Täna sõbrad kuulajad, saame tuttavaks inimesega, kellele meeldib kõvasti tööd teha peaaegu et armutult tööd rügada. Kellele on sümpaatsed need inimesed, kes on ettevõtlikud ja kes tulevad ise oma asjadega kenasti toime ja kes on äärmiselt Täpne punktuaalselt täpne eriti selles pooles, mis puudutab kellaaega. Täna jutustab oma lapsepõlvest Tiit Made. Kas selline täpsus oli juba lapsepõlves sulle omane keltsa vahel kuhugi hiljaks ka? Aga küllap hiljaks jäämist ikka on ette tulnud, aga kuna ma olin juba varasest noorukieast peale pool elukutseline sportlane, siis seal ei saanud teisiti, kui pidi täpselt tulema. Palju hiljaks jääda ei saanud. Ja ilmselt see lastetuba, see elukorraldus, see, mis mulle kodust kaasa anti. See on nagu sissekasvanud, et kui on öeldud, miski asi algab kell 12 siis ta algab kell 12, mitte kell 12. Null viis. Sa oled Tallinna poiss ja sõjakeeriste laps, nii nagu need 40.-te aastate väikeste poiste-tüdrukute aastad on meil väga paljudel olnud ja kuna selles saates on alati küsitud, et milline oli see hetk, kui inimene mäletas ennast esimest korda siis väga paljudele on olnud see märtsipommitamine. Kas ka sulle? Jah, tõesti, kui nüüd tagasi mõelda, siis ilmselt on seal lapsepõlves ka üksikuid pildikesi mis eelnesid 44. aasta märtsi pommitamisele. Ma olin siis nelja aastane, aga see päev või see õhtupoolik on mul päris hästi meeles. Sellepärast et üheksas märts oli alati tädi sünnipäev ja seda peeti katusepapi tänaval. Ja ma mäletan väga hästi kuskil kella seitsme paiku õhtul või kuue-seitsme paiku olime täditütardega, neid oli kaks tüdrukut, olime väljas mängimas ja siis jalutasime või läksime kappidena katusepapi tänava mööda sinna kõrgele kaldapealsele, kus praegu on polikliinik ja sealt paistis Tallinn päris hästi kätte ja mul on siiamaani silmade ees need tuleleegid see põlev Niguliste kirik, see vihinal üleval minevad lennud. Ja mäletan väga hästi, kuidas ema, paanikas tulija joostes koos tädiga ja tassiti meid siis süles minema, läksime keldrisse. Mehiti meid tekkide sisse ja siis elasime selle madina niimoodi keldris üle sinna sinna Lasnamäekaldapealsele see pommirahe muidugi ei ulatanud, aga kui me järgmisel päeval hommikul hakkasime mööda trumpi tänavat, siis Vilmsi tänava praegu minema tina tänava poole, kust ma pärit olen ja kus mu kodu oli siis ma mäletan päris hästi seda klaasitükkidega üle kaetud nagu vaibana üle kaetud tänavat ja kui me tina tänavale sisse keerasime, siis kõik see vase, tina, tänava ristmiku ümbrus, mis oli maha pommitatud, mis oli saanud pommidest pihta, see kõik siis suitses ja ja oli veel leeke siin-seal, aga kuna me olime oma akendele peale liiminud niisugused paberiribadest ristid siis meie maja eriti kannatada ei saanud. Medali hoovipoolne majaga, tänavapoolse maja puumaja seinad olid ka pommikildudest siiski kahjustada saanud siin-seal ja valib päris kaua aega on need maja seinad, olid need maja seinad veel pommikildudest kahjustatud. Nüüd on see kant täis ehitatud isegi viimane maja auk, mis tina tänaval oli sinna nüüd viimase paari aasta jooksul ilmunud üks uus kaasaegne modern, moodne maja. Aga see kant oli meil suurepärane mängimise koht hiljem. Ma mäletan, et üks meelis tegevusi oli käia varemetes ja korjata sealt katki läinud