Heinapidusaare nime teavad tõenäoliselt väga paljud inimesed Eestimaal. Tema tegevus on nii mitmekülgne, mitme erineva tahuga. Heliplaatide restaureerimine, heliplaatide kogumine, huvitava materjali väljaotsimine, raadiosaadete tegemine, raamatute kirjutamine kellele miski hingelähedasem on temale endale on nad kõik mees, nii mitme tahuga, et raske on valida, kust rääkima hakata ja miski jääb kindlasti rääkimata. Tahan öelda ainult nii palju, et see pill, mis praegu minu jutu taustaks mängib Varioola ka selle pilli looja on Heino Pedusaar koos tugeva elektroonikaga Anatoli sügisega. Heino Vedu saare hooleks jäi seal pilli külaliste omaduste eest hoolitsemine. Pill, nagu ta ise ütleb, on sündinud kihlveo peale. Viiekümnendatel kuuekümnendatel aastatel oli see täiesti omalaadne ja ainulaadne kogu nõukogude liidus, ainuke tõeline elektriorel. Hiljem muidugi tulid peale peenemad, väiksemad ja paindlikumad ning rohkemate võimalustega elektripillid. Aga omas ajas oli Varioola tõeline haruldus. Praegu on see pill teatri- ja muusikamuuseumi eksposid. Et tulen välja ühe sõna tuletisega võrd peamine ei tea selleks võrd peamiseks, ma vist olen sunnitud lugema enamikku kõigest, mis ma olen üldse ette võtnud. Paistab On olnud elada niisugusel ajal ja töötada niisugusel ajal, kus, kus minu haardes on olnud terve helitehnikaajalugu selle kõige algusest peale kuni tänapäevani välja muidugi. Kuidasmoodi algusest peale. Teatavasti 1877, loomulikult väga ammu enne minu sündimist. Thomas Alva Edison leiutas fonograafi, aga mul on kutsetöös olnud tegemist fonograafirullidega. Neid ma olen pidanud ennistama või nendelt. Salvestisi maha kopeerima, et neid siis uuesti kasutada saaks. Nii et see on siis nüüd ütleme üks verstapost minu tegevuses helirežissöörina ja teine verstapost ulatub selleni, et alles äsja sai valmis mul firma forte toreda heliinseneri Leho Vergi kaasabil üks laserplaat. Ja see on selles mõttes huvitav, et sinna oleme peale pannud kõigi Eesti laulupidude repertuaari esimesest kuni tulevaseni. See plaat peaks nüüd vist juba paari nädala pärast müügile tulema. Ja juba nädala pärast tuleb selle plaadi tutvustus teie enda suu läbi. Meie muusikalise tunnikavas. Nojah, sellest materjalist sai kokku panna kaks muusikalist tundi näguma annaalidest, tean siis see helirežissööritöö. On neid 40 seitsmendat aastat käsin, otseselt mitte helirežissööritöö, kõigepealt tuli helitehnik ja muud niisugused asjad. Raadiosse, ma tulin 52. aastal siiski noh, ütleme 42 aastat, aga enne seda oli, oli seda tööd juba päris poisikesest peale kutsetööna restaastasena olin ametis helitehnikuna helitehnikuna ja mis veel hullem olin, õpetaja õpetas enesest kolm korda vanemaid inimesi. Ahah, see oli see tambi klubi, tehnikaring või radioringi raadio, helitehnikaringne, jää. Ise sel ajal alles keskkooli poiss ei olnud ju siis veel tippis oma vanuse kohta, eks ole, keskkoolis. Nii et suur iseõppija vist jah, või oli teil ka mõni niisugune õpetaja? Ei olnud ei olnud võib-olla, võib-olla päris algned, tulid Anton Hansen Tammsaare pojalt Eerik Hansonil, kes oli minust aasta jagu vanem kellega sõbrunesime, kes oli suur raadioamatöör. Vaat, see on põnev. Sest ma tean, teie isa oli vorst, temalgi oli tehnikahuvi, muide ta on kõrges eas jätnud järele endast mälestusi, memuaare ja hiljuti me neid sirvisin, väga huvitavad. Sealt tuli üks niisugune ühe, aga huvitav asi välja. 