrad, kui nad tulevad nähtavale. Aga siin aastakümneid tagasi kümneid aastaid väldanud Libeeria kodusõda on üks sellistest headest näidetest. Et kui on sellised muistsed maagilised uskumused, et kui ma söön vaenlase liha, siis näiteks kuulid ei tabava, muutun peavad nii-öelda kuulide suhtes immuunseks, nad ei tee mulle viga, nad lähevad must mööda. Ja selliseid tavasid seal on, et see kuulub võib-olla inimkonna ühe sellise mingis mõttes võib-olla hämarama poole hulka, millest me eriti ei kõnele. Millest me ei taha rääkida ja miks ühed või teised sellest rääkida ei taha. Põhjused on erinevad. Et kui tuleks keegi rahvas ütleb, et meie muistsed On selliseid asju teha, siis laia maailma hukkamõist on ilmselt vältimatu aga teatud ekstreemsetes olukordades varatavad prof võib öelda, et tõusevad pinnale sellistes ekstreemsetes olukordades. Sest et ta inimese söömine võib pidada siiski millekski väga mitmes mõttes ekstreemseks tegevuseks. Et kas see on siis oma surnu, mäletad tamine, mälestamine, temast osasaamine või siis need on need teatud maagilised võtted, millega hoida endast kurja eemale. Aga teatud olukordades need, need tulevad pinnale. Tulge nüüd nende ekstreemsete ja vast ka ehmatavate näidete juurest natuke leebemat juurde ja rääkida nendest üritustest, mis näiteks käivad kaasas mõne loomakese ohverdamisega lihtsalt igapäevaseks toiduks on muidugi veel loomakest ohverdamise jumalatele ja, ja nõnda edasi, et noh, nagu siin kohe meenub, et Marimaal näiteks on selline asi nagu rituaalne, härja tapmine või antide karupeied ja Ameerikas on mingi eriline maisitõlvikut kogumine ja räägiks natuke seesugustest asjadest. Ja alati on oluline Ka ju see, et kuidas me toitu valmistame, tegelikult ja toidu valmistamine algab. Kui me räägime taimedest, siis korjamisega või koguni külvamisega loomade puhul tapmisega ja loomad teatud kehaosasid näiteks tehakse sageli ka selliste vahendajatena üleinimliku maailma ja inimliku maailma vahel. Et kui me räägime karu peiedest, siis karu on nii-öelda kirjuma kalale või kiri jumalatele. Et ta on see vahendaja. Alati on ka oluline see, et kuidas tuleb looma õigesti tappa, et mitte iga loom ei kõlba süüa, et kui võtame ka selliseid reegleid, mis, mis toitumist puudutavad erinevates religioonides siis üks selline üldine võib küll öelda, et nagu kõikides või praktiliselt kõikides religioonides korduvnõue on see, et kõike, mis sa tee pealt leiad, ära hakka sööma, tähendab, et sa pead teadma, kuidas see loom on surnud. Kuidas see loom on pettud. Et me võime öelda, et tegemist on ahtedu kultuurinormide järgimisega, ka seal taustal on tõenäoliselt väga praktilised põhjused et kui me leiame kähriku tee äärest ja teda sööma hakkame, siis me võime saada igasuguseid halbu haigusi. Et, et need on, on sellised reeglid või sellistel põhjustel olevat nõuded loomade ohverdamise või loomade tapmise juures. Oluline on ka see antakse tavaliselt midagi üleloomulikuna, et kui siin rääkida härja ohverdamisest, siis tihtipeale näiteks verd, eks ole. Et veri on üks sellistest olulistest komponentidest, mida sageli inimesed ise ei söö, vaid mis antakse jumalatele. Miks nii? See uskumus, mis tavaliselt veega seostub jällegi erinevates kultuurides, on see, et veres on elu, et ta on kuidagi elukandja ja selle kaudu, et jumalatele antakse verd, siis jumalaid nii-öelda vähestatakse, neile antakse jõudu, et nad saaksid inimeste heaks midagi teha vaid inimesed saaksid neilt neilt teatud olukordades abi. Ja vaadates selliseid erinevaid traditsioone, siis tõenäoliselt üks traditsioon, mille toitumistavasid on kõige enam uuritud, on juudi traditsioon. Mõtlesid, aga peetakse, öeldakse, et