Täna on 2004. aasta üheksas pääl. Uus aasta on alles liiga noor, et oma tegelikku nägu ilmutada. Sestap teen tänases kommentaaris aasta kohta tehtud ennustustest. On juba ammune tava, et aasta ringi vahetumisel valavad inimesed õnne või püüavad muude maagiliste rituaalide abil tulevikku ette aimata. Aastavahetustel on ajalehed ja ajakirjad pungil Pauksunite Mangi ning paljude vähem tuntud astroloogide ettekuulutusi. Ma ei taha pürgida astroloogid mängumaale. Tuleviku ennustamise komme on ka sotsioloogidel. Ent sotsioloogid ei otsi tulevikku määravaid algeid mitte taevalahutusest vaid inimeste tegelikest elutingimustest ja sotsiaalsest enesetundest. Avalik arvamus on teatud mõttes iseennast täideviiv fenomen. Kui inimestel on usku sellesse, et uus aasta tuleb möödunust parem on väljavaated aasta õnnestumiseks tõepoolest suured. Seevastu kui avalikus arvamuses valitseb tuleviku suhtes pessimism, pole algavalt aastalt ka tegelikkuses midagi head loota. Seetõttu ongi avaliku arvamuse prognoosid eelseisva aasta kohta enamasti küllalt paikapidavad. Uuringufirma Emor poolt aasta lõpul läbiviidud küsitluse tulemused, milles uuriti rahva ootusi uue aasta suhtes näitasid Postimehe hinnangul eesti rahva pessimismi. Tõepoolest, võrreldes eelmise aastaga on inimeste positiivsed ootused järgmise aasta suhtes kahanenud. Kui aasta tagasi arvas 44 protsenti küsitletutest, et 2003. aasta tuleb eelmisest, 2002.-st parem ning vaid 10 protsenti, et eelmisest halvem siis 2000 neljandat aastat julgeb paremat loota vaid 36 protsenti. Halvenemist pelgab koguni 24 protsenti. Taoliste hinnangu protsentide puhul tuleb alati arvesse võtta, et paremust või halvemast hinnatakse võrdluses käesoleva hetkega. Kui mõnes riigis on olukord piisavalt hea, on sealsetel elanikel raske ka paremat tahta. Nii on näiteks Soomes, mille heaolu on meil kõigil põhjust kadestada paremuse lootjaid vaid 30 protsenti. Samas pelgab seal asjade halvemaks pöördumist vaid kümnendik. Seevastu USA-s, kus lõppenud aasta ei olnud eriti roosiline, usub paremat aastat tervelt 69 protsenti. Euroopas on kõige optimistlikumad eksriikideks Kosovo ja Gruusia kus heaolu suurendamiseks veel kindlasti piisavalt kasvuruumi. Seega ei tasu Eesti pisut halvenenud näitlejatestel musta masendusse langeda. Sama palju kui Eestis on paremuse lootjaid Lätis ning ega neid leeduski oluliselt rohkem pole. Ka suurtes Euroopa riikides nagu Saksamaa ja Prantsusmaa ei erine rahva meeleolud Eesti omadest eriti palju. Näiteks Prantsusmaal on pessimist Eestist 10 protsendi võrra rohkemgi. Nii et tegelikult oleme me oma näitajate poolest keskmisel Euroopa tasemel. Täna elame me olukorras, kus möödunud aasta elukalliduse kasv oli kõikide aegade madalaim. Seega ei läinud Eesti inimeste elu möödunud aastal kindlasti mitte halvemaks. On üsna raske uskuda, et ka iga järgneva aasta sama soodsaks kujuneks. Uuel aastal esitatavad ootused seonduvadki kõige enam inimeste reaalse elujärjega. Eesti ühiskonna varanduslik kihistumine avaldub ka küsitluse tulemustes. Need, kelle elujärg pole kiita, ei julge ega tulevikult paremat loota. Need, kellel läheb hästi täna usuvad edu jätkumisega. Homne. Kuid seos isikliku heaoluga ei ole arvamuste puhul üks-ühene. Hinnatakse ikkagi terve Eesti, mitte isiklikku edukust. Arvamuste väljakujunemisel mängib suurt rolli see üldine ühiskondlik kontekst, milles inimeste seisukohad kujunevad. Kui mõelda tegurite peale, mis kujundasid lõppenud aastal Eesti inimeste ettekujutust siin toimuvast tulevad kõigepealt meelde sügisesed meeleavaldused, mis juhtisid avalikkuse tähelepanu sellele, et lastetoetused on liiga madalad. Õpetajate palk väike ja pensionide kasv oodatust aeglasem. Ega meie arvamusliidrid Ki lõppenud aastal rahvasse just eriti palju optimismi süstinud, pigem vastupidi. Eesti pank esines aasta lõpul korduvalt manitsussõnadega, et konjunktuur on halvenemas. Laenuintressid hakkavad tõusma. Euroreferendumieelsetes debattides sai selgeks, et hinnad hakkavad uuel aastal mürinal tõusma. No kui riik ikka suhkruostmisest juba vanglaga hakkab ähvardama, peab olukord katastroofiline olema. Konjunktuuriinstituudi aastalõpuprognoosidest selguski, et kui majandusanalüütikud ennustavad käesoleva aasta hinnatõusuks umbes nelja-viie protsendi ringis siis elanikkond pelgab kuni 18 protsendilist hindade kasvu. Katsu siis sellise veendumuse juures optimistiks jääda. Jääb ainult loota, et hirmul on suured silmad ja õigus jääb siiski ekspertidele. Kuid seda, mis hakkab ju Eesti Euroopa Liidu liikmeks olles tegelikult juhtuma, ei tea päris täpselt ka eksperdid. See selgub alles pärast ajaloolist esimest maid, kui Eesti ametlikult liikmeks saab. Sellest kuupäevast alguse saavad protsessid määravad avaliku arvamuse aastalõpuhinnangute sisu ja suuna ilmselt päris pikaks ajaks.