Täna sõbrad kuulajad on meie külaliseks inimene, kes on öelnud, et ideid ei tule otsida. Need tulevad ise tema juurde. Ja ta oli kuueaastane, kui ta kirjutas oma esimese luuletuse ja seal on sellised read. See ilus aega on mööda läinud ja minu noorus ka. Ira Lember. Tere tulemast meie saatesse ja minu meelest on see ikka küll väga naljakas, kui kuueaastane nii kurva ja nostalgilise luuletuse oma nooruse kohta kirjutab. Ja siis ma ei saanud aru, et see kurb on äide see oli mu esimene luuletus ja väga pikk ja nii palju on ainult meelde jäänud. Minu vend, kes minust kaheksa aastat vanem ja samuti tädipoeg, mõlemad kirjutasid luuletusi, palju luuletusi ja mina siis nende järel ka. Ja siis, kui ma selle ette lugesin, siis nad kõik naersid ja see isegi Põlvas mind, et see, see ei olnud koomiline luuletus. Alles hiljem sain aru, et see teema oli natukene kuue aastasele ebakohane. Aga tänu vennale ja ka onupojale ma vist üldse nii raamatuid armastama hakkasin. Kui me juba sellise lustaka looga algust tegime, siis tuleb veel midagi hästi naljakat lapsepõlvest meelde. Seda ikka, et tema olin kõige noorem laps oma peres olenema, neljas laps, vanemaid on 12 aastat, minust vanem teda enam ei ole. Me oleme kolmekesi järele jäänud, aga eks seda väikest Ohoitjaga narritati ka ja vahest ma jäin uskuma, mida nad siis rääkisid ja siis sain selle oma vitsad sellepärast. No näiteks niisugune asi tuli praegu meelde, et tol ajal oli mood 30.-te algus, daamid kandsid poolde äärde kleite, aga juba vanemad näiteks vanaema ja tema sõbrannad kandsid peaaegu Omaanis tema töös konservatiivsed ja abi, jõudnud veel neid lühemaks teha ja see pani mind imestama, miks siis nemad liblikale käivad nagu nunnad ja siis vend seletas mulle ära, et vanematel naistel on sabad tava, sellepärast nad peavad neid varjama. Mina jäin uskuma, oleks ma siis ema käest küsinud, vaga ei oodanud käepärast ja ja siis ma hakkasin uurima, tahtsin vanaema kleiti ja vanaema ei pahandanud, nii jagada. Ja pärast natuke võõramaalne proual, kes meile külla tuli, siis tuli küll pahandus ja ma veel ütlesin, ma tahtsin ainult saba näha. Ja siis, aga ma mul on tunne, et mina sain vist vähem riielda, vend sai rohkem. Siis sai muidugi ära räägi ja vend ütles ja eks ma olin kõige väiksem ja kõige rohkem hellitada, Studia kaebasin ka eest, aga nad hoidsid ka need suuremad lapsed ikka hoidsid kamin. Teise õega oli ainult kolm aastat vahet. Ja nüüd tema elab Ameerikas ja me ikka näeme iga paari aasta tagant. Nüüd ma kolm kuud tagasi olin jälle tema juures ja siis me neid lapsepõlve mälestus räägime. Üks mäletab üht, teine teist asju ja oli väga. See lapsepõlv oli meil väga ilus ja helge. Eks kõigile paistab lapsepõlv, sellise näoga minule ta kirgastumine niisuguse alatise suvena soojade ilmadega. Ja sihuke suur valgus, ehkki oli jah, suurt vihma oli ka, mäletan, kuidas ükskord jäime nii vihma kätte ja meil oli suvine Merivälja ja Pirita vahel ja siis läksime jalgsi Viimsi röövlikoobastesse, see asub kuskil seal randvere. Kui nüüd Viimsi poole sõita, Randverist paremat kätt seal suvilad ees praegu ei paista ja selles röövlikoobas on mul veel rääkida üldse seal paar korda käisime, ma kartsin, et ehk on mõni suvel ikka veel sinna jäänud. Aga seal me siis ennast vihmaga varjasime ja pärast olid sugulased, andsid meile riided selga, et läbi läbimärjad ja kohe oli jälle päike ja mitte keegi ei jäänud haigeks ja tänapäeval minust suve siin enam ei ole, öeldakse