Kunstimüsteerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Seoses Tartu kunstimuuseumi 2014. aasta näituseprogrammiga muutus avalikkuse ja kunstiringkondade hulgas taas aktuaalseks küsimus mis on tasakaalustatud näituseprogramm, mis on muuseum ja mis eristab seda galeriist. Oleme muuseumide rollist ja kuraatorite ootustest näituseprogrammi suhtes stuudiosse rääkima palunud kaks kunstimuuseumis töötavat kaasaegse kunsti kuraatorit Kati Ilvese Eesti kunstimuuseumist ja Maarika Agu Tartu kunstimuuseumist. Saate teises pooles oleme stuudiosse palunud Anders Härmi Eesti kaasaegse kunstimuuseumist, et küsida, mida mõistavad kaasaegse kunstimuuseumi all nemad. Tere tulemast stuudiosse Kati Ilves ja Marika Agu. Tere. Te töötate mõlemad küllaltki laia profiiliga muuseumides, mis ei ole siis spetsialiseerunud ainult kaasaegse kunsti näitamisele, vaid siis laiemalt, et kunstiajaloo tutvustamisele. Aga kuidas teile tundub, mis on siis kunstimuuseumis toimuval kütuse ja galerii kontekstis toimuva kaasaegse kunsti näituse selline peamine vahe, et on palju räägitud, et need piirid on nagu hajusaks muutunud või mitte enam nii selgelt defineeritavad, et, et kuidas teie kuraatori positsioonilt seda näete? No siin võib vastata mitmeti, et kindlasti on, eriti kaasaegse kunsti kureerimise puhul on näitusi, mida annaks teha kui võib-olla ruumilised, tehnilised ja finantsilised põhjused kõrvale jätta ka muuseumist väljas või noh, teistel pindadel. Aga on noh, väga suur hulk näitusi, mida ei ole mõtet või, või noh, ma ei tea, põhimõtteliselt ka ei saaks teha muuseumist väljas. Et see peamiselt puudutab klassikat. Aga puudutab ka keerulisemaid välisnäitusi või selliseid suuremaid kunstiajaloolisi ülevaateid, täid või probleemipüstitusi näiteks noh, kriitika ja kriisid, näitus, mis kohe meenub lähiminevikust ütleme, nende ajalooliste suurte näituste tegemine. Et noh, me lisaks sellele, et et enamusi nendest töödest, mis näiteks kriitikal ja kriisidel olid, ei ole üks noh, ma arvan, Eestis mitte üheski teises kohas saanudki näidata, sest et lihtsalt need eksponeerimisnõudmised ja tingimused olid väga spetsiifilised ja äärmiselt kõrged. Aga et miks selliste asja peaks näitama muuseumis on ka võib-olla see laiem muuseumi roll ühiskonnas. Et noh, ma näen, et muuseumil on vastutus, mitte ühe näitusega, mitte ühe näituse aastaprogrammiga, aga laiemalt aastate jooksul olla see vahendaja, kes siis toob seda noh, ütleme näiteks 20. sajandi suurt kunstiajalugu koju kätte, et ja annab siis sellega vastused, et miks näiteks tänapäevane visuaalkultuur laiemalt on selline, nagu ta on, et kõigel on oma põhjused ja ajaloolised juurdumused ja kui näiteks galerii saab võtta endale rolli, kus ta sellise probleemiga üldse ei tegele, siis muuseum oleks see koht, kus nagu selle poole vähemalt püüelda Galeriid võivad tegelikult olla väga galeristi nägu, aga tegelikult muuseum peab võtma arvesse tegelikult suure osa kollektiivist, kes seal muuseumis töötab, et nende ettepanek kui arvamusi, kuidas seda näitust või programmi koostada. Ja nagu arvestama ka publikuga. Tegelikult, kuid galerii eelis on minu meelest see, et galerii saab lubada palju rohkem eksperimentaalsust, et muuseumisse. Sa võta endale seda rolli või riski, mida galerii et noh, muuseum näiteks ütleme, et ei peaks olema noh, iga igasuguseid asju saab põhimõtteliselt teoorias olla, aga ei, peaks olema siis see koht, kus näiteks noored kunstnikud teevad oma esimesi projekte. Ideaalses maailmas on selle jaoks eraldi project, space'id ja kunstikoolide galeriid ja väiksemad pinnad, et hoopis nagu fleksibiilsemad ja teistsuguse rütmiga, kus seda, kes saab, ütleme läbi mängida, kus on keskmes on ühe kunstniku üks teos või paari kunstniku teosed või mingi grupeeringu sünergia, samas kui kunstimuuseumi ideoloogia ja, ja ka ja ka plaan nagu kõige laiemas tähenduses ta ei teeni siis nii otseselt ühe kunstniku huve, kuivõrd nii-öelda suure publiku huve. Aga kui siit liikuda ja edasi, siis nii-öelda praktika juurde, siis kuidas teie kuraatoritena, kes te olete mõlemad alustanud oma kuraatoritegevust väljaspool muuseumi institutsiooni, et kui te võrdlete neid näitusi, mida te tegite enne muuseumis töötamist ja nüüd muuseumis töötades et siis kuidas see kuraatoritöö erineb muuseumis ja muuseumist väljaspool. See konteksti vahe ongi see kõige nagu määravam asi, et tehes näitust galeriis või siis tehes mingit kohaspetsiifilist näitust, et või muuseumis näitust, et nüüd see kontekst tegelik kult määrab suurel osal selle näituse sisu ka. Et ma leiangi, et tegelikult noh, mängimisruumi on kindlasti palju rohkem muuseumiväliselt. Et ei pea läbi käima seda hierarhiat, et nagu kehtestame ennast nagu mitmel tasandil, et seda näituse ideed vaid et nagu vabakutselise sõltumatu kuraatorina sa