Tere laupäeva hea vikerraadio kuulaja, kell on saanud 11 ja viis minutit ning tänasel päikeselisel laupäeval võtavad lõppenud nädala sündmusi kokku rahva teenrid ja oleme täna siin koosseisus Peeter Kaldre ETV-st. Ja praegu ma saan aru roovabakutselise ajakirjaniku staatuses Mikk Salu ning Lauri Hussar viker raadiost. Ja täna räägime saates siis loomulikult olukorrast Venemaal Venemaale kehtestatud sanktsioonidest, Venemaa ähvardustest, et Krimmi referendumist ja ühe Eesti poliitiku Moskva-reisidest aga alustame seekord siseteemadega, sest järgmisel nädalal astub ametisse uus Taavi Rõivase juhitud valitsus. Ja selle moodustamise kohta peab küll ütlema, et selle valitsuse moodustamine kulges kui sõit Ameerika mägedele. Et kui nüüd ajakirjandust uskuda ja vaadata, mida kirjutas ka viimane Eesti Ekspress siis enne Taavi Rõivast oli tegelikult juba kaks inimest, kes tundsid ennast peaministrikandidaadina. Kõigepealt Siim Kallas, kes lahkus ja siis Ekspressis kirjutati, et pool päevast pool päeva tundis ennast peaministrikandidaadina ka Hanno Pevkur. Aga Reformierakonna juhatuse hääletusel selgus, et Pevkur ikkagi ei sobi. Pevkur olevat käinud muuseas isegi presidendi juures pakuti ka Urmas Paetile. Ja kes, kes küll ära ütles, nii et tema tema ennast ei tundnud, aga Pevkuri kohta võime siiski öelda, et kuna ta presidendi juures käis kohtumas, siis tõenäoliselt väike aimdus, et temast võiks saada peaminister, Trikandidaat ikkagi tal oli. Nii, et selles mõttes oli, see oli see kõik väga põnev, Ekspress on kirjutanud väga põneva loo ja kes ei ole veel seda lugenud, siis tasub kindlasti lugeda, saab natukenegi selgemaks ka see, mis siis poliitika telgitagustes toimub. Aga kaks asja hakkasid mulle nende või selle koalitsiooni moodustamise puhul küll silma. Nimelt, et et Reformierakond oli, oli, oli oma reitingu pärast täiesti vankumatult valmis sotsiaaldemokraatliku erakonnaga koalitsiooni tegema, et, et see jutt, et me vahepeal, et me võiksime läbi rääkida ka IRL-iga, et et mitte kordagi ei tekkinud siin avalikus diskussioonis tunnet, et see koalitsioon sotsiaaldemokraatliku erakonnaga ei õnnestu ja, ja teine, mis ka välja tuli, oli ikkagi väga selgelt see, et sotsiaaldemokraatlik erakond ise oli samamoodi huvitatud opositsioonist välja tulemisest, sellepärast et et, et kummut, ma pakun, et see põhjus on peaasjalikult ka selles, et kummutada juttu sellest, et sotsiaaldemokraatlik erakond on mugav erakond, kellel meeldib opositsioonis istuda ja vaadata, kuidas siis nende toetus on mingisugusel stabiilsel tasemel, aga et kui tegude peale asi läheb, et siis sotsidest justkui asja ei saa, et seda kummutada see oli siis ka see teine põhjus, mis, miks siis sotsiaaldemokraatlik erakond on niivõrd selgelt määratlenud ennast ennast nüüd järgmise koalitsiooni koalitsioonipartnerina. No esimese hooga, kui nüüd eilset EMORi uuringut uskuda, siis mõlemal oli õigus ehk siis reformierakonnal ja, ja, ja sotsidel, sest sest nende populaarsus hüppas üles tänu sellele, et nad nüüd koalitsiooni läksid ja ja IRL-i oma langes, aga see on noh, selline esimese hetke emotsioon pikemas perspektiivis meedia, meedia kunagi, mis siin juhtuma hakkab? Meil ja meie ümber ja, ja mismoodi need protsendid võivad jaguneda? Ma arvan, et poliitmaastiku raputamine on, on pärast pikki ka stabiilset perioodi alati hea, et kui me vaatame, et kui pikalt on Reformierakond ja IRL koos valitsuses olnud tõsi, alguses oli neil 2007. aastal valitsuses ka veel sotsiaaldemokraatlik erakond, kes sealt aga välja löödi ja ja kui me nüüd vaatame, et, et vahepeal on, on siis saanud valmis uus koalitsioonileping, millest me kohe ka rääkima hakkame, aga et seal on palju uusi ideid ja, ja, ja püütakse ka riigile läheneda pisut teistmoodi, ma arvan, et, et see elavdab ka diskussiooni, roni selle üle, et mida me siis siin koos ehitame, nii et kindlasti selline poliitmaastiku rappus töötamine on, hea, et küsimus on loomulikult selles, et mis eesmärkidel seda tehakse ja kuidas seda tehakse, aga printsiibis selline väike väike maavärin poliitmaastikul annab kindlasti Eesti poliitmaastikule oluliselt sellist uut uut hoogu ja, ja tähelepanu inimeste poolt ka juurde. Tõenäoliselt ka inimesed ise on aktiivsemad ühel hetkel nagu poliitikas ringi vaatama ja osalema ja võib-olla tekib kellelgi ka soov kaasa rääkida. Noh, eks me näe, mis juhtub 2015 valimistel. Sellel valitsusel on täpselt aasta aega nagu sa ise ütlesid, tegelikult oli mõlema, nii Reformierakonna kui sotside poolt nagu soov oli algusest peale väga selge ja sellepärast tegelikult ju ka see koalitsioonileping sündis väga kiiresti ja, ja väga lihtsalt täpselt selline mulje on jäänud. Jah, kui nüüd, kui nüüd natukene hakata vaatama seda koalitsioonilepingut ja neid lubadusi, siis ma pean küll juhtima tähelepanu päris päris mitmele punktile, mis, mis näitab, et, et see konkreetne see liin, mida on valitud, et et kaks niivõrd erinevat erakonda hakkavad koos koalitsiooni tegema ja üritavad mõlemad oma oma olulisi ja oma valijatele suunatud punkte lepingusse sisse suruda. See see asi on kokkupõrkekursil ja, ja kokkupõrkekursil väga, väga mitmes otsas, et ühelt poolt, kui me hakkame vaatama, et, et mida siis tehakse jah, lastetoetuste tõus, väga pikalt räägitud teema tõus 45 euroni peale sellele veel seal on kõikvõimalikke neid väiksemaid toetusi, mida, mida samuti siis tõstetakse näiteks tõstetakse toimetulekutoetuse määra lapse osas null koma kahelt üheni ja, ja on veel palju selliseid väiksemaid asju, ka tulumaksu vaba miinimumi tõstmine on sees ja kui me nüüd teiselt poolt vaatame, et mida siis Reformierakond on sisse surunud, siis farmer erakonna poolt tulumaksumäära langetamine ühe protsendi võrra on, on sees siis no need on juba kõik väga kallid lubadused ja, ja kui nüüd siia juurde veel tuua veel see töötuskindlustusmakse määra alandamine siis ühel hetkel, kui me räägime siin juba aastast 2015 või 2016 siis järgmine valitsus on väga tõsiste probleemide ees, et kuidas edasi toimida, sellepärast et tõenäoliselt kuigi siin räägitakse nii-öelda sellest struktuursest tasakaalust, siis see asi võib jääda väga suurde miinusesse ja sellisel