1912. aastal, kui ta pärast väga pikki õpinguid Tartus tohtriks sai läks tema kuhugile maale tööle. Põltsamaale nimelt, ja seal hakkas tema ringi käima vaatama, temal oli mingisugune tehniline taip või tehniline tehniline silm peas ja hakkas vaatama, et oleks vaja see Põltsamaa jõge üles paisutada. Saaks teha väikese elektrijaama. Kujutage ette 1912 höövelt diplomiga tohtrit niisugune idee ja ju ta siis oli käinud seal mööda mööda linna või vallavalitsuse ringi selle mõttega. Loomulikult oli siis kohalik tohter välja naerdud. Vaataks sinna, nii et siis see on ikka kuidagi geeni töölides olemas ilmselt, ja võib-olla. Aga kust on see muusika, kas see on ka geenidega Narzani maa poolt sellepärast et tema oli võrdlemisi hea salapianist kodus. Korralik pill oli ja, ja tema siis mängis. Kuni ta veel suutis. Ja, ja sealt siis tekkis esimene Kokkusaamine muusikaga, aga aga veel enne päris pisipoisina olid mul mõned niisugused eluseigad, millest võib-olla isegi tasub sind pisut rääkida. Palun. Ma isegi ei oska öelda, millest mul on tekkinud juba täiesti põnni päevadest peale mingi eriline lembus muusika, produtseerimise, pillide või masinate vastu, olgu need siis grammofonid või olgu need siis mingid mängutoosid. Ja mul on siiamaani kaks seika, jäädvustavad silmad ette. Kuidas ma Uuesin olla võib-olla kolme aastane, keerutasin mingisuguse äratuskellavedru ja see siis mängis üht meloodiat, ühtainust, meloodiat, muidugi. See isevärki pill oli, oli kohas, kus me soovitasime. Ja meloodia on muuseas siiamaani peas ja palju aastaid hiljem, kui ma juba raadios töötasin ja saateid tegin siis kohtasin seda meloodiat uuesti. See oli üks jupikene Carl Maria von Weberi ooperist Ober on, ja ta kõlab ooperis vähemalt selliselt. Ja teine seik, võib-olla aastapäevad hiljem võisin olla kolme ja poolene seostub juba päris otseselt eesti muusikaga tähendab sellega, millesse ma olen sukeldunud olnud juba mitu aastakümmet. Suvitasime Vasalemmas kellelgi proua Iisaku juures ja pro Iisak, kelle juures suvitasime, oli oli Milvi Laidi ema. Nendel oli grammofon. Ja kujutage ette, mul poisipõnnile anti õigus seda grammofoni vändata, isegi plaate peale panna ja kuulata. Aga seda ei olnud eriti kauaks, sellepärast et siis läks üks plaat muidugi puruks. Ja loomulikult olin mina lohutamatu ja võib-olla oli proua Iisak lahutamatu, sellepärast et tegemist oli haruldase plaadiga. Kuulus itaalia lauljatar tottidel Monte laulis seal Rigolettot tähendab muidugi sildaariat. Aga asi lahenes siis niimoodi. Pro Iisak oli suur psühholoog, ta võttis mu kolme ja poole aastase sülle ja võttis siis selle plaadikese või plaadikillu sellest siis järele jäi kõige suurema killu, võttis selle ühte kätte teise käega hakkas siis sõrmega aga seal peal nagu ringe vedama otsekui otsekui see plaat mängiks veel see killukene ja laulis sinna juurde sedasama aariat. Ja kõige huvitavam on, et ma mäletan ülihästi seda tervet situatsiooni, kuidas ma seal ta põlve peal istusin, kuidas ta seda plaati just kõlantasin. Ja minu tehnika, inimese kolme ja poole aastase tehnika inimese repliik sinna juurde oli umbes selline. Aga sa väntad ringi nõela, aga tegelikult peab plaat ringi käima. Vaat kui terane tähelepanek. Ja siis proua Iisak püüdis seda plaadikildu siis paigalseisva sõrme all ringi keerutada, mis muidugi eriti hästi ei õnnestunud. Ja kujutage ette, see on siiamaani meeles. Veel edaspidi juhtus nii, et ma hakkasin täiesti selektiivselt välja otsima perekonna tuttavaid, kellel grammofon kodus on, teil ei olnud, ei olnud millegipärast. Ja noh, arvata võib, et küll ma võisin neid siis hirmsasti seal töötamas käia