Tervist head kuulajad, algab saade quo vadis, mina olen Markus Järvi. Kultuuriinimene ootab oma katusekambris suure õhinaga reedest päeva, sest klassikaraadio eetris on kell 11 reedeti vestlussaade quo paadis? Ei, see oli nali. Kultuuriinimene ootab reedest Laguna vabariiklikes ajalehekioskites on ilmunud meie kultuurilõikur sirp mis prepareerib talle parimaid maiuspalu kodumaise kultuuri, põllu kõige küpsematest viljadest ning asetab need taldrikule isuäratava esseistika vormis emakeeles. Päeva õndsas õhinas oleme siin, saates Guavaadis jälle sirbist rääkimas. Ongi juba tükk aega möödunud, kui me seda ei tee. Kevad on vahepeal kätte tulnud ja varsti hakkavad linnukesed lõõritama ning puud rohetama. Sügistormide ajal vestlesime sirbi teemadel ning vahepeal tegime ka talve hakul ühe saak, kui stuudios käisid Kaur Kender ja Martin Luiga. See saade läks klassikaraadioajalukku esimese saatena, kus ropendati sellise mõnuga et mõnede mahlakamate vandumisteüll tuli kasutada helindit piix. Senini pole näiteks immo Mihkelsoni ja Kersti Inno ka kõige lennukamates verbaalsetest iraadides piiks Eli vaja läinud. Mul on tunne, et ei lähe vaja ka täna. Tänane külaline on sirbi peatoimetaja Ott Karolin, tere tulemast. Kui Avadises teagi vist. Kui te vaatasite sügisel seda sirbi ümber toimunud madinat, siis kas käis läbi mõte, et aitab jamast, et võiks hakata ise sirbi peatoimetajaks kogu selle madina kestel? Ei, tegelikult ma mõtlesin seda juba enne, kui madinaks läks, et võiks võib-olla hakata, aga siis jäi see mõte kuidagi soiku ja madin oli juba täies hoos ja tekkis uus võimalus, et siis mulle tundus küll, et nipet vähemalt katsetama? No ma pean tunnistama, et mulle tundus, et kui nüüd see teine konkurss justkui ka läbi kukub või seal on hästi vähe kandidaat, et siis see oleks tõestus, et kõik, mis enne oli, oli ikka õigustatud, teisiti ei saagi, et sellepärast ma kandideerisin ühelt poolt ka, aga ma olen ka mitu korda öelnud, ega see madin otseselt mind kaevikutest välja ei toonud. See on väga huvitav, et tundub, et, Tuuri eliidis madin tõi ikkagi kaevikutest välja sellepärast et endine sirbi konkurss oli ju väga väheste osavõtjatega ja peale Kaur Kenderi peatoimetaja kaob teeks olemist. Nädala jagu oli kandidaate ikkagi väga kõvasti, et sellist kandidaatide hulka vist polegi kunagi kultuurilehe peatoimetajaks kandideerinud. Jah, kuigi ma ei paneks seda vist ainult selle madina peale, ehk siis et kui on nagu enda pealt vaatan, et siis põhjus, miks ma esimest korda ei kandideerinud, oli just see, et ma eeldasin, et Kaarel tagant tahab jätkata. Ma usun, et päris paljud hakkasid sedasama ja seetõttu kuna otseselt valesti ei olnud halvasti öelnud, et siis ei tuntud ka vajadust, tal on need vastu hakata. Aga kuna oli teises konkursiks juba nii-öelda ennast taandanud, et siis oli selge, et uus juht tuleb ja, ja siis tulid ka need, kes enne võib-olla kahtlesid sinna konkursile kohale, et kas te ise tunnetasite kunagi, et sihtasutuse kultuurilehe juhatus üritab. Konkurentide seast valida välja neid, kes on kuidagi võimalikult vähe ühiskonnakriitilised või ole vähemalt niimoodi varmalt välja ütlema kõike seda mis ühiskonnas väär on r kõige parteide pihta nii-öelda sellist valangut laskma. Ma ei tea, ilmselt minna nii-öelda nagu ostsid nagu põrsa kotis, et et ega nad ei osanud aimata, mida ma tegema hakkan, tegelikult jah, aga noh, seda ma võin küll öelda, et pärast seda kohtumist komisjoniga, mis oli 20 detsember vist ei olema hea küll nende komisjoni liikmetega ega nõukogu liikmetega enam pidanud kohtuma ja ei ole ka saanud kirju juhatuselt kelleltki teiselt noomituse või niimoodi, et tundub, et nad on leppinud oma valikuga. Millises seisuste toimetuse eest leidsite, oli seal selline afektiseisund või nii-öelda pärast tormi olev laga lihtsalt või mis seal toimub? Ma arvan, et afektiseisund oli selleks ajaks juba möödas, aga ta oli jah, ütleme, toimetus oli ettevaatlik. Ehk siis, et ah, oli selge, et mingi väiksemadki muudatused võivad tekitada väga palju emotsioone. Et selle ma pärisin küll sellelt masinalt, aga ma olen isa õnnelik, et tegelikult see siis tormijärgne olukord toimetuses on üsna kähku läks üle, et sest, et muuseas, kui sul on iga nädal vaja anda välja 40 lehekülge kultuurileht, et siis ei ole väga kaua aega emotsioonides nagu hulpida, tööle hakata ja seda me tegime ja ma ütlesin kohe alguses neile, et noh, et mis iganes enne oli, et kuna ma ei saa selle eest vastutada ja mul ei olnud sellega mingit osa, et siis mina tulin täitsa nagu puhtalt lehelt, nagu ka esimene number, eks ole, jaanuaris oli puhtalt lehelt alustamine ja ja see ei olnud lihtsalt nagu sümboolne mitte ainult avalikkuse jaoks, vaid ka nagu toimetuse enda jaoks on meie jaoks hästi oluline, et alustada tõesti siis uuesti. Te olete hariduselt eesti Keele filoloog, olete õppinud eesti kirjandust ja toiminud eelkõige teatrikriitikuna. Kuidas te nägite seda kultuuriajakirjanduse rolli siin Eesti ühiskonnas üldse ja üldisemalt, et millised visioonide kaasa? Tõite sirpi, mis on nagu Eesti kultuuri peamine probleem, aga samas kui võimalus on see, et ta on hästi väike mis tähendab seda, et on üsna keeruline kriitikuna, et ta ausaks ja mitte lasta ennast kuidagi mõjutada sellest, keda sa kuskil mujal võib-olla tunned. Et seda ohtu Ma olen tajunud silpi lugedes ja ja ma ei ütle, et selle vastu lõpuni lõpuni saab. Et kui püüda leida arvustajad pole mitte mingisugust seost ühegi loojaga, et siis on see peaaegu et võimatu. Mina olen küll, tajusin, et võib-olla oleks hea, tuues õppi, jõudis nooremaid kirjutajaid, sest et Meil on küll päris palju väljaandeid, kus nad saavad alustada nagu müürilehte šokk või muud sellised agaa, sealt järgmise sammu tegemine, isehüppes hüpe oli kuidagi siiani, tundus, et nagu üsna suur