Tere päevast, head kuulajad. Selle kevade esimese helikajas stuudios on Annebrummik. Neljapäeval täitus Eesti teatri- ja muusika muuseumisaal konverents hilistega. Rõõmu muuseumi 90. juubeli üle varjutab hirm kahtlase tuleviku ees kui ka ühes Eesti rikkalikum arhiivikoguga Muuseumis pole ühtegi muusikateadurit ning töötajat. Värv museaalide arvuga võrreldes on suisa seitse korda väiksem kui näiteks Eesti Rahva Muuseumis. Siis tasub muidugi õnnelik olla, et see asutus üldse veel tegutseb. Lähiajal ootavad ees suured muutused, missugused ei tea täpselt veel keegi. Sõna saavad nii muuseumi kui kultuuriministeeriumi esindaja, muusikateadlane ja interpreet. Möödunud nädala kontsertidest jäid heligajas Hellale Mikk Murdvee juhatatud John Williamsi filmimuusika kontsert, mis tõi saali pilgeni täis. Ameerika kultuuriruumiga seotud kontserdi paigutamine emakeelepäevale võib küll mõjuda iroonilisena. Seda ei saa salata, et saalis olevate laste ja noorte arv purustas ilmselt sümfooniaorkestrikontsertide rekordi. Eestis üllatas ka Bachi konkursi võitja pianist Martin Stat Felti portreekontsert. Ning arvustuste järel kuuleme mis või kes on sündinud maailma muusikaelus. Sülgaja. Eesti teatri- ja muusikamuuseum tähistas neljapäeval oma üheksa. Kümnendat juubelit konverentsiga, et arutada, mis saab ühest meie haruldase mast ja rikkamast muuseumist, milles on hoiul kolmveerand miljonit museaali, tööle ka 20 inimest. Võrdluseks. Eesti Rahva Muuseumis on neljandiku võrra rohkem ehk miljon museaali, töötajate hulk aga üle 100. Kultuuriministeeriumi muuseuminõunik Marju Reisma. Kindlasti selle oma kogude teistsuguse struktuuri poolest, et arhiivkogu suur maa selle poolest kivist eristuda, kes on muuseumiseaduse alusel tegutsev muuseumi on evakueeritud, on Eesti Rahva muuseum. Puusalt lihtsalt selleks, et eristuda ka teadus-arendusasutustelt peavad siiski tegema sele populaarteaduslikku suunda, sest keegi teine sellega ei tegele. Kui keskenduda nii-öelda tõsiteadusele teadus teaduse pärast, uurimine uurimise pärast, mida saavad endale lubada ülikoolid, teadus-arendusasutused siis jääb seda võiks teha, kui meil oleks piiratud ressurssi, aga meil ei ole seda samas muuseumi ülesanne, keegi teine asutusi täida allikmaterjalihoidjana, kes siis pakub teadus-arendusasutustele seda materjali, see on kindlasti muuseumi roll ja siin on siis uuest muuseumiseaduses, mis juhtus eelmise aasta juulis muuseumi definitsioon, mis muuseumid hoiustavad algmaterjale teadmiste saamiseks ja edendamiseks, et see on see koht, kus muuseumidest see ei saa olema võimalik tekitada sellist teaduspersonali, nagu on näiteks Eesti kirjandusmuuseumis. Aga ometi on sisse pandud ja seaduseteadlastel ja teadus. Ja aga see ongi, see peab olema nii-öelda vahetu väljund. Mina arvan, et ei peaks olema seda tüüpi nimetust, millele ei ole sellist populaarteaduslikku väljundit. Ühelt poolt on muuseum oskama sõnastada eesmärgid, mis on selge. Elu on praktiline, suutma hankida selle jaoks ressursse. Ega neil ressursse oskama oskuslikult ka kasutada, et selle eesmärk saavutada. Et see üldine vale, kuhu siis igava konkreetne muuseum oma spetsiifikast lähtudes paigutab oma eesmärgi. Ministeeriumi sooviks on, et muuseum ei püüaks teha teadust ja keskenduks eelkõige oma materjali vahendamisele publikuni. Samal ajal pole veel üldse teada, mis muuseumist tulevikus saab. Kas sihtasutus, ajaloomuuseumi allüksus või äkki hoopis midagi kolmandat. Seoses sihtasutuste teemaga on tihti üles tulnud eetiliste kile ilmade küsimus, mis on kindlasti väga palju muuseume. Riigi ressursid on piiratud ja eriti selliste väiksemat sorti muuseumide puhul. On paratamatu, et kuna suurt rahalaeva kuskil ootamas ei ole ja samas see praegune olukord ju ei rahulda meid. Sihtasutuse osas on ka erinevaid variante, sõltub sellest, konkreetsest muuseumist. Aga nii on praegu poliitiliselt osutatud. Minu nii-öelda lemmikvariant on see, et teatud muusikamuuseum võiks olla edasi riigiasutus Eesti ajaloomuuseumi filiaali. Kuna temaatiliselt see sobiks kokku, kuna ma ei ole suutnud välja mõelda muide, sellist parte RITA sihtasutuse asutaja, kellel ühtpidi oleks nii sisuline kui ka mingi finantsiline kaasnev kasu. Sisuliselt. Nii küsisid muuseumi muusikaosakonna juhataja Risto Lehiste ning pianist Sten Lassmann ja rääkis Kultuuriministeeriumi esindaja Marju Reisma muusikamuuseumi juubelikonverentsil. Helikaja stuudios on nüüd muusikateadlased Anu Kõlar ja Toomas Siitan, muuseumi muusikaosakonna juhataja Risto Lehiste, kes on üks osakonna kolmest töötajast ning pianist Sten Lassmann, kes on viimastel aastatel olnud muuseumis sage külaline. Seoses Heino Elleri kogutud klaveriteoste salvestamise ja oma doktoritööga. See on unikaalne koht, kus ühes ruumis praktiliselt on koos enamus muusika käsikirjadest ja mitte ainult muusika käsikirjadest, vaid suur osa kultuuriloost. Sellist asja ei ole, isegi Lätis ja Leedus, mis on meiega sarnased, siis on praktiliselt maailmas unikaalne või iseenesest see teatri muusikamuuseum on selline maailmamuuseum juba. Muusikaga seotud materjalid, see on üsna tavaline, et need on kas siis koondatud raamatukogude juurde suurte rahvusraamatukogude juurde näiteks seal on selle kogu kujunemine ikkagi teatud mõttes juhuslik ajaloolises plaanis vähemalt või siis on need kogud kuidagi korrastatud. Suurte isikute noh näiteks väljapaistvate heliloojate järgi. Aga jah, tõepoolest see, et ühelt poolt siis niisugune kõrgkultuuriline mõõde, suurimate klassikute heliloojate materjalid, teistpidi niisugune sotsiaalne mõõde. No eks ju, muusikaseltsid laulupeod selline ühiskondlik tegevus muusikaga seotud. Ja kolmandaks veel koguga rahvamuusika, et need erinevad valdkonnad niisuguses ühes struktuuris