juudi traditsiooni toitumisreeglid on üldse maailma kõige keerulisemad, sellepärast et see ei puuduta mitte ainult seda, et kuidas on loom tapetud, ka toit peab olema õigesti valmistatud. Lihatoitudes ja piima toitudel peavad olema eraldi nõud ja nii edasi ja nii edasi, et see on, võiks öelda mingis mõttes väga komplitseeritud, aga teisest küljest, mida see nagu kaasa toob, on jällegi seesama asi, et me sööme ühesugust toitu kinnitab kogukonda ja, ja seal on nagu palju sellist noh, võiks öelda nagu lisaväärtust jällegi, et kui me vaatame praegu üldist söömist, siis me võime ju öelda, et iga selline söömaaeg mille ees, kas palvestatakse, õnnistatakse, et see muutub teatud mõttes rituaalseks söögiks, vedele, rituaalseks, söömaajaks. Aga millal saab juudi toidust Kossar? Juuditoidust saab koššer või ütleme, õige on öelda niimoodi, et selline koššertoit on see toit, mida inimesel kõlbab süüa. Kui me räägime sellisest juudi kontekstist. Põhitingimused on siiski see, et loom imeloomast. Et loom on õigesti tapetud, see tähendab seda tapetakse uimastamata loom, see tähendab jällegi seda, et miks sellised nõuded on olnud. Kui leitakse selline hinge vaakuv loom, kes ei ole ei elus ega surnud, siis teda ei kõlba süüa sellepärast et, et me tegelikult ju ei tea, mis, mis tal viga on. Me võime tänases sellises meditsiinilises kontekstis öelda, et tal on see või teine haigus. Mõeldes ajas tagasi, see ei ole olnud otstarbekas, et loom peab olema teadvel, ta ei tohi olla uimastatud, tal tuleb kõik veri välja lasta. Kõri tuleb õigesti läbi lõigata. Selle juures jällegi, et kui me vaatame religioosseid traditsioone looma ei tohi piinata. Et loom tuleb võimalikult valutult tappa. Veri tuleb välja lasta ja toit tuleb õigesti valmistada. Et kui satubki, kui piimatoit ja lihatoit siis või ütleme siis piim ja liha, siis see toit ei kõlba süüa. Miks nii, sellepärast? Juudi traditsiooni pühakirjas on öeldud, et ära keeda vasikat tema emapiimas. Kui me kuulame seda, siis see kõlab ilmselt üsna nagu inimlikku põhimõtet tähendab et need on sellised tingimused, mis muudavad toidukõlblikuks ja sinna lisandub veel see, et kui me oleme söönud lihatoitu, siis tuleb pidada vahet enne, kui me sööme midagi, mis on piimast valmistatud. Et kui ma ei eksi seal umbes kuus tundi vähemalt peaks olema vahet, see on, kui me räägime toidust, siis see tähendab toiduvalmistamist, toidu söömist ja veel paljusid muid erinevaid asju. Ja me sööme küll liha, aga me peame väga lugu loomadest ja jälgime, et nende saatmine paremasse maailma toimuks igati väärikalt. Et siin võib-olla tasub nagu säilitada teatud mõttes sellist noh, võikski öelda lihtsalt talupoja tarkust. Räägime toidu ja söömisega seotud kommetest, rituaalidest ja uskumustest laias maailmas. Stuudios on Ringo ringvel. Muidugi kui juudi traditsiooni toitumisest rääkida siis juudiga ega mõjutanud Euroopa kööki väga kummalisel moel. Et kui me räägime Froygraast, eks ole, sellest hanemaksast, mis on noh, me võime öelda, et lahutamatu osa prantsuse köögist mis, kui ollakse üsna üksmeelsed selles, et see tava on Prantsusmaale tulnud koos sinna rännanud juutidega ja põhjus, miks see sinna on rännanud või miks selline tava tulnud, oli see, et juudid toitsid oma hanesid ja parte, et saada rasva praadimiseks sellepärast et kui rääkida liha praadimisest laps, siis on valida kas õli või, või siis linnu linnu omavahel. Et et need kummalised asjad, kuidas üks köök rändab teise kohta ja saab hoopis teise kultuuri lahutamatuks osaks. Ja mis nüüd seatapu näiteks puutub, siis siin võib tõmmata ka paralleele Eestimaa talueluga, kus küla peal oli see üks teadjamees, kellele see austav või