Kõiges selles, kuidas Eduard Kuuse puutus kokku kolmerevolutsiooniga, ei ole erilist kangelaslikkust. See on lugu lihtsast reavõitlejast, ajaloo, pöördeliste sündmuste tormistel päevadel. Ja ometigi ei peaks olema üleliigne tuua kuulajateni killukesi sellest, mis ta läbi elas, kaasa tegi ja tähele pani. Sest ehkki neil päevil oli temasuguseid palju, on neid tänaseks ümmarguselt pool sajandit hiljem vähe järele jäänud. See oli pool tosinat aastat enne käesoleva sajandi algust ka Eduard, teil endal oli pool tosinat aastat ilmas elatud, kui tuli tööga tutvust sobitada. Ja ametit muudkui tulid, aga järgemööda. Seapoiss, karjapoiss, aiapoiss, suvesulane. Ning käes oligi 1905. aasta. Või siis umbes seitsmeteistkümne aastane. Ma töötasin siis suvel Mõniste mõisa aias, isa oli mõisa karjamees. Minu tädi Boy kooliõpetaja oli suvel Peterburis kursusel ja oli seal tutvunud vene revolutsionääride. Siis kui vallamaja juures mitmed koosolekud olid, valiti tema sinna Tartu koosolekule maameeste esindajana, maamees tõesitena ja mul oli niimoodi, et ma oma selle tädipoja ülesandel käisin veel kōik ülavillavabrikus ja vii ribasid alus teadeid viimas või nii modo. Aga siis mis seal olid ja kuidas see oli, seda ma ei teadnud ja tädipoeg isegi ütles, et kui ma ütlesin, et, et mis asi see kõik on, nii, ega ta kommuni ei usaldanud ja võib-olla mõtles, et neil ei ole veel nii noor, vaid nii, et ega ma ju ei lastele kõike kõneldamis mõised ja. Peeti plaane, mis peeti, aga ega Mõniste kandis midagi suurt korda saata jõutudki. Mõisnike hirmutamiseks pisteti põlema mõned suured mõisa küünid ja poisid, keda vanemate meeste saladustesse pühendatud leidsid teist laadi protestifarmid. No seal meie noored poisid olime, käisime mööda mõisat, seal laulsime igasuguseid revolutsioonilisi laule, mis tollel ajal marseljeesi laulsime ja moonutatud kirikulaule. Näituseks oli niisugune üks, ma mäletan, eile oli ärkadeni võmmid riividvad ja uksest sisse murda, püüdvad. Kui aga ilmusid pärale karistussalgad sisejäetud kahe silma vahele ka Eduard kuuse kodupaika. Kõigepealt tunti huvi muidugi Eduardi õpetajast tädipoja vastu. Taolisi haid. Läänemetsa vallamajas ja traguunid olid juurde sõitnud, piiranud maja ümar ja ohvitser, siis kaheksa meiega läinud sinna tema korterisse küll, kas sa oled Andrei? Lähim Baum, kuidas ja olen, olid Tartu korduvalt olin. Et sa oled surma maitsetud, toodi ta sealt välja esimese telefoniposti juures lasta maha, see oli 28. detsembril 900, samal aastal. See mälestus jäigi niimoodi, võib-olla. Peaaegu eluajaks. Ja kui varemgi tundis Eduard võimumeeste ning mõisnike vastu nii-öelda seisusekohast vaenu, siis sellest sündmusest peale jäi tale terav okas südamesse. Seda enam, et ei tapetud lihtsalt keegi lähedastest vaid ka inimene, kelle abiga oli Eduard kirjatarkust omandanud haridust, mis jäi saamata enamikule temasugustest. Ent siis järgnes üsna kohe sündmus, mis lükkas Stokast veelgi sügavamale. Ükskord tulid ikka meile ka need tragunnid karistussalgad, karistussalgad ja ma ei saanud isegi sellest aru, kuidas see juhtus, et juppe oli seljast maadamatut ree peal pikali ja keegi nüpeldanud mul õieti juskui tuli, põles seljas. Aga siis mõned ütlesid, et 15 mõnetlased 20 hoobi on andnud, seda ma õieti ei teagi, aga nii palju, et need veriseid oli seal veel üle aasta oli seljas tunda või näha. Aga tuli edasi orjata ja kätt rusikasse pigistada võis üksnes salaja. Esimene maailmasõda tabas Eduard Kuuse tsaariarmeest aega teenimas. Seega tee rindele oli väljaspool kahtlust. 