Lastetuba. Täna, head kuulajad, oleme teid kutsunud selle inimese lastetuppa, tema lapsepõlve lugu kuulama. Kes on öelnud, et Ta on kohanud oma elus väga palju ebahuvitavaid inimesi, aga mitte ühtegi ebahuvitavat looma. Teda on kutsutud võluriks, kes valdab kunsti, mida on antud vähestele. Ja ta ütleb, et oma tööd tehes mõtleb ta end oma kangelaste maailma. Et seda tööd tehes peab olema närvi ja uudishimu. Me koputame praegu teie laste ta uksele. Rein Maran. Kas te mäletate, kui väike poiste olite, kui see mälestus Mistel iseendast on meeles, on täiesti teie enda mälestus. Ei, ma ei mäleta, kui vana ma olin. Aga esimene pilt, mis on tegelikult siiamaani tõepoolest mällu jäänud Oli üks niisugune hetk, kui ma järsku taipasin ära, et ma suudan näha asju, mis on laua peal. Sest laud oli niisugune salapärane koht, kus midagi võeti ja ja mul oli suhteliselt nisugune, range korralik kodu ja põnnide ronimistooli peale sellest peetud nagu eriti lugu ja, ja öeldi, et ei maksa parem teha ja ega ma väga ei püüdnudki tooliga küllalt kõrge. Ja siis ühel päeval ma järsku nägin kõike seda, mis laua peal on, mida varem ei olnud võimalik. Võimalik. Ja teine mälestus. Ma arvan, et sa võid olla kusagil neli või viis või midagi taolist, aga ma ei tea täpselt, millal see oli. Ma olen sündinud 13. kuupäeval. Vist v sel päeval ka veel pealekauba? Ja aeg-ajalt sünnipäeva peeti ja seekord oli niimoodi, et sellel kuupäeval ei olnud ma veel linnas, vaid olin maal vanavanemate juures ja ja, ja ka oma põhilise kasvataja kortumat tädi juures. Ja tema võttis kätte ja ja minu selle hommikuse ärkamise tegi päris omapäraseks. Sügisel lilli vähe, aga, aga selles elamisel oli üldse palju lilli, seal oli kuidagi nii, et lilled õitsesid, varakevadest hakkas päris kevadel peale ja neid jätkus kuni sügiseni välja. Kogu aeg oli maja nagu ümbritsetud väike pisikene majakene oli, mis lilledest. Ja, ja ega selles majas ei olnud kombeks lilli tuppa tuua. Lillekoht nagu toas ei olnud ja toas kasvanud mingisugune kask, mingi kummipuu, nagu teda hüüti omal ajal ka veel. Ega muid lilli on toas. Sel hommikul võttis mu tädi ikka näidata ja ja korjas nähtavasti pool aeda tühjaks ja, ja kui ma siis üles ärkasin järsku niukses nagu lilleaias, sest terve mu voodi ja, ja säinja ja teisel pool ei pannud ka midagi, et see oli kõik, kõik nagu õisi täis. Ja see pilt jäi, põles ka nagu mällu ja on siiamaani mälus. Te olete Tartus sündinud, aga kui me siin omavahel natukene juttu ajasime, enne kui mikrofon oli veel kinni, siis te ütlesite, et jah, see oli küll sünni kohta ka, tegelikult. Sealt juba sai üsna varakult ära tuldud. Kuhu siis? Nagu mina mäletan, mu ema oli õpetaja ja tolleaegse värskelt õpetaja kooli lõpetanud inimese saatusega, niisugune Toyotas avanevad kohta ja konkureerisid selle koha peale. Ja neid valikuid ist kani väga rikkalikult ei olnud. Ja, ja siis ta alles hiljuti vaatasin vanu dokumente päris põnevusega ja leidsin endilgi asju, mida ma ei teadnud. Me ilmselt sattusime Pikasillale ja, ja sealt edasi Riisiperre nähtavasti ja, ja reisi pärast juba siis ilmselt Tallinnasse, aga, aga ma olin siis ka veel Tallinna 100 väike poiss. Tartuga mul ei ole ilmselt peale sündimise fakti küll mingit muud kokkupuutumist ja peale selle, et ma olen seal pärast seda üsna tihti käinud. Kus kohal see lapsepõlvekodu siis oli, mida te võite öelda, et see oli minu oma igioma kodu ja ma mäletan ennast seal. Jah, mul oli mitu kodu. Ma