kokku saavad, see on tõepoolest väga haruldane, igal juhul on see ebatavaline. Teatri- ja muusikamuuseum mitte ainult oma sisu poolest juba oma olemasoluga võiks nagu maailmatasemel olla uurimusobjekt. Kuidas üldse selline Asinesi sündisid? Praegusel hetkel endal nagu eelistust ei ole, et kumb siis sihtasutus või see ajaloomuuseum, et seal on, seal on küsimus nagu selles, et sihtasutuse puhul peaks olema nagu seda muuseumi endale rahasid või näitusepinda või selliseid taristu võimalusi peaks olema rohkem, aga samas on niimoodi, et, et kui me oleksime ajaloomuuseumi all, siis me oleksime endiselt riigimuuseum, inimestele sisendakse rohkem usku, eks ole, kaasa arvatud ka nendele inimestele, kes võib-olla oleksid nõus siis oma arhiivmaterjale meile andma, sest noh, selles ongi küsimus, et kuidas see materjal muuseumisse saab. Inimestele jääb mulje, et sihtasutus pattudes on mingi eravärk ja mina sinna küll ei anna, ma olen, annan parem rahvusraamatukogule ja ongi muuseumine sellest kogustile ilma. Aga samas on imelik, kui minna ajaloomuuseumi alla, siis on jällegi see oht, et muuseum kaotab nagu oma oma näoga kuidagi muutunud nagu filiaalis, et inimesed teavad seda ajaloo muuseumis, seal kuskil on see teatri- ja muusikamuuseum. Ma loodan tõsiselt, et meie soovidega ja meie muredega arvestatakse seal nii-öelda liitumisläbirääkimistel siis, et ikkagi meie ametlikuks nimeks jääks ikkagi Eesti teatri- ja muusikamuuseum. Et kultuuriministeerium on lubanud, et ükskõik mis juhtub, eks ole, kogud jäävad ikkagi alles, inimesed jäävad ikkagi alles need, kes nende kogudega tegelevad. Aga tänasel sellel konverentsil ei olnud küsimus selles, kas inimesed jäävad alles, vaid et inimesed peaks rohkem olema ehk kolmveerand miljonit, et on, need kogusid kokku muuseumi peale, et sealt võib-olla allapoole või isegi mingi 30 protsenti on nagu muusikaosakonna nii-öelda alluvuses ja tegelik kogudega töötavad nagu kõik inimesed, et pedagoogika üldine juhtimine, lisarahade hankimine, et seda kõike on vaja seal nende nende kolme inimeste poolt. Teha Toomas Siitan teie oma kõnesist väljendasite seda ideaali, et muuseum võiks siiski ka tegutseda mingil määral teadusasutusena, mitte ainult siis nagu sellise vahendajana. No minu silmis muuseum ju mingil määral on igal juhul teadusasutus, nüüd on küsimus nendes proportsioonides ja prioriteetides ja minu jaoks on võib-olla selle muuseumi üks niisugune ideoloogia küsimus see, et kas see on muuseum, mille juurde kuuluvad kogud. Ja see arhiiv või on see asi vastupidi, on sarhiiv, mille juurde kuulub ka ekspositsioon ja ja minu silmis on, on tähtsam see teine pool, tähendab et see on sedavõrd oluline arhiivikogu Eesti kultuurile. Seda üks noh, nii-öelda hoidma, arendama selle arhiivikeskselt ja sinna juurde kuulub siis tõepoolest teadusliku töö teenindamine niikuinii, aga et et kogud peavad olema ka hoitud hallatud, korrastatud nagu selle töö eesmärgipäraselt. Kultuuriministeeriumist Marju Reismäel ütles nagu suhteliselt otse ära, et, et muuseumi ei pea olema nagu arhiiv, vaid vaid pigem just muuseum. Mõtlesin, et seal on võimalus, eks ole, eraldada muuseumi arhiiv või siis ühe ministeeriumi alt teise alla minna, see on ju kõik teie kultuuripoliitiline küsimus, et kuidas ministeerium seda asja näeb ja kuidas ta seda riigi kultuuripoliitikat ellu viib, sel juhul? Tervist soovin, ma lugesin muidugi enne seda tänast konverentsi läbi muuseumide arengukava dokumendi ja seal on selge sõnaga öeldud, et tegelikult selle teadusliku kompetentsi arendamine on üks, üks põhilisi eesmärke. Ma ei kujuta ette, et ma tahaksin, et teatri muusikamuuseum tingimata annaks välja niisuguse hulga näiteks teadusartikleid aastas või et see ei ole eesmärk, aga tegelikult teaduslik kompetents aitab ka rahastada õieti suunata kogumistööd. Ta aitab, et teha ka sisukaid ekspositsiooni, eks ju. Arendada muuseumipedagoogikat ütleme kõik need tegevused tegelikult vajavad minu silmis niisugust natukene teistsugust vaatepunkti kui liialt sellele vahendamisele suunatud poliitikat. Muidugi ei ole seal täisteadlaste kohti, aga minu meelest, kui oleks võimalus võtta tööle üks selline teadusala koordinaator juba, see võiks olukorda ikkagi ka selles osas parandada, sellepärast et et noh, et kasvõi millisel moel antakse välja allikapublikatsioone või mida üldse tasub kasvõi sellel samal populaarteaduslikul tasemel uurida. Sellepärast et tõepoolest, kui muuseum ei saa olla teadusasutus, siis populaarteadusest räägiti seal küll ja, ja et noh, et ka populaarteadust, see pole mingi lihtne asi, et see populaarteadus nõuab suurt pädevust ja ja suurt arusaamist sellest, et, et mida ja kuidas saab, saab esitleda populaarteaduse vormis, et kuidas need arhiivid on süstematiseeritud ja kuidas nad on tutvustatud. Üks koht, kus saaks sellega koostööd teha, oleks just see, et, et me paneme oma pead, et kokku, et, et kuidas teha nad nii arusaadavaks, uurija, teaks, kust materjali otsida või kust küsida. Ja, ja loomulikult siin tuleb ka jälle see tõke ette, et lihtsalt inimesi ei ole ja need inimesed, kes seal on, teevad küll oma jõudluse piires seda, mis nad saavad ja võivad, aga paraku tuleb ette ka praegu veel selliseid olukordi, et, et mõned kastid on lihtsalt läbi vaatamata juba aastaid läbi vaatamata lihtsalt ei ole jõudlust. Seal on mõnikord ka niimoodi, et kui tuleb kogu sisse näiteks Artur Vahteri kogu Tsemperite kogu kogu, milles sisalduvate museaalide hulkunud tuhandeid ja, ja need ei ole lihtsalt lugeda vaja, vaid sa pead ennast sinna sisse elama, selle fondiga läbi-lõhki tuttavaks saama, ennem kui sa saad teha talle mingisuguse nimistu, mille järgi siis toimub see materjalide valik ja uurijate teenindamine. Aga samas on niimoodi, et ei saa