Helgaja tere, head helikaja, saate kuulajad. Mina olen nelevasteinferd ja tänase saate teemad on sellised. Diskussiooni tunni teemaks on Eesti muusikafestivalide rahastamine ja selle üle on stuudios arutlemas Eva Saar, Aare Tammesalu, leelo lehtla, Kristjan Hallik ja Kristjan Üksvärav ja oma kommentaari annavad ka mail sildas ja Andrus Kallastu. Ja saate lõpuosas on kolm muusikaarvustust. Saale kareda käis kuulamas prantsuse muusikat ja Toivo Tulevi teose esiettekannet. Igor Karsnek käis kontserdil Joalda vari ja Miina Enn külastas Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontsert ei läinud reedel, 14. veebruaril, mil kõlas Beethoveni Bratiini ja John Adamsi muusika ja dirigeeris Olari Elts. Head kuulamist. Kaja. Tänase heliga saate diskussiooni teemaks on muusikafestivalid ja nende rahastamine, sest hiljuti avaldatud Kultuuriministeeriumi muusikavaldkonna toetusprogrammi taotluste rahuldamine ja ka mitterahuldamine on tekitanud festivali korraldajatest muusikutes küsimusi. Kui me vaatame Meie kontserdi kalendrisse, siis me märkame, et eestlane on üks väga muusikafestivalilembene inimene. Hiljuti avaldati üks huvitav eurobaromeetri uuring, mis siis mõõtis seda, kui palju Euroopa riikides inimesed käivad kontserdil ja küsiti viimase 12 nagu käimist ja väga üllatav oli see, et ei Saksamaa ega Austria, aga ka Suurbritannia. Ta ei olnud eesrinnas, vaid hoopis rootsi esimesel kohal Taani teisel kohal ja Läti kolmandal kohal. Aga et eestlased nüüd väga tujutuks ei läheks, siis eestlased olid kohe pärast lätlasi neljandad. Mõtleme nüüd korra meie rahvaarvule festivalide ja kontsertide arvule jaga publikunumbrile, siis tundub, et, et entusiasmi ja huviga on meil kõik hästi, aga kuidas on siis lood rahaga ja meil on täna saates viis külalist? Kõigepealt ma palungi teil ennast tutvustada ja öelda paari sõnaga, et milliseid festivale olete meie muusikamaastikule loonud või milliste festivalidega olete seotud? Palun tere, mina olen Leela lehtla ja tegelen Pille Lille muusikute fondi juhina. Et samas on meil tõesti nüüd juba vist viis festivali, mille eest me natukene hoolt kanname, suuremat siis Rapla kirikumuusika festival, Tallinna kammermuusika festival ja pisut väiksemad, siis äsja lõppenud Tallinna talvefestival Eivere klaverifestival jaga Väike-Maarja muusikafestival ja lisaks siis annan oma panust natuke ka festivalide liidu juhatuselt. Tere, mina olen Eeva saar, olen jätskaar juurest ja teeme kahte suurt festivali jätskaart, mis on kevadel ja tähistab see aasta oma 20 viiendat juubelit aprillis. Jõulujätsumis toimub detsembris kontserthooaegadest veel sügised talve jäts, lisaks koostööd siis teiste suuremate muusikafestivalidega nagu Tallinn Music Week, kus jazzi sihuke is ja, või näiteks Tallinna merepäevad, kus on džässi olnud. Ja samuti muusikafestivalide siis juhatusele ja mina olen Kristjan Üksvärav. Mul on suur rõõm olla sellises auväärses seltskonnas ilmselgelt kõige noorema tulijana mitte niivõrd iseenda vanuse mõttes, vaid festivali mõttes, mille korraldamisel ma osalen. Pühalepa muusika festival, mis on ellu kutsutud minu ja minu venna poolt. Tegemist on festivaliga, mis toimub Hiiumaal hetkel, peamiseks kontserdikohaks on Pühalepa kirik. See on selline väga emotsionaalne algatus. Et ka natukene seda tausta lahti rääkida, siis on minu vanavanaisa olnud terve oma elu selles samas kirikus organist. Ta oli ka selline külahing, talini suurem osavallavanem, kui ka tegi seal inimestele Pill ehitas armooniumaid, riiuleid ja nii edasi. Kuna ka sõja ajal nõel hävines, siis pärast teda nii-öelda ei olegi siis selles kirikus orelihelid kõlanud. Ja see on selline pikk sissejuhatus, aga sellest sai alguse minu ja minu venna mõte minna tagasi Hiiumaale oma juurte juurde ja ühtlasi anda ka läbi selle festivali korraldamise panus oreli taastamiseks. Festivali piletitulu annetame kiriku orelifondi. Mina olen Aare Tammesalu tšellist ja kontserdikorraldaja. Ma esindan siin ilmselt eelkõige Eesti muusikafestivalide liitu juhatuse liikmena. See on organisatsioon, mis koondab üle 50 eesti muusikafestivali. 1995. aastal ma lõin festivali Saaremaa põhjarannikul Mustjalas, mis siis tänaseni toimub. Nüüd umbes kuu aega tagasi ma alustasingi ühte kontserdisaali Tallinnas Kadrioru lossis. Sellised on minu tegevused. Mina olen Kristjan Hallik, korraldan Pärnu muusikafestival Järvi akadeemiat, lisaks võin paari sõnaga rääkida alatega, interpreetide liidu tihedast kontsad tegevusest kogu juhatusse, maalt sellest aastast kuuluda. Kui me vaatame neid rahastamise taotlusi, mis siis hiljuti jõudsid meieni nii kultuurkapital kui kultuuriministeerium, siis milliseid mõtteid see teis tekitas? Esmajärjekorras võib-olla ikkagi väiksed üllatusmomendid, nii mõnigi traditsioonidega festival jäi seekord ministeeriumi poolt rahastuseta ja see on suhteliselt murettekitav, sest praegu meil ei ole mingit võimalust garanteerida neile, et nüüd Kultuurkapitali toetus võiks olla topelt suurem see aasta selle festivali korraldamiseks. Eks rahastamine tekitab alati palju erinevaid arvamusi, see on ka loomulik. See, mida sooviks, on siiski järjepidevuse ja võtmise järjepidevus, katkeb või otsuseid tehakse ilma ette hoiatamata. Ta muudetakse selliseid põhilisi suundi siis muidugi