lapsepõlve, suved on ilusamad ja, aga tol ajal Tal oli, olid tõesti kuumemad suved, mis meelde tuleb. Kõige esimese mälestuse on endast. Ja ma olin kolmeaastane ja minule ütlevad minu vanemad õde ja vend, et küllap maas, mäletan pildi järele, aga mina pean Oritsiaalisse mitte ainult pildi peal. Meil oli niisugune kahe korruse peale, korteris oli oma kolde tänav ja meile elasid minu isa tädipoja teise abielu kaks poega üheks aastaks, kuna see tädipoeg sõitis Austraaliasse välja ja ja et ta oma abikaasa pojade palusid, meil kostil oleksid. Üks aasta, üks oli juba. See oli ja teine viimases keskkooliklassis ja kui nad hakkasid ära sõitma, mäletan, mul see vanem väga meeldis ja ma istusin ta süles ja ma ainult mõtlesin, kas ta tõesti sõidab ära ja hirmus kurb olin ja, ja pildi peal on nähagi ja teised ütlevad, et ma olen pildi peal. Ei, mäletan pildi pealt, aga mäletan veel aeg tagasi, kui nad veel sellest ärasõidust rääkinudki, siis meie meie olime ja palju lapsi ja kui oli lõunatehtud, siis ema oli väsinud ja lapsed pesid nõusid ja läks teise korruse peale puhkama ja meie siis all tähendab mõlemad vanemad ja pesi ja siis poisid tavaliselt kuivatasid ja kui need kaks siis need kaks külalist, kes kostil olid, siis nemad kuivatasid. Nii et üks kuivatas köögist, enne seisis söögi baaspuhvetikapi juures, siis oli taldriku kuivatan, ta viskas selle siis sinna läbi ukse puhvetikapi juurde, selle taldriku jäid kunagi ei läinud katki ja mina istusin eemale, ainult vaatasin suu lahti. Ma kartsin, et nüüd kukub, aga samas ma nagu lootsin, et kukuks, et siis nagu nalja ja see on täitsa mul tunne olemas, seda, seda ei saa rääkimise järele, need natuke alla. Aastat ma mäletan, nii et teie olete lendavat taldrikut läinud. Ja ma olen pärast kihutanud ta nukka otse lendavast taldrikust, aga no nendest kosmosetulnukatest, see on, mul on üks huvitav see, mulle meeldib see teema üldse. Kas see kolde tänavamaja ja korter, elamine seal? Kas see oli lapsepõlvekodu? Hästi pikka aega, aga see on mina sündisin seal teise korruse peal kodus kahe kodus, siis omal ajal. Ja õde oli siis kolmeaastane ja siis kui arst oli tulla niisuguse, siis olid arstikotid niisugused ümmargused pikergused, teiegi seda muidugi ei mäleta, aga niisugused ja kolmeaastane õde siis oli, kui oli ära läinud, siis ta läks vaatama, et väike õde oli sündinud, ta arvas, et ta tõi selle kotiga, et see oli niuke ümar ümarik ja sündisin seal ja meil oli suvila, ehitati meriväljal või sinna, ma ütlesin Pirita ja Merivälja vahele. Aga siis juhtus, et minul ja mu järgmisel ööl olid kopsunäärmete, jäi väga haigeks. Õel oli kaela näärmed ja minul kopsunäärmed ja kaardetit laeval pole tuberkuloosi, ta läheb tuberkuloosiga, läksidki tavalised kopsunärvid ja et me Nõmmeli pidime kolima, siis müüdi see maja maha. See oli niisugune kooperatiiv, nagu siis oli ka. Ja siis isa ehitas nõmmele, siis ma olin üheksa-aastane, siis taastan see nõmme mu kodu ja ma olen väga Nõmme patrioot, siiani tahangi nõmme, läheks linnaks tagasi, nagu ta siis oli. Aga kas seal, kes on lapse mängumaal veel enne nõmmele minemist, seal siis oli ka oma õu ja oma aed, sest need majad on ju ka sellised tõesti oma kodukolle natukene mõnusad ja hästi kodused ja oma laste seltskond üksteise juures hoovides aedades mängimas käin ja kaks maja edasi olime minu tähendab lelletütar, rääkis isa, vend, tema, nemad elasid seal nendega tihe läbikäimine ja siis vastas olid, olid meil