Tervist, head kuulajad, mina olen Markus Järvi tänases saates quo vadis, räägime klassikaraadios võib-olla natukene harjumatutel teemadel, nimelt majandusest ja ühistegevusest. Saatekülaliseks on tark hoiu-laenuühistu juhataja Andro Roos, tervist. Tervist. No ilmselt on paljud majandusvõõrad inimesed nagu mina kuulnud, et selline asutus nagu tort hoiu-laenuühistu eksisteerib. Kuid mis asi see täpsemalt on selles majandusvõõras hing sugugi enam nii kindel on roos, mis asi on üldse hoiu-laenuühistu hoiu-laenuühistu, kui formaalselt rääkida on tulundusühistuseaduse mõttes aga ühistu ise on siis põhimõtteliselt selline ettevõte, mis kuulub kõikidele selle ettevõtte klientidele. Hoiu-laenuühistu tegeleb raha hoiustamise ja laenamisega peaasjalikult või siis traditsiooniliselt. Seega kuna tegemist on ühistuga, siis sisuliselt on tegemist klientidele kuuluva pangaga. See on visioon, mida tegelikult väga palju vist Eestis ei kohta või kohtab. Paraku jah, täna väga palju ei kohta, kuigi siin viimased kaheksa aastat, mil Tartu hoiu-laenuühistu on tegutsenud on ka see tegevus viinud selleni, et hoiu-laenuühistute liikmeskond on hakanud kasvama. Noh, peaasjalikult täna küll Tartu hoiu-laenuühistu arvel, aga on teisi hoiu-laenuühistuid, kes kuuluvad Eesti hoiu-laenuühistute liitu, kelle liikmeskond on samuti kasvama hakanud, aga kui me vaatame nüüd perioodi enne teist maailmasõda Eesti puhul siis Eestis ju üle 50 protsendi pangandusest oli 39. aastal, ühistuline, oli umbes 200 hoiu-laenuühistud tänases mõttes, no siis nimetati neid ühispankadeks. Noh, ei tasu segamini ajada SEB Ühispangaga, mis oli tegelikult aktsiapank siin uuemal ajal. Aga neid nimetati ühispankadeks, tänane mõiste on siis kas ühistupank või hoiu-laenuühistu ja noh, lisaks kui me vaatame seda perioodi enne teist maailmasõda olid ka kaks sellist poolriiklikku ühistulist keskrahaasutust, Põllumeeste keskpank, näiteks eesti rahvapank, aga oli ka täiesti riiklik asutus, Eesti pank, selline on ka ju tänase Eesti vabariigi puhul täiesti olemas sama nimega. Ainult et täna on selle Eesti panga funktsioonid märksa teistsugused, sellepärast et noh, laenude ei tohi anda valitsusele, ta ei tohi laenu anda eraettevõtetele, ta ei tohi anda eraisikutele laenu. Aga enne teist maailmasõda, Eesti pangal oli näiteks igas maakonnakeskuses oma niisugune, kes kontor päris suur maja, kus oli palju ametnikke, neid ametnikke oli vaja selle jaoks, et võtta vastu Ra elanikkonna hoiuseid, elanikele kuuluvate ettevõtete hoiuseid, riigiasutuse hoiuseid, kohaliku omavalitsuse hoiuseid ja anda siis kõikidele eestimaalastele ja ka nendel eestimaalaste ettevõtetele laenusid ka valitsusele kohalikul omavalitsusel laenusid ja mitte tarbimislaenusid mingit maja ehitada või, või kuskil soojamaa reisil käia hambaid parandada, vaid ikkagi tootmistegevuse arendamiseks. Seega Eesti rahandus oli läbi hoiu-laenuühistute läbi kahe suure ühistupanga ja läbi Eesti vabariigi keskpanga, Eesti Panga täielikult Eesti vabariigi eestimaalaste käes. Nii et välispanku Eestis enne teist maailmasõda peaaegu ei eksisteerinud või eksisteerinud üldse, nagu need eksisteerisid siis väga vähesel määral, sellepärast et hoiu-laenuühistute kõrval tegutsesid ka sellised linna pangad nii-öelda, et siukseid, üleriiklikke pankasid tänases mõistes ei olnud, olid piirkondlikud linna pangad, nad olid küll formaalselt aktsiaseltside kasumipõhised. Aga kui üks aktsiaselts kasumipõhine ettevõte tegutseb ühes väikeses piirkonnas kas linnas või vallas, kus selle omanikke tuntakse, siis sellel omanikul on ka väga keeruline siis koorida oma kogukonna kaasliikmeid ja noh, isegi kui ta neid kogukonna kaasliikmeid kooriks, siis kuna ta ise seal kogukonnas elab, siis ta paratamatult selle kasumi sööb ära, kas ta siis kasutab selle kohalikus poes käimisele, ostab kohaliku mingisuguseid papp vajalikke seadmeid, rõivaid nii edasi, nii et lõppkokkuvõttes vajub see kapital ikkagi sinna kohalikku kogukonda laiali tagasi. Aga tänane globaliseerunud majandus on hoopis teistsugune. Sellepärast et noh, me võime küll ju teenida palka selle palga viia siis näiteks kuhugile suurte kaubaketi aga kuna see kaubakett kuulub välismaal asuvale omanikule, siis raha rändab ju Eestist välja ja ta ei tule siia kogukonda enam tagasi. No see on tõepoolest üks peamine idee tegelikult, mis teie hoiu-laenuühistul ilmselt ka on, et toetada eestimaist majandust ja toetada Eesti? Ta oli tegelikult see on ju üks käitumine või üks viis mõelda, mis läheb sellise liberaalse turumajanduse mantra vastu, et meil on korrutatud siin 20 aastat pidevalt, et kapitalil pole rahvust ja kapital peab võimalikult vabalt liikuma. Aga tundub, et kui me vaatame suuri riisi ehk siis väga selgelt on näha seda, kuidas strateegilisi maavarasid või tööstust haldavad ettevõtted peavad kuuluma riigisisesele, kapid, talile ja ka oma turgu kaitstakse ja nii edasi, seda näiteks Prantsusmaa puhul väga selgelt. Kuidas siis on nüüd niimoodi läinud, et Eesti vabariik, selline väike pisikene moodustis on sellise turumajanduse kõige liberaalsema osa ideoloogiast võtnud ja peaaegu kõik, mis meil siin on kuidagi maha müünud väliskapitalile? Ühelt poolt on see küsimus küllaltki kerge vastata ja teiselt poolt on ta keeruline, sellepärast et mainisite siin mitut sellist mõistet, millest tahaks kohe pikemalt rääkima hakata. Aga mulle tundub, et Eesti majandus ja tegelikult rahandus kui te kui majandusest ja majandusteooriast ja majanduspraktikast tänapäeval eemal seisev niisugune nähtus ühiskonnas on ehitatud väärale alusele, sellepärast et meil siin läänepoolsetes ühiskondades usutakse, et kõigepealt midagi saavutada on tarvis raha, raha on seatud jumalaks või ebajumalaks, kuidas me seda nimetame. Tegelikult ta tundub, et ta on niisugune saatanlik nähtus hoopis ja meil usutakse seda, et kui ei ole raha, siis ei juhtu midagi, see tähendab seda, et meie ütleme mõtteviis, vähemalt riigijuhtide majandusjuhtide mõtteviis lähtub sellest. Kapital loob töö. Tegelikult loodusseaduslik lähenemine on see, et kõigepealt on töö, tehakse tööd, tehakse tublisti tööd, tehakse kvaliteetset tööd, tehakse ka vajadusel palju tööd. Ja kui on see töö tehtud, siis tulevad töö viljad ja vot see töö vili, see ongi kapital, olgu ta siis toit, olgu ta riided, olgu ta mingisugused seadmed, olgu ta kunst mida iganes. Fakt on see selleks, et luua kapitali, selleks, et luua rikkust, tuleb teha tööd. Aga meil on