need, mis neid rahajagamise tulemusi lugedes tekivad, ei ole alati väga positiivsed. Ma päriselt natuke aru komisjoni liikmetelt või küsisin kommentaare nende otsuste kohta ja need kommentaarid siis osaliselt ka jõudsid minuni, sest komisjon on kohustatud põhjendama oma otsuseid nendele, kes soovivad. Need kommentaarid olid kohati ka üsna üllatav. Ühtepidi ma ju tean, et alati see kommentaar või vastus, mis siis põhjenduseks on, on selline üldine ja sa võib-olla tõesti ei peaks seda isiklikult võtma, aga kui vastuseks tuleb, et ei ole piisavalt rahvuskultuuriliste valdkondliku tähtsust olukorras, kus festival toimubki tegelikult Eesti mõistes mitte metropolis ehk siis Tallinnas siis see tundub natukene ehmatav ja selline, et mitte öelda solvav. Ja teine asi, ma olen nõus just selliste järskude muudatuste osas või liigutuste osas ja ka selles osas, et ka minuni on jõudnud see jutt, et väidetavalt kultuuriministeerium tahakski toetada ainult paari suur Tiidu ja, ja ülejäänud kõik peaks olema Kulka rahastus, aga siis seda tuleks kuidagi eelnevalt kommunikeerida ja ma ei tea, millised on üldsegi õigused või võimalused ministeeriumi puhul öelda ja teha ettekirjutusi Kulkale, keda nad siis nüüd nagu siis nagu peaksid toetama, et, et ka see minu jaoks natukene ähmaseks. See plaan, et Eestis muuta kardinaalselt muusikafestivalide rahalist toetamist ja seda ma kuulsin, Ühed Kultuuriministeeriumi ametnikud ja ma pean ütlema, et see oli minu jaoks kultuurišokk, ma ütleks ka niimoodi suhteliselt küüniline on öelda, et teised võivad pöörduda Kultuurkapitali, sest noh, ette teada on, et me kaotaksime prognoositavalt vähemalt kolmandiku festivalidest, et see kindlasti see plaan, kui hea ei ole, õnneks ei ole läbi läinud, vähemalt sel aastal. Ja teine kultuurišokk tabas mind siis, kui natuke aega hiljem seesama ametnike lahkus töölt Kultuuriministeeriumist, mis tähendab tegelikult seda, et vähemalt osa nendest inimestest, kes võtavad vastu nii radikaalseid otsuseid, tegelikult mingit vastutust ei kanna. Me oleme olukorras, kus mitukümmend aastat tagasi on keegi eesti muusik või kontserdikorraldaja entusiasmist loonud festivali, alustanud nullist ja ehitanud mitte millestki midagi üles, tihti ka midagi päris suurt. Ja siis me ühel hetkel avastame ennast olukorrast, kus keegi ametnik tuleb ja tal on voli see mitmekümne aasta pikkune töö lõpetada ja samas ka lahkuda järgmisele töökohale ilmuma, et ta kannaks vähimatki vastutust, segadust. Me pole viimastel paaril aastal on olnud, et ideed on olnud õhus, et kas midagi muuta või kuidas sellega edasi minna. Aga võib-olla nädala lõpuni selgeks rääkimata ja kui nüüd sinu sissejuhatust kommenteerida, et siis tõesti meie suureks väärtuseks on see, et meil on väga palju väga heade mõtetega inimesi ja väga palju häid festivale, kuidas kõik ellu jääksid, et see on, võib-olla ongi selline laiem küsimus, kas üldse on selles sektoris natukene liiga vähe raha, et kõik teevad sellise viimase piiri peale oma asja nii väiksemad kui suuremad, et kellelgi ei ole seda kindlustust, et kas nüüd järgmine või ülejärgmine aasta asi kindlasti toimub või toimub? Üks, mis läbi on käinud erinevate inimeste suust, on pikaajalise süst otsuste kuulata, mis tegelikult ministeerium on astunud väikseid samme selles suunas. Et suuremad festivalid saavad vähemalt kindluse. Aga samas mure puudutab väiksemaid festival jääb teistpidi, on see seotud üleüldse sponsorlus, aga kui riigilt tuleb otsused, et festivali ei toetata, siis ka eratoetajad võtavad seda kui märget, et kas seda festivali ei ole vaja ja need on nagu hästi selged märkmed üldistele suundadele. See puudutab näiteks kohalik omavalitsusi ja ma ei tea nüüd nii täpselt nagu seda nüanssi, seda bürokraatia maailma ma veel ei ole jõudnud läbi närida ja vaadata, aga ka Euroopa Liidu taotluste purgist seal on tegelikult öeldud selgelt välja et saavad toetust küsida need, kellel on riigipoolne toetus ja ma loodan väga, et Eesti kultuurkapital Euroopa Liidu bürokraatia mõistes on väärne, saab öelda, et see on riigipoolne toetus. Et nad ei pea selleks ainult ministeeriumid, sest muidu on ikka tehtud väga suur karuteene. Ma arvan, et päris mitmetele, et sa ühtepidi ei toeta nagu Eesti poole pealt ja teistpidi ei saa ka minna oma mõtete, ideede koostöö projektidega väljastpoolt raha küsima. Nii on küsimus nagu kommunikatsioonid, et kui palju festivalid sellest ette teadsid, et kuidas sa seda siis nagu märku annad, et kultuurkapitalile taotluse tehes saab selle sisse kirjutada. Ministeeriumi poolt suunati meid ka just teise juurde. Kuulame ühe kommentaari May'l silduselt, kes on pikaaegne korallimuusiku eestvedaja, nii festivalid kui ka aastaringne kontserdikorraldus ja ka kollektiivi ülalpidamine, vaatame, millised on tema mõtted. Teeme nüüd ühe telefonikõne ja liinil, on Corelli Music juht mail sildas. Kui teie vaatate nüüd seda muusikavaldkonna toetusprogrammi ja näiteks jaanuaris teatavaks tehtud Kultuurkapitalijaotust, siis mis teile silma hakkab? Alustades ministeeriumist ministeeriumi valdkonnas mind kui Corellimusliku esindajat tegelikult kõige rohkem see, et ühte taotlusi, mis on pandud kokku kõik muusikavaldkonna tegevused, festivalide korraldamine, kontserdikorraldus üleüldse, ja samuti ka