26 kuud ma olen kaevikutes istunud, sain kõvasti seal haavata ühe korraga seitse haava ja sain põrutusega veel nii niukene. Selle ajani ma vasaku kõrva peale midagi ei kuule ja siis paranesid pikkamööda. Pikkamööda muidugi see asi paranes ja seal siis veebruarirevolutsiooni ajal teenisin endise saare äärise ihu, Grenoderi polkus, kulid, vabrikutöölised teatama sellest ja ette ja ühel oli veel väike punane Libki oli käes, kepi otsa pandud, läksime meie käsi salli. Käisime Tauria palees ära. Et me ei ole selle olukorraga rahul, mis on ja et me mingi oleme tsaarivastased. Aga kas see tulnud imelik välja? Pidite tsaari ihukaitseväelased olema ja ta oli see sellepärast oli ka niimoodi. Seal olid kõik okei, mulle rindemehed, kes nägid juba seda kõike oma silmaga ras oma silmaga, need raskused üle elast keikivalid haavatuid ja näitab seda rindel oli vot niisugune juhtum veel ükskord ma mäletan, kuskilt toodi miski veike ajaleht, kus oli öeldud niimoodi, et BMW hallit sangarit, mõned ei ole rahul sellega politseinikud ja kõik, et mispärast neid ei saadeta rindele, et nende töö, nende teenistus ei ole mitte kergem kui teie oma siin rindel selle teie kaitsta isakest tsaari välisvaenlase vastu, aga nemad teevad seda ja see on palju ohtlikum veel. Kaitsevad teisemise vaenlase vastu, soldatid muidugist väljendasid selle peale niisuke sõnadega, mis muidugi trükimusta ei kanna ja, ja mis siis edasi sai? Kastaja ellu muutus ja tuli siis pärast veebruari nii palju muutus oli ennegi oli kuidagi nagu vabamalt, aga siis üldiselt tahtsid küll nagu ohvitserid ja kõik seal ülemused, et kõik oleks nagu vanaviisi. Päris avalikult nad ei saanud seda teha, aga muuhulgas siis valiti soldatite komiteed pataljoniga. See, kui muidu oli valitud ja mind valiti selle komitee sekretäriks ja komitee esimees oli ukrainlane Haliferenko. Pataljoni soldatite komitee sekretäriks valimise eest oli Eduard tänu võlgu omameelsusele ja muidugi ka tädipojalt omandatud haridusele sest isake tsaar polnud suutnud niigi palju vaimuvalgust levitada, et tema Krasnodari tuleks lugeda, kirjutada mõistnud. Üheks soldatite komitee ülesandeks pärast veebruarirevolutsiooni saigi sellepärast ka soldatite õpetamine. Meil Eesti grupp oli Grenteeribolux, õige palju eestlasi oli, siis ma olin selle Eesti grupi esimees valitud käes ilmus Eesti ajaleht Edasi Petrogradis. See oli see Tikab ristide tänaval, siis kutsuda ohvitseri tänavaks, poisid käisid seal järjest seal, saime seda lehte ka meie polgu kõrval. Ime meditsiiniline instituut oli, seal anti meile üks auditoorium küks kooliõpetajast. Külakooliõpetaja oli siis sealses kirjatarkust õpetajast soldatid, kes tahtsid ja siis väljastatud. Kutsusime ka kõne nii, aga mõned tulid ise omal soovil, näituseks. Niukene valge Karla võis olla Jaan Piip pärast hiljem korralik tegelane. See tuli varadesse, ta rääkis tolleaegsest rahvusvahelisest õigusest, niisugune see õigus oli, seda ma ei mäleta. Praegu. Mulle tuleb veel meelde, oli niimoodi veel, et ühes