saad palju suuremat mängimisruumi ja just eksperimenteerida, et sa ei pea olema nii ettearvatav, mõnes mõttes Ma selle ettearvatavusega ei nõustu kui vaadata ka nii, ma ei tea KuMusvõi ka Tartu kunstimuuseumis viimasel ajal, et ma ütleks, et ka see näitus, mis teil praegu üleval on, et see on äärmiselt eksperiment, teeriv kuigi noh, jah, kindlasti seal on palju kohaspetsiifilisust juba sellesse projekti endasse sisse kirjutatud ja see ongi asja suurem idee olnud. Ka muuseumis saab teha ka eksperiment teerivaid projekte, lihtsalt et võib-olla muuseumi ja galerii erinevus ongi see, et galeriis saab neid teha justkui kogu aeg, kõik näitused võivad sellised olla, kas nad on või kuidas nad välja kukuvad, see on nagu teine asi. Aga muuseum ei saa toota ainult selliseid projekte. Aga Kati sinu kogemustest muuseumiväliselt näitusi kureerida. No enne enne KuMusseasumist oli mu kõige suurem projekt artišoki biennaal, mis tegelikult ei ole hea võrdlus, sest et seal oli vägagi selge formaat ette antud, et mina tegin seda kuraatorina teist korda ja kuigi ma tõin sinna teatavaid asju juurde, näiteks artist toogi formaadi ja lahendasin selle kontseptsiooni, nagu ma ei tea, enda maitse järgi või enda arusaamade järgi see ei ole nagu selles mõttes hea projekt võrdlemiseks. Aga noh, samas sellist näitust muidugi muuseumis teha ei oleks mingit mõtet või ütleme, ma räägin siin nüüd Eesti kunstimuuseumi põhjal, et see on nagu niisugune klassikaline galerii formaat. Mis mul veel muuseumis selle lühikese aja jooksul, mis ma olen muuseumis töötanud, mis järeldusele ma olen jõudnud, on see, et tegelikult ma pean arvestama selle muuseumi traditsioonidega ja sellega, mis seal varem on tehtud, et kohaspetsiifiliste projektide puhul või galeriinäituste puhul need eelnevad näitused näiteks ei, ei mängi nii suurt rolli. Et mul on tunne, et nagu muuseum seab teatud standardid, et mis, mis tasemel see näitus peaks olema. Aga kui suur sõnaõigus on ja peaks olema teie meelest kuraatoril muuseumi programmi koostamisel? Muuseumil on alati mingi laiem poliitika või laiemad eesmärgid, mida ta siis täidab, aga konkreetse kuraatori nii-öelda siis tähelepanekud ja rõhuasetused, et kui tuntavad need peaksid olema muuseumis. Ma enda eest noh, olles töötanud natuke üle kahe aasta veel väga rääkida ei tahaks, aga vaadates kõrvalt ja ka enne KuMussetööle asumist näiteks Eha Komissarovi tegemisi kõrvalt jälgides ja pannes neid siis EKM-i näituseprogrammi konteksti, et noh, ma ütleksin, et seal on see kuraatori käsi või sekkumine või korrastav pilk, et see on täiesti tuttav ja eks need inimesed, kes reaalselt näitusi teevad, näituste kuraatorid, noh, need hakkavad seda üldpilti selles mõttes mõjutama. EKM-is ütleme, meil on iga perioodi peale erinevad inimesed, kes sellega tegelevad aga kaasaegse kunsti näit, tõsi, on viiendal korrusel kolm aastas ja võib-olla neid ka suures saalis. Et nad umbes jah kolm kolm-neli näitust aastased, et ütleme, et ühest küljest on see on see kuraatori valik või kuraatorite ettepanekud teisalt määrab väga palju ära ka lihtsalt praktiline töö jaoks, sest et noh omast kogemusest rääkida, et ikkagi kaks viienda korruse näitust aastas on maksimum, et väga sinna nagu midagi juurde Ta ei saa. Ja ülejäänud aja siis peaks siis tegema keegi teine sinna projekte, et selles mõttes, et nagu üks inimene seda vastutust päris võtta ei saa noh, juba praktilistel põhjustel. Aga noh, kuna kõik ideed saavad läbi räägitud ja väga paljud ideed tekivad sellest, et me lihtsalt räägime, mis on olnud, mis toimub, mida peaks tegema, mida on keegi mõelnud kunagi teha, aga pole selleni jõudnud. Et näiteks noh, helikunstini me jõudsime niimoodi, et et see mõte nagu oli õhus või see nähtus nagu kuidagi hakkas nagu järjest jõulisemalt ennast kehtestama ja Eha ütles, et tema oli juba kunagi mõelnud selle peale ja nagu vaadanud avatud silmadega ringi, et kas keegi võiks teha sellist projekti, aga siis noh, tookord sellest nagu midagi ei tulnud ja siis see mõte jäi. Ja kui ta rääkis sellest, et mulle ja Ragnele, siis noh, meil käis kohe see plõks ära, et jaa, muidugi muidugi me peame tegema. Ja hästi kiiresti sai ka selgeks, kuidas me seda näitust teeme, et noh, enam-vähem missuguses formaadis on kus see algab, kus see lõpeb, kes teeb kaasaega, kes teeb retrospektiivi. Et see läks kuidagi väga loomulikku rada pidi. Mis puutub Tartu kunstimuuseumi näitusteprogrammi, siis sel aastal on see läinud üsna tihedaks, näitused vahetuvad umbes kahe kuu tagant ja, ja siis programm kombineerib siis kaasaegset kunsti ja siis näituseid kogude põhjal. Et see programm tegelikult püüab siis hõlmata nii isiknäitusi, mingisuguseid uurimuslikke projekte, näitusi kogude põhjal, nagu ma ütlesin. Ja kindlasti peab ka programmi olema kaasatud külaliskuraator, kes