nagu ära ütelda ka, et tulijale Põltsamaa segakoor Heli lõpetas tegevuse. Nüüd arhiive tuleb, päris palju ei saa lihtsalt kuulge, et meile oli jõudlust me seda arhiivi ei võta. Aga siin on võib-olla üks, üks mõeldav koostöökoht, sellepärast et meie muusikateaduse tudengid käivad muuseumi praktikal. Tegelikult on ühele ajaloouurijale vaja arhiivinduses õpet ja mis saaks parem olla, kui jätta näiteks töötab mõningate nende fondidega. Mõned lihtsamad ülesanded võiks võiks usaldada. Me käimegi seal ja ja see on meile olnud väga oluline. Et kui rääkida nagu muusikateadlase teaduri ametikohast, et seal on nagu selline konks selles asjas, et midagi pole teha, et muuseumis, kui töötada, et seal ei saa olla inimest, kes ainult tegutseb selle teadustööga, eks ole, ta näiteks arhiivide korrastamise ja sellise asjaga ei tegele, loomulikult on, on võimalus luua selline ametikoht, aga praegu lihtsalt eks ole, selleks selleks raha ei ole ja sellepärast ongi, et et inimesed, kes tulevad sinna tööle, et need peavad tegelema erinevate asjadega, killustab ja tekitab noh, loomulikult pealiskaudsuse teaduskraat loob eeldused selleks, et inimene orienteerub selles materjalis, mis seal on olles seal muuseumis nagu kokku erinevatel ametikohtadel 10 aastat töötanud, et siis siis tegelikult Ta on kui seal alguses tõesti meie muuseumi muusikaosakonnas oli ka viis inimest, kellest siis neli olid teadurid ja üks osakonna juhataja, et siis seal tehti küll sügavamat teadustööd, publitseeriti rohkem artikleid, eks ole, nüüd on inimesi vähem ülesandeid rohkem. Sest see muuseumi nii-öelda nõue avatuse ja haridusprogrammide järgi publikatsioonide järgi näituste järgi, et see kõik pressib peale, et lihtsalt seal on ülesanded, on nii palju inimesi vähe. Aga meil on siin ka Sten Lassmann, kuidas paistab sellisele uurivale interpreedile praegune muuseumi? Kord asi, mis kõige rohkem, mis mind ärgitas ka võib-olla aktiivne olema, sel teemal, on see, et tulid ikkagi või on onu avalikkuses plaanitseme formaalsete ümberkorralduste tegemiseks, mis on poliitilisel tasandil vastu võetud otsused ja mis kuuluvad ministeeriumi poliitika põhijoonte hulka. Vormi puudutavate muudatuste tegemine mõneski mõttes väga suurte, et kui ikkagi muutub muuseumis staatusse juriidiline staatus, muuseum läheb teise muuseumi alla, selliseid asju ette võtta, ilma et oleks põhjalik tegevusplaan Muuseumis sisulist põhiliste väärtuste korrastamiseks edendamiseks, siis see on väga suur vastuolu minu jaoks ja tõepoolest, probleem on ainult mulje siiski, et ministeerium, kes on otseselt vastutav ja juhtiv organ muuseumi üle et seal on eesmärgiks haldussuutlikkus kõrgemaks eesmärgiks ja väga vähe pehmelt öeldes märke näen ministeeriumi poolt selleks, et seda tegelikku sisulist tööd edendada. Enne tuleks sisu, siis tuleks vorm. Kõigepealt tahaks näha ka poliitika ja haldusvõimaldaksid sisulist tegevust väga suurel määral edendada. Ma tean muuseumi, kes teeninud väga palju omatulu, kellel praktiliselt kogusid või seda, seda, seda sisu ei olegi. Täna räägiti ka hästi palju haridusest ja, ja koostöös koolidega. Haridusprogrammide peab olema muuseumil nagu selline kogu või see peab olema nagu kriitiline mass nii-öelda arhiive või informatsiooni, mille peale haridusprogramm teha. Et ei ole mõtet teha haridusprogramme haridusprogramm pärast. Et Marju Reismaa jutust jäi selgelt kõlama mõte, et praegu on selles mõttes otsustav etapp, et me asume laua taha ja me asume läbi rääkima, et nüüd on tõepoolest otsustanud etapp ka selles osas, et muuseum ise peab väga täpselt sõnastama, et mis on nende prioriteedid, mis on nende sisulised vajadused ka siis, kui kui saab teoks see stsenaarium, mis praegu on üks võimalikke, et, et see muutub osaks ajaloomuuseumist ja nüüd peab lihtsalt oskama targalt käituda. Aga mulle tundub ka, et, et praegu me võib-olla vahest ootame natukene liiga palju seda kommunikatsiooni keerimi poolt, et, et meie endi ülesanne on kui väga selgelt ja rohkesti sagedasti kommunikeerida just ministeerium, järgmine seda, mis on need vajadused. Sest et vastasel korral on ju selge, et me saamegi niisuguse ühe taolisuse juhtimises nendes struktuurides. Aga selge on see, et teatri muusikamuuseum on mõnes mõttes väga, aga eriline muuseum just nimelt nende kogude mitte ainult mahu, vaid ka nende erilise kultuuriloolise tähenduse tõttu. Vot selle kogude mahuni ma tahtsin ka tulla, et kui me nüüd vaatasime seda graafikut, kus oli siis näha, aastati, kui palju on siis museaale vastu võetud, siis tõesti noh, arusaadavatel põhjustel teades teie kaadrinumbreid on see arv lihtsalt vähenenud, aga ma siiski hästi ei taha uskuda, et praegu siis nüüd heliloojaid või, või muusikategemist vähem oleks vähem, et pigem võib-olla isegi isegi rohkem, et et noh, ma kujutan ette, et need uurijad, kes hakkavad tegutsema 140 50 aasta pärast, et et neil on võib-olla see põld isegi veidi kesisem kui näiteks praegu Sten Lassmannil, kui ta uurib Heino Elleri kohta Seal on see küsimus, et kuidas materjal muuseumisse satub. Kunagi nõukogude ajal oli niimoodi, et lihtsalt riik ostis ära ja sellepärast meil on seal käsikirjade kogu. Aga nüüd on selline maailm on nii kirjuks laiaks läinud, et kui sa hakkad mõtlema, mida sa tahad ja mida sa ei taha, et minu käest on küsitud selle lihtsa pahameelega Mismõttes, teil ei ole Rakvere Räpi kommuuni kohta materjali, et selle küsimuse, mida sa sinna muuseumisse võtad, üritasin nagu selgitada, et me ikkagi võtame teatada sõjalise nii-öelda vahega, et las läheb mõni aeg mööda, siis selgub, kas see on samaväärne kui näiteks need käsikirjade materjalid, dokumendid, mis meie muuseumis on, et aeg on ikkagi see, mis näitab, kas neid mängitakse, lauldakse, kas neid teatakse ka