eraõiguslikud kollektiivid, neid, kes korraldavad kõiki asju, mis sinna valdkonna alla kuuluvad ja neid on tegelikult vähe. Minule praegu tundub, et nemad nagu natukene hävivad seoses sellega, et nad tegelevad kõikide asjadega. Varem olid need taotlused olid nagu eraldi ja siis oli nagu selge festival oli festival, kontserdikorraldaja oli korraldaja ja kollektiiv oli kollekti, teine asi, mis minu jaoks on natukene arusaamatu. Kui me võtame lahti arengukava 20 20, mida nüüd on koostatud siin mitu aastat ja mis on lõbustika kinnitatud. Seal on nüüd mustvalgel kirjas, kuidas toimub muusikavaldkonna rahastamine? Mälu järgi tsiteerin, et kõik suuremad ja nii-öelda olulisemad muusikaprojektid rahastab kultuuriministeerium ja nii-öelda väiksemad ettevõtmised jäävad Kultuurkapitali rahastada. Aga no minu jaoks natukene on arusaamatu juttu, kuidas ministeerium ei saa ometigi ju teha ettekirjutusi Kultuurkapitalile, millel on täiesti sõltumatu komisjon. Aga kui me nüüd võtame need mõlemad taotluste rahuldamise tabelid ette siis me näeme seda, et ministeerium on need nii-öelda väiksemad juba välja visanud. Kuna sel aastal oli esimest korda ka lisatud see tabel, kes nagu ei saanud taotlejatest rahastust ja no siin on minu jaoks täielik arusaamatusi jäänud suured, pikaajaliselt hästi sisse töötanud noortega tegelevad festivalid. Ja samas ministeeriumi ja top 10. on ka mõningad kollektiivid, kes näiteks teevad ainult iseendale konto. No minu jaoks natukene arusaamatu ministeerium, vaba on need väiksemad tegijad välja visanud, aga kultuurkapitali eelmise aasta viimase jaotuse tulemused saabusid sealt võib rõõmuga lugeda, et ega need väiksemad tegijad saavad, sellepärast rohkem vastust ei leia. Ja samas kõik need suuremad tegijad küsivad ka kultuurkapitalist. Nii Corelli Music ega seal midagi üle ei jää. Kui on muusik ka rahastamise põhimõtted kokku leppimata, siis ei tohiks selliseid radikaalseid otsuseid Kuidas te kommenteeriksite Mailsilduse öeldut võib-olla kommenteerikski seda, mis mail kõige alguses ütles, et see olukord, kus muusikaprogramm ministeeriumis on toodud kokkufestivalid, kontserdikorraldajad kui kollektiivid kõik ühes suures potis muudab tegelikult nii Corelli taolist organisatsiooni koiga peelemeffi taolist natukene keerulisemaks seda protsessi, et et väga raske on ka nüüd aru saada. Võib-olla, kui ma teeks siis kaks organisatsiooni ja ühega korraldame festivali üheka, korraldame kontserdihooaega ja kolmandaga, siis ütleme numbrit, et võib-olla meil on palju suurem tõenäosus saada rohkem toetust, et see on kahe otsaga küsimus, samas muidugi aruandlusprotsess ja seda ta muudab lihtsamaks. Mailis eeldus on tegelikult välja toonud need asjad, millest meil siin juba enne juttu oli sellest kommentaaris muidugi väga selgelt kuuluvadki välja need eraalgatusliku kontserdikorraldaja probleemid ja see ebakindlus, mis kogu aeg sind hoiab ärkvel, peavad olema ka väga head närvid, et sellele olukorrale kogu aeg reageerida ja ikkagi oma need ideed, mis on ellu viia. Kui me räägime, et on välja jäänud paljud noorteprojektid, väiksemad festivalid aga kuhu siis täiesti uued algatused peaks liikuma, paratamatu on see, et maailm on nii muutuv ja kultuuriruum on muutuv, et tekib ka need aastate jooksul juurde, et kas siis kultuurkapital võtab kõik need vastu, noh, ilmselgelt avasüli vastuseis mitte ja siin tekib sama asi, et saab vastuseid taotlustele. Lihtsalt ei osutunud pingereas valitud. Ja eks kultuuriministeerium on siin ise tegelikult ka seda mõnevõrra provotseerinud, pannes kokku nüüd mitmed valdkonnad ja Jukkumalt kõlar. Muusikanõunik kirjutas mulle vastuseks, et seekord 72-st esitatud taotlusest said toetuse 35 projekti allapoole. Ehk seegi on märk, et on tehtud väga suur programm, eks ole, muusikavaldkonna toetusprogramm, kust nagu ebaõiglaselt või üllatavalt kadunud sõna vanasti oli see süvamuusika Eestis, nüüd on seda nagu laiendatud ilmselt žanrilises mõttes. Siis on selge, et neid, kes toetusest ilma jäävad, on üha rohkem, eriti kui me räägime, et tuleb kogu aeg uusi ideid. Me kasvatame uusi muusikuid, me kasvatame ka kontserdikorraldajad. Aga see nendesse raamidesse ei kipu enam kuidagi ära mahtuma, mis meil riikliku toetuse mõttes on, kuid nüüdse mõistete pinnale minna, et siis tõesti ase süvamuusika ärakaotamine, see kui sa oled väga laiaks programm teha, et siis võib täiesti hästi ära lahustada salaja. Üks hetk on neid häid ja väga erinevaid projekte nii palju, et siis praegusest muusikamaastikust see pilt ei pruugi üldse säilida, aga see rahasumma sellest ei suurene, mis võib-olla Mailsilduse jutu kommentaariks, et jah, see üleminek nüüd ministeeriume, Kultuurkapitali rahastus tagant, et samas need, kes on siis üks hetk saanud natuke Kultuuriministeeriumilt juurde, need summad praeguses seisus ei ole olnud ka nii. Need kasvud mõlemad video, see probleem, et ühest küljest siis need väiksemad festivalid, kes on välja visatud, peavad kõik Kultuurkapitali minema ja siis need, kes on natukene kasvanud ministeeriumi poolt, siis põhimõtteliselt enam ei tohi Kultuurkapitalist küsida siis raha kogu pott võib isegi lõppkokkuvõttes ka sellel suurel väheneda etega ühtegi suurt festivali ei korralda ühe rahataotlusega Kultuuriministeeriumi poolt, et see