siis toob uusi värskeid mõtteid, võib-olla Tartu kunstiellu? Aga rääkides siis külaliskuraatoritest edasi, siis Eesti kaasaegse kunstimuuseum on selle nii-öelda võtnud oma nii-öelda programmi selliseks stabiilseks näituseks ja külaliskuraatori või üllatuskuraatori näitus siis Tartu kunstimuuseumil on plaanis seda rakendada väga siis nii-öelda elavamalt tulevikus. Aga et kumu puhul külaliskuraatorid on reeglina välismaalt, et kui põhjendatuks sa pead, et, et kaasata kedagi võib-olla Eestist või kaasata näiteks kunstnikke, kuraatorit. Täna on olnud Eestist ka ka Tartu kunstimuuseumi direktor. Tal on osalenud näituse programmis noh, mõned aastad tagasi tegi suure projekti ja tegelikult neid nagu külaliskuraatoreid on, on selles mõttes veelgi, et teevad muuseumisse näitusi ka, noh, Kadi Talva tegi Kurmosofi näitused. Et ühesõnaga neid ikka on, aga ma arvan, et kui on võimalus, siis väliskuraatori noh, välismaalasest kuraatori kutsumine on nagu huvitavam või, või võiks olla produktiivsem, kuivõrd Eesti kunstiskeene on ikkagi võrdlemisi väike inimesed suhtlevad omavahel. Ja noh, selleks, et mina saaksin teada, mida Marika asjadest arvab, me saame ka lihtsalt kokku ja tekkida ja näed, et, et ilmtingimata ta, ta ei peaks tulema Tartust Tallinnasse näitust tegema. Mitte ta ei võiks, aga noh, kui tuleb keegi Taanist või, või Inglismaalt või kust iganes, et selles mõttes, et see on ikkagi nagu hoopis teine keskkond siis tulemus on ka nagu korrastavam või huvitavam või et ta pakub mingi noh, nagu tõsiselt erineva lähenemise sellest, kuidas, kuidas võib-olla meie oleme harjunud oma kunstiväljal asju nägema. Ja nagu ka kuidas, kuidas ütleme, meie kohalikud kuraatorid näevad noh, kohalikku kunsti ja suhtlevad kohalike kunstnikega, et ma arvan, et näiteks Marie kes on kaks korda KuMusnäitust teinud ja noh, tal on, tal on võrdlemisi hea ülevaade Eesti kunstist või Eesti kaasaegsest kunstist. Et noh, temaga on olnud äärmiselt huvitav rääkida sellest, mida tema arvab siinsetest näitustest ja siinsetest kunstnikest, et tihti tuleb välja kui mõtteid või tähelepanekuid mida ise ei märka ka, sest et on tekkinud harjumus vaadata asju kuidagi teistmoodi või et noh, ikka ikka sa loed ja kuuled, mida inimesed su ümber räägivad. Aga võib-olla noh, ma lähen ka kuhugi võõrkeelsesse keskkonda kodust eemale ja ei ole selle taustsüsteemiga nii hästi kursis ja paigutan selle enda jaoks ümber. Aga kui palju te tunnete seda, et teatud teemad on justkui muuseumide vahel ära jagatud või kui mõistlikuks te seda peate, et näiteks Tartu kunstimuuseumi ja Eesti kunstimuuseum et neil oleksid kaasaegse kunsti osas mingid erinevad rõhuasetused või pigem see niimoodi mingi selline selgem eristus ei ole nagu vajalik. Minu meelest seda on hetkel natukene vara kommenteerida, et noh, aasta tagasi muutus Tartu kunstimuuseumis direktor pärast seda, nagu me kõik väga hästi teame, on seal väga palju asju tulnud. Ja noh, tema on läinud hästi huvitavaks. Aga et noh, ma annaksin sellele kõigele nagu aega ja noh, võib-olla võib-olla nagu seda, kuidas nagu jõujooned või või teemad hakkavad muuseumide kahe kunstimuuseumi vahel siis paika jooksma, et seda saaks vaadata mõne aasta pärast. Et selle aasta programmiga. Ma võib-olla ei oska nagu midagi väga välja tuua peale selle, et jah, et see, kas sellist muuseumit me tahtsimegi, projekt on, noh, ta on Tartu kohaspetsiifiline. Et kui me püstitaksime sama probleemi Tallinnas Kumus, siis see näitus oleks hoopis midagi muud ja ütleme, võrdlemisi, Võrreldamatu Ma arvan, et mingite teemade ärajagamine oleks suhteliselt kummaline tegelikult, et mingisugune dialoogivalmidus võiks olla ikkagi institutsioonide vahel, et mitte kehtestada ennast mingi mingi kunstinähtuse. Ma tea ainuvalitsejaks, et võib olla Tartu kunstimuuseumi peetakse Pallase kunsti ainuõiguslikuks käsitlejaks, aga ma ei tea, et tegelikult see ei ole kuigi mõistlik või jätkusuutlik. Kui mingi taak, mis Tartul selle Pallasega on, et kõik tahavad neid võrdusmärke sinna alati D vedada ja noh, samas ma saan aru, et Marika ja Rael õnneks pigem noh, tahavad sellest lahti saada, sest et noh, ka Pallast saaks vaadata võib-olla kordades huvitavamalt ilma selle traditsioonilise Tartu raamita, et et see on lihtsalt ennast, nii ma tea ära ära elanud, et selles võtmes sellest ei ole enam nagu midagi rääkida. Et võib-olla just Pallast peaks tegema tegema Tallinnas ja nagu Tartu võiks, võiks natuke hinge tõmmata sellel teemal. Seda on väga meeldiv kuulda Tallinna poolt. Ja noh, mina ei hakka kindlasti Pallase näitust tegema. Aga aga noh, jah, selles mõttes, et, et see teemade ärajagamine, et kindlasti mingid asjad loksuvad nagu ise paika noh, tulenevalt siis lihtsalt näitusepindade spetsiifikast ja ütleme, selles mõttes ka traditsioonidest, et kui kumu