portselannõude kilde. Kõige parem oli see taldriku või tassitükk, kus oli tempel all, mis firma oma, see on, aga ka igast lilledega ja, ja linnukestega tassike siia, siis me neid korjasime ja omavahel vahetasime ja siis kellel see kollektsioon kõige suurem oli, see oli mul tükk aega veel alles, aga nüüd on ta siis Nende kolimistega käigus juba läinud oma teed ja need varemed olid muidugi teistlaadiga veel mängimise kohaks. Ma mäletan, et hoida ära meie käimist ja ronimist nendes varemetes, mis, millest Tallinn oli üleküllastatud, siis räägiti, et kuskil seal Estonia puiesteel selle koha peal, kus on merelaevanduse maja praegu Eesti energia maja nende varemete koha peal, seal all pidi olema vorstivabrik kus inimlihast tehakse nii-öelda püütakse inimesi ja tehakse varsti järgede lapsed mingil juhul sinna. Minge. Ja siis ma mäletan veel seda, kui emaks käima kohustuslikus korras Estonia teatri taastamistöödel, kuhu mind siis ka kaasa võeti ja noh, ühesõnaga see varane lapsepõlv, see kooli minemine, jaa, jaa, jaa, koolis esimestes klassides olemine, kuni siis 49. aastani, mil tuli teine vapustus meile kaela oli ikkagi suures osas seotud laiali trambitud Tallinnaga ja, ja ka ütleme kuskil seal Lasnamäel oli ka lennukite surnuaed või ütleme, alla tulistatud, lennukikeresid kokku veetud, seal me käisime ja krutisime nende lennukite pealt osi lahti ja tassisime omale koju ja päris põnev oli. Milline kodu oli päris oma kodu seal tina tänaval? Päris oma kodu oli väike kahetoaline korter puumajas. Sellepärast et vanemad ei olnud nüüd jumal teab mis varakad, inimesed ei saali. Enne seda, kui ta sõtta läks, oli elektriettevõtja, tegi installatsiooni töid ja ema oli naisterätsep. Ja selles kahetoalises korteris, siis elasin kuni 63. aasta niikuinii abiellumise, nii kui siis nii-öelda abikaasa võttis oma juurde elama. See tina tänavapaik, selline Kadrioru eeslinn, ma ei tea, kas te kutsusite seda päris Kadriorus juba või? See oli hästi suurte võimaluste maa poistele kindlasti, sest et ma arvan, et ükski hoov ja ükski aed ei olnud tundmatu. Ja me pidasime ennast siiski Kadrioru poisteks, ehkki need, kes seal Kadrioru südames olid, need vaatasid meie peale natukene ülevalt alla, aga mänguhoos ei tulnud see eriti välja. No meil oli. Meie lapsepõlvekodu on ju silmade ees see, et ta oli ikka päris oma kodu, sest et kõik majad olid ümbritsetud aedadega ja oli oma territoorium, kus saalid, aga kolm asja on need, mis löövad silmade ees kohe lahti, kui sa mõtled oma lapsepõlvekodu peale kolm suurt ettevõtmist, mis meil parasjagu alati regulaarselt toimusid, esimene oli prügikasti tühjendamine, suur pirakas prügikast oli puudu puidust, ehitatud hoovi peale ja kui see täis sai, siis kutsuti auto kohale ja see prügikasti esisein tõsteti eemale ja siis koguse moon, mis sinna sisse oli kogunenud pika aja jooksul. See tõsteti siis ära ja viidi minema. Teine suur ettevõtmine oli pesu pesemine. Oli tänavapoolse maja all, oli pesuköök ja rulli koda ja suur rull. Ja see oli ka alati suur ettevõtmine. Tema kutsus alati pesunaise ja, ja siis pesti ja pandi kõigepealt pandi likkuja testi ja ja siis mina võtsin ka aktiivselt osa rullimise tööstusest, rull oli väga raske ja siis terve hoov kahe maja vahele tõmmati nöörid üles