olnud ja seal ei olnud seda vahepealset varianti. See oli küll nagu nii-öelda programmiline mulle, et hakata neid nooremaid juurde tooma. Ja see on ka põhjus muidugi, et kui me nüüd võtsin tööle uued kirjanduse ja filmitoimetajad, et siis nemadki on pigem minu eakaaslased, et see tasakaal oleks kasvõi toimetajate hulgas natukene natukene nagu parem põlvkondade mõttes. Ja noh, paratamatult toimetaja Toivo kaasa Enda põlvkonna autoreid, eks ole, et siis ma arvan, et see on suhteliselt loomulikult orgaaniliselt on see tasakaal praegu paika istumas. Kes need uued toimetajad on kordamile? Kirjanduse toimetaja Pille viin, larm, kes on Tartu Ülikoolis hetkel lõpetamas oma doktoriõpinguid ja filmitoimetaja Tristan Priimägi, kes enne oli Eesti filmi instituudis tööl, aga on ka samamoodi juba aastaid kirjutanud filmiarvustusi ja on üsna tuntud inimene. Kuidas möödusid, esimesed nädalad hakati tööle nii nagu te rääkisite jah, minu jaoks mööda siin ka muidugi õppimise tähe all, et oli vaja ikkagi üsna kiiresti tee sisse õppida. Ma nagu seda nagu meelt juhte hea juht peab olema võimeline vajadusel peaaegu kõiki oma alluvaid asendama. Alati ei saa kõike kujundajat mäega kunagi asendama, eks ole. Aga et põhimõtteliselt ta peab ikkagi nagu teame algusest kuni lõpuni välja kogu seda protsessi ja sest, et ajalehe väljaandmine ei ole ainult loominguga tegelemine, et seal on väga palju tehnilisi asju, mis on vaja selgeks õppida, et ma küll alguses ütlesin, et ma ilmselt ja nagu esimestel nädalatel mingeid muudatusi ei tee ja vaatame vaikselt kõrvalt, aga noh, selline tuhin oli juba peale, et ehk siis et kõik, mida plaanisin nagu võib-olla kolme kuu möödudes muudatusi sisse viia, et ma ikkagi tegin suhteliselt alguses kohe ära ja tundub, et vähemalt toimetuses on nad hästi vastu võtnud ja viska lugejad ja noh, eelkõige ma peangi silmas siin just sellist nagu läbiva teema leidmist iga numbri jaoks näiteks huvitav Mida te praegu rääkisite just nimelt, et põlvkondade vahetus on olnud tegelikult kultuuris kuidagi selline oluline teema siin Eestis? Eks samm ei ole ka ju mitte midagi muud kui, kui nii-öelda üks marginaalne selline erinevate põlvkondade Noorema põlvkonna kultuurirühmitus ja see nii-öelda põlvkondade vahel tõeline selline teatav hõõrdumine on siin olnud ilmselt olemas, eks ju. Et sirp nüüd üritab siis tasa-targu juba teha, et maandada igasuguseid pingeid Noorema loomingulise ja kultuurirahva seas, et ei tekiks nagu sellist olukorda, et kellelegi nagu vajadus või mingisugune tohutu nagu äng niimoodi nagu tungida skeenele niimoodi sellisel suhteliselt Ja sellega ma ei ole päris nõus, et ma arvan, et kindlasti peaksime tegelema mingite pingete maandamisega, vaid otse vastupidi, et neid pingeid angisti tuleb just nagu õhus hoida, et sealt sellest pingest just sünnibki mingi huvitav dialoog ja see on see, mida, mille poole mina püüdlen, sõbised, et ma ei taha mingit stabiilset, ma ei taha sellised sellist elame kõik sõbralikult koos atmosfääri sirpi, et otse vastupidi, et ma tahan, et sirbi külgedel nagu rahvataks sellised vaidlused ja mingeid maailmatajude kokkupõrked ja aga selle kõige juures ma tahan, et see toimuks heas eesti keeles läbimõeldult, hästi argumenteeritult, ehk siis nagunii nagu peab olema üks nagu kvaliteete kultuuriajakirjandus. Ehk siis et emotsiooni pealt on väga kerge minna nagunii-öelda, konflikti, aga see, mida mina, püüdlen, pigem nagu ratsionaalne reaalselt argumenteerida erinevate vaadete üle. Kaarel Tarand. Sirp oli tuntud oma kohati väga terava stiili poolest just nimelt Eesti poliitilise eliidi suunal. Kuidas teie sirp nüüd on olnud ja saab olema, et siin, pidades silmas just nimelt teie viimast kirjakindlat meelt, härra president, et mis nüüd tänapäeval on ikka veel aktuaalne teatavas mõttes, sellepärast et siin kuigi Siim Kallas on nüüd ära põgenenud Eesti Vabariigist nende süüdistuste ja kõikvõimalikku ajakirjanduse ja kultuuriajakirjanduse tõrgete tõttu, siis see teie kirjutas, on ikkagi nagu aktuaalne, et ma tahangi keskenduda selles saates eelkõige sellele, et mis on kultuuriajakirjanduse ja kui ja, ja ka sirbi roll just nimelt ühiskondlikes debattides tides. Ja kuidas te seda situatsiooni mõtlete? Alustamegi võib-olla sellest, et kuidas te näete kultuuriajakirjandust dialoogis poliitilise võimuga? Esiteks, kui me nagu lisama sõnale ajakirjandus, et kultuuri, et see justkui peaks eeldama, et seal midagi teistsugust tegelikult ei ole. Et igasugune meedia ja tema suhe võimuga ja peabki olema võimuköiteline ja ta peab olema ühelt poolt võimukriitiline, ehk siis, et pidama kui järelevalvet võimulorganite üle, aga teiselt poolt mõnes mõttes ka nagu vahendav nagu teistpidi, et mingeid suundumusi püüda nagu avada siis lugejatel, eks ole. Et selles mõttes ei ole kultuuriajakirjandus kuidagi nagu erinev. Nüüd ma pean tunnistama, et minu jaoks on see küsimus, kas nüüd uue peatoimetajaga sirbi sotsiaalne aktiivsus kuidagi muutub? Vähe, näeb? Üsna ebaoluline, sellepärast tegelikult ju need, kes kirjutasid enne sööbiski, võtavad seal praegugi, et ainuke, mis on muutunud või mis, nagu on uue peatoimetajaga kaasa tulnud, on see, et kui eelmine peatoimetatud Ta ja kihutas ise igal nädalal arvamusloo, et siis mina olen pigem võtnud selle lähenemise, et neid arvamuslugude kirjutajaid oleks nagu autorite mõttes rohkem. Ja ma ise kirjutan siis, kui Mul on midagi südamel vaja mõelda ja kui mul on olemas see täpne vorm, kuidas seda väljendada ja seesama viidatud kiri presidendile ilmselt üks nendest oli, ehk siis, et kui me vaatame ka nagu Sirty Kaarel Tarand ajal, et siis jah, et see teine kolmas külg olid vägagi nagu Kaarel Tarandi nägu, aga see lihtsalt edasi tuli ju tegelikult võrreldes sellega, mis on praegu, on ikkagi seal samasugune. See on täitsa loogiline, et