on, on teinud, et noh, ma ei tea, ühe kunstniku näituse ära, siis ta ikkagi noh, väga pika aja jooksul sedasama kunstnikku nagu niimoodi näitama ei hakka, et samas kui võib-olla Tartu saaks samal teemal võib-olla pakkuda mingit teistsugust käsitlust, et noh, põhimõtteliselt mis ma öelda tahan, on see, et ühte ühte teemat annaks teha ka mitmeti. Ma olen sellega nõus, lihtsalt mulle, mulle on natuke selline mulje jäänud, et kuna kõigi vahendid on küllaltki piiratud siis tundub, et kui üks midagi teeb, et siis teine muuseum vaatab ka, et see on nagu tehtud ja sellele ei ole nagu mõistlik, võib-olla ei aega ega mingeid muid vahendeid kulutada, sest et käsitlemist väärivaid teemasid on nii palju, et siis seda nii-öelda ühe nähtuse võib-olla eri pilguga vaatlemist, et sellist asja ei esine väga palju. Mida mulle muidugi ka meeldiks näha, kui miks mitte ei võiks mingisugune kunstinähtus olla ühte nurka pidi Tallinnas vaatluse all ja teistpidi tark. Aga kui siit nüüd edasi liikuda, siis mida te oma tuleva aasta programmis tõstaksite esile midagi, mida tasuks oodata, või midagi, mis teid endid võib-olla kõige rohkem hetkel paelub? No mina tegelen praegu sellise näitusega nagu Merike Estna ja Maal avatud ruumis, mis on kunstimuuseumi kontekstis väga Ki eksperimentaalne projekt, et nimelt Ta noh, näitus ise olles täpselt tegemist on twin vannsüsteemis näituseprojektiga, kus siis ühel näitusepinnal kumu viiendal korrusel saab olema nii Merike Estna soolonäitus umbes siis mõtteliselt poole korruse raames ja teise osa täidab rahvusvaheline grupp Pi näitus inimestest, kes siis kõik nad tegelevad maali selliste installatiivsete avaldumisvormidega. Ja nad Merikesel ja sellel grupinäitusel on nagu noh, üks kandev suund või ja nad saavad ka installeeritud ja ruumiliselt ühe nagu visuaalse tervikuna kokku ehitatud. Ma võib-olla räägiks ka siis enda näitusest, sest ma oskan sellest kõige paremini rääkida. Tulemus on Tartu 88 arhiivi projekti raames näitus. Nüüd siin paari nädala pärast, Triin avab selle projekti nagu pilootnäituse. Aga siis ma teen teise näituse selles projektis ja, ja see on siis anonüümsete stereotüüpide kokkutulek, mis siis käsitleb neid linna kasutada, et erinevaid tüüpe, et püüab kokku tuua sellised erinevad agendad, erinevad rollid, mida siis inimesed võtavad kanda ja, ja siis kuidas see avaldub siis selles linna kasutamises, et nad nagu konkreetsed tüübid kasutavad linna omal teatud viisil. Siis ma püüan just Tartu linna põhjal tuua need tüübid nagu sinna näitusele. Et selline projekt on tulemas. Ma tahaks öelda või noh, reklaamida välja ka Raul Meele suure retrospektiivi, mille tegemisega mina ei ole seotud, aga noh, mida ma ootan äärmise huviga, mis mai alguses avaneb. Et see on võib-olla asi, mida nagu muuseum ka ideaalis tegema peaks, et piisavalt aega on möödas, siis noh, muuseum võtab ette, töötab läbi ja kontekstualiseerib ütleme, tegelikult rekontekstualiseerib, et noh, ühe autori panuse kunstiväljale laiemalt et mitte siis ainult ei, ei näita töid, vaid kuidagi paigutab täpselt selle aegruumiliselt ja annab sellele nagu mingi oma korrastava pilgu. Võib-olla räägiks veel põgusalt ka sellisest arhiivinäituse formaadist, sest kui ma õigesti aru saan, siis sa viitasid ka Raul Meele puhul, et, et võib-olla, et see ei ole ainult nagu tema teostele keskendunud, vaid just see mingisuguse arhiivi kaudu selle konteksti loomine. Et nüüd ka ma ise olen sellega seotud, nagu Marika juba viitas ja tuleb ka Tartu kunstimuuseumis kaks projekti siis selle Tartu 88 egiidi all aga ka Kati sina tegid eelmine, sest seal selle helikunstinäituse, millel oli samuti väga oluline see arhiivi aspekt juures, et kuidas te sellesse nii-öelda arhiivinäituse formaati ise suhtute või kuidas teie enda jaoks seda mõtestate. Ütleme, kui me seda näitust nagu tegema hakkasime ja me tegime seda tõesti väga pikalt, et see ettevalmistusaeg oli umbes poolteist aastat kuni siis näituse enda tegemise protsessini. Et ütleme kõigepealt meile üldse tundus, et kuidas me helikunstist räägime, et sel hetkel või ütleme ka praegu Eestis ei ole sellist helikunsti diskursust või ka lihtsalt nii palju autoreid või töid kui näiteks noh, ma ei tea maali puhul või foto puhul, et tegemist on uue ja ka võrdlemisi efemeerse või sellise raskesti ma tea, näidatava või taasesitava vormiga ja noh, teisest küljest kuna ei ole Eestis tehtud üldse mitte mingeid helikunsti näitusi, siis ka me ise mitte siis ainult ütleme, publikut arvesse võttes. Aga ka enda jaoks me tundsime, et me peaksime, et vaatama, kust see tuleb, mis see on, mida sa just siinses regioonis või Eestis tähendab, et meil ei ole võib-olla sellist kronoloogiat välja pakkuda nagu erinevatel teistel riikidel noh, kas või Rootsil. Aga et meil on siiski olnud mingid tegijad ja