ja ja seda pesu kuivatati ja pärast riigiti. Ja kolmas ettevõtmine, suur ja konstruktiivne oli puude toomine, nende saagimine, lõhkumine ja keldrisse panemine ja samuti briketti, tulekiiagi briketti, keldrisse viimine, see oli ka niisugune üritus, mis noh, nii-öelda saatis mind kogu minu lapsepõlve aja. Aga mis puutub nüüd poiste vängimistesse, siis jah, see regioon oli rikas poiste poolest. Meiegi kahes majas kokku oli kuus poissi ja üks tüdruk. Ja ümberkaudsetes majades seda enamgi veel. Ja põhiline mäng oli meil siis õieti kaks põhilist mängu, õieti kolm põhilist mängu, ütleme niimoodi, kõige tähtsam oli sulija võmmi mängimine pärast koolist tulekut siis välkkiirelt sai ära tehtud tunnid ja siis kogunetud välja. Ja ühed olid siis sulid ja teised olid võmmid ja siis anti see piirkond ette, kus ei tohi välja minna. Reegel oli, et tubadesse tuppa sisse minna ei tohi ainult selle krundi peal ja meie siis see piirkond oli, ütleme, vase tänavast kuni kitsarööpmelise raudteeni selles piirkonnas siis käis siis niimoodi peitmine ja eest ära jooksmine ja tagaajamine. Teine mäng oli sussi mängimine, see oli siis niisugune mäng, kes ei tea, et raha pannakse hunnikusse otsitakse sobiv kivi või veel parem valasime tina lusika sees oli kõige parem sussikivi ja siis teatud sammude kaugusel SAISis visatud. Ja kes siis kõige lähemale sellele kriipsule, kus peal asusid see asi rahahunnik, siis sai esimesena õiguse lüüa, kes lõi kirjast kulliks ained, rahad omale ja nii edasi. Teine võimalus oli mängida sussi nii, et viskad vastu seina raha ja kaugele ta siis põrkab sealt ja teine siis oma rahaga pidi sellele pihta saama. Samas oluline mäng oli meil siis niimoodi, et kas siis jalgratta rehvid või autorehvid võeti siis noh, nii-öelda rataks, sellele tehti konks taha. Mida, millega seda ratast lükati, tähendab need, et omad, need olid nagu kergemad nagu 120 viiesed või 350 või 200 viiekümned mootorrataste. Kuna me olime tehnikapoisid ja käisime ka Pirital mootorrattavõistlusi vaatamas, hommikus õhtuni nädalate viisi, kui nad seal toimusid, siis Me mängisime, võistlesime ise omavahel ja need metallist või malmist rõngad, mis tulid siis kuskilt autodest, need olid siis need raskemad, need 700 viiekümnesed ja siis oli meile oma aeda kaevatud, igal majal oli oma aed loomulikult põõsaste ja puudega ja sinna vahele oli siis kaevatud rada, mille pärast me karistada saime, sest et me tahtsimegi kurvikohad teha kaldu, et oleks parem seda ratast ajada. Majarahvas meid jälitas selle eest loomulikult siis võistlesime sellel alal. Samas niisugune ettevõtmine, mis oli juba materiaalsetest huvidest lähtuv, oli see suhkrusabad olid sel ajal ja suhkrut müüdi, inimesed võtsid järjekorrad sisse poodidesse. Ja meie ülesanne poiste ülesanne oli siis niimoodi, et kui suhkrut hakati müüma ja see saba oli juba pikaks kujunenud siis me seisime seal poe ukse juures ja kui tädid või mammid läksid, hakkasid nende korteri uksest sisse saada. Poja, tule nüüd minuga kaasa ja see maksis rubla, see minemine ehk 10 kopikat. Uues päringus käisime ära, saime oma rubla kätte, võtsime jälle ooteseisundi seal ukse juures ja niimoodi me siis päevad läbi töötasime, nii palju koolist Vaba aega jäi või need, kes koolis ei käinud, need siis said hommikust