ei ole ju võimalik. Lisaks, mis seal pikaajalise teema, mis aeg, ütlesin, et nüüd hakkab kätte jõudma aeg, kus Eesti vabariik on sellises ajas, kus suured festivalid hakkad tähistama suuri sünnipäevi. Jätskaar saab kevadel 25, aga järjest on tulemas ka teised festivalid. Natuke nagu hirmutab ka see, et iga juubelit sünnipäeval proovitakse suurelt tähistada. Mida ootab publik, mida võib-olla ka tegelikult ministeerium näeks, kuidas me siis selle tulva üle elav arst? Ma tahaksin rääkida veel kahel teemal. Üks on see, et võib esitada küsimuse, et kas meil ongi nii palju festivale näiteks vaja, et kindlasti on vaja ja see põhjendus, miks siin on kaks asja, esiteks, kui me vaatame Eesti muusikafestivale, kus nad toimuvad, siis muusikafestivalid on see võimalus panna kogu Eesti kõlama festivalid toimuvad üle riigi ja see on ülimalt oluline. Kui te vaatate meie tippinterpreetide, siis suurem osa neist ei ole pärit suurtest linnadest. Vahel on ka see kontsert, mis kuskil maakirikus või kultuurimajas on toimunud selleks esimeseks tõukeks, et leida ülesanne kusagilt väikesest oma kohast, see, keda on võimalik arendada selliseks muusikuks, selliseks interpildiks võib-olla pärast on maailma lavadel. Ja siis on veel üks tahk, mille tuletas mulle meelde Christian rääkis interpreetide liidust eesti interpreetide-l on ju vaja tööd, vaja esinemisi ja vot need festivalid, mida me korraldame Eestis, see on see töö, mille läbi eesti interpreedid jäävad ellu. Mis on nende elu sisu. Minu arust ongi nii, et otseselt sellest muusikavaldkonnad programmist ja saavadki taotleda, ongi festivalid ja muusikakollektiivide otseselt interpreedid ja sealt ju. Ma ei tea, kas Kultuuriministeeriumist otse raha taotleda üldse saavadki, teistpidi, siis nagu festivalide kaudu nad saavadki ju tegelikult ju raha, et see on see nende rahastamise kohta. Festivalid, võib-olla on ka seal selline platvorm, et mitte ainult selline lisakontsert hoo, ajasin ta Fredil, aga võib-olla festivalid annavad võimaluse tihti ka selliseid väliskontakte leida, kui tehakse midagi koos mingisugusel eesti festivalil. Tihti lõppeb ka sellega, et tehakse midagi koos kuskil mujal. See muusika eksport, ma arvan, läbi Eesti muusikafestivalide on juba aastakümneid toimunud. Mis Pühalepafestivali puudutab, siis tegelikult seal ongi olnud juures ka täiesti selline hariduslik nüanss, et kaks aastat on tehtud see avatud tasuta meistrikursust, kuna on käinud tippdirigendid Eestist väljaspoolt, kes on olnud just selle vanamuusika osameistrit, siis on antud võimalus nii meie lauljatel esiteks selliste dirigentidega koostööd teha pillimängijatele, kes on olnud selle üle väga rõõmsad. Me oleme muusikafestivalide juhatuses ka seda teemat arutanud ja kui me veel ei ole teinud, siis teeme ka ametliku ettepaneku järgmistele komisjonide tegelikult ühe festivali rahastuse juures võiks olla ikkagi väga veenev argument, kui on tekitatud sinna juurde mingisugune õppeprogramm, et ka ära kasutada rohkem neid inimesi, kes meile tulevad, et neist jääks siia maha teadmisi, oskusi, mida võib-olla meil endal ei ole sellisel tasemel. Ja üks asi veel, mis lisada, võib-olla festivali tähtsust rõhutades on ikkagi ka see kogukondliku arengu aspekt, et ikkagi väga mitmes kohas on see festival aasta tippsündmus, mis toob kokku selle küla, selle paikkonna inimesed ja annab meile võimaluse ka omavahel seda sidusust tugevdada ja kõik need võimalused sinna juurde arendada, on see siis kaubanduslik tegevus või midagi muud, et see on juba nii palju laiem kui see muusikafestival, mis on võib-olla seal südames. Rõhutaksin veel ühte asja, kui me toome Eestisse kuulsaid muusikuid, siis mitte ainult meie ei kuule ja neid, vaid nemad ka näevad Eestit, meie muusikaelu, nad elavad üldse meie maad. Ei maksa unustada, et see on ka väga oluline. Meil põhimõtteliselt kogu festival on hariduslikku aspektist üles kasvanud ja meil on siiani olnud alati eesmärk, et kõik põnevad esinejad alati õpetama panna ja see tõesti on oluline. Kui sinna juurde kaasata siis sadakond noort, siis see jääb kestma väga pikaks ajaks. Meil on olnud selline unistus, et katta kogu selline kontserttegevusega seotud ring ära, et alates heliloojatest lõpetades muusika kriitikutega või kui tulevad põnevad agendid näiteks Paavo Järvi või Neeme Järvi agendi siia, siis paneme ka nemad kohe loenguid andma või need hädad hariduslikku nüanssi saab väga mitmest küljest ära kasutada. Kui me nüüd vaatame Pärnu muusikafestivali rahastamist, et kindlasti tuleb seda raha veel lisaks sellele muusikavaldkonna toetusraamile ka mujalt, aga et kuidas üldse on võimalik hakkama saada selliste summadega või kuidas üldse jääte oma plusside ja miinustega seal balansseerima? No siiamaani, meil on olnud kogu aeg selline eluspüsimise küsimus, väga huvitav oli, kui üks kord Usedami festivali korraldaja, kes ka Kristjan Järvi Balti orkestrit paneb koja ja küsis, kas teil on see programm, et kas teil on umbes selline summa kasutada, tema pakkus täpselt kolm korda rohkem, kui me sellel aastal oli eelarve, et see entusiasmi hulk jah nende aastate jooksul on üsna märkimisväärne, mis on olnud seal just selle korraldusliku poole peal ja tegelikult ka noh, pidevalt on selline seis, et kuigi me võib-olla paistame juba üsna