näiteks 30 40 aasta pärast või olid need lihtsalt ühekordsed sähvatused, aga seda materjali hulk on nii palju, et muuseumi noh, lihtsalt kogud reaalselt ei võimalda kõike vastu võtta, tuleb valikuid teha ja noh, vot need käsikirjadega, et see lugu, et tänapäeval ju luuakse enamasti nagu elektrooniliselt ja enam sellel käsikirjale või isegi elektroonilises koori välja prindil, sellel ei ole enam seda väärtust, mis oli helilooja oma käega kirjutatud, nii et maailm muutub. Aga mis te teete, kui teile tuleb keegi helilooja oma kõvakettaga? Mis me teeme, me võtame selle kõvaketta vastu ja kopeerime ära ja läheb nii-öelda digikogusse. Et selles mõttes loomulikult selliseid muuseumi ja päranditeadlike inimeste üle, kui nad meie muuseumisse juhtuvad, siis on nagu väga-väga hea meel. Aga, aga jällegi, et, et teha nagu teadlikku kogude kogumispoliitika on meil nüüd sai sõnastatud mingi aja pärast, me oleme kultuuriministeeriumisse seda nii-öelda kaitsma, eks seal sai mõned prioriteedid nagu paika pandud. Ja see otsustatud, mida nagu võtame ja mida ei võta. Et kõike ei saa muuseum võtta ja mõtlen tänapäeval seda hoolikamalt, kuna eks ole, kui sa võtad midagi muuseumisse, sa pead olema võimeline seda hoidma ja haldama. Kui me teame kindlalt, et see, et see jõud ei käi meil sellest üle, kui me sellise otsuse teeme. Me hakkame nüüd seda materjali koguma, et siis siis ei ole mõtet seda ka muuseumisse nagu vastu võtta, siis on jällegi koht koostööks, näiteks on kokku lepitud Tartu laulupeomuuseumiga, nemad võtavad, eks ole, kohaliku Tartu piirkondliku laulupidu ja meie oleme siis nii-öelda see üldlaulupeo ja üldtantsupeoarhiiv. Ja arvestades veel seda nõuet, et lähiajal tuleks kõik kogu digitaliseerida, siis teil võiks pigem hea meel olla, kui keegi tuleb oma kõvakettaga, mitte käsikirjaga. Teerimise vaev jääb ära, aga selle digiteerimisega on on ikkagi niimoodi, et, et plaane võib seada ja kohustusi võib panna. Aga kui nagu materjale või ressursse selle jaoks ei anta, siis tuleb lihtsalt mõne aja pärast tõdeda, et me tegime nii, nagu me tegime, tegime nii nagu suutsime, aga eesmärki täitnud, eks ole. Ja jällegi on nagu meie muuseum selles mõttes kuidagi nagu nurka mängitud, et näed nõudluse kõikidele, eks ole hakkama, aga miks me hakkame seal ongi lihtsalt see muuseumi olukord, nii et eks, eks me natuke eriline muuseum selles osas oleme ja seda enam tuleb nagu ettevaatlikult mõelda, kui mõelda tuleviku omandivormi muutmise peale. No ja tegelikult ka juriidilised küsimused digikogude puhul on ka isegi sinu, no see nõuab ka uue põlve juriste, kes nende õigustega tegelevad. Agrase. Püüdnud abi saada Kultuuriministeeriumi poolt ja just nimelt, mis puudutab Eino Ellerit ja Heino Elleri õigusi, mis, mis meil tegelikult osad õigused on jagatud ju Saksamaa kirjastusega. Aga Saksamaa kirjastuse poolt on ka viimased. Need märgid on sellised, et muuseumi ikkagi ise võib neid kasutada, neid teoseid. Et kõik on läbirääkimiste küsimus. Täna muide ei, ma ei tea, kas ei räägitud üldse ka sellest, et nii-öelda muuseumi kontserttegevus koostöös teiste organisatsioonidega Üleeile põrkasin otsa koolis kokku sealse korraldajaga ja, ja tema ütles mulle, et neil on plaanis hakata muuseumis tegema kontsertsarja otsa kooliga. Me oleme ühes majas tuleviku ja minevikumaja. Nii ta on, siiski tuleks minu arust väga selgelt nii-öelda see poliitiline dimensioon, et nagu Toomas Siitan ütles ja mis on ilmselge, et muuseumi siis on see meie omariikluse ideega kätketud kogu selles arhiivis alates laulupidudest kuni kõikide nende koorideni ja nii edasi. Et see, see ongi see meie iseolemise üks üks suurimaid varasid ja selliseid, ütleme isegi garantiisid. Mul on hea näide tuua selle kohta kohe meie iseseisvusdeklaratsioon loeti ette Pärnu Endla teatri rõdult ja meie iseseisvusdeklaratsiooni viimased read on, on kolmas salm meie hümnist, nii et kõik on, nagu otseselt on, on, on nagu sellega seotud. Nii et tegelikult noh, see peaks ka täiesti poliitilisel tasandil see muuseumi küsimus olema tõstatatud, mina leian, see ei ole minu kompetents praegu, aga kõrvaltvaatajana mulle väga tugevalt selline tunne see peaks olema kohe diskussiooni objekt laiemalt avalikkuses ka see praegu olukord on nii nagu ta on, et ka parima tahtmise juures ei ole võimalik paremini muuseumis teha. See, millest räägib, see on kolmas lahendus, eks ole, nagu ma aru saan, üks oli sihtasutus, teine oli ajaloomuuseumi osa ja kolmas on nii-öelda poliitiline otsus, mis, mis siis leiab mingi kolmanda variandi. Ja kolmas variant oli ka, oli ka seal, on muidugi see, et osa siis tegelikult ju muuseumivarades on tohutu potentsiaal rahvusvahelise tähtsusega tasemega uurimisinstituudi rajamiseks. See on poliitiline otsus, seda ei saa öelda Kultuuriministeeriumi esindaja, siin on vaja laiemat avalikkust kultuuritegelasi ja sellist testi mõistmis tegelikult oleks vaja lausa ütleme niiviisi suurt propagandat teatri- ja muusikamuuseumile. Et kõik asi on kinni inimestes, kui muuseumile oleks tarvis hea muusikateadlast Muusikaakadeemia poolt ka niimoodi ette valmistatud, et ta peab tahtma nagu muuseumis töötada harituid, inimesi vajatakse, et see on ka natukene Muusikaakadeemia enda teha promo võib-olla muuseumi aadressil. Noh, igal juhul me aitaksime sellel ju ka iseennast, n kirjeldas kenasti minu meelest täna seda protsessi, kuidas nende kogudeni jõutakse, see on esmaselt ikkagi emotsionaalne suhe. See on see, et kui sa hoiad ükskord käes mingit käsikirja, mille looja kirjutaja On sulle millegi poolest erilised, emotsionaalselt oluline, siis võin omast käest öelda, see on miski, mis süütab selle selle kire. Et muuseumide enda palgafondi juures seal peab olema nagu aated ja see missioon on see