nagu mingid suunad. Ma käisin ka maailmas ringi, Ragne käis ka, et vaatasime erinevaid näitusi, erinevaid sündmusi, mis nagu selle teemaga tegelesid tundus, et selline nagu ainult kaasaegse helikunsti näitamine või helikunst nagu ilma taustsüsteemita nende näitustega kuidagi problemaatilisem. Et tundus, et, et see arhiiv on nagu igal juhul vajalik mida me nagu mõlemad selle helikunsti näitamise puhul tundsime. Et selleks, et võib-olla ka põhjendada seda, miks lähiminevikust või ütleme lähi noh, ma ei tea kümneaastasest tagusest ajast, et miks me oleme mingid valikud välja jätnud. Et seda see arhiiv nagu kuidagi selgitab või õigustab, et näiteks noh, on tekkinud küsimus meediakunsti ja heli osas. Noh, oma researchi tehes me kuidagi tundsime, et maailmas ringi vaadates, et helikunst on ikkagi viimasel kümnendil muutunud nii jõuliseks, et selliseid praktikaid, mis nagu heli kasutavad, aga, aga ise ennast nagu helikunstiks ei pea või et see heli ei ole seal primaarne. Et neid nagu sisse tuua enam ei ole mõtet. Samas kui näiteks minnes ajas tagasi ei saa seda kuidagi kuidagi kõrvale jätta või et Laapania meele siis mitteheliline hoopis nagu selline võib-olla sümboolne helile lähenemine. Et see oli omas ajas, oli ta nagu midagi, mis tänapäeval seda, seda võiks vaadata nagu hoopis teise distsipliinina, aga, aga seda ei saa nagu lohud toda sellest noh, protsessist, et miks me, miks me oleme siia jõudnud vä? Rääkides arhiivinäituse spetsiifikast, siis võib-olla tooks välja seda, et noh, isegi kui see näitus on kunstimuuseumis, siis esitletud ei ole ilmtingimata ainult kunstiteoseid, et noh, nii nagu helikunsti näitusel oli eksponeeritud dokumente ja ja videoid üsna madalakvaliteedilisi videosid. Et arhiivinäitus tegelikult kombineeribki kõikvõimalikke artefakte isiklikke objekte, dokumente see on võib-olla selline visuaalkultuuriline, see võib olla, et mitte ilmtingimata kunstinäitus. Võib-olla selle arhiivinäituse kontekstis, et, et helikunst ka, aga kus ma selle arhiivi või vanema materjali probleemi ees seisin, oli minu jaoks ka kurvitsa näitus kus siis arhiivi tähendus omandas hoopis hoopis nagu teistsuguse mõtte. Et see oli pigem see, et et kui ma seda näitust tegin, siis ma tegin seda suuresti iseendale ja noh, õigustasin nende suurte installatsioonide taastootmist ja ka videote ja performance ite näitamist sellega, et et ei mina ega keegi keegi, kellega ma olen EKA-s koos õppinud ei ole neid live'is näinud või noh, võib-olla on näinud, aga mitte siis nagu teadlikult näinud ja neid kuidagi ma ei tea, oma oma mõtteruumi paigutanud. Samas kõik, kes on õppinud kunstiajalugu, on noh, nii ütleme Eesti 90.-te võtmes kui ka lihtsalt videokunsti või performance kunsti või väga paljude nähtuste läbi jõudnud nagu sellesse, kuhu, kuhu mina jõudsin. Aga aitäh saatesse tulemast. Kati Ilves ja Marika Agu. Tänase saate kolmas külaline on Anders Härm Eesti kaasaegse kunsti muuseumist. Tere, Anders Püre. Võib-olla räägid alustuseks, et kuna EKKM või Eesti kaasaegse kunstimuuseum ei ole päris tavapärane muuseum nimetada seda ka nii-öelda muuseumi mängimiseks siis võib-olla seletate, et mida tähendab teie jaoks muuseum olemine? Ma ei tea sellest perspektiivist, ma ei ole sellele kunagi mõelnud. Aga selles mõttes, kuidas EKKM-ist sai EKKM on päris tihedalt seotud erinevate asjaolude kokkulangemisega, nimelt see, et me leidsime selle maja praegu tegutseme, see, et avati kumu ja see, et ei avatud Eesti kaasaegse kunsti muuseumit või et Eestis ei ole tegelikult kaasaegse kunsti muuseumit, et kumu ei ole kaasaegse kunsti muuseum, kumu on rahvusgalerii pluss kaasaegse kunstimuuseum ja nad eksisteerivad koos meie jaoks see segadus ei olnud rahuldustpakkuv ja kuna see nimetus nagu vedeles maas, siis me lihtsalt kaaperdasime selle ja nimetasime oma maja Eesti kaasaegse kunsti muuseumiks. Et seal ei olnud midagi tegemist siis kolleegide, tegemata tööga või, või halvasti tehtud tööga, vaid pigem ikka nagu kultuuripoliitikaga, et teadupärast üheksakümnendatel aastatel, kui arutati tugevasti siis kumu ehitamist ja arutati ka kaasaegse kunstimuuseumi ehitamist, muide et see oli selline nii-öelda täiesti õhus olev idee. Aga noh, lõpuks võitis selline alalhoidlikum seisukoht. Et teeme ikka ühe muuseumi, et noh, et kui me nüüd ikkagi kahte tahame, et siis me lõpuks ei saa midagi ja nii edasi ja nii edasi ja see oli niisugune noh, ütleme siis pragmaatiline, aga, aga võib-olla vale siiski seisukoht ja meie lihtsalt siis mingi hetkel lihtsalt otsustasime, et me kaaperdame selle mõiste ja hakkame seda muuseumi siis ehitama või esitama. Ja loomulikult noh, mis on muuseumi tunnused noh tegelikult, et see oli üks küsimus, millele me vastust otsisime. Et mis asi see on, mis teeb muuseumist muuseumi, põhimõtteliselt on ainult üks asi, mida