kõik vastupidi, kõik on pandud sõltuvaks rahast. Ja raha on omakorda monopoliseeritud tegelikult suhteliselt väikese kliki kätte. Lase click on ühelt poolt loomulikult kommertspangad. Ma ei räägi ainult kohalikest kommertspankadest, pigem ma räägin globaalsetest, panga artellidest. Ja ei tasu unustada, et tegelikult needsamad globaalsed finantsmoodustised, nii-öelda erakapitalil põhinevad pangad, globaalsed pangad on tegelikult ainult vahendajad ja mida nad vahendavad, nad vahendavad keskpankade loodavat raha. Sageli tehakse see eksitus, et keskpangad justkui altruismist loovad seda raha, et nad justkui riigi ja rahva huvides seda teevad. Aga kui me vaatame näiteks kas või Euroopa ühenduse asutamislepingut, siis artikkel 130 ütleb, et näiteks Euroopa keskpank ei võta Ta vastu, noh, ütleme suuniseid ja täitmiseks käske ühelgi Euroopa Liidu institutsioonil. Tei. Euroopa komisjonilt, Euroopa parlamendilt ei liikmesriikidelt ega üheltki teiselt euroopega liikmesriigi ametkonnalt. Ja jääb üldse selgusetuks, kellelt ta siis neid suuniseid vastu võtab. Euroopa keskpank põhimõtteliselt koosneb liikmespankadest, need on siis liikmesriikide euroalasse kuuluvate keskpankade juhid. Aga kui me vaatame näiteks Eesti panga seadust sarnaselt keskpangaseadused on kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides välja arvatud Ungari vist, kes nüüd selle uue põhiseaduse, ma ei tea, kas vastu võttis või tahab vastu võtta, kus siis keskpank sisuliselt riigistati ja millest suur kära tekkis. Aga Eesti Panga seadus ütleb ka selgelt ka Eesti pank, Eesti vabariigi keskpanga ei tohi võtta vastu ühtegi ülesannet vabariigi valitsuselt, riigikogult loomulikult mitte otse rahvalt ja võib saada otse suuniseid siis ainult Euroopa keskpangalt. Nii et ühesõnaga ühelt poolt liikmesriikide keskpangad kujundavad Euroopa keskpanga tegevus nagu läbi selle Euroopa keskpanga nõukogu, kuhu kuuluvad siis liikmesriikide keskpankade juhid ja teiselt poolt seesama Euroopa keskpank annab suuniseid tagasi nendele samadele liikmesriikide keskpangale. Aga fakt on muidugi see, et nendel liikmesriikide keskpangal koos Euroopa Keskpangaga on siin euroalal siis euro kui ametliku valuuta väljaandmise ainuõigus. Ja seda eurot annab ju Euroopa keskpank koos liikmesriikide keskpankadega välja intressipõhiselt, see tähendab seda, et ta ei jaga seda näiteks valitsustele, näed, võtame miljard eurot, teeme sellega need teed korda. Pärast makske see põhiosa tagasi, kui miljard on tagasi tulnud, on vaja tööstust arendada, näiteks paneme sinna tööstusesse arendama tööstus ära, maksate sealt miljardi tagasi, siis lähme põllumajandusse, hakkame seda arendama. Ei, see on vastupidi. Mida rohkem, seda uhkem, et laenumahud järjest kasvavad Euroopa keskpank läbi oma liikmesriikide keskpankade annab siis kommertspankadele intressiga laenusid mis tuleb tagasi maksta. Ja loomulikult nüüd kommertspangad siis seda nii-öelda riiklike keskpankade intressiga laenatud raha edasi laenavad nad kodanikele teevad seda ju omakorda intressi ja kasumimarginaali ja kõike seda ilusat asja otsa lisades. Ja on ju selge, et seda raha, kui näiteks on välja antud keskpanga poolt miljard eurot laenatud see kommertspangale intressiga, mille kommertspank on oma nord intressiga edasi laenanud, olgu see intress nii väike kui tahes tagasi maksta tuleb ju rohkem kui üks miljard. Aga kui välja on süsteemi, on antud ainult üks miljard eurot, kuidas on võimalik siis rohkem kui üks miljard tagasi maksta, aga selge on see, et tuleb anda täiendavalt uut laenu täiendav uue intressiga. Aga, ja noh, ütleme kes uurib neid püramiidskeeme püramiidi ettevõtmisi, siis mulle tundub, et siin on väga suur sarnasus paraku. Nii et ühesõnaga meie ühiskonda juhib jah, raha näiteks kui raadiokuulajad mõtlevad selle peale, võib-olla on ka enda lähedasi inimesi olnud või tuttavaid. Kui näiteks ühed eestlased küüditati pärast teist maailmasõda Siberisse, teised läksid ilma raha ilma asjadeta näiteks siis lääne poole, kas Kanadasse, Saksamaale, Inglismaale, Prantsusmaale siis tegelikult seal oli ju ideoloogia vastupidine väga rasketes oludes ilma ühegi sendita. Oma tööjõudu rakendades ehitati oma elud üles ka Siberis, Kanadas, Saksamaal ei olnud niimoodi, et noh, et ootame eurotoetusi küsima pangalaenu vaatama, et äkki keegi hea onu valge laevaga tuleb ja annab vaid pandjuma kaks töökat kätt tõesti siis tööle. Enne sõda pandi pea tööle, sellepärast et on tarvis ju inimesel kui mõtlevale olendil natukene mõelda, mida teha, millises järjekorras teha, kuidas oma tegevus panna siis kasuks ka kaskondlastele, kuidas ta ajateljel õigesti asetada. Ja kui see oli läbimõeldud, tõesti pandi need käed tööle ja tehti asi ära ja vajadusel tehti asi ka ühistööna ära. Ehitati majad üles ka Siberis, hiljem tuldi tagasi, sealt ehitati Eestis veel teinegi üles arendati põllumajandust, tõsi küll, läbi kolhooside, aga ikkagi eks kolhoosi majandus on ju mida toimib parem kui see, et üldse lohaka põllud ja midagi ei tehta. Ja samamoodi ju lääne pool, näiteks Torontos ehitati üles terve Eesti ühiskond. Toronto Eesti ühispank. Väliseestlastele kuuluva ühispangana tegutseb tänase päevani. Eesti maja. Kohalik Andrese kirik, mis oli selle tegevuse keskus, tegutseb ja tänase päevani on nii-öelda kogukonnakeskuseks ja igasugused muud majandusühistud nagu tarbijate ühistud, ühiseid tootmisettevõtteid, need pandi kõik eestlaste ühisel nõul käima ja ilma ühegi sendi välisabita või mingi projekti rahata. Nii et me peaksime muutma täiesti oma majandusmõtlemise paradigmat, et me joota mingisuguseid laene, ei, ei, ei taha neid laene võtta. Võib-olla noh, siin ikkagi me tänapäevases rahapõhises ühiskonnas tekib väike probleeme, et kohe võib-olla käsi tõuseb püsti kellelegil ja ta ütleb, et aga vabandust, et ma võin ju töötada, eks ju, aga mul on poest vaja osta piima, mul on poest vaja osta lei. Et teen siin oma põllumajandust, ehitan maja ja, ja töötan kõvasti, aga pere tahab süüa kuidagimoodi, lapsed on vaja koolitada kuskilt mingisugust raha on mul vaja saada, eks ju, ja selle taha jääb nagu väga palju selles protsessis. Loomulikult jah, aga iga näen, riik saab ju vastu võtta raha seaduse, nagu me oleme ka vastu võtnud ja nagu esimesel 20-l iseseisvusaastal meil oli oma rahaks eesti kroon, mida me saime välja anda, mida meie keskpank see välja anda. Seal kuludeks olid ainult need trükkimiskulud, mis tegelikult raha väärtust, no näiteks kui rahamärgi peale on kirjutatud 100 siis kindlasti ei maksa selle rahamärgi trükkimine 100 krooni või 100 eurot, vaid ta maksab tühise mingisuguse protsendi sellest 100-st euroste 100-st kroonist isegi alla selle jääb seal midagi null koma. Ja noh, loomulikult on rahamärke tarvis aeg-ajalt uuendada, aga see seda nimetataksegi emissiooni tuluks, selle trükkimise ja, ja rahamärgi nii-öelda kokkulepitud väärtuse vahet. Ja seda saab ju põhimõtteliselt iga suveräänne riik ise reguleerida, ühesõnaga võtta kasutusele sellise lipiku sellise effivalendi, millega siis üksteise vahel tööd vahetada. Noh, keegi toodab ühte kaupa, saab rahast tasu, hoiab selle rahast saadud tasu enda taskus, niikaua kuni hakkab silma mingi teise inimese toodetud kaup või teine mida ta saab selle rahaga siis osta ja see raha on tõesti ainult lipik, seda ei maksa teha ebajumalaks. No kui lubate, siis võib ju tuua näite valgustatud keskajast, ütleme seal 10. 