sõbrad, õde, vend, kellega pärast koos kooli läksime ja kes ehitasid ka meie kõrvale merivälja suvila, olime nendega pidevalt koos ja sõprus on jäänud siiani, seal oli väike aed ka ja koldes olnud veel minu esimene valu meeles. Kuidas mul läks pinud kätte, ta läks siis nii hirmus sügalda kätte ei saanud ja vanem õde siis siis seda tiris välja ei, mina karjusin ja, ja kuidagi saime, siis nad kõik ütlesid, et pärast joon valu ära ja mina ei uskunud kole olised erimine ja võeti siis pind ära ja ikka oli valus ja seotigi kinni ja siis läksin ülemise korruseline voodis ja nutsin ennast siis magama. Ja kui ma üles ärkasin, siis peale lõunat päike paistis nii heledalt tuppa ja mina ütlen, miks mul nii hea on olla, mul ei ole valu ja mõtlesin, et küll on ikka hea, nii et kui ei ole valu ja tulin seal trepist alla ja keda ta ei olnud, kõik olid Aias jällegi päikesepaistelise seal aias tegid ja ma tulin rõõmsad alla ja siis ema ütleski, et kas, kas magasid oma valu välja ja mul jäi siis see nei, need teadmiseks, et kui sul suur valu ja suur mure siis lihtsalt magasi välja. Ja ma olen seda vist kuskil oma jutus kasutanud ka muidugi täiskasvanu pärast, siis olen aru saanud, et raske on mõnda suurt valu välja magada, ei jäägi magama, kui sul on väga suur mure. See on ka üks niuke kogemus, mis sealt koldes, mul oli väga kahju sees koldest lahkuda, ka Nõmme sai ruttu väga omaks ja mäletan, kui käisime nõmme krunti vaatamas, siis teised mängisid, poisid mängisid palja ja siis pärast kerkis meil siin-seal maja. Kas see nõmme, krunt ja maja, mis sinna siis ehitati, teise, ilmselt vanemad ehitasid teie kodu seal ise üles. Kas on veel praegu tänapäevani alles ja teiega ja, ja ta ma olen kaua seal elanud, vahepeal ei elanud ja nüüd ta on jälle kuduja, nüüd jälle oma maja ses Tarja 40 Endal aastal natsionaliseeriti ja noh, siis tulid omad mured ja jääkiks väike üks tuba isale ainult ja. Ka milline see koduseis oli, kui ta valmis sai, uus ilus nõmmel ja seal oli kahe korteriga all, oli, oli kuuetoaline üleval neljatoaline, neljatoaline üüriti välja ja siis läks aastaid edasi, see sai 35. aastal ehitatud, siis läks aastaid edasi, Meid oli neli last. Ja isa arvas, et kuna on Eestis oli ka majanduskriis ja korterid olid kallid ja et ta tahab midagi oma lastele ikka jäädvustada, et ta ehitab selle maja maksed neli korterit, iga laps saab korteri, isa töötas muidu väga paljudel raamatupidaja ja veel põhikohale veel paar kohta võttis, mis ta kodus tegi raamatupidamist, et ta oli ikka neli last ja kõik erakoolidesse pandud ja siis ehitas suvila seal ja kõik sai, ta ei priisanud, ei olnud ja kokkuhoidlik ka, aga ta oskas majandada ja siis ta otsustas, aga see oli üks vale samm. Et ta teeb, siis ehitab suuremaks selle ja siis ja puudus vist tuli kätte, tuleb merivälja maja suvila maha müüa ja me olime kõik hirmus selle vastu, aga kuna mereväele oli seal väga udune ja nende kopsud näärmetega, siis otsustati, et siin müüakse maha ja siis ehitati suuremaks ja sai valmis suurema ehituse enne neljakümnendat aastat ja siis ta oli nii suur, et ta kuuls mässoniseerimise alla. Aga need lapsepõlves mängud ja need on mul enamasti ikkagi sealt merivälja lähistel rajal männikus ja olid kõik meie lemmikmäng oli meil indiaanlasi mängida, siis ma ei olnud elusa indiaanlast näinud, aga neid nahksuka juttude lugu käinud ja kõik tahtsid ise indiaanlast olla, need valged olid pahad ja nende ja seal oli nii suur mängumaa ja meid oli niivõrd