Algavas saates räägitakse Narva sõjakannatustest. Ühe Narvast läbi läinud väeosa sõjapäevikusse kanti talve hakul 1941 järgmised read. Talv oli sisse murdnud valija varajane. Lumi oli tuisanud, teed ja tänavad ja laiutas enda valge lina üle linna idapärase pori. Kangunult tõusid Hermanni kindluse ja Ivangorodi tornid üle majade lummitunud katuste. Nende kahe kindluse vahel voolas Narva jõgi, too saatuse jõgi, mis oli midagi muud kui poliitiline piir. Selle teisel pool hakkas laiuma too määratu tohutu maa, tumm ja oma põhjatuses vaenulikult ähvardav Venemaa. Narva jõge ületades jätsime euroop. 1944 oli sõjapöördunud ja varsti tuli Narva elanikelt maha jätta kodulinn. Seda valusat aega on täna meenutamas põlisnarvalased Vilma Taalberg, Valdek Kulbach, Kaljo West ja Endel Kask. Seda me tunnetasime iga päev. Meil oli niiviisi, et isiklikult, kui nüüd rääkida oma perest, siis kui oli taevas selge, siis võtsime õhtul õega oma lapsed ja läksime Kreenholmi vabrikusse Joala vabrikusse varjendisse, seal oli spetsiaalselt üks ruun tehtud, siis nende varjuliste jaoks ja iga õhtu läksime sinna, kui oli selge, öölennukit käisid, lennukid käisid kogu aeg, nii et seda me tunnetasime kogu aeg. Aga muidu oli niisugusi, ega neid pomme loobiti küll, ega neid suur suur suurt hävitustööd nad ütleme enne 40 neljandat aastat vast ei teinudki rohkem nii põllu peale ja kuhu visati, aga hirm oli ikka alati. Aga muidugi see, kuivõrd sõda tunda andis, olenes kaastatest, eks ole, tähendab kõigepealt ütleme, see algus 41. aasta, see oli vabanemise aasta, tähendab noh, arusaadavalt, et ka sakslased olid okupandid. Aga Ma ütlen alati nii, nagu Churchill ütles, et ta on nõus ka kuradiga liitu astuma, et sakslastest võitu saada, nii, meie olime nõus astuma kuradiga, see tähendab sakslastega liitu selleks, et selle hullema Nõukogude süsteemi vastu välja astuda. See on tõesti nii ja ma ütleksin nii, et rahvas sõja ajal, kui olid need, kui sakslased olid Narvas sees reaalinimene, võis kõndida mööda linna julgelt ka naised kaasa arvatud. Kui oli kuulda selle sõjaväesaapa globinatsis, oli julge kõndida, ei olnud mingeid probleeme. Mäletan näiteks seda, noh. Me olime poisikesed 15 alguses ja, ja me muidugi palju vedeles relvi. Muidugi poisikestel on suur huvi, tähendab korjalt relvade üles, padruneid jätkus, lõhkainet jätkus. Lasksime niiütelda märki igal pool Saksa sõja venelased käisid mööda nodedentsust väljagi. Kujutage ette, kui see oleks olnud üks Nõukogude sõjaväelane, kui me oleks seal püssi lasknud, eks ole. Et igaüks võib ise kujutada, mis oleks toimunud. Aga noh, eks aasta-aastalt läks asi hullemaks ja arusaadavalt ka näiteks tohma kooli osas peab ütlema, et kooli Nad olid sõjaväe käes sõjaväehaiglana kasutusele, eks ole, selle tõttu meie koolide toimus vaheldumisi mitmes eri hoones, kus juhtus ja reeglina üldiselt õhtuti oli juttu juba. Tavaline jõulukud üleval, no mina, minul oli kodukõndida noh, umbes neli kilomeetrit üle põllu. Ma pean ütlema, et noh, hirmu ei tundnud selles, aga no ükskord oli jälle nii, et ma koos vennaga hobusega sõitsime üle Kreenholmi põllu, et sealtkaudu linna minna. Ja seal me olime just, sattusime saksa flaki lähedale. Ja siis tulid Vene lennukid peale ja läksid ühe pommi, esimene pomm kukkus selle sakslaste