Olen sündinud, ega muidu mind ei olekski. Olen töötanud, ega muidu ma ei elakski. Olen uurinud, ega muidu ma ei teakski, mis on tõde, tõesti, on öelnud maestro, Eesti koorimuusika grand old man Richard Ritsing. Praeguseks peame temast rääkima kui olnust. Kaheksanda juuli hommikul lõppes 91 aastat kestnud pikk, kirev ja rikas elutee. Richard Ritsing, kauaaegne dirigent ja muusikaõpetaja, laulupidude üldja aujuht, üliõpilaslaulupidude Gaudeamus, kena kombe algataja. Juhatas oma eluajal kolmekümmet, kolme koori ja kümmet orkestrit. Mitme lehekülje pikkune on loetelu tema loomingust. Erudeeritud inimesena, talletaste oma rikkalikus kogus kõik Eesti rahvaluulekogumikud, luule, antoloogia, kirjanduslood ja täiusliku varasemate eestikeelsete muusikaõpikute kogu. Eesti esimeses suurvormid ja meie tuntumate heliloojate noodikäsikirju. Lootusetu on kõiki tema väärtkogusid üksipulgi üle rääkida. Ta oli mees, kelleta olnuks kogu meie kultuurilugu märksa vaesem. Pilv üle taeva laotas end ja udu sajab maha. Ja öise linnu vaikne lend kaob kauge metsa taha. Nii need aastad lähevad, kuni üks elutee on jälle käidud. Eelmisel teisipäeval, 12. juulil oli Tartu ülikool ja aula leinarüüs jäeti hüvasti maestro ka Tartu linna aukodanikuga. Esimesed järelhüüde sõnad maestro-le ütles Eesti vabariigi kultuuri ja haridusminister Peeter Olesk. Armsad leinajad. Kogu Eesti leinav koorirahvas. Richard Ritsing oli elav ajalugu. Sõna tõsises mõttes. Mitte keegi meist, kes me teda tundsime. Ei saa öelda, et ta on läinud Richard Ritsingu. Ükskõik sena. See oli tõesti elav ja elu vastu siirast huvi tundev mees. Ja kuidas muidu olekski ta saanud ilma selle elavuseta luua need koorid, mis on saanud elu tänu temale kuidas muidu oleks ta saanud juhtida Eesti kodu-uurimist ja Tartu kodu-uurimist. Ja kuidas muidu oleks ta saanud juhatada seda heli mis tuleb iga laulja südamest ja suundub laia maailma ja muudab seda. Võib julgesti öelda, et Eesti riigi ajalugu on ka Eesti koorilaulu ajalugu. Richard Ritsing oli selle riigi hea kaaslane kuivõrd tema koorijuhi tegevus algas samal ajal, kui Eesti riik sündis. Ta nägi, kuidas see toimus. Ja ta sai veel kuulda, kuhu Eesti laul Eesti riigi on välja viinud. See on väga pikk elutee, millest ma siin tahaksin esile tõsta ainult üht seda, mis on Tartu jaoks vahest kõige olulisem. Richard Ritsing oli üliõpilaslaulupidude algatajaid aga ei tule kunagi unustada, et sel ajal, kui need siin algasid jätkusid oli Tartu väga pikkadeks aastateks suletud linn. Linn, kuhu korral ei tohtinud olla asja. Vehan pritsingu juhatatud laul tegi selle linna avatuks. Tõi selle laulu kaudu, mida ta juhatas Tartu maailma ette. Ja nõndamoodi näitas laulu võim, mida on võimalik maailmas korda saata. Nüüd saab suur koorimees need laulud. Mulla alla kaasa. Kui Lydia Koidula pöördudes oma Isamaa poole kinnitas et su linnud und mul laulavad siis ta mõtleski nii. Meie siin oleme ajalikud. Looduse salahääled meie ümber on püsivad ja kestvad. Ja seda teades soovin ka mina. Eesti vabariigi valitsuse, meie muusikarahva ja tartlaste nimel. Suurele koorimehele helisevad puhkust. Otsin õnne. Otsin õnne sireliõitest, kogu rahvale on ema, otsin õnne vabadust hoides sinu nimel kodumaa. Laulab segakoor Vanemuine selle ajaloolise kollektiiviga, kes aastal 1865 pani oma sünniga aluse organiseeritud kuritegevusele ja alustas 1869. aastal laulupidude traditsiooni töötas Richard Ritsing 1935.