juhul järgmine valitsus peab kas tõstma makse või hakkama väga tõsiselt kärpima, selleks et, et ühel hetkel oma lubadusi kuhugi paigutama hakata ja, ja noh, kui me veel räägime siin siin ka avaliku sektori töötajatest või, või riigieelarvest palka saajatest inimestest, siis ühel hetkel tulevad nad ka oma küsimistega, Eino, mis siis, mis siis saab, kui majandus kasvab, aga, aga ühel hetkel külmu külmuvad riigi ja avaliku sektori palgad väga pikaks perioodiks, et et siin on selliseid küsijaid on väga palju, aga ühel hetkel, kui riigil võimalusi enam ei ole, siis tuleb hakata leidma kusagilt lisaraha ja, ja see on see küsimus, et kust see lisand Stahlis leitakse, instinkt peavad juba ise hakkama midagi kärpima, sest ega need kaks lubadust, et ühelt poolt vähendame riigi tulusid ja teiselt poolt suurendame nagu riigi kulusid, et need on selgelt vastandlikud lubadused ja kas Taavi Rõivasest ühes intervjuus maininud, et mingist paarisajast või 200-st miljonist eurost on, on, on käinud jutt selle hoolitseil koalitsioonilepingu puhul ja kuus kusagilt tuleb neil see raha leida. Et noh, ilmselt niimoodi miljon siit ja viis miljonit sealt nad kuidagi selle kokku nagu saavad, et. Vähemalt nad nagu kujutavad ette, et nemad saavad Mitmed analüütikud on juba aastaid rääkinud ju seda, et tegelikult Eesti vabariigis on raha küll. Küsimus on lihtsalt selles, et seda ei ole suunatud siht otstarbeliselt, et ühest otsast on laristatud, teisest otsast on kokku hoitud ja kui nüüd vaadata kas või Reformierakonna käitumist, kui veel aasta tagasi siin rahandusministriga eesotsas räägiti, et me peame jälle kulusid kokku tõmbama, meil ei ole võimalust, nagu ütles peaminister Ansip, nagu öeldakse, lennukilt raha külvata, siis nüüd selgus, et hops, rahapuu on kasvama hakanud, tuleb välja, et rahana eest olemas on vajalt nutikust, et see leida, et noh, et viis miljonit siit näpistada viis miljonit sealt ma tahaks küsida, et kus te ennem olite siis, miks ennem seda ei tehtud. Kui oli teil tugev koalitsioon võimul inimeste nurin oli, oli päris suur selle üle, et ei ole piisavalt, kas või neid samu lastetoetusi, eks ole. Oleks võinud ju siis juba leida, aga nüüd järsku kass Basilio Ma rääkisin ühe koalitsioonisaadikuga, kes on võib-olla tänases Riigikogu koosseisus üks kõige paremaid bilansi arvutajaid ja kes oskab rahanumbreid lugeda. Ja ma kahjuks ei saa seda seda sõna siin eetris kasutada, mida ta kulude-tulude tabeli kohta ütles, aga, aga ütleme nii, et see oli väga ebatsensuurne väljend. Ehk siis on koalitsiooni sees ka inimesed ise, kes saavad suurepäraselt aru, millega on tegu ja kui suur miinus riigieelarvet tegelikult ähvardab. Ja, ja kui see on eelnevalt ütlesid, et miljon siit ja miljon sealt, siis siis nendest üksikutest väikestest miljonitest ei saa suurt numbrit kokku peale selle väga palju küll ma ütlesin, oota, ma ütlesin, et nemad arvavad, et nemad arvavad, et kui me vaatame, kuidas ka aktsiisi puhul on räägitud sellest, et kui aktsiisitõus tuleb siis see esimene laekumine kindlasti juba, eks see sellepärast, et inimesed hakkavad vähem alkoholi ostma, on, on oluliselt väiksem sellest, mida prognoositakse ja kui me räägime siin ka ühest muuseas katteallikast, mis mind natukene üllatas, miks see sees oli nimelt eesti lood, too kuidas seda siis öelda, reklaamiõiguse laiendamine? Minu jaoks on küll küsimus selles, et olgu peale Eesti loto on üks koht, kus raha teenida, et paneme, siis anname või anname Eesti Lotole võimaluse ennast rohkem reklaamida. Anname Eesti lotole jälle selle võimaluse, et ta saab ajalehtede veergudel öelda, et järgmine jackpot on, on nüüd kolm miljonit eurot või neli miljonit eurot. Laseme tal seda massiivsemalt teha ja küll siis raha tuleb ka Eesti lotole, ehk siis inimesed hakkavad mängima lotot. Ja minu jaoks on küsimus selles, et kas riik ikkagi peab inimesi kutsuma üles hasartmängu mängima. Vaatame, koalitsioonileppes on punkt, mis räägib kiirlaenudest ja kiirlaenud laenude reguleerimisega seonduvast, et seda tuleb väga selgelt hakata reguleerima ja et seda ei tohi, seda ei tohi enam üldse sellisena väljastada, nagu siiamaani on seda tehtud, siis samal ajal riik ise sinna juurde kutsub inimesi üles või hakkab kutsuma üles hasartmängu mängima, et mängige, mängige ja, ja tooge meile raha. Tõenäoliselt pannakse sinna veel juurde, et ostes Eesti lotot, toetate Eesti kultuuri ja sporti aga samal ajal unustatakse ära see, et kes mängivad ja kuidas mängivad. Ma kaldun arvama, et väiksema sissetulekuga inimestel on kiusatus lotot mängida siiski suurem kui suurema sissetulekuga inimestel. Käies Royal Casinos toetate paljulapselisi peresid, eks ole, üleskutse järgmine võib olla, mis Eesti loto siis teistmoodi kasiinos mänginud. Aga see teistmoodi on ta selles mõttes, et kasiinos on võiduvõimalused suuremad kui lotot mängides. No päriselt alla. Ma olen kuulnud poliitikuid ka avalikus eetris ütlemas, et et aga mis selles siis halba on, nii ilus telesaade on kolmapäeva õhtul inimesed märgivad ristikesi paberi peale ja ja see on ju kõik nii armas, et miks, miks siis seda ei tohiks reklaamida. Et, et mõneti minu jaoks see küll arusaamatuks, et miks seda peab üldse selliselt selliselt esitama, et praegune regulatsioon on täiesti piisav. Ma arvan, et Eesti rahvas väga palju lotole ei kuluta ja kui nüüd minna ja hakata veelgi rohkem neid üles kutsuma lotomängimisele, siis noh, sellel võivad olla ootamatud tagajärjed. Ja, ja kui me vaatame, et, et laste rikkad pered hakkavad nüüd saama ka vähemalt esimese ja teise lapse pealt oluliselt rohkem raha, siis mul oleks väga kahju, kui see raha, mis on lastele mõeldud ühel hetkel näiteks Eesti loto kontorisse lähevad. Ta on mul väga kahju ühe asja, ma ütleks selle koalitsioonilepingu kohta veel, et kui sa alguses mainisid, et siin on palju huvitavaid ideid, et ma lugesin läbi selle lepingu ja ja noh, ütleme, detailides on seal tõesti midagi uut, aga laias laastus on see siiski selline, et parandame, tõhustame, analüüsime, jätkame, et mingit suurt pööret Küll, aga ma siiski juhiks tähelepanu näiteks demokraatiapaketile ja ma selle poole pealt tahaks kindlasti seda koalitsioonilepingut