Algavas saates kirjutamata memuaare tahan ma küsida. Hea, kuule, kas te usute juhustesse? Ärge rutaka vastama enne, kui oleme ära kuulanud. Sõnajärge ootavad kaasmaalased kellel on rääkida suure juhuse rollist inimese elus. On palju juhtumeid mis tunduvad kuulajale uskumatud ja jääb mitte uskumatu taga, aga lihtsalt kui nähtused. Milline osa elus on juhused? Mulle meenus, kui ma sõitsin. Ühel päeval, kui ma olin Poznanis ja sõitsin öise rongiga Berliini sõja ajal ma ei tea, kuidas teisel pool oli, aga vähemalt saksa Saksa sõjaväes oli selline komme, et ohvitserile ohvitseridel oli erivagun. Ja minul juhtus ka maalin kupees, kus oli neli ohvitserid, on kolm, oli peale minu sakslased öine sõit, loomulikult, rong on pimendatud ja ja aga nähtavasti ka nendel kaasreisijatel kohe und ei tulnud ja nad hakkasid rääkima oma niukseid, huvitavaid sündmusi, mis kellelgi oli juhtunud. Minule nendest juttudest eriti üks jäi nii meelde mist kogu elu ei unune. Nimelt üks elatanud major rääkis tall vend oli ka ohvitser ja langes inglaste kätte vangi. Aga muidugi tsiviliseeritud maailmas, ütleme inglise sõjavang sai kirjutada ka omastele ja kirjavahetus ka seal oli lubatud. Ja, ja myya tähendab, tal oli kindel kindlad andmed oma venna kohta. Ja neid. Ta rääkis, et järjekordselt pedaali ja tema juste tagalat teenistuses nõndanimetatud Veld, Shon Tarmerees ja ülesanne oli tal sel momendil rongis kontrollida laste dokumente. Sest esiteks see selline kontroll on täitsa loomulik pealik selle pärast, esiteks võib-olla rindelt mitte lubatut ära hüppamise peale sellega võib väga tihti ka hoopis vaenlaste agendid sõita ja, ja, ja ka maskeeritud sõita ja kusjuures dokumentide kontroll on väga hädavajalik ja ta ütleb siis räägib, et kui ta järjekordselt läks vagunisse ja kõikide nende ohvitseride dokumente hakkas kontrollima kohe vagunisse tulles Saksamaal, Saksamaal, seal saaks sõja ajal ja, ja, ja, ja sõja ajal Saksamaal ja, ja, ja ta äkki märkas, kui sarnane üks ohvitser sama auastmega ja, ja tema vennal oli ja ta esitas kohe nagu ehmatas, aga muidugi kui ta natuke täpsemalt vaatas, siis selgus, et loomulikult tema vend ei ole. Aga need, kui ta juba jõudis selleni meheni küsistama dokumente, seda ütles, et hing oleks seisma jäänud esitati temale tema venna dokumendid. No tal oli kohe selge, et inglise spioon Ta võttis ennast kokku ja, ja vaata selle ära ja, ja ja ütles talle veel, kõik on korras, alles sinul. Ja teadis dokument tagasi, andis tagasi, andis tagasi ja muidugi. Ta ütles, et, et ta märkas ka seda, et, et see dokumendi esitaalid teatud viisi nagu pinge all seda ta pani tähele seda pesta. Ta tegi endale juba selgeks, et midagi ja nii nagu dokumendi nägi. Aga, aga ta andis tagasi talle. Ja muidugi, kui see vagun oli kontrollitud, päraks otsekohe oma oma ülemuse juurde ja kandis Ega nad ei läinud otsekohe nüüd kauschinna, aga nad tegid, ma ei mäleta nüüd tõesti, kas nad siis kahe või kolmekesi läksid veel kord nii nagu lihtsalt läheksid sealt läbi ja, ja nagu selle mehe kohta nad jõudsid, siis otsaga haarasid muidugi nii et ta ei saanud üldse vastu vastu hakata. Ja siis ta ütles ise, et need no milline saksa armee oli sõja ajal üle 