Ründame koos Hendrik Relve. Siis oma rännakutega maailma troopilistel saartel Borneol eelmises saates vaatasime seda, milline on andnud selle saare tõesti hiigelpikk, kümneid tuhandeid aastaid kestnud ajalugu ja täna vaatame seda, milline on tänapäeva Borneo, et millised rahvad siin elavad ja kuidas nad elavad ja mis on Borneol viimasel ajal väga palju muutunud. Üks näiteks on see, et siia on tekkinud väga rohkesti õlipalmi Istandike ja teiselt poolt on siin jälle arendatud aina kõrgemale tasemele loodusturismi. Ja seda loodusturismi saab arendada ainult siis, kui leidub palju rikkumata metsi koos haruldaste taimede ja loomadega. Ja vot, et kuidas need istandikud ja põlismetsad siis omavahel niimoodi konfliktis on, see on üks tõsiseid teemasid ja, ja teisest küljest ikkagi, et mis asi see õlipalm siis on, et miks seda siis aina rohkem kasvatatakse, selles katsume siin saates samuti selgust luua. Jah, selliselt kõlab siis poolne ja traditsiooniline muusika, täpsemini on see üks ansambel. Meis asub Beuforti linnakeses Beuforti linnak on hästi pisikene, õigemini küll asula seal kuskil Põhja-Borneo rannikualal sellel osal, mis kuulub Malaysiale. Ta asub Malaisia sabahhi osariigis just sealsamas, kus reisisin ka mina. Ja siin selles muusikas oli selgesti põhipillideks olid ju kungid trummid ja kõik need pillid valmistatakse praegusel ajal sealsamas sabahhi osariigis. Ja ühes külas kus valmistatakse just konge traditsiooniliselt ja hästi meisterlikult tasemel. Seal me käisime ka ise. See oli väga meeldejääv ja selle mulje, et ma tahaksingi siis kõigepealt jagada. Küla nimi oli, kõlab eesti keeles peaaegu nii, et keel läheb sõlme. Campung summa kapp. Aga selle väga keerulise nimme taga on tegelikult väga lihtne sisu. Kui see Malai keelest eesti keelde tõlkida, siis ei tähendagi muudkui konge valmistav küla ja selle, et sa just sinna külasse jõuad, sellest said aru juba seal küla piiril, seal oli varikatuse alla üles riputatud niuke ilmatu suur kong, noh rohkem kui inimesekõrgune metallketas selline. Ja seal taga olid siis talud ja igas selles talus iga pere valmistas siis konge igaüks natuke erinevalt ja erineva heliga. Aga ometi, terve küla olid siis niisugused nii-öelda kongi sepad võib niimoodi ütelda. Ja seal sain ma ka siis oma käega proovida, et, et kuidas, kuidas gongi heli ka on. Erinevatel nendel kongidel kongid on ju niisugused nagu suured üles pooles servaga metallist taldrikud. Ja keskelt on nad siis nagu niimoodi kuidagi kumeraks löödud kesklinnakunstnik, pisikene, kausike gene välja tahutud. Ja vot selline suur taldrikute seal trip buss seal niimoodi köite otsas varikatuse all. Kui sa lõid talle pihta siis erinevad kongid tegid väga põnevaid hääli ja väga erinevaid. Ja muidugi, mida suurem konks, seda madalam see heli oli. Ja mulle eriti meeldis, eks sellise poolemeetrise läbimõõduga kong nagu sinna külge lõid, siis ta kumises niimoodi pikalt madalalt, umbes nagu kirikukell niisugune noh, täitsa niisugune pühalik heli. Ja seal selles campunksuma Kapi külas olin. Et siis ma mõtlesin, et küll oleks vahva, kui saaks endale ühe niisuguse koju, et paneks, noh, ma elan seal maal, paneksin välisukse kohale üles, katuse alla. Kui külaline tuleb, siis annab kongiga