11. 12. sajand, alguse sai see Inglismaal, kus inglise rahapada kuulus põhimõtteliselt inglise kuningale see rahapada oli sisuliselt inglise noh, siis selleaegseks keskpangaks. Ja Inglismaal kehtis siis selline rahandussüsteem, et iga kuue aasta tagant vanad mündid uuteks müntidega ümber et põhimõtteliselt vanad mündid kaotasid kehtivuse metoodi kuningale sinna raha tagasi. Ja kuningas andis iga nelja vana mündi vastu kolm uut münti, see tähendab raha kaotas iga kuue aastaga 25 protsenti oma väärtusest. Mida see tähendab? See tähendab seda, et tolleaegne ühiskond ei saanud salvestada oma tööd mitte niukses ebajumalast, rahas mingisuguses suvalises mündis või lipikus vaid ta püüdis sellest mündist lipikust võimalikult kiiresti lahti saada, ostes üksteisest ühiskonna kaasliikmetelt vastastikku tööd. See tõi kaasa selle, et tehti uusi leiutisi, näiteks vesiratas, leiutati sellel perioodil vesiveskid ja põhimõtteliselt kogu ühiskond sai läbi selle tööd ja leiba ei eksisteerinud enam sellist asja, nagu on tööpuudus, toodeti materiaalseid rikkusi ja loomulikult toodeti selliseid materiaalseid rikkusi, mis olid püsiv vastusega. No siis tekib muidugi küsimus, et mingil hetkel saab ühiskond nendest püsiväärtustega asjadest täis, näiteks ei ole mõtet ehitada ju mitut korraliku maja, mida sa ei, mitte ei parandav, et mida sa pärandada oma tulevastele põlvedele. Samuti ei ole mõtet ju toota üleliia tööriistu üleliia riideid tänases mõttes ka üleliia igasuguseid tehnilisi seadmeid, autosid, traktoreid, vaid kui need asjad on kõik ilusti olemas, töötavad vajavad ainult väikest kõpitsemist, aeg-ajalt siis tuleb noh, varem või hiljem pöörata pilk mittemateriaalsetele asjadele ehk enda vaimu arendamisele või mingisuguse materiaalse oskuse meisterlikkuse väljaarendamisele mida tehti Euroopas Euroopas ajati sellel perioodil ju väga palju katedraale väga palju ilusa arhitektuuriga sakraalhooneid, aga ka tavalisi maju, kui te käite Euroopa vanalinnades, kõik need katedraal, lid, kirikud, kloostrid, aga ka inimeste elu ja töömajad need annavad oma arhitektuuriga tegelikult silmadeta, et ükskõik millisele tänasele suurepärasele noh, ütleme kunsti saavutusele, mida peetakse suureks kunsti saavutuseks, aga mida ilmselt 50 aasta pärast keegi enam näha ei taha ja mis siis leiab kiiresti ka mahalammutamise ja juba kas või sellepärast, et ta lihtsalt ei pea vastu, materjalid on sellised ei, lubagi kasutamist üle 50 aasta. Ja põhimõtteliselt see näitabki seda, et see tänane majanduskord noh, ta ei ole eriti püsiv, ta ei ole kestlik. Aga see, mis tehti noh, peaaegu juba 1000 aastat tagasi sajandeid tagasi, see püsib tänase päevani ja see on tänase päevani imetlemis objekt. See on ju see, mida me peame silmas euroopalik väärtuste all Euroopa kultuuri all. Kui me räägime sellisest asjast nagu euroopalikult ootused ja Euroopa kultuur. Nii et tol ajal Inglismaal, 10. 11. 12. sajandil kehtis selline asi nagu ümbermünt, mis maks kuningas iga kuue aasta tagant vahendas siis neli vana münti kolme uue mündi vastu ja see oli muide ka ühiskonnas ainukene riiklik maks ei olnud tulumaksu, sotsiaalmaksu, ei olnud mingit töötuskindlustust maksnud, käibemaksusid aktsiise vaid oli lihtsalt üks ja sama raha ümber müntimise maks, mida me täna nimetame keskpanga emissiooni tuluks, millest ma ka rääkisin, et rahatrükkimise kulu ja siis selle rahamärgi kokkulepitud hinnavahe. See on keskpangale seesama tulu ja tegelikult sedasama emissioonitulu arvelt saaks üleval pidada terveid riike ja rahvaid. Aga täna, kui on kogu see raha emiteerimine tehtud intressipõhiseks, et mitte ei korjata sellest emissioonitulust riigieelarvesse vahendeid kogutakse intressituludena kas siis eraomanduses olevate kommertspankade või selliste arusaamatute moodustist, nagu on need riiklikud keskpangad tänapäeval kaukasse ja laenatakse uuesti siis intressiga välja, nii et eesmärk ei ole mitte riiki üles ehitada, rahvast järje peale viia vaid eesmärk on nagu selles, et koguda endale raha, tulu ja koguduse raha tulu siis suhteliselt väikese seltskonna kätte. Te mainisite seda, et Euroopa keskpank ja Euroopa keskpanga liikmespangad, rahvuslikud keskpangad väga peenelt Te. Ütlesite seda, kuidas käib ringlus, et ühelt poolt võtab Euroopa keskpank korraldusi rahvuslikes keskpankadelt ja teisalt annab ise korraldusi, aga tegelikult, et keegi korraldab Euroopa keskpanga ja rahvuslike keskpanga tegevust kuskilt mujalt. Millised institutsioonid need on, kes huvitub sellest, et Euroopa keskpank ka juhtida just nimelt sellise laenupõhise emissiooni poole seda minul nimeliselt küll väga raske öelda, isegi organisatsiooni on raske öelda, sellepärast et me võime öelda, et seal koondnimetusega mingisugune suur ristiämblik siis nii-öelda poolnaljaga öelda. Aga noh, küll me saame kirjeldada neid omadusi või, või neid sihte, miks sellist poliitikat aetakse. Ilmselt kui mina oleksin see isik, kes juhib neid tänaseid, keskpankasid neid finantskartelle, mis on globaalsed. Noh, ja kui ma sihukest poliitikat vilja läksin, siis selle poliitika tulemus on ju näha ühiskondade vaesumine, võlaorjusse kukkumine. Järelikult siis see, kes seda asja korraldab, soovibki sellist tulemust näha, ta ei soovi mitte ühiskonda üles ehitada, tuleks jõukust ja rikkust, tehtaks tööd, et arendatakse välja endale korralik materiaaltehniline baas ja siis noh, viiakse ellu näiteks mingisugune vaimse arenguplaan, sellepärast et varem või hiljem, kui üks riik hakkab ennast süstemaatiliselt