õhtuni. Miilits pidas korda, teatud hulk inimesi lasti korraga poodi, suhkur oli pakitud kilostesse nisustesse jõupaberikottidesse, kõik oli nii-öelda raudselt läbi maetud ja automatiseeritud ja miilits pidas silma peal, et et seal mingit sohki ei ole, said oma kilose koti kätte, võtsid uuesti saba lõppu ja kui jätkus, said ka teist korda ja sellepärast siis võeti poisid kaasa. Ja no kuna me Kadrioru poisid olime, Kadrioru staadion oli nii lähedal, meil on, siis see oli meil ka omamoodi koduks siis selle raha baasil, mis me seal nüüd siis suhkru Pealt teenisime. Siis me panime rahad kokku ja ostsime omale igavesti rändava karika. Käisime siis võistlemas omavahel Kadrioru staadionil, tõukasime kuulja, viskasime oda ja ketast ja hüppasime kaugust ja jooksime seal harjutusväljakul ja ja siis, kes siis selle kompleksse võistluse ära võitis, siis sai selle karika ja siis hakkas jälle uus võistlus ja niimoodi me selle spordisisse läksime. No kui tädidele sai suhkrut võetud, siis kes siis oma koju suhkru tõi? No ma ei oska seda öelda, tähendab, meie kodus oli suhkrut laialt olemas, kuna ema töötas niisuguses kohas nagu õmbluse ateljee siis mäletan, et temal oli kasulike inimeste kaust olemas. Kus siis oli kõik kirjas, kelle käest mida saab. Sest et rätsep ja õmbleja ja juurdelõikaja ja need olid kõrgelt koteeritud inimesed, sest et igaüks tahtis omale ihuga, et saada mida rutem, seda parem. Ja suhkrukott ma mäletan, oli meil alati kapinurgas, oli suur suhkrukott, see oli peaaegu et padjapüüri suurune või padja püürist õmmeldud ja sinna sisse seda suhkrut toodi. Nii et meie pere nüüd küll suhkrusabas ei seisnud või ütleme, minul niisugust ülesannet ei olnud, et meie perele suhkrut hankida. Et seal lõpust seista kuni poe alguseni välja, mis võis käia läbi mitme tänava kiirage ära. Ja seal nad läksid järjekorda juba öösel kuskil või mõni juba eelmisel õhtul, ma mäletan, seal inimestel olid toolid kaasas ja väiksed klapptoolid ja istusid seal ja ja siis vahetasid perekonnaliikmed, üks seisis järjekorras, teine, siis käis ära kuskil, nii et see oli omaetteüritus. Isa, sa ei mäleta. Ei, isamaa ei mäleta, sest isa läks 42. aastal sõtta ja siin sealt ei tulnudki, ma olen kuulnud. Ma tean, et ta oli, läks Velikije Luki alla, saadeti ja kuulus nende meeste hulka, kes saadeti lahingusse söömata ja ilma relvadeta. Ja sealt sellest nendest lahingutest. Väga vähesed pöördus tagasi, ehkki ema ei uskunud kaua aega, seda, et isa on surma saanud, ta ootas ja ootas, ootas isa teateid peaaegu nii kaua, kui mina abiellusin, alles pärast sõda läks uuesti mehele. Ja nii, et isast ei ole mul muudkui mõned üksikud. Pilt ja pildi järgi oled sa oma isaga väga sarnane. Notre diood. Ema. Ema oli isast 10 aastat noorem. Suur osa minu iseloomust, parlamendist arvatavasti on pärit emalt ja emapoolsest suguseltsist. Ema oli väga töökas, väga ettevõtlik. Ema pidas huumorist lugu, see Poissi kasvatati juba maast madalast naljast aru saama ja, ja lõõpimisest ja lõppimist mõistma ja noh, ühesõnaga seda täpsust kasvatanud, et iga niimoodi, et ega ju lapsed eriti ei taha oma asju ära panna. Ja ega mina ka ei viitsinud oma pükse või särke või kui õhtul magama sai, mindud korralikult ära panna, vaid nad maandusid sinna, kuhu parasjagu