märku, et see on küll niisugune võimas ja samal ajal väga ilus heli. Et see kostab küll igasse maja nurka ära isegi siis kui magad, sellist vägevat uksekella ei saaks küll kasutada seal, kus on asulad, et see segaks vist ikka naabreid päris kõvasti, aga mul seal maal omaette elamine, et, et sinna ta tegelikult sobiks päris hästi. No jäi see plaan katki, sest see kang, ta oli nisukene kola, kas suur raske etapp oleks mahtunud mitte mingi valemiga mu reisikotti ja meil oli enamik reisi veel sel ajal Borneol ees? Kole tülikas oleks olnud, aga, aga siiamaani on see noh, eks seal niukene pühalik heli kõrvades mul aga nende küla pillimeistritega, nendega me seal suhtlesime ja vaatasime, kuidas valmistamine käib. No tegelikult varasemal ajal oli kongide valmistamine nisugune meistrit, et saladus, et seda ei tohtinud üldse keegi pealt vaadata, see oli niisugune pühalik ja nii siukene, müstiline pilli valmistamine. Praegu on teistmoodi, praegu lausa kutsutakse pealt vaatama ja see meister, kes siis meile asja seletasid, oli muide naine. Tema seletas siis niimoodi, et tegelikult vaadake, vaadake, et, et siin on, sellel tegemisel on nii palju erinevaid järke ja need on niivõrd keerulised, et mul seda hirmu küll ei ole. Et siit need minu oskused ära varastati siis ta rääkis seda, et varasemal ajal olid kongid tehtud alati vasest. Vask on ju kohutavalt kallis, pillid olid ka siis meeletult kallid, et praegu on siis mindud, seda teed, tehakse kongid pronksist, et tuleb palju odavam ja kõla on peaaegu sama hea kui sellel vasest kongil. Ja siis ta näitas ka seda kõige keerulisemad, et osa selle pilli tegemisel, see on see kongi keskosa välja tahumine. No seal selle taldriku keskel seal on nagu niisugune väga ühtlane, järskude servadega kauss või, või unarusse ja seda taotakse välja erilise pisikese haamriga. Ja siis ta näitas, kuidas see käib, lubas meil ka proovida, et tuleb lüüa hästi lühikeste löökidega hästi kiiresti ja väga täpselt ja niimoodi väga visalt tundide kaupa, et ainult siis sa saad selle kausi seinad niimoodi hästi, ühtlaselt õhukesed ja samal ajal, et see ikkagi kuskilt katki ei lähe. Ja just sellest kumerusest või kupust seal kongi südamikus. Vaat just sellest pidise kongi kõla, sära ja puhtus täielikult sõltuma. Aga kui meie siis seal Borneol reisisime, siis meie alguspunkt oli kotta Kinabalu saan Borneo üks suurimaid linnu teisest küljest võrrelda teda seal teiste Kagu-Aasia linnadega, siis ta on tegelikult üsna pisike, ainult natukene suurem kui meie Tallinn elanike veidi üle poole miljoni. Ja see kotta Kinabalu asub siis just sellel Malaisia poolsel Borneol, noh, osal ja ta on selle saabahhi osariigi pealinn, siin sama osariik, kus siis juu asus kaase konge valmistav küla ja üldse Malaisia poolne Borneo on, on suhteliselt tihedamalt asustatud kui muu Borneo siin. Maapindala on kõigest veerand kogu Borneo saarest, aga elanik, kes on siin umbes kuus miljonit, nii et tervelt kolmandik kogu Borneo elanikkonnast. Ja enamik inimesi elab siin muidugi maal ja see rahvastik on siin hästi niisugune segarahvastik miks ta nii keeruline ja segane on, selle põhjused sai räägitud eelmises saates seal pornoajaloo teemadel. Aga noh, jämedas joones saab siiski eristada nelja niisugust