10 miljoni mehe. Ja nüüd kujutage ette selle 10 miljoni hulgast pidi siis nüüd äkki tähendab see see mees, kes nüüd tema vennadokumentidega sõitis ja neid pidi siis selle kümnemiljonilise armee hulgast üks mees juhtuma kontrollima, kes oli selle mehe vend, kelle dokumente spioon kasutas, kes oli Inglismaalt saadud, kes Inglismaalt oli saetud, lihtsalt see selline sissekukkumine sellisel viisil seal lihtsalt uskumatu asi. Uskumatu asi. Kuuldud loo jutustas tartlane Edgar lamp, kelle ülimaks elu eesmärgiks ei olnud üldsegi saada lahinguohvitseriks vaid jõuda kunagi ooperilavale. Aga juhus tahtis teisiti ja suvesõjas, 1941 tegi ta kaasa kapten Talpaku väeosa vabastusretke Tartumaalt. Tallinnani. Sõja viimane vaatus viis teda Saksamaale. Eestlastest koosnev luurepataljoni number 326 millest teada ei ole pea mitte midagi peale paari rea Eesti sõjavägede staabi luureosakonna viimase ülema kolonel Saarseni mälestustes kes oli sideohvitseriks eesti pataljoni ja Ober komando vahel. 1998. aastal autasustas Eesti riik Edgar lampi kotkaristiga. Järgmine jutustaja oli sõja ajal lendur Eesti lennuüksuses, mis ehk kuulajale teadmata oli koguni suurem sõjaeelse iseseisva Eesti lennuväest. Mehed kandsid küll vormikuue varrukal sinimustvalget kilpi kuid lennati saksa lennuväe pardatähistega öistel pommitajatel jätkab Valdo Raag. Vaata üks üks selline huvitav kokkusattumus, seal on mul elus olnud selle sõjaga mismoodi nii-öelda inimeste saatused kuidagi on ta nii. Nagu ettemääratud või milliseid siukseid vimkasid, võib saatus mängida sõjas. Mul oli. Käisin Petseri gümnaasiumis ja mul oli koolivend Bekkeri kolka ilmselt Nikolai. Kelle vanemad töötasid pärast seda juunipööret Petseri linna täitevkomitees ja kui sõda sõda algas, vaid öelda, kui sakslastel oli juba nii-öelda ligidale tulnud dispetšeri täitevkomitee personal evakueeriti Venemaale. Muidugi, see koolivend läks ka nendega sillale. Aga Venemaal nüüd tema mobiliseeriti, aga kuna ta oli nii-öelda gümnaasiumiharidusega juba sita saadeti ohvitseride kursusele, nii et ta lõpetas selle leitnandina. Ja oli siis selle Eesti laskurkorpuses. Ja pärast seda me saime. Tükk aega oli Saatrikuma ikka juba siin Eestis uuesti tagasi olime, kohtusime temaga jälle ja ma küsisin, et noh, et kus sa nüüd siis olete, tantsis, et oh, ma alles mitte väga ammu sain siia Eestisse tagasi maru pikalt. Selles haiglas. Ma sain sõjas pihta, öeldi, et selgroo vigastusega, et olid selle haiglast. Ja siis ta rääkis, kuskohal ta pihta sai. Ja siis mul tuli meelde üks õhtu oma lendudest. See oli kusagil Ki juuli alguses, kui kui algas Eesti Eesti lõunarindel sõjategevus. Me olime veel jõhvi lennuväljal edasi ja üks ühel õhtul jääd, siis antakse meile korraldused, luuraja on kindlaks teinud, et Mehikoormast Mehikoormas on koondatud sõjaväge ja parga sõitvat, ilmselt hakatakse sealt seda üle tooma, sest siin Emajõe ääres käisid juba lahinguta. Ja meile anti siis käskinud pommitada seda vene-poolset, seda sadamat Peipsi ääres. Aga Jõhvi jõhvist sinna Mehikoormas, sinna oli maru pikk maa ja meie lennukite kiirus oli ainult 100 890 kilomeetrit tunnis. Nii et tund aega läks sinna lennukisse tund aega tagasilennuks. Ilus