baraki ja lõi selle sodiks. Kõik see sodi lendas üle meie peale, jaa. Jaa, aga järgmine, aga me pääsem, õnnelik hobune muidugi, pani lõhkuma ja minema, aga meie kukkusime pikali, aga kõik lõppes õnnelikult, aga järgmise pommi all sai surma juba Kreenholmi teel kaheksa inimest. Nii et vot selline oli olukord. Ma arvan, et see oli kas 42. aasta lõpul või 43. algul, talvel 42, vastu 40 kolmandat. Eesti raadio heliarhiivist leiame kirjelduse rindelinnaks muutuvast Narvast sõjakirjasaatja Karl Gailiti nähtuna. Paganevate sakslaste kolonnid jõudsid üle Narva silla alates kaheksandast jaanuarist alates mitte enam üksustena, vaid inimmassina. Suuremal osal puudusid relvad. Nii kestis see teise veebruarini päevade ööd. Ta vaid Saksa sõdurid ei olnud enam võimalik Narva rindel rakendada, kuna neil sel momendil poleks saadud isegi surmaga ähvardades uuesti võitlusse saata. Sõdurimassi lasti liikuda jõhvini, seal juhtis välistanud armeerina nad kõrvalteedele. Mehed koondati haadide Saksamaale ümber formeerimisele. Ohvitserid eraldati, kes tulid meeste ja relvadega, läksid rindele, kes põgenesid üksikute relvadeta, anti sõjakohtu alla. Eestis kuulutati välja üldmobilisatsioon, mis Eesti vabariigi seadusliku peaministri professor uluotsa toetusel üle ootuste hästi õnnestus. Eesti mees teadis, kodupinna eest on vaja võidelda, suuri raskusi tekkis nende varustamisel riietuse relvadega. Esimese Tõgemendid on aga juba siin Narva rindel. Viimase täna jõudis Narva jõele kolmas soomuskorpus asus kaitsele ida pool jõge, moodustades ümber jaanilinna silla peal. Narva omakaitse ülem paigutas kõik mehed jõekaitsele Narvast Narva jõesuuni, kuid mehed olid halvasti relvastatud. Narva Jeesus paiknes merejalaväeüksus ja veidi hiljem paigutati riigiküla veps kõla rajooni 225. diviisi riismed. Vastasel õnnestus põhja pool Narvat moodustada läänepoolsel jõe kaldal kaks sillapead. Narva Jeesus löödi ta tagasi. Grivas osaga õnnestus vastasel purustada 29. Eesti politseipataljoni kaitse ja alustada pealetungi auvere suunas. 30. eesti pataljon suutis aga perimis kõla juures kõikjale näkku katsed tagasi lüüa. Kuuendaks veebruariks oli kribasust üle jõe tulnud vastane juba auvere jaama juures. Seega oli moodustunud rinne lõuna pool Narvat, pikki kulgu, jõe lõunakallast auvereni edasi ülesoo küla, Reide võllametsküla korrodenconi. 44. algust tõsise muudatuse tähendab ma ütlen, me keegi ei tahtnud uskuda, et venelased on varsti tulemas, kuigi see noh, nii-ütelda loogiliselt mõtlevale inimesele oli see ilmselge, eriti kui arvestada juba koostööd lääneriikidega. Aga me ei tahtnud seda uskuda ja, ja elasime ikka oma elu edasi. Aga esimene teade, muide et Narva kuulugevakueerimisele tuli meie perele Narva gümnaasiumi direktori Villem Nano teatest, kes tuli klassi ja ütles täna te saate kätte oma tunnistused, see oli 25. jaanuaril tänase saate kätte oma tunnistused ja esimeseks veebruariks peab olema linn ja ümbruskond tühi. Sakslaste taganemist oli kogu aeg aetud. Tähendab, Peterpovi pealt tulid ja Tallinna suunas liikusid edasi. Muidugi oli üldiselt külma energia isegi meelde on jäänud see, et nad tihti kui peatuspaikades tegid lõket ennast soojendada ja ja muidugi ütlema, et ega nende riietus ka ei vastanud tegelikult talveoludele, see oli niukene