mäletan ähmaselt. Ta preisi pärast teadel pikali, ei mäleta mitte midagi. Aga ma mäletan kodukarja tänaval Tallinnas selle tolleaegse linnaapteegi kohal kusagil viiendal korrusel. Ja ma mäletan, sel ajal see oli isegi kerge piima, et ma etet modest ilusti vaimustunud olin. Elasime millegipärast suures korteris Karja tänaval koos võtrookasega. Ja kui nad siis kahekesi ei saa mingil kõrgel tenori äärel ja Raukas oma ära, siis kõrutasid seal lõpmatuseni. See on meeles pärastine kodu, nagu linna valu oli. Oli siinsamas Raua tänaval valmis vastne õpetajate maja 21. keskkooli kõrval. Ja sinna ma siis sattusin, aga need olidki. Kuulge, mis ei tekitanud sihukest päris kodutunnet või. Või ilmselt mõist, valetan, praegu vähemalt see tunne ei olnud, see tunne on niisugune, nagu ta peaks olema. Aga, aga põhiliselt lapsepõlve mälestused ja elamus, et kõik need, mis on seotud, meeldivad, need olid pärit ikkagi vanaisa vanaema juurest kes olid tillukese talupidajad Väike-Maarja vao ja Kaarma vahel. Ja sinna kuni kooli eani sattusime üsna varakevadel ja, ja sealt ma tulin niimoodi hilissügisel ära. Ema või isapoolsed vanavanemad. Need olid emapoolsed, isapoolseid, vanemaid ei ole vist kedagi olnud, alles on. Ja niuksed kodu, erksad elu, muljed, need olid ikka sealt pärit ja esimesed tõsised kogemused olid sealt pärit. Igat sorti kogemused, nii häid kui halbu, enamus häid ja, ja. Kõik need mälupildid, mis nagu mällu on jäänud, on valdavas enamuses sealt. Milline see maja oli ja see ümbrus? See oli, oli tillukene maja mille mu vanaisa sai vist pärast Eesti Muutmist oli endine kirikumõisa. Väike-Maarja kirikumõisa Väike-Maarja kirikumõis mana just töötus ka omal ajal. Ja tillukene siil põldu ümberringi olid põllud aga, aga kusagil 50 meetrit eemal oli lausa maantee ääres, mis, mis Väike-Maarjas vaaraole. Suur kivihunnik, väikeste kivihunnik. Aga ta oli suur ja seal selle kivihunniku kohal oli, oli, oli suur remmelgas ja selle Rämmel kada mummu seotud hirmus palju mälestusi, sest et see oli see minu pärispaik, nii kui ma vähegi sainima jalga lasin, linnani ma sinna läksin. Ja kõik põnevad kohtumised, esmased olid seal. Ja veidi edasi ka üks sadakond meetrit edasi keset põldusid oli loigu kuusik. Pisikene muusik on hiljem paar korda vaadanud siiamaani põldude vahel. Ja, ja ta on nii-öelda üle hektarist ei olnud. Ja sealt veidike maad edasi koju, mõned kilomeetrid oli Ebavere mägi. Ja kõik need Ebavere metsakandid. Aga sinna ma pääsen suhteliselt harva. Sest et noh, väikse poisikese jaoks oli seda nagu liiga palju. Filoloog. Kas Rein käis need paigad läbi kõik üksinda või oli mõni mängukaaslane kuskilt naabertalust kaasas ka? Ei, seal naabertaludes noh, nagu eesti taludes üldse talule lähim talu oli kusagil ühist allapoole kilomeetri tere ja sealt edasi jälle pool kilomeetrit ja sealt jälle pool kilomeetrit ja Carmen oli kaks kilomeetrit ja Väike-Maarja oli ka üle kahe kilomeetri ja plaan oli ka kaks kilomeetrit ja niimoodi need maad olid ja, ja nendes peredes sel ajal nagu, nagu lapsi eriti ei olnud. Ja ma pean tunnistama, et ega mul ei olnud ka mingit vajadust teiste järgi. Ma ei tea, mispärast ma ei ole kaugeltki olnud mingisugune kaaslaste põlgaja või. Või veel vähem inimpõlgajaga mul vajadust küll jamada. Ta on minu elu, oli, oli, oli ilma selleta küllalt täis ja, ja põnev sealsamas talu juures all olid räästapääsukesi ja suitsupääsukeste pesi oli. Laudaesises küüni all vist tükki