siis ka keeruline ülesanne usaldati ja kes teadis, kuidas seda teha. Ja lapsed ja naised olid sel ajal eemal. Aga võib-olla olete ka nüüd ise rännates ringi kuskil näinud ja ise kohanud selliseid eriti põnevaid toidu ja söömisega seotud rituaale. Ringo. Tunnistan ausalt, et midagi sellist, mida ma ütleks, et, et see on midagi väga eriskummalist, ma ei mul nagu ei haaku, et oleks küllaga, mis on kummaline? Ma julgen öelda seda, et oma kõige paremat väljaspool kodu söödud söögid olema küll usukogukondade juures söönud näiteks kui rääkida Eestis, siis näiteks vanausuliste juures tähendab, et see on üks selline paik samamoodi Ameerika Ühendriikides ühe väikese usukogukonna juures. Miks nii, ma arvan, et võib-olla sellised väiksed kogukonnad pööravad söögile suuremat tähelepanu, et, et see on üks sellistest. Noh, me võime vaadata nagu identiteediosakestest ja siin me jõuame selle teise sellise veidra asja juurde, mis sööki ja söömist puudutab. Haakub otsapidi ka Eestis elavate vanausuliste, aga ka mitte ainult nendega. Et kui te lähete rahvusvaheliste juurde, siis te saate restoranis süüa, eks ole. Aga kodus kui külla kutsutakse, siis on väga tõenäoline, et te saate hoopis teised nõud kui ta üldse nendega koos sööte. Et on usukogukonnad, kes on noh, võib öelda ajaloolistel põhjustel sisepoole pöördunud Nad söövad omaette. Nende teised inimesed söövad teiste nõude pealt teises ruumis sest et söömine on väga intiimne tegevus. Nii et kui sattuda külla vanausulistele, siis noh, ütleme siis see vanausuliste perekond näiteks istub omaette ruumis ja sööb ja külaline paigutatakse teise ruumi sööma. Vanausuliste puhul ma ei ole 100 protsenti kindel, kas see tänapäeval on, aga aga see on olnud niimoodi moodi, on selline usurühm inglisekeelses maailmas, kelle nimeks on eksklusiiv preetrin. Mis on siis selline? Võiks öelda nagu eriti vagade inimeste kogukond ja seal on tõepoolest, et kui te olete külaline seal, siis te lähete sõitlegi teises toas, sellepärast et noh, need on sellised asjad, mida tehakse omakeskis. Aga kui söök on söödud, kas siis nii-öelda seltsielu jätkub? On seltsielu jätkuda üheskoos, aga söömine on, et kui me räägime söömisest, söömine on väga intiimne tegevus mingis mõttes. Et kasvõi sellele, kuivõrd intiimne see on ja sageli sellele ei mõtle, et me paneme tähele siis, kui inimesed hakkavad paari heitma, siis käiakse restoranis söömas ja süüakse omaette ja ollakse omaette. Et see on üks osa sellest koos söömine, see teki Ta sellist erilist kokkukuuluvustunnet, mida tundub, et muul moel ei ole võimalik võimalik saavutada. No siin tekib üks naljakas paralleel eesti taluperega, kus siis tegelikult laua taha võis istuda see laps, kes oli kündnud esimese vao, muidu olevat lapsed söönud püsti seistes. Jah, ja kui vaadata Ta tegelikult toitu ja lapsi, siis me jõuame ka selle kummalise asja juurde, et me räägime tegelikult kuni tänase päevani, et on teatud toidud on lastetoidud ja siis on juba täiskasvanute toidud. Et on sellised kummalised asjad, mis mis elavad edasi edasi oma elu, sõltumata sellest, et kas kas me enam künname või mitte, aga et on, kui saab inimene täisealiseks, siis on teatud söögid, mida ta sööb, teatud joogid, mida ta joob meie kultuuris, et kui ta saab teatud vanuseks, siis ta võib teatud jooke hakata jooma. Et tihtipeale just nimelt see, et mida me sööme, mida me joome, märgib ka meie sellist sotsiaalset staatust. Sest et kui me vaatame näiteks valitsejaid, siis see on näidanud ka sellist kust küllust vägevust täide mitte eriti kaugelt nad Taanist kus ju kuninganna ülesandeks keskajal oligi süüa avalikult süüa. Ale toodi toitu ette, mis näitas seda, et kuningas