palju lapsi. Aga ükskord ma mäletan, et et keegi päris valge mees hakkaski meid taga ajama ja me jooksime ja siis nagu mina unustasin ära, kas on mäng, tegelikkus ja saime kuidagi sealt, mina olin kõige väiksem ja siis naabripoiss võitis mulk käest kinni, vedas, ja see, see mees jälitas meid kuni majani, ema ei näinud seda ja kui siis siis ma hingetult sinna põrandale langesin, siis, siis sai naabripoiss ema käest pahandada, et mis ta nüüd tagasi sõjaväe, nii enne kui õde tegi talle selgeks, et tema veel aitas meid. Ja et niimoodi vahest põimuse elu ja mäng läbi isegi. Aga seal oli igasugused mängud, me suuremad olid Rovendjalt ja onupoeg ja õde, need organismid, tirisin neid ja kõik, kõik võistlused, spordivõistlused ja küll iluduse võistlused ja siis ise kõik ja mina mäletan kõigile anti midagi kee kurvel, mina sain nagu naerukuningannaks, et, et igaüks midagi sai ja kooli mängisime ja haiglat kõige varem oli haiglas sisehaige olla, kogu aeg oli päevakava kohe ja nüüd me oleme nende sõpradega vahest rääkinud. Et kas oli see seltskond, et niivõrd palju meid oli või aeg selline. Et meie lastel nagu pole olnud nii sellist lapsepõlve juba selliseid naabrit võib-olla lihtsalt Te olete täiskasvanud inimesena hästi palju koos olnud teise lastekirjaniku, Eerika Esapiga ja te olete koos isegi raamatuid kirjutanud ja samas Teada, et te olete sugulased, kas lapsepõlves olite te juba niimoodi koos ja sõbrannad natukene omavahel? Ei, meie olime sugulased, aga meie väga suur sugulusringkond ja nii et omavahel ei käinud läbi meie perekonda mõne sugulase juures me nägime ja, ja sobisemaga mitte ei olnud sõbrannad, me saime ikka hiljem, kui juba täiskasvanud olime ja mõlemad teenisime eed, töötasime ETK-s ja siis, kui avastasime, et mõlemad kirjutavaid luuletusi ja siis siis järk-järgult saime ikka lähedasemaks. No teie peres kõik lapsed olid kirjutatud, tead, igaüks kirjutas midagi. Vanemad õed kirjutasid laste rõõmule ja, ja teil on täna kaasas ka paar vana luuletust. Palun midagi ette. Ja selle ma kirjutasin just nii oma lapsepõlve mälestuse ajendil. Mängureeglid on sõna äsja ammu kirjutatud. See on lihtsalt niisugune nisuke, tunne mulle. Kas ta nüüd midagi väärtust on sellel luuletusel? Mul on omad mängureeglid, nendest ei tea mitte keegi, kirjutades laste juttu, muutun ise lapseks, ruttu, mul on jälle lõhki. Põlved, viibin jälle lapsepõlves talla küljes okkapuru, jooksen paljalt mälumurul, kõik on ees ja kõik on algus, ümberringi, ainult valgus. Olen oma mängudega, lapsepõlve sõpradega, meil oma mängualad puusa, sõnajalad, mängime koos punanahku. Ei tea, et lähme lahku, me ei tea, et tuulepuhang ilma laiali meid uhab erinevas ilmakaares 1000 versta vahemaad. Hoiame oma haaret lapsepõlve mängumaad. Lapsepõlves mul olid kohe nii suured kaustiku täis, aga need on kõik, kas ise hävitasin või lihtsalt ajahammas ära viinud. Aga kuidas see lapsepõlvekirjutamine siis oli? Salaja enda jaoks või? See oli niisugune tahtmine kaheteistele ette lugeda. Laatu õed, kirjutasid, vend kirjutas. No mina ka ja. Ei olnud salaja, ikka tahtsin ette lugeda ja või isegi siis, kui naer teiega siis ei tähendanud midagi. Ja hiljem, kui juba koolipõlves, siis ma tegin kagi, vemmalvärsid olid need ja siis kui mõne sõbrannale suvevaheajalgi sai kirja kirjutada ja siis sai seda Kariis tehtud, annan sulle Jaanust, aga sõbrad reses ütles, no see pal ime, sa kirjutasid kriimis ju siis võib-olla see kirja kirjutama, natuke