kuus, seitse. Ja, ja neid vahtida nendega tegemist teha, samuti pääsukestega. Aga seesama remmelgaalune, seal ju maailm kogu aeg muutus. Ja hirmus põnev oli vaadata, mismoodi kuivanud tillukesed lehed, kuidas nad siis edasi hakkavad arenema, järjest suuremaks muutuvad ja kuidas siis tekib üks niisugune sinnasamasse kivihunniku kõrvale. Veidike Sakkeliste lehtedega põõsas, mis kasvab järjest suuremaks. Rohupõõsas tulevad nupud välja, lõpuks ilmub esimene kollane Õisson kullerkupp. Ja, ja neetud kullerkupp. Põnev, et tema juures käia oli lihtsalt mõnusa ja tore oli vaadata kõigest iga päev kogu aeg pilt muutus. Ja, ja näit kollaseid kuppe tekkis rohkem juurde. Seal oli samas remmelga. Ühes tüveõõnsus oli, olime küll, ma arvan, et see oli punarind. Oli oli punarinnad pesa. Esialgu ta nähtavasti mind kartis, aga kuna ma niimoodi seal vaikselt küsitlesin või oli omaette remmelga mujal maja oli hästi tore istuda, ta oli niisugune juurde tulid aega ja paras lohk oli ja see oli pehme ja soe päikse käes ja seal oli väga mõnus istuda. Ja, ja lõpuks ei teinud see emalind minust enam väljagi ja käis oma käike üle minu pea. Ja ma võisin lausa üles vaadata, kuidas ta siis alguses tema ise vaatas pesast välja, pärast vaatasid poja veel. Ja, ja millegipärast tarvis mind eriti karta. Ja muidugi veel niisugune müstiline paik, sest et talurahvas täis heinal ja heinamaa, tähendab selle talu heinamaa oli, oli talust nagu seal kandil oli kombeks, sest põllumaa anti siit kirikumõisapõldude pealt ja, ja ilmselt nähtavasti see heinamaa osa. See oli sealt üks, üks, kümmekond kilomeetrit eemal, seal oli üks ilus kuusetukk. Millele ikka ma mäletan seda, et oli ikka jutt ja seal ka peres oli kogu aeg rahvast seal kunagi liialt palju. Ja, ja noh, et võttas õhuse tukk maha. Ja maad vanaisa täis ja säilitas neid, kui ta ütles, et lask asub ja nii ta kasvama meist jäigi ja pärast ta võeti maha. See oli vari vana, niisugune raiesmiku ala kus oli võsa ja, ja kus siis tuli niita, mulle tehti ka väikevikat ja ega mu suuruse ehiti muidugi ei olnud nähtavasti rohkem naljategemine oli. Aga seal oli väga palju igasuguseid tiivulise ja putukaid. Ja vanaisa õpetas mind kimalaste maamesilaste mett võtma. Seal harukordselt palju. Ma ei ole kunagi pärast seda elus näinud, et oleks nii palju nagu nendel aladel, kus seinani liideti, oleks nii palju koos olnud, kimalaste pesi. Ja, ja tavaliselt oli niisugune maa peal mingi kannu kõrval oli sambla veidi ümar pind pani käe sinna peale, siis ta hakkas sumisema vaikselt ja seal Allonis pesa. Ja vanaisa näitas mulle, kuidas tuleb võtta leppa okstes niisugune vihm ja sellega vehkida oma ümber siis kimalased on tegelikult tagasihoidlikud loomakesed. Nad hoidsid kõrvale ja kuidas on siis võimalik see samale üles tõsta ja seal oli niisugune nagu mõnikord nagu alust asju mõnikord nagu supitaldrik, niisugune suur kärg. Ja sealt selle serva pealt või siis murda kärge ja, ja pesa uuesti tagasi panna. Vanaisat spane tingimata tagasi Ateenas elada. Ja, aga korra näitas mulle ette, pärast seda saime nagu sellega ise hakkama. Paar korda sain sopsu ka. Aga siis ükskord ma ei tea, mispärast jäin ma sinna juurde kaele passima oma tavalisel viisil. Ja ma nägin, kuidas need suured põrisevad mesimummud tulid, sellest vedas, sest et minu jaoks olid ahvamaid juba tuleb meelde. Mind huvitas, kuidas sambla alt välja saama kusse, kus avaus neil on, seal ei käi. Sest et kui sa selle sambla lahti