-st aastast alates. Maestrot mälestas oma kõnes Tartu linnavolikogu esimees Ants Veetõusme. Austatud maestro Richard Ritsing. Täna seistes siin sinu Sarga ees, enne viimast teekonda tunneb iga tartlane üha suuremat vajadust sinu järele. Iga surm on valus ja paratamatus. Ja paratamatus ei vähenda seda valu. Seda valu saab vähendada ainult töö selle nimel, mille nimel on elanud ja töötanud, austatud maestro. Ma tahaksin meenutada ühte kohtumist kaks pool aastat tagasi tuisusel jaanuarikuupäeval. Kui ma esmakordselt olin tema kodus. Ja kus tema oli see mees, kes ütles, et Tartusse on vaja tagasi tuua kaduma läinud kultuurivaim. Tema valutas südant siis, et Tartus on vaja taastada kõrgem kunsti ja kõrgem muusikakool. Ja võib-olla see mõte on need viimased paar aastat saatnud mitte ainult mind, aga paljusid tartlasi. Ja selle nimel me töötame, et tema unistus täituks. Ja lõpuks ütles vana maestro, et iga linnakodanik peab ka ise olema mehe eest väljas. Ja seda on ta tõepoolest teinud. Tartu linn on väga Vähestele andnud aukodaniku tiitli. Ja lugupeetud maestro on üks neist vähestest aukodaniku tiitlit ei anta avansina millegi eest ette, vaid tehtud töö eest. Ja tõepoolest, tema elutöö on ka täna ja on ka tulevikus pidevalt meie silme ees. Olgu, see laulupeod olgu see loodud koorid või olgu see muusikakoolis tehtud. Kuigi surm murrab kangeid eestimaamehi siis ometi samastaga sünnitab juurte Eestimaale uusi mehi, kes jätkavad seda tööd ja meie kohuseks on jäädvustada kogu see tehtu, tema rikkalik arhiiv. Ja anda võimalus see teha kõigile kättesaadavaks. Sest sealt on palju, mida õppida. Tartu linn leinab ja Me avaldame sügavat ja siirast kaastunnet lastele kõigile omastele, kõigile lähedastele. Ja samas me saame öelda, et maestro on teeninud ära rahuliku puhkuse, puhka rahus. Sa oled mu südames suvi ja põue palavaim püüd ööbik, mu väikene tuvi ja hinge heliseb hüüd. Sa oled mu paleus, lootus, Musk ja tõotatud maa. Mu palve, mu eesmärk muutus ja süda mu südamega. Richard Ritsing, sa oled mu südames suvi. Laulab Tartu Ülikooli akadeemiline naiskoor Vaike Uibopuu juhatusel. Selle kuuri asutas Richard Ritsing 1926. aastal. Ma algne nimi oli akadeemiline naiskoor. Kellega anti kontserte ja tehti kontserdimatku, see naiskoor oli üks esimestest eesti naiskooridest üldse. Ainsa naiskoorina võttis ta osa 1928. aasta üldlaulupeost lauldes koos segakooriga. Meenutame, et esmakordselt esinesid ühendnaiskoorid alles 10. üldlaulupeol 1933. aastal. Vahepeal aga selle koori tegevus katkes. Ja 1945. aasta märtsikuu kolmandal päeval esitaski maestro Richard Ritsing Tartu riikliku ülikooli muusikaõpetajana rektorile avalduse, milles paluti nõusolekut naiskoori organiseerimiseks. Nõusoleku saamisele järgnes otsekohe koori komplekteerimine, üliõpilastest, ülikooliteenistujaid ja õppejõududest. Richard triksingut peavad paljud tartlased oma õpetajaks, nende hulgas ka Tartumaa lauljate-mängijate liidu juhatuse esimees Uno Uiga. Härmas õpetaja, kolleeg, sõber Richard Ritsing. Täna sulgub sinu järel viimast korda meie kodulinna auväärse ülikooli aula uks. See uks, mida sa oled poole sajandi kestel pidanud sadu kordi avama, et tulla oma kooride kontserte juhatama Eesti rahvale rõõmu ja vaimuvalgust jagama. Tänasest ei avane see uks sulle enam kunagi. Sinu elu ja vaimutöö on lõppenud. Sa oskasid elada ja töötada väärsematest, pääsema koorijuhina, pedagoogina, heliloojana, omas