suhteliselt kehvast materjalist materjalist riietus ja mitte väga soojapidav. No seda jah, oli märgata, seda oli märgata, kui linnas käia, siis ikka oli märgata ja seda oli eriti muidugi tundsid need, kes rongiga 31. jaanuaril Narvast lahkusid, siis kui oli, oli öeldud inimestele, et olla jaamas 31. jaanuaril, et sealt läheb rongevakueeritutega, siis tegelikult oli niiviisi, et põhiliselt see rong oli täidetud sakslastega. Ja ainult üks vagun, mis oli siis antud Narvast lahkujad? Vot on üks niisugune ühe mee Vana-Narvaga mälestused on ka sellest nanojutust just direktor nanojutust, kes ütles, et minge koju, aidake oma vanematel otsida üles kelgud ja tol ajal olid need nõndanimetatud Soome või tõukekelgud ja jalgrattad, mis iganes, millega saate linnast lahkuda. Nii et kaasa võis võtta nii palju kui tahtsid, kui ainult jaksasid, aga siis jaksas või kujutage ette, nüüd Narvas oli ju niisugune olukord, et mehed olid mobiliseeritud. Mobilisatsioon oli 41. aastal meil täielikult läbi viidud. Need olid maha jäänud siis naised, lastega vanurid ja kui siis sul on ühe käe otsas laps palju sisse sinna teise käe otsa enamatad. Ja niisugust niisukust organiseeritud evakueerimist, nagu võiks arvata, tegelikult ju Narvas ei olnud peale selle ühe rongi ju midagi. Narva lastele ei antud Narvast lahkumiseks, igaüks pidi vaatama, kuidas ise sai. Kes sai sakslaste auto nurga pääle, kes läks oma jalgrattaga, kes läks kelguga paralleelis lahkumise mulje, et ei olnud. Minu arust need vaatamata nendele äärmiselt rasketele oludele, kuidas inimesed pidid minema, kuidagi toimus nagu distsiplineeritult, tähendab, inimesed jäid rahulikuks, ma arvan, noh, sisemuses võis igaüks olla olla muidugi ülimalt ärritatud. Aga, aga kuidagi see asi nii-ütelda kõrvaltvaatajale ei tundunud mingisuguse niukse paanilise põgenemisega. Ma mäletan seda, et meie talu ja naabrite ärasõit toimus üldiselt esimesel veebruaril lõplikult, sest noh, see talumajapidamise asja Meil on ju teada, kui sul on suur kari lehmi, lambaid, sigu, sead ja ja kõik koduloomad ja äkki sa pead kõigiga koos minema, tont teab kuhu isegi sihtmärki olnud veel õiged. Ma pean ütlema, et näiteks meie asusime Kreenholmist umbes kilomeetri kaugusel meie talu lääne poole. Nii et meie küla oli eriolukorras. 1941. aastal tehti kõik meie küla talupidajat kulakuteks, niiet ja aeti meid välja. Esimest korda tähendab minu eluaja jooksul esimest korda minu vanemad juba kolmandat korda, sest nad olid ka vabadussõja ajal välja. Nii et noh, ja üldiselt ma pean ütlema, et minu vanemad olid ka nagu rivist väljas ja mina pidin poisikesena mõlemal korral tegelikult organiseerima seda lahkumist sellel viimasel lahkumisel. Meile oli muidugi teataval määral õnne. Esiteks, meil oli omajagu hobuseid ja meil oli üks Venemaalt sõjapõgenikuna meile tulnud eestlane kes oli nõus jääma lehmakarjaga tallu, kuna sõjavägi oli talus ja sõjavägi oli nõus, sest nad said piima ja, ja muid, mis niiütelda toiduained, mis talusse maha jäi ja see meie eestlasest nii-ütelda külaline jäi siis sinna niikaua kui mõne kuu pärast alles viidil lehmad kaasa veoautodega. Muide huvitav on märkida, kuna Narva oli rindelinn ja meie esialgne peatus oli jõhvi lähedal. Ja hiljem me saime asukohaks ühe mahajäetud talu, noh teatud