suuremat etnilist rühma. Esimene nendest on siis need Malaisiast Indoneesiast sisse rännanud immigrandid enamasti viimastel aegadel tulnud väga suur osa inimestest Borneol aga teine on siis need hiinlased ja kolmandad need hindud, kes on ajaloo eri sajanditel siia juurde tulnud. Ja siis muidugi neljas etniline rühm, need jakid ehk siis Borneo tegelikud põliselanikud. Aga kui me nüüd reisisime, siis meie reisimarsruut oli niimoodi, et me alguses läksime otse sinna Borneo põhjatipu suunas sõitsime ikka oma 200 kilomeetrit mööda rannaäärseid maanteed ja siis jõudsimegi kohe Borneo kõige põhjapoolsema neeme tippu. Puu oli päris dramaatiline maastik seal hästi kitsas neem, kivine neem, ühel pool vasakut kätt, Lõuna-Hiina meri, paremat kätt suulu meri ja nende kahe merevahused lained, siis lõid seal neeme tipus vägevasti kokku ja sealt selles Borneo põhjatipust. Liikusime me siis juba ida suunas ka päris pikalt 400 kilomeetrit mööda Borneo rannikupiirkonda. Jõudsime siis juba päris Borneo idarannikule välja ja noh, vahepeal tegime siis ka niisugusi, puit käib nagu sisemaa suunas, põhilised läksime siis nagu nendesse põlismetsadesse põlismetsad on praegusel ajal reeglina siis rahvuspargid mis on hästi Põneva kireva elustikuga ja nendes metsades igas rahvuspargis me olime siis kohe mitu päeva selline meie reis oli ja seega saime jälle ka nagu selgeks, et, et kaks väga vastandlikku noh, ütleme niisugust elukeskkonda on siin näiteks on see rannikuala niukene suhteliselt tihedalt asustatud tiheda teedevõrguga põldudega Istandikega maastikud ja teine siis näed peaaegu puutumatut metsamaastikud seal kuskil rannikust kaugemal ja muljeid ma tahaksin siis esiteks kokku võtta sellest just sellest küla ja, ja põllumaastike kohta. Et seal on ikka niimoodi, et mõnedes piirkondades on ikka niimoodi, et kohe kümnete kilomeetrite kaupa on teede ääres pidevalt katkematut, majade read, need külad on külade külge lihtsalt kinni kasvanud väga tiheasustus. Ja siis kohati on jälle niimoodi, et siis küladel on vahet sees, et vahepeal on mingisugused siuksed, metsased, künkad, kad ja nendel küngastel ei ole mitte kunagi looduslik mets, see on alati inimese kasvama pandud, hästi tüüpiline näiteks eukalüptipuud, need Austraaliast pärit hästi kiirekasvulised puud jäid, siis kasvatatakse puhtalt niimoodi nagu tarbe pärast. Külas on puit vaja aga siis seal orgudes, madalamas osas, seal oli siis alati külast ja seal ümber siis ka need põllud ja kõik muu. Ja miks niukene jaotus oli, et alati madalamates osades külad ja kõrgemal nihukesed metsaistandused, see põhjus on lihtne. Külad on alati seal, kus on piisavalt vett, et selleks, et siis pidada põldu ja ja kariloomi. Ja kui nüüd mõelda, et millised need ja külad olid, noh iseenesest ju porno nimise saar kõlab ju kuidagi salapäraselt ja põnevalt, et sa mõtled, seal on midagi väga eksootilist. Need ranniku külad seal ei olnud küll mitte midagi eksootilist. Nad olid just sellised, nagu ma olin näinud väga palju Kagu-Aasias, sellised madalad majad, mõnikord puust, sageli ka kivist katus, mingisugusest tehismaterjalist, tihti näiteks plekist. Nii et noh, see küla ilme väga selline, mitte midagi erinevat, võrreldes muu Kagu-Aasiaga ja külade