uue peatoimetajaga tulevad ka mingid uued põhimõtted, aga ma samas jälle mingit põhimõttelist muutuste käigus ei tunneta. Ja huvitav on ju see, et sirp on väga paljuski oma kaastöötajate nägu, eks kõikide nende inimeste nägu, kes sinna kirjutavad, arvustusi, ka esseesid. Et see on jäänud sirbis muutumatuks, samaks. Jah, et kui me nagu mõtleme sellise sotsiaalse aktiivsuse peale Jerbisat, siis minu jaoks ei piirduses ainult nagu terava juhtke käega teisel küljel, vaid sellist sotsiaalset aktiivsust või ka poliitilisust tegelikult peaks nagu jätkuma tervesse numbrisse ja seal tegelikult olemas, sõltuvalt sellest näiteks, mis teemad on käsitlusel, mis jage käsitlusel keskmist teemat käsitleb, eks ole, et toon lihtsalt nüüd näited, et sellest tänasest Kiisorbiseks ole. Turovski kirjutab näiteks, kuidas võimu vangerdused toimuvad loomariigis ja ütleb seal, et tõenäosus, et selline vananev isane tagasi tuuakse karja juhiks on suhteliselt väike. See on meil teadusküljel, aga ilmselgelt ei ole ta mõeldud ainult teaduskülje Loone, et pigem ma püüan otsida selliseid lähenemise ja mitte niivõrd nagu puust ja punaseks väljenduda, vaid näidata, et on võimalik olla päevaga pealinnaga läbi tõstnuga essistlikuma vormi. Minu ideaalis ikkagi peaks olema niimoodi, et tegelikult ju ma olen pigem seda meelt, et iga kunstiline eneseväljendus on ka paratamatu poliitiline akt. Et sa ikkagi võtad nagu mingi poliitilise seisukoha sellega juba see, et sa avalikult midagi väljendad, on juba poliitiline. Kahjuks jah, tuleb tunnistada, et eesti kultuuris seda poliitilisus kunstiteostes nagu nii väga ei ole, vähemalt ei ole ta koheselt nähtav, aga aga mulle tundub, et see on muutumas. Ma arvan, et see on muutumas, just sellepärast on just seesama põlvkondade küsimus, et on nagu küpsesse looja ikka on jõudnud tegijad, kes on juba kasvanud üles vaatlikkus riigis ja kelle jaoks selline poliitiline mina on täiesti iseenesest mõistetav identiteedi osa. Ja seetõttu on palju lihtsam tõesti olla ka päevakajaline, ilma et sa peaksid eraldi raamima jääda, kui pealt. Ega ma nagu läksin nooleke juurde, et see on nüüd see päevakajaline, osasin silbi, sealt tahaksite jaguneks üledega numbrit. Ühesõnaga huvitav asi, sellepärast et ka selle saab quo vadis üks selliseid eesmärk on just nimelt tunnistada ja, ja toetada inimeste sellist poliitilist, mina poliitiline mina teatavasti ei ole mitte midagi muud kui see, mida ma olen siin ikka korranud ikka ja jälle on seesama kodanikujulgus lihtsalt, aga meile kõigile ühist asja rees publik. Et vaadelda ühise hüve juurde ja pakkuda välja enda nägemus sellest teemast, eks ju, et see on, see on väga huvitav, et, et kui te ütlete, et noorte juures ja noorte kunstitegijate juures on see teatud mõttes muutumas siis selle üle on ainult hea meel. Kuigi mul on üks väike selline teooria, miks see Eestis ei ole veel väga levinud, selline politiseerumine? Sellepärast et kultuur on väga selgelt nii-öelda Kultuuriministeeriumi erinevate kultuuriasutuste rahastuse lõa otsas inimesed Eesti vabariigis ei julge võtta sellist väga selget poliitilist seisukohta. Ta just nimelt oma loomingus tänu sellele, et nad kardavad lihtsalt jääda finantsilist ilma, see on väga brutaalne ja, aga mõned asjad võivad olla brutaalselt, aga siia kohe vastu, et esiteks on üha enam omaalgatuslikku kultuuri, mis ei küsigi enam näiteks ministeeriumilt tegevustoetust. Teiseks kultuurkapital, kus tegelikult otsustatakse, ikkagi on ju kultuuriinimesed ise peaks olema sõltumatu rahastaja, kelle puhul sa ei pea kartma mingit poliitilist kättemaksu. Kolmandaks ma olen ise selle peale päris palju mõelnud viimastel kuudel noh kasvõi sedasama kirja presidendile ja kirjutades, et kas mul on midagi karta. Ja ma ei usu, et on selles mõttes, et kõige hullem, mis saab juhtuda, on see, et ma kaotan töökoha. No ja siis töökohti on teisigi, et palju hullem minu jaoks oleks kaudu iseennast. Ja seetõttu võib-olla ma olen naiivne, aga ma olen alati öelnud, et mul on veel mõned aastad aega olla naiivne, et ma olen veel nii noor, et mõned nüüd küll juba loetud aastal saab veel naiinalletsitaks vägisi täiskasvanuks hakkama, aga võib-olla ei hakka ka. Suhteliselt. Noormees, eks ju, sündinud 80. aastal, et kuidas te tunnete ennast selliste Eesti kultuuri lipulaeva nüüd juhtimas ajakirjandusliku lipulaeva siin on olnud ju vanemaid mehi, kes on seda pürginud juhtima niimoodi, et. Tõsi, selles mõttes on praegune olukord, kus Taavi Rõivas on justkui välja käidud, pea kolmekümneaastane vist viis kuud vanem isegi. Nii et. Pean tunnistama, et olles nüüd viimastel päevadel lugenud kommentaari sellele uudisele, Taavi Rõivas sai peaministrikandidaadi kandidaadiks siis päris suur osa nendest kommentaaridest olid sõnasõnaliselt samad, mis kirjutati uudise kohta, kui öeldi, et mina sain sirbi peatoimetajaks, ehk siis noorus iseenesest minu jaoks ei ole küsimus, et küsimus on ju selles, kui pikk on see kogemus ja ma arvan, et neid nii-öelda erinevaid põlvkond ei saa ka nagu selles mõttes võrrelda, et võib-olla tõesti mingi mõned aastad tagasi 34 aastaselt ei olnud võimalik veel võttega juhtida mingit sellist organisatsiooni või sellist riiki. Aga meie põlvkond on selline, et noh, mina läksin nii-öelda erialasele tööle, kui ma olin juba 20 aastane, kuna siis vajati kohutavalt uusi inimesi tähendab seda, et ikkagi olen valdkonnas töötanud juba varsti 15 aastat, mis on piisavalt pikka aega. Mulle tundub, et kui te kujutate ette, et te töötate mõnes organisatsioonis 15 aastat, siis seal on küll nagu viimane aeg, kui sa tahaksid natukene karjääriredel kuhugi ülespoole liikuda, eks ole ja see kuidagi ei erine ka nagu minu puhul või meie põlvkonna puhul, nii et see nooruse ja küsimus ei ole minu jaoks kuidagi üldse relevantne. Mulle tundub, et siin on ka tegelikult tekkinud teatav murrang lõhe just nimelt 90.