niimoodi suured välja seestpoolt sai, veel niimoodi ei paista või selle rahastuse küsimuse poole pealt, et noh, eks see ongi jah, mõtlemise kohta, kuidas Eestis neid asju üldse niimoodi hästi-hästi korraldada, et kas on kogu sektorist raha natukene puudu, et nii väikestelt kui suurtelt või siis mis kriteeriumide alusel neid valikuid teha. Kui nüüd proovida mõelda, et mis võiks lahendada või mis võiks lahendusi pakkuda praegusele olukorrale, küsisin kommentaariga Andrus kallastelt. Meil on täna käsil selline teema, räägime festivalidest ja nende rahastamisest, inspireerituna ka viimasest muusikavaldkonna toetusprogrammi taotlustest ja nende rahuldamisest, et milliseid mõtteid see teema teis tekitas. Eks see on alati olnud natukene mõistatuslik, on selge, et ega riik ei suuda rahastada kõiki sündmusi ja kõiki üritusi, tuleb teha valikuid, et see võiks olla küll kuidagi selgemalt teada, et millistel alustel tegelikult neid valikuid tehakse. Et kasvõi siis ütleme, need üritused või need festivalid, kes jäävad välja, et nad oskaksid ise, võiksid ennast andada järgmisel aastal päris täpselt ei ole nagu aru saada, et mida peaks nagu õieti siis tegema või milline peaks olema see ideaalne projekt. Me elame konkurentsiühiskonnas ja see on loomulik, et ühed taotlused rahuldatakse, teised taotlused jäävad rahuldamata. Et selles suhtes mul ei ole, ei ole ühtegi pretensiooni, see loomulik. Aga on teil mõni ettepanek, kuidas sellist taotlemist muuta fokusseeritumaks. Mina olen nendes asjades tegelikult päris radikaalne ja ma olen üldiselt nagu pooldan, pigem sellist täielikku läbipaistvust võib olla selline läbipaistvuse printsiip võib-olla komisjoni liikmetele raske, tahetakse kuidagi omavahel ikka vastu rääkida ja see ei ole ainult kultuuris ja niimoodi see on üle kõikide valdkondadega mujal. Et noh, minu nagu seisukoht on vastupidi see, et need asjad võiksid olla täiesti avalikud, need arutelud võiksid ka kasvõi käia videokaamerate ees, seal ei ole ju midagi sellist hirmuäratavad. Nõnda rääkis Andrus Kallastu. Me jätkame tänase heliga saate diskussiooni festivalide rahastamise teemal. Stuudios on Kristjan Hallik, Aare Tammesalu, Eeva Saar, Leelo Lehtla ja Kristel Üksväraval. Üks probleem, mis mind on alati vaevanud nii ennast kui ka vaadates teisi taotlejaid. On see siis kultuurkapitalist, ministeeriumist, millega Andrus ilusti tähelepanu pöörab, on see, et me ei saa ju tegelikult tagasisidet. Ja on see siis rahvuskultuuriline väärtus, toodi ka, see ei anna meile mingit sisulist infot, sest seda me võime küll analüüsida, mõelda, kas tõesti ei ole nii või on, aga me otseselt nüüd oma projekti ei oska sellest infost parendada. Et kui Euroopa kultuuriprogrammis näiteks see tagasiside on väga põhjalik erinevate lõikude raames, mis võiks olla kuidas, et siin on nagu nõrgem külg seal, et ma arvan, seda oleks hädasti vaja eri ministeeriumi programmi puhul, kus on, ütleme, summad võib-olla natuke suuremad ja taotlema ja natuke vähem kui Kulkas iga kord. Et ma usun, et see aitab, aga palju just uusi taotlejaid ja noori, kes tahavad oma projekte ellu viia, sest kui sa saad lihtsalt, et ei piisanud vahendeid või ei rahuldatud otsused, et sellest on raske midagi õppida, üks on see, et sa saad rahastuse selles summas, aga kui see festival toimub ja peale seda, et kas see oli, siis läks hästi, kas võib hinnata sellest, see on hästi läinud, kui minister on kohal või sellest, et publikut on, mis on kui riiklikud tagasiside kriteeriumid, et see aasta järgmine aasta toetus on täpselt samas summas nagu see on olnud viimased viis aastat, et nad ei anna ka tegelikult kui sisuliste astudes, nagu sellesisulise koostöö aspekt võiks olla nagu juures Nende summade põhjal või selle toetuse põhjal tegelikult ei saa ja siis selle järgi peaks, me arvame, et Pühalepafestivali me enam ei peaks tegema ja loomulikult me tegelikult oma sisemist nii ei arva ja publiku jaoks tõepoolest nemad on näidanud, et neid on vaja. Andrus Kallastu teeb sellise radikaalse, aga tegelikult väga toredad ettepanekud. Komisjoni istung võiks olla avalik ja ka kasvõi video vahendusel jälgitav. Minu meelest see on väga tore mõte. Äärmiselt põnev, eks tegelikult teistpidi toob võib-olla siukest avalikku tähelepanu kultuuri rahastamisel üleüldse ka absoluutselt komisjoni liikmetele võis tulla paraja noahoobi nad tegelikult, kui nad istuvad komisjoni, sa saad teada, et nüüd toetama eelkõige pigem suuri projekte. Muusikalise kultuuris üldse on see suur ja väike Stad tinglikult nimetatud neid ei saa niimoodi automaatselt kanda üle matemaatika mingitesse tabelitesse, et sellepärast on see nii raske see raha jaotamine ja see üleüldse selle olukorra mõistmine, mida tähendab muusikafestivalide hindamine näiteks. Et see suundumus on just sinnapoole, et need, kes nagu iseennast majandavad, et neid ju ka siis toetatakse. Positiivne näide ja nüüd nagu sellest tuleb tegelikult välja see, et teil lähed ju niigi hästi, kirik on rahvast täis ja mis te siin veel käisid. Ja kõige kurvem ongi see, et tegelikult see rahapott on üks, et seda valdkonda raha väga juurde ei tule ja kuidagi peab neid valikuid tegema. Kuidagi tulevad uued projektid sinna juurde, et see on nagu äärmiselt keeruline küsimus. Nüüd jõudsime selle eratoetajate