Tervist head kuulajad, algab saade quo vadis, mina olen Markus Järvi. Ukraina kriis kujutab endast kahtlemata ühe uinutava illusiooni lõpp. Oleme harjunud geopoliitilisi manöövreid, mida Angloameerika meiegi ajakirjanduses on nimetatud ekslikult demokraatia ekspordiks jälgima Põhja-Aafrikas, Iraagis, Afganistanis ja hiljuti Süürias. Kuid nüüd peame teadvustama, et võitlus globaalse ülemvõimu pärast pole sugugi jäänud minevikku ka meie enda lähialadel. Ukraina suunal on panuseid välja käinud nii angloameerika Euroopa Liit kui ka Venemaa. Meie tänase saate külaline kirjutab ühes oma artiklis. Nagu viimased arengud näitavad, on võitlus halastamatu. Kaalul on rohkem kui üksnes Ukraina koha paadis ja mikrofoni ees on diplomaat, et poliitik ja suursaadik Tiit Matsulevitš. Tervist. Tere päevast. Te olete olnud Eesti vabariigi suursaadik Ukrainas aastatel 1996 kuni 1999, millal sa üldse esimest korda Ukrainaga? Kui puutusid esimene kokkupuude oli 10 aastat enne seda, see oli 86. aastal noore õppejõuna Tartu Ülikoolis saadeti mind ühele konverentsile Kiievi. See oli aprilli lõpp ja alles pärast siis ma sain teada, et see sama päev mille esimestel tundidel oli õhku lennanud Tšernobõli tuumajaam. Sellel samal päeval pärastlõunal sõitsin, sõitsin sealt ära, aga tolle aja kombe kohaselt ju ei öeldud rahvale. Kuigi katastroof toimus 26. aprilli esimestel tundidel, esimene ametlik teade siis selle kohta tuli alles 28. aprilli õhtul. Nii et tookord jah, 26., aga jah, see mõnepäevane käik Kiievisse jättis ikkagi väga hea, väga sellise kustumatu mulje. Kogu see atmosfäär kuidagi nagu teistmoodi ja nihuke huvi, eks ole, et ta ei ole, ei ole Venemaa, see hakkas kohe hakkas kohe silma ja kuidagi nagu see sellise rahva mentaliteet. Ja siis ma mäletan seda, et sellesama 26. aprilli hommikul sai tehtud üks selline laevasõit Dnepri jõe peal. Ja siis üks kohalik, kes ütles niimoodi, et vaadake seda vett. Et see on nii puhas, et võta nüüd kasvõi kruus kätte ja võta sealt ülese taeva ääre omale kui seda või võib kohe nii samatigi juua. See oli just nagu noh, samal päeval oli Tšernobõl õhku lennanud ja loomulikult kõik kõik jutud sellest, et seal see vesi on joodav, et see, selle selle võis hetkega ära unustada. See on huvitav väide, et Ukraina ei ole Venemaa, seda tajub inimene sinna tulles väga selgelt. Huvitav on ka see, et te alustate Tšernobõli katastroofist. Teatavas mõttes on Ukraina just nimelt, et ka Venemaa, kas poliitiliste mullistuste geopoliitiliste nii-öelda püüdluste tulemusel või siis lihtsalt mingisuguste õnnetuste tulemusel suhteliselt palju kannab, meenutame siin kas või seda 32. 33. või neljanda aasta näljamõrva miljoneid-miljoneid inimesi nõukogude liidus ka ukraina talupojad, kellelt võeti seemnevili ära sama Tšernobõl, et see on väga huvitav, et, et selliste nii-öelda kannatus selle ploki juures seda on olnud, eks ju. No seda on olnud piisavalt ja, ja tõepoolest me peame kohe panema tähele ühte asja, et vene mentaliteedis ka poliitilises mentaliteedis ei ole olemas eraldi Ukraina rahvust, Ukraina riiki. No ükskõik missugust värvi poliitiline jõud see Venemaal ka ei oleks, olgu ta kui tahes liberaalne, ta lõpeb ära see liberaalsuse demokratiseerimine sel hetkel, kui lauale tuleb Ukraina küsimus. Ukraina on venelaste jaoks sisepoliitiline teema, mitte välispoliitiline ja seda algusest peale teadnud, kui me, kui me, kui me suhestame ennast Ukrainaga ja kui noh, meie jaoks on päris paljud asjad kuidagi hämmastavad või lausa kohus kohutavad, mida, mida vene venelane seal teeb? Et see lähtekohtadele see jaoks on just just see ja tegelikult ju vene sellises poliitilises kõnepruugis sajandeid ei räägitud mingist Ukrainast vaid see oli mala Rossija ehk siis väike Venemaa ja ukrainlased olid väikevenelased. Et siis vene ametlik ideoloogia lähtus sellest, et on, on selline nagu, nagu kolmainsus või triumviraat. Kolmest Ida-Slaavi suurest idaslaavi rahvast on venelased, valgevenelased ja Väike-venelased. Ja see oli käibe selleks 19. sajandi vene publitsistikat igal polegi ukraina keel, vaid eks ole väike vene keel. Ja selline arrogantne suhtumine muidugi. Ja mis siis oli ukraina keele, seda kasutamisvõimalusi oli ju kogu aeg oli vahendatud ja, ja tõesti ukraina keeles oli raske välja, on, ta on ta kirjandust, vaatame ka seda, mis oli nõukogude ajal, ega seal, ei nagu ei hiilanud selle Ukraina ukraina kultuuri arenguga, eks ole see vene võim. Ja, ja mis, mis, mis muidugi teiselt poolt, eks ole, ukrainlaste endi jaoks oli ju pikka-pikka aega keel mitte niivõrd rahvuse tunnus, kuivõrd sotsiaalse kuuluvuse tunnus. Mistõttu me näeme näiteks Kiievis ja päris paljudes teistes kohtades Ukrainas seda olukorda, et meelsuselt ollakse väga ukrainameelsed aga samas venekeelsed. Sest inimesed, kes siis kolisid linnadesse, ukrainlased, kelle emakeel oli ukraina keel, nad läksid linnas üle vene keelele, kuna see oli seotud siis nagu parema Parema rahva hulka kuulumise staatusega sotsiaalne tunnus ja hakkasid oma lastega rääkima vene keelt, täiesti pesueht, ukrainlased rääkisid oma lastega vene keelt. Nii et ja kui tehakse mingi selliseid sotsioloogilisi uurimusi või demograafilisi uurimusi Ukrainas, siis hakkab see silma, et nende inimeste hulk, kes siis ütlevad, et nende rahvus on ukrainlane on, eks ole tunduvalt suurem. Tundub, et suurem protsent kui, siis nende