huvitavam. Tegelikult, aga ikkagi olete te rohkem kirjutanud proosat, kas jutte siis ei kirjutanud, lakse valla, sa mõtled? Ei, ei kirjutanud. Ma kirjutasin jaga kirjandeid. Kui ma olin, ma ütlesin, ma olin haige nii palju ja, ja siis oli maha jäänud õppekavast ja siis ütles mulle eesti keele õpetaja, et ma kirjutaksin kirjandid järele ja missugused teemad ja ma kirjutasin Sist iga teemale vist kolm tükki ja viisi siis talle need kõik lugeda. Ja ta ütles pärast kirjutanud ainult kaks, kolm, aga siis vähem õigest ja mul oli siis autograafilised niimoodi visatud ja, ja palju vigu sees, nii et ma selle mõtte tahtsin pabele Vannaga, mitte korrektselt eetrit ei olnud ma nisukest. Kirjaniku soovik mul küll tol ajal veel ei olnud, aga mõttega. Mul on muidu ka palju olnud juba need mängud ja sinna, mis selle fantaasia saab ju ikka vaja olnud. Ütlesid, et isa oli hästi tubli mees ja hoolitses väga oma pere eest. Mis eriala inimene ema oli? Ema oli kodune nagu tol ajal. Ta oli oma nooruses olnud, kuidas siis vanasti oldi banneks, läks õppima, õie õpetas saksa keelt. Vene mõisniku lastele. Ta väga kiindus sellesse peresse käis nendega poosis reisimas mitmes suvituskohas ja Saksamaal ja ja siis nende mõisniku laste nimed pandi siis meile, sellepärast meil ongi, minul oli kõigil vene nimed. Ja ikka küsiti, miks sa sellepärast emani ema tahtis nende mälestuseks panna. Ta tahtis väga ka nendest teada, aga kust nad jäide kunagi õde käis uurimas, ei teadnud keegi seda. Ta käis isegi seal surnuaias vaatamas, kas nende nimelist mälestussammas donna, küllap siis evolutsiooni käigus olid nad kõik kaduma saanud, kui nad ei jõudnud ära minna isalide lesti, humoristliku meelelaadiga ja tegi nalja ja aga ema ja ta tegi ka, aga mitte nii, isal tuli see nagu varrukast kohe ja isa ja siis isa vend mõlemad. Ja seal ma olin sellega harjunud, niisugune huumor ja vahest kui mingisugune minge oli ja isa huumor selle koha maandas ja see aitas väga palju. Isa vend oli koolinõunik. Ja siis, kui ta tuli kooli, katsume, baarm nimetati vanasti kooli katsuma, tuli koolinõunik paar korda aastas. Ja siis mina närveerisin. Sest et ema oli ka nii nagu ma ütlesin, armastas huumorit ja ta teadis mu nõrku kohti, eks kodus oli, räägid oma ei olnud, just väga hea õpilane üldse kõige noorem ja siis alati ei kuulnud tunni, siis ma teadsin nii, kui need õed teevad mul selgeks, kui ma midagi ei tea. Ja siis, ehk siis räägiti võib-olla ka, millega IRA hakkama ei saa ja siis ma kartsin, et emalik küsib midagi just nisukest, mida ma ei tea ja see oli suure pinge all, ma olin siis oota mis kunagi ei küsinud, aga ta vaatas kavalalt mulle otsa ja siis ja kui ma teadsin, et ta tuleb, noh, siis võib-olla olin ka ette valmistanud rohkem, aga need, need olid tavalised ikka niisugust. Ja hiljem siis meie eestistasime oma nime. Mina olin sündinud küüntel, anname eestistasime kivikuks, aga tema mitte tema ütles. Meie isale see nimi sobis, siis sobib minu perele ka ja tema ei võtnud ja siis mul oli siis koolikaaslaselt vähemalt kõik ei teadnud, et nüüd on sama nimel n tuleb. Need niisugused hirmud võivad lapsel olla. Kui ema oli keeleõpetaja peres kasvab, ta ei anna ja ja isa tegi raamatupidamistööd, siis ma kujutan ette, et niisuguses kodus püüti oma lastele anda vaimselt üsna palju isa ja ema mõlemad oskasid kolme keelt, siis nimetasite kolme kohalikku keelt vabalt. Saksa keel, meile õpetati juba lapsena selgeks. Ja siis nad tahtsid ka, et