poole juurde, et kui palju siis ikkagi tuleb näiteks tulu piletimüügist või ei saa ju teha festivali sellise pileti riski piiri peal? Meil on Pühalepa kirik, kuhu nad hästi maksimum, no siis ta on täiesti puupüsti täis, mahub 200 inimest ja see ongi meie piir. Selle rahaga järgmist festivali ainult piletimüügitulust ei korralda. Põhimõtteliselt me hoiame seda pileti nagu tasu niivõrd madalal, kui vähegi võimalik, siis me ju tahamegi, et need kohalikud inimesed saaksid võimaluse sinna festivalile tulla. Salapiirivalve meiega alati üritanud hoida, et oleks eesti inimeste festivale samamoodi Aarega Mustjala festival minu mäletamist mööda on nii, et kohalikud inimesed nende kontserdile pääsu künnis on väga madalat. Tõesti, nad on nagu eelistatult oodatud sinna tõesti, kui nende kodus toimub midagi, nad tunneksid, et nad on teretulnud. Nats karjusid. On siin teiega natukene teistsugune näide, et meil tegelikult päris suur osa tuleb piletimüügist, et eks need kontserdid on ka rohkem, aga me oleme selles suhtes nagu võib-olla natuke erand. Aga see on ka selles suhtes nagu erinev, et üks on suur festival, mida me korraldame. Mida 20 viiendat aastat teema ja teised on hooajakontserdid, kus me anname siis just noortele muusikutele nii-öelda kasvulava ja seal on piletitulu väga-väga minimaalne, aga see on jälle teistpidi nagu vajalik tegevus, et kunagi saaks kutsuda suuremale festivalile ja oleks neil põhjust edasi areneda. Süvamuusika eesmärk ei ole ju teenida piletirahamuusika. Kontsert erineb kommertssuunitlusega kontserdist selle poolest, et tavaliselt on selle eesmärk pakkuda publikule seda, mida publik ootab. Ma arvan, süvamuusika alla käivad ka muud žanrid, mitte ainult klassikaline muusika. Selle eesmärk on ikkagi muuta inimest, kes kontserdile tuleb, mitte olla talle meele järgi. Paneme ühte patta täiesti sale, kommertsalustel töötava ja sellist, teistpidi jälle just inimest hariva ürituse, et siis võib-olla siit natuke segaduse juured hakkavad ka paistma. Natukene tahetakse kõik kõik ühte patta panna ja võib-olla üritusi, mille eesmärk ei pruugi olla raha kokku ajada vaid võib-olla ühest pakkuda mingisugust muud elamust. Et hinnatakse võib-olla natuke selliste kriteeriumide järgi, mis ei ole olnud selle ürituse kokkupanemisel üldse. Algne eesmärk, kuidas seda olukorda parandada või millised on ootused näiteks Eesti muusikafestivalide liidul rahastamise osas? Üks, mida me siin kõik ütlesime, oli kommunikatsioon. Et võib-olla selgemalt siis sõnastada ministeeriumipoolseid eesmärke, suundajad. Minu ettepanek oleks kindlasti lähtuda eelkõige sisulistest väärtustest, et see miinimumeelarve kehtestamine minu arvates takistab osadel festivalidel tegutsemist ja sunnib astuma samme, mis ei ole väga mõistlikud. Ja mõnes mõttes ma jäin ka mõtlema selle peale, vaatasin komisjoni liikmete nimesid, et kuivõrd need inimesed on üldse neid festivale külastanud, kuivõrd palju nad üldse teavad, et meil on Eesti muusikafestivalide liit, siia kuulub üle 50 festivali, et kas nad, kas need inimesed, kes kogunevad kultuuriministeeriumis laua taha, hakkavad otsustama, et kas neil on üldse olnud võimalus neid festivale külastada, vaid see on väga raske? Et neil ei olnud ju otsustada mitte ainult festivalid, vaid ka muusikakollektiivid, et päris suur patt, et selles mõttes oleks muidugi Andrus Kallastu mõte, et oleks selline onlain-ülekanne. Me võitlesime muusikafestivalide liidu juhatuse ka väga selle vastu, et need kokku panna, et kultuuriministeerium otsustas kokku panna. Meie seisukoht oli umbes selline, et me ei saa eeldada, et leiduks üldse niisuguseid inimesi, kes kõiki neid kollektiive, kõiki neid festivale, et keegi kogu seda valdkonda nii hästi tuules kui meil on kaks erinevat komisjoni, siis on see oht, et tekib kuhjumisi mõnel puhul ja teised jäävad üldse ilma, neid on vähem, et see, ma arvan, et selles riskide maandamine, see mitme komisjoni säilitamine Selline oli tänase heli kajastamata diskussioon, milline on olukord muusikafestivalide rahastamisega Eestis. Hiljuti avalikustatud kultuurkapitali ja kultuuriministeeriumi muusikavaldkonna toetusprogrammi rahuldatud ja rahuldamata jäetud taotlused tekitasid mitmetes muusikutes ja festivali korraldajatest küsimusi. Läbipaistev on festivalide rahastamine jagas taotlejat. Talle antav tagasiside abistab neid edasiste taotluste tegemisel. Kas Eestis on festivale ehk liiga palju, milline festival väärib vaatamist ja millised on toetamise põhimõtted? Kas festivalide rahastamise suund? Mil eelistatakse suuremaid ja suurema eelarvega festivale on õigustatud ja kas erinevate valdkondade nagu festivalid, kontserdi korraldamine ja muusikakollektiivid kokkupanek ühte toetusprogrammi on ikka mõistlik. Stuudios olid MTÜ Eesti muusikafestivali juhatuse liikmed Aare Tammesalu, leelo lehtleja Eva Saar Pärnu muusikafestivali korraldaja ja Eesti Interpreetide Liidu juhatuse liige Kristjan Hallik ja Pühalepa muusika. Festivali korraldaja Kristel Üksvärav. 18. veebruaril toimus Estonia kontserdisaalis kontsert, kus kõlas Toivo Tulevi uudisteos näogams kuud säiling ja samuti olid kavas teosed sellistelt autoritelt nagu Gérard krise ja Michel levinas. Ja seal kontserdil käis muusikateadlane Saale kareda. 