on rikas ja tema ülesanne oli päevas tundide kaupa süüa, aeg-ajalt käia oksendamas poli Suleke, millega kutsuti oksendamise refleksi esile, et ta saaks uuesti, et see on nii-öelda kommunikatsioon oma alamatega, on avalik söömaaeg. Ja siis valitsejad söövad, jalamad, alamad näevad ja see näitab seda kõike, staatust ja kõike muud, et need on jällegi samad asjad, mida me võime ju tänapäeval kohata on teatud restoranid on teatud kohad, kus ainult millegi poolest erilised inimesed käivad ja siis on tavalised inimesed, kes saavad akna tagant vaadata, et seal nad käivad. Aga mis vanausuliste toiduvalmistamise puutub, siis meenub mulle ka üks suvine lõunase Peipsi-äärsest vanausuliste kala restoranist ja see oli tõesti väga hea ja väga huvitav. Sellised toidud ei pruugi olla üldse keerulised, aga nii nagu öeldakse, et toidu tegemine ei ole mitte ainult selline mehhaaniline protsess, aga sinna tuleb nagunii-öelda hinge natukene sisse panna. Et see on ilmselt see, mis, mis selles toidus väljendub. Kui vanausulistelt minna korraks üle õigeusklikele, siis nendel on huvitav komme näiteks kalmistul kokku saada ja üks mälestussööming kalli kadunukese kalmul korraldada. Jah jaa. Selle kohta võib öelda, öeldakse, ei ole mitte ainult võidu sulle omane tava, aga see on samamoodi, et me kohtame seda erinevates kultuurides. Miks seda tehakse? See kõlab juba tänase saate kestel veidi veidi kordamisena, aga On see kokkukuuluvustunne, mis tekib, et me oleme seotud eelnenutega ja meist järgnevad teevad samamoodi, me oleme osa sellest kogukonnast, et söömine on väga tähtis ja väga tähtis on, mida me sööme. See määrab ka ju ära seda, kellega koos me sööme. Et ühes traditsioonis vers, ütleme, süüakse siga teises traditsioonis siga ei sööda. Ja kuidas nad saaksid siis üheskoos. Jah, on mul jällegi ka üks isiklik kogemus Moskvast Novodjevitši kalmistul, kus ma jalutasin ja siis vaatasin, et ühel kalmul läks lausa peoks ikka. Seal olid laual ka pudelid kangema kraamiga ja. Aga see on üks näide sellest, et kuidas võõrad toitumiskombed tunduvad meile veidratena. Et kui see oleks perekondlik traditsioon, siis oleks ju täiesti õige käitumisviis. Kui see ei ole meie traditsioon, siis on see midagi imelikku. Need on alati need kummalised asjad, et kui me räägime toitumisest, siis küsin imestunult, et aga miks nemad ei söö nii nagu meie siis tasub nagu mõelda, et aga mida teised söövad, mida meie ise miks islamiusulised või uudidesse sealiha. Miks meie ise koerahautist, kuigi Koreas on see levinud toit? Nii ta on ja muidugi sammas me võime selle imestusega ümber nimetada, lihtsalt huviks või uudishimust kui eriskummaline on maailm meie ümber ja. Kui vaadata toitumist religiooni perspektiivis, siis on mõnikord huvitav ka näha seda, kuidas religioossed tõekspidamised inimeste toitumisharjumusi on muutnud. Et kui vaatame näiteks Jaapanit, siis ju jaapani puhul kõneletakse väga palju sellest, et süüakse palju kala. Ja, ja meri on tähtis ja mereannid on tähtsad. No ma arvan, et me liiga sageli ei mõtle selle peale, kustkohast selline või miks selline tava on, noh, me võime öelda, et saarerahvas ja nii edasi, aga Jaapani puhul on huvitav märkida seda. Aastal 675 keelati jaapanis esimest korda neljajalgsete loomade liha söömine. See oli see aeg, kui budism jõudis Jaapanisse ja seda võeti omaks. Samamoodi võeti omaks ka arusaam, et Kloomasid ta ei tohiks tappa, vähemalt mitte Phys toiduks. Seda keeldu küll korduvalt ja korduvalt nii-öelda kinnitati üle, et inimestel siis kui oli kombeks uuesti hakata liha sööma ja öeldakse, et kusagil 10.