hulk, kes, kes ütlevad, et meie kodune keel on ukraina keel. See on niisugune huvitav, Kiiev on, on küll valdavalt venekeelne, aga väga ukrainameelne linn. Sest kui rääkida, eks ju teie olite ka oma suursaadikuperioodil, eks ju Kiievis see on väga huvitav, suhteliselt segane aeg, eks, 96 99 Ukrainas ja Kiievit ju Venemaa peab nii-öelda iseenda teatavas mõttes koduks juurde, eks, eks ju, just nimelt Kiievi suurvürst oli ju see, kes võttis vastu ortodoksi usu, eks ju. Et kogu Venemaa süda tuksub ju teatavas mõttes Kiievist. Jah, see on päris oluline siukene, paradigmaatiline, niisugune asi ka venelaste jaoks, sest et kui Nõukogude liit lagunes, siis peale selle, et vene vene impeeriumi küljest kukkusid ära, eks ole, suured maa-alad kahanes, inimressurss kahanes, ligipääs meredele kahanes ligipääs maavaradele. Aga mis puudutas siis eraldi võetuna Ukrainat, et siis lisandus ka seened kvalitatiivne kadu ehk siukene mentaalne kadu nimelt see, et aastasadu oli Vene ametlik ideoloogia lähtunud Mostulaadist, mille järgi Kiiev on vene linnade ema ja Kiiev ska Russ on siis vene riikluse lähtekoht. Aga kuidas nüüd siis seletada Vene riiklust? Ilma Ukrainata? Ei ole võimalik. Tuleb välja, et vene riikluse lähtekoht asub väljaspool Vene riiki ja, ja seda ekseid ühe korraliku venelase hing juba niimoodi alla ei neela. Aga tõepoolest jah, seal ei, suurvürst Vladimir kes võttis vastu ristiusu, kes valitses seal mitu aastakümmet, et ja ja päris huvitav on vaadata nüüd seda, seda ajalugu, ukrainlaste niisugust niisugust suhtumist ja, ja väga sihukeste rikkast kultuuripilt Teiegi kogu seda ajalootaju näiteks nende rahatähtede pealt Nende rahaühik kriminaal ja siis on rahatähed, on siis, eks ole, on ühene kahene, viiene 10-le 20-le 50-le 100-ni ja 200 viiesajane, kes siis on seal sinna peale joonistatud seal ühe kriimase peale ongi seesama suurvürst Vladimir kui siis tõesti, kes 1000 aastat tagasi valitses ja, ja kelle nimega seotakse siis üldse niuksed oleksid Kiievi russi kui niuksed riigi sündi tõusu ja, ja siis tulevad seal riburadapidi näiteks niisugune mees nagu Bogdan meil mikski, kes 1654 oli see mees, kes siis taasühendas siis Ukraina Venemaaga. Ja, ja kohe järgneb selline mees nagu Ivan ma seppa, kes oli tõsine, Peeter Esimese anti pood ja võitles, võitles iseseisva Ukraina eest ja tegi seda koos rootslastega. Ja no päris päris ja siis ja siis tulevad niuksed, tõesti kultuuri-kultuuritegelased märgilise tähendusega on Neile Housheski Michal õhkruževski. Kes on Ukraina sellise ajaloo teaduse isa ja, ja kelle nimega siis seotakse, oled selle selle identiteedi, niisugust akadeemilist üleskirjutustega debar klassikale Kristomaatiline teos on Ukraina ajalugu, mis oli kuni 1989. aastani Nõukogude Liidust oli keelata Ta ilmus, eks ole, tsaari tsaariajal. Aga ta oli siis keelatud ja esimest korda sai teda siis uuesti välja anda alles siis, kui Nõukogude liidus oli perestroika, ta oli põlu all. Võimud pelgasid seda Ukraina iseseisvat identiteeti ja kõike kõike sellega seotud niukesi niukseid, kirjalikke kõige tähiseid. Et millest, millest sellel rahval oleks nagu võimalik kinni hakata. Lesia Ukrainka jällegi, eks ole, kes, kes, kes lühikest aega oma oma elust aastal 1900 elas ka Tartus mõnda loomulikult dras Ševtšenko kui nende täiesti noh, niisugune poeetide poeet, niisugune Ukraina, niisugune arhetüüp ja, ja, ja siis muidugi niisugune legendaarne kuju nagu Skovorodaal kes oli üldse üldse idaslaavi esimene filosoof. Ja väga sihukse kirju elukäiguga mees, filosoof, kirjanik, selline rändjutlustaja ja tema on siis kujutatud 500 grivnat peale, mis on kõige-kõige suurem rahade. Et väga kirju kultuurilugu ja ikkagi täiesti omaette omaette identiteet mida me lihtsalt paraku ei tea, sest et infoväljas, eks ole, domineerivad ka selles infoväljas, mis siis räägib Ukrainast ja edastab nagu seda ukraina kuvandit. Seal domineerib ju ikkagi, eks ole, vene vene meedia, selle kõik see niuke vene vene kirjandus ja, ja me võime öelda, et need katsed, pidevad katsed Ukraina ajalugu kaaperdada on venelastel paljuski õnnestunud. Ukrainast on välismaailmale loodud niukene vildak. Ja ja, ja see on kandunud üle poliitikasse, paraku. Lääs vaatab tegelikult ju, kuni siiamaani vaatab Ukrainat läbi Vene prilli. See on, see on see kõige-kõige traagilisem selle asja juures vaadatakse siiamaani läbi vene prilli. Ja Me näeme ka praegu seda, kuivõrd kid, kitside kidurate ollakse näiteks mingite mingite karmide sanktsioonide kehtestamisel Venemaale selle eest, mis ta seal on praegu toime pannud, mida ta kavatseb ka edaspidi toime panna. Et ikkagi on see kaalutlus, et ikkagi tuleb Moskvaga hästi läbi saada. Kusjuures me vaatame praegu seda meediapilti, selliseid suuri telekanaleid uudiskanaleid, mis 24, seitse töötavad lakkamatult BBC või, või, või CNN. Kus siis ilmuksin, hallagnemine, tiiter, eks ole, mingi live ülekanne kuskilt sealt Kiievist ju niimoodi, et Jukraincraasis, eks ole, Ukraina kriis, tegelikult mina ütlen, et see ei ole ainult Ukraina kriis, tegelikult on see Euroopa kriis, praegu on Euroopa kriis. See on see. Aga me tuleme selle juurde kindlasti tagasi, aga natukene veel ukraina sellisest sisemise identiteedi kujunemisest ega sellest, võib-olla regionaalsest eristusest ja eripäradest, mis Ukraina sees on, et Ukrainas vähemalt niimoodi suures plaanis võib eristada ka