üles ehitama, siis ta jõuab sellesse punkti, kus tekib kodanikel vaba aega, ei ole tarvis lihtsalt enam toota juurde mingisuguseid asju, tuleb üks tehas konserveerida, sellepärast et selle tehase toodangut pole rohkem tarvis, tuleb tehas konserveerida ja nii edasi. Nii juhtus ka näiteks 10. kuni 12. sajandil Euroopas, sellepärast et tänane Belgia rahandusprofessor olnud ka Belgia keskpanga juht Barnadlejate väär on oma uurimustes välja toonud, et sellel ajastul töönädala pikkus oli kuskil neli päeva ja umbes pooled päevad aastas olid vabad päevad ja vot sellepärast inimesed saidki tegeleda selliste asjadega nagu näiteks katedraali ehitamised või eneses meisterlikkuse väljakujundamine, ehitusmeeste puhul ja arhitektide puhul selliseid fantastilisi hooneid selliste nikerdustega luua. Ja küllap tegeleti ka rohkem poliitika asjadega, sellepärast et ega need Katedrallid, need vanalinnad, need ei ole ehitatud mitte nüüd tsentraalse monarhi käsul või kiriku käsul vaid pigem see kirik ja ka monarh. Noh, nad olid rahva tahte väljendus, pigem ütleme, need ehitused, mis tehti, see tuleb ka Barnaardlejate ääri uurimustest välja, olid täiesti kodanikualgatuslikud ettevõtmised, kodanikel oli lihtsalt vaba aega, see vaba aeg oli tarvis suunata kuhugile. No siin me näemegi seda, et kui on püsiväärtused ühiskonnas loodud ühiskonda materiaaltehnilised üles ehitatud siis tuleb nagu Maslow püramiidi mõttes see viimane püramiidi aste, eneseteostus, millest meil Eestis ei tasu täna üldse rääkida. No meil on lahendamata ju see esimene laste materiaaltehniline baas millal lahendamata tunnustusvajadus, meil on lahendamata eneseteostus ja lõppkokkuvõttes noh, iga ühiskond, mis jõuab ka selleni, et ta täidab selle Maslow vajaduste püramiidi kõige kõrgema astme noh, peaks sellest püramiidist lõppkokkuvõttes välja astuma, aga milline see elu siis nagu on noh, seda ei oska ette kujutada, sellepärast et ilmselt vähemalt meie ametliku ajaloo järgi ei ole planeedil sellist seisu veel veel nagu olnud. Et me ei ole niisugust vaimses mõttes kvalitatiivset hüpet ilmselt sooritanud, siin pusime ikka oma nende materiaalsete asjadega. Aga jah, noh, ütleme, kelle huvides siis see tänane intressipõhine pangandusraha süsteem. Eks ta ongi nagu selle jaoks, et ühiskond ei jõuaks sealt Maslow vajaduste püramiidi alumistel astmetel kõrgemale ammugi mitte sellest püramiidist välja. Et saada vabaks inimeseks, vabaks loovaks, noh, ütleme siis ühiskonnaliikmeks, Vaideta pusikski oma igapäevaste vajaduste juures ja noh, lõppkokkuvõttes saaks siis otsa, sellepärast et eks on ju palju räägitud sellest ka päris ametlikult võib-olla ainult vihjamisi, et iga noh, lihtne inimene, kui nii-öelda aru ei saaks, et meie planeedi rahvastik on ju liiga suur. Ja mida halvemad elutingimused, seda paremad võimalused ja selleks rahvastik ise väheneb ega ei ole tarvis ju, massimõrvasid neid ju ametlikult ka sarjatakse tuues pahaks eeskujuks kunagisi diktaatoreid, et nemad on selliste asjadega tegelenud jumala eest, ega siis tänased riigid ja selliste asjadega ei tegele. Kui jätta kõrvale see, et kui on loodud kodanikele elanikele sellised sotsiaal-majanduslikud tingimused, mis paneb elanikkonna ise välja surema, tegelikult ÜRO defineerib ka genotsiidi selle läbi, et mitte ainult otsene mõõgaga või, või püstoliga tapmine vaid ka selliste tingimuste loomine, mis tekitab rahvas väljasuremist. Nii et jah, ega see pilt on tegelikult masendav, kui niimoodi vaadata. Aga teisalt jälle noh, meil rõhutatakse seda, et kõik on kodanike kätes. Eks tegelikult kõik on tõesti kodanike kätes tarvis on ainult endale asjad selgeks teha, need asjad läbi mõelda ja oleks tarvis ühiskonnas rohkem solidaarsust, rohkem ühistööd, ühistegevust ja koondumist ühistutesse. Ma arvan, et noh, see aeg, kus loodetakse riike ja rahvaid juhtida noh, mingisuguste erakondade kaudu mingisuguse siukse pealispindse poliitilise liikumise kaudu see ei tööta, sellepärast et sellised liikumised ei seisa tugevalt päris elulistel jalgadel, tarvis on reaalsed tegevust tarvis on luua, meil me räägime siin eestist rahvana, see materiaaltehniline baas, selleks, meil peab olema oma rahandusnäiteks läbi hoiu-laenuühistute läbi ühistupankade, selleks peab olema oma tootmine, näiteks läbi põllumajandusliku tootmise, ühistute, kerge tööstuslike, tootmisühistute, selleks peab olema oma kaubandussüsteem, näiteks meil on täna olemas Eesti tarbijateühistute keskühistu 18 tarbijate ühistuga. Sisuliselt nad ei toimi paraku sellisena, mida nad peaksid toimima. Aga ütleme, see kehand on olemas, tarvis oleks ainult kodanike aktiivset koondumist. Kas me võiksime selle võlapõhise rahandussüsteemi lihtsalt oma ühistoimimisega kõrvale jätta niimoodi, et see rahandussüsteem jookseb kokku, et me hakkame tootma. Me hakkame oma tooteid müüma teineteisele neid tarbima ja meil ei ole seda süsteemi enam vaja. Kas on võimalik teha selline paralleeluniversum ka siin Eestis näiteks teoreetiliselt on see võimalik ja praktiliselt ma ütlen niimoodi, et ega meil muud üle jää, kui me tahame põhiseaduse preambuli vaimus kestma jääda, areneda, arendada ja säilitada eesti rahvust, keelt ja kultuuri siis me peame ehitama, kui selle paralleelse ühiskonna sellepärast on näha, see tänane ühiskond jookseb totaalselt rappa. Ja noh, selle ehitamisega tuleb alustada, siin ei saa lootma jääda jällegi vahendajatele kogu see Eesti majandusse, Rahandus põhineb vahendajatel rahandust vahendavad meil võõrpangad, kaubandust vahendavad võõrkaubaketid, tooteid vahendavad jällegi võõrad tootjad, kes lihtsalt siia on tulnud, ostnud meie tööstus üles, siis selle tööstuse kinni pannud ja nüüd me impordime näiteks Rootsi, Soome, Saksamaa, Ameerika Ühendriikide mingisuguseid kaupu, mida me võiksime taga vabalt siin toota ja mida ma näiteks 22 aastat tagasi tootsime siin. Kuigi võõrriigi tingimustes ikkagi tootsime loomulikult seda 22 aastaste tagasiminekut tegelikult on väga raske ümber pöörata, sellepärast et 22 aastaga on CIA fakt pukki andmetel Eesti vabariigil tervikuna, see tähendab Eesti vabariigi valitsusasutustel eestimaalastel eestimaalastele kuuluvatel ettevõtetel välismaailma ees võlga 22 miljardit eurot, mis tähendab, et keskmiselt iga iseseisvusaastaga üks miljard eurot juurde. Ja selles tingimustes noh, me oleme siin täna, kus me tegelikult täna midagi toodang 22 aastat tagasi oli ju toimiv tootmissüsteem, toimib põllumajandus, toimivad