-ks sajandiks oli praktiliselt hääbunud, tähendab selline tavapärane liha söömine, nii nagu me seda läänemaailmas mõistame. Ja pea toiduseks jäigi siis kala, et tihtipeale sellised toitumisharjumuse muutumised, et need ei tule nii-öelda inimese seest, vaid see tuleb teatud õpetusest ja teatud õpetuse omaksvõtmisest. Ja sealt on ka tegelikult jaapanlastele see tavasiia valas, kalasid, sellepärast et kuigi nad on imetajat, aga Brow tollases kontekstis vees nad elasid, veeolendid olid neljajalgsed, Nad ei olnud, järelikult võib neid süüa. Ja tänases maailmas vaalade toiduks kasutamine, olgu see siis Islandil või olgu, see Jaapanis ju põhjustab nagu väga tõsiseid selliseid eetilisi küsimusi ülejäänud maailma jaoks. Et see, mis ühes kultuuris on aktsepteeritud, mis on traditsionaalne toitumisviis on teise kultuuri jaoks sageli pump selline, mida ei saa aktsepteerida. Mis põhjusel seda ebaeetiliseks peetakse? Seda peeti ebaeetiliseks budistlik traditsioonile, üldiselt suhtub toitumisse, võiks öelda, et mõnevõrra liberaalsemalt kui paljud muud traditsioonid. Aga üks arusaam budismis on see kaastundepõhimõte, et ei tohi elavatele olenditele liiga teha, et ei tohi neile kannatusi valmistada. Ja seal see on siis ka tärganud see arusaam, et budist võib-olla ei peaks liha sööma, aga teisest küljest budistlikus traditsioonis on oma kindel koht sellel, et mungad, Nad elavad annetustest ja kui antakse toiduks ungale liha ta ei ole ise seda looma tapnud, siis on tal ka õigus või tähendab ta võib seda süüa. Aga ma sain aru, et just nagu eriti vaalaga on selline eetiline dilemma tekkinud või. See on, põhjus on väga lihtne, sellepärast et vaalasid ei ole maailmas eriti palju, see on üks asi, teine põhjus on see, et me näeme tänapäeval ju vaalasid delfiine intelligentsete olenditega et nende tapmine toiduks toiduks tapmine on see valdkond, mis, mis põhjustab konflikte, ütleme siis kaasaegse läänemaailma ja selliste traditsionaalseid toitumisharjumusi järgida püüdvat kogukondade seas. Isegi siis, kui nad on islandlased, isegi siis, kui nad on jaapanlased. Ja kui rääkida sellest, kuidas usk toitumist mõjutab, siis tõenäoliselt, kui me sööme helbeid hommikusöögiks, me ei mõtle sellele, et, et nende nii-öelda turuletooja John Harvey Kellogg Kellogs'i helbed. Et see toiduaine on sündinud, et seitsmenda päeva adventistide seas, kes on rõhutanud seda, et tuleb tervislikult toituda ja siis mees Kello kavastased, sellised helbed, kus on palju inimese eluks vajalikke aineid, et see on üks viis, kuidas tervislikult toituda. Et võib-olla kui ei oleks olnud maailmas sellist traditsiooni nagu seitsmenda päeva adventistid ei sööks hommikuks maisihelbeid. Jah, et kui me räägime toiduga seotud asjadest, et seal on väga palju sellist muistset, et võib-olla inimese pühalda süvaolemusse kuuluvat mida me või mille peale me ei mõtle või mida me ei, ei teadvusta endale igapäevaselt, kui me kiiresti võileiva haarame ja püüame kõhu täis saada. Et mida me siis võiksime kõigile ja iseendale sealhulgas soovida, et natuke rohkem aega võiks soovida, kas ka tegelikkuseks saab, on iseasi, aga just nimelt aega ka selleks, et rahulikumalt ja kui soovite, siis mõtlikumalt süüa ja tunda sellest rõõmu ja kohtuda ka sõpradega sagedamini teha ühest õhtusöögist, seejuures tõeline sündmus. Ja ega muud ei tegelikult. Et ei saagi soovida, et kui me räägime, kuidas toituda, siis nii nagu paljude muude asjade juures, et me peaksime tegema seda teadlikult, et me teame, mida me sööme, et me teame, kuidas toit on valmistatud ja et meil on aega seda süüa. Selline oli saade toiduga seotud kommetest, rituaalidest ja uskumustest. Nii meil kui mujal. Stuudios olid Ringo ringvee Haldi Normet-Saarna, Ämaris, tõmba Kuulmiseni nädala pärast.