-tega, kus noorus just nimelt oli selline peamine äss, pakkis tegelikult on vaadata siin Laari valitsust, eks ju, kõike EÜS-i poisid tulid veri värsketena kuskilt Tartu ülikoolist niimoodi hõissa. Et noh, me oleme siin ka vaadises rääkinud. Ahto lobjaka ka ja, ja Anvar Samostiga ja paljude teistega. Et selline teatav poliitilise kultuuri fossiliseerumine ja Dino saurustumine on toimunud, et ikkagi mingisuguse sellise targa halli isase juurde koguneb võim ja vaadatakse, et mul on selline tunne lihtsalt, et, et selles mõttes on mingi teatav erinevus siin 90.-te ja 2000.-te pooleli. Ja nüüd teie siis need peaministrikandidaadi kandidaat, et Taavi Rõivas olete nüüd sellised uued mehed. Jah, väga julgelt võrdusmärki tuua ei loomulikult tahtsin lihtsalt öelda seda, et nagu, et see etteheide, et tal iga noor on, ei ole minu jaoks nagu pädev. Pigem on küsimus, et kas ta on suutnud koguda piisavalt poliitilist kapitali ja selles osas ma ei ole ka väga veendunud, et eks näis, aga puhtalt nagu isiklikult mulle väga meeldib, et Reformierakond vähemalt püüab värskendada oma kuvandit mitte ainult paberil vaid ka tõesti nagu inimeste mõttes, kuigi minu jaoks on alati nagu põhiprobleem kultuurimaailmas, aga ma arvan, et siis võib-olla laienenud mujale olnud see näiteks kultuuriasutustes kipuvad juhid olema kohapeal päris kaua aega. Isegi nagu 20 aastat see tähendab seda, et neil on väga-väga suur kogemus. Aga mida nad ei tee või millest ma ei saa aru, miks nad ei tee, ta ei kasvata endale järeltulijad ehk siis, et nad kuidagi hoiavad hästi kinni sellest kohast ja justkui nagu ei mõtle, mis saab tagasi, sest nad kardavad vist et kui nad õpetavad endale järeltulija, siis ta nagu tõukab troonilt, enne kui nad on valmis ära minema. Ja mulle tundub, et poliitikas on nagu Reformierakonnast sama asi juhtunud, et ega tegelikult ikkagi ei ole Ansip viimase üheksa aasta jooksul tegelenud sellega, et kasvatada endale nagu nagu mantlipärija kes omaks piisavalt poliitilist kapitali nii erakonna sees kui ka avalikkuse ees, nagu nüüd on näha reaktsioonidest Taavi Rõiva kandidatuurile, eks ole. Ja see seda ei anna kuidagi enam ja muuta, et see viga on tehtud ja, ja põhimõtteliselt tuleb nüüd lihtsalt oodata, kas ta nüüd uppu pärase Taavi Rõivas sinna või upu ära ja kui lõpuks siis on, upub koos erakonnaga ja kui, kui uppu siis jälle 10 aasta pärast ilmselt võetakse. Kui tore oli, et meil oli nagu üldse Euroopa üks nooremaid peaministrid, eks ole, et aga hetkel võib ta tõesti minna nii ja, ja siin on võimatu ennustada, kumba pidi ta läheb. No praegu veel. Üks võimalus, et Andrus Ansip tagasi nagu eilne Päevaleht sedastas oma juhtkirjas et Andrus Ansip selle supi keetis ja nüüd tuleb uuesti minna ja Supera helpida Eesti riigi tüüri juures veel oma aastakene ära veeta. Et seda tõepoolest ei tea, kuidas see läheb. Aga kui rääkida puust ja punaseks ette, siis üks artikkel mehelt, kes kui salves on paargi padrunit, et neid sinna salve kunagi ei jäta. Veiko märkalt sirbis. Kes Ansip veel oli? Siin ta räägib sellest, et põhimõtteliselt funktsioneerib, tsiteerin tänane Eesti riik nagu feodaalne lään, kus vasalli peamiseks ülesandeks on rahvalt endaja Jüri Euroopa Liidu kasuks maksud välja pressida ja enamalt jaolt oma kambameeste rüütlite vahel ära jagada. Ma olen siin Veiko märka ka natukene eri meelt Fjotalismi olemuses, aga kirjeldus Eesti Vabariigist on igal juhul huvitav. Selleks pole vaja aga mitte tegusat pea, vaid rahandusministrit ja see on meil Jürgen Ligi näol, jumal tänatud, täiesti olemas. Suurepäraselt tuleb see välja VAT teatri uuslavastusest masohhistlik pihtida, küsimus, kus Ligi autoriteet halastamatu ja saadistlikus tunduvalt reljeefsemalt ja värvikamalt esile pääsevad kui Ansipi või Savisaare oma. Nonii, siin on hea näide sellisest väga konkreetsest nii-öelda teravikust, mis on suunatud strateegilisse kohta poliitikute juures. Ka eelmises sirbis ilmunud No absoluutselt ja muidugi ei alahindaks Veiko märka irooniavõimet, et, et see kindlasti on liialdatud ja kuigi ma olen nõus selles osas, mis ta ütleb masohhistlik pihtimuse kohta, mida ma ka käisin etendusel vaatamas. Aga paratamatult tegelikult ta ju puudutab seal päris mitut olulist teemat. Üks on tõesti see, et küsimus sellest, kui palju otsustusõigust on Eestisse jäänud ja me oleme põhimõtteliselt alates Euroopa Liidu liikmeks saamisest on eesto püüdnud olla nagu Euroopa Liidu, nagu mustaga laps täita kõiki ettekirjutusi võimalikult sajaprotsendiliselt ja noh, see võis olla nutikas strateegia, niisugune väike, aga tubli on nagu tegelikult suhteliselt adekvaatne strateegia mis võimaldab sul suurtega nii-öelda vähemalt tekitada selline emotsionaalne side. Mõnikord tõesti kuulavad sind või vähemalt kaitsevad sind. Aga ma ei ole kindel kuivaid, see strateegia pikas plaanis on nagu Eestile kasulik. Ehk siis, et minu arust seesama Ukrainas toimub, tõi päris hästi välja näiteks Eesti ja siis Läti ja Leedu nagu lähenemiste erinevuse, kus nagu Läti ja Leedu palju sõnakamalt ka väljendasid oma hirmu näiteks NATO ees nõudes, eks ole, selle neljanda peatüki avamist ja kui ma vaatasin, kas eelmisel nädalal levitati ühte Ameerika telekanalit, oli videolõiku, kus kolme Eesti, Läti ja Leedu suursaadikud Ameerika Ühendriikides nagu justkui andsid nagu intervjuud koos, et seal oli nagu selgelt näha, kuidas nagu Läti ja Leedu suursaadikud olid palju kriitilisemad, nad väljendasid oma hirmu ja, ja nõudmisi, et Ameerika tegema palju rohkem. Ja Eesti suursaadik ikkagi tema põhisõnum oli see, et me oleme NATO liige, meiega ei saa mitte midagi juhtuda, et meil Ukrainetele või ei ole võimalik nagu võrrelda ja et meiega kindlasti tuleb appi ja meie usume Ameerikat, eks ole. Mis võib ka tõsi