kahte erinevat poolt ida ja lääs, lääs paljuski just nimelt tänu 16. sajandi lõpp puunjaatlusele katoliku kiriku idariituse osa ja ida kirik siis ortodoksi kiriku liige, eks ju, et ka seal tuleb nagu välja selline huvitav, huvitav vähemalt Topeldatus. Ma olen rääkinud ühe ukrainlastega, kes, kes pärineb just nimelt Lääne Lääne-Ukrainast ja sealt kuskilt Rumeenia Rumeenia piiri äärest ja peab tunnistama, et noh, et tema ütles, et ega ta nagu Krimmist midagi nagu, eriti ei tea, eks ju. Et noh, et see on selline suhteliselt kauge koht ikkagi, et et ikkagi Lääne-Ukraina, kui ta on seal kuskil teisel pool, siis ta siis ta ilmselt selle Krimmiga väga palju ikkagi kokku ei puutu, puutub. No miks ei puutu, sõidetakse ju krimi näiteks suveks geim on kõige-kõige parema kliimaga koht Euroopas üldse täiesti unikaalne kliima. No muidugi, ma ei tea, mis saada ja kas, kas venelased ilmselt viivad venelased sisse viisakohustuse? See võib-olla ei toimu homme ega ülehomme, aga kindlasti selle aasta jooksul hakkab selle viisakohustus seal, aga tuletame meelde, et kui presidendiks oli Juštšenko ja Ukrainas toimus siis eurovisioon. Pärast seda, kui Ukraina laulja oli, eks selle aasta enne seda võitnud võitnud esimese koha, siis Juštšenko tegi sissesõidu Ukrainasse, tegi viisavabaks lääneriikide kodanikele ja, ja nii see on olnud alates aastast 2005. Me näeme, et seal üheksa aasta jooksul ei ole lääs astunud mitte ühtki vastusammu selleks, et midagi samalaadset ligilähedalegi samalaadselt teha ukrainlastega, pigem justkui nagu saatuse irooniana. Nad intensiivistasid oma läbirääkimisi venelastega, nii et oli üks, üksvahe oli olukord, kus venelasel oli Lääne riigi viisata Schengeni viisat oli lihtsam saada kui, kui ukrainlased. Ja see on niisugune täiesti häbematu olukord. Muidugi praegu nad praegu silmad kujutan ette, avanevad, et selles viga. Aga tõepoolest, et. See selge on see, et reaalsed erisused on loomulikult olemas ja jänese, need, need juured on ju hästi-hästi kauges ajaloos. Ja kui te lähete niisugusse linna nagu levi ehk siis saksakeelse nimega Lemberg, te näete, see on nagu väike viin seal niuke keske Kesk-Euroopa pigem niisugune nagu Doonau monarhia, sellist Schmitt tean sealt, see on niisugune huvitav ja kusjuures te näete seda, et nad nad oskavad küll jah, vene keelt oskad vene keelt. Aga seal on siiski parem, sinuga räägitakse ikkagi ukraina keeles, et see on, need on niisugused kohad nagu ütleme, Galiitsia või, või seal voolõnia, kus õpetatakse ka koerad ukraina keeles haukuma, eks selle järgmise järgmiseks päevaks. Et see on see, see on, need on väga-väga-väga Ukraina ukrainlased ja me näeme seal ka hoopis sellist teist, teist sotsiaalset Neist kooslust või, või, või kes seda soot sootsiumis toime toimimist, et et Lääne-Ukraina just nimelt samad Galiitsia Volõõnia siis siis sealt veel lõuna pool, eks ole, Gotovina, need kuulusid pikka aega Austria-Ungari impeeriumi koosseisu ja Austria-Ungari impeerium teadupärast oli väga liberaalne impeerium. Ja seal tekkis juba 19. sajandil selline arvestatav kodanikuühiskond mis toimis ka edasi pärast seda, kui vastavalt siis Poola ja Austria-Ungari kokkuleppele hakas Galiitsia Poloniseerimine 19. sajandil siis see toimis ikkagi, eks ole, toimis ikkagi edasi seda, seda Ukraina enda identiteeti peeti nii poolakate kui ka austerlaste poolt ka vajalikuks toetada, sest see on see nagu kujutas endast vastukaalu sellisele peale tungivale venelusele. Ja, ja tõepoolest seal on hoopis hoopis teine, te näete seda kõike arhitektuur, eks, hoopis hoopis teine. Ja sellele kontrast, eks ole, suurte kontrastide maal, mis on ida Ida-Euroopa, need tööstuslinnad sellised noh, nii-öelda monokultuursed või niuksed, päris siuksed, masendavad tööstuslinnad millesse sattudes sul on esimene esimene tunne, kui sa niisugusse tööstuslinna satud, on see, et, et millal läheb järgmine rong, millal Śaksa ruttu sealt minema. Niisugust tunnet ei teki mitte iialgi Vene-Ukraina linnades, kas Ivano-Frankivski sõi Lvivis lembergisel või, või Tšernowitzis või Uskolodis, eks ole, kõik karedsed, etnilised taustad, mis on, et me teame ju, et kui palju seal on tegemist ka niisuguste piirkondadega, mis siis liideti Ukraina NSV-ga Nõukogude liidu poolt, mis Haugas teiste riikide küljest ära, aga siis ungarlaste käest, eks ole vallutatud või rumeenlastega vallutatud, kõige suuremad tükid valuta, et Poola käest kolme 39. aastal kus siis ikkagi terve Volõõnia ja, ja suur osa eksale kaliidsest läks selleks siis Nõukogude Liidu koosseisu. Et tõepoolest need, need, need erisused on ja aga siiamaani on Ukraina saanud väga hästi nendega ka seal ei ole olnud ju mingisuguseid, millisel pinnal mingisuguseid löömingud või vastuolusid või keegi, et kellelgi oleks kasvõi juuksekarva peas kõverdatud selle selle eest, et ta on kuskilt mujalt regioonist või ütleme, on on ka etniliselt või konfessionaalselt, et päritolult kuulub kuulub mingisse mingisse teise rühma. See, mis praegu toimub, selline ässitamine, niisugune idaukrainlaste äsitamine lääne-ukrainlaste vastu, seal tegelikult otse massiivne vene propaganda millega siis üritatakse tekitada ja on, on ka muidugi väga paljus tekitatud ebastabiilsust ühiskonnas, stressi, eks ole, pinnale ujuvad niuksed, agressiivsed jõud tegelikult poliitilises mõttes, Ben no kas või kas või siis see, et Ida-Ukraina linnades