ajas ja omas ruumis. Sinu ajal ja sinu ümber olid alati väga suured koorid. Oli see siis Vanemuise segakoor, Tartu akadeemiline meeskoor või sinuga oma asutatud akadeemiline naiskoor? Ikka ulatust, lauljate arv 100-ni ja vahel rohkemgi. Sa oskasid enda ümber koondada lauljaid eri põlvkondadest eri sotsiaalpäritolust erihariduse tasemelt. Ja nad kõik armastasid sind. See oli armastus, mis kandus laulu kaudu laiade rahvahulkade emotsioonidesse ja teadvusse. Ja aitas kasvatada meie väikest eesti rahvast, suureks koorilaulu ja laulupidude rahvaks. Sinu ajal olid kooride kontserdil publikust tulvil. Oma akadeemilise meeskooriga andsid sageli kaks kontserti järjest sest see aula ei mahutanud korraga kõiki sinu sõpru, sinu kunsti austajaid. Suured koorid ja aina suurenevad. Laulupeod oli sinu veendumus ja tahe. See oli tõeliselt sinu aja märk. Sa olid inimene kõige suurema algustähega. Väsimatult töökas, jäägitult aus, südamlikult sõbralik, kõrvale kaldumatult, sirgjooneline. Sa jõudsid erakordselt palju, olid alati seal, kus oli töölaul laulupidu. Alati olid sa sealpool, kus olid tõde. Ja kuigi edukatel aegadel oli seda vahel väga raske leida, siis sina ikka jälle see leidsid. Ja oma koorid kolleegidki sellele õigele rajale suunasid. Sa olid meile kui elav entsüklopeedia. Kui midagi või kedagi oli pikkade aegade tagant vaja meenutada, siis oled ikka sina see, kes heatahtlikult ja aega ja vaeva säästmata oma mälust ja oma rajatud rikkalikust vaimuvaramust tõe päevavalgele tõid. Sinu õpilaste ja koorijuhtidest, kolleegide ja tuhandete koorilauljate nimel. Soovin sulle auväärne maestro. Head teed, viimsesse, puhkepaika, rahulikku ja sügavat. Richard Ritsing oli esimest korda üldlaulupeo laulu võimu kütkes 1923. aastal toimunud kaheksandal üldlaulupeol millest oma meeskooriga osavik dislauldes koos teiste meestega hardunult Miina härma, meestelaulu, Juhan Simmi oma saart ja teisi mõjukaid laule. Sealtpeale algaski osavõtt üldlaulupidudest oma kooridega ja hiljem üldjuhina. Üldlaulupidude puldis on Richard Ritsing dirigeerinud viiel korral, 1950. 55. 60. 65. ja 1969. aastal 1980. aasta üldlaulupeol seisis ta puldis aud juhina ja seda ka veel 1990. aastal ning oli ka käesoleva aasta Tartu juubelilaulupeo aujuht. Olles üliõpilaslaulupidude algataja, juhatas Richard Ritsing neid kuuel korral 1956. aastal Tartus, pluss 58. aastal Riias, 1967. aastal, Tartus 68. aastal Vilniuses 71. aastal ogress ja 74. aastal Tartus. Üliõpilaslaulupidudest on maestro ise meenutanud. Nii organiseerisin 1926. aastal üliõpilasnaiskoori praeguse Tartu Ülikooli akadeemilise naiskoori eelkäija keda juhatades jätkasin laulmist üliõpilasmeeskooris ja mujalgi ning õpetajaid kõrvalt olin tegevõpetajana Tartu koolides. Kui 1927. aasta detsembrikuus oli korraldamisel järjekordne üliõpilasball tegin ettepaneku, et seal laul, kui kõik kolm akadeemilist koori, sega-mees- ja naiskoor sellele vastati, see tuleb siis ju päris õpilaste laulupidu. Mina vastasin, miks ka mitte. Ja kohe ilmus kohalikus ajalehes artikkel rasvase pealkirjaga üliõpilaste laulupidu. Sealtpeale hakkasingi propageerima tõelise üliõpilaslaulupeo korraldamise mõtet. Toetudes 1921. aastal peetud koolinoorsoolaulupeoelamusele. Teoks sai see siiski alles 1956. aastal, kui olin saanud praeguste akadeemiliste kollektiivide mees- ja naiskooridirigendiks töötanud ka ülikooli muusikaõpetajana. Ühel