inimeste talu ja ja maikuus ma käisin koos sel ajal sõjaväes teeniva vennaga veel Narvas, maikuus. Tähendab, et rinne oli noh, kuidas seda ütelda. Narvast Tallinna poole tuleva maantee lähedal lausa kõikjal maanteel olid saksakeelsed sildid, et vaenlane näeb pealt ettevaatust ja nii edasi ja nii-ütelda aeg-ajalt muidugi kahurimürsud lõhkesid ka, aga noh, õnne meil oli ainult ühel korral, kui kui mu vend käis osa lehmi veel oli toomata osa lehme ära toomas, siis üks lehm sai surma, selle niiütelda. Mürsukillust. Aga üldiselt jah, noh, muidugi meil oli niuke tõesti, nagu ma ütlesin, eriolukord ja õnnelikult läks, et me selle selle ärasõidu saime suhteliselt hästi korraldatud. Muide me lahkusime mööda mööda Tallinna maanteelt Soldina poole minevat teed ja Soldina ülekäigu kohal pikeeris üks Vene lennuk ja laskis nähtavasti lõhkekuulidega. Meie selle voori peale. Mu isa sai muide peast haavata ja üks meie tuttav, kes kelle käsutuses oli meie üks hobustest, see sai põlvest aga väga tõsiselt vigastanud. Mu isa vigastus oli suhteliselt väikesest paks talvemüts, need killud kuidagimoodi kompenseeris nii et tal oli suur haav, aga mitte midagi hullu. No ma võin rääkida nii palju, et, et sel ajal, kui need sündmused juhtusid, siis mina olin Eesti kolmandas brigaadis endises Eesti leegionis. Ja parajasti 24. jaanuaril saime diviisi nimetuse, formeeriti ümber ja veebruaris toodi meid Eestisse. Me ei kujutanud ka ette, et see rinne Leningradi all on nii kohutavalt lagunenud ja rohkem kujutasime ette, et meid tuuakse Eestisse puhkeofpuhkusele. Ja Tartus, esimene ešelon laaditi maha. See oli siis Riipalu esimesed esimesed kompaniid ja flakkab Tai Lung. Aga meid viidi hoopis Peipsermeera põlu alla jõe peresse, kus toimusid väga suured lahingud, sest venelane ei tulnud üle piiri Saaremaale. Need Meil õnnestus need likvideerida väga väikeste kaotustega. Venelased kandsid tohutuid, kaotasid, nad ei kujutanud ette, et järsku on ilmunud kusagilt platsi. Nagu kunagi Valdo Pant ütles hall rohelistes sinistes poisid, kes kõnelesid eesti keelt. Ja sealt viidi meid Narva alla, siis edasi. Nii et CD Me sõitsime masinatega Tartust, võiks öelda. Narvani oli pidevalt vastu tulevates saksa vooride ummistatud, lihtsalt suured Ardenni hobused, suurte vankritega tulevad ja tulevad ja tulevad ja tulevad vastu. Nii et seda taganemine Leningradi alt oli väga ränkja maik. Ma ütleks paaniline, aga kolossaalne. Seda kõike nägi ka Eesti diviisi ühe õhutõrjepatarei allohvitser Voldemar Selter. Mina olin siis veebruari lõpus, läksime siis, kuues märts oli see Narva linnas Surm pommitamine ja siis oli seal lõbusalt. Te, nägite pealt seda ja see olime sel õhtul või öösel üleval kogu aeg, kui seal ainuke 15 lennukit laines ikka lainet ei tule ja kõik kõrgel kogu klassid ka saksa keelt, jäitjat võtsid üles lennuki välja küll, jah, kõikamised kasvul. Ei lasknud nii kõrgele mõnda kuskilt Taani ja suured rasked patareid, tassid need plokid. Aga ei tabanud jõudu, meie, meie väiksed ei jõua kuskile näha, kohe. Kuul läheb ja keerab pliikuulid üles, lähe näha, keerab otsa ringi, vallapolis lõhkeb seal õhus lennukites kerge patareisid, minul oli, meie olime selles 22 millimeetrit. See oli õhumeil, oli maa nende jalaväerinde toetuseks. Me jäime salvestama kogu aeg