täiskuu oli. Peipsi järv sillerdab kõik veesile, ma käisin esimese korra ära, panin sinna pommid sinna Sanna vabale ärajat ja Lähen tagasi aina uuesti pommid alla. Aga sinna seal Me pommitasime seda nende konteinerpommidega. Scott enne pommis käis 36 kahekilost granaati. Ja need olid siis Kessas. Ja kui selle pommi vabastasid, siis teatud kõrgusel. See konteiner läks lahti, ta puistas need kahekilosed granaadid laiali, need tulid siis nagu vist 30 Kuustlik küljelt kallale. No ja mina siis järgmised teise lennu veel tegin. Ja lendan maru igav natud piki Peipsi järve mitt, nüüd just nagu seisaks paigaldajad. Kuram. Peaks kähku saama, sinna saab selle pommid ärada, tagasi täheldati nii kaua selle lennuga läheb ja hakkan sellele sadamale lähedal ja vaatan, et üks lodi puksiir veab ühte motia. Ma ei taha, et mis see puu, mis see muu ikka saab olla juusisse sedasama Lodyleid sõjaväelasi eakides, lenda, lenda sisse, neist üle vaatan, tead aa jah, tõesti taid taga see seal. Me lendasime ainult umbes 600 meetri kõrgusel Peipsi järvel lennates õhutõrjet ega midagi ei olda kõrgust eriti võtut. 600 meetri kõrguselt, lenda, lenda sealt üledate nagu üle lendasin, vaatan leeki järjestusega, kuulid tulevad säält vahatatud püssikuulipildujaga lihtsalt tulistati last. Nüüd aga osalejaid oli lehk järjestusega ahhaa siis järelikult oled sõjamehed, tegin puksiiri, tee suhtestati, poolviltu teadlane, siis selle võtsin natuke veel kõrgust juurde tahta, viskaks pomme laiem, valetas, mõni ikka pihta läheb. Lendasime teles argase kohale, sistlikus lasid, puistasin Valevad pommid korraga lahti. Teen siis sisetiiru ja vaatan täiesti teadsele kohe pargas serval, osa järve lähed, aga lapsed, ega vesi keegi suure kiiruse peal v pal lüües, ega see vesi pehme ei ole, need kõik need lõhkevad ikka vastu vett veepinnal veepinnal saadas niiviisi üle ja siis teen seda tiiru. Puksiir haagib ennast lahti ja paneb siksakis sadama poole tagasi, jättis sellesama prahi maha ja lodja sinna maha, ta rea väljategi madallennul dad umbes 50 meetri kõrguselt üle üle selle. Omal midagi muud ei ole, kui ainult püstol. Ridagi relv ei olnud, ei olnud all, hirmutan natuke seda pukk, seeria see puidu, eks see võis ehmatada, küllatud panis maru siksakis, ta tegi seal teatiivis, aga mul polnud midagi tega, lendasin ära. Ja siis selguski kuva selle koolivennaga kokku, saime tema ütles kuramustad, Me olime seal selle, meie, seda pataljon oli määratud sinna Emajõe lahingusse täienduseks Mehikoorma juures. Õhtul veeti meid üledas marukuuvalge, see oli, eks kuradi saksale. Puistas veel elada pommitajad, nii et tema oli seal selle lodja lodja põhjastas ja üks kild. Tulin läbil lodja küljelad ja temale selga. Ta sai selgroovigastus vigastusele otseselt näetletud. Täiesti see eestlaste vennatapu sõja. Sest ei olnud see mees tema nii kommunismi kes võitlejad, aga lihtsalt, et selles selles. Aga siis mul tuli kohe jahti, kui ta rääkis oma loo ära, mul tuli kohest pilt silme ette. Jah, sõjas juhtub selliseid lugusid ja täitsa nii. Just nüüd hakkab täis saama 60 aastat sellest, kui rinne jõudis Narva jõele. Jõe ületanud punaarmeelased olid suutnud luua sillapead ka eestipoolsel