kiita, sest kui me vaatame, et mida demokraatia paketis lubatakse näiteks punktis üks, kaotame riigikogu valimistel kautsjoni erakondadele, kes osalevad Riigikogu valimistel esimest korda. Ja minu jaoks on see detail, mitte mingi suur asi, seda küll, aga, aga kui me vaatame, et kuidas riigikogu, kus arutati ka näiteks jääkeldri protsessi ettepanekuid siis ja rahvakogu ettepanekuid, siis noh, ma peaks ütlema, et see on ikkagi samm edasi. Et see vähemalt ikkagi loob mingisugustki mingisugustki võrdsust või võimalust uutele tulijatele poliitikasse siseneda või siis samamoodi ka üksikkandidaatide puhul selle künnise alandamine, ehk siis et kui ka üksikkandidaadi puhul nad saaksid riigikogu liikmeks, kui nad võtaksid täis 0,75 protsenti isikukvoodist, mis alandab seda künnist ja annab neile võimaluse ja samamoodi noh, mõistlik on ka see, et riigikogu valimisi, see see debatt presidendikandidaatide vahel võiks pikemalt, et aega toimuda, ehk siis et see ei selguks 24. tunnil, nagu me oleme näinud ka, see on ju tegelikult oluline asi, et selleks tuleb siin mõned mõned seadused ära muuta, aga, aga see annaks jälle midagi midagi juurde, et noh, sellised mu meelest selles demokraatia paketis on siiski päris mitu asja, mille üle võiks pigem pigem rõõmu tunda. Nagu siin vahepeal ma ei olegi nagu kriitiline ma siin ütlesin, nagu suures pildis, nagu Eesti liigub seda rada, mida ta on liikunud, et. Ma ei oleks päris sellega nõus, minu meelest on seal koalitsioonilepik lepingus siiski kaks suunda, mis oluliselt muudavad senist meie poliitilist käitumist. Üks on see suund kodakondsuse saamise lihtsustamisele ja ka topeltkodakondsusele. Hea küll, et esialgu puudutab see ainult tuhandet last, eks ole, aga siin ka tulevane haridusminister Oleg Ossinovski ütles eilses intervjuus aktuaalsele jõgi, jah, vabandust. Poeg aktuaalsele kaamerale, et edasisi samme kodakondsuse saamise lihtsustamiseks võetakse juba pärast 2015. aasta valimisi ja me ei tea, millised plaanid siin on. See on nagu üks asi, see on meie ja küll see, et see ei ole nagu põhimõtteline muudatus, aga suunama. See on jah, ütleme, et siin siin võib näha sellist potentsiaalset suuremat suunamuutust, et see ise veel nagu ei ole. Et ei ole aga, aga kuna Ossinovski ütles, et 2015, et siis on ja teine asi, mis ma tahaks veel, on see, mis võeti plaani, seesamasooliste abielu lubamine, see oli siiamaani Eestis täielik tabu. Seda ei julgenud keegi ükski erakond kilbile tõsta, et nüüd on see koalitsioonilepingus see suunavõtt sees. Ja aga ma tulen selle kodakondsuspoliitika juurde tagasi, et kui ma nüüd vaatan, et mida siis lubatakse, et need on ju mõistlikud. Need on mõistlikud lubadused, mida nad tahavad ära teha, et sätestame, et alaealiselt ei saa Eesti kodakondsust ära võtta. Et see on, on ju mõistlik? See esialgsed lubas, need on, see on, see on väga. Samamoodi, et üle 65 aastased kodakondsuse taotlejad peavad sooritama vaid suulise keeleeksami, jälle täiesti Ovaalne selles mõttes, et mis, et mis sa nendelt inimestelt ikka nagu 10, kui ta tahab selleks kodanikuks saada, las ta siis saab, võib-olla ta on juba oma valikud teinud, valinud vene kodakondsuse või või eelistab jätkuvalt seda halli passi staatust? Väga paljud, muuseas eelistavad täiesti teadlikult seda halli passi staatust, sest see võimaldab reisida mõlemale poole nii Euroopasse kui ka Venemaale. Aga kui sa saad Eesti kodakondseks, siis sul Venemaale reisimine muutub oluliselt keerulisemaks. Jah, aga kui seesama Ossinovski selles eilses intervjuus ütles, et tegelikult on sotsid võtnud suuna sellele, nagu ta ütles, ka, sõnastas selle põhimõtte, et mida rohkem on Eesti riigi kodanik, seda parem meie julgeolekut. See on täiesti vaidlus, vaidlusalune küsimus tegelikult, sest ka lõppeval nädalal on ilmunud päris mitu artiklit, näiteks Katariina Koort on kirjutanud sellesse, et tegelikult võib asi olla vastupidi. Et kui suvaline, kes näiteks Eesti riiki tegelikult vihkab, saab lihtsalt Eesti kodakondsuse, siis see on Eesti riigile tunduvalt suurem julgeoleku oht, kui meil on siin halli passimehi teatud hulk. Ja vaidlema ma siiski Jevgeni Ossinovski intervjuust tooks välja ka selle teise nüansi, et Jevgeni Ossinovski ütleb, et et nad ei ole topeltkodakondsuse poolt. Ehk siis see, mille pärast Venemaa praegu ka ju ju ka Krimmis ja Lõuna-Osseetias ja Abhaasias ju tegutsenud või oma tegutsemist on õigustanud, on ikkagi seotud nii-öelda vene vene kodanikega, kelle kaitsmiseks minnakse kohale. Kui neid Vene kodanikke, keda kaitsta, on vähem, siis on ka seda, seda põhjendust ja põhjust. No mis me liigume, liigume nüüd küll teisele teemale, kuid ütleme niimoodi, et agressor leiab põhjuse alati. Et on kodanikud, läheme, kaitseme neid ei ole kodanikud, läheme kaitseme neid, mis iganes, et see on, see on nagu sihuke sõnavaht. Et selles mõttes nagu näiteks ütleme, sellise agressiivse imperialistliku Venemaa vaatenurgast ei ole üldse nagu tähtis, kuidas nagu Eesti venelastega, mis nendest saab või mis nendega nagu toimub? Hästi, aga räägime pisut nendest nendest kingitustest ka, mida tehakse, et ühelt poolt, et lastetoetuste tõusust on nii palju räägitud, et sellest siin tõenäoliselt enam ei ole mõtet rääkida, ma arvan, et esimese ja teise lapse puhul see lapsetoetuse oluline tõus kindlasti on väga paljudele meeltmööda ja, ja sellega võetakse ka üks, üks märkimisväärne osa sellest diskussioonist, mis on siiani toimunud päevakorrast maha. Ma juhiks siiski tähelepanu sellele, et me selle koalitsioonilepingu järgi väärtustatakse rohkem esimest ja teist last. Kolmanda lapse toetuse tõus on, on vist oli viis eurot, kui, kui võrrelda selle praegu kehtiva seadusega, nii et see on selline suhteliselt tagasihoidlik tõus ja, ja, ja praegu on ikkagi väga selgelt nii-öelda lisaraha saamas need pered, kus on üks või kaks last. Ehk siis see ei ole väga selge sõnum paljulapselistele peredele. Et te olete, te olete tervitatud, et pigem siis vaadatakse ja need, kellel on esimene ja teine laps, kui on kolm last, et kas siis nendele nemad tahavad esimese ja teise pealt rohkem, aga noh, ütleme niimoodi, et aga kui aga sealt on see tõus väiksem, et kui me