Viimane raamat teie sulest on ilmunud 1990 soli ateljeed tööde kaks ja nüüd siis tuntud ja tundmatu koori ja aastal 2003. Üsna pikk vahe, mis te need viimased aastad teinud olete ja. See on tõesti kümmekond aastat ateljeed üldisest ja ma olen vahepeal olnud rohkem käinud ehk Soomes kuulnud siin. Ja hakkasin siis maalima maal ja siin me oleme sellega varemgi tegelenud ja maalisin portreid soomlastest põhiliselt iga korraldasin ate Nõmmis. Eesti eks liiblis 100, näituse. Helle puhul oli ka niisugune väike pidulik väljaanne. Selle tegin 97.-st aastast. Ma olen kümmend, Sanomate kolumnist. Vormis iga kuu nagu tuleb teha sinna lugusid ja ja siis ma kirjutasin ka esimese soomekeelse raamatu. Selle raamatu pealkiri oli ennem mängu naabury. Ja noh, siis hakkasin vaatama siin neid vanu vanu mappe ja väljalõikeid ja ja 2002. aasta algul päris kirjutasin niisuguses heas tujus mõned mõned lood sellest korist, keda ma juba nii-öelda päris lapsepõlvest saati teadsin ja õigemini mina teadsingi ta lapsevanem, kas päris noorena, kuna me elasime samas majas vabama toimetusega korjeri tööl ja minu isa oli ajalehe fotograafia sai ametikorteri, see on täpselt see Oleviste kiriku vastasmaja, kus on oli trükikoda, vaba maa, trükikoda ja hiljem punane ja siin ma tegin väikese stiili ja sisu näite ja läksin kultuuriministeeriumisse. Kuna oli kuulutatud välja antakse stipendiume loominguliseks tööks, siis oli niimoodi triasi, läks sellepärast sujuvalt, tuli palju naisi ja üks mees asjad olid niimoodi, et mal. Jõgi, Kaevats kõigepealt, kelle juurde ma selle ettepanekuga läksin. Raamat teha, minu ettepanek oli teha raamat tundmatu kori. Minul oli palju neid Väljalõikeid ja mälestuse juures hele just sellest ajast, kui tema kuri töötas vaba maa juures. 20 aastat. Maaelust oli seal ja isa oli muidugi need väljalõiked kogunud ja mina olen mingil määral seda materjali kasutanud ka oma diplomitöö juures kunagi, aga aga noh, seal käsisem alla sajaleheküljeline diplomitööle muidugi ei ole midagi. Ühesõnaga Mall Kaevats toetas seda mõtet, et teha nende stiili ja sisu näidete põhjal ja toetas siis reetmekargessori. Ma ei tea, kas siis juba oli asekantsler või olnud 2002. aastal. Ja Sirje Helme, kes oli kunstikirjastuse juhina andnud minu raamatuid varem välja ja ma saingi stipendium ja see andis mulle niisuguse töörahu, et ma sain pool aastat rahulikult kirjutada. Siis tegelikult see protsess esimesest mõttest ideest aasta alguses 2002 kuni raamatu ilmumiseni 2003 ei olnud ju väga pikk, mõnel ikka võtab mõnikord kümmekond aastat, aeg-ajalt mõni raamat ilmuks. Leping sai sõlmitud entsüklopeedia kirjastusega. Märtsis ja septembris oli mul raamat valmis käsikiri üle antud raamat, käsikiri üle antud. Ja muidugi noh, see oli väga kena, sellepärast. Et Hardo Aasmäe tuli kohe selle raamatu mõttega kaasa ja mul oli vaja näidata talle ainult praktiliselt paar näidet nendest piltidest, mis raamatus on. Raamatus on näiteks 208. leheküljel niisugune pilt, kus Konsati päts sihib Jaan Tõnissoni pilti. Ja sellest sellest sai nii palju nalja, sest analoogia oli meil olemas juba kus, kus Mart Laar sihtis Savisaare pilti ja ja sellest sai nii palju nalja, noh, naer, nagu vabastasime ta enam mingisugust tõket. Käsikiri oli valmis. Arto Aas mõttes niimoodi, et ma võtan need nädalavahetuseks kaasa. Ja siis uuesti kokku saime siis ta tõi sinna paar noort toimetajat. Eks neile, et noh siin ma tutvustan, tema on peegli õpilane Juhan Peegli õpilane, see ütleb teile juba kõik. Nii ma siis sain niimodi raamatu teha. Et näete, siin ei ole toimetajadki raamatut. Seda ma panin tõepoolest tähele, et toimetajatele On keeletoimetaja, kes olme on netotoimetama nooretamata, kõik väga tublid. See kadri, Kasemets, kunstnik oli Riina uisk ja teostus. Anu Ristmets. Jaa, skaneerija Ants Martin Tombak. Tähendab. Kogu selle tööprotsessi jooksul ei olnud kordagi niisugust asja, näiteks laos maja või keegi oleks käskinud midagi, kui palunud midagi ümber teha või midagi soovitanud teisiti või midagi välja jätta. Täielikult usaldati autorit igas küsimus. Nii et see on niisugune. Pöördu täiesti haruldane kogemus. Et niimoodi võib, võib ühte raamatut teha ja küllaltki mahukat ja suurt raamatut, kus sul ei tehta mitte ühtegi ettekirjutust. Miks sai nüüd lõpuks ikkagi selle raamatu pealkirjaks tuntud ja tundmatu kori? Ja mina läksin nalja, mõtlesin seda, et mul on niisugust materjali, mida ei tunta, tuntakse, jaga materjali, mis on seotud just kaudiga, silmus juba teatust esimest korda. 