kaldal. Veebruaris alustasid Eesti üksused sillapeade likvideerimist ja punaste pealetung õnnestuski Narva rindel suveni peatada. Juhuse tahtel sain äsja 1944. aasta eesti sõna koltunud numbri neis lahinguis osalenud pataljoni ülem Rudolf Pruusi pildiga. Kapten Pruus sai aga neljandal märtsil mõlemast jalast rängalt haavata ja toimetati ravile Tartu haiglasse. Mis juhused ootasid teda edasises elus? Selgus läinudaastasel külaskäigul kolonel Pruusi Tallinna koju. Mind viidi ära ja pärast seda, kui ma Tartus olin, kui hakkasid venelased juba Pihkva kaudu nii lähedale tulema, kardeti, et lõikavalt sisse jääb, siis siis viidi meid Poola. Praegu olime seal Poolas olnud siis jälle rongiga, kuni, siis Klauchousse seal kliinikusse suurkliinik oli, see oli seal vot see on siis lõppude lõpuks tuliga. Minu teine teine pool tuli viimase viimase laevaga, olite vist tuld? Saivad nemad Tallinnas. Nõia siis jalad parandasid. Ja, ja pärast seda siis ikke paranesid ja kuni lõppude lõpuks tuli ameeriklased tulid sisse. Ameeriklased tulivad sisse, vallutasid selle terve selle rajoone, jäiti Ameerika tsooni ja, ja jäin ameeriklaste kätte sõjavangi. Nii. Aga Eerika oli, tuli ka järele, aga tema elas kusagil ühe perekonna juures, sai seal kord, käis mind vaatamas seal ja nii edasi. Ju vallutasid selle glaukrošen Tüüringi Saksimaa Tüüringi osas. Ja siis, kui lõppude lõpuks Potsdami nõupidamine läbi sai Ülema juure, ärge kartke, me ei jäta teid maha. Me viime teid endaga kaasa, Sa, sest nad pidid taganema. Nad viivad täiesti viisid kaasa üks paarkümmend kilomeetrit lääne poole Verdousse kloughaust, Verdousse. Ühel heal päeval sõidavad ette kaks masinat või üks masin sõidab. Tuleb mees välja ja vahetab selle ameerika sõduri seal. Ja oligi kõik, ühesõnaga oli juba vene tunnimees väljas ja nad andsid üle, murdsid oma sõna, räägiti tookord niimoodi, et nemad ju selle Tseeessi kuulsa optika, tehase optika, tehase. Nad Mondeerisid maha ja kõik vedasid läände. Tegid lepingut inseneridega ja kõigiga, kes perekondadega läksivad kaasa, et ära viia see terve see mitte venelaste kätte jätta. Ja selle tõttu Seal olid need sellised raamatud suured, kus olid kõik sees, kes seal haiglas viibivad, mis rahvusest, mis aukraadid, mis teenetemärgid ja kõik on seal täpselt sees ja mis viga neil oli siis sellest selle raamatu kaudu välja noppida omal need reeturitest kodanike venelased, et kogu raamatupidamine jäeti ka koos teiega venelastega või selle asemel, et kas teda kaasa võtta või teda ära hävitada või edasi siis me oleks, mina oleks saanud ennast sakslasena ja oleks saanud vabaks. Aga midagi siis salata, enam midagi ei olnud ja siis istuti muidugi, viidi ära sealt, kas edasi läks sõit juba konvoi saatel või kuidas ja, ja kõik, kõik kõik konvoi saatel ja see reis sinna põhja koomi Intasse see kestis, see oli siis kaheksandal augustil olin ma kohtus ja jõuluks jõudsime siis sinna. Kaheksas august 45 45 ja, ja kuni jõulu jõuluõhtuks jõudsime siis sinna, kus kohus oli. Kohus oli Veimeris Vene sõjatribunal kaheksanda armee tribunal oli ja mul on need dokumendid isegi nüüd ma sain ju pärast seda siin politsei käest sain Need dokumendid, ärakirjad ja no