peamine, et muuseum ei suuda palkade poolest nähtavasti teiste teiste valdkondadega võistelda. Nii et seda enam on oluline see, et inimene vot kaks asja kokku panna, eks ole, et tal oleks eeldused hariduse poole pealt. Aga samas ka see, see austus selle muusikapärandi vastu ja arhiivide vastamis meie muuseumis. Kui me mõtleme sedapidi, et me hakkame tööle siis, kui meie tingimused paranevad, alati käib sisu ees ja ütleme nii, et kui meie sisuline töö toob kaasa selle, et tõepoolest siin siin on vaja uusi tingimusi luua, eks ju, et siis on võimalik, et et tuleb ministeerium kaasas. Muuseumi töötajad teevad nagunii oluliselt pikemaid tööpäevi, kui neil on ette nähtud. Et küsimus on just selles, et mida me saaksime praegu ette võtta, et midagi muutuks. No minu meelest on küsimus just selles, et kas me näeme seda kui ühte valdkondliku muuseum, no näiteks ma ei taha nüüd kellelegi valdkonda kuidagi vähendatud tähenduse poolest sidemuuseum, transpordimuuseumraudteemuuseum kas ta on, ütleme, niisugune valdkondlik muuseum või on ta üks rahvuskultuuriline keskarhiiv ja vot see küsimus, ma arvan, et et on võib-olla see poliitiline, millest siin on ka räägitud. Kuidagiviisi peaks võib-olla määratlema teistmoodi selle kogu just selle arhiivkogu staatus ja vastavalt siis sellele leidma loogilise suhte selle arhiivi ja, ja muuseumitöö vahel. Me kogu aeg räägime, kui, kui väike ja marginaalne meie riik on. Aga kui käia maailmas ringi, siis, siis see on uskumatu, kui palju seostada võetakse meie riiki meie riigi kuvandit muusikaga just nimelt professionaalse muusikaga ja selles mõttes on siin tegu küll ütleme, kõrgema taseme riikliku küsimusega siin hiljaaegu Saksamaal väga suur soliidne festival, Schleswig-Holsteini festival, seal kerkisid üles üks niisugune kujund, mida ma vaatan nüüd Saksamaal on hakatud päris palju kasutama. Eesti on muusika valdkonnas suur võim maailmas. Ja seda, seda niisugust staatust, mis meil on seda kuidagi lohakalt käsitleda. See oleks tõesti rumalus. Nii arutlesid Sten Lassmann, Risto Lehiste, Anu Kõlar ja Toomas Siitan, küsis Annebrummik. Kultuuriministeeriumi muuseuminõunik Marju Reismaa näeks hea meelega, et haruldaselt suure arhiivkoguga muuseumist saaks ajaloomuuseumi allüksus. Aga selle kogude maht ja unikaalsus võimaldaks ka rahvusvahelise uurimisinstituudi loomist. Aga muuseumi ei tee mitte museaalid, vaid inimesed ja edasi sõltub kõik muusikamuuseumi töötajatest või täpsemalt öeldes sellest, kui palju nad jaksavad veel oma muuseumi eest võidelda. Peale oma pikki tööpäevi. Emakeelepäeval meie rahvusorkester üllatas publikut filmimuusikaga. Mul oli rõõm ja au istuda muusikakriitik Igor Karsnek kõrval, mis sul kõrva jäi ja mida me peaksime sellest kontserdist head mäletama? See ERSO Tähesõdade kontsert Mikk Murdvee dirigeerimisel oli muidugi ERSO üldise repertuaari suhtes täiesti erandlik kontsert, sellepärast et seda tüüpi muusikat, et ei ole minu andmetel ERSO varem esitanud John Williamsi filmimuusika see oli karakterpalade kontsert, selline hoogne, lennukas ja John Williamsi muusika selline ongi, peaks paari sõnaga John Williamsit tutvustama. Tegemist on Ameerika filmimuusika heliloojaga, kes on kehtestanud Hollywoodis täiesti uued kohustuslikud standardid alates 70.-test aastatest, millest tegelikult peavad enam-vähem kõik heliloojad, kes kirjutavad näiteks A-kategooria filmidele muusikat, peavad nendest standarditest lähtuma ja, ja seal kolm olulist pidepunkt on, et kõigepealt peab olema Ma selline keelbidega meloodisus siis teiseks väga suur vaskpillide osakaal. Ja kolmandaks läbiva ka nagu Vasklile suure rühma rakendamist on selline ameerikalik, selline pateetika, romantiline pateedika, mida ma usun, et kõik kõik meie kuulajad on Ameerika filmi vaadates mõnikord ka muianud selle peale, et kui kangelane ja kangelanna filmi lõpus, kus häppi end taga suitsevad, mingid rusud või varemad ja nemad suudlevad, siis kõlab selline romantiline, pateetiline, optimistlik muusika. Nüüd see karakterpalade kontsert, mida Mikk Murd väga lennukalt ja väga hea materjali tundmisega juhatas äratas väga suurt tähelepanu. Lasteaialaps oli kontserdid väga palju, nad elasid kaasa ja minu ees oli. Sa võid olla ka, panin tähele, oli üks, seitsme, kaheksa aastane väike mees, kes vahepeal trummelas kord oma pisikest rusikatega, kord süles, kord pehme porte peal nii et see juba näitab, kuidas see kontserdil publikule peale läks. Peaks ütlema, et see valik, mida kuulda sai, see oli siis muusika filmile Harry Potter siis kolm pala filmile Schindleri nimekiri, Bergi film teadupärast ja siis George Lucase tähesõdade rüüt selles mõttes oli väga nutikalt kokku pandud kavatsusele pärast ja see näitas siis on Williamsi kui filmimuusika looja erinevaid tahke täheseda muusika, see muidugi põlvepikkune poisike teab seda. Aga see ei ole sugugi kerge esitada, see on väga suur roll, on vaskpildid. Ja siin peab ütlema, et ERSO vaskpillid mängisid lausa ideaalselt ja just sellise kõlaga, mis peabki tegelikult, et kuulda olema selline sirge tooniga, selge, klaari kõlaga, salas ansamblisse tasakaalus see oli, oli olemas. Natukene tegi ilmselt ERSO rühmale probleeme Harry Potteri muusikat, sest alguses läks natukene vaskpillide asi käest ikka ära, see kõlas ikka pehmelt öeldes kohmakalt, aga no juhtub ikka, eks ole, ja et ega midagi hullu sellest sellest ei olnud. Samas ma tahaksin kontserdil välja tuua kaks väga suurt kvaliteedimoment. Üks on see muusikafilmi, Schindleri nimekiri. See teema on, see on niivõrd kuulus viiuliteema muuseas John Williamson, selle pühendan Isopernovi ja see eeldab väga head interpreet ja antud juhul selle kontserdi kõlase lase Joa metsa väga hea sisseelamise ja, ja tooniga, kusjuures siin on veel selline