vaatame ja räägime siin paljulapselistest peredest, siis mina väidan seda, et alates kolmandast lapsest on pere kulutused oluliselt suuremad, kui on kui on näiteks esimese või teise lapse puhul, et kindlasti ütleme, et ja kui me räägime siin juba ütleme üle kolmelapselistest peredest 400 viielastelistest peredest, siis noh, nende kulutused on veel oluliselt suuremad. Nii et, et kindlasti siin edaspidiseks. Ma eeldaks, et diskussiooni või diskussiooni kese keskenduks ikkagi paljulapselist. Aga seal selles mõttes paratamatu. Et küsimus on ju nagu laustoetamises ja sihitud toetamises, et kui sa nagu toetad kõiki, siis noh, midagi ei ole teha, et jääbki nagu vähem raha selleks, et toetada paljulapselisi või toetada invaliide või otsida mingisuguseid konkreetseid gruppe, et nendele jääbki lihtsalt vähem raha, et et selle lapse toetuse tõusuga me toetame ka riigikogu liikmete lapsi ja pankurite lapsi ja kõiki-kõiki-kõiki neid tegelikult sadu tuhandeid, kellel tegelikult seda raha vaja ei lähe. No see ongi see raha külvamine lennukilt kuigi jah, paljud rahvastikuteadlased on öelnud ju, et kõige olulisem on sünnitada esimene laps. Et siis võib-olla tulevad ka teine ja kolmas. Noh, selles mõttes aga neid pankurite lapsi ei ole väga palju, ka neid ei ole rikaste inimeste lapsi üldse, on, on suhteliselt vähem, et me võime ju tegelikult ei ole järgmiste inimeste nagu lapsi, suhteliselt vähem rikkad sünnitavad isegi rohkem kui nagu rikkaid on lihtsalt vähe. Rikkaid on vähem aga mitte vähem, vaid vähe. Ütleme niimoodi, et kui meil on suhtelises vaesuses mingi 20 protsenti või 25 protsenti lastest, siis ja need ülejäänud ei ole, et siis näiteks ma ei tea Tegelikult on seal, saad mu pointist aru küll, et me jagame nagu raha kõikidele ka neile, kellel ei ole vaja seda raha tegelikult. Suunatud toetused on see põhimõte, mis peaks olema. Nii, aga kui ma nüüd vaatan edasi, et kus siis inimesed midagi võidavad, tulumaksuvaba miinimumi tõus 10 eurot kuus see teeb siis võitu kaks eurot kuus. Et see on tõenäoliselt rohkem selline punkti või linnukese tegemise koht, et, et näidata, et on soov tulumaksuvaba miinimumi tõsta. Tõenäoliselt te olete sellega nõus, aga nüüd tulumaksumäära langetamine ühe protsendi võrra, see on muidugi huvitavam küsimus, sellepärast et et ma lugesin siin ka Wiki aktivisti Karli Lamboti kirjutist postimehest, kus ta leidis, et, et ta ei saa aru, et miks sotsiaaldemokraadid on nõus talle tegema sellist kingitust, kuna tema on ettevõtja, võtab oma ettevõttest dividende välja ja langeb ka ettevõtte tulumaks, siis talle kingitakse aastas 5000 eurot, mida ta Nad ei taha, no sotsiaaldemokraadid on, teevad selle kingituse talle sellepärast et nad arvavad, et praegusel hetkel on sellisesse koalitsiooni minek neile poliitiliselt kasulik. See ei ole kindlasti nende nagu põhimõtetega nagu kooskõlas, aga kui neil läheb hästi ja kui see tõesti on neile kasulik ja, ja nad äkki näiteks võidavad järgmised valimised, siis Karli Lambot ei pea muretsema, sotsid kindlasti tõstavad tema makse ja veel nagu topelt ja veel nagu mitu korda, nagu teevad tagasi selle. Heldur Meerits ütles selle kohta väga ilusa lause, et see üheprotsendine tulumaksumäära langemine, et see on toetus vaesematele miljonäridele et nemad võiksid sellest siis ka midagi tõsisemalt võita, et tõenäoliselt lihtsalt palgatööd tegev inimene märkab seda, seda raha oma rahakotis vähe, aga, aga see, kes see, kes natuke rohkem. Samas samas ma samas muidugi kui ka ei ironiseeriks liiga palju selliste väikeste tulumaksuvaba miinimumi tõstmise või tulumaksu nagu langetamise osas, et eks nad nagu laias laastus näitavad nagu suunda, et et aastast aastasse nad on jah, võib öelda, et et nii vähe nagu võidad. Aga võrreldes ajaga ma ei tea, millal meil tulumaks oli, vaid 26 protsenti või tulumaksuvaba miinimum oli veel palju väiksem, et noh, nad on kogu aeg nagu liikunud, eks ole, selles suunas. Niimoodi samm-sammult ja kokkuvõttes ma usun, väga suured, väga suured summad nii riigi kui ka kui ka paljude üksikinimeste tasemel. Jah, koalitsioonileppes on veel palju huvitavaid punkte, siin tasuks juhtida tähelepanu sellele, et et selline varjatud soov kahetasandilise omavalitsuse suunas liikumisele on siin samuti kirjas, et kui me vaatame, mida nad ütlevad, et töötame 2015.-ks aastaks välja omavalitsusreformi kava, mille eesmärk on üheselt määratleda, millisel tasandil täidetakse, milliseid ülesandeid, kuidas kujuneb nende ülesannete elluviimiseks vajalik rahastamine ja näeme omavalitsusreformi olulise eesmärgina omavalitsuste maakondliku taseme koostöö süvendamist. Ja, ja noh, siit sellest viimasest lauses võiks juba hakata välja lugema seda, et võib-olla on ikkagi soov see maakondlik tasand teha, et see on selline, see on selline küsitav koht, aga teades, mida Reformierakond on rääkinud ja mida sotsiaaldemokraatlik erakond on rääkinud No ma veel kord, neil on aasta aega, nad ei tee midagi selle aasta aja jooksul, mis oleks väga terav, mis võiks väga palju vaidlusi tekitada, ühtegi suurt asja nad selle aastaga ära ideed. Lubadus ka erastamiseks on koalitsioonilepingus sees, kuigi kuigi väga häguselt kirjutatuna, nii et et võib-olla siis on oodata ka siin näiteks EVR Cargo ehk siis Eesti raudtee kaubavedude kaubavedude osas mingeid uudiseid? Lähme, aga räägime pisut personaaliast ka sellepärast, et siin viimased päevad on toonud huvitavaid uudiseid, sotsiaaldemokraatlik erakond on väga kiiresti oma ministrikandidaadid välja käinud, aga Reformierakond veel arutleb, ma saan aru, ühe ministri osas on, on veel nimi lausa teadmata. Ja kui nüüd vaadata seda personaaliat, siis siis meil ei ole teada, kellest saab väliskaubandus- ja ettevõtlusminister, see on üks uus ministrikoht, eks ole, üks olulisemaid väidetavalt. No neid uusi ministrikohtasid on veel, aga iseenesest juba need nimed on väga huvitavad, et siin on pisut nalja visatud ka selle üle, et et juba muuseas, on on tekkinud ka arusaamatusi, kui, kui mingitel avalikel esinemistel ei ole räägitud mitte sotsiaalhoolekande ministrist, vaid on räägitud sotsiaalse sidususe ministrist. Et, et ka seda nalja on juba juba tehtud, aga mis puudutab