on vaja selleks, et olla muuseum. Et võime noh, võtta selle ICOM-i, mis on siis rahvusvaheline muuseumiühing definitsiooni ja see on ligi pool A4, on see muuseumi definitsioon nende lehel? Et, et kui see pikk jutt nagu lühidalt kokku võtta, siis põhimõtteliselt on muuseum igasugune institutsioon, millel on kollektsioon. Ehk siis selleks, et olla muuseum, võtke või esitada või mängida muuseumi, on sul põhimõtteliselt vaja mingisugust kollektsiooni ja siis on võimalik sind nagu muuseumina defineerida. Ilma kollektsioonita muusem olla ei saa. Aga kui te mõtlete konkreetselt muuseumide ja just Eesti kunstimuuseumite kaasaegse kunsti programmi peale ja sellele, et mis siis on muuseumis toimuva kaasaegse kunstinäituse ja näiteks mõnes suuremas galeriis toimuva kaasaegse kunsti näituse vahe, et kas seal on mingid sellised põhimõttelised erinevused, mis defineerivad siis üht või teist tüüpi näitust? Tegelikult neid vahesid ei ole väga või vähemasti rahvusvaheliselt ma ei ole küll nagu väga selgelt tuvastanud et mis need vahed võiksid olla või et ikkagi seda muuseumit defineerib kollektsioon ja siis noh, ütleme teisi tüüpi kunstiinstitutsioone nagu kunsthallesid või kunstveraine siis defineerib keskendumine ainult näitusepoliitikale või näitustegevusele kollektsioneerimisele. Et muuseum tegeleb kollektsioneerimisega ka. Aga ma arvan, et et see, milline on programm ja milline on programmiline suunitlus, tuleneb eelkõige nii-öelda selle muuseumi või siis kunsthalle kuratoorsest, profiilist ehk siis kes on kuraator ja millisena ta seda programmi nii-öelda koostab. Et väga vabalt võib olla ka see, et, et võib-olla mõni mõni siis justkui nagu rohkem võib-olla kaasajale orienteeritud asutus nagu kunsthalle võib olla märksa konservatiivsema programmiga kui, kui mõni muuseum ja nii edasi see ikkagi sõltub nagu konkreetsest kuraatorist või siis noh, mõnel juhul, eks ole, kunsthallede puhul, neid nimetatakse reeglina intendantideks vahel ka direktoriteks ja noh, need direktorid siis reeglina on ka siis kuraatori funktsioonis või kelle ülesandeks on siis vastutada selle eest, milline on programm ja koostada see programm, kutsuda kaaskuraatoreid programmis osalema, kutsuda kunstnikke ja nii edasi. Aga kui tulla tagasi EKKM-i juurde, siis kui palju te oma programmi kokkupanemisel mõtlete sellele, et te olete ikkagi nii-öelda avalikkusele kommunikeerite enda tegevust kui muuseumi tegevust, et kas te lähtute selle siis nii-öelda programmi koostamisel mingitest teistest printsiipidest, et näiteks viimastel aastatel teil on tekkinud väga tugevad sellised isiku näited, et mis on täiesti nagu muuseumi või noh, nii-öelda klassikalise muuseumi mõõtu, et kas te jälgite ka seda, et teil oleks esindatud mingid sellised klassikalised nii-öelda žanrid või või näituse tüübid. Ei, mina ei arva, et isiknäitus ilmtingimata midagi, mis koos kuulub nagu muuseumi juurde kuidagi implitsiitselt. Et tegelikult on võimalik koostada ka muuseumi programmi niimoodi, et sa üldse mingisuguseid isiknäituse idee. Et minu arvates nagu päris siukseid formaat, D tehtud asju või et neid ei saa nagu ühele või teisele poole inkrimineerida, et me oleme tõesti teinud jah, nüüd mõned isiknäitused ja ka sellel aasta programmis on meil näiteks Raul Kelleri suur personaalnäitus, mis on tegelikult üks installatsioon, mis haarab EKKM-i kõik kolm korrust ja ma arvan, et see on kõige nagu mastaapsem teos, mis üldse EKKM-is kunagi on esitatud, kuna noh, tõepoolest ta tõesti hõlmab tervet maja. Aga selles perspektiivist ma nagu ei oska, ei oska küll vastata. Võib-olla ma täpsustan ka, täpsustan oma mõtet, et võib-olla jah, et loomulikult isikunäituse formaat võib esineda täiesti väikesest galeriist nagu suure muuseumini aga lihtsalt, et teatud selline ka isikunäituse nii-öelda selle ambitsioonikus või selle maht või selle läbitöötatus, et see on võib-olla miski, mis EKKM-il sarnaneb pigem suurte kunstimuuseumidega, et mis võimalustega ja mis mahus on võimalik neid isikunäitusi korraldada. Aga. No selles mõttes, et EKKM-i piir on EKKM-i maja, et suuremaid, kui see maja on, me nagu korraldada ei suuda aga noh, selle maja raames, eks ole, noh, mis on üldse tegelikult siukse näituse tegemise eelduseks on see, et on olemas kunstnik, kelle looming võimaldab sellise näituse koostamist ja, ja selleks et sellist näitust teha, selleks paratamatult sa pead olema ikkagi mõnevõrra kogenud juba et see ei saa olla päris nagu verivärske äsja akadeemiast tulnud tüüp, eks ole, et kes siis sellise näituse nii-öelda kokku suudab panna, et selleks on ikkagi juba vaja mingisugust loomingulist pagasit ja midagi ka, millest nagu seda näitust koostada ehk siis et noh, on küll väga võimekaid kunstnikke, kes suudavad tõepoolest toota Ta terve näituse nii-öelda uutest töödest, mis