alatasa olin kõpsti kohal ja ja hakkasime vaatama, see oli siis noh, ütleme eelkooliaeg ja võib-olla esimene, teine Glasgi veel takkaotsa ja noh, eks see, anna siis tutvusin väga põhjalikult terve selle eesti heliplaadi repertuaariga, mis tollal olemas oli. Nii et see lapsepõlve tutvus, kui nii võib öelda see ongi nüüd ju jäänud üheks teie töö väga oluliseks tahuks koguda neid eesti heliplaat, et neid restaureerida, teha neid võimalikult vastuvõetavaks tänapäeva kõrvale, te olete seda tööd ju teinud väga palju ja millal oli esimene? Plaat restaureerida ja no tähendab, kogunud olen ma neid loomulikult palju varem, aga restaureerimine läks lahti vast ehk? Ma ei kujutagi täpselt, et võib-olla viie jah, ei, kujutan ette küll 50 neljandal-viiendal aastal, siis ma olin noor helirežissöör raadios juba ja tõmbas ikka nende plaatide puhul ja, ja siis juhtus niiviisi, et kusagilt Kesk-Eestist enam täpselt ei mäleta. Sattus mulle ette üks võhivõõras inimene. Kuidas ma temast kuulsin, ma enam ei mäleta, aga igatahes tekkis kirjavahetus, temal oli palju eesti vanu plaate. Ja siis tehtigi siin raadiomajas tolleaegse jäiga asjaajamise juures suur erand. Ma sain oma kasutada niinimetatud hõbehalli tähendab tolleaegse reportaaži auto koos tehniku ja kõigega. Muidugi seal peale grammofoni ei olnud grammofoni panin ise sinna peale sati, sättisime kõik tööle ja sõitsime sinna. Ja siis mäletan, kuidas me maantee ääres vältasime, siis need plaadid kõik lindile ja need on siiamaani raadioarhiivis loomulikult lindi kujul olemas. Miks me sinna pidime sõitma? Domees oli, oli nende killast, kes ei usaldanud oma plaate loomulikult käest ära, noh, kollektsionäär loomulikult ei taha seda teha. Ja pidime koha peal kõik ära korraldama. Ja pealegi need tolleaegsed plaadid olid ju õrnad, need olid kergesti purunevad. Nojah, nii nagu provoisaku juureski. Esimene kokkupuude minule heliplaadiga oli. Nagu sellest jutust nüüd välja tuli, siis esimeste heliplaatide restaureerimise eest on ka umbes 40 aastat möödas, kui see oli kuskil 54 või jah või 55 ja see tuli nüüd enne tänast lindistust väljaid teie esimesest muusikasaatest Eesti raadios on ka enam-vähem täpselt nii, umbes kuuajalise nihkega 40 aastat, nii et see on praegu minu teadmata nagu omamoodi väike tööjuubel, selle koha pealt ja saateid olete te teinud ju kogu see aeg nii enamasti mingitesse suurtesse sarjadesse koondanud või siis ka üksikjuhtudel üksikutest tegelastest, aga kui suuri sarju võtta, need on need heliarhiivisarjad. Meie meie lauljatest siis on pelk Anto, kus on maailmakuulsaid lauljaid tutvustatud väga vanu salvestisi. Noh, te olete teinud veel mitmesuguseid nõukogude muusikasarju ja uut möödunust, oli üks tikksari, eks ole, nüüd on heliplaadiajaloosari Heliplaadi sajand jah, see käivitus asja ja huvitav, et see on juba võrdlemisi positiivset niisugust tagasisidet tekitanud. No aga see on niisugune vahva materjal siiski ja eks ole, üks asi on lugeda seda raamatust, aga teine asi on ikkagi kõrvaga kuulda seda. Ja sellel heliplaadi sajandil on ilmatu põnev alguskujundus. Jah, nüüd nüüd tahate välja uurida, mis siis Loonulikkujat. Kunagi mitte väga ammu. Mängis lihtsalt saatus minu kätte, võiks öelda maailma kõige haruldasem, helisalvestise ja originaalmuidugi, ta ei ole. Meil juba vilksatas tänases jutus Edisoni nimi, selle ameerika leiduri nimi. 1877. aastal ta ehitas valmis fonograafi ja päris esimese teksti, mis ta sinna sisse luges, oli. See oli üks populaarne laste laulukene meerist ja tema Utekesest. See