üha rohkem tuleb selliseid teateid, et bussi siseneb üks niisugune turske mees ja küsib, et kas siin ukrainlasi on ja kui keegi ütleb, et ta on ukrainlane, no siis paremal juhul visatakse bussist välja või siis halvemal juhul võid siis koos lepi saada ja nii edasi, eks ole, et see on praegu, praegu on see päris päris karm, karm värk seal käimas. Üks tasand, mis Ukraina ajaloolises kihistus kindlasti vajab väljatoomist ja märkimist on just nimelt seesama Poola, mis siin ka välja käidi. Leedu-Poola unioon Espoos poliita, mis ulatus teatavasti ka mustale merele ja Krimmini välja omal ajal ka see oli üks väga liberaalne riik omal ajal. Ja no see, see ajalooliselt on ju ikkagi see side Poolaga on muidugi, mitte alati ei ole, need suhted on ikka pilvitu. Seal oli kaalikas vastastikku löömist olnud ajaloo vältel küll ja küll ja ja kõige niukene viimane viimane kurb episood oli see, kui siis aastatel 40 40 46 siis nendelt aladelt, mis oli Poola käest 39 vallutatud, kui siis jagasid, eks ole, Saksamaa ja Nõukogude Liit jagasid Poola omavahel ära siis 44 46, siis toimus nendel aladel siis etniline puhastus ja seal hulka poolakaid lihtsalt löödi maha ja deporteeriti aeti kodukohtadest välja ja loomulikult siis see kõik ei ole selliseid vastastikuseid meeleolusid nagu eriti nagu niukene hea heal tasemel hoidnud. Aga, aga Poola on tõepoolest olnud nagu kultuuriliselt lähedal. Ja ka keele poolest tegelikult ukraina keel on ju palju lähemal poola keelele, kui ta on vene keelel. Ja mäletan oma saadikuajast, eks ole, päris mitmeid selliseid seminare, konverentse, kuhu ka kutsuti, kus olid, need olid siis nagu sellised piilateraalsed Poola, Ukraina konverentsid ja, ja noh, poolakatele nagu eriline, eriline huvi Ukraina suhteliselt nende vahetu huvi, et selline suur suur naaber, kellega on hästi pikk ühine piir, et sa usu, naaber areneks ja oleks, oleks stabiilne, et Poola ka Poola idapiir oleks, oleks turvaline ja seal idapiiri taga toimub, eks ole, täiesti eluline huvi kahtlemata, eks ole, palju rohkem kui, kui näiteks Portugal lastel või, või Malta lastele Ukraina Ukraina suhtes. Aga tõepoolest need seminarid toimusid tõlketa. Et saavad aru, et kui isegi kui rääkida ei oska, ka saavad aru ja siis vastavad omas keeles ja niimoodi ja siis ja täiesti oli võimalik selliseid selliseid asju teha, et ei olnud nagu mingit probleemi. Tõepoolest, Poola see, no see oli ikka ilus vaatepilt, mul endal on ka seina peal üks selline vana maakaart, mis kujutab seda piirkonda siis nelja, 14. sajand, 15-l sajand, esimene pool, et jumal, kui ma tahaks sellist aega tagasi, et kus Venemaa on niukene, normaalse suurusega riik selline moskva moskva vürstiriik ja siis mingid muud vürstiriigid seal ümber sellised, aga, aga siis Leedu-Poola vürstiriik siis laiub siis, kuni ta Eestis musta mereni Läänemerest Musta mereni välja ja Krimm, Krimm on siis, eks ole Krimmi khaaniriik ehk siis see kuldhord on seal ja, ja tõepoolest krimmitatarlastel sedasama Krimm, Krimmi Kuldordiga on ka ajaloo jooksul ikkagi päris hästi läbi saadud, tähendab, selles on on nähtud liitlast ja ta on olnud ka pikalt liitlane Needsamad krimmitatarlased pealetungiva venelase vastu. Krimmitatarlased rääkides aga ei, võtame kokku Ukraina eelkõige sellise identiteedi, et me oleme siin praegu väga mitmeid kihistusi välja toonud, et kui nüüd kuidagi kokkuvõtlikult sedastada, et vähemalt teie Observatsioonide vaatluste pinnalt, et, et mis on selle Ukraina identiteedi aluseks kuidas ta näeb ennast suhtestatuna teiste rahvastega seal kõrval, kuidas ukrainlane vaatleb iseennast, kaar regionaalselt erinevused, et te mainisite, et regionaalseid erinevusi ei olegi ette väga huvitav jällegi nagu tähele panema. Ma ei usu, et Ukraina nüüd omapead väga nagu murrab selle üle, et kes ma, kes ma nagu olen, et ma olen lihtsalt ukrainlane ja ja siis seal seal on niivõrd palju neid erinevaid elemente, kihistusi, eks ole, alates siis sellisest igapäevasest olmest ja sellest, kuidas inimesed kui omavahel suhtlevad ja käituvad kuni siis tõesti juba ka selliste vaimu kõrgusteni välja, ikkagi see oma oma keel mida on õnnestunud säilitada ikkagi nende sajandite jooksul, kus on olnud väga suur surve nii nii idast kui ka läänest, et see keele ära ära kaoks. Ja selline põlgus selle keele suhteliselt ikkagi õnnestunud ukraina keel on väga ilus, keeldan, arhailine keel, ta on umbes nii nagu võrrelda, võrreldav ütleme nüüd kui suht suhtub vene keeles, siis ütleme nii nagu nagu soome keel eesti keeles, eks ole, soome keel on selline arhailine palju oma sõnu. Ja samas jällegi ta niisugune Ukrainas, eks ole, ta tegelikult arvatakse, et see on, et see on nagu mingisugune ääremaa, et see ukraina Nakraiu tegelikult sõnal Gray on ka teine tähendus. Gray on tähendab ühte mingit maa-ala, eks ole, mingit krai kodupaik või, eks ole, see oli, et see on väga huvitavad juba alates juba juba nendest toponüümidest, seal algavad väga huvitavad niisugused kihistused ja, ja seda iga ukrainlane võib siis anda mingi erineva tõlgenduse sellele. Aga see, mis nagu on, et me oleme ukrainlased ja, ja, ja see, et nad ütlevad jah, et vot et siuksed linnad, et tegelikult unitaarriik ja kõik need jutud nüüd sellest, kui peaks tekkima mingi föderatsioon. Hiljuti tegid venelased, tegid sellise ettepaneku, kui, et Ukraina peaks olema hoopis föderatsioon, mis tähendab