on spetsiaalselt selle nii-öelda siis ühele või teisele näitusele tehtud. Aga, aga noh, reeglina see on ikkagi niimoodi, et, et sul on seal varasemaid asju ja sul on seal uuemaid asju ja nii edasi. Et tõepoolest jah, et EKKM-i noh, viimane personaalnäitus, mis meil oli, oli Mark Raikpere personaalnäitus tõepoolest hõlmas tema loomingut sisestas 2006 kuni 2013 ja seal oli ka üks siis spetsiaalselt sellele näitusele tehtud töö, et tõepoolest noh, oli sellise nii-öelda retrospektiivi mõõtu, et noh, võib-olla tõesti see nagu retrospektiivsus võib-olla tõesti on üks asi, mis iseloomustab võib-olla noh, rohkem muuseuminäitust kui siis galerii näitust, et noh, galeriinäitus reeglina on siis võib-olla võib-olla selline nii-öelda uutest uutest töödest üksnes, eks. Võib-olla räägite natuke, kuidas EKKM-i programmi kokkupanemine toimub ja mis on teie siis nii-öelda põhimõtted programmi koostamisel? Põhimõte on väga lihtne, teeme seda, mis meile meeldib. Et EKKM teadupärast institutsionaalses mõttes on MTÜ ja MTÜ-l on neli liiget siis juhatuses on neli inimest, mina, Neeme külm, Elin Kard ja Marko Laimre ja, ja põhimõtteliselt programmi otsustamegi me neljakesi koos programmi elluviimise eest vastutab, ütleme siis mina ja Neeme külm tehnilise poole pealt ja mina siis nii-öelda kunstilise poole pealt ja kommunikatsiooni poole pealt. Ja nii see nii see toimibki, et selles mõttes, et nüüd meil on tõesti kujunenud välja ka sellised traditsioonilised näitused, mida või näituse formaadid, mida me aeg-ajalt teeme, et noh, kõige tuntum neist on kindlasti köe Price mida me oleme teinud regulaarselt 2011.-st aastast alates. Ja tuleb ka sellel kevadel ja tuleb ka järgmisel kevadel. Et see on üks näitus, mida me teeme iga aasta ja mis on oma mahu poolest tõepoolest ääretult suur projekt, eks ole, sisaldab siis põhimõtteliselt siis viie uue kunstiteose produktsiooni kuna on viis nominenti alati filmitegemist ja kataloogi koostamist ja rahvusvahelise žürii kokkukutsumist ja galat üritust pluss siis veel kontsert ja sellele järgnevalt, eks, et, et see on tõepoolest nagu erakordselt mastaapne ettevõtmine, mida me sisuliselt nii-öelda EKKM-i piiratud ressursi juures oleme inimressursi juures, pidades seda silmas eelkõige oleme siis nüüd teinud kolm korda. Ja no mis tõepoolest päris paljuski nagu EKKM-i nii-öelda elurütmi defineerib. Ja siis kindlasti teine formaat, mida me nüüd üritame sellel aastal aga järgmisel aastal uuesti teha, on siis see nii-öelda külalisvõi üllatus Patarei näitus. Et kus siis näitust kutsume kokku panema inimese, kes tavaliselt näitusi kokku ei pane või kes igapäevaselt ei tööta kunstiga kes tuleb siis mõnest muust eluvaldkonnast, see eluvaldkond ei ole üldse oluline ja siis me põhimõtteliselt nii-öelda anname talle täiesti vabad käed oma selle visiooni ülesehitamiseks ja esitamiseks siis, et kuidas ta näeb näitust kui formaati ja, ja kuidas ta mõtestab siis kunsti enda ümber, et kas ta töötab ainult Eesti kunstnikega või ta töötab rahvusvaheliselt ja nii edasi. Et noh, siin on vaba valik ja noh, tõepoolest ja see võib minna ka absoluutsesse vastuollu nii-öelda EKKM-i või ütleme, meie endi, mingite kunstiliste põhimõtetega, eks et selle eesmärgiks tõesti on nagu anda kontroll absoluutselt käest ära. Ja ma arvan, et see on üks asi, mida tavaliselt sellised kunstiinstitutsioonid ei tee, olgu nad siis muuseumid või mitte. Aga te mainisite Köler, Prize'i, et kui oluline teie jaoks on, et muuseumidel või just kunstimuuseumidel oleks sellised oma nii-öelda brändinäitused, et nagu teil on Köler, Prize ja KuMulon, need koostöö graafikatriennaaliga, fotokunsti fotokuuga ja ka Tartu kunstimuuseumil oli see nüüd aastaid kukkunud, mis siis on sellel aastal siis lõppemas või viimast korda, et kas muuseumil või siis just kaasaegse kunstiga tegeleval muuseumil peaks olema selline nii-öelda oma märknäitus, mille kaudu siis kuidagi kõnetada niimoodi korduvalt ja korduvalt ja korduvalt võib-olla kasvatada mingit publikut või kuidagi populariseerida laiemalt, et midagi, mis on selline üldtuntud bränd nii-öelda. Et ma iseenesest ei pea seda nagu vältimatuks, et saab ka teistmoodi töötada. Et noh, kindlasti jah, igasuguses nagu, nagu turunduslikus mõttes, see on ju kasulik, eks. Et kui sul on mingi asi, mille sa ehitadki üles sellele, et tootus on olemas ühiskonnas, et see jälle tuleb ja et see jälle on, eks. Et kui me nagu selle Köler Prize'i nii-öelda alustasime iseenda sellise ettevõtmisena, siis selle eesmärgiks oligi noh, just nimelt, et, et tekitada mingit sorti nagu iha kunsti ümber või tekitada selline noh, mingi väärtusväli selle ümber, mida me teeme, eks ole. Ja kunsti ümber ja tegelikult siis nagu ka laiemale publikule noh, osutada mingisuguste kaasaegsete kunstnike suunas, et vaadake neid, et