koolid, transpordisüsteem noh, võtsime laenu juurde, oleme 22 miljardit võlgu välismaailma ees, mitte üksteisele, vaid välismaailma ees. Ja tootmist ikka põle, majandust ikka pole ikka elatume ainult siis sellest nalja pajukist, mida võõrad maised isandad meile suvatsevad maksta. Nii et seda pilti vaadates, ega meil tõesti muud teed ei ole, kui ise koonduda, ise paralleelselt süsteem ehitada. Aga see on keeruline, sellepärast et see baas on ju kõik hävitatud nagu me püüame hakkama saada tänases süsteemis siis näiteks hoiu-laenuühistud saavad tegutseda ainult selle rahaga, mida nad on vastu võtnud eestimaalastelt hoiustena. Aga noh, hoiuste eest tuleb maksta kõrgemat intressi, kui seda teevad kommertspangad, vastasel juhul inimesed ju ei too neid rahasid näiteks makstakse seal neli-viis protsenti hoiuseintressiga, aga see tähendab, et laenuintressid algavad sealt kuuest, seitsmest protsendist. Nüüd aga, kui Euroopa keskpank annab kommertspankadele peaaegu seal ütleme nullilähedase intressiga laenusid, siis kommertspangal on ju lihtne sinna nullile otsa panna veel kaks protsenti teenid üüratut kasumit näiliselt madala protsendiga, lihtsalt sellepärast, et keskpangad neid soosivad, neile peaaegu tasuta laenu annavad. Aga seda tasuta või peaaegu tasuta ressursi eest saavad siis kommertspangad tekitad endale rikastumise allikaks. Ja noh, samamoodi on kõik tootmises ja kaubanduses ka sellepärast, et kõik on läinud globaalseks, kõik on läinud mahu peale. Ja kui nüüd mõni põllumees mõtleb seda, et ta paneb tööle näiteks oma mingisugust kohaliku valla tasandil külatasandi meierei, see on raske, sellepärast käivitamiskulud on juba nii suured. Et noh, põhimõtteliselt keegi ei soosi väiketootmist. Et kui mõni mõtleb näiteks seda, et paneks mingisuguse väikese põllupidamise tööle, ostaks väikese traktori, nagu need Nõukogude ajal näiteks olid, mida ka siin Eestis toodeti siis see on peaaegu sellepärast, et need kaubakettide kaubasüsteemid, kus traktoreid osta saab, ei müü lihtsalt nii väikseid traktoreid tuleks ilmselt ise otse tellida. Aga kui sa nagu väikses mahus tellid, siis hinnad tulevad suured noh, teine asi on turustuspunase turustuskanalid, opa ketid on ju kõik võõraste käes, siis sa võid ju väikselt toota, aga kui suured ketid vastu ei võta, võta õiget hindadega vastu, siis jällegi ei ole selle kaubaga selle tootega midagi teha. Nii et siin tuleks paralleelselt kõiki asju korraga arendada, peab olema paralleelselt ühistuline rahandus, ühistuline tootmine, ühistusin kaubandus ja see nõuab meeletut usku, meeletut usku kõigepealt iseendasse, see nõuab meeletut usaldust üksteise suhtes. Ma olen veendunud, et eestlaseks olemisega peavad kaasnema eelkõige kohustused. Seega meil on kohustus uskuda Eestisse, mida ütleb ka meie põhiseaduse preambul kõikumatus usus. Ja meil peab olema aga usaldus üksteise vastu, millest kasvab välja vankumatu tahe kindlustada ja arendada riiki meie oma riiki, mis peaks olema eestlase kõrgem ühistu Eesti Vabariiki. Kuidas hoiu-laenuühistu saab aidata esimesi samme just nimelt ühistupõhise majanduse loomiseks nagu me räägime näiteks Eesti hoiu-laenuühistutest, mina saan rääkida Tartu hoiu-laenuühistu nimel, kuivõrd ma selle juhatuse esimees olen, siis see hoiu-laenuühistu on üles ehitatud täielikult kodanike ühistegevusele, see tähendab, ühed inimesed toovad hoiuseid ja teised inimesed ja ettevõtted võtavad laenusid. No täna on toodud suurusjärgus 10 miljonit eurot vahendeid Tartu hoiu-laenuühistusse. Kas siis hoiustajad, osakapital, linna ja seda raha me saame ühelt poolt kasutada verbide tekitamiseks, alati on tarvis rahaasutuselt reserve aga suurem osa saame laenata välja ja me olemegi täna välja laenanud ja välja laenanud mitte siis tarbimise mahitamiseks vaid just nimelt väikestele ettevõtetele, kes tegelevad tootmisega, kes tegelevad ekspordiga milleks on tootmine vajalik tootmine on vajalik sellepärast, et toodetakse käegakatsutavat puu, mida me saame ise siin Eestis tarbida, kõigepealt ära süüa, see tähendab, et ei pea välismaalt sisse importima vaid võime lihtsalt ise siin oma tööjõudu vahetades toota. See tähendab omakorda, et inimesed saavad tööd. Töö tähendab, et nad saavad leiba, neil tekivad sissetulekut. Ja kui on tublid väikese tootmisettevõtted, mis ka rahvusvahelises konkurentsis läbi löövad, neid on ka Tartu hoiu-laenuühistu liikmeskonnast siis põhimõtteliselt on võimalik teostada eksport ja eksport juba tähendab seda, et siia tuuakse sisse väliskapitali, millest räägib ka meie tänane riigi juhtkond ja majandusideoloogid. Aga seda väliskapitali ei tooda mitte sisse siia meid orjastama, see tähendab ei tule mitte otseinvesteeringutena, vaid see tuleb meie tootjatele omanikutuluna. See tähendab, et me ei ole seda võlgu välismaailmale, vaid see raha, mis Eestis tuleb läbi ekspordi, on meie oma ja me saame kasutada seda oma riigi oma rahva ülesehitamiseks. Ja nüüd, kui me vaatame seda mastaapi, siis 10 miljonit, mis näiteks Tartu hoiu-laenuühistus täna on? Noh, see on ju väga väike võrreldes siin Eesti kui ka jah, väikeriigi, aga ikkagi mahtudega. See 10 miljonit on tekitatud 1000 inimese ühistööna täna Tartu julanis 1000 liiget. Eestis ütleme ümmarguselt on miljon täiskasvanud inimest, see tähendab seda, et Tartu hoiu-laenuühistu on täna üks promill Eestist. Kui ta oleks üks protsent Eestis tuleks tal 10000 liiget, siis meil ei oleks mitte enam 10 miljonit, vaid 100 miljonit eurot. Oleks liikmeid 100000 oleks põhimõtteliselt üks miljard eurot ja kui oleks kõik eestimaalased ehk umbes üks miljon inimest pluss veel ettevõtted siis tegelikult ületaks see maht juba 10 miljardit eurot, mis on samas suurusjärgus meie tänase riigieelarvega. Ja no vot, kui me oma kodanike kapitalid kokku koondame, minu pärast võib siis ka Tartu hoiu-laenuühistu ümber nimetada ja liita näiteks pangaga, mis olekski ühistulist toimiv. Ainukene Eesti vabariigil Eesti vabariigi kodanikele kuuluv pank, mis Eesti huvide eest siis seisaks Eesti ettevõtteid, inimesi rahastaks siis põhimõtteliselt kogu kapital olekski ju meie enda käes, me saaksime selle kapitaliga panna oma tootmised käima, oma kaubandusvõrgu üles ehitada ja me peaks mingisugust välisabi kuskilt kerjama selleks et siin Eestimaal tööd teha. No ma saan aru, tegelikult kõik need neli vabadust, mis Euroopa liidus on, ma vaidlen endale vastu inimeste vaba liikumine, kapitali vaba liikumine, teenuste ja kaupade vaba liikumine, see on