moment, et kuna Schindleri nimekiri räägib teise maailmasõja koledustest, mis juutidega toime pandi ja kuidas Schindleri päästis 1200 juuti siis selline juudi temaatika, mis juudi folkloorist pärit, see oli otse loomulikult sinna muusikasse sisse põimitud ja kui hea stiilitajuga seda lase, jõuame interpreteerida. Muidugi täiesti hämmastav. See on selline eriline karakter, mis on nagu nuttu ja samas romantismi vahepeal ja ei ole liiga sentimentaalne, et see on selline oma aura ja lase joones tavaliselt muidugi suurepäraselt. Väga hea leid oli ka lisapala, Šostakovitši romanss filmist kiin, see on ka väga tuntud muusikat ja ka siin soleeris Lasse Joamets, muidugi, see on mittetäielik vastand Hollywoodi standarditele. Selline meloodiakaar ja keelpillid ja niisugune hingestatud, eriti Solvideeriva viiuli. Kas on siin ka olemas, aga muidugi kovitš muusika on absoluutselt teisest maailmast ja põhimõtteliselt minu arust oli väga hea leid pärast Hollywoodi tähesõdasid lõpetada Šostakovitši romansid. Need, see oli minu arvates suurepärane kontsert ja ma isegi annan Harry Potteri muusika puhul andakse sellised vaskpillide komistused ja pisut koomiliselt mõjuvad sellised, nagu öeldakse, jutumärkides kalad. Emakeelepäeval toimunud filmimuusika kontserdist vestles Igor Karsnek iga orgeli Roger. Sarjas pianisti portree mängis teisipäeva õhtul Estonia laval Martin täpselt Saksamaalt. Pianist sünniaastaga 1980. Suurejoonelise kavaga astus Eesti publiku ette vaatamata sellele, et oli lennukilt alles mõni tund varem maha astunud. Klassikaraadio stuudios on oma mõtteid ja võib-olla ka emotsioone vahendamas Lemi torx, eesti pianist ja kindel Bachi asjatundja. Emotsioonid on igati positiivsed, ma arvan, et pianisti portreejoonistus kontserdi jooksul väga selgepiiriliselt välja. Ma pean tunnistama, et see detail, et pianist saabus lennukilt mõni tund enne kontserdi algust, see selgitab nii mõndagi selle kontserdil kuuldut. Tegu on ikkagi väga omanäolise pianistiga, kes tõesti väärib portreesarjas esinemist. Tema tähelend on siis saanud alguse rohkem kui 10 aastat tagasi. Tema c5 võib lugeda, et tema Goldbergi variatsioonide plaat leidis. Väga hea, et vastukaja Saksamaa siis 2003 2004. Ja sealt alates on ta siis koteeritud kui üks Saksamaa parimaid noore põlvkonna pianisti ja serblasest vahimängijaid. Olen hankinud ühe tema plaadi hästi tempereeritud klaveriga. Seetõttu oli ta mulle küllaltki tuttav. Ja see, mida kontserdil kuulda oli, oli sedasama plaadi mulje jätkuks ja täienduseks heas mõttes. No mis tema mängu ja isiksusepiirjoonte kohta öelda. Mulle tundub, et Ta jätkab mõnes mõttes Glenn kuldi traditsioone Bachi mängus klaveril. Seda võis juba märgata, kas ei asja oluliselt Taistus madalal, nii nagu kunagi Glen kuld mängis valdavalt nii-öelda ühte tüüpi artikulatsiooni ja mis oli eraldi eraldi ja läbi tervete teoste ja mis oli seotud, oli seotud kasutades põhiliselt sellist kuldilikult, ütleme, eristavate eraldi artikulatsiooni siiski valdavalt. Ta esindas nagu seda voolu või suuda, loomulikult on tal palju isikupäraseid jooni ja ma ei võrdle teda kuldiga rohkem kui nendest aspektidest, mida ma praegu ütlesin. Minu jaoks kontsert, võib-olla elustuski või ütleme, tema portree ja piiri Oret tulid paremini välja just siis, kui esimene inglise süütaly mängitud, et seal inglise sõitkee molli alle maadist alates. Mulle tundus, et ta leidis nagu väga hea kontaktipilliga muusika hakkas nagu, nagu rohkem tema sõrmede all kõnelema võib-olla võttis seda kõlanivood, mida ta esimeses süüdistundused taotles nagu nagu suuremat võttis seda pisut, et vähemaks ja ei, ei püüdnud sealt klaverist ilmselt kätte saada seda, mida sealt mulle tundub, et tulemas ei ole. Sealt hakkas siis olema kuulda väga põnevaid elemente. Kui üldiselt tema mängus domineeris selline ülemise hääleme meloodia primaar, siis kus aeg-ajalt muidugi ka Ta lisas midagi altpoolt. Siis võib-olla näiteks kas või seesama Gmaili süüdi alle maand, seal ta võib-olla ikkagi tõi väljanikest tihedamat kudet kõikides häältes rohkem. Siiski Bachi muusika jälgimisel on väga palju abiks, peab tunnistama ka näiteks kuranti kergus ja selline baroki tantsutunnustega rütmitunnetus oli vägagi nauditav ja muidugi eriti suureks õnnestumiseks ma pean seda kee mull Saramaande, mis on muidugi suurepärane teos. Tulles tagasi Statweldi portreejoonte juurde, siis lisaks sellele kuldi päritolule on seal üks huvitav senine vastandust Kadokside pakkumine, et ühest küljest ta mängib, võib olla suhteliselt rangelt rütmiliselt võib-olla taas kuldi kiiluvees või joones, aga samas siis ta pakub vahele selliseid huvitavaid kadentse ja selliseid muusikalise mõtte ja peatume siia ja täiesti näiteks siiski selliseid pianistlike kogu klaveriulatust katvaid fantaasiaid. Noh, seda oli põnev kuulata. Ja võib-olla selline ühest küljest väljapeetud stiililiste rütmiliste raamide jälgimine ja siis sellele vastanduseks selliste vaba fantaasiahetkede pakkumine, see oli üks põnev vamaid omadusi ost selles mängus ja sellel kontserdil. Nii et ja jah, pakkus seal g-moll särabandi impraviseerivates korduses eriti ja enne lõppu väga ulatuslikku kadentsi samuti tegelikult ka ja esimese süüdi A molli prelüüdi enne esimese alguse osa tagasitulekut tegi sellise väga suure arendusega kadentsilise Tokaattaliku lõigu. Need momendid jäite kontserdist hästi meelde. Ja kui veel sellest kee mul süüdist rääkida, siis tegelikult sekka vutitrio oli kaheks väga põnev lahendus. Kuidas ta tõi välja selle sätiliku toru pillilikkuse ja kuidagi pani need tantsupoolte lõpud nagu seisma ja, ja siis jälle kasutaski erinevaid klavereid registreid justkui oleks noh, võrrelduna seal analoogiliselt oreliregistrite ka mängis korda sa justkui nelja