Meedia on pask, skandeerivad lavakunstikooli 21. lennu tudengid, sel nädalal esietendunud Jakob Karu Andrus Kivirähki ja Tiit Ojasoo lavaloos asjade seis ning nõuavad agressiivselt Rausates ajakirjanike lahkumist saalist. Teiesugustega ei ole meil millestki rääkida, teatavad nad täis põlgust ükshaaval tuntud meediafiguuride nimesid välja hüüdes. Ühiskonnas on mitmeid institutsioone, mis avalikule arvamusele alati ja kõikjal kriitilist kõneainet ja negatiivsete emotsioonide väljaelamisvõimalusi pakuvad. Neile, kes arvamusuuringutega kursis, on teada, et enamasti ei tunne rahvas erilist usaldust parlamendi ja valitsuse vastu erakondadest rääkimata. Ent viimaste aastate uuringute andmetel näib, et uueks antikangelaseks on tõusmas meedia. Usaldamatus ajakirjanduse suhtes on kasvanud suuremakski kui usalduse puudumine riigivõimu vastu. Sellest, et ajakirjandus kipub oma järjekindlalt kahaneva usaldusväärsuse poolest üha enam konkureerima parteidega tuleb lisaks eestlase halvale ja kiusliku iseloomule otsida põhjuseni meediast endast kui ka ühiskonnas tervikuna. Mida siis uuringu tulemused näitavad? Lõppenud aasta oktoobris pidas Faktumi küsitluse andmetel ajakirjandust usaldusväärseks vaid 38 protsenti Eesti elanikest. Meedia usaldusväärsuses kahtlesid enam kui pooled ehk 58 protsenti. Ajakirjanduse usaldusväärsus on järjekindlalt langenud. Veel 90.-te aastate keskel olid usalduse usaldamatuse proportsioonid täpselt vastupidised. Rääkimata laulva revolutsiooni aegadest, mille ajakirjandus oli üheksa ühiskondlike muutuste veduriks. Meediajuhte ei näi praegune olukord häirivat, sest ajakirjanduse madal usaldusväärsus on tõepoolest mõnevõrra petlik fenomen. Ajalehtede tiraažid ei ole ju viimastel aastatel langenud. Telerite ees veedavad inimesed enamiku oma vabast ajast kusjuures kõige rohkem loetakse just neid väljaandeid ja vaadatakse neid saateid, mida kõige vihasemalt kritiseeritakse. Inimesed vaatavad ja kiruvad ja vaatavad veel rohkem. Nii et probleem pole mitte auditooriumi suhetes konkreetse meediakanaliga. Iga üksiku ajakirjandusväljaanud auditoorium reeglina usaldab seda. Ent ometi on mõiste ajakirjandus omandanud ühiskonnas peaaegu sõimusõna tähenduse. Siin on tegemist sarnase fenomeniga, mis tekib, kui hinnatakse poliitikuid üldse ja mõnda konkreetset poliitikut eraldi kasutades sõna poliitik üldmõistena väljendab oma usaldust sellesse kategooriasse kuuluvate isikute suhtes vaid viiendik elanikkonnast. Kui aga mõeldakse konkreetsete tuntud poliitikute, Savisaare või Partsi Tarandile Kelami Reiljani Kallase peale siis igaüht neist eraldi võetuna usaldavad väga paljud valijad. Kui vaatamata konkreetsete poliitikute usaldusväärsusele väljendab enamik inimestest ikkagi usaldamatust poliitika vastu näitab see ühelt poolt inimeste võõrandumist poliitilisest protsessist ja teiselt poolt ka poliitilise protsessi võõrandumist selle teostajatest. Analoogiliselt peaks usalduse puudumises ajakirjanduse vastu väljendama ühtaegu nii inimeste võõrandumine ühiskonnast kui ka massimeedia ja selle tegijate võimetus mõningaid olulisi ühiskondlikke funktsioone täita. Ühiskonna tähtsaimaks koostisosaks on mitte inimesed üksi kui füüsiliste indiviidide kogum vaid ennekõike suhted inimeste vahel. Ühiskonna kui terviku tasandil saab suhtlemine toimuda ainuüksi massimeedia vahendusel. Kui see suhtluskanal muutub inimeste jaoks ebausaldusväärseks, muutub meedia usalduse loojast usaldamatuse külvajaks. Meedia üheks olulisemaks rolliks on informatsiooni vahendamine. Ühiskonnas on aga informatsiooni alati liiga vähe. Kui küsida ükskõik millise olulise teema Euroopa Liiduga liitumise või valitsuse tegevuse puhul, kas inimesed on rahul selle kohta antav informatsiooniga, on vastuseks enamikel juhtudel? Ei. Ehkki tavaliselt on informatsiooni enam kui piisavalt ei tunne inimesed ennast sellegipoolest hästi. Informeeritutena. Põhjuseks on infomaastiku katkendlikus. Ajakirjandus pakub üksikuid pusletükikesi aitamata inimestel neist tervikpilti kokku seada. Usaldamatust põhjustab ka mõnede oluliste huvide kajastamata jäämine meedias. Kui aga mingi oluline teema tõstatataksegi viib harva praktiliste lahendusteni vaid sumbub õige pea jälgi jätmata teiselt poolt tuleneb võimetust tervikpilti näha kodanikuühiskonna nõrkusest. Olulisi huve, mida meedia peaks väljendama. Ei ole võimalikud huvigrupid eneste jaoks teadvustanudki. Kuidas saaks ajakirjandus peegeldada huve, mis ennast ise avalikult ei näita. Siiski küsimus ju selles ongi, et huvigrupid saavad välja kujuneda vaid sotsiaalses suhtlemises, mille vahendajaks peab olema just seesama massimeedia. Ajakirjandusel lasub vastutus selle eest, et ühiskonna tegelikud huvid muu infomüra taga peitu ei jääks. Just ajakirjandus peab aitama kujuneda sellisel avalikul foorumil, kus mitte ainult snickerseid ja pampersid pakutaks, vaid ka olulisi ühiskonna asju arutletaks. Järjest paisuva infohulga tingimustes muutub üha olulisemaks usaldusväärse allika olemasolu. Kes meid selles infotulvas orienteeruda aitaks. Meedia väheses usaldusväärsuses väljendub eesti inimeste nõudlus mitte infohulga suurendamisel maitsele, parema läbitunnetamise ja toimetamise järele. Kui rahva usaldus valitsuse ja riigikogu vastu kahanema kipub pole lugu eriti hull. Tulevad uued valimised ja usaldus taastub vähemalt ajutiselt. Mis võiks aga aidata usalduskriisist välja ajakirjanduse? Või polegi siin enam lootust? Ja meedia on tõepoolest pask, nagu väideti etenduses asjade seis.