igatahes jõudsime siis sinna ja seal seal olid juba barakid olid juba olemas ja seal oli veel seesugune lugu. Kui me sealt jaamast jaamast sinna laagreni jõudsime. Mina on, mul oli veel Kepkagas, tookord kaasas, oli kepp käes, sest parem jalg ei tahtnud, vasak jalg oli juba korras, aga parem jalg seal all. Ei olnud veel nii päris kindel ja. Ja, ja siis tulime, tulime ja üks koer tagant tuleb mulle kogu aeg augument tagant, ma tõstsin kepti niimoodi. Kus see venelane, kes sealt kohete Kaiad haaras mu käest keppi, lõi selle põlve põlve peal puruks ja seal ma mõtlesin, parema oleks rindel pihta saanud. Et seda mitte läbi elada, parem oleks nii olnud, aga naer küll. Läks, kuidas ta läks? No igatahes. Invaliidi grupis ja siis pärast siis oli mul õnne sellega, et ma sain saeraami peale, sain tööle. Aga muidugi see oli ikkagi küllaltki raske ja mul jalad ka enam nii, aga siis. Jaa, nüüd oli veel üks, üks moment tuleb silmas pidada. Siis kui sai teada, et ameeriklased tõmbavad tagasi ja mina mind ka viiakse kaasa nendega. Siis me leppisime eerikaga, leppisime kokku, et nemad lähevad oma vanematega, vanemad olid ka kaasas Saksamaale. Et nemad lähevad juba üle. Kelbe ära minu ema poolt sugulaste juurde sinna. Ja kui mina sealt sena viib, mind viiakse, ameeriklased lasevad mind kõvasti vabaks, siis me oleme jälle koos, oleme nii. Aga tegelikkus muutus. Teiseks. Nemad ei saanud õigel ajal Elbe jõe äärde, enne kui ta päris kinni pandi. Ja mina ei saanud ameeriklaste tõttu niimoodi, et saavutasime ja nüüd kuma vangi jõudsin. Ma mõtlesin, et nemad on juba lääne, nemad on läänes ja mina olen siin. Kedagi ei ole. Ja ma ei teagi süüd, kui kaua ma olin ära istunud, aga ühel heal päeval. Käia sedasamast alguses isegi oli niimoodi, et mul paistetas parem jalg, paistetas. Siis tuli järsku see, ma sain ühe käest, ajalehe oli saanud kuidagimoodi. Ma ei tea, mismoodi pakiga või kuidagimoodi ja. Loen seda. Vaatan. Üks pilt foto pilt. Diis viis neidu seisavad reas. Ja keskel vaatan, see on ju minueerika seal keskel. Mina siis kohe leivaportsu eest, ostsin siis paberi ja see pandi siis kokku kolmnurka, niimoodi pandi kokku ja marka ja kihutasin. Tädid, tädi Johannale jaam, no ja siis saime nii kaugele, et hakkasin pakiks tulema ja siis töödelda, pilte räägite, mis siis on, kas te ei tulnud mõttele, et kusagil on keegi lavastaja, kes inimestesse saatusi lahutab ja Kokovi? No seda muidugi, aga me. Elame ushi, usume küll. Sest minu vanemad olid väga-väga usklikud ja minek, sest see on, see on ju ime, see on ju juhus, mitmest miljonist niiviisi seda lehte saada, eks ole, leht ilmub iga päev ja, ja ainult ühes lehes on jah, jah, teie teise poole pill ja ja on juhuseid elus ja. Pärast selle 10 aastat ära istumist ma pidin veel viis aastat asumisel olema, aga selleks oli mul tarvis siis ka see tööraamat ja seal oli sees kuuenda kategooria lukksepp. Ja selle põhjal sain ma kohasin nõuet. Nii jutustas oma elu suurest juhusest kolonel Rudolf Pruus, läinud aastal kuule eksabikaasa Erika ja teie saate toimetaja. Uskumatuid juhuseid meenutades ei saa mööda minna Eesti raadio heliarhiivist, kuhu olen talletanud ühe Eesti sõduri loo, mis ületab kõik minu poolt