juhtus, aga siis hommikul leidsin ma nad kas kuskile kõrgele lae alla tõstetuna või kuskile ära peidetuna või nii et ma pidin tohutult pingutama selle nimel, et oma ihukatted jälle kätte saada ja, ja siis oli järgmine etapp oli see, et enam ei visanud maha, vaid hakkasin pükse panema korraga tooli seljataguse peale. Ja nii see käis ja eks inimese noore inimese kasvatamine on ikka lapsepõlves, nii et sa vaatad, kuidas vanemad inimesed ees teevad ja katsud seda siis järgi teha. Sinu kasvataja on olnud ka vanaema aga samas on sul ka atraktiivne vanaema, kes seisab Russalka inglikujuna ja kõik võivad teda näha. Ta oli modelliks Adamsonile. Kas toda vanaema, sa mäletad ka hästi? Mäletan, kuid mitte hästi, see oli 47 või 48, kui ta manalateele läks, nii et natukene maa seda mäletan. Tema oli niisugune Akadeemilisem vanaema, tema oli noh, nii-öelda peenes seltskonnas ütleme, isapoolne suguselts oli, no ütleme natukene natukene niisugune. No mitte maalt, ütleme niimoodi linna lähedalt maalt ja linnainimesed Paldiskist pärit, aga emapoolne suguselts oli noh, nii-öelda teist põlvkonda pärit maalt linna tulnud. Ja ema vanemad olid, tulid Tallinna selleks, et töötada tselluloosi paberivabrikus. Vanaema oli jah, modelliks Amandus Adamsonile, anname juuli vanaema juuli ja oli Paldiskis majapidaja annaks Amandus Adamsoni juures ja siis, kui oli Russalka ausamba tegemine aktuaalne, siis Amandus Adamson arvas, et juuli võiks olla modelliks ja seal ta nüüd siis seisabki ja mööda sõidab, siis ma vaatan alati, et nagu pöörduks minu poolelt poiss, mis sa jälle oled teinud. Aga teine vanaema vanaema Leenu oli väga lahe ja sõbralik ja, ja ütleme. Tal oli seitse last ja ta oli niimoodi elukogenud ja elus kannatada saanud, ära räsitud ja temaga me veetsime koos kahekesti. Need rängad aastad, kui ema oli ära 49.-st aastast kuni 53. aasta juunikuuni elasime me vanaemaga iie ruutmeetrises toas. See oli see aeg siis, kui kogu vara oli konfiskeeritud ja ema oli saadetud järelemõtlemisele. Sinna, kus paljud eestlased järelemõtlemisele saadeti. Ja ma mäletan seda aega väga hästi, sellepärast et. See tuba oli nii väike ja seal sees oli üks piider meieri diivan, ma ei tea, kuidas see õnnestus ära päästaga, seal see oli ja see võttis sellest toast suurema ruumi ja seal peal oli siis minu ase, aga vanaema tegi omale igal õhtul toolide peale panime madratsi ja omale toolide peale aseme voodi. Ja hommikul, kui ma ärkasin, siis oli see juba ära koristatud. Nii et tema elas väga vanaks üle 90 93 90 nelja-aastaseks. Nii et vanaemast on mul suurepärased mälestused. Sa olid siis algkoolipoiss, vanaema oli väga vana. Pidid sa siis mehe eest väljas olema? No kuivõrd mehest ekse kütmine ja äraviimine ja kõik niisugused asjad olid minu peal. Aga me elasime suhteliselt kehvades oludes, sellepärast et vanaemapension oli vist mingi 37 rubla. Ja vaikses suguselts aitas kah niipalju kui sai, aga ütleme, emapoolset suguseltsi räsisid need aastad ikka kõvasti, sest üks vend oli Saksa sõjaväes ja see lasti kohe maha. Teine ema vend oli Johansoni paberivabriku peainsener ja tema sai 25 pluss viis ning veetis haara komis. Üks õde, vanem õde oli Krimmis või? Salme külas. See nüüd oli, ma täpselt ei mäleta, Igaljuhul, ta tuli ka Eestisse mingi aja