Ma annan teile tutvustanud elegantseid prantsuse daam, kellest muidugi kõige elegantsem makin pumpadovia Coco Chanel. Aga täna ma räägin teile ühest prantsuse daamist, keda võiks nimetada punkariks nagu Võichipiks. Tip jah, sündis 1915 ja legend räägib, et tal kuulsatel inimestel alati legendid, aga nüüd tema kohta selligentalita lausa sündis tänaval ema ei jõudnud minna ülesse tuppa Pariisi äärelinnas Belvillisson siis tol ajal oli väga vaeste inimeste kant. Ema temaga üldse ei tegelnud, isa oli esimeses maailmasõjas osaline, tuli tagasi, nägib tüdruk, kui keegi ei tegele, viis ta maale oma sugulaste juurde ja seal maal mandia provintsilinnas ta tõesti kasvas üles bordellis. See tähendab, see tema esse hoolitseja. See vanatädi või vanavanaema oli, oli bordelli perenaine ja see vastab tõele. Aga muidugi unustama koosnevate inimeste juures kõik legendid, kõik, nii et ta oli alkohoolik ja narkomaan ja ja vahetas mehi nagu pesu ja kõik see, et seda tuleb vaadata nagu ikkagi selle järgi, et miks ta kuulus on, kas ta on sellepärast kuulus, et tal nii palju mehi oli kah, ta oli sellepärast kuulus, et ta liialdab alkoholiga vahelide, millegi muu pärast kuulus ta ei saanud, kuulas olla teisiti, kui ta pidi oma rahvale midagi midagi sümboliseerima ja ta tõesti sümboliseeris oma rahvale sellist inimest, kes tuleb rahva hulgast kes on väga, väga andekas ja kes oma andekusega tõuseb kõrgemale, kui need, kes on lõpetanud konservatooriumi. Ja nii tõesti oli, titt debüteeris tänaval teda kas üks kaba omaniksitena nimi, Luillublee, see oli enne sõda 1935, ta oli siis kahekümneaastane ja oma ühe sõbrannaga natsi seal, ümisesid lauda ja üks meesteks mööda ja ütles, et kuule, et minul on siin lähedal teatega, et kui sa tahad, et tule, astu minuga, et homme kell 12 läbi ja vaata, mis sinust saab. Nii või teisiti. Kindralid ohvitserid, artistid ja ta märkas, et äkki ühtes tänavaplikad, kes oli peaaegu et räbalates, aga nad ei saanud kenasti aru, kas, kas nüüd kunstiline juht on teinud seda meelega, kas nüüd kostüüm, kas tal peavadki juuksed sellised sassis olema? Ongi selline ja no igatahes suur triumf ja sealt algaski tema tõus. Ja järgmine aasta, mis võiks üle hüpata, on juba juba sõda. Sõja ajal ta jahi Pariisi esines, seal käis esinemas ka nendele töölistelegi, selle värvatud sundtööle Saksamaale. Ja 1940 kirjutab Šankoktoonson kokku oli tol ajal no selline mees nagu noh, ütleme ma ei oskagi öelda, meil polegi siig, kirjanik, geniaalne lavastaja, kõik ühes isikus poed ja kirjutati maa jaoks, näidendi pele andis ja ja seda on meil lavastust teatud Simmil nimetuse all hoolimata armuke, see ongi nüüd tema jaoks, kus siis üks armuvalus daam üksinda terve monoloogi etendus, kusjuures meespartner pikutab ja loeb ajalehte lausa ühtegi sõna. Ja nüüd tulevad mul viiekümnendad, viiekümnendad aastad on muidugi temal tõus, kus temast saab juba rahvusvaheline staar, kui ta sõidab Ameerikasse ja, ja seal tutvub Marlene Dietrich, Charlie Chaplini, käivad tema kontserditel. Aga siis tal juhtub isiklikus elus selline selline kurb sündmused, et tema suur armastus Tulles talle külla ta ise saadab, kellega me tolle laevaga tule lennukiga ja selle lennukiga juhtus ka veel nii, see ei olnud vabu kohti kunagi tegu nii kuulsa sportlasega, siis üks reisija nagu loobus oma piletist nagu selle kuusse sportlase heaks ja, ja kogu lennuk selles Bermuda kolmnurgas kukkus merre. Ja nüüd peale seda tekib tema, elusin suu valulaine ja seda ta püüab, mata nüüd alkoholi ja muudeni, siis järgnevad iga autoõnnetused ja muud sellised hädad. Aga huvitav on see, et see inimene, et see kolme minuti jooksul, mis laul kestab? Ta on hoopis teine inimene kui see, keda ma olen kuulnud intervjuusid andmas filmilõikudes seal hoopis teine inimene, kui me loeme raamatutest või näeme filmidest, mis on tema tema elus vändatud, et kui kuulata neid edit, peatähelepanelikud igatsilt, igatsed, mida ta rõhutab, kuidas ta ühte või teist sõna edasi annab kuulajale. Et see on nüüd fenomenaal, see nüüd see, mille poole peaks püüdlema iga kerge muusika, artist, selle kirja muusikaga on ju niimoodi, et nii või teisiti igast lauljast jääb, kas üks laul jagada. Kui läheb, ütleme kaks 30 aastat mööda, siis ühte tuntakse, siis ütleme, Saaremaa valsi test tuntakse seal, Paula, sul on poisipea ja kiri üks või kaks laulu, aga nii, et ühel estraadilauljast nii palju aastaid peale tema surma on rahva hulgas liigub 15 17 19 20 laulu. Eestlaste hulgas on ainult üks inimene, siin valg. Nii et kui me võrdleme, mis on prantsuse rahva hinges titt, jah, siis ma ütlesin, see on sama, mis on Raimond Valgre mulle ja minu rahvuskaaslastele.