kolm rühma jagateni ära. Jah, ja anti Narvale ränk, ränga rooli. Õhte käisime linnas, kõik oli ilus, terve, käisime apteegis, see saatilisaid, kõike rahvale pandud kõik rohud ja asjad, kõik valmis pandud. Kõik need retseptid küljes, kõik rahwaseni ära viid. Ja näe tulime, läksime veel pataljoni rääkima, et seal on palju asju, et peaks, nagu ma ütlesin, et jah, kohe hommikul minge kohe tagasi, tooge ära. Annab tuua kõik, mis vaja läheb. Pani nii et hommikul ei saanud linna, et seda asja küll, aga ei saanud linn. Tallinna maantee puhta kokku, majanduses katuste põlesid, maja ei saanud üldse, läksime küll jala, läksime küll Peetri platsil välja kaotlikule, see põld on midagi. Aga see oli siis lihtsalt linna mõtlete, hüvitamine, ega elanikkond oli sealt ju evakueeritud ja seal lihtsalt linna maatasa tegemine. See tehti täitsa mägesime enne seal majade sees, sest et seda me käisime ikka väga palju seal linnas, siis enne seda, kui see pommitamine oli aga juba tühjaks viidud tema juba tühjaks viidud enne seda, kui me narval jõudsime. Seemnete ma nägin, seal oli üks puidutöökoda, oli ilus. Mul meeldisid, vaatasin ilusa teeolud ja kõik, isegi masinad olid sees, kiike transpiratsiooni rihmade peal ja höövel Bacolile ainult pingi peale. Aasta oli ka sisse jäänud ja kõik inimesed Maku läksid, kõik, kõik jäi sinnapaika. Ja see varandus ja siis, kui ta siis pommitamist siis põles nii ära, et sealt raudteejaama juurest vaatasid vastu kindluse müüril. Puhas lage oli nii et midagi ei ole tema ainuke, mis jäi see suur vene kiriku kuppel, see suur kuppel jäi plekile pealt õhk minema kaasa, kupli üles, millal. Ja kaua see madin kestis öö läbi? Ja Nomantisi on rasked meie endi Sänna punkrite juurde last üksused, Amikumadous, millesse vaatamismullavallide Narva maanteepastaga, Molavaides sai kuulsis, kui ööse pommitas must nagu magasini raskelt mina kuul niisuguse 1000 ilusad tonnised pommid, et las nii, et see niisugune meie individuaalpane seal augu põhja kohe kaob ära. Vot niisugused augud olid sisse või pehmema. Veebruaris siis Narva rindele tulles ma sattusin Siiversi silla peale. Pähklemäe Alla siiredesse Sillamäe vallutamisel, ma sain haavata teisel märtsil. Nii et sel momendil, kuuendal märtsil vain Tartu haiglas. Ja ma sain kusagil 10. märtsil teada et Tallinnat on rängalt pommitatud ja palusin mind viia üle Tartu haiglas Tallinnasse tuleb muidugi soni naiivne palve, sest mulle öeldakse ja et ei, seda me ei saa teha, me peame Tallinnast võtma haavatuid vastama mahutama, aga kuna käia saate, siis saadame seid kodustele ravile. Niimoodi. Ja kui ma tagasi tulin aprillis Narva alla, siis mul oli mõned päevad, anti puhkust lihtsalt vaadata seda rinnet rinne seisis juba ja ma sõitsin Narva vaatama oma kodukohta, Vabaduse tänavat. See oli üks suur rusuhunnik ja nii vastu oli ka terve linn, sest tervele linnale tiiru peale ei teinud. Ettekujutluse sain üheksandal märtsil, ma elasin siis Kohilas, kui Tallinnat pommitati ja kujutan ette, et see oli täpselt needsamad jõulupuud üleval. Ja, ja see pommitamine ja et kuidas oli suhtumine põgenikesse, siis peab tunnistama, et mida kaugemale rindest ja Narvast seda ükskõik samaks inimesed jäid. Ja suhtumine muutus, oli isegi niisugusi küsimusi, et aga miks te sealt Narvast üldse ära