pärast tagasi. Ja üks onu oli siis ehitusettevõtja. Ehitasin maju Tallinnas. Nii et see emapoolne suguselts oli kaunikesti räsitud, aga isa pool oli ainult isa õde ja minu ristiema tädi iira, kes meid mind väga hoidis ja kes aitas, kuidas suutis, tema elas Järvakandis ja mitmed aastad ja suved minu elust on seotud ka Järvakandis olemisega. Ja see varandus, mis siis konfiskeeriti ja raamatud ja raamatukogu tervikuna ja sellest ei ole nagu mingit märki. No ja korter võeti ära ja vara konfiskeeriti, kõik korteri Me saime tagasi sinna pandiks, Vene major, siis elab oma perekonnaga. Aga ma mäletan seda aega küll väga hästi seal, kui ma lapsepõlves olid mul natukene nõrgad kopsunäärmed ja ma olin aasta sanatoorse metsakoolis oli marssal Rovorovi nimeline sanatoorne metsakool, mis asub Kose sirge juures. Ja ma ühel päeval imestasin, et noh, et miks siis ema ei tule järgi mulle ja võtsin siis kätte, hakkasin sealt jala poisikesena tulema, siis Kadriorgu, seal, mis mind neli, viis kilomeetrites tina tänavale jõudsin oma maja ukse taha. Siis ma nägin, et seal oli niisugune paberilipakas peal tempel peal ja korter oli kinni pitseeritud. Aga vanaema elas vastas üle tee, selles peremehe korteris oli tal kaks tuba seal ja läksin siis vanaema juurde ja vanaema siis ütles, et niisugune lugu on ja et tema on ära viidud ja ei ole ja nüüd sa pead minuga olema ja aga siis võeti vanaemalt veel teine tuba sealt ka ära ja siis me jäime sellesse viie ruutmeetrisse. Aga ühel päeval oli see uks lahti ja sa läksin sinna sisse, tassiti asju välja. Siis meie suur raamatukogu oli kõik nurgas maas. Ja ma mäletan siis väga hästi, et keegi ei keelanud mind ja siis ma tõin sealt ära oma lemmikraamatud looduse kroonine lasteraamatute sari. Väike-tiitja, vapper kapten ja, ja loor fantelloy ja mis seal kõik olid ja Kalevipoja ja tassisin ära, aga jätsin sinna kõik Põhjamaade sarja ja Nobeli laureaatide sarja ja Eesti entsüklopeedia ja kõik, mis meil oli, neid viidi kõik minema. Aga hiljem ma sain teada, et need raamatud viidi Kreutzwaldi nimelisse raamatukogusse Toompeal ja aastaid-aastaid hiljem. Ivi Eenmaa mulle ükskord ütles, et kuule, et siin on üks raamat, kuhu sisse on kirjutatud Tiit Made. Ja, ja niimoodi ma siis sain sealt ühe raamatu tagasi. Aga rohkem ma ei ole seda asja uurinud ja aga see oli aeg siis hiljem, 50.-te aastate alguses, kui meil antikvariaadis Tallinnas ja kui raamatut olid väga odavad ja siis ma kõik oma rahad, mis mul tekkisid kuidagi või mis ma kogusin, siis ma jälle oli tee sinna antikvariaati, mis astus, asus seal kuskil laste maailma lähedal selles majas seal raamatuantikvariaat ja sealt ma siis põhimõtteliselt aegade jooksul ostsin tagasi kõik need asjad, mis metali ära viidud, mis nagu sai, kompenseeris seda ja enamgi veel. Kooli minemine oli ka värvikas, mina läksin Tallinna Õpetajate Instituudi harjutuskooli mis asus praeguses Pedagoogikaülikoolimajas Narva maanteel ja sisse võeti meid katsetega. Niimoodi ei saanud, et igaüks sinna oleks saanud kella pidi tundma ja lugeda pidi oskama ja kõige raskem oli korrutustabeliga. Ma mäletan täpselt ennem selle katseid, ma istusin väljasu aias sireli all ja Trumpi siin omale seitsme aastase poisina seda korrutustabelit pähe. Mõningaid 10 piires küll, aga