jalase registriga oktav kõrgemalt. No miks ka mitte? Ei, see elustas seda kangast väga hästi. Ja mind jaga veenis selle Keemolsüüdi viimane siig, mis oli heas mõõdukas tempos, kus kõik see keerukas grammatiline kude kõikides häältes kenasti välja tuli ja seetõttu ka nagu hästi kõnekas oli otsast lõpuni. Nii et seda Keemolsiitima kiidaks, tunnustaks kohe ja see oli tõeline maiuspala nii klaverimängu kui Bachi sõpradele. Kontserdi teises pooles oli nüüd pianist ette valmistanud sellise muusikalise menüü kõrvuti olid siis shop Nonii selline tulevärk ja ülim emotsionaalsus ja hingemattev ilu ja sinna vahele pikitud Bachi sellised ranged konservatiivsed, aga ka väga välja kuulatud Haadeegaa erinevad osad. Kas sellist kõrvutust on maitsekas teha? No minu arust see on väga põnev lähenemine ja ma arvan, et see jälle andis väga tugeva joone sellesse pianisti portresse ja näitab Martin statudeldi kui sellist heas mõttes universaalset pianisti. Ma arvan, et on täiesti loomulik, et kui inimesel on südamelähedased teatud heliloojad ja ta leiab nende vahel seoseid, siis miks mitte komponeerida sellist teoste, mõnes mõttes vaba, aga teisest küljest ka täiesti veenvat järjestust. Ma siiski juhiksin tähelepanu, et šopäen oli vast esimene Bachi järgsetest heliloojatest, kes just nimelt selle romantilisel ajastul hoogu saanud Bachi vaimustuse lainel sellest innustatuna kirjutas ja 24 prelüüdi. Tõsi, seal mõned teised heliloojad olid enne teda mõningane aeg ka midagi sarnast proovinud, aga ütleme, sellise Schottani kraadiga helilooja sulest tuli ikkagi, me loeme ikkagi need 24 prelüüdi esimeseks selliseks pahi Haadeegaa taasilmumiseks, klaverimuusika literatuuri? Jah, tõsi, soprani kirjutanud, nüüd küll puugasid. Aga siiski seesama tsükkel viitab väga otseselt seosele Bachi traditsiooniga ja samuti toon välja, et tüüdide kogumikus on ju 24 etüüdi. Kui me nüüd võtame mõlemad hobused uppus 10, umbes 25 kokku. See kasvõi selles sopranitsüklis väljendub mõnes mõttes side barokktraditsiooniga minu arust sattvel, ta oli leidnud huvitavat paralleelid ja muidugi ilmselt Bachi esimese prelüüdi C-duuri jope tüdi vahel. Sideme äratundmine ei vaja just väga suurt muusikalist ettevalmistustega taustharidust, et see on kõigile ilmselge. Ma arvan, et see etüüdi teie prillide kõrvutamine mõjus mõlemale teoste grupile väga värskelt. Jah, võib-olla Supäenjetüüde mainitakse sageli ka teistsuguses võtmes, aga see tee, milles lahendas Statvelt, et tööde oli ka selles koosluses täiesti veenev, jah, tõsi, ta ei lähe võib-olla dünaamiliselt, teatud nivoost tugevamaks ta tõi nagu välja sellist pärlendavad ja, ja heledamat elementi soprani tülidest seal oli väga palju huvitavat üllatavat noh, võtame näiteks teine tüüdaa moll, mida ta lahendas väga huvitavalt, just nagu harmoonia keskselt, kus ikka akordide järgnevus, rid nagu esiplaanile tõusis, väga huvitav lahendus või kes tuur etüüd selliste prissete rütmi nüanssidega ja üllatuslikke paigast minekut ja selliste vaibumist ärkamist ega esitas. Ja siis nende värvikate šopäänietüütide vahel mõjusid Bachi prelüüd vägagi heas mõttes jah, teises stiilis värvi laikudena, aga siiski vast seda teoste rida täiendavalt väga huvitavalt lahendas ta seal lõpus Bachi c-moll prelüüdi, milles ta üritas siis just tuua nagu välja sugulust kontserti lõpetava šopäenitseeemmolletüüdiga. Niiet et selline teoste kõrvutamine ja järjestamine uude konteksti annab ka mõnes mõttes võimaluse vaadata kõiki neid tuntud teoseid pisut erineva nurga alt ja ma arvan, et see oli üks väga nauditav ja veenev osa Martistatfelli pianisti portrees. Pianist Martin Statveti kontserdil käis Lembit Orgse, küsis Marge-Ly Rookäär järgonnaga uudiste käes ja mikrofon Elejevaste infeldi ees. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Viini riigiooperi peadirektor Dominic Mayer andis hiljuti Austria uudistes ülevaate ooperimaja finantsolukorrast. Tema sõnul on seis teeb ja kui ooperifinantseerimine ei parane, võib järgmisel hooajal karta, et kulud on tuludest suuremad. Kui Viini riigiooper peaks jääma kahjumisse, siis lubas Mayer oma ametist loobuda, sest loos pole Viini riigiooper kunagi miinusesse jäänud. Olukorra tekkepõhjusena tõi Mayer välja fakti, et ooperimaja toetussummat pole viimase 14 aasta jooksul tõusnud. Möödunud aastate jooksul on kõik reservid ära kasutatud. Ma saan Austria kultuuriminister Joseph oster Mayer lubanud teha kõik võimaliku olukorra parandamiseks. Maierile on pakutud võimalust piletihindade tõstmiseks, kuid see mõte pole praegusele direktorile meeltmööda, sest tema hinnangul on piletihinnad niigi kõrged ja kuigi need ei ole veel võrreldavad Londoni või Milano hindadega, oleks hinna tõstmine halb käik. Kui Läti hindu tõsta, siis Mayeri hinnangul ei piisaks sellest ikkagi, et olukorda lahendada. Kuigi Viini riigiooperi külastatavus on viimasel ajal rekordtasemel. Ooperimajadele käime ka Ameerikas. Sel kolmapäeval teatas San Diego ooperi juhatused. Pärast hooaja lõppu sulgeb ooperimaja lõplikult uksed. Põhjuseks jällegi majanduslikud takistused. San Diego ooperil seisis ees valik, kas sulgeda uksed nüüd ja lahkuda väärikalt või jätkata tegevust ja minna pankrotti. Juhatuse hääletusel valiti häältega 33, ühe vastu just esimene variant. San Diego ooperihooaeg lõpeb pärast 40 üheksat tegutsemisaastat tänavu 13.-na aprillil, mil toimub mis ilmas NEED ONGI hote viimane etendus. Ooperi kunstiline juht ja tegevdirektor Jean Campbell, kes on San Diego ooperit juhtinud juba 1983.