kunagi kuuldu, arhiivilint. Ka saate jätkaja elus astus mängu juhus kõige saatuslikumal tunnil. Tegevusaeg maikuu 1945. Tegelased, sõjavangid, kes tegevuskohta on hiljem hakanud kutsuma tšehhi põrguks. Rääkija ütleb oma nime ise jutu käigus. Jutustuse kulminatsioonipunktis. Siis jõudsime Lageda ja lageda platsi peale mille taga ääres oli üks niisugune juurviljahoidla või kartulihoidla. See on niisugune suur, mulle oli, ta oli üks üks 50 meetrit pikk, pikernest oli mätastatud ära mätastega, keskel oli siis väravad läksid alla keldrisse. Ja siis sel momendil keegi konvoi meestest siis tulistas, ma ei tea, kas õhku või kuhu seal eespool. Aga peale selle meie poiste närvid olid juba niivõrd pingul ja vanad sõdalased, kaamel marjunud, kui tulistatakse, siis tuleb momentaalselt hargneda. Kõigepealt jah, poisid pistsid, igal pool ei jookse laiali ja muidugi need suunasid siis otse tule meie peale. Noh, oli haavatuid ja mõni oli surnud juba. Ja mina püüdsin siis küll karjuda saksa keeles ning chisson Neestranjäätja ja siis oli nii, et kõik viskasid pikali maha ja mina olin veel püsti, mina mõtlesin just pikali heita. Nägin kui Jeesus 10 või 15 meetri peal minust eemal näginguidzechteistes revolvri, minu suunas. See on üks väike niisugune, ma arvan, belgia effen. Ta tulistas sel momendil, kui mina heitsin pikali. Ja muidugi ma kukkusin kõhuli maha ja tundsin, et mann pihta saanud. Aga mind muidugi, sest see, et mul oli referentsi taskus, olid fotode pakk oli ja see võttis selle hoo nii-öelda tagasi niietetud. Päris südamine sai südame lähedal küll, nagu hiljem selgus, aga, aga südamesse välja ei ulatunud. No ja siis jäime niimodi lamama, siis tuli iga lamaja juurde üks tsehh siis püssiga, kes automaadiga minu juurde tuli, siis hoidis külma revolvritoru minu kõrva taga sabalaskja sama laskja ja siis anti aga esimestele hoop need püsti tõusmas jooksukesena keldrisse jooksma. Ja siis, kui siis ta ootas neid, kas mina tõusen veel või tõuse, mis järk tuli minu kätte, sain ka oma jalahoobi ära, siis tõusen püsti ahju, jooksin sealt keldriuksest sisse juba haavatuna haavatuna ja ja siis kelder oli, läks üks pikki koridore sisse, hargnes kahele poole, kaks ust oli ja Eesti poisid olid paremal ja vasakul olid seal siis juba enne sinna kogutud vist sakslased. Ja kui me saime siis sinna keldrisse sisse, kui need viimased siis toodi, siis üks haavatu veel veeti sinna, see jäeti sinna koridori ja, ja teised, siis, kes seal likvideeriti ja kes jäid sinna välja, neid me muidugi enam ei näinud. Aga siis hakati tulistama perioodiliselt, tähendab seda mööda pikki koridori teatud aja järgi oma lõbuks, oma lõbuks nähtavasti. Ja, ja see oli üks õudne mülgas, kuhu me sattusime, mina ei tea, kuskohalt see pisikene küünlajupikene välja ilmus ja poisid panid selle põlema, selle seinad, kõik kaetud veetilkadega ja see põrand oli muda, võib ütelda, tähendab, eks ole, ja siis anti korraldus, aga ma ei tea kohe kuidasmoodi, ikkagi eesti mehed olid ümberringi. Anti korraldus lusikatega, kellel lusikad olid, hakkasid tilku korjama nende kivide pealt, umbes nagu meie paekivini ison oli ja, ja, ja anti esmajärjekorras, mina sain ka kaks lusikatäit, haavatu