olla, aga, aga et mulle tundub, et eesti võiks ehk olla natukene sõnakam ka välispoliitiliselt ja, või kui ta üldiselt välispoliitiliselt olla, siis vähemalt nagu Eesti endast siseses meediaruumis võiks palju kriitilisemalt erinevad variandid läbi arutada. See argument, et Euroopa Liidu mingilt reaktiiv, kas saab midagi teha, et see eriti ei päde enam tänapäeval et seda enam, et me teame väga palju siin näite, kus suured riigid lihtsalt ignoreerivad neid ja ootavad, kuni andis kohtusse ja noh, aga põhimõtteliselt ignoreerivad neid, kui nad ei usu nendest, eks ole. Et selles mõttes võiks jah, natukene nagu rohkem mune olla. Tõepoolest, kuskil Kreekas naerdakse selle üle, mida Eesti on teinud, eks ju, et selline noh, võiks isegi ütelda oriaali järele aimamine oma suurte vendade tahtest. Selle peale võib tõesti Euroopa kultuuri hälli pärijad Kreekas tõesti peenikest naeru pidada. Aga tõepoolest, ligi on küllap õigusega rõhutanud, et meie sisse Euroopa fondidesse on väiksemad kui sealt saadud abipaketid. Lihtsameelne võib muidugi küsida, miks me peame oma eelarvest Kreeka ja igasuguseid muid abipakette rahastama, samal ajal kui sealtsamast Brüsselist antakse toetusi Eesti põllumeestele. Miks me võiks ise stabiilsusmehhanismide asemele oma põllumehi toetada? Vastus on lihtne. EL-i kohmakale ja otsustusvõimet tule bürokraatiamehhanismile tuleb leida mingi tegevus, ütleb Veiko, märka jällegi, äärmiselt huvitav artikkel Veiko märkalt, mõtleks, ta puudutas siin väga huvitavaid selliseid terve või siis hukkumasinglikult selge mõistuslike aspekte meie välispoliitikast. No näiteks siin alati tekib mingisugune teatav tahtlus spetsialistide puhul, eks ju. Siin on nüüd Veiko märka kirjanik, mees, kes käib vaatamas teatrilavastusi, kirjutab nendest kohati teravalt, kohati soosivalt. Teie eesti keele filoloog, mina siin saatejuht olen õppinud filosoofiat, teoloogiat ja, ja siin me nüüd räägime Eesti poliitika ja ka välispoliitika kursist, eks ju. Teatavas mõttes seda olukorda võiks üle kanda kogu sirbis käidavale diskursusele, võib-olla mitte konkreetsetele autoritele kõikidele, kellest mõned on spetsialistid, aga vähemalt suurele osale. Ja siin tekib just nimelt selline olukord, et see spetsialist istub maha niimoodi nõjatub toolileenile ja ütleb, et okei, poisid, et mida te siin need ajad, Te, vaadake, et siin käib, et selline ja selline asi, eks ju. Meie oleme selliste ja selliste lepetega seotud, eksju ja nii edasi ja nii edasi. Teie kultuuriinimesed, võite siin rääkida, mida te tahate, eks ju. Et kas selline tunne on tuttav, ei ole, mulle tundub, et see on ikkagi ka kuskil mingisugustes nii-öelda nomenklatuuri tagatubades ikkagi väga. Kuu tuttav mõte vähemalt kindlasti see suhtumine on selline, aga, aga sellele on väga lihtne tegelikult vastus. Täpsustan veel, me oleme eesti filoloog kui teatriteadlane, nagu psühholoogiaga mitte väga palju. Aga noh, üks osakond ikka, ehk siis, et ma väga vabandan, et ma olen teid niimoodi valesti siin. Hullu see on selles mõttes, et olen hea meelega eesti filoloog nagu samamoodi õppinud. Aga ma tahan öelda, on see, et kui ma võtan enda tegevust teatud kriitikuna, et siis tegelikult see, mida kriitik teeb, Ta ei tunne ju ka näiteks näiteks teatrikriitik, ta ei tunne ka selle kunstitegemise nüansse. Ta ise ei ehk ei esita, jäägu mida ta teeb, on see, et ta peegeldab seda, mis paistab laval ja mis paistab kõigile teistele. Ja sama tegelikult on ju ka ühiskonna protsesside nagu kritiseerimisel, ehk siis, et need, kes kirjutavad, on inimesed, kes küll teavad rohkem kui ilmselt kui meie lugejad mingeid nüansse, aga samas põhimõtteliselt nad esindavad ikkagi sellist nagu teoreetilise nagu kriitika diskursuse pealt peegeldatud vaatenurka. Ja see on vajalik, ma arvan, et pigem peaksid poliitikud, et selle asemel, et süüdistada mind ja teisi, kes kihutavad sellelt naiselt Te ei tea nüansse ja me ei tea, kuidas asjad võimalikud on. Me ei peagi teadma, sest et meie asi ei ole mõelda, mida ei saa teha, vaid meie siin mõelda, mida peaks tegema. Ja poliitikud on siin välja mõelda, kuidas siis seda teha saaks, ehk siis, et nad peaksid pigem nagu õppima. Võib kuidagi nagu enda jaoks nagu selgeks tegema, et see pilt, mis näiteks sirbi veergudel meie Eesti ühiskonnas tuleb, et see ongi nagu see, kuidas nende tegevust tajutakse. Ja kui viimasel ajal on nagu pidavalt kõneletud sellest, et et me viriseme liiga palju, et Eestis enam ei tahate midagi muud teha, kui ainult nagu ette heita viriseda nurga ja selles on justkui nagu meedia süüdi. Samas Siim Kallase nagu loobumine meedia muudiste maha, no tule taevas appi. See on hea väljend, mida kasutada. Et nagu tõesti, et nagu kolm, neli artiklit ja mõned intervjuud ja mõned arvamuslood potentsiaalset peaministrit küll murda ei tohiks, et ilmselgelt see põhjus taandub hoopis kuskil mujal. Et ma ei usu nagu hetkeks ka, et meedia tegi seda, et kui ta, et kui ka president, kes viimasel ajal on nagu järjest tihemini hakanud noomima ajakirjandus, selle see, et me ei tohiks justkui nagu kritiseerida meie võimule, ei peaks neid hellalt nagu hoidma ja armastama, aga siin on minu jaoks nagu paradoks sees. Ma võin Eesti riiki hellalt armastada ja hoida, olles samas kriitiline selles suhtes, kuidas me juhime, et minu siin ei ole nagu vastuolu minu jaoks ja mina hindagrolli tunnetangi just nimelt osundajana ET ja peegeldajana. Ja kui poliitikud selle asemel, et võtta seda nii-öelda isikliku rünnakuna püüaksid aru saada, miks selline pilt tekib. Et siis oleksin palju lihtsam teha ka otsuse käes pidi eksis, et lähen veel konkreetsemaks, et oma nii-öelda tudengitele, kellel on õpetanud kirjutamist ütleme vaatlejaid nagu kriitikul nagu kolm, kolm, et kriitika kirjutamise kolm sammu püüad aru saada, mis on lavastaja kavatsus, mida ta tahtis