ümber, põllud, karjamaad, vahel ka niisugused suured söötis alad, mis olid jäetud kosuma ka väga tüüpiline pilt tegelikult kogu Kagu-Aasia osas ja, ja põldudel siis muidugi kasvamas kõige rohkem riisi, sest kriis on ikkagi ka Borneol siin see kõige tähtsam põhitoit. Ja noh, see, mis võib-olla inimestele, kes pole kunagi troopikas käinud, tundub imelik, aga mina olin seda varemgi näinud, et nad riisipõllud seal troopikas on ju sellised, et et ühel põllul siinsamas koristatakse parajasti ja siinsamas kõrval, teisel riisipõllul on juba ris koristatud, kolmandal parajasti pannakse need riisitaimi kasvama. Nii et kõiki neid riisipõllufaase, sa näed samal ajal samas kohas täiesti kõrvu. Ja põhjus on ju selles, et see kliima on siin niivõrd ühtlane, et saaki saab aasta ringi ja ühe aasta jooksul saab sellel kõige paremal osalesin rannikualal Borneol kätte isegi kolm riisisaak. Ja jällegi seal Sisemaal karmimates oludes on teisiti seal ka põlde ja külasid, aga sealsed riisipõllud suudavad siiski kasvatada ainult ühe saagi aastas. Ja Need, teised, mis seal põldudel kasvamas, olid need kultuurtaimed ka niuksed, päris klassikalised ka mujal Kagu-Aasias jälle meile, eestlastele eksootilised ja ja sageli ka tundmatud ja väga vahelduvad, aga noh, põhiliselt oli seal näiteks palju seda bataatiast maguskartulid, Sis hirssi, tubakapõlde oli suhkruroopõlde ja ikka nii edasi. Ja oli ka karjamaid ja seal oli loomi, kõige rohkem oli veiseid. Aga need loomakarjad nüüd ei olnud kunagi kuigi suured, nii et paistis, et see karjakasvatus siin Borneol ei ole nii oluline nagu mõnel pool mujal siin Kagu-Aasias. Ja muidugi majade ümber tsiplimas seal natukene kanu ja, ja hulkumas üksikuid koeri ja ja, ja kogu see noh, see küla ilme, ta oli küll hästi tänapäevane. Aga teistpidi oli ta küllaltki selline, noh, ütleme oli näha, et see rahvas siin neelab ikka suhteliselt peost suhu, et umbes. Põlde nii palju neid kariloomi, et ise elad ära, aga üle ja midagi ja seda niisugust selle pealt mõtlesin mingit tulu teenida, niisugust asja? Ei siin Borneo külades niisugust asja küll näha ei andnud. Et see oli, see oli hästi niisugune tavaline, suhteliselt vaene elu ja jõukusest on elu väga kaugel. Aga sealsamas Borneo, nendel kultuurmaadel oli ka niisuguseid väga uhked ja suurejoonelisi tarbemaid ja need olid siis reeglina just need istandused suured istandused, teinekord hästi korrastatud. Need olid siis näiteks kookospalmiistandused, kakaoistandused, kautsjon, kiis, taandused, täpsemini siis küll Heweeaa puuistandused. Noh, neidki olen ma troopikas varem näinud, aga kõige rohkem istandustest, need olid ikkagi just need õlipalmi istandused ja vot neid ma tegelikult polnudki varem näinud ja siin oli neid kohe väga-väga palju. Ma olin lugenud päris palju õnne Bornale, tule vot sellest, et siin on see õlipalm tohutult tähtis istanduste taim ja et ta selles mõttes ütles nii heas kui halvas mõttes tähtis heas mõttes selles mõttes, et annab väga palju tulu halvas mõttes selle poolest, et ohustab siinseid. See aga noh, igal juhul kindel on, et seda õlipalmi siin tõesti on hakatud just viimastel aegadel tohutult palju kasvatama ja peab olema väga tähtsaks põhjus, miks teda siis niimoodi siin soositakse. Ja kes õlipalm siis ikkagi