võttis, sa ei näinud mingit väravatega mingit ustele, midagi taolist ei olnud. Ja ometi nad lendasid välja ja siis ma leidsin selle sambla sees niimoodi kõrvalt vaadates paar väikest niisugust pisikest ava mille kaudu siis mindi sisse ja tuli välja ja, ja ka seda, et selle selle ava peale tegelikult vallurdada tehti, kes vaatas niimoodi välja ja uuris seda maailma. Ja kui ma niimoodi olin mõni mõnda aega vaadanud, siis selgus, et ma võin sinna päris lähedale minna ja ma võin lausa nii lähedale minna, et ma olen kõhuli maas, väljatuleku kohtumust kusagil. Kusagil ma ei tea, paarikümne sentimeetri kaugusel tõusevad põrinal lendu, lähevad uuesti tagasi ja nad polegi üldse kurjad. Olin muidugi majja. Ja ja ikka ma võitsin näidata. Ja siis üheni jooksval vaatamisel ma ostsin taldriku välja tavaliselt keskpäeval suvisel palaval keskpäeval ju valdav osa pere oli väljas. Mina muidugi sel ajal ei teadnud mind, mind alati hämmastab see, et miks neid nii vähe on. Essesse pesa oli, mõnel juhul olid ikka korralik supilalledes uimasteid. Ja kui sa võtsid kätte pöörasid korraga nägid, et seal oli Karinaid väikseid väga väiksed, ei olnudki valged tõugud, kes ennast liigutasid ja seal peal olid osa osa oli suletud ja osavaid, päris kambreid ja ja mõnest ronis keegi juba välja ja sirutas oma tiibu kohmakalt. Ja, ja silmul hakkas kuidagi nagu piinlik. Ma vist küsisin naise käest ka, kui ma ei eksi. Sa seletas mulle veidi neid asju. Ja ma sain aru, et ma söön tegelikult nende söök. Ja siis mul oli omamoodi niisugune komme, et kui ma sisse, aga, aga ma ei, ma ikkagi. Ja ega ma sellepärast ei loobu selle selle mee näksimises. Ja, ja siis mul on niisugune nagu niisugune vabandus iseendale, et ma iga kord, kui ma sinna selle selle järjekordse kimalase pesa jõudama käige eelnevalt, nagu palusin enda käest vabandust valusin nagu luba ja ja ma olin pärast hiljem. Ma olin omamoodi peaaegu no vähemalt hämmastunud, kui ma, kui ma korraga lugedes vanu lugusid sain teada. Ta oligi maarahva kombeks isegi metsa minnes küsida metsa käest luba, enne kui need puud langetad, niukse niukse asju, nii et see oli mingi loomu sunniline. Niisugune käitumine, mida ma ei oska, ei tähenda, et nagu päris seletada, kui ma tagasi jõuan, selle remmelga juurde. Pikapeale kullerkupp kustus ära. Ülitõusis ja neljas hakkasid mõned sinised tähed rukkililled nisulille, nagu neid hüüti ka veel peale teised selga valge, algemata õitega. Just see niisugune märkamine, kuidas, kuidas kõik aeg-ajalt muutub ja kuidas kogu aeg on kõik. Iga päev on üks, üks sama kohta nagu teistsugune. Ja räägib suga nagu teistsugust juttu. See tegi selle elamise põnevaks. Ja kuidagi oli sügis, oli paha. Sügis oli pahadest, et siis kadusid kõik taimed nagu peitu ja, ja vili lõigati maha. Ümberringi oli kõrrepõld kus midagi huvitavat. Guineas. Niimoodi see elu kulges ja siis sealsamas Raua tänaval. Küll jah, palju aega hiljem juba selles majas oli õige mitu poisikest ja ühel poisil oli isa poolt kingitud fotoaparaat. Peaksin ütlema, et ma tundsin musta kadedust, kust mitte mina üksi. Seal teised ka ja, ja lugu lõppes sellega, et, et valdav enamus nendest kuttidest, kes seal olid, võtsid fotoaparaadid kätte ja neist said pildistajad. Lapse maailm võlus ära, sest et fotoaparaadi abil oli võimalik teha midagi väga imelist, oli võimalik see hetk nagu kinni püüda ja ja see oli nagu mingisugune müstiline müstiline tegevusse, pistsid selle pildi tühja