seda, et riik lüüakse tõesti puruks, kui ta föderatsioon seda tõesti vaat siis siis vast näeme, kuidas, kuidas tegelikult noh, on, on planeeritud allakäik. Aga, aga ta on ikkagi oma olemuselt selline unid unitaarriik, kes saab rahulikud, rahulikud, nad saavad hakkama 91. aastal, kui Ukrainale see omariiklus tõesti tuligi, kingitusena kingitusena kätte siis hakkas Vene ametlik propaganda hoiatama, et ukrainlased niikuinii ei saa hakkama ja siis tekivad mingid territoriaalsed nõudmised seal nende riikide poolt kellelt omal ajal on maid ära võetud ja Ukraina NSV-ga siis liidendatud. Ja ja Ukraina ei saa siis selle survega hakkama, puhkevad mingid konfliktid, ega mitte midagi niisugust, hea küll, mingeid küsimusi oli läbirääkimisi, aga nad saavad väga hästi hakkama. Me näeme, nägime ka seda oranži revolutsiooni ajal, kui, kui korrektne kuivõrd-kuivõrd rahulikult distsiplineeritult toimus seal ei, seal ei toimunud mingisuguseid. Pluss siis rahvahulk tohutu seal Maidanil koos üheksa aastat tagasi seal ei ole mingisugust vägivald, seal ei hukkunud ükski ükski inimene sellel selles telklaagris, mis oli siis käishatikule Kiievi peatänavale püstitatud. Seal oli alkoholi tarbimine alkoholiga, sinna sisseminek oli keelatud. Tähendab, seekord oli täiesti majas samamoodi katsetama. Praegune Maidan suudab sedakorda tegelikkuse juurde korda hoida, selle vägivalla tõid sinnani pordid sinna May Taanile just nimelt et Janukovitši jõud ja venemeelsed jõud, kes siis, kes siis noh, tõesti juba nagu noh, impeerium asus nihukese väga agressiivsele pealetungile ja ka ja ka nende inimeste mõrvamine seal oli, oli sellega seotud, see ei olnud mitte mingisugusest ukrainlaste enda sellisest agressiivsust potentsiaalist, nimelt seda ei ole. Ja näiteks, mis on väga oluline ukrainlaste jaoks, ütleme, naise roll Ukraina ühiskonnas. Et see on see vaat millest niisugune oma olemuselt selline venelik, pigem vene tegelane Viktor Janukovitš aru ei saanud, kui ta, kui ta hakkas kraaklema Juliaga ja näiteks, millest ka paraku unustas niisugune niisugune tõsine ukrainlane nagu Juštšenko. Kui ta hakkas kraaklema ju läks tülli Juliaga ei hakka selle avalikult siis mingeid etteheiteid pilduma, et ukraina kultuuris on nii, et naisterahvaga ei vaielda, rääkimata tülitsemisest ei ole, ei ole lihtsalt kombeks naisterahvaga tülitseda. See on, eks ole, väga-väga müha, kas sa loll mees, kes rästas, tülitsevad, sest see, see, see ei kuulu selle kultuuri juurde, samas kui naised lasevad meestel nagu välja paista või jätta muljet, et noh, et nagu mehed valitsevad ja mehed on niisugused natukene bütsantslikud natuke noh, niisugused niukesed, hetumandlikud tüübid, nagu me näeme selliseid valju valjud silmavaatega, selliseid vuntsidega mehed Hetmani pildid, mis on jaga, aga tegelikult valitseb ikkagi naine. Sest naine ütleb, ütleb mehele kodus, mis peab tegema. Ja tark mees võtab naist kuulda, oli seal selline süvakultuuri süvakihistus, mis lähtub tegelikult arusaamast, et ka jumala poolt antuna on naised targemad kui mehed. Ja, ja selles sellest ollakse ukrainas aru saadud ja kes selle vastu läheb, selle selle reiting Läheme moodsale, kellel üle selle reiting kukub kolinat. Ega siis samamoodi kukkus ja täiesti keldrisse kukus ju Viktor Juštšenko reiting tema presidendiaja lõpuks ja kolinal kukkus ka Viktor Janukovitši reiting. No loomulikult seal oli muud asjad ka, et nad ei saanud nagu selle valitsemisega hakkama ja inimeste olukord ikka paranenud ja nii edasi, aga ikkagi see kuvand, et nad naisterahva vastu läinud. Vot see on ikka väga suur miinusmärk Ukrainas. No samas, just võib-olla see selline looritatud võim, mis naistel on, ei luba naisi jällegi nagu poliitikasse tulla, mida jällegi Tõmošenko just nimelt tegi, eksju, et tuli sellises nii-öelda Mehises mängumaale niimoodi. Mošenko. Oli üks üks vahisegi naljatati, et Ukraina valitsuse siis kui Tõmošenko oli peaminister, need Ukraina valitsuses ongi ainukene mees ongi Tõmošenko. Et Julia Tõmošenko, eks ole, noh, peale selle muidugi väga sellise atraktiivse väljanägemisega ja sihukese ilusa legendaarse Palmikuga seda kindlasti, mis on tema firmamärk, aga, aga muidugi ka suurepärane oraator, et ikkagi noh, tänapäeva Euroopas, kas ma ise olen teda päris mitu korda kuulnud, kõnelemas ta omandab partei Isamaa Patkishina kongressidel, kus peetakse kõne, peetakse peast poolteist tundi järjest loogilised üleminekud ei mingit nämmutamistega ega mükutamist ja, ja, ja selge jutt, et tuleb, no muidugi, populism kuulub selle asja juurde, eks ole, aga noh, kus seda, kus, kus me seda ei näeks. Aga samas noh, niisugusi niisugusi kõnemehi Euroopast annab tikutulega otsida. Üks tasand, mis Julija Tõmošenko juures kindlasti tema nii-öelda maskuriisele kuvandile kaasa aitas, oli see, et teda nimetatud oranžiks printsessiks, aga enne seda nimetati teda gaasiprintsessiks ja vähemalt suurem osa Ukraina gaasivaradest oli just nimelt tema poolt kontrollitud tali multimiljardär ja teda peeti üheks Ukraina rikkamaks inimeseks üldse vist. Jah, vastab tõele, sattus õigel ajal siis selle nende gaasikraanide äärde ja ja noh, seal on muidugi hästi palju igasuguseid skeeme, kuidas seda siis seda gaasi pööritati seal alates siis sellest, et gaasi noh, lihtlabaselt varastatud. Aga, aga oli ka kõik niisugune, ütleme edasimüümise ja vahendamise skeemid, eks ole, mille