vile ja siis läks üks meie poiss oleks oma kompanii, poiss oli, see ootas siis, kui see perioodiliselt tulistasid mööda pikki koridori, nii kui see tulistamine oli, peale seda jooksis vastaspoole laste poole üle selle tulistatava koridori kohe pärast valangut, kohe pärast valangut. Ja ja siis tõi sealt saksa sanitari, tõi, kes tähendab seal teisel pool ootasid jälle, tähendab, selle ukse juures, nii kaua kui see härra Tõnissoni jooksid üle tulid siis minu poolt Pole siis sakslane mul rihma vahele jooksis, veri muidugi tähendab, puhastas mind siis sealt nii palju ära ja sidus kinni tema saksa sõjaväe sainis ehtsat iminapa, tunnisus, mis olid just kopsu ja nende haavadele, vajutas peale. Mul läks kohe palju paremaks, enam ei nurisenud ega ei olnud, verd ka ei jooksnud. Ei läinud lihtsalt sinna muda sisse pärast magama süüa, midagi ei olnud, juua, midagi ei olnud ja kui ma hakkasin, siis mul nähtavasti oli palavik see haava poolest ajasin ennast püsti. Ei olnudki asi nii hull, muidugi val haavavalu haavavalu, aga käed-jalad olite terved ja käia sain. Ja, ja siis kaua me seal sees olime, ma isegi ei oska seda ütelda. Kui kavandati siis välja, siis rivistati üles ja siis viidi tükk maad eemal, seal oli vist endine lennuväli või igatahes üks suur suur vangilaager ja sinna ette siis hakati meid üles rivistama. Juba seal oli juba venelased kõik mängus. Aga siis meil ei vedanud, üks purjus venelane tuli automaadiga, seega umbes karjus, et mis neist Vidada, tõmbame siiasamasse maha ja tõmbas meile automaadist tule peale ja neist said õige mitu haavata. Mina ka teistkordselt, mina sain siis paremast reiest läbi lasu jahja. Nii imelik kui see ka ei ole. Nojah, eks ma olin nõrk ka ja mul oli palavik esimest haavast. Nii et vägise, nii kui see valgus kadus ära, mul on nii selgelt meeles ja tulid kõik pildid nagu lapsepõlvest isa ja ema ja nägin ja ja niisugune mõte käes nagu läbi, et vist on ots käes, sest alul, kui inimene saab haavata, ei saa aru, kuhu kohta sa said, kuhu kohta? Väga imelik tunne ja siis. Aga mis, mis mind päästis? Poisid maetud ikka poisid, lavakaaslased, need haarasid mulk kahelt tähendab käe alt kinni ja tassidest mintses lohistasid peaaegu üks kuus-seitse kohta ettepoole kolonnis ja viimasel momendil, sest kõik haavatud viimaseni lasti maha minu silma all. Ja, ja nad otsisid kohe ühel poisil oli natukenegi riivanud sääremarjast, sealt tuli kõvasti verd, püksid olid, tähendab punased, minul oli kaunis raske. Natuke kontiga, Alan, mina meeleheitlikult püüdsin oma, seda oli ka huvitav, otsisin haava taga, kusagil vaatan käsi, terve teine käsi, terve üks jalg, siis ajasin käe tasku ja särgid mul nahkkindad, tõmbasin need nõretasid verest kiiresti, siis mul oli kaks taskurätikud, hoidsin siis taskus käesele augu väljalaskeaugu peal, mis verd ajas välja. Hoidsin meeleheitlikult mitte näida haavatuna vähemalt esialgu pääseda. Ja, ja siis oligi niimoodi siis ott, otsijate, kõik nad haavadele ja see mul kunagi läheb meelest ära oma silma all. Neli samm minust ja see eesti poiss oli ja see küll tab Aluslike nihtrisson ja Nestrallijaid ei aitanud seal midagi. Ja siis koera moodi punane tsehh tuli, et et kas ma