siis kõlab Jaan Krossi üle õla tõlkes järgmiselt. Eril oli Uteke üks lumivalge tall ja kõikjal seal, kus meerike ta tall käis, kannul tal. Nojah, ja helisalvestuse ajaloo raamatutes on palju juttu sellest olnud, kuidas Edison oli ülimalt üllatunud, et tema vändatav mingisuguse metallsilindriga aparaat selle luuletuse talle siis pärast päris arusaadavalt maha mängis. Nonii, sain selle salvestise, mille Edison oli 25 aastat pärast seda sündmust noh, nii ajaloo mõttes salvestanud sain selle kätte ja tegimegi sellest siis alguskujunduse sarjale heliplaadi sajand. Ma arvan, teil on täpne ülevaade kõigest, mis eestlased on kunagi plaadi peale salvestanud. Kui palju nendest plaatidest on ka teie käest läbi käinud, kas kõik. Jaa, ei, muidugi mitte tähendab paberi peal on kõik koos, näete, siin on see riiulitäis kartoteeki. Ja sinna olen tõesti nüüd aegade vältel saanud kõik andmestikku kokku viia. Mis üldse eesti heliplaadinduse kohta on olemas. Aga noh, nii-öelda materiaalsel kujul minu kätestan ehk läbi käinud tervest sellest kogusest noh heal juhul kaks kolmandikku, sest omal ajal olid plaadi tiraažid kahtlemata väga väikesed. Aastad on oma töö teinud, mitu sõda on üle veerenud meist. Ja üks suur häda on ka see nüüdisaja inimesed ei taha enam hästi teadvustada seda millist kultuuriloolist väärtust siiski vana heliplaat endast kujutab, et ma kujutan ette, et selle terve tegevuse vältel ma vist olen üks, 40 või 50000 kilomeetrit olen ehk küll läbi sõitnud, jahtides vanu heliplaate. Need on siis plaadid, mis on ilmunud ajavahemikus 1901 kuni 1939 Nüüd muidugi sihita sellele, et miks just need aastad täpselt aga 1901 juhtus niiviisi, et siis salvestati üldse esimene Eesti muusikaga ja eestikeelne heliplaat. See tehti Peterburis väga imelikul kombel. Keegi Peterburi laulutudeng, kes on eesnime, ei ole isegi suutnud kindlaks määrata, vaatamata sellele, et ma olen Peterburi konservatooriumisse pool tosinat kirja läkitanud, et olge nüüd ometi inimesed, teatage mulle mõned andmed selle inimese või tudengiomaaegse tudengi kohta, ei mingeid vastuseid. Nonii, siis võetise koltisson ja pandi siis? Jah, ma pidin peaaegu ütleme mikrofoni ette mikrofoni tol ajal ei olnud, oli suur plekk trehter, kuhu ta siis pidi oma laulu sisse karjuma ja laul ise. Imelik, tore laul, kuulame teda pärast, aga imelik selles mõttes, et selle autor oli August väitsenberg. Tähendab, meie kuulus kujur ja tema oli niisugune jumalast antud helilooja kellel nooditarkust ei olnud ja siis terve see loominguprotsess oli käinud, nii nagu Mihkel Lüdigi väga toredalt kirjeldab oma mälestusteraamatus. Et kui siis väitsenbergil inspiratsioon peale tuli, siis ta vilistas endale selle viisi mitu korda. Ta püüdis mingisuguste konks viguritega sellega paberile panna, mis olid muidugi väga kaugel sellest, et noodid olla pärast ei suutnud enam ise neid konkse dešifreerida, neid siis näitasid, et kas nüüd meloodia läheb ülespoole või allapoole, aga kui palju parajasti sai heinast tõusti siis pisut nagu lahtiseks ja siis siis ta püüdis linna pealt mõne tuttava noodid nõrga, kes siis kellele ta siis nende konksude järgi püüdis oma viisidete vilistada, seisis, kirjutas, kirjutas üles ja pani saate ka juurde. Ja, ja nii ta siis oli päris palju laule teinud. Muuseas meie raadio fonoteegis on neid ka pool tosinat leid täitsa endalegi laule. Juba sellest ajast ma tean, et neid on ka hiljem neid lauldud. Ja ei, ma mõtlengi hiljem, hiljem jah, jah, jah, aga see, see päris esimene poiss, issand Holdis