saalis olid eestlased kokku kutsutud, kes elasid Leningradis või siis Tedrega, et ja ja seal siis olid jällegi need eesti kodanikud, tegelased olid Jüri Vilms seal sees, Peep oli seal ja kes ikka tahtsin teada saada, et missugune peab kindlasti olema. Nad rääkisid veel niimoodi, et Eesti peaks olema nii umbes niisugune vabariik nagu on Prantsusmaa, Ameerika ja nii, aga seal olid siis töölised, oli hirmus vastas ja ma mäletan ühte. See oli Vaabinast pärit veel üks jaan siis käia demedaid, vot meil ei ole tarvis seda, et tarvis, et oleks sotsialistlik olukord Eestis. Siis Jüri Vilms ronis veel viinate sinna kuskile ülesse, niisugune kõrgem koht oli ja ütles, et et kui tee taha niisuke ajast vabariiki, nagu on majal koost Kuubal, teie see samale toode, see uue riigikorraealiseks äriks töölegi minessaa oma riigikorraga, kui sa tahad, et kaoksid ja nii nad läksidki ära. Palutud külalisteks olid aga bolševike kõnemehed, kelle hulgas Eduard Kuuse mälestust mööda oli kõige enam balti meremeeste vormis revolutsioonilisi võitlejaid. Ja lõpuks saabus see kauaoodatud hetk, mil avanes võimalus näha revolutsiooni suurt juhti ennast. Lenin, ma nägin tema tuleku päeval väljamaalt Soome vaksalis, tähendab sfäärin endale aprillipäevadel ja see oli aprillipäevadel ormee pulka julgevad kuigi kaugele, kas te saate teadvusele tulekust on ja see, see oli ikka teada, sinu kogunes väga palju rahvast ja sa oled üleüldse, oli väga palju seal ja töölisoli palju ja siis muidugi hilja oli, see asi läks pimedaks ja lõppude lõpuks ikka tuli rong ja ta hakkas sealt välja tulema, ma olin õige ligidal seal. Siis ta ütles veel midagi, et poi tuled, nii vahvad mehed, et teiega võtta kas või vanakuri võtav Sarri Stenni. Soomusauto peal sa rääkis, siis ma olin juba õige kaugele, sellepärast et uutel, nii paljud ei saanud kuskile sinnaseni ligidale tikkuda. Peaminister ütles ikka seal lõbused, elagu sotsialistlik revolutsioon. Sündmused arenesid edasi, jõudusid koondas ka reaktsioon etcorniilovi diktaatori unistustele pinda luua hakati revolutsiooniliselt meelestatud sõja loosi Petrogradist välja saatma. Viimaste hulka arvati ka Krasnodari pataljon, kus Tennis Eduard Kuuse. Alguses saadeti pataljon Tallinna, siis sealt veelgi kaugemale Pärnu. Aga kui kontrrevolutsioon arvas, et selle pataljoniga on nüüd rahu majas, siis eksis ta kibedalt. Pärnus hajus pataljon lihtsalt laiali ning grupilisi sõideti Petrogradi tagasi. Lõbuks oli pataljon enam-vähem terves koosseisus jällegi revolutsiooni teenistuses. Ja maailma ajaloo pöördulisemat hetke ei olnud enam vaja kaua oodata. Tyleri meeste kaudu olid siis juba enam-vähem teada, et tuleb ja siis nii et igalt poolt tulid algad kokku smulina juure muidugi täies varustuses püssid ja padruni tões ja näituseks soomusautodemeelsed tulid oma autodega muideks sinna meie grupile Grennedele grupile, nagu ma mäletan, anti ülesandeid vallutada öösel muidugi teistega, Michaelus, venelaste onn, Mihhailovski Junkers, Utšis jonkrottegool juhitavale kuul, tarvitses tulevased ohvitserid välja, mõisnikud, rahameeste pojad olid seal, neid oli muiste oli läinud muidugi talvepaleed kaitsma käega, mis seal olid, võtsid ka veel kõvasti vastu. Sama kergelt või veel vähesema vastupanuga toimus võimu ülevõtmine ka