mõnda teist võõrkeelt veel me õpiksime ja siis minust mind ja minu järgmist minust vanemate pandi prantsuse lütseumi vend käis Westholmi, seal oli ka Prantsusveel. Ja kuna isa saaks siis meiega ikka võrdne ole kontrollida, siis tema läks ise. No juba, kas vanamehena, aga ikka küpse mehena veel alias fraseesi keele kursustele, et sammu pidada lastega ta käis selle vaguni lõpuni, kuni see tegutses, et haarde väärtustas väga sellist. Et peab, peab keeli oskama, mida kahjuks jäingi võlgu, et ükski keel pole mul päris selge. Ja ja siis ka raamatud olid muidugi meie peres olid väga au sees raamatut ja üldse tol ajal esimese Eesti ajal oli ikka raamatut väga kallid ja kui sünnipäevaks raamat kingiti, see oli suur Tartus ja me oskasime seda hinnata. Ja meil olid kõigil oma raamatukogud kõigil lastel eraldi kõigil nummerdatud ja oma nimed sees. Vennal vennisustemplitele lasi templid veel teha. Ja siis mina, päris väiksest pärast oli see ka juba nii ja siis ma tahtsin venna raamatut lugeda, sellest ma olin jälle üks jutt juba ennegi kirjutatud jäika kasutad ja omanik ja tema ei andnud, mulle ei usaldanud. Ja no siis ikka nuiasid, ema isegi tuli vahele, ta annaks. Ja siis ta käsi saatis mind enne käsi pesema, see oli muidugi solvunud. Soed nüüd, Nad ei ole puhtalt, läksin ja pesin ja tulin tagasi, ta ei olnud ikka veel siis ta andis valge paberilehe, ma pidin seal tõmbama sealt aga üle, et näha, et kas käsi on puhas ja kuiv ja alles siis ta andis raamatu. Ja siis ma, ma pidin see laua taga istuma, mitte kuskil diivanil laua taga istumas selgelt ja see paks raamat oli ees ja see oli tõde ja õiguseni esimene. Ja, ja kui ma käisin, see oli minule siis liiga raske ja ainult see, kui karjapoiss sai selle jaanipäeva vabaks ja need, kui nad mängisid seal siis need lapsed ja need need. Pesemist ja kõik niisugused kohad, aga ma lugesin ta kõik, ma jätnud vahel seda kommet ei olnud. Meie majas oli kahed, kui sa loed, siis loed ja, aga ma ei öelnud ka, et mul igav oli ja ma lugesin ta läbi. Aga ei, vana sisse lugeja oli mõnu, kas esimene kasvõi niimoodi hea? Ei, aga see on, et ma suure raskusega raamatute kätte sain ja sellest ma usun, et sellest tuli ka see hinnang või? Ei, et raamatu-le tuleb minna tõesti puhaste kätega. Seda tuleb hoida ja pärasin. Ja kui need raamatut nii odavad minu esimene lasteraamat, mida ma käisin akna peal vaatamas, kui ta ükspäev oli akna peal ja siis läbi müüdud maksis 16 kopikat. Ja siis see oli muidugi väga kättesaadav, aga ta tõmbas ja selle raamatu väärtus alla. Ja kui ma kuulsin, mõned mu tuttavad ütlesid, oi ma ostan oma lapsele ikka kolm raamatut, et kaks lõhkumiseks üks siis jääb. See jäi mul kani hinged siis raamat lõhkumiseks, kui palju vaeva sellega nähakse ja ja nüüd siis on, on lõpuks niikaugele draamat, lähebki mina kallimaks ja aga seda väärtust muidu. Ja teate, ma mäletan esimest raamatuaastat esimest, minu, mina olen nüüd elu üle elanud kolm raamat aastal, see oli 35. aasta ja siis üks päev või kaks päeva olid raamatud hästi väravad ja me läksime siis neid ostma. Ostsime hästi palju. Me oleme õnnelikud, et me saime nii palju neid raamatut, isegi looduse kuldraamat oli, ta olid alla viidud, tead mul on üks alles sellest ajast muusikakasvatus ka kadus, oli? Jah, see käis nagu loomuliku kasvatuse juured, iga. Laps pidi ikka midagi muusikat tundma ja meil oli, vennal oli kõige parem kuulmine, tema pandi siis viiulit õppima ja teised klaverit. Klaverit saab