18. veebruaril toodi Eesti esiettekandele üks nüüdismuusika monumentaalseid teoseid. Spektraalhelilooja Sheraa kri, see 90.-te keskel loodud Vorteks tempoorume ehk ajakeeris. See on väga kõva pähkel, meeletult kompleksne teos ja seda mitmes mõttes. Kontserdi pealkirjaks pandud prantsuse modernistid tähtteosed ei ole korrektne. Spektraalheliloojad vastandusid oma uue, seitsmekümnendatel loodud suunaga modernistidele. Nii kompositsioonitehnika kui esteetika mõttes. Ja see erinevus on väga suur, peaks ütlema lausa atsioone. Sotsiaalne kõla ei ole lihtsalt üks vahend või parameeter paljude seas. Kõla on heli olemuslik kvaliteet. Me teame, et prantsuse muusikale on muidugi läbi aegade olnud omane kõlale keskendumine. Aga aspekt traal heliloojad on liikunud oma kõlauuringutes väga sügavale heli olemuse, helide ülemhelikoosluse uurimisel. Ühest küljest on spektralistid loomuliku ülemhelispektreid uurides ja kasutades liikunud lähemale loomulikumale maalsemale helile ja on loonud sellest oma harmoonia ja tämbri keeli. Teatavasti tempereerimate häälestus on inimkõrva jaoks tunduvalt looduslähedasem. Ühe heliülemheli koostis sisaldab tohutul hulgal matemaatilisi proportsioone, mis ei ole omased mitte üksnes helimaailmale, vaid väljenduvad tegelikult selle meie maise reaalsuse paljudes, sest detailides ja põhiprintsiipides eelkõige siis looduses. Lisaks naturaalse ülemhelikoosluse uurimisele on spektraalheliloojad tegelenud ka selle materjali ümber modelleerimisega. Võiks öelda ka, et manipuleerimisega, mida on lihtne teha arvuti abil see tähendab loomuliku ülemhelirea asemel võib koostada ka kunstlik osa helitud kooslusi lisades siinus helile kokku surutud või väljavenitatud ülemheliridu. Selline eksperimenteeriv meetod sarnaneb tegelikult kloonimisele, kui tuua metafoorne näide geneetikast. Chrisi aia Vorteks on niigi kanta teos oma väljakutsetes, selle teosega peaks vähemalt kuu aega koos elama teose kõikidest kihtidest liinidest süsteemidest, matemaatilistest jadadest ja nii edasi mingitki ülevaadet saada. Seda ei olnud mul kahjuks võimalik teha, sestap saan riivata vaid teose mõningaid aspekte. Kõigepealt aga tuleb üles lugeda need võimsa haardega solistid, kes end selle teose üliraskest partituuris läbi närisid ning Chrysee aja portexi õigemini Prize aiakeerise elama panid. Kõige rängem partii, mis tõesti balantseerib inimvõimete piiril, on selles teoses klaveril ja sellegi kantse ülesandega sai vägevalt hakkama, aga juurikas. Keelpillimängijatest olid kaasatud viimase Elleri konkursi võitja viiuldaja Tihhon Lucian, enko vioolamängija Andres Kaljuste ning tšellist Levi-Danel Mägila puhkpillidest flotistlejanora paluja klarnet-ist Meelis Find. Dirigeeris Andrus Kallastu. Sügav lugupidamine, kiitus tervele koosseisule, sest nende ühisloomingus sündis ajakeerise väga reljeefne ettekanne. Need vahendid, millega Chrysee aja keerises eksperimenteerib ja opereerib nihutavad taju piire ja seda mitmes mõttes. Kõlapilt, mis on integreeritud sellesse teosesse kõlab mikrointervalliga teatud spetsiifilise kasutamise tõttu kõrval esialgu harjumatult tekivad väga põnevad helide kooskõlad. Teose lähteparameetrite kohta peab veel ütlema, et klaver ei ole ajakeerises häälestatud mitte tervikuna veerand tooni alla vaid üksnes neli klaviatuurist. Suragdowitzee esimese oktavi disja A ning teise oktavi Phys. Ning sealjuures häälestati ansambel keeli puhkpillid mitte tolle veerand tooni madalama esimese oktavi la järgi vaid teise klaveri järgi, kus laulide vahelestuses. Seega on selles teoses juba nende eeltingimustega loodud täiesti erandlik olukord. Põnevad kõlalised vastuolud. Ka teised instrumendid kasutavad tava temperatsioonist erinevaid helisid. Vältuste rütmi aluseks on natsijadas tuletatud algoritmid, mis teevad teose meetrilise kulgemise äärmiselt kompleksseks. Selle teose esitamise õnnestumise põhieelduseks tundub olevat interpreetide ülitundlik üksteise tajumine et kulgeda ühise tunnetusega neis ekstreemselt keerukates mitmekihiliste slaborintidest et saavutada teatud toimiv ühisväli. Ning peab ütlema, et see õnnestus tõepoolest. Age Juurikas kontsentratsioon kõige vastutusrikkama partii kujundamisel ja seega kogu teose põhivoolu loomisel kandmisel oli tõesti kõrge. Teise spektraalhelilooja Michelle Winase teoses kontsertklaveriruumile oli lisaks kuuele akustilise instrumendiga kaasatud kaks magnetlinti ja elektroakustiline süsteem millega opereeristama Sumera. See teos on just live-elektroonika eest vastutavale muusikule suur väljakutse. Ning tama Sumera voolkenereerituna oli tulemus väga veenev, huvitav ja värvikas. Toivo Tulevi uus teos sobisema helikeele ja vaimse atmosfääri poolest hästi kahe spektraalhelilooja teose vahele kõlama. Teose ühe inspiratsiooniallikana on helilooja nimetanud transentalisti Henry David tarood kellelt pärineb teose pealkiri Nogams kuutseeling. Mitmeid vihjeid ja allusioone sisaldav teos, võlusama poeetiliste erinevatele kõladele, hingamisruumi ja avanemisvõimalusi andva kulgemisega. Tulevi muusikale omane sisekaemuslikus trantsedentaalne pürgimus oli selles teoses värvitud nukralt helge põhi tonaalsusega. Me elame ühiskonnas ja ajas, kus kohati justkui näib olevat järjest vähem lootust vaimsusel põhinevale elule. Ent sellises turval olekust võib sündida uusi selginemisi, avanemisi, lahtiminekuid, Tulevi teost nõugams kuutseiling, kuulates Lootust sellesse igal juhul säilib. Et mitte üksnes siit maailmast meta füüsilistes avarustesse lahkumine ei too vabanemist, vaid et teispoole nähtavad ja kuuldavad loori jäävad ilu ja helgust on muusika kaudu võimalik tuua ka siia praegusesse väga keerulisse maailma. 