Tartu akadeemilise meeskoori koosolekul 55. aastal tegin põhjalikult läbi kaalutud ettepaneku korraldada 1956. aastal Tartus üliõpilaslaulupidu ja kutsuda sellest osa võtma akadeemilised kollektiivid Tartust Tallinnast, Moskvas, Kiievis, Leningradist, Vilniuses, Kaunasest, Riiast ja mujalt ning täiendada pidu rahvakunstiõhtuga. Mõttet pooldati heakskiitva vaimustusega ja seda toetas soojalt camu teine koor, akadeemiline naiskoor. Ettevõtteks saadi peagi nõusolek Tartu riikliku ülikooli Eesti põllumajanduse akadeemia juhtkonnalt ning kohe moodustati kahe kõrgkooli vaheline peakomisjon. Büroo 13 toimkonda. Algas kibekiire hoolikas ja asjalik ettevalmistus ning pidu võiski toimuda nagu ette nähtud järgmise aasta. See on siis 1956. aasta seitsmendal kaheksandal ja üheksandal juulil. Toome orus. Olgu öeldud, et järgmine üliõpilaste laulupidu Gaudeamus toimub 1995. aastal Tartus. Laulupidudest on maestro Richard Ritsing rääkinud iseni. Mul on kaks erilist laulupeoelamust, vanaisa rääkis mulle esimese üldlaulupeoelamusest. Ta kiitis ja ülistas seda. See olnud kokku nii ilus nagu orelimäng. Ma olin siis väike poiss, püüdsin seda vanaisa laulupidu ette kujutada, aga ei osanud. Teine üleelukestev laulupeo mälestus on kaheksandalt üldpeolt Tallinnas. 1923. aastal võtsin sellest koos oma koolinoortekooriga osa. Olin ise koolipoiss, aga mul oli juba oma kaaslastest kool kuus, mida juhatasin. Seal peol, oli Juhan Simm esimest korda üldjuht. See, mis tema tegi ja oli, on meeles surmani. See oli vägev bravuurne. Eks iga laulupidu ole üldjuhile suur katsumus ja elamus, katsumus selles mõttes, et kuidas sa suure koori laulma paned, kuidas käituda, et kõik sinust kiiresti aru saavad. Enne tuleb teha palju tööd, kui sind üldjuhiks pannakse. Kõige noorem üldjuhtpeol on olnud Aleksander kuni leid, mina olen kõige eakam aujuht olnud. Pikki aastaid oli Richard Ritsing Heino Elleri nimelise Tartu muusikakooli õpetaja. Seda ajastut maestro elus, meenutas kooli direktor Jüri Kuus. Lugupeetud õpetaja ja kolleeg Richard Ritsing Tulin sulle manalateele saatesõnu ütlema. Sinu oma kooli ja töökaaslaste nimel. Sa töötasid Tartu muusikakoolis 1945.-st aastast kuni 1980. aastani. 35 aastat. Ja see on pikk aeg. Mäletan sind autoriteetse õppejõuna oma kooliajast viiekümnendatel. Ja väga hea kolleegina seitsmekümnendatel aastatel. Saalid alati heatahtlikult abivalmis nii õpilastele kui kolleegidele. Kõikidele muredele oskasid abi leida. Ja sinu abi oli ikka muhedalt humoorikas. Mõnikord lisasid midagi mõnusalt naljakat Võru murdes. Ja see aitas. Mured tundusid pärast sinuga rääkimist ikka palju kergemad olevat. Sa olid ka nõudlik pedagoog mida sinu õpilased on alati tänuga meenutanud. Siin aitas loomulikult palju kaasa sinu eeskuju dirigendina sest sinu sarnaseks tahtsid juga õpilased saada. Sa oskasid õpilasi panna hea meelega tegema ka mitmesugust muusikateaduslikku uurimistööd. Muusikateadlase Ring töötas tulemusrikkalt just sellel ajal, kui sina seda juhendasid. Sa olid suur osa meist ja jäid selleks osaks ka hiljem. Sest side ei katkenud sinul kooliga ka pärast pensionile jäämist. Sa olid lahkelt nõus rääkima kooli esimestele kursustele muusikakoolist ja tema ajaloost see tähendab kõigest olnust. Ja sul oli, mida rääkida. Sest olid ju Tartu muusikakooliga seotud kooli loomisest 1919.