kõik õige. Aga ma arvan, et neid nelja põhimõtet tegelikult ei rakendata. Neid rakendatakse valesti, sellepärast kaupade vaba liikumine ei saa, seisneb selles, et meie toodame Eestis 10 tonni piima, ekspordime selle Venemaale ja siis meil jääb ise 10 tonni puudu ja me impordime selle tagasi siis Lätist ehk ühesõnaga tekitame lihtsalt asjatut transpordikulu ja, ja muud mitte midagi. Et põhimõtteliselt teeme ennast sellega vaeseks või ka tööjõu vaba liikumine ei saa seisneda selles oma inimeste, laseme ära minna, Soome, laseme Rootsi minna, laseme surnuaiale minna, ära surra hoiame neid siis sotsiaalmajanduslikult, sellistes piinades tahaksid töötada, aga neil lihtsalt ei ole raha antud kuskilt kanalitest ja nad ei saa töötada. Ja siis noh, kui neid inimesi enam pole või nende töövõime on kadunud, siis hakkame rääkima, sellest toome välistööjõudu sisse ja tööjõu vaba liikumine ja nii edasi. See ei saa niimoodi olla. Vot ei saa olla kapitali vaba liikumine, selline, et teeme, aga noh, kõik teed lahti võõrkapitalile see võõrkapital saaks siin ettevõtted, pangad üles osta, korraks raha sisse tuua, siis igal aastal dividendide ja muu asjana siis riigist kapitali välja lüpsta vaid noh, see peaks ikka olema niimoodi, et eelkõige see kapital liigub vabalt meie riigi sees ja kui mõnel teisel riigil on tõesti puudu näiteks ma leian, et Euroopa Liidu ühistegevus võiks seisneda selles, et iga liikmesriik oma puhasvajadused rahuldab ise nii nagu see oli ka näiteks nõukogude ajal iga liiduvabariiki toitis ennast sisuliselt ise tootis oma ütleme noh, riided ise oma väiksemad seadmed ise. Aga ütleme, see eksport-importliidu sees toimus suuremates asjades. No näiteks ma arvan, et Eesti ei saa kunagi kosmoseriigiks, kuigi meil ülistatakse väga seda, et mingi väike satelliidi kuhugile üles saadetakse. Aga tõeline kosmoseriik Eesti pole, küll on aga potentsiaali, näiteks Saksamaal ja Prantsusmaal ja ma tõesti arvan seda, et inimeste vaba liikumist tuleks rakendada seal. Et kui meil on silmapaistvaid noori noori teadlasi, kellest võiksid saada maailma mastaabis või Euroopa Liidu mastaabis silmapaistvad teadlased, kosmosetehnoloogid, siis saadame nad riigieelarve vahenditega, tähendab Saksamaale või Prantsusmaale las arendavad seal asja. Ja siis tõesti, kui on midagi vaja, et siis seda kosmoseteenust näiteks satelliidipilti impordime sisse, sellepärast sõda ei saa Eesti kunagi endale ise toota. Me oleme lihtsalt nii väikesed. Aga Ta on pugeda kaupade ja teenuste ja raha vaba liikumise sildi taha. Kui me siis põhimõtteliselt oma eluks vajalikke baasasju nagu riided, toit, väiksemad seadmed, noh, põhimõtteliselt ise neid ei tooda, ise pakume mingit vahendusteenust, impordime sisse, ehk sisuliselt raiskame riigi ja rahva raha sellega. Eesti on jõudnud ilmselt sinna punkti, kus meil peame hakkama tegema mingeid väga selgeid valikuid, selle mudeliga me enam edasi väga palju minna ei saa. Me näeme seda, kuidas selle asemele viie rikkama riigi hulka Euroopas või maailmas ma nüüd ei mäleta, mis see lubadus oli jõuda, oleme me pidevas nagu probleemis, et meie majandusprobleemid kasvavad pidevalt kogu aeg, meie majandus, omamaine tootmine, põllumajanduslagundatud ja kõik muu, et siin peaks nüüd küll võtma kätte ja hakkama midagi tegema, eks ju. Et mis need esimesed muud me oleme nendest ka rääkinud, aga, aga riiklikul tasandil, mis need esimesed sammud peaksid olema. Albert Einstein on öelnud seda, et ühtegi probleemi ei saa lahendada sellesama mõtteviisiga, mis need probleemid on tekitanud. Siin räägitakse aeg-ajalt küll riigireformist, mina ütleksin põhjaliku inimesena, seda. Riik vajab tõesti saneerimist ja alustada tuleks põhimõtete paika panemisest ehk tegelikult nendesamade põhimõtete meeldetuletamise eest. Küsitakse ikka seda, et mis on Eesti riigi eesmärk ja kuhu me tahame jõuda. Aga unustatakse ära, et meil asi, riigi eesmärk ammu juba sõnastatud, see on üle 90 protsendi eestimaalaste poolt heaks kiidetud 1992. aasta rahvahääletusel kui me võtsime vastu põhiseaduse ja selle preambuli, mis ütlebki väga selgelt, et kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatu õigusel mis peab olema pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus üldises kasus ja mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Ja see põhiseaduse preambul ega ka need järgnevad paragrahvid ei too ju välja seda, et riiki peaks killustama või et riiki saaks arendada eesti rahvust, keelt ja kultuuri saaks säilitada läbi killustamise läbi poliitilisi killustamise näiteks et on mingisugused parteid. Minu arvates Eestil piisab ühest üht-teist ja see üks partei ongi Eesti vabariik ise, eesti rahvas ise. Me ei pea ju võtma endale mingisuguseid vahendajaid selleks, et olla õnnelik, see on juba ju filosoofiline probleem, et miks me paneme enda õnne vahele mingisuguseid kõveraid, neid mingisuguseid vahendajaid võiks ju kohe õnnelikud olla. Nii et ma arvan, et kui me räägime Eesti Vabariigist Eesti vabariigi põhiseaduses dema preambulast Eesti vabariigi eesmärgist siis üks asi, mis peaks ära kaduma, on vahendajad nii poliitiliselt, majanduslikult, sotsiaalselt. Ja me peaksime ise kõigepealt mõtlema hakkama, ise tööle hakkama. No see on ilus jutt, kõik. Ma rääkisin ka siin ju seda, et tegelikult, kui baas on hävitatud, on väga keeruline kuskilt pihta hakata. Aga ometi on näiteks olemas hoiu-laenuühistud, on olemas tootmisühistuid, Eestis on olemas tarbijate ühistud tuleks selles liinis liikuda, liituda ühistuga kas või ainult selle jaoks, et kui ei ole hoiust panna, ei ole vaja laenu võtta hetkel, et lihtsalt toetada seda tegevust. Sellepärast, kui me räägime näiteks ka Tartu hoiu-laenuühistust, siis on ju Tartu hoiu-laenuühistul selline asi nagu Eesti veksel. Ja hoiu-laenuühistu ei ole ainult see asutus, mis võtab vastu hoiuseid, väänab laene vaid kuna hoiu-laenuühistu liikmed kuuluvad erinevatesse sotsiaalsetesse klassidesse Avon erineval elualal tegutsevad, seal on väga palju erinevate tegevusaladega ettevõtteid, siis ühistu üks põhimõte on see, mis peaks olema ka riigi kui suure ühistu põhimõte, et tuleb toetada omasid ja see veksel võimaldabki seda. Et kui üks ühistu liige toodab ühte kaupa, teine toodab teist kaupa, et siis nad võimalusel ikkagi esmajoones püüavad üksteise käest osta neid kaupu või teeneid jätta raha ringlema siseringi, käituda seega tõeliste patriootidena, anda üksteisele tööd ja leiba, rikastada 11. Nii et