abiga siis need inimesed, kes siis kelle, kelle käes need kraanid olid tõesti, teenisid endale endale suure suured varandused, aga ei, ei maksa unustada ühte ühte asja jällegi, mis kuulub sellise Ukraina, ukraina kultuuri juurde? On suhtumine korruptsiooni. No me räägime, et Ukraina on väga korrumpeerunud riik ja ja et seal on isegi isegi nagu veel korrumpeerunud, kui seal Venemaa vastavates mingites tabelites on ta veel Venemaast tagapool mis, mis olevat justkui nagu paha märk. Samas on paljud asjad, mida meie ütleme, et see on nagu lihtlabane korruptsioon on Ukrainas täiesti elulaadi lahutamatu osa lahutamatu element, see, et sa annad mingit meelehead Osalt on ka sellega, et kui ma kuskile lähen, siis ma tühja käega kuskile ei lähe, eks ole. Noh, see on see, aga see kuidagi kandub edasi, et kas kasvõi see, et ma tahan mingi ametniku käest mingisugust tavalist paberit, mingit Spraskad saada või või, või ma lähen arsti juurde või ma tahan, eks ole ta mingisugust mingisugust teenust saada või niimoodi sa peale Kudeajal meie kultuuri lahutamatu osa, et väike pisike šokolaadikompvekikarp või mingisugune konjakipudeli parimal juhul ikka veidi arstile või kellegile. Ja, ja ütleme, see nagu viiakse Ta isegi nagu ei ole, ei ole ilus, isegi nagu sellest ära öelda, et seal on see, kus see on enesestmõistetavus. Et kui sa oled kellegagi, oled seotud nagu mingisuguse äri kaudu, et noh, keegi on, ütleme ütleme sinult midagi nagu telle sina kelleltki midagi tellinud ja tema nagu teenib seal sellega, siis siis ta annab sulle mingisuguse osa sellest teenitud kasumist, annab siis sellele tellijale lihtsalt niimoodi niimoodi need nii-öelda maksuvabalt. Et tegelikult selle ongi see Ukrainas ütleme statistika ütleb, et SKT ühe inimese kohta on seal üle kahe korra väiksem, kui seal Venemaal. Aga ei maksa selle juures unustada, et väga palju sellist majanduslikku tegevust ja raha liikumist toimub sellises mustas ja hallis valdkonnas mis iialgi ei, ei läbi mingisuguseid mingeid riigiasutuse või maksuamet, et sa oled söönud, aga lihtsalt raha, sularaha liigub, liigub nii samatigi. Aga seda peab teadma, see, see, see on nii, loomulikult teeb see, ütleme, lääne inimesel seal askeldamise nagu raskeks. Aga ütleme, sellise korruptsiooni, selliseid väga rasked vormid ka see, et seal puudub sihukese mõistliku piisavuse piir. Et kui, kui mingi Lääne-Euroopa või Põhja-Euroopa korruptant, et selle omale raha kühveldama, siis mingisugusel hetkel. Ta ta saab nagu noh, nagu isu täis või ütleme nii, et hetkel hakkab häbi, et mingi miljoni olen omale kõrvale toimetanud korruptiivselt teel, et noh, et peaks nagu jätma, kui ma siiski kasinat eluviiside juures, eks ole, mõneks ajaks, aga vot seal selles skulptuuris ei jätkunud kogu aeg, iga järgmine valitseja on aina rohkem varastanud selle. Uskumatu, eks ole, korralik inimene ja president Juštšenko oli korralik inimene, tema, tema vahest on tõesti hästi korralike inimeste moraalne eeskuju. Aga võtame sedasama Janukovitši, kes siis ikkagi suurus, kui te võrra rohkem varastas, kui seal mingisuguseid Kutšmad või, või Kraftšukid. Paulatav, loolas arenkod, eks ole, et kui need varastasid seal sadu miljoneid, siis siis minu teada on Janukovitš varastanud miljardeid. Et seal on ikka uskumatu, aga mõõta ei saa täis ütleme, see norm ei ole niisugust asja nagu mingi mõistliku piisavuse piir. Käiakse veel välja kuidagi niimoodi, eks ju, huvitaval kombel, et ehitatakse maju ja, ja et olen rääkinud ühe inimesega, kes, kes käis ka niimoodi välise vaatlejana Ukrainas ja tema rääkis mulle vähemalt seda, et väga selge selline eristus, tohu selge eristus on olemas ikkagi sellel sellisel rikkal inimesel ja vaesel inimesel, et rikka mõõt tõepoolest ei saa täis, et tema tuledki oma kõige viimasena pendliga kuskilt niimoodi viib lapsed eralasteaeda ja siis kihutab selle Bentley'ga minema, eksju, tal on, tal on tip-tip, riided seljas ja nii edasi ja siis mingisugune Ülikooli professor või kuskil mingi õpetaja, eks ju, käib tegemas lisatööd. Ma ei tea, paar männina näiteks Teeesse sellised kaasused olemas, et siin ikkagi tähendab vähemalt see tasand on väga-väga huvitav ka Ukrainas. Ja see, mis paistab silma sotsiaalne redel, et tegelikult ütleme, niisugune keskkiht või keskklass ju noh, ei ole välja kujunenud, ma ei saa öelda, et teda nagu üldse ei oleks, aga teda pole välja kujunenud, et on rikkad ja eks ole muidugi siis on suurem osa on siis niuksed, vaesed või siis need, kes siis kuidagi niimoodi tulevad ots-otsaga kokku. Kas selle aga, aga kas see on, ütleme niisuguste noh, slaavia ühiskondade eripära, sa lähed niisugune nagu mingi härrasrahvas, et ongi, et ongi kui rikas, et ei maksa unustada. Et ka seda, kui mingi minister või rahvasaadik oma ametiseisundit tarvitades seal ajab omale tasku seal mingisuguseid mingeid raha või seletamisel mehkeldab, seal mingite korteriteks, sahkerdab, korteritega endale võtab siis ka selles suhtes ei ole no niisugust niisugust ka mõistu hea küll, hukkamõist on siis, kui võtame tõesti need, see omandab juba niisugused mõõtmed täiesti üle igasuguse mõistuse mõõtmed, nagu nagu ütleme, Janukovitši puhul või selle peaprokuröri puhul, eks ole. Aga, aga mingi minister, rahvasaadik ja natuke varastab seal omale natuke midagi. Et siis öeldakse, et nojah, et, aga et tal ongi nagu see, kui, kui ta on see võimalus, et