öelda siis sa kirjeldad enda jaoks ära selle, mis nagu lavale paistis. Ja kui need kaks asja nagu ei lähe kokku, siis sa püüad nagu mõista, miks nad kokku ei lähe. Ja magnet, nagu ühiskonnakriitika puhul, toimib see täpselt samamoodi ja, ja kui poliitikud, kes loevad, siis kas Veiko märka või minu mingeid artikleid ja siis selle asemel, et, et kohe nagu ta eitada seda öeldud ei, ei, aga tegelikult seal on veel nagu umbes miljon nüanssi, mida ta ei tea ja, ja seetõttu on see täiesti ebapädeva, kirjutas, võiksid hoopis pigem vaadates on samamoodi, et mis oli autori kavatsus pigem nagu vastupidi, mis nagu see kavatsus, mida autor tajub, et poliitikutel on ja, ja siis on, mis on, see peegeldus sellest, kuidas see poliitikute kavatsus siis nagu ühiskonda jõuab ja siis poliitikaks siis nägema, kus need käärid seal on ja, ja püüdma aru saada, et kui sa käägisin, tekkisid. Ma arvan, et just nimelt see on üks peamiseid, ühiskondlikke murranguid siin viimasel ajal silver ketist alates on see välja tulnud ja see lõhe kärisenud kohe väga tõsiselt eelkõige poliitikud, et juttu ja nende konkreetsete tegude vahel. Et see tundub olevat küll üks asi, mis on saanud ja tulnud nii-öelda mainstream yks, et me enam ei usu seda, mis meile pakutakse poliitikute tasandil. Me oleme kaotanud usu, They poliitika nii-öelda sellisesse kuvandisse, mida sa iseendast üritab luua ja sestap olemas. Me teatavas mõttes nagu väga lähedale jõudnud sellisele nii-öelda stagna ajaprotsessile, minule tundub, et, et noh, et me kõik nagu kuidagi mängime veel kaasa ka, kuna me nüüd oleme siin demokraatlikus riigis, siis jumal tänatud, aga me saame siin ka ERRi stuudios nagu vabalt välja ütelda lasta nagu panna käik sisse ja kaas peale, kui vaja ja lihtsalt sõita. Tuli, on roheline. Et me oleme nagu jõudnud sinna välja, kus, kus see kuvand ja siis nüüd üha rohkem ja rohkem ka kultuuri ja poliitikaga. Tikute poolt kasutatav sõna, tagatuba ja poliittehnoloogia, mis seda kuvandit produtseerib sellise peaaegu et peaaegu industriaalsel sellise töö, kui see ka niimoodi, et seda kuvandit ei usu, me ei ole enam selles selles kinni, üritame seda kuvandit murde, me üritame sellest läbi murda kuidagi, eks ju. Ja aga tegelikult ju see, et parteidel on tagatuba, kus asju otsustatakse, ei ole isegi ju midagi ennekuulmatut, ajalehel on ka kus otsused ja meil kõigil toimet anonüümsed allikad ja kõik olemas, onju, et küsimus tegelikult ei ole selles, et minu arvates on siin see konflikt, kui me tõesti otsime nagu võimu ja vaimuvahelist konflikti, siis on see puhtalt inimlikul tasandil. Ja, ja noh, näiteks ma lihtsalt nagu kõva häälega naersin. Kui Andrus Ansip kommenteerides kida nagu süüdistatud selles, et oma vigu ei tunnista, eks ole, ja on arrogantne ja noh, kes justkui nagu oleks aru saanud sellest, et on vaja värsket verd, milles kas peaministrivahetus on ja siis, kui ta kommenteeris seda, et oli valida kas Taavi Rõivas või Hanno Pevkur siis ta ütles lause peast, tsiteerin praegu, et me kaalusime mõlema kandidaadi nagu puu plusse ja puudusi võrdselt. Tegelikult puudusin mõlemal muidugi kummalgi muidugi ei ole noh, ikka oli vaja nii-öelda see, et jälle tulevad uued veatud inimesed. Tõesti, mis mõttes nagu, et, et selline noh, see on nagu lihtsalt reaalsest niivõrd lahusmaailmavaade, mis seal Reformierakonna juhtkonnas praegu on, et see on isegi juba naguniivõrd eemal reaalsusest, et et ma arvan, et varsti isegi Veiko märka väsib selle üle joonitsamast, sest et sa lihtsalt ei paku enam nagu loomingulist väljakutset kriitikutele. Aga mis on kõige hullem asi, mis võib juhtuda, siis tuleb küll stagnatsioon? Mina ütleks pigem, et kui see virin lakkab ehk siis kõik lepivad olukorraga. Vaat siis me oleme jõudnud stagnatsiooni. Ja ma olen täiesti veendunud, et ise ka poliitikud ei taha seda. Üks tasand, mille üle sirbis ka arutad, ollakse vähemalt diplomaati külgedel on välispoliitika näiteks meie välisminister, nüüd ta vähemalt enam välisminister ei ole, sellepärast et peaministri tagasiastumisega kogu valitsus astub ka tagasi, ta on ametis kuni uus pannakse ametisse täpselt. Aga igal juhul tema, ehk siis Urmas Reinsalu on rääkinud sellest, mis ühele iseseisvale riigile tundub olevat pooleldi skandaalne ja selles tõepoolest ei ole mitte mingisugust tagasisidet olnud, eks ju, nende tuleme tõesti sinna, kus, kus nüüd nii-öelda spetsiaalteadmised, ehk siis sõjandus nii-öelda sõjastrateegia ja kõik muu on, on nii-öelda erialaspetsialistide halduses ja siis siin kultuuriinimesed räägivad sellest, eksju, nüüd nüüd jällegi selle vaadeldes seda, seda protsessi niimoodi kuskilt kaugelt kõrval. Et mida ta on öelnud, ta on öelnud seda, et Ameerika väed peaksid tulema Baltikumi. See tundub tegelikult ju olevat täiesti skandaalne väide, tähendab, see on, see on, see on ise. Seisvale riigile täiesti skandaalne näide, kuidas saab iseseisev riik ja tema kaitseminister avalikult, et nii-öelda igatseda selle järgi, et mingisugused olgu need siis kasvõi liitlasväed, aga moodustavad tõelise kolonni Baltikumis ja ka kaasa arvatud Eesti vabariigis selle üle need pole näiteks üldse diskuteeritud minu teada väga-väga laialt, et mingit erilist kriitikat ei ole sellele väitele kuskilt otsaski, nagu. Tatud, eks ju, tundub küll ausalt öelda, et et mõlemad osapooled, nii poliitikud kui kui meedia lihtsalt hindasid selle naguniivõrd piinlikuks väljaütlemiseks et kõige mõistlikum tundus kõigele unustada, vaat seltsi välja öeldi, sest et kuisele üle oleks hakatud arutama, oleks saanud liiga palju tähelepanu, mida see väide kindlasti ei vääri, sest et noh, see on lihtsalt niivõrd jabur väide, aga Urmas Reinsalu on seda teinud korduvalt, nüüd on nüüd korranud oma väidet, et hävitab igatahes panen selle kõrva taha, selles mõttes, et kas või seesama tuleb nagu