sisse ma sain ja, ja nelja pastat sai õpitud selles majas siis loodi pedagoogiline instituut ja Õpetajate Instituudi harjutuskool ühendati 21. keskkooliga. See oli ka kaunis värvikas aegsest, et sel perioodil nendel aastatel õppis selles koolis väga palju inimesi, kes seda Eesti kultuurielus praegu ja poliitikaelus hästi tuntakse. Näiteks Eri Klas, Eri Klas ja Andres Tarand ja Andres Ehin ja Ada Kuuseoks jõgi ja ja seal oli veel terve rida näit. Selle sireli all sa oled kunagi rääkinud istusite poistega ja, ja kuulasite rokkar Anda clock, nii et terve see tina tänav helises. Ja selle rockiga oli meil pahandusi küll see oli juba siis natuke aega edasi, kui oli, tulid müügile need Elfa magnetofonid 78. kiirusega, kus kaks ketast olid üksteise peal. Ja siis noh, loomulikult istusime me hommikust õhtuni igal vabal hetkel raadio juures ja, ja lindistasime. Ja noh, mina olen rokiajastu laps ja see on väga kena, laul on meie kohta tehtud. Ja siis me elasime, elasime esimesel korrusel või õigemini noh, ütleme pooleteistkümnenda korrusel, sest meie maja all oli ka keldrikorter ja kelder ja see maja sokkel oli päris kõrge. Ja siis oli niimoodi, et noh, et panime siis makisele ELFA sinna akna peale ja panime ta siis nii palju, kui see siis võttis. Ja loomulikult olin meil sellepärast pahandusi oli kaebamisi oli õiendamisi, arvatavasti oli ka sanktsioone meie vastu. Aga me ei saanud midagi parata, see oli meie sees ja, ja, ja sealt me alguse saime ja siis natukene aasta edasi juba hakkasime käima kolm korda nädalas pidudel, kolmapäeviti, Pedas laupäeviti sassis ja pühapäeviti lõunas. Ja see oli täiesti raudne ja ratsionaalne käimine. Meil oli oma point omad poisid ja tüdrukud, kellega me siis käisime ja oli täiesti selge, et kui sa nüüd jätsid ühe päeva vahele siis järgmisel päeval küsiti sind ei olnudki sassis. Kas. Võiks näiteks praegu selle jutu juurde väikse looga kuulata ühe mõne lemmikloo. No neid lugusid on nii palju, aga, aga ühe loo sealt võiks ju siis kuulata, sellepärast et ta on selles mõttes huvitav 50.-te aastate keskpaiga lugu ja kui ta seda lugu kuulata, siis ja mõne abaloo peale panete, siis võib ju arvata, et järsku on olnud isegi sama lemmiklaulja ja len lemmik ansambel abale. Sinu puhul loomulikult ei saa jätta, rääkimata spordist. Saatus tahtis need sport mind ka päästis, sellepärast et sel ajal, kui seal Möllasime pärast küüditamise perioodi algas tohutu venelaste sissetulek Kadriorgu ja seda perioodi ilmestavad ka siis nii-öelda võitlus kahe rahva vahel tasandil. Ja kes teab, millega see asi oleks lõppenud, sest paljud minu mängukaaslased ei lõpetanud sugugi mitte või ei jätkanud oma elu hästi. Aga mind juhtis ja kehalise kasvatuse õpetaja spordi juurde juba 13 12 kolmeteistaastaselt esialgu kergejõustik. Ja siis võrkpall ja võrkpall istus mulle päris hästi, nii et juba 16 aastaselt olin, ma olin ma esimest korda Eesti meistriks vanade võistlust Rannas TPI meeskonnas olin ma varumängijana ja sain ka natukene mängida. Ja asi läks lõpuks pool elukutseliseks, nii et mõned aastad sai ka mängitud Nõukogude Liidu noortekoondises käidud seal treeninglaagris. Ja ma mäletan, sest et ühel perioodil maksti selle pallimängu eest 80 rubla kuus, aga ema sai 120 rubla kuus oma rätsepatöö