on, et kui päris otsast alustada. Botaanilises mõttes on ta nimi aafrika oli palm, sest neid õlipalmiliike on veel teisigi maailmas. Ja see Aafrika õlipalme kassa sugugi Aasiast, aga saab hoopis Lääne- ja Kirde-Aafrikas looduslikud siiamaani. Aga sealt on teda siis hakatud mujal troopikas istandikes kasvatanud tema ja see põhjus, miks teda kasvatatakse, noh, see on juba ütleb välja see tema nimi. Tema viljadest saab loomulikult palmiõli ja need on ikka tõesti, ütleme kogu taimeriigis ikka ikka lausa fantastiliselt õlirikkad, nii et et umbes 50 protsenti selle vilja kaalust, moodustabki õli ja eri tüüpi õlisid saadakse sellest samast õli palmist. Igalühel on eriomadused. Neid kasutatakse erinevates valdkondades. Aga nad kõik on praegusel ajal maailmas kõrgelt hinnata. Ja näiteks sellest samast õlipalmiviljast selle viljalihast saab näiteks hoopis ühte ühesugust õli ja seemnetest jälle teistsugust õli. Ja maailmas on nende kasutusvaldkonnad no tohutult laiad. Noh, sellest võiks pidada lausa omaette loenicu nihukese paaritunnise väga-väga jämedas joones. Praegusel ajal maailmas on siis lausa lõputult kasutusalasid palmiõlil esiteks toiduainete tööstuses, teiseks kosmeetikatööstuses ja kolmandaks energeetikatööstuses ja kui nüüd, kui mõelda kasvõi selle peale, et mis meil siin Eesti poodides on, meil on väga palju tooteid, kus on kasutatud tatud sedasama palmiõli. Kui mõelda näiteks toitudest, siis näiteks need snäkid, igasugused, mida poes on igat sorti, seal on väga tüüpiliselt kasutatud just sedasama palmiõli või siis näiteks võided, määrde, võided või siis näiteks maiustused, mitmed maiustused ja isegi lemmikloomade toit näiteks mitmete kassitoitude hulgas on selliseid, kus on päris palju kasutatud seda palmiõli kui mõelda kosmeetikatoodete peale, mis meil siin poodides on ja millel tingimata on kasutatud palmiõli. Need on näiteks sellised mitmesugused seebid. Või siis ka huulepulgad. Väga tüüpiline huulepulga tegemisel on üks koostisosa ikka seesama palmiõli, selleks on omad väga tähtsad põhjused, miks teda eelistatakse teistele õlidele. Ja noh, kui rääkida palmiõlist biokütus üllatusena, siis see on ka niisugune globaalselt väga nõutav kütt, tus ja teda peetakse üheks maailma ulatuses. Eks kõige olulisemaks biokütuseks tänapäeval lausa niimoodi. Nii et, et üks on kindel, sellel palmiõlil on kogu maailmas väga laialdane nõudmine. No ja kui on laialdane nõudmine see tähendab seda, et siis neid õlipalmi Istandike tasub kindlasti kasvatada ja praegu ongi maailmas niimoodi, et nende Istandlike pind on kogu maailmas kogu aeg laienemas. See oli siis ikese Borneo rahvamuusika Malaisia-le kuuluvast Borne osast ja vot just seal selles sabahhi osariigis, kus meiegi ringi liikusime, vaat seal on just need palmiõli istandused hästi tüüpilised sealsetele maastikele. Ja kuidas need üldse sinna Malaisiasse said nad istandused ja kuidas nad laienesid. Selle lugu on ka tegelikult tublisti üle poole sajandi aasta. Vana esimesed istandused rajati siia juba isegi enne sõda, aga veel ka pärast sõda. Paistis, et, et see on üsna mõttetu setu taim, et ta andis vähe toodangut ja pealegi õlipalmiistandusi kimbutasid igasugused haigused. Aga siis läks niimoodi, et Malaisia valitsus võttis ise