seda väliskaubandusettevõtlusministrit, siis minule teadaolevalt Reformierakond otsib sellele kohale inimest, kes ei kuuluks erakonda, kes oleks ettevõtja, kes oleks nii-öelda spetsialist. Et anda siis sellele uuele valitsusele ka ka mingit sellist joont, et seal on seal on mitte ainult poliitikud, vaid ka, vaid ka spetsialistid. Ja, ja muidugi hakkab veel veel silma selle valitsuse puhul. Puhul ma ei hakkagi rääkima sellest, et, et ministrikohtasid on juurde tekitatud. Me oleme siin kunagi rääkinud ka sellest, et majandus-kommunikatsiooniministeeriumi valdkond on nii suur, et, et võib-olla tuleks. Äkki loed kiiresti need nimed, kõik ülesse mälu värskenduseks kuulajatele ka need uued nimed. Väliskaubandus- ja ettevõtlusminister, kes on, keda me veel ei tea, aga tervise- ja tööministriks saab Urmas Kruuse siis sotsiaalhoolekande ministriks saab Helmen Kütt, et põllumajandusministriks saab Ivari Padar, keskkonnaministrina jätab, jätkab Keit Pentus, kultuuriministrina jätkab Urve Tiidus. Haridus- ja teadusministriks saab siis Jevgeni Ossinovski siseministriks. Justiitsministri kohalt sinna siirduv Hanno Pevkur, justiitsministriks saab Andres Anvelt, rahandusministriks saab siis jätkuvalt Jürgen Ligi ja taristu taristuminister tuleb sotsiaaldemokraatlikust erakonnast Urve Palo, kaitseminister Sven Mikser ja välisminister Urmas Paet. Et see on see, see on see praegu välja käidud nimede hulk. Ja muidugi kõige rohkem. Ja lisalai ka peaminister Taavi Rõivas, sega meelde, jääks lõpuks. Ja kõige rohkem on loomulikult laineid löönud Urve Palo, et et siin ei, siin ei saa nagu üle ega ümber. Ma ma nägin seda Delfi intervjuud, milles Urve Palo ütles, et tõenäoliselt Estonian Air lähebki pankrotti. Mina olin vahepeal puhkusel, et ei lugenud üldse lehti. Kui ma nendest ministrite nimedest kuulsin, siis noh esimene, kelle puhul ma nagu just mõtlesin niimoodi, oi oi oi Urve Palo see koht, kui nagu tema nimi tuli. Ja kui me eile nüüd vaatasin uudiseid. Urve Palo, see Estonian Airi kommentaar, et noh, valitsus pole veel ametissegi astunud, aga juba on tal väike nagu ämber jala otsas, et noh Natuke midagi sellist, ma kartsin. Ja, ja huvitav on see, et noh, kuna mul eile olin aktuaalses kaameras tööl, siis me üritasime päev otsa meie majandustoimetus üritas Urve Palo kätte saada. See osutus täiesti võimatuks, sest telefoni ta vastu ei võtnud, et keegi tema lähikondsetest teda meile ligi ei lasknud ja pärast ta muidugi jah, vabandas, eks ole ajakirjandusele saadetud sotsiaaldemokraatliku erakonna pressiteenistuse kaudu ajakirjanduseni jõudnud vabandus oli see. Aga mis oli nagu märkimisväärne, et et me saime siis kommentaari selle erakonna juhilt Sven Mikserilt tulevaselt kaitseministrilt ja, ja see oli ka päris selline kõnekas kommentaar, et et kui meie toimetaja küsis, et noh, et kas see nüüd tähendab seda, et selline nagu sa Mikk ütlesid, et ämber, eks ole, juba juba enne ministriks astumist jala otsas. Et kas see tähendab seda, et äkki see ministrikoht ei lähegi temale. Siis Sven Mikseri kommentaar oli umbes selline, et noh, anname aega atra seada, las läheb, ministeeriumi tutvub olukorraga, saab asjale pihta ja küll siis tulevad õiged otsused. Tulevad, lase naaseb. Laseme nagu siin mõne kuu jooksul tal veel mõned ämbrid teha, laseme mingisugust jama kokku keerata ja noh siis, kui ader on ära seatud, et siis võib-olla vahetame. Ja aga kui, kui te ikkagi vaatate seda Urve Palo intervjuud, mida ta andis Delfile, siis ta rääkis seal sellest, et ta läheb ministriks, et, et lahendada ära kõik Juhan Partsi ajal tekkinud probleemid, ta luges kõik need probleemid üles, mida tal on seal vajalik ära lahendada ja siis sinna sisse siis loomulikult see, et Estonian Air tõenäoliselt läheb pankrotti ja mina pakun, et et Urve Palo antud juhul seda intervjuud andes see oli, see oli väga väga sisukas intervjuu, ma ütleksin selles mõttes, et ta jõudis väga lühikese ajaga paari minutiga. Mölapidamatus võib ka veel väga palju rääkida ja, ja ma pakun, et selle intervjuu puhul Urve Palo ajas kaks olulist asja segamini. Et see, mis oli siis majandus ja taristuminister või majandus- ja taristuminister, jah, väga temasse majandus jube raskelt. Jumala rasked nimed on välja mõeldud. Majandused ja taristuminister ei ole rahvastikuminister, et kui rahvastikuminister pidi käima ringi ja kõigiga ainult rääkima, rääkima, rääkima, siis majandus ja taristuministri puhul kehtivad veel mingid reeglid, et sa pead siiski arvestama sellega, et mis keskkonnas see kõik toimub, millised on nende ettevõtete huvid, kuivõrd keeruline see olukord on ja nii edasi, et sellisel juhul tuleb ikkagi natukene süveneda ja natuke rohkem keskenduda ka, mis seal toimub ja ütleme niimoodi, et saab rohkem mõelda, rohkem mõelda ja tegu ei ole, nagu ma ütlesin, rahvastikuministri kohaga. Nii, aga loodetavasti siis me saame juba üsna pea need kõik ministrinimed teada ja esmaspäeval kuuleme ka peaminister Taavi Rõivase kõnet. Aga hakkame rääkima Venemaast ja. Aga Lauri äkki, kui juba juttu läks huvitavatele intervjuudele, et äkki oleks paslik siia otsa tuua ühe teise huvitava intervjuu õigemini mitu huvitavat intervjuud, mis ka sel nädalal meie avalikkuse ette jõudsid, ma mõtlen nüüd siin Edgar Savisaart ja tema intervjuud, esiteks, mis ta andis Moskvas ja teiseks, mis ta andis siin telekanalitele ja Delfile, kui ta oli jõudnud Moskvast tagasi, seal on ka ju Venemaaga seotud, et kevad tuleb ja Edgar Savisaar läheb Moskvasse. Ma ei mäleta sellist nädalat, mis oleks olnud niivõrd nagu kombeks öelda, tiine selliste väga huvitavate kurioossete intervjuude poolest, nagu, nagu see nädal on olnud, kui me sinna lisame veel noh nagu see Venemaa juurde läksid, liidame sinna ka Putini intervjuu, ehk siis esimene, mis see siis on Putini intervjuu iseendaga? Jah, Putini intervjuu iseendaga, siis. See nädal on tõesti tõeline intervjuude nädal olnud. Jah, aga. Tahtsid sellest Edgar Savisaare teemast natuke rääkida, siis ma pean ütlema, et ma vaatasin seda intervjuud ja ma, ma pean tunnistama, et mul oli kahju Edgar Savisaarest kahju jah. Vaata, milliste intervjuu ja ma mõtlen seda lennujaama intervjuud ja, ja ma vaatasin ja mul oli Edgar Savisaarest kahju ja, ja seda väga mitmel põhjusel, et kui ma mõtlen sellele, et mida siis Edgar Savisaar ikkagi tegi paarkümmend aastat tagasi, milline oli tema roll 80.