eest. Noh, nii ta siis läks ja kuni lõpetamiseni sai ikka päris aktiivselt palli mängitud. Kergejõustik taandus nagu teisele plaanile, ma mäletan, esimesed koolinoorte kergejõustiku võistlused C-klassis kõige nooremas klassis. Oma sõbra Matti Hanseniga kuus alali. Mis ja kahe peale võitsime me ära viis ala nendest kuuest. Nii et tegemist oli üksjagu hommikust õhtuni käia, kergejõustiku trennis, käia võrkpalli, trennis, koolist tuli ka käia kahetsusväärselt iga päev. Nii et tegemist oli ja siis ei jäänud aega küll mitte millegi muu jaoks. Aga tegelikult jäi veel millegi muu jaoks, sest et koolipoisina astusid sa ju ka veel noorte reporterite klubisse Eesti raadio juures. No see oli juba jah, kümnendas klassis. Tõesti, ütleme muul asja hulgas, ma unustasin ära ütlemast veel see muusika ei olnud ju sugugi mitte ainult rock n roll, millega mina tegelesin, sest et elu tahtis ja saatus juhtis mind ka natukene tõsisema muusika juurde. Kõigepealt täna oli mul väga teatrilembeline ja ütleme, operetilembeline inimene ja seitsmeaastasena käisime me temaga juba praeguses Vene Draamateatrimajas kui Estonia laiali pommitatud vaatamas kõrbelaulus on minul selgelt meeles esimene teatriskäik ja seejärel juba hiljem ja igatahes meie pööningul maja pööningul, kuna sealt majast olid läinud paar perekond ära. Leidsime sealt kastid raamatute ja Hismaastas fois plaatidega. Ja nende plaatide hulgas. Ta oli ka ooperimuusika plaadid ja ma mäletan väga hästi esimese grammofoni peal. Nüri nõelaga sai mängitud, see oli Benjamin Tšiili aariate plaat, mida ma kuulasin ja, ja seal ta siis jäi. Ja nüüd plaadid olid mul kaua aega veel alles, tuleb tunnistada kahetsusväärselt piinlikult, et me ei jätnud neid plaate sinna võõrast omandit sinna üles pööningule, vaid võtsime nad kasutusele. Õigustuseks ei saa küll muud midagi olla, kui need inimesed olid ära läinud. Ja kunagi sa oled jutustanud sellest, et Estonia teatris sai käidud ja, ja lund loobitud ooperietenduse ajal. See oli jah, oli üks, poolteist hooaega niimoodi, et Estonia teater palkas poisse sinna üles silla peale kus need prožektorid on seal lava seespoolt kes pidid siis prošektoritega solisti peale näitama seda valgussõõr ja, ja siis, kui oli vaja siis loopida lund või võililli või mida tahes ja siis me seal sõbra Peeter Gutmaniga ka meie regioonis piirkonnas elasid, kelle isa hüdrikut, manali, teatritegelane temaga seal siis nii-öelda seda ametit pidasime ja, ja seal on terve rida markantseid üleelamisi paljude esietenduste ja paljude etendustega, nagu Boris kodunov ja linnukaupleja ja ja mida veel? Nii et võib arvata siiski, et ka siin oli lapsepõlve see, mis pani seemne kasvama ooperi ja ooperiarmastuse juurde. Küllap see lapsepõlv annab kõik kaasa kõik muu, mis hiljem tuleb, see on ütleme, laiendav juurde õpitav, aga kõik need suhtumised ja väärtushinnangud, mis inimesel on, need on lapsepõlvest, koolist ja minu puhul ka ütleme, see muusikaarmastus ja ja mitte eriti hea suhtumine okupantidesse ja sisse tulnud katesse, kellesse ma ei taha tänase päevani hea pilguga vaadata. Ei jaa, see noh, ütleme, sportlik täpsus ja korrektsus, mida sport annab ja need on kõik lapsepõlvest pärit pärast ei tule suurt enam palju midagi juurde. Oma lapsepõlvest jutustas Tiit Made.