selle teema Ma väga laialt ja lausa riiklikul tasemel käsile. Ja siis lood tehti juba 1956. aastal omaette niisugune riiklik agentuur ja selle eesmärgiks tehti siis see, et eriti tootlike õlipalmi Istandike aretamine ja, ja siis nende õlipalmi Istandi propageerimine kogu Malaisias. Ja see organisatsioon on väga hästi rahastatud, ta tegutseb siiamaani väga võimsalt ja väga tugevalt mõjutab Malaisia elu. Ja seal muidugi üks eesmärk oli ka siis tegelikult ju see, et et kui see õlipalmiistandus nii palju tulu toob, et siis ta ju annab ka suurepäraseid võimalusi maarahvale tööd leida ja tulu saada, et kogu Malaisia rahva elujärg paraneb selle tõttu. Ja tegelikult, kui mõelda, et kus Malaisias see õlipalm kliima poolest kõige paremini kasvada saab, siis on just nimelt see Borneo osa siin Malaisias. Ja, ja siin ongi siis siin sabahhi osariigis just eriti on see, ütleme viimase paarikümne aasta ka on see õlipalmiistanduste pindalana täiesti plahvatuslikult kasvanud ja, ja kui me näiteks nüüd liikusime nendel saare teedel seal väga tihti, see oli nii, et mõlemal pool teed kilomeetrite kaupa silmapiirini välja ainult õlipalmiistandused ja ja noh, kui ta nii tähtis taim siin on, siis muidugi läksime seda vaatamas, oli väga lihtne peatud, lihtsalt tee ääres kinni lähed istanduse väravast sisse, seal keegi sind isegi ei kontrolli, lihtsalt vaatad seal ringi ja, ja uudistad, et, et see on täiesti lubatud. Ja nii me seal siis uudistasimegi. Ja kuidas ta siis välja näeb, see istandus? No ütleme, ma räägin just sellisest, mis juba andis seda toodangut, kus siis need palmid olid juba sellises vanuses, et nad kandsid vilja. Siis tavaliselt oli seal need palmid, nii umbes kümneme trikõrgused nagu mõelda üldse puu pikkuse peale, see ei ole üldse väga kõrge. Noh näiteks ka kookospalmid on palju sihvakamad kõrgemad. Aga jah, need õlipalmid olid niuksed, madalad nihukesed, mosaiad, jämedad missugused, ja siis tüvi pesa nagu järsku ära ja sealt siis igas suunas hästi, igasse ilmakaarde kaardasid hästi niisugused lopsakad palmilehed. Ja vot sealt sealt lehtede vahelt sealsamas tüve juures oli näha niisugusi suuri oranz kobaraid, noh, ikka tõesti suurini pooleme meetrise läbimõõduga. Ja vot need olidki siis väärtus, mille pärast neid Istandlike tehakse, need olid siis õlipalmiküpsete viljade kobarad. Ja iga selline kobar sisaldab ikka sadu vilju. Ja nad on seal niimoodi tihedasti rivis üksteise kõrval, iga vili on umbes niukseid, ploomisuurune ja hästi kohe kirkalt nisugune, oranzi värvi. Ja siis me nägime ka seal Istanud, kus nagu puude all teinekord niisugusi hästi pikki latte ja lati ots oli seotud, selline suur nuga tõesti suur niukene vikatipikkune lausa ja siis meile seletatud, et see on nüüd siis see riistapuu, millega võetakse neid viljakobaraid sealt puu otsast alla. Et see tehakse niimoodi, et algul lõigatakse selle pika lati otsas noaga nagu maha need lehed, mis on ümber selle viljakobara ja siis lõigatakse juba viljakobara vars, Mahase kopsutab sealt alla, niukse tõsisem, aga ta on suur ja ta on raske, see on umbes nagu kartulikotid, kaalub keskmiselt nii 20 kilo ja siis ühe puu all oligi selline seal maas, selline kobaras, me läksime seda muidugi vaatama ja näpuga katsuma ja ja