ollus oli puru venelane. Aga ta oli treenitud adresseeritud eesti keelt laulma ja tuli päris hästi välja. Ei ole viga, seda kuulame nüüd. Tänapäeva salvestistega võrreldes on ta nüüd ikka üks raginaid raginaid täis lugu küll. Ja ka kujutagem ette, tol ajal oli ju suur uudis üldse, et mingi masin laulab. Ja selle kõrvalt jäi kõik see tahaplaanile, et ta ragistas plagises või, või meenutas. Ja eks me praegugi kuulame näiteks ka roosat salli apinit, mis samuti ragisevad. Kuulame ja naudime, tähendab, me oskame selektiivselt kuulata, kuulame suurt kunsti ja lülitame enda teadvusest välja selle tehnilise puudujäägi. Lisaks vanade laulu kuulsuste säilitamisele ja kättesaadavaks tegemisele on teil olnud ju veel palju kokkupuutumist väga vanade salvestustega ka. Koostöös folkloori ja keeleteadlastega. Hiljuti pidin üle lugema oma deebet ja kreeditsaldo või kuidas neid siis võib öelda. Tuleb välja, et neid folkloori ja murdeplaati on olnud kokku tervelt 25 ja nad on ju kõik kauamängivad mitukümmend lugu, igaühe peal. Tähendab see, et ühel väikesel eesti rahval ühest küljest on siiski nii suur folkloori ja murdekeele põrand kuuldaval kujul olemas. Ja et seesama väike rahvas on suutnud siiski nii palju plaate taas välja anda selle materjaliga. Tõsi jah, alguses, kui professor Tampere ja folklorist Ingrid Rüütel ja mõned teised selle ideega tulid tolleaegse Tallinna heliplaadistuudio kõikvõimsate direktorite palge ette siis laideti loomulikult see mõte. Et ega sellele sellele repertuaarile mingit turgu ei ole, et tsetega, aga turgu oli üllatavalt palju. Nii et plaadid osteti väga ruttu ära. Ja, ja ma tean seda, et te ei ole mitte ainult Eesti folkloori ja, ja keeleteaduse sunnin ringluses olnud, vaid ka teistel rahvastel ja mitte ainult soome-ugri iga kreeklased näiteks on teile väga tänulikud oma laulude ja rahvamuusikaplaatide eest. See juhtus ja sedagi juhtus jah kord, nii et mind otsis Mariupolis töötav üks folklorist, ilmselt on kreeklane üles et tuleks jätkata tema alustatud tööd. Tööd oli ta alustanud minu hea kolleegi, helirežissööri Jaan sarvega, kes nüüd juba mõned aastad on manalateed sammunud. Ja temast jäigi see ettevõtmine nagu pooleli. Praegu kuulame siiski mitte kreeka, vaid eesti rahvamuusikat. Sokusarvel on selle töölemineki tüki mänginud sisse Jukk Akkermann 1912. aastal. Aga nüüd ikkagi, ma tahan küsida veel seda asja. Hea küll, suur tehnikahuvi, mis hakkas lapsest saadik peale, mulle tundub, et siis oli nagu huvi, rohkem siiski selle tehnika kui muusika peale suunatud aga ega palja tehnikahuviga ei ole võimalik teha siiski nii palju tööd just nimelt muusika vallas, muusika säilitamiseks, muusika ennistamiseks, restaureerimiseks, siin peab olema ikkagi kõva muusikaline pagas ka ja kust te seda muusikat niimoodi õppisite? Ma tean, et helitehnika, see tuli ilmselt tolleaegsesse Polütehnilisest Instituudist ja ja ka veel Leningradist sai vist kergelt üle käia. Pisut küll. See muusika, muusika külg, ma ei tea, ma olen kuidagi niisugune kahepaikne tõesti, aga nojah, lugu sai võib-olla alguse sellest, et jälle poisikesena sattusin mina Estonia teatri poistekoori. Täieõiguslikul liikmel oli ses priipääse kõigile etendustele. Meiega minusse suhtuti, kodus ei olnud. Kõik sai kümneid ja kümneid kordi läbi vaadatud. Ja veidi hiljem juba keskkoolis oli pärast sõda. Pani siis muusikaõpetajaga mind soolot laulma. Salise muusika soli Ludmilla väinmaa Tallinna seitsmendas keskkoolis ja ja tema sokutas sky mind kuidagi nagu kuule, aluseks Ženni