pähe mõiste baaside leping, mis tuleb kohe esimesena. Tegelikult on ka see, kus kõik Ukrainas alguse sai, et lihtsalt nii-öelda see, kellega leping on tehtud, on teisel pool maakera, antud juhul siis Reinsalu mingites märgades unenägudes siis aga ma olen nõus, et, et see on juba selline väljaütlemine, et mul on nagu raske uskuda, et ta mõtleb seda tõsiselt nagu päriselt, ma lihtsalt ei suuda uskuda, et keegi võiks midagi sellist suust välja ajada. Aga aga nüüd ma saan tegelikult muidugi aru, et, et ajakirjanikel on tegelikult peaks nagu reageerima sellele ja, ja ükskõik kui midagi toimub, et kui ta juba nii-öelda meediaruumis avalikus ruumis see mõte on, et siis ta paratamatult hakkab koguma toetajaid ja, ja varsti võib-olla viib ei tea milleni, et aga ma jah, ma isegi nagu ei suuda aru saada, et kust selline soov võiks tulla, et ühesõnaga ma mainin, ma testin, ma isegi ei oska seda kommenteerida kuidagi, see on lihtsalt minu jaoks niivõrd jabur väljaütlemine. No mina võin üritada. Seda näidatakse, tuleb sellest, et meil on kõige sügavamates psühholoogilistes kihtides selline russofoobia Venemaakartus, see defineerib meie rahvuse ja sellelt pinnalt, et me siis üritame omaenda rahvuse definitsiooni pinnalt kuidagi leida välja mingisuguseid teesid sellest olukorrast. Üks siis kõige parem geopoliitiline tee on Ameerika ühendriigi kaitsvale, sellisele Omni presensile, maailma poliitilisele globaalsele omni presentsile rajatud teegia, mis on iseenesest huvitav, sellepärast et Eesti peaks olema geopoliitiliselt eelkõige keskendunud Euroopale, mitte niivõrd Ameerika Ühendriike, idele, kellega Eestil teatavasti ei ole mingisugust territoriaalset ega aga väga suurt kaubanduslikku seost võrreldes Euroopa Liiduga. Et siin tõepoolest on üks nagu selliseid, ma ei tea, kuidas seletus seletus toimib, aga, aga seda võiks tõepoolest näiteks sirbis ka käsitleda. Tegelikult see ameerika kui suur kaitsev vend retoorika on ju olnud päris taasiseseisvumisest saadik ja, ja sellest on kindlasti raske lahti öelda, aga noh, võib-olla ei peaaegu ütlema, aga. Ma ei olekski, et 100 protsenti veendunud, et Eesti on Ameerika Ühendriikidele niivõrd oluline liitlane. Et Ameerika ühendriigid oma huve oleksid nõus kompromiteerinud Eesti hüvede jaoks, et ma tõesti ei usu seda. Ja seda amet, et Ameerika Ühendriikide positsioon nii-öelda nagu maailma rahu valvajana, mis tal on justkui olnud kogu aeg on ju viimastel aastatel kindlasti vähenenud ka mida tänu mitmetele venima jäänud missioonidele kemates kriisikolletes, et et selline nagu ainult ühele kaardile mängimine ei ole ilmselt nutikas tänapäeva maailmas eriti nii väikese riigi puhul, et et, et hea oleks ikkagi omada mitut strateegiat ja tõesti keskenduda siis oma naabritele ja ümbruskonnale ja ja noh, et noh, siis me jõuame muidugi jälle sedasama NATO kahe protsendi küsimuseni, eks ole, kaitsekulutustele kaks protsenti, mis mis nüüd justkui jälle vahepeal, eks ole, oli uudis, et, et Nato hakkab juskui loobuma sellest, sest et väga vähe kõike kui mitte ainult Eesti hoidis, pidas sellest kinni, eks ole. Ja siis võib-olla seda ei olegi vaja, et mis tropid tagasi jälle selle nagu mustaga lapse või musterõpilase kuvandi juurde, mis Eestil on, millel on omad plussid ka kindlasti, aga, aga mis natukene on ikkagi ka selline nagu väiksusest tingitud kompleks. Seda kindlasti me juba vestleme tegelikult või teeme seda, mille teoretiseerimise üle ma mõtlesin, me võiksime arutleda, et kuidas on võimalik kultuuriinimesena või kultuurilehe peatoimetajana ka päevapoliitilistes ja välispoliitilistes küsimustes kaasa rääkida, aga teatavas mõttes juba teeme seda, aga nüüd võiks võib-olla tõepoolest sellele metatasandile või sellele kuulsale teoreetilisele metatasandile siis nüüd minna, et osaliselt seletasid selle ära nii-öelda teatri teatrikriitiku positsioonist väga selgelt. Aga, aga siiski noh, mõned küsimused siin veel jäävad. Kui vaadata seda, te rääkisite sellest, et te töö või teie eesmärk on pakkuda lahendusi, pakkuda pakkuda neid ideid, kuhu poole Eesti võiks püüelda. Kas see on just nimelt kultuuriajakirjanduse selline eesmärk, et paljud on rääkinud seda, et Eestil ei ole nii-öelda suurimat eesmärki või Eestil puudub idee või, või noh kuulus-kuulus, eesti nokia, eks ju, noh eks ta on olnud ka, aga, aga, aga, aga ikkagi, et meil puudub mingisugune suurem selline eesmärk, meil puudub selline suur hüve, mille poole püüelda, eks ju, igaüks vaikselt niimoodi nokitsemine nurgas. Jaa jaa, oma äri ja, ja teeme oma asja, eks, aga selline ühine suur ideed, kuhu poole püüelda, kuidas rahvusena kuidas kultuurina kasvada, et see meil puudub, kas just nimelt see on kultuuriajakirjanduse või vähemalt võiks olla üks üks eesmärkidest. Kindlasti, et aga selles mõttes peab selles küsimuses hoidnud nagu lahenduse ideed, et tegelikult nagu lahenduste pakkumine minu jaoks ei ole nagu kultuuri agendas üldse kultuur, inimeste eesmärk või nagu rolle ja kuigi, nagu see on see, mida üsna ette heidetakse. Noh, kui me kas või meenutame sedasama Mari-Liis Lillekõnet siis eelmise aasta aprillis, loomulikult pleenumi 25. aastapäeval, eks ole. Et siis ka on nagu põhiline nii-öelda vastuargument poliitikute poolt oli, et ei paku lahendusi. Aga ma arvan, et ei olegi vaja, et vot just nimelt ideid oma välja pakkuda. Ja tegelikult ju kas jupp koostöös teiste kultuurikojaga kuulutas välja esseevõistluse just nimelt teemal, et mis on Eesti riigi mõte ja, ja ma arvan, et selliseid konkureerivaid ideid ja ka utoopiaid mõnes mõttes peaks välja pakkuma istet ju, mis on võib-olla kui üldse nagu leida mingit selget erinevust nii nagu ajakirjanduse kultuuriajakirjanduse vahel siis ehk on seal see, et kultuuriajakirjandus saab endale lubada veidi enam nagu kunstilist liialdust. Ehk siis ta saab utreerida