tõesti, et villad, nad olid, õlirikkad, no nad silmaga vaadates juba, need olid kaetud niukse tõesti sihukse läikiva õli kihiga, dotse nõretasid õlist ja siis, kui panid selle sõrme sinna vilja vastu, siis kohe silmapilk oli su sõrme peal niisugune hästi sihukene. Noh, vedel nisugune, läbipaistev õlikiht. See oligi see looduslik palmiõli. Aga muidugi, sellisel kujul teda veel ei kasutata, et et meile siis räägiti nii, et iga päev sõidapsi buda läbi, siis traktor viskab need suured viljakobarad, et sinna järelkärusse ja need viiakse siis siinsamas, kohe siinsamas juures asuvasse tehasesse, et see on siis palmiõlitehas peab väga kiiresti tegutsema, sest pidi olema nii, et kui see viljakobar seisab juba rohkem kui 24 tundi, siis läheb õli raisku, et seda ei saa enam kasutada. Ja sellepärast peab alati olema selle istanduse terit tooriumi peal juba see õlitehas. Ja tegelikult oligi nii, et näiteks kui me sõitsime mööda maanteed seal tihti niimoodi, et vaatate eemal on niisugune silmapiirini ulatuv Dow istandus ja tingimata sealt keskelt ulatuvad välja nihukesed pikad korstnad ja sealt otsast pahvip suitsu taeva poole, et seal siis tegelikult toodeti neid erinevat. B palmiõlisid ja nad pahvisid ööd ja päevad ja kui mõelda, et see toodang on ikka tõesti tõesti väga-väga mõjuvalt suur, et et oleks Eestis mõni selline kultuurtaim, mis nii palju toodangut annab, palmipuud hakkavad siin vilja kandma juba kuueaastaselt ja kannavad järjepidevalt kuni 30 aasta vanuseni. Ja siis, kui seega on täis, siis raiutakse need puud maha, pannakse kohe uued asemele, jälle kuu ja aasta pärast hakkavad vilja kandma. Ja nüüd need palmid õitsevad ja viljuvad pidevalt aasta ringi. Nii et kogu aeg saab sealt neid küpseid viljakobaraid terve aasta ringi. Ja see toodang on niimoodi, et ühe hektari kohta siin palmiistanduses toodetakse üle kuue tonni seda väga hinnalist palmiõli. Ja kui nii võtta, siis tõesti tasub kasvatada, et õlipalm on tõesti üks suur raha. Ja kui nüüd selle Borneo rahvamuusika, sest tal on mõelda, et kuidas need kunagised Malaisia niukesed, väga kõrged ambitsioonid palmiõliga siis tegelikult Ta on teostunud, siis need ongi saanud toeks ja tõesti on praegusel ajal niimoodi, et need õlipalmiistandused annavad tohutu tule hulgale Malaisia maarahvast nii-öelda tööd ja elatist. Ja Malaisia ise on nüüd maailma üks suurimaid palmiõli toot, vaid et selles mõttes natukene imelik, et ise ta on pärit Aafrikast. Aga praegu enamik ülipalmiistandusi asuvad just siin, Malaisias ja muide ka Indoneesias. Nii et just viimastel aastatel on Indoneesia läinud isegi Malaisias mööda oma õlipalmiistanduste hulgaga ja need kaks riiki, Indoneesia ja Malaisia toodavad praegu kogu maailma palmiõlist üle kolmveerandi. Nii et tõesti võiks öelda, et see on ju õlipalmi edulugu. Ja muidugi sellel samal õlipalmiistanduste on siis teine niisugune tõsine varjupool sest need istandused on praegu laienenud, noh, niisugune meeletu kiirusega just nendes Kagu-Aasia osades, kus on seni olnud kõige suuremat rikkumata troopilise vihmametsaalad. Need on just eriti Borneo saar ja siin kõrval ka väga suur Sumatra saar ja just need põlismetsad on pidanud väga suures osas taanduma nende õlipalmiistanduste ees. Ma näiteks olen