ka, kui, kui sul kuulmist ei ole minul kõige halvem kuulmine, need nagu öeldakse, elevant onu kõrva peale astunud ja siis pandiga väikses reast juba mängima ja mul on meeles esimene üsna selgeks sain, nii nagu tänapäeval ei koerapolka, siis oli meil üks saksa noot seal iilises folks tükk ja see, ma vähe seda kuulnud, aga seda nii palju. Me mängisime kodus ja kui ma nüüd olen kuskil kuule, siis tuleb mul see kolde tänava lapsepõlv kohe meele see meile, ei, mitte tiibklaver ega mitte pianiinoga tahvelklaver olete niisugust näinud, suur? Ta on nagu tiit lave, aga ta on pikerkonnaga nagu suund ja madal. Ja selle peal sai siis seda mängitud, aga sosis ikka õppisin, klaverit on võimalik õppida. Ja siis siis mängisin selliseid peale lastetükke jõulutükke muidugi jõululaupäeval tuli kõigil midagi mängida, mängisin Faust ja kulu, omad ja Roomeo ja Juulia ja üks lemmik oli Tšaikovski lillede valss. Päris raske, õde mängis seda väga hästi ja mina ikka kuidagi sain ka sellega hakkama. Ja, aga nüüd ma praegu meil ei ole enam klaverit ka ja õe juures proovisin, kui teda kodus natuke midagi, aga ei tule enam midagi välja, nagu ma ütlesin, mul head kuulmist ei ole ja mina ei ole ka nii kirjutanud, et mõne viisi peale sõnad paar, erandid on, erandid kinnitavad reeglit, kaks asja olen kirjutanud Naissoo viisile niimoodi, aga siis oli väga suur vaev enamasti ikka minul on tekst antud ja siis helilooja on leidnud sellele viis. Prantsuse lütseum oli siis see kool, kus kus te käisite ja mida te niisuguse hingesoojusega, et hiljem korduvalt meenutanud, kas need, see raamat kevadromanss, kas see on teie oma koolipõlv ja, ja on seal teid ennast ka sees? Nojah, see minu koolipõlv küll ja need raamid on täitsa elust võetud, nii nagu see kool oli ja kuidas ta sündis, aga täitsa ennast, no võib-olla ennast on igas raamatus, kirjanik paneb enese tahtmatage lipsal sinna sisse, aga seal kümnendas klassis ma olin noorem kooli lõpetas eksisteerimise, enne kui ma nii vanaks sain. Aga huvitavam kirjutad ikka nii 10. klassi, kus on ka armastus ja õde oli vanem minust ja eks ole natuke mind natuke õde ja natuke meie kodu ja ja muidugi fantaasiat rohkem, Ani, daamid ja võib-olla õpetajad seal natukene ikka midagi ikka igas igas kujus midagi on. Ja nagu direktor oli tõesti niivõrd. Me austasime teda nii nagu kapten laevas, nii oli meil direktor, et et tõesti ei kujuta ette, et oleks julgenud rääkida nagu omasugusega, niisugune austus oli väga suur ja ta vääris seda. Austus küll. Ja esimene direktor prantslanna, Madam Prino mõrva seal õieti ja tema õpetas meile reveraas tegema ikka niisugune täielik hõreveraaži nii nagu baleriinid teevad. Ja siis oli vana koolimaja veel tehnika tänaval, mis oli üüritud või on veel haridustänav. Pealegi kui me jalutasime, seal oli ringiga jalutanud ja kui ta seisis seal trepi ääred ja igaüks siis tütarlaps, kes jõudis, tegi reveraasi ja kui seal õigesti ei teinud, siis ta käskis enda juures veel uue ringi. Aga kui sa õigesti säidele uuesti jalutama need seejärel väravasse kõigile selgeks raevu Kaselga on küll, jah, ma võin teile soovitada. Sellest ma olen ka, muidu mul on praegu käsil üks hästi ammu seisab see mulle ja nüüd ma võtsin ta uuesti käsile oma mälestused, see ei ole nii, et ma nüüd hakkan nüüd kuidas minu esimesed mälestused vaid minu sugulastest ja isast ja emast ja siis Ühes ja sellest samast onust ja, ja seal on siis ka õpetaja reveraas õpetajale, siis on sellest ka kirjutanud. Aga