Siimanni kuulsa lauljatari õpetaja laulupedagoogi juurde. Sain sealt mingisuguse vokaalaluse võib-olla ja ja siis oli isegi dilemma, kas minna edasi muusikakooli või jääda polütehnilisse. Asi lahenes väga lihtsalt püüdsin mõlemat korraga käia, kuni mind siis muusikakoolist välja visati. Põhjusel, et ma ka polütehnilises käin. Võib-olla oli see päris õige. Kunagi 52. aastal kuulutati välja konkurss raadio segakoorilauljate saamiseks ja noh, mul teatav vokaalne ettevalmistus tänuseni Siimanni leiba oli olemas, siis läksin rind ees, sinna konkursile laulsin oma lood ära ja tulemus oli see, et siis oli paari päeva pärast teada, et teid on määratud või on vastu võetud koori. Oi, ei, mitte lihtlauljaks, vaid koori solistiks. See oli loomulikult väga suur üllatus. Ja seal ma siis olingi aastapäevad või natukene rohkem, aga kogu aja vaatasin ringi helirežissööride osakonna poole, et kui seal mingisugune mingisugune liikumine, vakants tekib, siis siis siis teen ühe vangerduse. See vangerdus õnnestuski. Ja siis sain ma sellele oma tõesti päris alale millest ma olin unistanud ja ja mille kohta arvan siiamaani, et ma olen oma õigel kohal. Noh, seda ilmselt ei ole küll põhjust enam kahtluse alla panna pärast neljakümneaastast prooviaega või 40 prooviaeg on piisavalt pikk. Olnud minu meelest piisavalt edukas. Nii, ja siis selle helirežissööritöö kõrvalt siis ilmselt nii koorilaulmine jäi ära, aga siis tuli see ansambel või ja see oli omalajal, ma ilmatu popansambel ja laulis väga ilusat repertuaari. No pop olime me ainult mikrofoni ees, ega me avalikkuse ees praktiliselt ei käinud ja põhjus oli väga proosaline. Noh, me olime niisugused tudeng poisid sees ja ja meil oli väga tähtis hästi palju repertuaari läbi masindada, võiks peaaegu öelda. Me olime kõik täiesti korralikud noodist lugejad, ega meil väga palju ja muusikainimesed olid kõik ülejäänud tõsised muusikainimesed ja ega meil siis palju aega ei läinud ja siis me vorpisime heas mõttes võib-olla siiski raadio fonoteegi jaoks neid niinimetatud fondiga täid minut maksis, minut maksis ja nii said siis tudeng poisid endale natukene stipilisa. Kes seal laulsid kõik need olid ju praeguseks paljud päris kuulsad lauljad. Nojah, praegused prominendid, eks ole, Teo Maiste, Ivo Kuusk oli mõnda aega meil väga ilusate sooladega ja siis oli päris mitu niisugust väga tugevat ansambli meest, kes olid juba konservatooriumi lõpetanud või, või alles õppisid nagu Olev Oja, Vitali Karsnek, kes oli kolmekümnendatel aastatel juba arteri juures konservatooriumi lõpetanud ja oli raadiokoori solist. Siis sefers olev sefers oli väga-väga tubli solist ja laulja meil ja nii edasi. Teie saadetes on alati silmatorkav see, et nad on keeleliselt äärmiselt tip-top. Ja te jälgite hoolega ka teiste keelt ja aeg-ajalt viskate repliike halva keelekasutuse kohta kuhugi. Sest keelekasutus läheb meil muidugi üldiselt nii ajakirjanduses, raadios igal pool järjest hullemaks. Aga nagu ma nüüd aru saan, siis see hea keelevaist, see peab olema vist ka geenidest ja, ja keskkoolist, sest ega te ju filoloogilist haridust vist kuskil kõrgemal tasemel ei ole omandamas käia. Taevas ei, aga mulle üldse tervele meie koolile on vist väga suureks kasuks ei olnud, et meil. Meie põlvkonnal oli Tallinna seitsmendas keskkoolis oli tõesti suurepärane pedagoogide karnituur. Sinna oli kuidagi imepäraselt kokku kogunenud tõesti tipud ja eesti keele õpetaja Paul viires. See kuidagi absoluutselt märkamatult oskas meile meile anda mingi mingi arusaamatu ja tänaseni