-te aastate lõpu Eestis, mida ta tegi ja kuidas toona Edgar Savisaaresse suhtuti ja mida ta teeb täna, milliseid, milliseid suhtlusviise ta kasutab, kuidas ta suhtleb avalikkusega. Siis? Mõneti mulle jääb juba juba täiesti arusaamatuks, et miks ta seda teeb, et mulle meenub ka üks intervjuu, mis ma olen Edgar savisaarega lennujaamas teinud, mu meelest üldse need Edgar Savisaare lennujaama intervjuud ei ole väga õnnestunud. Aga, aga see toimus 2003. aastal, kus Edgar Savisaar samuti tuli siis lennuki pealt, et ma esitasin talle paar küsimust. Ja, ja, ja ka selles intervjuus ta valetas ja ta täiesti teadlikult valetas, ta nii-öelda ajakirjanikke üritas, üritas ka nendele kohta kätte näidata, kes tegelikult lõppkokkuvõttes tagantjärele me teame, et rääkisid ja kirjutasid tõtt. Ja nii edasi ja nii edasi, aga Edgar Savisaare käitumismustris on see olnud väga pikka aega ja, ja see, et ta on. Ta on sellise avalikkusega suhtlemisviisi valinud, on ühel hetkel tinginud ka selle, et ta on sattunud sellisesse situatsiooni nagu, nagu ta on mu meelest Andrus Kivirähk täna tegelikult seda Edgar Savisaare rolli või, või tema tema, seda situatsiooni on kõige paremini paremini sõnastanud öeldes Edgar Savisaare kohta, nõnda et Edgar Savisaar meenutab rohkem Euroopas elavat muslimi usujuhti, kelle pale on pidevalt pööratud püha linna Meka poole ja ümber musta Kaaba kivi tahaks ta sammuda, seal on tema tõeline kodumaa, paraku on ta sunnitud elama keset põlastusväärset lääne demokraatiat mille hüvesid ta küll kasutab, kuid ikka ja ainult Allahi teenimiseks, et see on siis Andrus Kivirähk täna Eesti Päevalehes ja ma pean ütlema ka, et lugedes nüüd neid Edgar Savisaare väljaütlemisi ka Moskvas ja seda kõnet, siis sealt kumab läbi selline soov, et et, et Edgar Savisaare hinnangul võiks, võiks esmane partner olla Venemaa, kellega siis Eesti ja Tallinn koostööd teeksid ja, ja võib-olla siis ühel hetkel kunagi kuskil taga on Euroopa Liit ja NATO, et ta näeb. Ta näeb Venemaad esmase partnerina, selle asemel, et rääkida sellest, et kuidas, kuidas Eesti tegutseb ja toimib Euroopa Liidus ja NATOs. Vaata, kahju tundmine, Lauri on poliitika ajakirjaniku puhul poliitiku suhtes ilmselt lubamatu luksus. Noh, mina tunnen näiteks kahju, kui ma olin, laps, saab haiget ka võõras laps saab haiget või mõni vanainimene murrab tänaval jalaluu, eks ole, et mul on kahju temast. Mul oleks kahju ka mõnest poliitikust, kes tõesti teadmatusest teeb mingisuguse asja, mille pärast ta pärast on sunnitud kahetsema ja kas või ka tagasi astuma. Aga mul ei ole kahju poliitikust, kes on ajanud ühte ja sama poliitikat juba 20 aastat vähemalt. Ja see, mida Edgar Savisaar nüüd tegi Moskvas ja see käitumine, kuidas ta nüüd käitus ajakirjanikega ei ole ju midagi uut. See kõik on ju olnud, see kordub ju aastast aastasse, ega siis see, et ta Moskvas selliste seisukohtadega esines ja ta teatas, eks ole, et et isegi teine ilmasõda ei ole nõudnud nii palju ohvreid eestlastelt kui paremliberaalne valitsus ehk siis 100000, eks ole, seda ennem ka öelnud, see ei ole tal esimene kord ja üldse. Aga noh, seal kontekstiaegseks just ütleme need sündmused, mis siin taga nagu tuleb, eks ole, märtsiküüditamise 75. aastapäev, eks ole, kui palju oli meil paadipõgenikke, kui palju siin mõrvati, äsja võttis Venemaa Krimmi ja veel üks asi jäi tema kõnest puudu, et noh, et tuleks nüüd ja vabastaks meid ka ära ja võrrelda nüüd seda sellega, et siit on lahkunud 100000 inimest, eks ole, kes on läinud ilmselt parema elu peale lihtsalt, sest piirid on lahti ja võrrelda hukkunuid ja küüditatuid, see on minu meelest. No pehmelt öeldes on see täiesti kohatu. Peeter, kus kohas sa sündinud oled? Siberis. Ma juhiks tähelepanu selles selles, et Savisaare väljaütlemiste reast veel ühele ühele faktile, et Savisaar andis Moskvas ütlusi ka RIA Novosti ajakirjanikule ja, ja ta ta ütles seal Krimmi referendumi kohta, et küsimus legitiimsusest või mittelegitiimsusest pole nii tähtis, peamine on, et inimesed tunneksid end hästi, oleksid rahul selle tulemusega. Savisaar ise ja Keskerakond ütleb, et Savisaar ei ole midagi sellist öelnud. Ja Savisaar ütleb veel, et RIA Novosti ajakirjaniku puhul tegu olevat siis olnud nooremapoolse naisterahvaga, nagu ta ütleb. Oli kas tegu kas provokaatori või jobuga. Nii ta ütles Eesti rahvusringhäälingu raadiouudistele, et minu jaoks nagu tekib ühel ühel hetkel see küsimus, et, et kui on nagu provokaatorid ja jobud seal Moskvas, kes tõlgendavad sõnu ja, ja üritavad savisaar et oma oma eesmärkide nimel ära kasutada ja tänava, ja me näeme ju seda, et Venemaa otsib igalt poolt ainult seda, et kust mingisugust toetust leida või kust leida mingisugunegi killukene, mis justkui nende poliitikat üldse vaja sinna Moskvasse minna, kui seal on provokaatorid ja jobud, miks. Ma korraks küsin vahele, et kas välisriikides on praegu Krimmi nagu seda referendumit ja nüüd Venemaa vist on, kas Süüria ja Põhja-Korea on seda tunnustanud või, või on keegi veel vä? On olemas jah, Põhja-Korea, Mongoolia, Venezuela, Valgevene, kuigi ka Valgevene teatud mööndustega Kasahstan, mis on mõnevõrra üllatuslik ja Armeenia Tallinna linn kui sinna nagu ritta rohkem minu meelest need ei ole hea, aga jätkuvalt Keskerakond ütleb, et Edgar Savisaar ei ole midagi sellist öelnud, et tegu oli siiski provokaatori ja jobuga. No vaata, see on huvitav, et noh, me oleme siin kõik intervjuid teinud ja, ja ja kuidas on võimalik intervjueeritavale suhu panna tsitaadina nagu mina lugesin seda trükivarianti RIA Novosti uudises, see oli pandud laadina, mitte ümberjutustusena. Et linnapea sõnul ja nii edasi. Et noh, kuidas on võimalik niimoodi panna uudisesse tsitaati, mida tegelikult ei ole, tegelikult peaks nüüd selle RIA Novosti ajakirjaniku üles otsima ja loodetavasti on tal see kuskil ka maki peal salvestatud. Seda võiks uurida nüüd täpselt. Nii aga räägime, räägime Krimmist, räägime Venemaast, räägime sanktsioonidest sellepärast, et et see nädal