no muidugi selles kevad remontis, olin oma koolipõlve. Iga kujutanud, et kas see oli hästi tore kool? Oi küll ja see oli küll, te, ta andis ikka vaimsust ja ja kõik need vanad Lütsublised käivad praegugi üks kord kuus koos ja ja siis räägitakse kõik oma endise mälestus ja küllap see sealt ma sain ka kõrvad kikkis. Ja sinna raamatusse üht-teist, mis, mida ise kogenud ei olnud ja mis, mis mulle meelde jäi. No mis te arvate, mida see kool andis tüdrukutele kaasa, kes lõks? No, ma usun, kindlasti üks õpetaja ütles. Ma võin eksida, milline, et peab alati daamiks jääma, üks daam peab alati daamiks, jäävad ükskõik missugune olukord on. Ja mis olukorras sa ei tohi endast välja minna. Ja ta andis ikka on väga mitmekülgset haridust. Ja ma leian, et praegune prantsuse lütseum ka, ta on muidugi direktorid väga erinevad, aga ma väga hindan, Lauri Leesi, ma vaatan, kuidas ta räägib. Nii mänglevalt ta räägib lastele niisuguseid asju, mis lapsed peaksid teadma, nägu. Ennem kontserte ma kuulsin, ütles, et kuidas sa käitume, muidugi, teate kuidas see Meti teate, kuidas seal tuleb käituda teatega, millal tuleb ju mile alles plaksutada, te teate ju siis kui alles siis, kui dirigent eemale keerab, ka te teate seda. Tuletab meelde nii, ja see kõike jääb ja pikkamööda lapsele mällu ja ta oskabki käituda. Aga mul tuleb üks episood oma koolist meelenõmmelt. Sõitsime see, mitte ei läinud kooli, vaid kas oli koolipeole või üks gruppe, loori. No me olime ikka lapsed. Liiva peatus tuli ja siis peatusele peatus, ainult kella anti, tuli nöörist tõmmata ja üks meie poiss olima kuidagi lõbusaine tõmbas, nöörist jääb, ta peatus liival ja, ja see oli parajasti kordniku poeg ja isa oli ka kada, oli eespool, meie oleme kõik taga ja bussijuht vaatab, keegi ei lähe välja. Et kes tõmbas ja poissi süles, tema tõmbas. Isa, kuidas isa siis? Küll seal oli piinlik ja ta tuli kohe sinna, buss seisis ja läksid, lähed kohe vabandama, poiss läks Etti juhi käest, palus vabandust ja selle veel ei piisandi. Ta pidi kumbades terve bussipooles. Tundub praegu isegi koomiline, aga see oli kõigile loomulik ja vabandas kõigi ees, et buss pidi seisma jääma ilmaasjata. Selline oli siis see aeg hoopis teine aeg ja teised elu ja käitumisnormid olid siiski. Kui te nüüd lühidalt kokku võtaksite, mis te arvate, mis kõige olulisem oli, mida ta oma lapsepõlvest kaasa võtsite? Ma usun, see kodune õhkkond ja see sõbralikkus ja ka sõbralik vaimsus ja ka me käisime ju ka laste jumalateenistustel ksegi maast madalast, kui sa ikka kui palju lapsi tänapäeval kasvas üles ilma kümmet käsku tundmataks, see oli ka mingisuguseks. Andis ja mahlak käisin leeris väga noorelt 14 aastaselt ja minu tädis ütles ära mine noorelt, et siis sa jääd vanaks võtted siis oli, kes leeris käinud seal täiskasvanud, see oli esimene detsember 1940 60 aastat, arstid. Ja Ta oli jutt, et see on viimane leer, oli juba nõukogude aeg ja no siis ei kujutanud, kuidas ma ilmuleeritamataja ja sain oma tahtmise käisineeris. Pärast nüüd ma olen tunnetanud, ju siis oligi, saingi täiskasvanuks ja kõik muutus siis, noh, see oli see aeg, kõik muutus, võeti maja, erakool ei olnud enam see kool ja olingi täiskasvanud. Hoopis teised tuuled hakkasid puhuma. Aga lapsepõlv oli muidu väga ilus. Saates Lastetuba jutustas oma lapsepõlvest Ira Lember, temaga ajas juttu Reet Made ja meie saadet jääb lõpetama Uno Naissoo väga tuntud ja populaarne laul koolikell, mis on kirjutatud Ira Lemberi sõnadele.