näinud niisugust kaart ehk et seesama Borneo saabahhi osariik 40 aastat tagasi ja praegu täiesti tundmatuseni teine kaart. Et siis 40 aastat tagasi oli peaaegu kogu see osariik kaetud rikkumata troopiliste metsadega ja praegu on selliseid metsi järel vaid üksikute niisuguste roheliste saart, tähendab. Ja need rohelised saared on täpselt sellise kujuga, nagu on need siinsed Borneo rahvuspargid, nii et tegelikult läks niimoodi, et igal pool, kus metsad ei olnud kaitse all, raiuti nad halastamatult maha. Ja see kõik juhtus ainult mõne aastakümnega, nad lihtsalt pühiti sealt minema. Ja selle asemel tulid siis küla asendused ja istandused. Ja eriti just õlipalmiistandused. Ja, ja see teema, et kuidas need põlismetsad otsekui pühi võetakse eest ära väga suurtel aladel sealkandis see ei ole enam ainult üldse Malaisia ega Indoneesia teema, see on rahvusvaheline teema ja seda teemat Ongiga kõlanud praegusel ajal lausa rahvusvaheliselt väga tugevalt. Sest need maailma suurimat looduskaitseorganisatsioonid, nad on ikka hästi-hästi sõnakalt kutsunud siis kogu maailma üldsust kaasa rääkima sellel teemal ja eelkõige just protesteerima selle põlismetsade kiire kadumise vastu. Et näiteks kutsutakse üles boikoteerima kõiki tooteid, mis sisaldavad palmiõli. No see on ausalt öeldes paras pähkel kõigepealt jõudnult tuleb siis selgeks teha mis nad siin kas või Eesti poodides kõik on, aga noh, see on muidugi võimalik, seda saab sealt isegi välja lugeda selle etiketi peal. Ja see teema on niisugune hästi laialdane, kui näiteks internetiski vaadata, seal on hästi palju ridamisi niisugusi, emotsionaalseid kampaaniaid, ikka sellel samal teemal. Ja tüüpiline on niisuguse kampaania puhul noh, niisugune piltlik plakat, et seal siis ühe poole peal on siis need igasugused palmiõlitooted niimoodi kuhjas ja teisel pool on üks Orangutan, üks väga gram näoga Orangutalis. Tarongutan on siis Aasia suurim inima. Ja Saarangutan tõesti, tema ainsad looduslikud elupaigad saavad olla just nendes Borneo ja Sumatra põlismetsades ja tõepoolest, kui mõelda niimoodi lihtsalt suures plaanis, no niimoodi piltlikult siis ongi see ju tõsi. Et ühele hästi suurel kaalukausil on siis kaks poolt ühel poolel on siis need tohutud õlipalmiistandused ja palmiõlitooted ja teisel poolel on ainult arengut on vaid kõik see haruldane elustik, kes elab seal Borneo ja Sumatra väga haruldastes metsades, mille sarnaseid ei ole mitte kusagil maakeral. Ja et need metsad on ainuvõimalik elupaik nendele rohkele hulgale loomaliikidele, kes seal elavad ja selle koha peal ma tahaksin selle tänase saate ka lõpetada, et see on just selline mõtlemise koht, et siit saab ise nüüd järele mõelda, et mis Borneo tänapäeval on ja, ja palju laiemaltki veel, et kuidas need maailma asjad üldse kulgevad ja, ja ka seda, et kuidas mina kuidagi seda mõjutada saan. Siin on, mille üle järele mõelda. Aga niisugune sai siis tänane saade tänapäeva Borniost sealsete inimeste eluolust õlipalmiistandustest ja Borneo muutuvatest maastikest. Aga järgmises saates Läheme kella ta jakkidele sellele Borneo kõige iidsamale põlisrahvale. Vaatame, millised on nende kombed, millised on nende kultuur ja üleüldse, kuidas nad tänapäeval hakkama saavad. Rändame koos Hendrik Relvega.