on toonud meile väga palju juurde, viimase nädala jooksul on, on Krimm kiirkäigul inkorporeeritud Venemaa osaks. See on toimunud paari päevaga ja Krimm on läinud. Jah, noh, Krimm oli juba tõenäoliselt enne seda läinud, aga, aga nüüd lihtsalt vormistati veel paberid ka tagantjärele ära. Igaveseks väga kiiresti. Seda tehti väga kiiresti. Lääneriigid on tasapisi hakanud Venemaale sanktsioone kehtestama. Peab ütlema, et USA on muuseas olnud vist aktiivsem sanktsioonide kehtestamine oluliselt Euroopa, et oluline meenutame siin raudtee juht Jakunin vist on saanud Venemaalt sanktsioonide osaliseks, aga Euroopa liidu USA-lt jah, USA-lt jah, USA-d ja, aga samal ajal Euroopa Liidu sanktsioneeritavate nimekirjas näiteks veel Venemaa raudteejuht ei ole, et siin on mitmeid erinevusi, et tõenäoliselt on otsitud ka pisut erinev lähenemisnurka. Sa Savisaar peaks kiiresti Jakunini veel viimasel Eestisse kutsuma, et äkki veel saab tulla. Nojah, võrreldes nüüd Euroopa Liiduga on USA võtnud kuulda Venemaa opositsionääride üleskutset, et kes peaksid seal nimekirjas olema, et need on ikka Putini lähiringkonda kuuluvad inimesed ja need, kes nagu öeldakse, saavad osa toitumisahelast ehk suurpankurid, suurärimehed pluss näiteks selline mees nagu Putini abi Vladislav Surkov, kes on üks olulisemaid Ta niiditõmbajaid Kremlis, et see on USA nimekirjas, siis siis need nõndanimetatud tuumas saadikud, kes Euroopa Liidu nimekirjas on, kuigi ka neid on USA nimekirjas. Nende kohta ju siin me alles hiljuti nägime, kuidas Riigiduuma liikmed olid ju lausa vaimustatud sellest, et nad sinna nimekirja lisamata sattunud ja palusid, et kõik võiks sinna nimekirja panna, see on nagu auasi nendele, see on nagu selline noh, nagu lahingukuulsuse nimekiri, eks ole, kui sa oled seal nimekirjas, siis oled kõva tegija, eks ole. Aga, aga selles mõttes jah, USA sõnumid on olnud tunduvalt kõvemat, liidame siia kas või Joe Bideni ütlused Varssavis, eks ole, kus ta lubas, kindlasti rõhutas NATO artiklit viis, tuleval nädalal tuleb Euroopasse president Obama isiklikult. John McCain, senaator on väga tugevasti. Narkein pandi ju Venemaa poolt muidugi vistel nimegi. Käin kindlasti ootab pingsalt, millal ta saaks sõita Venemaale. Et ta just ütles, et kuulsin siit McCaini intervjuud, et näed kevadpuhkus Siberis, jääbki nüüd muuseas üks huvitav seik olümpiamängude lõpetamiseks tseremoonialt. Kui sisenes USA olümpiavõistkond, siis hakkas ühel hetkel mängima ansabel Ljube ja kõlama nende laul Nebaliai Turaka Ameerika ja selles laulus. Neid sõnu küll otse ette ei mängitud, aga, aga kogu see, kogu see kogu see lugu ise oli täiesti äratuntav ja selline varjatud signaal Venemaa kultuuritundjatele ja Venemaa avalikkusele, kes, kes saab, tunneb seda laulu väga hästi ja kes saab sellest väga hästi aru. Ja selles laulus on muuhulgas ka sõna, et sõnad, et et võtame tagasi Alaska. Et selline selline varjatud torge või vihje Ameerika suunal olümpiamängudele tseremoonial, et ma arvan, et tänase päeva kontekstis asetub see konkreetne konkreetne asi juba täiesti täiesti uude konteksti. Ma ma tahaks kangesti selle, selle, selles saates ühe ühe mõtte siiski välja öelda, et kui me ka meie ajakirjandust loeme, siis üks kolleeg mulle ütles, et noh, täiesti masendav on lugeda ajalehti, kuulata Ta raadiot ja vaadata televisiooni, sest üks negatiivne uudis, mis on seotud Venemaa võimaliku ohuga, ajab teist taga. Et tegelikult on sel nädalal ilmunud ka paar sellist hoopis nagu, nagu teise vaatevinkliga seisukoht. Ühega esines kolmapäevases Postimehes, kui ma ei eksi, professor Rein Taagepera kes ütles, et see, mida Venemaa on ette võtnud, see on tema lõpu algus. Ma seda pikemalt lahti seletama. Ja teine artikkel, mis pärineb Soome professorilt väga healt Venemaa ajaloo tundjalt Timo Vihavainenilt, kes kirjutas umbes sama mõtte, et Venemaa on hauganud liiga suure tüki et selle Ukrainaga ta ilmselt oma hambad murrab ja ta ütleb niimoodi, et kui meil võrreldakse siin Putini Venemaad ja Hitleri Saksamaad, et see on täiesti ebakorrektne võrdlus. Et Putini Venemaa oluliselt nõrgem ilma igasuguste liitlasteta ilma igasuguste šanssideta saavutada ja okupeerida neid riike, keda tal pärast näiteks mingiks sõjategevuseks vaja on, on, on nullilähedane. Et ja, ja teine asi, me mäletame kõik, kui me saime siin, taastasime oma iseseisvust ja Venemaa täpselt samamoodi kehtestas meile blokaadi, kaupade, blokaadi, majandusblokaadi, blokaadi, sisuliselt, mis sundis Eesti ettevõtjad kiiresti orienteeruma lääne suunale. Ja siiamaani me oleme tänulikud sellest, et, et me suutsime seda ja, ja mida on nüüd Venemaa käitumine teinud Ukrainaga. Ukraina on läinud sisuliselt hüpanud üle mitmest etapist. Eile sai ta Euroopa Liiduga assotsiatsioonileppe poliitilise osa kätte, eks ole veel paar sammu ja, ja Ukraina on Euroopa liidus. See on kiirendanud Ukraina suundumist lääne, vastupidi Putini kavatsusele. Ta võib olla Krimmi äravõtmine, tekitab Ukrainas totaalse sisepoliitilise segaduse. Riik hakkab lagunema ja Venemaa suudab talle käpa peale panna vähemalt siiamaani. Praeguse seisuga on kõik läinud Venemaa plaanidele vastu. Üldiselt jah, kui me juhime siin tähelepanu, see, ma ütlen lihtsalt vahele, et. Aga me tegelikult muidugi ei tea, mis need Venemaa plaanid on. Üks üks kõige hullem asi on see, et tegelikult ju sinna Putini pähe ja tema nagu lähiringi ei näe. Ei no üks asi on plaanid, aga teine asi on ka võimalused ega, ega ega ei ole niisama lihtne tulla ja nagu öeldakse, NATO-st tankidega üle sõita. Jõud on liiga eba. Aga mis ta muuseas sellest George Sorose seisukohast arvate, kus ta ütleb, et kui nüüd USA võiks üritada nafta hinda langetada ehk siis oma reservidega välja tulla, et sellel oleks küll väga suur mõju Venemaale, see sanktsioon oleks Venemaale üldse võib-olla kõige karmim. Aga, aga ta ütleb, et Venemaa president Putinit ei tohi nurka suruda, sest siis ta käitub nagu oleks ta haavatud loom ja ründab vastu. No vaata, Venemaa presidenti ei ole mitte keegi nurka surunud, ta on sinna vabatahtlikult astunud. Talle meeldib see koht, kui me vaatame seda kõnet, mis ta pidas seoses Krimmi annekteerimisega siis ta ju sülitas