kas oled ringi nagu õiguse privileege, kuulub asja juurde ja huvitav mõttekäik tähendab mida, mida me korduvalt panin ise ka Ukrainas tähele see, et, et öeldakse, et kui sa kui selline mees, et kui ta on kaks aastat olnud juba minister ja ikka kuidagi niisugune vaene sõidab mingisuguse viletsa kasutatud autoga, et see, et see ei ole õige mees, esiteks kui ta, kui ta ei suuda iseendale ja oma perele selle selle koha peal oma nagu mingi mingisugust korralikku äraelamist tekitada siis kuidas ta suudab siis rahva heaks tööd, mida ta siis mida niisugune mees suudab rahva heaks teha, kui ta ei suuda, kui ta ei suuda isegi, eks ole omaenda pere jaoks midagi teha. Huvitav mõttekäik, aga seal on väga omane nendele. Jah, aga, aga, aga. Aga tõepoolest tuleme tagasi selle alguse argumendi juurde ja me oleme rääkinud Ukraina rahva ja Ukraina ajaloo eripäradest natukene valgustades siin saates Ukraina ajaloo taustu, aga tegelikult praegu nagu te olete ka selles artiklis, milleks meile Ukraina välja käinud ja tsiteerinud ühte USA kuulsat või kohati isegi kurikuulsat sellist poliitilist analüütikut, Zbigne žinski. Ja tema on öelnud, et pole keeruline väita, et Ukrainata pole Venemaa enam impeerium, kuid alistatud allutatud Ukrainaga muutub Venemaa automaatselt impeeriumis. See presenski ütelus tegelikult tundub ikkagi Ukrainas verifitseeruvalt väga selgelt ühelt poolt selle tasandiga, seal käivad Victoria nüülanud, seal käivad näiteks paljud senaator torid, teised USA riigidepartemangu liikmed, seda revolutsiooni seal niimoodi ässitamas ja teiselt poolt siis Venemaa, kes teab, et kui ta kaotab Ukraina ja kaotab kaasa arvatud näiteks Ida-Ukraina, siis siis see on tõsine, tõsine löök. Jah, nojah tegu on Geo, tegu on geopoliitilise võitlusega. Printsi, kes omal ajal oli Ameerika presidendi rahvusliku julgeoleku nõunik, väga kõrge, väga kõrge tegelane riigis väga mõjukas aastaid pole, tõepoolest, kirjutas selle paarkümmend aastat tagasi. Mida ta siis arvad ukraina tähendusest üldse üldse maailmale ja Venemaale ja, ja on selge see, et me oleme näinud ka tõepoolest siis kuni kuni Barack Obama presidendiajani ka seda, et et ameeriklased on päris aktiivselt ja intensiivselt Ukraina teemaga tegelenud, see on olnud ikkagi esimese suurusjärgu küsimus. Ja ma loodan, et see tuleb nüüd nüüd tagasi, sest vahepeal no Ameerika välispoliitika muutus Obama ajal just selliseks sellektiivseks, et igale igale poole ei tahtnud minna. Aga nüüd lihtsalt elu ise sunnib, sest Euroopa on nõrk, Euroopa on nõrk ja lõhestatud ja ei suuda, eks ole, noh, mingit mingit ühist välispoliitikat ajada, see on saanud saanud nende kuude jooksul selgeks. Aga tõepoolest on, on selge, et, et kui õnnestub ikkagi Ukrainas rajada rajada riik, nii et mis on riik, iseseisev Ukraina riik ja kui seal nüüd tõesti sünnib natsioon. Me näeme seda, seda protsessi praegu, mis paljudes teistes Euroopa riikides oli noh, 19. sajandi teisel poolel näiteks, eks ole, selles ütleme, saksa natsioon sündis, eks ole, Bismarcki ajal et et kui me näeme, vaatame seda praegu tegelikult selles selles samas protsessis on sees, on just nimelt Ukraina ja, ja kui see nüüd õnnestub, vaat siis siis me võime öelda, et selle nõukogude liiduga on lõpp, aga kuni see ei õnnestu, kuni Ukraina on kas niisuguses hõljumas olek, kus on mingisugune puhvertsoon, mis on pigem ütleme, vene mõju all siis, siis me näeme, et noh, jällegi jällegi, eks ole seda vene impeeriumi või nõukogude impeeriumi taassündi ükskõik missuguses vormis, loomulikult ta ei sünni enam noh, nendel täpselt nendel alustel Jakse, nendes formaatides, aga, aga tsement 1000 põhimik on sama ja kui kes, siis kes on jälginud nüüd viimaste nädalate jooksul Vene telekanaleid suurim nendele propagandakanal, mis on kõik ju riigi riigi poolt tasalülitatud. Et siis missuguse juubeldamisega. Purunenud nüüd vene rahvas on ärganud, nüüd vene rahvas hakkab alles kriiman alles algus, et me hakkame nüüd täitma uuesti seda meile jumala poolt antud ajaloolist missiooni venelastest on saanud jälle passionaarne rahvas. Niisugune niisugune tekst tuleb, eks ole, söögi alla ja söögi peale. Ja Ukraina loomulikult on siin täiesti sihukese sümboolse sümboli tähendusega. Nii ütleme poliitiliselt geopoliitiliselt, et kui ka kui ka siis mentaalselt. No siin tekib kohe ikkagi küsimus, et mida teeb Victoria nüülanud ja kogu kompanii Ukrainas kas ta soovib nõrgendada Venemaad või eksportida vabadust? Siin ma ei näe näiteks CNNi või BBC poolt välja toodud mõtetes väga suurt erinevust vene propagandaga, et kui me räägime pidevalt nii-öelda vabaduse eksport Senisest, demokraatia eksport Senisest inimkonna kõikide hüvede õide puhkemisest seoses sellega, et Ameerika kuskil kohale tulnud jälle kas kas näiteks oma otseste vägedega või siis vähemalt National Fordi makrossi erinevate asutustega, siis, siis võib ütelda, et noh, et et jah, et eks ta nüüd ole, et ma nüüd nagu eriti siin väikse riigi kodanikuna ma ei teagi, kumba peaksime siis uskuma, kas r t või siis BBC, eks ju. Et noh, mõlemad räägivad mingisugusest propagandast ja nüüd see küsimus väga lihtsalt niimoodi lahendatud. Kas me peaksime tõesti nagu selliseid propagandaprillid eest ära võtma, ütlema, et mida Lääs teeb Ukrainas, tülitab nõrgendanud Venemaad kõik punkt jätame selle vabaduse juttu nüüd nagu soliidsed härrasmehed niimoodi sinna juurde, et