toimiva keelevaistu. Kuidas ta selleni jõudis, ma ei tea. Oma sõnaseadmise oskust ei ole te rakendanud sugugi mitte ainult eetriteenistusse. Teil on ilmunud päris kena nii pool riiuli täitmist, vähemasti raamatuid või on terve riiulitäis? Oleneb riiuli oleneb riiulist kõigepealt muidugi jah. Te olete üldse kuidagi väga vara alustanud paljude asjadega, kui vanade olite, kui teil esimene kaante vahel raamat ilmus? See oli 59 tähendab siis ma olin juba siiski 20 kaheksane. Aga too raamat oli kirjutatud võrratult varem ja ta oli kirjutatud siis, kui ma käisin kümnendas klassis. Ja ta ilmus nii põhimõtteliselt ikkagi samal kujul ja, aga kas teil tuli pähe kümnendas klassis raamat kirju? No aga siis ma olin juba õpetaja raadiotehnikaõpetaja ja ei olnud mingit õppevahendit, tuli midagi kokku panna. Aga välja teda tookord ei antud, kuigi vajale noh, seda tõtt-öelda käidi. Mina ise ei käinud, aga. Eakamad auväärsemad inimesed käisid pakkumas kirjastusele, aga siis siis kui kutsuti autor välja ja vaadati poisikene siis jäiseid loomulikult. Seniks kuhugile riiulile, kuni poisikene leheks kasvas. Ja seesama esimene raamat, kuid ilmus ja üle 10 aasta pärast kirjutamist, aga see elas ju ikkagi üle kolm trükki, eks ole. Jah paariaastaste intervallidega tuli tõesti veel kaks uut trükivälja, nii et see kogutiraaž, ma kujutan ette, peaks niisugune olema, et igas kümnendas kaheksandas eestikeelses peres pidi see raamat siiski tollal olemasolevat. See oli raadiotehnikaõpik ja algajatele ja nii, aga siis edasi tulid juba rohkem niisugused raamatud, mis olid Abiks kodu, lingistajatele ja, ja siis juba niisugused ülevaatlikud asjad. Salvestuse ajaloost ja ja saateid muusikute kohtade tegite muidugi juba ammu enne seda, kui tuli esimene raamat, see oli seini Siimanist, eks ole. Ja üks monograafia oma õpetajast. Kõige paremini tundsin muidugi. Alles äsja ilmus monograafia Johannes lükist niisugune tore raamat mis annab ülevaate siiski mitte ainult ühe laulja, vaid Ühe teatri tervest pikast perioodist, sest laulja teatavasti ei saa üksi midagi teha, kui teater ei tee. See on minu meelest igale teatrihuvilisele, igale ooperihuvilisele, igale Vanemuise austajale kindlasti vajalik raamat läbi lugeda. Ja tore on see, nüüd käib selle raamatu juurde ka võimalus kuulata lükid, sest praegu on ju palju neid inimesi, kes ei ole lükit laval kuulnud laulmas kus algas teie tutvuslikiga või miks te valisite just lükki? Seda ei oska isegi öelda, miks just lükki. Tõsi, ma tegin temast tema 50. juubelisaate raadiosse siis tutvusin temaga nii, noh, juba ka lava taga lähemalt, mitte ainult üle rambi. Ja tema niisugune tore isiksus, nagu hakkas paeluma. Hiljem õnnestus veel mõned saated teha, loomulikult olen teda lindistanud. Ja edaspidi hakkasin mõtlema sellele, sellest on näiteks tosin aastat tagasi. Et Tallinna muusikainimestest on ikka raamatuid nii mõnedki ilmunud, aga Tartu on jäänud täiesti täiesti vaeslapse ossa ja no siis siis kontakteeru sendi maestro ka ja ja, ja väga pikkadest väga huvitavatest vestlustest siis koorovski lõpuks välja. See raamat. Igatahes on see üks väga mõnus lugemine, ma tõesti soovitan seda, raamatut on nüüd kõikidel saada võimalik, sest ta alles tuli ju trükist välja. Aga kui teie esimene raamat ootas 10 aastat, kas nüüd on nii, et kõik, mis te kirjutate, see võetakse kohe lahkelt ja tänuga vastu või on praegu ka ilmumata asju veel? Vahepealne periood oli selline, et kõik võti tänuga vastu, võib-olla praegugi võetakse tänuga vastu, ainult et