tulite. Aga pärast seda, kui Tallinnat pommitati, siis muidugi suhtumine järsult muutus. Siis hakkas juba siinne elanikkond ka tajuma, mis sõda ikkagi on. Vaat mina olen Narvast kaks korda lahkunud. Esimest korda 1927, ma olin siis kaheaastane. Ja mu isa isal oli. Jaanilinnas oli oma väike maja ja ta jättis, müüs selle maha ja siis ta siis me kolisime oma perega hops maale. Ja teist korda oli aastal 1944, kui ma sõitsin üle Narva pidi. Venemaale sõjavangivagunis siis siis oli juba tõsine minek ja vähe lootust, et üldse kunagi veel Eestimaale rääkimata Narvast tagasi saame. Kuid see õnnestus siiski. Aastal 1947 elasin üle need vangilaagrid. Ja siis jah, peatusime jällegi Narvas ja see oli juba teine arvasel Narvat. Ei olnudki peaaegu rusuhunnikud, vaadake, milles on asi. Kui rääkida rääkida Narva vanalinnast, siis on olnud palju juttu, et see oli üks tall nii-ütelda arhitektuuriajaloolise arhitektuuripärl kuid tähendab nähtavasti palju neist nendest hoonetest oleks võinud uuesti üles ehitada nii. Aga Narvas olid võimul vahepeal, noh ma ütleksin, stalinliku kasvatusega inimesed, kes tahtsid Narvast ja kogu Eestimaast ja samasuguse Venemaa tüüpilise asula, nagu nad olid ühesugused ja selle tõttu ka kõik järelejäänud räimed praktiliselt lükati buldooseriga kokku. Mind on alati hämmastanud kõige rohkem see, et nende hulgas küllalt heas seisundis olid ka näiteks Peetri muuseumi seinad oleks võinud üks huvitav objekt, ka see lükati kukku, kuigi see on nii-ütelda nagu sisuliselt vene kultuuripärl. Aga see stalinliku mõttelaad oli ka nii sügavalt juurdunud selle aja inimestesse. Vahel tuleb kohe lausa lausa niuke meeleolu, et, et need inimesed võisid kõik teha, mis nad tahtsid. Aga mis nüüd puudutab neid tähendab neid Narva varemeid siis jah, seal, ütleme vanalinnast võib-olla isegi kusagil 60 70 protsenti oleks olnud täiesti taastatavad pärast sõda ja nad olid ka väga paljud objektid olid ju ka kaitse alla võetud. Aga tollane Narva linna tegelaskond otsustas teisiti. Näiteks Peetri kirik, mis oli isegi paremas seisukorras kui Aleksandri kirik pärast sõda lammutati lihtsalt selleks, et nende kividest ehitada. Narva raudtee. Samuti võib ju küsida, et miks Tallinn hävitati sel ajal, kui sõda oli juba praktiliselt lõppenud? Eks ole, samuti Narvaga, no miks teda hävitati, sõda oli ju, lõppeks lihtsalt oli tarvis Eestimaa maatasa teha. Ilmselt oli siin kindlasti see faktor, et moraali murda, sest seevastupanu, mis siin nüüd Narva all osutati ja see võidujoovastuses Vene väejuhatusele teise armeele kaheksandale armeele tuli täiesti ootamatult. See oli Nad kandsid tohutuid saavutusi siin pooleteistkuu vältel, kõigepealt talvelahingutes ja hiljem Sinimäed samuti, see ärritas neid väga tugevalt, siis nad arvasid, et nad on ammu juba oleksid olnud Tallinnasse väljas, omadega. Aga miks Narva tagasi saanud tulla, tähendab Narva said tulla need solid Narva nõutud Narva poolt nõutud? Narvas ei olnud ju eluasemeid, aga tol ajal oli ju niisugune korde, et sa said tööle siis, kui sul oli. Kui sa olid kuhugi sisse kirjutatud ja sisse kirjutada, sa ei saanud muidu, kui sul ei olnud töökohta. Narva linna tookordne tookordne juhtkond muidugi neid vanu narvakaid tähendab endisi Narva elanikke Narva ei tahtnud. Nende plaan oli hoopis