natuke rohkem. Ja, ja ta ei pea niivõrd nagu heas mõttes kinni pidama nagu ajakirjandusreeglitest, selliseid nagu tasakaalustatud uudisloo reeglitest, et ta tõesti saab, mine esseistika maksta, saab käia välja täiesti hullumeelseid ideid ja provotseerida provotseerida. Et ma isegi noh, kasvõi seesama jällegi seal sama kivi, mis on presidendile kirjutasin, et et ma täiesti teadlikult sõnastasin ta ikkagi nagu teravamaks kui võib-olla mõisa arvaksingi, aga lihtsalt nagu dialoogi algatamise või jätkamise mõttes vajalik, et sa, sa, ja see on see võimalus, mis on just nimelt sellistes väljaannetes, nagu on seal sirp, et sa saad liialdada, sa saadud freerida, sa saate täiesti hullumeelseid ideid välja käia ja aga et jällegi, et teiselt poolt nagu need, kelle kohta kelle, kes peaksid nagu juskui ellu viima, et nad ei peaks nagu neid kohe nagu tasalülitama mingite selliste argumentidega nagu s ei ole võimalik, vaid pigem nagu jällegi püüda aru saada, et mis on see sügavam eesmärk seal all on ju et mis, mis on see sügavam, tehtav eesmärk, mida tahetakse, eks ole, mida ta nagu väljendab, eks ole, see, see hullumeelsus tegelikult tavaliselt igasugune hullumeelsus tuumas ju mingit väga konkreetset ja tehtavat nagu eesmärke või probleemi lahendust. Aga lihtsalt tuleb osata lugeda, et, et suvesti tõesti, mulle tundub, et see võimu vaimu vastandus, mis seal on, ongi lihtsalt oskamatus teineteisest aru, teineteisest aru saada, kuigi ma isegi julgeks öelda, et pigem poliitikud on need, kes ei oska lugeda kriitilist teksti. Et ma ise nagu jällegi nagu teatrikriitikuna tean väga hästi, kuidas näitlejad ja lavastajad ei oska kriitilist teksti lugeda lihtsalt nagu laevad sealt, nad ei oska sealt välja lugeda seda, mis seal on öeldud. Nad ei taju väga seda ikooni taset, nad ei saa aru nagu peidetud vihjalisest hinnangust ja ma arvan, et poliitikud on sama probleem. Ja. Näitlejatega on sama, mis ühest kirjutisest tuli välja, et nii mõnedki no teatri näitlejad ütlesid, et kui ma loen arvustusi, ma loen, vaatan, kus on minu nimi paksult kirjas siis loen sealt ümbert ära ja okei, saime olulise infokirja poliitikasse. Absoluutselt ei, ma arvan, et see võibki niimoodi tõesti, et ja noh, poliitikutega on ju veel see, et ega nad ise ei loe, et neil on suur armee inimesi, kes teevad neil eeltöö ära ja siis esitavad ajunud nagu tsitaadid, et et ma ei ole jah, see on päris hea võrdlus tegelikult, et aga aga samas see ei ole nagu kuidagi nagu selles mõttes halb, et see on täiesti inimlik ja suhtlemine, et noh, mis seal salata, eks ma ise ka aeg-ajalt nagu regulaarselt nii-öelda vaatan oma guugeldate ennast ja vaatad siis, mis, mis mu tekstid on, millist vastukaja on tekitanud, eks ole, noh ühelt poolt on see edevuse eest, aga teiselt poolt, et lihtsalt pead nagu monitoorime, mis toimub, eks ole, milline tagasi ta on, et et, et, et ma mõtlen, et kuidas oleks võimalik poliitikutele õpetada kriitilise teksti nagu lahti kodeerimist. Et saaksid aru, et. See ei ole nagu isiklik rünnak, see ei olegi tavalist üldse isiklik, vaid seal taga on mingi teooria, mingi teoreetiline mõtlemine lihtsalt puht puhas audis, kuhu siis analüüs põhimõtteliselt on see, eks ole, et sul on nagu diskursuse selles mõttes, et on mingi struktuur ja struktuuris ovaal loogiliselt põhjus-tagajärg suhted ja kui sa paned mingi sündmuse või situatsiooni selles struktuuris, sa näed, millised vead on ja siis analüüsid neid, et noh, kõik, kes on vähegi kunstikriitikat või üldse kunstiteadusi õppinud, nemad, nende jaoks on see nagu teine emakeel, eks ole, nad oskavad seda kasutada, oskavad lugeda. Aga poliitikutel seda ei ole, võib-olla lihtsalt peaks, ma ei tea, Riigikogus väikest nagu kunstiteaduse tund hakata hakkama andma. Hariks ka niisama neid päris hästi. Miks mitte väga hea idee või sirbis korraldada näiteks kolmeosalise see sarja poliitilise poliitikutele kohustuslik lugemine? Kohustada midagi, meil on vaba riik ikkagi. Aga kui võtta nüüd kokku, me oleme jõudnud saate lõpuosani. Et millistes valdkondades kultuuriajakirjanduskultuuriinimene võib avalikkust mõjutada ja seal mingisuguseid tõelisi muudatusi esile kutsuda. Või kas neid muudatusi ongi vaja? Et see, see valdkond kõige laiemalt ongi kultuur ja eetika ehk siis kui tuua konkreetne näide, et ma arvan, et seesama Eesti Päevalehes olnud paljastus nendest garantiikirjadest, Siim Kallase puhul on midagi, mida kultuuriarendus ei peaks ninaga tegema. Küll, aga kui muutub küsitavaks poliitiline kultuur üldisemalt, siis see on teema, millega kultuuriajakirjandus peab tegelema. Ja, ja teine asi, mis, mida ma iseenda jaoks pean oluliseks, on kindlasti kultuuripoliitika kui selline, sellega ei tegele mitte keegi teine. Aga, aga sellest sellega ei saa piirduda. Ehk siis, et nagu jah, kõige laias mõttes on kultuuri nagu eetika järelevalve on minu jaoks see, millega tuiagendus tegelema ja selles mõttes ongi see teema, millega kultuuriajakirjandus peab tegelema seoses muu ajakirjandusega mis nagu meediaeetikaküsimused, mis ka tegelikult ju sirbis läbivalt on. Ja, ja kui ma sellega vähegi hakkama saama ja kui sellest tulevad mingid diskussioonid, siis ma arvan, et me oleme oma eesmärgi täitnud. Carolyn, ma tänan, et saite aega tulla klassikaraadio stuudiosse. Rääkisime kultuuriajakirjanduse rollist sellest, kas sirp on võtnud jälle tagasi oma endise ühiskonnakriitilise positsiooni, tundub Ta on siin on nii mitmeidki selliseid ja ühiskonnakriitilisi kirjutisi juba ilmunud ja loodetavasti ilmu veel tulevikus. Sest tõepoolest see kriitika, mida kultuuriajakirjanduse vaim võimu suhtes teeb, on oluline. Ja üks väga hinnatud järelevalvemehhanisme poliitilistele parteidele ja meie võimule. Ott Karolin, su suur tänu veelkord, selline oli Kovaadis. Tänan teid kuulamast ja soovin ilusat päeva.