ja sülgas terve maailma täis ta täiesti vabatahtlikult asetas ennast. No mina ütleks selle kohta paariariigi staatusesse. Aga ma küsiks siis teistmoodi, et et kas teie hinnangul on Venemaast saanud fašistlik riik? Et kui me vaatame fašismi määratlust, siis fašismi kohta öeldakse, et fašism on poliitiline ideoloogia, mis taotleb, taotleb rahvuslikele, kultuurilistele ja rastil rassilistele tunnustele tugineva ja ühe isiku juhtimise all oleva sõjalise tugeva riigi loomist. Mina passin, mainin taha sellistele küsimustele vastata fašismi üle nagu nämmutamine, see on selline, noh, ma ei tea. Samas, aga kui me vaatame, mis toimub, siis, siis ta vastab ju nendele kriteeriumidele välja arvatud siis režiimi tase on tasemel, rassitunnustele rõhumine aga, aga, aga teistel teiste näitajate poolest ta ju ta ju liigitub sinna alla. Nojah, kui arvestada seda, et ega nii palju fašistlike organisatsioone ja fašistlikke liikumisi maailmas vist ei olegi, kui Venemaal on on olemas ja, ja nad on seal täiesti tolereeritud, siis noh, erinevus on tõesti see, et ametlikult ei ole kurssi veel võetud. Selles suunas pole nagu kuulutatud ennast fašistlikuks. Fašistideks on kuulutatud vastasleeri inimesi, ukrainlased ja lääneriigid on fašistid. Kuulge aga püüaks arutleda nüüd, et mis siis edasi saab, et et lääneriigid on oma sanktsioone kehtestamas ja järgmine järgmine sanktsioonide laine algab siis tõenäoliselt pärast seda, kui Venemaa hakkab Ida-Ukrainas liigutama. Ma tegelikult just lugesin ühte sellist metauuringut, mis on kokku võtnud mitmeid teisi uuringuid ja see väidab, et majandussanktsioonid ajalooliselt, need ei tööta mitte kunagi. Mis ei tähenda samas seda, et need on nagu kasutud, et et sanktsioonid ise nagu väga harva või tegelikult ei tööta, et need selles uuringus toodi ainult üks näide, see oli kunagine Suessi kriis, kus majandussanktsioonid töötasid, aga muidu nad ei ole töötanud. Aga praegu neid sanktsioone on vaja vaja nagu tegelikult isegi mitte enam Krimmi pärast. Ma arvan tõesti, et Krimm on nagu läinud, et see noh, see ei muuda nagu mida iganes, mis iganes sanktsioon see enam nagu Venemaa otsust ei muuda organisatsioon sanktsioone, on vaja selle noh, mingi tuleviku pärast, mis iganes need järgmised käigud on. Nojah, ma siiski veel kord ütleksin, et minu meelest, kui nüüd nagu sa mainisid tulevikku tulevikku silmas pidas, siis ma ma ei nõustuks sellega, et Krimm on igavesti läinud, küll see ilm saab kunagi oma õige koha tagasi, nii nagu Lõuna-Osseetia ja Abhaasia ma ei räägi. Nagu igavesti läinud, et ma ei tea, igavesti, on väga pikk aeg. Aga ütleme niimoodi, et nähtavas nähtavas tulevikus on, pigem mõtlen seda Meid on juba hoiatatud ka selle eest, et me peame ise olema valmis sanktsioonideks, ehk siis Venemaa võib ise hakata samuti piirama kas lääneriikide või, või üksikud, et kas NATO või Euroopa Liidu liikmesriikide kaubandust ja, ja noh, siin on räägitud, et võimalik, et ka Eesti firmad, kes tegutsevad Venemaal, mis tegutsevad Venemaal, võivad võivad sattuda löögi alla, noh siin on räägitud ka transiidist, kuigi pärast pronksiööd on, on Venemaa suunaline transiit niikuinii pihta saanud, et kaubavahetuse numbrid ei ole enam võrreldavad 2007. aasta aprilli eelse perioodiga siis on välja toodud ka see, et meie kaubavahetusest 10 protsenti on Venemaaga, et seda ei ole nüüd väga palju ja Venemaa ei ole meie kaubavahetuspartnerite seas esikohal, aga, aga esinelikus küll ehk siis neljandal kohal. Et, et siin võib nagu meile meile tulla ka vastulööke ja noh, räägitud on ka sellest, et Euroopa suunal võib tulla vastulööke ja küsimus on nüüd selles, et kas Euroopa on valmis siin oma joont hoidma ja Peeter sulle kindlasti on pakkunud palju huvi see, kuidas käitub Prantsusmaa, kellel on Venemaaga väga suur relvatehing pooleli. No vot see, see keskpärane asi ongi nüüd Prantsusmaa kaitseminister, kes siin käis, ega ta ei öelnud, et nüüd loobutakse Mistral-laevade. Muuseas, ma siia tulles nagu mõtlesin, et äkki nagu see on isegi hea, et nad praegu veel seda ei ütle. Et äkki nagu on see hea, et Venemaa nagu toobri, et neil on. Et neid veel ähvardatakse sellega, et sest kui, kui prantslased kohe praegu selle ütleksid, et me ei müü siis nad nagu ma ei tea, kaotaks mingi kauplemisruumi või siis on Venemaa jaoks noh, asi on läinud, siis me võime järgmise sammu. Võib-olla, kui prantslased ütlevad, et me veel nagu mõtleme, see äkki pidurdab venelasi. Noh, eks kogu need sanktsioonid ja tegelikult ka ju nende Mistralide müük on ju rohkem selline ikkagi selline märgilise tähe tähendusega asi, et kas kehtestada sanktsioone või mitte, kas müüa või mitte, et noh, tegelikult noh, nagu sa ütlesid ja kas Venemaal on ju täiesti tegelikult suva nendest sanktsioonidest võib-olla Putini eesmärk ongi sulgeda ennast sinna riiki ja Venemaa relvastus on piisavalt võimas, võimas ka ilma kahe prantsuse laevata, nii et noh aga sõnumit tuleb saata, see on selge. Viskaks õhku veel ühe küsimuse, meil on 20 sõnumitega on sellepärast tähtis, et et mida tugevam on sõnum, seda, seda rohkem. Seda usutakse, et isegi kui praegu sanktsioon ei tööta, aga kui seda tehakse, siis kunagi tulevikus järsku Venemaa, nagu võib-olla enne Krimmi nad mõtlesid, et lääs alati tühjalt ähvardab, et nägite pärast Gruusiat midagi ei juhtunud, midagi nad ei teinud. Nii aga viskan nüüd õhku selle küsimuse, et kas meil on siia NATO vägesid vaja. No mina seda rääkinud ammu nagu mantrat juba, et loomulikult üks korralik NATO sõjaväebaas Ida-Virumaal oleks meie parim julgeoleku tagatis, aga ma tean, et see ei ole väga populaarne mõte. Võib-olla nüüd on, mine tea. Ma ma ei tea, ma ei ole mõelnud selle peale, et ma ei hakka praegu siin nagu noh, ütleme ei ega jaa, sest ma lihtsalt ei ole mõelnud selle küsimuse peale Ja kindlasti kujuneb huvitavaks ka see, et, et kuhu siis jõuavad oma diskussioonis Soome ja Rootsi seoses võimaliku NATO liikmestaatusega, ma tean, et, et täna ollakse seal veel pigem seda meelt, et neutraalsus on noh, olulisem, aga aga elame-näeme, kõik võib muutuda. Siinkohal paneme tänasele saatele punkti ja siin rahvateenrite stuudios olid Peeter Kaldre, Mikk Salu ja Lauri Hussar.