paberi, mis oli kuradil valgust saanud, mingi raamides on mingid suurendad, selle aju ei olnud vedeliku sisse, kuna seal hakkas siis see pilt välja ilmuma. Tulid tuttavad, näod ja tuttavad kohad harmetud muidugi küll võrreldes sellega tegelikult olid. Aga nad tulid. Ja, ja sellest ajast saati olen mina selle jäädvustavale karbile erineval kujul ja erineval viisil jäänud nagu truuks. Ja nii naljakas kui ka ei ole selle maja poistest. Õige mitu on jäänud truuks lapse sellest majast? Alt Carleenuse korteris on, on pärit üsna siin selle raadiomaja ja telemaja ümbrus, tuntud kaameramees Anton Mutt. Ja veidi kõrgemal, kellega me nagu vähem kokku puutusime, aga kes oli ka ilmselt selle kalluvustega, Andres Sööt. Aga kui ma nüüd veel kord tagasi lähen sinna kaugemasse siis nad ilmselt ei, sel ajal ja nähtavasti ka hiljem ei ole kunagi vajadust olnud nagu iseennast kuulutada maailmale, pigem on see maailm alati huvitanud niisugune, nagu ta on. Ja, ja tõttu niisugune vaatlejana või, või, või tundma õppijana on nähtavasti minu roll lapsepõlves ja nii ka siiamaani olnud. Noorelt keskkond on mulle kuidagi lähedane ja mõistetav ja arusaadav olnd. Kellega ma olen suuteline kontakteeruma alati niukse olevuste tasandil. Üks taim ei olnud mitte taim. Ta, vaid ta oli ja ta ei ole osa ja täpselt samuti lindia, mitte mingisugune lind, vaid vait oli olevus. Samas on nagu mina ja, ja kui sa teda niimoodi vaatas, keda ta suhtlesid, siis oli võimalik, et teda võib-olla tunnetada, sust aru saada või, või kuidagi hoidelähedasem. Täiskasvanud inimeste maailm oli, oli midagi müstilist ja absoluutselt mitte mõistetavat. Ta oli väga naljakas ja imeline ja, ja seda siiamaani. Te läksite oma vaatlustele ja oma puujuurte kõiki juure tõenäosus, et seal elutsevad mutukad-putukad, linnud, kõik olid tuttavad. Kas rohkem, pluss see niisugune Paloodus selles mõttes, et need seal olid omas kodus. See poiss oli tulnud nende juurde, ta teadis, kus nad on. Tuli, vaatas koduloomade ringis. Nende niisuguste natukene juba inimkaisus käinud inimese käe järgi vormitud nende loomade vastu ei olnud nii suurt hobi. Kui oli küll, oli küll, aga see huvi oli veidike teistmoodi ja nad olid iseenesest lähedased maraton koera ja mäletan seal kasse ja, ja mäletan lambaid. Lehmi mäletan, hobust, mäletan. Ma sain nendega väga hästi läbi, alati ta, mul ei tekkinud suhtlemise probleem ja mul pole kunagi tekkinud loomaga suhtlemise probleem. Saab ilmselt on olemas mingisugune signalisatsioonisüsteem veel peale kõnekeele või viipekeele või millegi taolisega, kuidas üks olevus teist nagu nagu ära tunneb, palju aastaid möödas ma võin, võin seda väita, aga muidugi sellele ma sellest midagi teadnud. Oskasite lindude keelt või teatsetusi sõnu. Ei need pole tarvis ju. Minu arust see on inimlik egoism, mis väidab, et üldse ainult meie inimliku keele abil on võimalik mõtteid formuleerida, tundeid formuleerida, omavahel kontakteeruda. See ei ole ju niimoodi sellepärast, et terve, terve elus maailm suhtleb ju kogu aeg omavahel. Ja, ja neil on ka oma suhtlemise keel ja see selle keelekontaktid on küllalt tiheda ja 11, mõistetakse küllalt hästi. Ainult et meie ei pruugi sellest alati aru saada. Ja kui samast vabaks lased ja krambid ei ole, siis, siis on, on nähtavasti võimalik ja muidugi on veel üks niisugune naljakas asi, mida ma olen hiljem küll märganud. Et ka nisugune elav loodus, kes tunneb kokkupuutest inimesega ja seda ja teab juba kogenud