noh, ajad olud on natukene teised. Sheni Siimanni ja Johannes lükki raamatute vahele mahuvad mul veel kaks valmis käsikirja mis laualaekas seisavad. Nad on nagu vastuvõetuks tunnistatud retsensendid ja muud. Teadjad inimesed on oma heakskiidu andnud, aga aga ei oska öelda, kas leitakse võimalusi nende väljaandmisest, raamatuid need on. Üks puudutab tervet Linda Sauli kuulsa lauluõpetaja koolkonda. Ja see on pea tükiti jaotatud tema väljapaistvate õpilaste vahele. Ja teine on moti Palmist. Jah, mõlemad raamatud leiaks kindlasti väga sooja vastuvõtu, kui nad tuleksid, aga eks nüüd seisab kõik raha taga, loomulikult ma loodan, et, et leiavad ka need seisvad käsikirjad endale, kirjastaja aga Johannes letti raamat on siis kirjutatud hiljem. Ja selle on välja andnud kirjastus ILO, kuidas nemad võtsid niisuguse raamatu teha, sest noh, ma usun, et ega nad oma kulutusi tasa ei saa vist sellega. Kindlasti mitte, ja seda, seda enam tuleb võtta müts maha selle kirjastuse ja tolle kirjastuse juhi Jaak Kaarma ees, kes lihtsalt Eesti kultuuriloo säilitamise huvides selle raamatu üllitada võtsid. Me võiks teid kiita siin veel tükk aega ja rääkida nendest huvitavatest asjadest, mida te olete teinud. Me ei jõuagi vist rääkida täna sellest, et te olete olnud tehnikaajakirjade toimetaja, mis puudutab niisugust helitehnik ja värki ja kõike seda, et te olete välja õpetanud meile mitu helirežissööri ja restauraatorid. See kõik lihtsalt peab kuidagi kajastuma meie igapäevases töös, kui meie lindid on head. Aga kuidas te seda kõike jõuate ja ja millal te puhkate ja millega te puhkate? Ma tean, te tegelete veel fotograafiaga ja ikka niisugusel tasemel, et kõlbab mitte ainult koduses albumis vaadata, vaid ka raamatusse panna pilti, kui vaja on. Oi, rohkem siiski kirjutan sellest, kuidas tuleb ilusat pilti teha. Aga ega ma ise neid ilusaid pilte eriti ei, ei oska teha. Et selle koha pealt on siis see, et kes ei oska, see õpetab või? Ma pole küll ka nii hull, see asi. Ei ole aga nii, et fotograafia ei ole teil niisugune nii päris ala nagu muusika ja helitehnika. Või on. No vigur oli selles, et ajakirja Tehnika ja tootmine toimetuses päris mitukümmend aastat nii-öelda kõrvalametit pidades ma toimetasin mitte ainult elektroonika, vaid ka fotograafia, filmi artikleid siis tuli ennast kurssi viia asjaga ja, ja siis tuli mitu raamatut ka fotograafiast. Teil on väga huvitavalt läinud, nii et mingisugune varane huvi tingib selle ette pürite tööle sellel alal. Aga mõni töö sunnib jälle peale huvi. On nii olnud. Jah, on küll, no üldiselt ma usun, et kutsetöö ja hobi on mul alati nagu umbsõlmena koos seisnud. Ja kõik ettevõtmised on nagu omamoodi kohustusena olnud ja kui nüüd ehk järele mõtelda täpsemalt, eks need needsamad tegemised on alati ka sedaviisi olnud. Aga need kohustused andist olnud enamasti küllalt meeldivad. Kindlasti kindlasti. Ma tean, te olete pikalt ja palju lindistanud Gustav Ernesaksaga, üks tema niisugune ilus kuldne lause on see, et inimene on õnnelik siis, kui ta, kui tema töö on niisugune, millega ta tahab tegeleda vabal ajal või midagi umbes niisugust oli see, kas teil on ka umbes nii. Nojah, ma ei ütleks, et mul vaba aega kunagi olekski aga, aga mullal puhkuseks see, kui ma lülitun ühest valdkonnast vahepeal teise et siis jälle nagu tagasi tulla, kas sama teema juurde. Ja nii ma siis nagu pendeldan kogu aja kas siis kirjutan midagi või restaureerinud mingisuguseid helisalvestisi. Niisugune imelik inimene olen Te olete ju siis õnnelik inimene? Usun küll.