-st aastast alates ütles oma kommentaarides, et sulgemise põhjuseks ei saa lugeda ainult majanduslangust aga kellel on juhtunust suur osa? Umbes 40 protsenti ooperituludest tuleb tavaliselt piletimüügist ja ülejäänu on taganud annetajad. Mõne aasta eest, kui kriis oli kõige suurem, loobusid mitmed Metzeed ooperimaja toetamisest. Viimastel aastatel on nii mõnedki suurtoetajad kõrge vanuse tõttu siit ilmast lahkunud. Samuti on pilet müük oluliselt langenud. Pärli sõnul pole San Diego elanik, kelle hulgas piisavalt huvi ooperi vastu sulgemise vältimiseks vähendati lavastuste ja etenduste arvu. Samuti koondati mitmeid töötajaid. Kasumisse see ooperimaja ei viinud. Kui vaadata suuremat pilti, siis näib, et Ameerikas puudub huvi hoida elus üsnagi kallist kunstivormi, mida ooper endast paraku kujutab. Mujal suleti ka juba New Yorgi linnaooper. Nüüd suletakse San Diego ooperimaja kahjustoni. Ooper tõmbab otsi koomale. Kõiki neid sündmusi ei saa ka siduda ainult majanduslangusega. Maakera lõunapoolel on muusikakollektiivid, rahalises kitsikuses nimelt kan perra sümfooniaorkester. Hiljuti annetati orkestrile orkestrile lääniskulptuur ja annetaja lubas orkestrile kingitusega teha, mida nad ise heaks arvavad. Skulptuuri väärtus on hinnanguliselt 165000 dollarit aga kavala plaani abil loodetakse sellest saada umbes 250000. Plaani kohaselt korraldada antakse septembris eksklusiivne loterii, millel saab osaleda maksimaalselt 30 inimest. Loteriipileti hind saab olema väga kõrge, kuid loterii võitja saab skulptuuri kätte siiski suhteliselt odavalt. Samas 29 kaotajad tahavad, et nende raha on läinud kultuuri toetuseks ja kan pera sümfooniaorkestri hüvanguks. Ukrainas. Lvivis plaanitakse 30. märtsil mängida rahutustes langenute mälestuseks. Wolfgang Amadeus Mozarti Ikviemi kontserdil peaks dirigendina lavale astuma Lvivi konservatooriumi rektor Igor Pilatjuk. Muusikud Ta on kirjutanud selle vastu avaliku kirja, milles öeldakse. Pilatjukil puudub moraalne õigus sellist kontserti juhatada sest lisaks korruptsioonile Lvivi konservatooriumis pannakse talle süüks ka endise riigijuhi Viktor Janukovitši lähikonda kuulumist. Nüüd nähakse tema soovis mälestuskontserti juhatada katset ennast patriotismi ülesnäitamise abil varasematest tegudest puhtaks pesta. Meieni on jõudnud ka teated. Riina rahvusooper tühistas 27. märtsil toimuma pidanud Denizmazzujevi kontserdi, sest viimane on väljendanud toetust president Vladimir Putini tegevusele. Samal põhjusel. Seal kustutas Lvivi konservatoorium oma auprofessorite nimekirjast hiljuti ka vioolamängija juuri. Paša. Hiljuti Ta on helilooja Max Richter oma uuest lepp ühingust Deutsche grammofoniga. Helilooja pole muidugi sõnamis risterit täielikult kirjeldaks. Ta on helilooja, muusik, produtsent ja remix ja tuleb tunnistada, et ta on üks oma põlvkonna viljakaks kamaid muusika artiste. Uus tehing Deutsche grammofoniga hõlmab nii uusi kui vanu koostööprojekte. Nii antakse aprillis välja senised müüduimate sooloalbumid nimedega infrakakskümmend, neli värvilist postkaart varasemad laulud ja sinised märkmikud. Lisaks peaks septembris ilmuma risteri uus paljukiidetud orkestriteos. Mälestuste maja. Koostöö alguse tähistamiseks teeb Deutsche grammofon aga uue väljalaske Max Richteri teosest taas komponeeritud Vivaldi sel risteri töötlus Antonio Vivaldi aastaaegadest, kus ta kasutab viiulit, kammerorkestrit ja süntesaatorid. Esimesele koostealbumile lisatakse karisteri uuemat loomingut ja samuti eksklusiivne film heliloojast ja viiuldaja Daniel hõupist albumiga. Seal lastakse käiku ka uhiuus mobiilirakendus, mis lubab kasutajal kõrvuti kuulata nii Vivaldi originaali kui Max Richteri versiooni. Aastaaegadest. Rakenduses on lisaks veel ligipääs kommentaaridele ja muudele materjalidele. Ka üks hiljutine hinnang muusikaturule BBC uudistest. Nimelt veab Jaapan alla globaalset muusikaturgu jaapani muusika tarbimine vähenes möödunud aastal 16,7 protsenti ning kuna jaapaniturg moodustab üpris suure osa maailmaturust, siis oli sealne turu langus üheks suureks faktoriks, miks muusikaturg ülemaailmselt 3,9 protsenti vähenes. Omal ajal oli Euroopas üle 13 aasta taas tõus ja Ameerika ühendriikides kasvas näiteks digitaalse muusika müük 3,4 protsenti. Kui Jaapan arvutustest välja jätta, siis küsis ülemaailmne muusikaturg möödunud aastal 0,1 protsendi suuruse tõusuga stabiilsena. Jaapan on maailmas suuruselt teine muusikaturg ja oma tehnilise arengu juures unikaalne sest jätkuvalt on siiski peamiseks müügiartikliks füüsilised helikandjad ja puudub kasutajasõbralik. Võimalus digitaalselt muusikat osta ja seda võimetust digitaalsele muusikale üle minna peetakse Jaapani turu languse peamiseks põhjuseks. Digitaalse muusika müük maailmas kasvas möödunud aastal 4,3 protsenti ja siiani nähakse juhtivat rolli tellimustele põhinevaks Nendel teenustel, nagu näiteks Spotify. Säärased teenused on möödunud aasta jooksul kasvatanud turuosa 50 protsendi ulatuses. Euroopas kasvas digitaalse muusika müük 13,3 protsenti. Selles kasvus ujub vastuvoolu aga näiteks Hispaania, kus on suured probleemid muusika. Atlusega. Siiski pole füüsilised helikandjat veel välja surnud, sest 2013. aastal moodustasid nad kogu turuosast ikkagi üle poole. Eks vinüülplaatide müük kasvas Suurbritannias üle 50 protsendi. Siiski näib, et digitaalne formaat on mitmekülgsem ja järjest enam levivad nutiseadmed ainult kindlustavad muusika digitaalse levikut. Kui võidukäiku helgaja Muusikauudistesse süvenes toimetaja Nele evaste intelt. Tänasest saates arutasime Eesti teatri- ja muusika Muuseumi raskeid tulevikuvalikuid. Meenutasime Mikk murde juhatatud filmimuusika kontserti ning pianist Martin Statvelt esinemist Estonia kontserdisaalis. Ta tegid toimetajad Kersti Inno, Anne promic, Marge-Ly Rookäär, Jaan Elejevaste infelt arvustasid Igor Karsnek ja Lembit Orgse ning saate mängis kokku helioperaator Helle Paas. Annebrummik. Aitäh, et olite meiega päikeselist esimest kevade nädalavahetust teile sülgaja.