inimest, tuleb eemal hoida. Hiina on ohtlik, ettearvamatu ja igaks juhuks on parem pageda ja mitte ennast näidata. Ta võib peituda siis laste suhtes. Nii mõnedki olevused käituvad hoopis teistmoodi ja lapsele. Ei ma ei tea, kas suuruse pärast või? Noh, ei pöörata niivõrd hirmunud oli niivõrd suure ettevaatlikkusega, ei suhtuda temasse nagu, nagu on lojaalsus. Ja pange tähele näiteks vaadake ükskõik kus ka osa peal või metsas või üks lehm, lammas jalutab, tema eest ei põgene ükski olevusekski linde, ükski ükski näriline näljahäda eest ära ei igavesi, keske teevad oma elu toiminguid siinsamas juures pööramata tähelepanu, tasub ainult inimesel ilmuda. Ja, ja siis on, on kõik kadunud. See maailm lakkab olemast inimene, tühja ta ei näe tervikut, uudishimu on, on nähtavasti see põhiline jõudu, mis on täitnud elu ja mis on siiamaani. Ja, ja ma arvan, et ega ma ka praegu pole mingisugune. Enesereklaamikuulutaja pigem ma olen vahendaja millal seejuures alati kramplikult huvitanud juba päris pisikeses poisis pealase suurte inimeste maailm mõnda musta mõista, mis asi see on väga imelik ja väga veidi veider maailm. Naljakas ja tihti mõistetamatu, sest kui ma tuletan jälle neid elamusi meelde, mis seal olid? Meie vanaisad, vanaemad pere ei olnud vist sugune maru-usklik üldse mitt. Ma ei mäleta koduseid piiblilugemisi. Ma mäletan mõningaid kirikus käimisi ja kunagi olnud väga tihti. Aga küll ma mäletan, kui vanaema pisikene tillukene naine viie tütre ema oli juba siis niisugune väike kogujund. Õhtuti, kui magama läksin, siis tema käik oli ikka niimoodi vargsi voodi juurde ja tal olid oma sõnad, mis igal õhtul olid täpselt samased. Praegu tagantjärgi mõeldes grotesksed naljakad ja, ja samal ajal oli ta, olid nad aga seda nii tõsiseltvõetavat. Seejuures mina jumalast ei teadnud üldse midagi huvitavat. Ja tol ajal ma arvan, sellel tonnisterit juhituses. Aga ta ütles iga kord enne seda enne magama jäämist. Head untsu jumala andku Jewoodiate pankama oma inglid valvama. Ja pärast seda võisin mina rahulikult magama jääda, mul tuli hea uni ja, ja mul ei olnud mingeid probleeme. See oli nagu mingisugune mingisugune niisugune niisugune õnnistamine ja samal ajal juba siis. Ja ka hiljem, kui ma juba niimodi noorukieas olin ja kui vanaisa veel elas. Ta oli niisugune karm mees. Väliselt. Kõva töötegija raske käega. Omal ajal pillimees keda kardeti, no sa mängisid enda jaoks, ta ei olnud külamängija, aga, aga ta mängis iseenda jaoks. Ja, ja, ja ta oli töö juures karm, tema arusaamise järgi ei tohtinud tööd narrida. Ja ma mäletan ise hirmuga pahas poisikene ikka jälle suve seal heinal kui ta tuli ja vaatas, rai kasub. Siis siis sellest, et kui sa said niimoodi Eva juba trammis. Ja, ja samal ajal oli ta ilmselt äärmiselt romantiline inimene ilm, ma tagantjärgi mõtlen, et niimoodi. Ja, ja NATO-s-i kohutavalt üksik samal ajal ja tema igaõhtune harjumus. No kui tööd olid tehtud, õhtusöök oli nagu söödud ja igaüks läks oma tuppa, temal olid, ajasime oma tuba kus kõik oli tema käe järgi tema elamise järgi ja iga õhtu, enne kui tema magama läks, laulistama tingimata oma oma 10 minutit omatehtud laule ja laulsid oma jumalal. Ja kui kuskilt laulud hiljem olen püüdnud niimodi kramplikult meelde tuletada, et kas seal oli mõni niisugune laul, mida ma kuulnud varem. Lained olid oma sõnadega tehtud ja, ja see oli tema nagu unelaul. Ja see oli ka niisugune mälupilt, mis jäi nagu sööbis ja samal ajal see perekond oli