noh, need on tegelikult reaalsed sammud, mida saab teha. Ja kui inimene täna veel ei kuulu näiteks Tartu hoiu-laenuühistusse või mõnda muusse ühistusse, siis mida saab teha? No kõige lihtsam on see, et ära minna sinna suurde kaubaketi võimalik osta naabri Maali käest näiteks munasid, kuda neid toodab, osta moos ja tema käest pane ise seeme mulda, kui sul on maatükk, kasvata seal kartulit, kapsast, mida iganes või kui on lapsed, laste kohta öeldakse, et nad on ju meie tulevik. Miks mitte teha pereettevõtteid, mis tähendab seda, et kui sa palkad võõra, siis sa pead talle maksma palka palga pealt maksma üüratud maksud, mis Eestis on tõesti üüratud 33 protsenti sotsiaalmaksu, 21 protsenti tulumaksutarbimise pealt, 20 protsenti käibemaksu töötuskindlustusmaks, kogumispension ja nii edasi. Aga kui asja teha näiteks ka perekonnas ühiselt perekond on ju ka iga sihukse algelisem ja loomulikum looduslikum ühistu siis Lääne-Euroopas ongi ju see majandus üles ehitatud tegelikult nii väikestele kui ka suurtele pereettevõtetele raha jääb siseringi, seda ei pea välja maksma ka riigieelarvesse, kus riik selle siis osa annab sotsiaaltoetustena riiki tagasi? Päris suur osa läheb ka jälle rahvusvaheliste pankade toetamiseks kuhugile ESM-idesse asjadesse. Nii et noh, need on asjad, mida iga inimene teha saab. Perekond oma väikene kogukond, kus saab kogukonna kaasliikmed eelistada ja lõppkokkuvõttes kogu rahvuskus, me peame eestlastele vähemasti eestimaalastele. 11 eelistame, kas midagi sellist on juba hakanud sündima? No kui ma siin Tartoyulanist juhina räägin, siis jah, Tartu hoiu-laenuühistus 1000 liiget teevad ühistööd panevad hoiuseid, võetakse laene, pannakse nende laenude varal tootmist käima, inimesed saavad tööd ja leiba ja kasutatakse järjest rohkem, see on Eesti veksleid. Rõõm on nagu näha. Kui alguses 2011. aastal võib-olla mina olin seal ainuke hull, kes siis enda jaoks selle raha selle Eesti veksli nagu lõi ja kasutas siis järjest rohkem on neid ühistu liikmeid, ma ei räägi ainult juhtkonna liikmetest, kes nagunii kasutavad nüüd Eesti veksleid vaid ka need liikmed, kes igapäevase juhtimisega nagu ühistus ei tegele, käivad ühistu kontorites, ostavad neid veksleid ja neil on see mõtteviis järjest rohkem tekkimas. Juurdumas tuleks nagu kaasliiget toetada, sellepärast et näiteks hoiustel on igati kasulik seda ju teha minna ühistu kaasliikme autoremondi töökotta, näiteks kui auto katki läheb. Kes on võib-olla võtnud ühistust laenu sellepärast et kui tema hoiustajana remondib oma auto oma ühistu kaasliikme juures kes on laenu võtnud ühistust, siis põhimõtteliselt see tekitab ju konkreetse rahavoo sellele autoremonditöökojale see võimaldab kergemini tagasi maksta ühistule laenu, aga kui on head laenumakseid ühistule, siis on ka kindel ja see, et hoiused säilivad. Nii et tegelikult noh, see ühiskond ka Eesti vabariik või Tartu hoiu-laenuühistu väiksemal skaalal kui ka lõppkokkuvõttes, kui me räägime maast kui planeedist suletud süsteem ja siin me tegelikult peaksimegi 11 toetama. Ja noh, me rääkisime siin võib-olla ka globaliseerumisest selle varjukülgedest ma leian seda, et noh, nii nagu need neli Euroopa liidu vabadust printsiibis on õiged printsiibis võiks tõuse, globaliseerumine olla õige, aga ta peab alguse saama sellest, et meil on perekonnas kõik korras, meil on kõigepealt inimestena oma hinges kõik korras siis perekonnas, siis kogukonnas, siis terves rahvuses riigis ja lõppkokkuvõttes, kui riikides on asjad korras, tähendab majandus toimiv materiaaltehniline baas on olemas, mõeldakse ka juba võib-olla vaimsele arengule või siuksele kvalitatiivse hüppele siis tegelikult ei saa olla planeedil sõdasid või üksteise arvelt rikastumise ekspluateerimist. Et kõigepealt tuleb kodus asjad korda teha ja siis saab rääkida sellest, et tekitame siin planeedi peal suure globaliseerunud kogukonna. See on suurepärane visioon, kuidas majandus peab jõudma välja vaimse tunnetuse vaimse perfektsioonini, täiuslikkuseni Peab omama sellist teatavat paas väärtust. See on suurepärane visioon, mida me tegelikult ju tänapäeval mitte kuskile ei kuule. Me kuuleme ainult seda, et majandus on eesmärk iseeneses. Et raha on eesmärk iseeneses, et mateeria on eesmärk iseeneses ja vähe sellest, kui sinna juurde panna veel nii-öelda laenupõhine ja protsendipõhine rahandussüsteem, siis need probleemid kuhjuvad, eks ju. Et sellist mõtteviisi ju peakski edendama. Noh, peaks nagu edendama jah, sellepärast et seal see mõtteviis, mis me olemegi ise heaks kiitnud rahvahääletusel 92. aastal mõttes sellise rahvusühiskondliku põhiseaduse vastu ja tema preambuli. Aga näiteks kui pöörama pilgud ida poole näiteks Jaapanisse, siis seal oli samamoodi selline rahvusühiskondlik, majandus-rahandus- ja kogu ühiskond näiteks teejoomiskultuur, igasugune noh, ütleme niisugune aiakultuur, kus siis lilletaimeseade on, sain peensusteni kõik välja arendatud need praktikad, kuidas võib üks aednik tegeleda oma aiaga oma lillega, oma lilleseadega niivõrd peensusteni noh, umbes nii nagu 10. 12-l sajandil Euroopa arhitektuur arenes mindi asja sisse, võeti üks asi, hakati arendama seda täiuseni, võeti endas inimesena mingisugune isikuomadus, mingi joon näiteks nagu paljud mungad teevad, nadi medit veerivad, eks ole, mitte ainult siin kristlikus maailmas ka ida pool püüavad saavutada sellist vaimset täiust, mõtlevad nii, et ühesõnaga sinnapoole peakski suunduma. Paraku jah, see lääne ühiskond selles mõttes on alla käinud ja idas on veel näha sellise vana õige ühiskonna algeid, kui me räägime Jaapanist. Noh, räägime mingis mõttes ka tegelikult Hiinast, kus öeldakse, et inimestel on muidugi väga halb elada. Aga samas inimesed on jõudnud selleni, et ka päris tavalised näiteks tehase töölised, nad ei leia kuhugile mujale oma töö tulemust oma palka panna. Kui ostavad näiteks kulda, mida saab osta näiteks siis igast hiina väikesest külapangast ka. Et see kuld on siis põhimõtteliselt see, kuhu hiinlane täna oma ülejääva ressursi paneb mitte ainult Hiina riik, vaid ka hiina rahvas, noh, kas, kas seal nüüd sihukest vaimset arengut või sihukest taset on nagu jaapanis? Noh, kindlasti teatud ühiskonnaosades on teatud inimesed on jõudnud selleni, et, et mingisuguseid praktikaid, vaimset praktikat arendada, ennast mingisuguses valdkonnas meistriks kujundada. Aga jällegi ma tulen Eesti juurde tagasi, siis ma arvan, et siin me võime neid inimesi ikkagi ühe või kahe käe näppudel