-st aastast saadik, mil asusid ise sinna muusikat õppima. Sa olid meie kooli elav ajalugu ja äärmiselt rikkaliku abimaterjaliga. See kursuse tund, kus sa koolist rääkisid, kujunes ikka mitme tunniliseks. Ja selle lõpetamisega oli raskusi. Sa oskasid õpilastesse sisendada austust ja armastust oma kooli vastu ja sisendada teotahet, saada heaks muusikuks, saada selliseks, nagu sa ise olid. Lõpetuseks tahan öelda, et me oleme uhked, et meil oli selline kolleeg. Ja et meile jääd sa elavaks meie päevade lõpuni. Laul elab endale tuksuvas veres. Kuulmata kumiseb tunnete meres. Richard Ritsing, Karl Eduard Söödi sõnad. Laulmata laul, laulab Tartu Ülikooli akadeemiline meeskoor. Oma pika tegevusaja jooksul 1920.-st kuni 82. aastani juhatas Richard Ritsing 33 laulukoori ja kümmet orkestrit. Koorides kõige silmapaistvamaks ja saavutustest Ta rohkemaks kujunesidki kolm. Tartu akadeemiline naiskoor, mida ta juhatas kuni 1963. aastani. Segakoor Vanemuine ja Tartu akadeemiline meeskoor mida ta juhatas kuni 1974. aastani, mil andis taktikepi lõplikult üle oma pojale Alole. Selle kuuri ajaloost meenutab maestro hetke, mil tammi mehed 1957. aastal võtsid osa kuuendast ülemaailmsest noorsoo- ja üliõpilaste festivalist Moskvas, kust saadi laureaadi diplom ja koju toodi kuldmedal. Ja sai seega meil Eestis esimeseks nende hulgas, kes oma kooriga tõi koju ülemaailmseid võite. Richard Ritsing, Juhan Liivi sõnad. Kadumatu laulab Tartu akadeemiline meeskoor. Alma Materi tänusõnad oma akadeemiliste kooride asutajale ja kauaaegsele dirigendile, lausus Tartu Ülikooli prorektor professor teetseene. Austatud maestro Ritsing. Ei tahaks uskuda. Ei tahaks tunnistada, et teie enam kui pool sajandit kestnud töö ülikoolis on lõppenud. Selle aja jooksul olete te jaganud õpetust tuhandetele ja tuhandetele tudengitele. Siinsamas aulas olete te tuhandeid ja tuhandeid kordi pannud helisema oma õpilaste ja kuulajate hinged. Vaatamata suurele edule, mis saatis teid kogu teie elu jooksul, suutsite te vastu panna pealinna tulevatele ahvatlustele, jääda truuks Tartu ülikoolile ja väikesele Tartu linnale. Te lahkute ülikoolist, lahkute jäädavalt. Kuid see imepärane helin jääb siia aulaseinte vahele. Jääb kestma kauaks ja kauaks jääb kestma. See helin teie õpilaste hinge kõikide nende hinge kes on saanud osa teie loomingust ja Tartu Ülikoolis on neid inimesi väga palju. Richard Ritsing üliõpilasema hällilaul laulab segakoor Vanemuine autori juhatusel. Heliülesvõte on tehtud 16. detsembril 1982. aastal Tartu Ülikooli aulas. On sulgunud Eesti kultuuriloo üks mahukam lugu. Ühe väsimatu koguja ja talletaja elulugu on lõpuni kirjutatud. Tartu muusikaelu elav legend läbi terve aastasaja on oma elutöö jätnud tulevastele põlvedele uurida ja õppida. See oli rikas koos muusikaga elatud elu, kus muusika heli oli püha heli, millega aupaklikult ja lugu pidevalt ringi käidi. Richard Ritsing sõnad Jakob Liivil tulease esitavad segakoor Vanemuine, Tartu Ülikooli akadeemiline naiskoor ja Tartu akadeemiline meeskoor. Juhatab Alo Ritsing. Heliülesvõte on tehtud 25. märtsil 1993. aastal Tartu Ülikooli aulas maestro Richard Ritsingu 90. sünnipäeva austamisõhtul. Olen sündinud, ega muidu mind ei olekski, olen töötanud, ega muidu ma ei elakski, olen uurinud, ega muidu ma ei teakski, mis on tõde tõesti? Nüüdsest jääb meie uurida tõde maistrust tema uurimustest tema töödest TEMA heliloomingust, TEMA õpet, Dustest tema isiksuse oreoolist. Richard Ritsing tähed laulab Tartu akadeemiline meeskoor.