puht niisugune eestlaslikult suletud ega ju kunagi naerdud oma tundeid välja. See oli lauas, istuti rangelt, söödi oma söök ära, ma ei mäleta, et oleks seal väga laginal naerdud. Tehke oma asjad, toimetati oma toimetused kas tööle või mindi magama või, või, või niisugust lauslõbus nagu ei olnud. Ja ma ei saanud aru, mispärast üks pärast on vanaema nii pehme vanaisa ka, kui me kaheksa jäme muutub korraga jutukaks ja miks kõik läheb lukku? Kui kõik vastamisi ei usu, on suurte inimeste omapära, sest et lõppude lõpuks, kui nii võtta, kas pole naljakas, kas peab, iga üksik inimene on omaette äärmiselt huvitav olevus, eks ole ju naljakas, et et iga üksik inimene on äärmiselt põnev. Mida rohkem inimesi kokku paned, seda totramaks inimesed lähevad. Ja kui on juba juba terved terad, ühiskonnad, terved riigid siis midagi toredamat, kui nii meeskonnal on raske välja mõelda terve ajaloo vältel. Sest et mis ma ajalugu on, ajalugu on ju lõputu sõda, lõputu hävitamiste, lõputute piinade lõpututel, lolluste rida, insenere, sajevitamise rida. Ja eks selles ole ka üks inimmõistatus ma ükskord märksa hiljem, kui ma püüdsin aru saada ema, ema, nimodi, nooruk eos. Kusagil tuli mul niisugune periood, kus mul ma hakkasin väga vara lugema. Aga päris lugemiskireks muutus plaadil 13 aastaselt. Siis ma ahmisin iseendasse kõike. Tekkis naljakas tutvus ja, ja peaaegu sõber. Ja see on üks hea kaaslane oli. Raekoja platsi klassilt pikale tänavale mineval tänaval oli üks antikvariaat kauplus. Ja seal oli üks vanamees, keda meie, poiss, issand, kõik rokkuks. Tema oli üks väga naljakas mees selles mõttes, et noh, jõmpsikad tattinud. Ja, ja tema suhtus meisse nagu alati võrdväärsesse partnerisse ja põnevusega, uuris, mis meid huvitab ja põnevusega pakkus meile välja raamatuid. Noh, näiteks ma ostsin omal ajal temadest ära, raha palju ju ei olnud Pariisis välja antud, et vene klassikute kogu ja siis 100 või silmas ainult tema käest niimoodi Põhjamaade romaanisarja. Ja siis tuli see Nobeli preemia laureaatide sari ja siis tulid igasugused seiklusromaanid, mis need olid. Need eriti nagu ei võlunud oma, neelasin kõike ja, ja tema oli see, kes varustas raamatutega pidevalt niisugune vanahärra, kes, kes ilmselt ilmselt asendas mulle tol ajal suurel määral noh, peaaegu et isa ka hiljem hakkasime lugema igast muid raamatuid, kippusin sinna kusagile noh, maailmas ületavate raamatute hulka, ega ma targemaks ei saanud. Mida rohkem ma lugesin, seda segasemaks asi läks. Pärast hiljem sattusin kogemata dub peale mis andis mulle väga lihtsa vastuse. Ei, ma arvan, et see on päris õige. Tõi on see, et inimene on sündinud sellesse maailma selleks, et tunnetada elu ja see ongi põhiline olemise eesmärk. CD-d Guineas. Teid on ümbritsenud väga huvitavad inimesed lapsepõlves, koolipõlves ja äärmiselt huvitav loodus. Sellepärast huvitavam kui võib-olla mõnele teisele, et te olete ise osanud sinna loodusse sisse minna. Aga te mainisite siin meie jutuajamise sees, et tegelikult teie põhikasvatajaks oli kurttumm tädi, nii et ka selle teie kõige lähedasema, võib-olla inimesega oli teil omamoodi suhtlemismaailm natukene teistsugune. Jah, kindlasti oli tänu temale õppisin ära mingisuguse viipekeele, milles ei olnud nähtavasti mitte midagi kaasaegsest kurtide viipekeelest. See oli mingi oma keel, sest mu tädi kaotas kuulmise. Ja, ja tegelikult rääkimise võime siis, kui ta oli nelja-aastane. Ja pärast seda ta terve elu nagu, nagu