Petrogradi ülejäänud punktides. Ja just see tegi lihtsale rea võitlejale, nagu raskemakski tol ööl toimunu tähtsust täies ulatuses hinnata. Ning kuis võikski ta taibata, kuivõrd põhjalikult oli relvastatud ülestõus ette valmistatud kuivõrd oskuslikult õigesti valitud ülestõusu alustamise moment, kuivõrd hoolikalt suhtutud revolutsioonilised, relvastatud ülestõusu kui kunsti. Just sellepärast oligi revolutsioon võitnud ja jäädavalt. Vanade tsaarivägede eksisteerimine endisel kujul oli kaotanud mõtte isegi siis, kui nad asusid revolutsiooni poolel. Lakkas olemast ka pataljon, kus teenis Edward kuuse Cesastus punakaarti, kes sõitis koju. Eduard kuuseni jõudsid teated esimesest eesti kommunistlikust pataljonist kellele oli usaldatud valveteenistus revolutsiooni südames, Smolinais. Sinna läks ka Edward kuuse. Ja et ta oli sõjaliselt erialalt sidemees, siis oli seal seda teretulnuna. Seal siis oli meil niimudete, vedasime neid telefone, sellepärast linna telefon ei olnud just korras kõik ja siis olid oma väljatelefonid meil iga linnaosa, kus olid meile linna staabid tähendab maailma ja linna jäära pideva ja niimoodi tasuta koha ja eraoma nagu see põllutelefonidega. Ja oli seal oma oma riiki, keskjäängi oli siin muljas olemas. Suurim lugu oli seal kõik Tallinna töölised, mäletan, seal oli vot see side. Lülimees oli keegi lint, loom oli siis mäletan viile, seal haigitatsiooni kõnesid pidamas käis habemik, oli niukene iikmelt. Kippastud, neid mehi, mehi ma mäletan veel. Ja millal siis need valveülesanded seal seisid, seal olid nii mudu, peamiselt oli. See seisneb postidel ukse juures ja iga ukse juures oli kaks meest, oli väljas, seal oli väga range, seadus oli olemas, igaühe käest pidi küsime tema luba ilma loata elast, ilma eila eellaste, mitte kedagi sisse, aga ütleme, kuleerinud tuli, kas tema käest küsiti luba? Lenin, püüd ei olnud see kunagi nii sobivai küsida, aga ikkagi täise näitas seisund küll, aga siis kui Lenini juhtus mööda minema, siis ei tahtnud seda käega tyypase ant, seda põlevkivide ars. Ükskord oli seal kuskil nagu trepikojas, meil oli õige mitu meest, Eesti oli seal koos nagu ajasime, teadis ta tundis korraga järeldused, kuidas eesti poistel käsi käib. Noor ja ei ole midagi, aga siis keegi ütleb, et vot me oleme siin, aga siis meie kodumaa on jällegi sakslaste käes nagu ta aasta sajandeid olnud leeninduste heidad, kauaks sinna jääjad. Sakslased ja köik revolutsiooni vaenlased kihutatakse välja ja teie olite siis selles meeskonnas niikaua kui valitsus kehas, kas, kui valitsus Moskvasse kolis, kuna siin hästi romoslik pataljon läks endale seljarindel. Veidi aega oli toas vaikne. Kui lahkusin, lülitas Eduard, kus sa sisse raadiovastuvõtja. Kuulsin veel Vittoni tuttavat häält. Moskva raadio teatas Andrea Nikolajevi ja Pavel papovitši kosmoseretke edukast lõppemisest. Olin just sel päeval juhtunut Edward kuuse poole külla tulema. Ja kohe välgatas peas loetud mõtte ajalehest et esimese stardipaiga kosmose vallutamiseks lõi oktoobrirevolutsioon. Ning nagu praegused lennud kosmosesse on mõeldamatu ilma paljude lihtsate töömeeste tubli tööta. Nii kindlustas võidu oktoobris sadade tuhandete lihtsate rea võitlejate kindel ning otsustav ühinemine revolutsiooniga. Eduard kuuse oli olnud üks neist.