teine. Nemad tahtsid. Ühe korraliku Nõukogude patriootide linna sinna teha. Ja sellepärast keelduti nendele, kes Narva tahtsid tulla kortereid andmast ja sellega oli kogu tee Narva kinni pandud. Oli niisugune olukord ette salajaste ringkirjade järgi oli keelatud endistele Narva elanike-le anda korterit. Uusehitistes tähendab ehitatud uuesti ehitatud majades nähtavasti kellel oli oma kodu säilinud. Ma usun, et noh, siis oli võimalus siiski Narva elama asuda. Mis aga nüüd puudutab näiteks meie perekonda, siis tuleb kõigepealt vihjata sellele, et 1941. aastal oli meie pere tehtud kulakute pereks. See iseenesest seadus teatavat piirid, ma ei räägi sellest, et mu kaks venda ja isa olid muidugi sõjaaeg saksapoolses omakaitses ja vennad olid hiljem hiljem sõjaväes. Peale selle vennad hoidusid kõrvale 41. aasta mobilisatsioonist nii-ütelda, Nad olid varjunud kuskil hakkadesse ja keldritesse nii-ütelda, nii et kõiki neid asjaolusid arvestades ei saanud kõne alla tulla. Kodu koju tagasi tulema. Teatavasti 1904 neljanda aasta suvel hakati moodustama lennuväe abiteenistuse üksusi Eestis ja eeskätt oli see seotud 1927. aastal sündinud noortega. Nende selle tõttu sattusin ka mina lennuväe abiteenistusse ja kuni septembri keskpaigani olin ma väljaõppelaagris Pirita kosel seal, kus on see Pätsi nimeline vabaõhukool. Sealsamas piirkonnas ja vahetult enne Nõukogude enne seda, kui niinimetatud vabastajad saabusid Tallinna mõni päev, praegu ma isegi kuupäeva täpselt ei mäleta, ma arvan, et see võis olla kas seitsmeteistkümnes või 18. 18 september. Me otsustasime ühe grupi poistega minna üle Soome pataljoni, kes oli, tähendab üks Soome pataljoni osa oli just laagris seal meie laagri lähedal ja otsustasime minna sinna üle, et tasuda aktiivsesse võitlusesse, nagu öeldakse. Noh, noorus on muidugi uljust täis ja me olime, olime Kauljus täis, et minna sõdima. Ega see ei paistnud meid häirivat, et oli kuulda, et juba venelased on läheduses, aga ikkagi oli kuidagimoodi tahtmine minna võitlema. Ja seal me paar päeva saime ka teatavat väljaõpet, ma ei räägi sellest. Sakslased käisid meid taga ajamas, et tagasi viia meid sinna abiteenistusse, aga muidugi need tõrjuti eemale sealt. Ja kaks päeva enne vene vägede sissetulekut, see on siis 20. kuupäeval Leedus üks Eesti Haupmanud, kes pidas meile kõne ja ütles, poisid, teata seal, ei ole mingit mõtet Minnasin püssi loksudega tankide vastu, kes on kohe-kohe Tallinna alla tulemas. Et mingem laiali, oli igaüks kuus A. Alustagem siis uuesti võitlust, kui selleks tekivad sobivad olukorrad. Me olime isegi tigedad, et niukene noh, kuidas seda ütelda, mandumis meeleolud, et tuleb minna võitlema, aga lõpuks läksime tõesti laiali ja niimoodi näiteks minul õnnestus pääseda kogu sellest supist, mis oli seotud Saksamaale mineku ja kõige muuga. 