võin teid, et aidata seda punaväelast? Davai, see võttis siis kohe kätte ja tundum kuulid, Nad olid viilinud, need otsad vist nähtavasti ära tulistas siis seda poissi pähe, kus tal pool pealuud koos ajudega lendas. Oled õudsed pildid ja mu oma isa nüüd süda sees peksab ega minagi kaugel ma pääsen sealt. Seekord läks mööda jälle selleks mööda, aga kauaks sellepärast ma olen ju võimatu käia, niikaua kui see süles rivistati ja siis läks marsiks. Siis me muidugi ei teadnud, kuhu Prahas prognoos 200 kilomeetrit. No avatus peas, seda kuidagi käia ei saa, sõbrad aitasid alul kahelt poolt, nii et ma 16 kilomeetrit haavatud peast käisin ära, siis anti võimalus istuda siis mul sõbrad sidusid jala pealtpoolt aluspesu kuidagimoodi selle enam-vähem kinni. No jalg oli niivõrd, et ma ei saanud enam püstiga õieti. Ja siis mul käis niisugune mõte, et nüüd ja vahepeal oli juba selge, kuidas see asi käis, mahalaskjate komando käis tagantjärgi sadama pärast veel mitmel korral, nägin. Ja mõtlesin, et lihtsalt palun ennast nüüd tunnistada, et et oleks mitte püssot vähemalt auto maanteed kohe otsa saada. Ja sel momendil vaatan, tulevad kaks püssimeest sinna. Venelased, sinna ma mõtlesin, nüüd tulid minu järgi ja siis ma just vaatasin, näed, et neil on püssid, et ei tea, kas ainult saab mulle pihta, esimese pauguga oleks automaat võinud olla. Ja ütlesin poistele, et mu nimi on Aksel välja otsed. Mälestuseks. Et ütelge, et niisugune poiss seal sinna jäi. Noh mis selgus, tuleb minu juurde. Rošüti ei saa, raputasin pead, ma sain aru, et ta küsis. Et kas sa käia saad. Ja näidati selle püssi peale, nad võtsid mind endaga mäele ja üks püst pandi mulle istmeks ja, ja tassiti mind ühe auto peale ja tuleb välja, missuguse auto peale veel leivaauto peale, mis oli. Pooleteisttonnine väike veoautos oli poolest kastist saadik leibu täis laotud, see ei olnud muidugi mitte vangidele sellisel saatemeeskonnatoitjad ja seal maa peal oli present ja mind selle presendi peal, mina muidugi alul ei saanud aru, mismoodi ma selle niisuguse halastuse välja teenisin, aga pärast tuli välja, et tütarlaps oli, keda ma tundsin, tähendab juba reaalkooli liuväljad noorest pärast ja see oli seal sees väga heas kirjas juba selle, selle saatemeeskonna komandandiga ja see oli ütelnud, et vaata, Mul on vend seal päästki ära. Huvitav, kuidas tema sinna oli sattunud, noh, tema oli, nagu ka paljudel oli, tähendab nende tüdrukute katuseks ta seal oma plitsmehedel ja halastajaõde olnud Saksa sõjaväes ja eks ta siis oli nii ka kusagil vangi langenud. Siis juhuslikult nägi, ega ta nii väga ettevõtlik daam, kes ei löönud risti ette ka ükskõik mida ette võtta enda päästmiseks ja ka teiste. No vot, nii ja siis meie auto niimoodi ootas, kui see kolonn sellest liikus edasi edasi. Ja nüüd, kui me jäime sinna, siis selle kolonni lõppu, siis ma nägin seda metoodikat, neli meest automaatidega käisid siis selle kolonni lõpus järgi, sellepärast et seal oli ikka kümneid tuhandeid neid mehi, vange ikka juhtus neid, kes ära väsisid, kes ära väsis, sellest maha. Kuuldu oli saade sarjast kirjutamata memuaare, mis jätkub ka aastal 2004. Kui juhus ei taha teisiti. Kuulmiseni nädala pärast samal ajal.