1928. Ah et mul on palju niisugust materjali ja ma sain stipendiumi ka selle peale tundmatu korri. Aga Hardo Aasmäe ütles niimoodi, et access uuesti tuleb selle materjali juurde ja kes seda materjali paremini tunneb, kui, kui sina niimoodi paneme pealkirjaks tuntud ja tundmatu vory, võtame paremiku, sealt kaudist ja veel mõnest väljaandev nõel nagu rohkem. Neid asju on avaldatud ja ja teeme niisuguse ja teeme suurema, vat minul ei olnud selle vastu midagi. Niimoodi tuligi see, see niisugune pealkiri tundmatu asemel tuli tuntud ja tundmatu. Ja ma vaatan, et muidu Aasmäe ettepanek oli, oli väga õige. Tee alustada seda raamatut sellise mõttega ma nüüd nii umbes peast tsiteerin, et iga eestlane tunneb Tammsaaret, Tuglase ja Underi ja täpselt samamoodi tunneb iga eestlane ka goritse nimi, ütleb iga eestlase jaoks kohe midagi. Ma julgen teile vastu vaielda, selles mõttes, et minu põlvkond võib-olla veel gorit teab, aga minust järgmine põlvkond? No vast ehk ei tea, ehk need päris noored eestlased täna enam korist ei tea ega ei tea midagi. Ei tea, kes ta oli. Kui palju me noored ütled, jäävad esimesest Eesti Vabariigist nad teavad näiteks seda, et president oli Konstantin Päts, aga nad on juba siis ajavad silmad suureks, kui öelda neile, et päts oli tegelikult kaks aastat president praktiliselt, eks ole, 38 kuni 40. Nii et ega see mingi vabad ei ole, et nad ei tea midagi. Aga noh, seda võib-olla suurema suurema omiga nad tutvuvad sellega, näevad, et siin on väga palju niisuguseid asju, mis otseselt puudutab ka meie tänast päeva. Ja noh, igasugused inimlikud nõrkused ja, ja kõik tõusitlikus ja see on ju sama, mis sama, mis oli esimese vabariigi ajal. Minu arust oli üldse see kunstnik jäänud aastakümneteks teenimatult unustusse. Me oleme siin oma uues Eesti vabariigis kõiksugu asju minevikust meelde tuletanud ja üles korjanud ja, ja uuesti trükkinud. Aga minu arust see on vist praegu küll see tuntud ja tundmatu kori on üks üks esimesi. Jah, noh, kori saatus oli üldse niisugune traagiline, et minu teada pole, pole ühtegi tema juubelit tähistatud. Kuid ta sai 50 ja siis oli üks okupatsioone, kui ta sai 60 sigari, teine ja ja niimoodi, et ühesõnaga ei tähistatud teda ei tähistatud seda nõukogude ajal ega tähistatud teda saksa okupatsiooni ajal on juba kord niisugune tema niisugune kurb saatus. Lamulasin päris lõpus ütlen, et tal on isegi isegi hauasambaga on isegi kurb. Kurb lugu, et sealt pealt on k-tähed ära tatud. Need pronkstähed, mis seal oli vist kaks korda isegi ära kangutatud, isegi seal ei ole saanud rahu. Korjan maetud siselinna kalmistule. Üks asi on see, et te olete lapsepõlvest saati kooriga seotud olnud ja sealt on teie huvi tema tööde ja tema loomingu vastu. Aga veel, miks teile korini meeldib? No ma ei tea perekonna vigasest, kuna ta oli isa, parem kolleeg, vaba maa. Ja peale selle ma ise natukene olen tegelnud ka joonistamise, maalimise ja algul ka karikatuuriga huviga selles mõttes selle suuna pealt tuli aga aga korist oli meil just nii palju, nii palju juttu kodus ja et ta muutuseks omamoodi legendiks. Ja kuigi meil oli see nokaut kodus, mida ema ei lubanud, küll vaadata seal rumalaid pilte sees, aga sellest hoolimata sellest hoolimata sai vaadata, teame, millegipärast saime vennaga piltidest aru ka. Väga sümpaatne inimene ja, ja ma ei oskagi muud. Nii-öelda mul oli nagu omal kogu aeg kripeldab, et temast peaks midagi, midagi tegemist, teed olid niisugused omamoodi legendid, paljud asjad, need siin on kirjas ka keegi teine pole kirjutanud ja mida praegu enam vaevalt et keegi eriti ei mäleta, ma ei teagi eriti, tema kaasaegsed kes midagi temast mäletavad, on muidugi veel. Paul Luht, vein ja mees tellib Rometi parve teavatuda lilli. Prohvet oli noorte hääle toimetuses kui, kui kori töötas seal edasi pärast nõukogude võimukest või juunipööret. Aga tegelikult ei ole palju neid inimesi, kes võiksid midagi mäletada. Seda tänuväärsem on olnud teie töö selle raamatu väljaandmisel. Aitäh selle intervjuu eest, Martti Soosaare, loodan, et teie raamatu esitlus. Täna läheb kõik kenasti.