43 siis mulle anti selga see välihall munder. Ja seda kandsin ma siis kuni 44. aasta sügiseni ja siis hiljem hiljem nagu taheti meid viia Saksamaale, viidi Pärnusse meie üksus. Kuid seal tekkis meil niisugune väikene seltskond, neli-viis poissi, mõtlesin, et pagan, Saksamaale ka ei lähe. Saime sealt ühe auto. Otto päikseline, kas ma mäletan veel? Ja siis oli nisukene kuuldused Admiral Pitka kuskil Tallinna pooluse Lihuljal sealkandis. Nüüd värbab jälle, ei happe ja organiseerida uusi üksusi. Sõitsime sinna. Kuid see oli siis 21. septembril ja sel ajal oli juba kaunis nisugune lagunemismeeleolu. Ja tundus, et egasest organiseerimisest tasuta asja ei saa. Seal oli tore seltskond, oli küll koos naiskodukaitse ja kas meil jälle supp ja nii edasi. Aga siis olime seal ühe öö, järgmisel päeval oli kuulda, et Tallinn kukkus midagi, sõitsime tagasi Pärnu poole. Kuidas seal lood on? Pärnusse ei tahtnud sissesõitu seal õhtupoolik, iha jumalaks videvikuks ja mõtlesin, et no mis sa mõtlesime, oli nahad. Jõulupuud olid Pärnu kohal üleval pilt oli selge, et järgneb kohe pommitamine. Sõitsime mereranda, leiame äkki paadi ja hakkame siis sõitma lääne poole. Saimegi ühe paadi, ühe kalamehe õieti ja see viis meid Kihnu. Kihnus noh, oli rahvast sellist põgenik oli palju, kohalik rahvas seal juba läinud Kihnu saarel praktilisi töid. Ja seal oli mõningat laevad, olid sadamas niuksed väikesed, ühe-kahe mastilised. Ja kapten leidus ka seal, noh, rahva hulgas, kes võttis meid ja seal veel teisi niisugusi, niisugusi, niisugusi, haka, emaid, ütleksin kokku. Panime purjed üles. Kapten oli laevas, kaev oli rahvast täis. Ja siis millegipärast Öeldi, et ei ei, astuge siit nüüd maalaevast maha. Noh, ega midagi teha ei olnud, kapteni käsk ja vastase maha. Ja mis tuli välja, tuli välja niisugune üks mees oli tekkinud sinna kes siis laskis rahvast peale kulla eest. Meie muidugi ei heitnud ka meelt ja mõtlesin, et hea küll, et las lähevad, et seal laevu veel. Ja panime teise laeva taglastasime ära, külas oli klas, rahvast ei olnud, aga purjeid oli muldkraami. Korraldasime seal selle laeva niiütelda, meresõiduks valmis. Ja ühel ilusal ööl tõmbasime purjed üles ja hakkasime siis sõitma purjetama. Kindlustan niimoodi, et seal peaks sõitma enne põhja voolaselt Kihnu sadamast. Ja siis õigel ajal pöörata, läände. Sõitsime sõitsime hommikul, tuul vaikis ära. Jaa. Paistisemalt rand mõtlesime, noh, sul on Saaremaa randu. Häda oli selles, et meil küll purjetundjaid mehi aga ei olnud, kes oleksid kompassegi tulnud kompassi näiteks, noh, ei osanud õigel ajal ära pöörata. Ja me sattusime. Hommikul, siis oli juba ilm oli ilus, päike paistis jälle, rannast, hakati meie pihta laskma. Mõtlesime, et äkki antakse niisama sõbralikku märku, aga ei, antika, kahvellis kahvel, meid võeti kahvlisse küll ette taha ja siis varsti hakkas sõitma rannast kah üks paat, mootorpaat, noh, seal olid kuldsed pagunid olid meestel peal, siis oli pilt selge. Tutt tookord noh ja siis võeti maha. Mundris mehed pandi nagu rivisse, astusime haapsalu poole ja Haapsalust, siis hakkas pikk teekond-Venemaale. Ja kus tuli olla siis kolm aastat ma 47. aastal Narva tagasi jõudsin ja siis hiljem anti meile selga vene vorm tööpataljoni vorm. Ja siis oli seal võimalus muidugi ringi käia, ma käisin ka vaatamas jaanilinnas, kus oli minu kunagine kodu ja selle maja asemel oli ainult suur pommikraater, seal muud mitte midagi. Ja meil oli üks prakkus. Me elasime vesterali tänavas. Aga. Kui Narva tänavate vahel nii-ütelda liikmena põld tänavaid oli, eks ole, noh, rusuunitud siis siit-sealt ikkagi, kust keldriaugust või mingisugusest nohu. Oletatavast ukseavast tekkis suitsu, oli näha, et inimesed isegi seal keldrites ja seal varemetes püüdsid kuidagi ära elada.