üles lugeda, kes on jõudnud sellisele tasemele, et nad võivad siis eemalduda sellest igapäevasest materiaalsest murest ja tegeleda siis enda kui inimese arendamisega. Aga ometigi eesmärk peaks ühel riigil olema ja iga tema kodanik jõuaks siis sinna punkti, kus ta ei peaks enam mittemateriaalsete asjade pärast muretsema, mitte muretsema selle pärast, kas ta kuulub kuhugile, kas seda aktsepteeritakse, kas teda tunnustatakse kas tal on piisavalt võimalusi eneseteostuseks, vaid ta peabki saama ju vaba eneseteostuse kujundama endast suure tähega inimese? Veel väga huvitav idee, mida te välja käisite, oli see, et vahendajad tuleb ära kaotada, on mulle tundub, et Eesti vabariigis just nimelt poliitilised jõud, poliitilised parteid ja rahamaailma nii-öelda selline veinikutse on ikkagi väga selgelt seotud. Et Eesti poliitiline juhtkond on sellele sireeni kutsele ikkagi järgi andnud ja tegelikult vist alguse kogu probleem ongi saanud sellest, et poliitiline juhtkond on põhimõtteliselt kui rahvalikku väljendit, et kasutada Eesti maha müünud. Nojah, eks neid näiteid on ju väga palju, et küsimused, et kuidas on võimalik lõhkuda näiteks Eesti territoriaalset terviklikkust ja seda veel õigustada või siis kuidas on võimalik jah, see, et et Eestist kapitali lihtsalt välja viiakse või siis jah, see, et, et omamaine tööstus likvideeritakse. No eks see riik ongi selle vahendustegevuse tulemus, sellepärast vahendustegevus ükskõik millisel alal, kas ta on sotsiaalsel alal, kultuurilisele alal, majanduslikule poliitilisele alal ta ei loo juurde lisada Kartust, ta ei loo juurde seda kapitali, millest me saaksime elada, kujundada endale normaalse elukeskkonna elukvaliteedi vahendamine juba füüsikast seadustele tuginedes. See, mis liigub, see kulub, vahendamine ka ju liigutab, kas kaupasid liigutab mingisuguseid poliitilisi otsuseid või mingisuguseid kultuurilisi, otseseid, kultuurilisi või kultuurilaadseid tegevusi ja lõppkokkuvõttes asja põhiolemus, see nagu hägustada see nagu nagu kulub ära sellepärast et kui me nüüd läheme jah, poliitika juurde siis riik kui suur poliitiline ühistu või eestlase kõige suurem ühistu. Kas keegi kujutab ette, et üks ettevõtte, olgu ta ühistuline ettevõte, aktsiaselts, saaks tegutseda, kui tema juhtkond moodustatakse erinevatest fraktsioonidest? Üks fraktsioon tahab ühte asja, teine tahab teist asja, mitte keegi ei tegele ettevõtte kui terviku arendamisega selleks, et töötajatel oleks normaalsed töötingimused. Palk selleks, et toodetakse kvaliteetset kaupa, mida klientidele normaalse hinna eest müüa. Vaid asja põhisisu on see, et ettevõttes erinevad fraktsioonid, kes on roninud ettevõtte juhatus nõukogusse, revisjoni on erinevatest Teidest ja muudkui alatasa kemplevad omavahel ja ei tegele mitte ettevõtte arendamisega, vaid tegelevad oma erakasvude arendamisega. No ma arvan, et sellest saavad teha kõik raadiokuulajad aru, et selline ettevõte ei saa kaua kesta, ettevõte läheb varem või hiljem pankrotti ja no mis, mida on üks riik rohkem kui ettevõte. Eks Eesti vabariik, eriti väikese riigina, ta on ju ühe miljoni, kas siis töötaja või kliendiga ettevõte. Ja noh, kui me nüüd vaatame tervet maailma, siis ma arvan, et juba suured pangad on sellised, kellel on üks miljon klient või, või miljon töötajat, kui mingid suured tootmisettevõtted, nemad taandavad ennast niimoodi majandavad, ära kasvavad, teenivad kasumit, tuleb rikkust juurde nii omanikele kui töötajatele. No aga see tulebki sellest, et seal mitte juhtkonnas ei ole erinevad fraktsioon, erinevad parteisid ei toimu mitte omavahelist võimuvõitlust. Et kogu tegevus on kontsentreeritud nii juhtkonna kui töötajate kui klientide tasandil sellele, et ettevõte oleks võimast, oleks. Ta toodab kvaliteetseid asju, temast oleks kasu. Ja noh, ma arvan, et me peame Eesti vabariigi ka niimoodi käima panema. Tas tuleks kasu, kas parteid tuleks ära lõpetada? No ega ma muud võimalust ei näe, sellepärast et Ma ei ole küll arst, võib-olla mõni arst, kirurg oskab paremini asju öelda, aga kui ühiskonnas, kui organismis on vähkkasvaja, ehk siis ainukene võimalus, ilmselt, kui asjal juba on lastud nii kaugele minna, et see vähkkasvaja vohab siis võib tõesti osutuda vajalikuks, Eeesse lihtsalt opereeritakse ühiskonnast välja. Midagi ei ole teha, need parteid ju täna vohavad. On ju selge, et kui partei eesmärgiks oleks tõesti riike, rahvas, kui ta tahaks lähtuda põhiseaduse preambulit siis meil ei oleks tarvis rohkem kui ühte parteid, sellepärast et no miks peab olema siis partei A kes ütleb seda, et meie eesmärk on põhiseaduse preambulast toodud eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade partei p ütleb sedasama parteid, see ütleb sedasama. No siis ei ole mõtet omavahel kembelda, siis tuleks nagu ühineda tuleks kokku saada. Ja minu arust asjad peaksid käima ikkagi kompetentsipõhiselt, see tähendab loomulikult on ühe või teise arengutee saavutamiseks näiteks siis eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilitamiseks mitu võimalust. Ja üks võimalus kahtlemata nendest on võib-olla antud ajahetkel kõige õigem. Aga selle peaksid välja selgitama spetsialistid, koolitatud inimesed, kallutamata inimesed, kes ei ole kuskilt poliitiliselt kinni makstud teadlased, kes ütlevad, et näed, praegu oleme sellises seisus, meil tuleb teha seda, seda ja seda, et saada sellisesse seisu, mida ütleb meie põhiseaduse preambul täpselt nii nagu meditsiinis, mina, kui ma näiteks satun kirurgi lauale, ma tahaks, et seal oleks niisugune tänases mõttes demokraatia, kus siis arstid hakkavad omavahel kemplema, et kumb on ikka õigem mind opereerima ja ja kumma teooriad on õigemad? Ma tahaksin, et see oleks nagu konsiilium enne läbi vaieldud, paika pandud ja öeldud, et näed, see on kõige pädevam kirurg, tema opereerib. Niimoodi peaks asjad käima. No see eeldab suurt riigireformi ja üha kõnekamalt hakkavad mitmedki ühiskondlikud tegelased juba võtma sõna selles osas, et Eesti riik tuleks restartida nagu moodsad arvutimõistet kasutada. Et ma arvan, et see ei ole üldsegi halb idee ja mulle tundub, et üha rohkem noori tegusaid inimesi hakkab selle idee poole kalduma. Aga Andro Roos, ma tõepoolest tänane selle suurepärase vestluse siin klassikaraadio stuudios ma soovin edu jõudu selle ühistegevuse arendamiseks, hoiu-laenuühistu raames ja jõudu edaspidiseks täna. Andro Roosi loengut on võimalik kuulata ka käesoleval reedel kell 18 Tallinna vanalinnas kloostri aidas.