et okei, rääkige vabadust ja demokraatiat kellelgi teisel, eks ju. Aga räägime lihtsalt geopoliitilisest võitlusest. Meie eestlastena peame tegelikult olema ausalt vaatama otsa siin selles positsioonis Kumbasse geopoliitilisse blokki, me tahame kuuluda kas angloameerika geopoliitilisse blokki või siis Venemaa poolt juhitud eurosiaaliku geopoliitilise bloki. Võib-olla me tahame tegelikult üldse panustada rohkem Euroopasse? Ma ei tea, eks ju, aga vähemalt meil on selline suures joones nagu kolm erinevat valikut, eks ju. Ja okei, ühelt poolt ärge ajage mingisugust sellist Russofiilset mingisugust Panslawismi ja teiselt poolt, kulla BBC, CNN, räägi mulle mingisugust, ma ei tea demokraatia jura, eks ju. No see, see peaks olema ikka ennekõike Euroopa enda huvides, on see, et, et oleks selline õitsev ja, ja prognoositava käitumisega sõbralik Ukraina, kes on ikka sihuke aina iseolemine, see on seal, see on seal oluline, et et loomulikult praegu nagu tõepoolest tahetakse nüüd ette manada see kuvand, et Ukraina, et kõnelused käivad üle Ukraina pea ja see on, see on ka venelaste üks selline kuvandiloome üks saavutus, et nüüd nad ei räägi üldse Kiieviga, vaid nad räägivad siis seal kas keri või Obamaga ja, ja see ongi nagu selline mõjusfääride jagamine. Need on kõige poliitiline. Just just eks ole. Et tegelikult Euroopa Euroopa huvides peaks olema loomulikult keegi, keegi ei taha ju niisugused asjad nagu mingeid Nõukogude Liidu taassündi mis tahes vormis, sellepärast et et Putin ja kompanii on, on ka üritanud läänele ju kuidagi nüüd sisendada seda, et, et, et Nõukogude Liidu lagunemine oli, eks ole, 20. sajandi kõige suurem geogeopoliitiline katastroof või õnnetus, eks ole. Mina ütlen, et mitte Nõukogude Liidu lagunemine ei olnud probleemide põhjus, vaid Nõukogude Liidu 70 aastane eksistentsi niisugune riik üldse niimoodi eksisteeris, et oli. Loomulikult on see täiesti elulistes huvides, et niisugust ei taha keegi ja selle, selle, selle nimel tuleb siis pingutada, aga mis, mida meie muidugi teha on see, et me et me kõigepealt katsume ikkagi need Ukraina asjad endale selgeks teha. Sest ka Eesti poolelt on sellist sellist arrogantselt suhtumist ja väga palju on ka harimatust lihtsalt elementaarset harimatust ja teadmatust Ukraina asjade suhtes, kasvõi näiteks kasvõi kasvõi niisugust niisugune asi, kellele ütleb midagi niisugune nimi nagu Pilip Pohlak. Eks ole, tema oli Hetmann, ma seppa praktiliselt parem käsi. Ja ja üks selline oluline tegelane elas siis seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul 18. esimesel poolel saparoosia kasakate juht ja tema oli siis see mees, kes siis aastal 1710 siis kui sisuliselt ju Baltimaad liidendati Vene impeeriumi külge kirjutas Sapo Roose hetult kasakate Hetmanaadi põhiseadused, projekti kus on sees 10. aastal 1710 eks ole 300 aastat tagasi kirjutas sellise sellise seaduse või sellise põhiseaduse projekti, mis küll ei läinud töösse sellepärast et seal oli ta poliitilistel põhjustel seal venelased tulid peale ja nii edasi. Aga mis oli 30 aastat enne Montes ööd montiski, seaduste vaim ilmus, eks ole, esimest korda 1748 mis oli 80 aastat enne Ameerika põhiseadust, Pill, Abraizzi. Kõik need asjad olid praktiliselt Ekspressis verbis. Kõik vabadused, võimude lahususe printsiibid, kõik kõik Ukraina põhiseadus, et olid juba olemas aastakümneid enne niisuguseid demokraatia õiekesi Euroopas ja Ameerika ühendriikides see kõik niimoodi ja sellest ei teata midagi. Pilippur lükk, no ta oli sunnitud põgenema, eks ole, ma sepa mas epa suri ja ta ei saanud enam Ukrainasse tagasi pöörduda, elas, eks ole välismaal. Ja, ja hiljem siis nagu tema järeltulijatest tegi märkimisväärset sõjalist karjääri. Prantsusmaal oli mingi kindral või midagi niisugust ja, ja omas suurt maatükki Pariisi lähedal ja kes kes teab, noh, oli läbi jooksnud igalt poolt, et, et on, Pariisis on selline lennuväli nagu, eks ole, Orly lennuväli, Orly lennuväli, see ongi selle mehe järgi pandud nimi olla. Ukrainlase järgi Orly lennutähendab, et see oli see aeg, eks ole, et tõesti juba sellised filosoofia, demokraatlik riigiõiguslik, selline mõtlemine, need, need, need olid juba Ukrainas, olid nad juba seal, seitsmeteistkümnes 18. sajand olid nad juba juba juba niisugusel märkimisväärsele tasemele arendatud. Meil oli hea eeskuju poliitanda, korraldus oli suhteliselt demokraatlik, samamoodi nii leedukate poolakate poolt, et seal ei olnud ka mingisuguseid rahvuslikke erisusi üldse kuidagi sisse kirjutatud sellesse seadusandluse. Aga tõepoolest. Neid märke tasub tähele panna. Ukrainas tasub lugeda Ukraina ajalugu ja vaadata ka selle taustal neid poliitilisi sündmusi, mis praegu seal on geopoliitilisi sündmusi, mis praegu seal on aset leidnud ja vallandunud. Tiit Matsulevitš, kas te annaksite oma nii-öelda kõige lühema hinnangu, mis juhtuma hakkab Ukrainas? Võitlus jätkub, see on praegu, võitlus jätkub, aga me näeme seda, et see rahvas on ärganud. Ja see lisab lootust. Tiit Matsulevitš, ma tänan teid, et te tulite siia kuvadise stuudiosse väga asjatundlik ajalooline käsitlus Ukrainast. Loodame tõepoolest, et midagi väga tõsist see Ukraina asi kaasa ei too siin Balti regioonis. Aga ega kunagi ei tea kõigeks, peab olema siiski valmis. Me tänan, kui voodis on läbi, stuudios oli diplomaat Tiit Matsulevitš, mina olen Markus Järvi, tänan teid kuulamast.