suletud maailmas, aga samal ajal see maailm oli tema jaoks väga avatud. No väga aktiivselt tunnetas kõike, hiljem vaatas ka filme väga suure põnevusega, seletas, mida ta tegelikult nägi. See oli kohutavalt põnev. Kuid aga tema oli, oli niisugune põhiline toimetaja ja aia korras hoida ja, ja ka selle juurvilja ja lilleaia ja tegelikult see lilleaed ja püsis, püsis tema najal. Tema oli see, kes selle lõi. Ja tal oli iga iga taimed oli mingisugune oma suhe. Ja ta väga aktiivselt rääkis kõigest viipekeeles võib-olla ka hiljem. Niisugune žestide ja miimika ja liigutuste asemel mittekeel. Mis nüüd, mis nüüd, loodus on väga-väga valitsev, võib-olla sellepärast on mul veidikene rohkem mõistetav ja võib-olla ka aru saada, võib-olla, aga ma ei tea, temas oli väga palju pehmust, seda nihukest, nihukest, välist karmust. Temas ei olnud praktiliselt üldse päris huvitav, ma hakkan praegu tagantjärgi mõtlema et ilmselt ma sel ajal päris väiksed poisikesena suhtlesin viipekeeles märksa rohkem kui kana keelas tema roll minu jaoks ilmselt oli väga oluline. Mida te ise arvate, mida te siiski sellest olulisest maailmast, mis oli läbi Nesti ju selles samas jutustuses kõigile kuulda, et see oli läbinisti täis sedasama mida te võtsite oma täiskasvanu ellu kaasa. Mida te sellest ise arvate kõige olulisema siiski üle tõid? On ju elus palju olulisi asju ja ülimalt keerukas on nende paljude oluliste asjade hulgast leida see kõige olulisem. See on umbes nii, nagu mu käest tihti küsitakse, tõlgetatud palju igast hukaid filmin ja missugune neist on teie jaoks kõige armsam? Ma ei oska sellele vastata, sest et hetkel kõige huvitavam ja kõige armsam on see, kellega ma parajasti tegelen. Kelle maailma on iseenda jaoks nagu, nagu avastada ja kelle kelle maailma ise sisse minna. Aga kes neist kõige olulisem on võib-olla üks niisugune mara elus ükskord Eestimaal poisiks nädala töiselt kakelnud, ma ei tea, mis sellest oleks saanud, sest et seal ma tajusin oma iseloomu hirmuäratavat omadust, mida ma olen pärast tagasi hoidnud. Ja vanaisa tuli vahel. See oli üks üks kokkupuutumine sealt karma poisikesena. Noh, ta arvas, et see ei ole nagu minu koht võimul, pole seal midagi teha. Võib-olla siis tahtis näidata, ma jääks, ujun. Nii tavaline. Ja mina muidugi hakkasin ägedalt protestima ja ja siis me läksimegi karvupidi kokku. Ja me olime üsna verised, kui vanaisale vahele tuli, juhtus tulema, vanaisa ütles siis, raputasin korralikult läbi, poisile andis võmmu kuklasse, selleks ka tõendis minema. Ega me olime parajad sinised mõlemad. Ja, ja iso siis kaevu juurde, pistis peadpidi ämbrisse ja, ja vesi üle. Ütles mulle niimoodi, et poiss pea meeles kunagi esimesena löö. Aga kui sind leiaks, siis löö nii vastu et enam teist korda ei löödaks. Ja ega ma tõepoolest pole pärast sõda. Mul ei ole kunagi tarvis olnud kellelgil oma ülemvõimu demonstreerida. Või tugevust ja see valitsus muide ka looduses. Sest et ka kõige hirmuäratavam kiskja ei tunne ju tigedust. Tema ohver on tema jaoks, tema sööb. Ja ainuke olevus vist nähtavasti on inimene, kes võib väga palju vägivallategusid teha lihtsalt lõbu pärast või lihtsalt tigedust. Loodus niisugust omadust ei ole. Ja kui midagi nüüd inimesel tõsiselt oma juba loodust õppida, siis võib-olla seda, et selles elus juhul kui inimene tahab püsima jääda ei tohiks olla tigedus all ja nihukesed läbival kohta. Lastetuba. Guineas. Oma lapsepõlvest jutustas Rein Maran. Temaga ajas juttu reetmade