näete, nende looming on nagu oluline meie arvates meie arvame, et teie võiksite neid vaadata ja et see ei ole nagu midagi, mis oleks mingit tohutult keeruline või kõigile üle nagu mõistuse või üle jõu käiv ülesanne. Me oleme nagu teile välja valinud viis kunstnikku iga aasta kelle loomingule me siis nagu keskendume ja noh, et ka väga kunstikauge inimene tegelikult me leiame, on võimeline noh, kõigi Köler, Prize'i, kunstnike loominguga suhestuma noh, sellepärast, et need on juba läbi mingisuguse filtri käinud. Nad on noh, hetkel kunstipildis olulised, eks. Ja tegelikult nagu rahvas võiks või noh, siis see publik võiks tegelikult siis ka nende loomingut tunda meie arvates, et selles mõttes, et see, noh, see, et see on niisugune võistluse formaat ja nii edasi, noh see on puhas populism. Noh, see ei ole tegelikult oluline. Aga no mida siis teha, kui selline asi töötab, eks. Et kui võistlusformaat on toimiv formaat, siis me kahtlemata kasutamised Aga võib-olla räägitegi lähemalt selleaastastest nominentidest lühidalt ja näituse nii-öelda näituse avamisest ja selle nii-öelda keskusest. Näituse noh ja ka EKKM-i selleaastase hooaja me avame siis 25. aprillil just sellesama Köler Prize'i näitusega ja selleaastasteks nominentideks on siis Jass Kaselaan, Kiwa, Kärt Ojavee, Johannes Säre ja siis Visible Solutions mis on siis kunstnike rühmituseks? Et noh, ma arvan, et nad kõik on piisavalt eriilmelised kunstnikud mõned neist on tuntumad, mõned neist on tegutsenud juba aastakümneid võiks noh, Kiwa puhul välja tuua ja ka Kärt Ojavee puhul näiteks kindlasti võib rääkida juba aastakümnete pikkusest tegevusest. Ehk siis, et noh, Kiwa on olnud pildis 90.-test aastatest ja Kärt kahetuhandendate aastate algusest. Ja noh, samas on seal ka mõned niuksed noorema põlvkonna kunstnikud nagu Johannes Säre või Jass Kaselaan, kes, kes on üsna hiljuti meie nii-öelda kunstipilti siginenud, eks. Et jah, kui kõigi loomingust nüüd hakata eraldi rääkima, siis võib-olla läheb päris pikaks, aga noh, võib-olla siis paari iseloomustava sõnaga võiks siis nad Jass, Kaselaan on tuntud oma selliste suurte hästi mastaapsete sümbolistlike installatsioonide poolest. Ja skulptuuride poolest ongi skulptuuriharidusega skulptuuri taustaga kõigepealt õppinud Tartus ja siis Tallinnas Kiwa jälle vastupidi, oma viimasel ajal siis nii-öelda nothingoloogiasse, nagu ta oma meetodit nimetab kalduvate teostega, et kus keskmes on, on sellised tühjad tähistajad, eimiski ja nii edasi. Sellised sellised mõisted, et kuidas üldse kujutada mitte midagi, eks ole, kus on piir siis nii-öelda tähistaja ja, ja tühjuse vahel, mis asub keelest väljaspool ja kus asub keele piir, siis Kärt Ojavee on kahtlemata eelkõige tuntud oma oma siis smart või tarkade tekstiilide poolest ongi tekstiilikunstnik tegelikult ja disainer ja noh, mõnevõrra erandlik siis kõigi teiste Köler, Prize'i kunstnike hulgas ja me ka alati üritame mõne sellise sellise kunstniku Köler Prize'ile haarata, mida meilt ei oodata. Tavaliselt on nüüd juba hakatakse ootama seda, et meil alati mõni selline kunstnik muidugi, eks, et need võib-olla ei peaks jälle vastupidi katsuma seda mustrit nii-öelda murda. Ja siis noh, Johannes Säre on foto taustaga, aga viimasel ajal jõuliselt tulnud selliste postminimalistlike või siis Martin Creedi laadis suurte installatsioonide ruumiinstallatsioonidega esile ja, ja ei, ma arvan, et otsustavaks tema nominatsiooni puhul kahtlemata sai tema viimane personaalnäitus EKKM-is, mis oli siis eelmise aasta nii-öelda meie off programmis, toimus märtsikuus oli avatud ainult paar nädalat. Aga noh, tegemist oli väga jõulise jõulise etteastega ja siis Visible Solutions samuti on juba võib-olla hetkel siis rahvusvaheliselt kõige tuntum tuntum või tunnustatum neist esinejatest kui ka Kiwa on tegelikult ju olnud rahvusvaheliselt päris edukas kes esineb siis firmana ja tegeleb sellise loomemajanduse paroodiaga kui nagu hästi lühidalt väljenduda, et toodab selliseid pseudotooteid teid ja üritab siis vastata sellele nii-öelda loomemajanduse retoorikale kuidagi mida siis ühiskond kunstnikelt tänapäeval justkui eeldab? Tänase näitusesoovituse märksõna on graafika. Tartu Kunstnike majas avatakse just selle saate salvestamise ajal Tartu neljas graafikafestival pealkirjaga kohustuslik riiklik optimism bänd täitma ei näinud. Mis on suurepärane rokkiv Tartu-poolne täiendus Tallinnas hetkel avatud olevale Tallinna graafikatriennaalile. Kõik graafikafestivali näitused jäävad Tartu Kunstimajas avatuks kuuenda aprillini. Tänases saates vestlesime kunstimuuseumide näituseprogrammide teemal. Külas olid Marika Agu Tartu kunstimuuseumist, Kati Ilves Eesti kunstimuuseumist ja Anders Härm Eesti kaasaegse kunstimuuseumist. Mina olin saatejuht Triin Tulgiste. Kuule kordusena laupäeval kell 14. Null viis.