14. veebruaril. Esines Estonia kontserdisaalis. Eesti riiklik sümfooniaorkester sarja Fess tiiva kolmas kontsert oli ja seal kõlas Ludwig van Beethoveni John Adamsi tiini muusika. Osales ka üksus keelpillikvarteti ja kontserti juhatas Olari Elts. Ja sellel kontserdil käis Miina Pärn, kes nüüd jagab oma muljeid. Kuidas see kava ülesehitus sulle tundus? Kava ülesehitus oli väga huvitav, selle siduvaks jooneks oli siis Beethoven kelle teosed raamisid seda kontserti esimese ja viimase teosena. Ja vahepeal kõlasid Beethoveni loomingust inspireeritud teosed John Adamsi jääpsalu Chest ja pretiini testament. Ma väga nautisin seda kontserti juba kohe algusest peale. Esimene teos oli siis Coriolanuse avamäng ja see algas kohe väga mõjuvalt ja Olari Elts juhatas seda lausa filigraanselt. Selle teose dramaturgia oli väga hästi üles ehitatud, et dirigente oskas väga hästi kruvida pinget just õigesse kohta, nii et see oli väga mõjuva dramaturgia. Kõik oli arusaadav selles teoses, see oli väga selge ja täpne, mistõttu seda oli väga lihtne kuulata. Ja sellele järgnes John Adamsi absoluutžest, mis oli inspireeritud Beethoveni muusikast. Ja see oli täiesti esiteks väga heaks kontrastiks eelmisele teosele. Selles oli sellist kergust ja, ja energeetilisust, mis väga hästi tuli ettekandele välja. Kuigi tegemist oli väga raske looga tehniliselt ja see oli Eesti esiettekanne ka siis see kõlas kuidagi kergelt, seda oli kerge kuulata. Selles teoses tegi kaasa ka üksus keelpillikvartett, kes üllatas oma meisterlikkuse k. Selles mõttes ei üllatanud, et muidugi me tunneme neid kõiki kui meisterlik interpreet aga ka keelpillikvartetti na mõjusid nad väga hästi. Ja kuigi üksus keelpillikvartett ei tegutse pidevalt, sest kaks nende liiget elavad Saksamaal siis nende kokkumäng oli sellest hoolimata väga meisterlik. Ja neil oli isegi sellist kõlalist või tämbrilist ühtsust mis muidu ju kujuneb välja ainult siis, kui inimesed on väga kaua koos mänginud. John Adams oli minu jaoks leidnud Beethoveni Skirtsadest üles selle kerguse, et need keelpillikvartetis muidu, mida muidu peetakse nagu raskepärasteks ja milles on ka seda poolt siis John Adams oli just leidnud neist selle kerguse ja pannud selle oma muusikasse, ehitanud sinna ümber oma muusikast raami ja siis moodustas selline helge tervik. Kui nüüd ka natuke kriitilisema poole pealt vaadata, siis John lähedamise japsalut žestid, mis oli Eesti esiettekanne, kuna tegemist oli väga keeruka looga, siis seda oli mõnes mõttes ka ettekandel kuulda, et muusikud olid võrdlemisi kinni selles struktuuris täpses esitamises ja, ja oli kuulda, nagu kuidas nad oma peas arvutavad neid pidevaid nagu taktimõõdumuutusi ja selliseid asju. Aga see pani mõnes mõttes publikuga neile kaasa elama, et, et nad saaks väga hästi hakkama ja nad lõpuks ka said. Selles mõttes seal loos oli ka seda kergust aga oli tunda, et see ettekanne on pingutuse muusikutena. Kava teine pool jätkus projetiini muusikaga testament seegi mõjutatud Beethovenit ja teise poole esimene teos. Väga mõjuv just dramaturgiliselt. Et see oli siis oli inspireeritud Beethoveni hailigendustati testamendist, kus ta kirjutab oma vendadele oma kurdiks jäämisest. Ja see pretiini teos oligi nagu kurdiks jäämise teekond, mis algas nagu kuidagi selliste kiuksuvate helidega mingite kõrgete sagedustega. Siis oli veel kuulda flöödiheli flöödiviise lõpuks, nagu tekkis selline müha. Teos lõppes täiesti kõrvu lukustama vaikusega. Ta oligi selline tunne, nagu oleks kurdiks jäämas. Ja ma arvan, et ma pole kunagi kontserdil kuulnud nii täielikku vaikust. Ma arvan, et see ju see siis teos oli ilmselgelt väga hästi esitatud, sest et see täiesti tõmbas endasse. Et ei olnudki nagu võimalik, analüüsida siis mis seal nagu toimus, sest et see lugu see kurdiks jäämise teekond oli nii selgelt ja nii mõjuvalt jälgitav. Tõesti, see lugu oli väga mõjuv. Sellele järgnes siis Beethoveni esimene sümfoonia, mis oli ühtlasi kontserdi viimane teos. Beethoveni esimene sümfoonia on lugu, mida kõik tunnevad. Ja sellest tulenevalt esitustel ei ole sellist nagu soorituse maiku küljes, vaid need on vabad oma interpretatsioonis ka sellest tulenevalt, et nad juba tunnevad seda. Ja tundus, et ka ERSO justkui kas ellu selle ettekande ajal, et lõpuks ometi oli ka nende käes initsiatiiv, neil oli nagu palju mängida ja ja see oli täis selliste vabamusitseerimist ja eks see tulenes muidugi Olarieltsist, kellel oli väga selge nägemus minu arust suurepärane interpretatsioon, seda oli kogu aeg väga huvitav jälgida, mida ta tegi ja kõik, mida ta näitas. See oli ka kohe kuulda. Ja muidugi publikule väga meeldis kontsert. Ja tore oli näha dirigent Olari Eltsi jälle Eestis ERSO ees ja tundus ka, et ERSO-l oli rõõm temaga kohtuda. Et mõjus ilmselt neile väga inspireerivat. Vähemalt kuulates oli selline tunne. Ja aprillis on teda juba võimalus uuesti kuulda, nii et jääme. 15. veebruaril oli Tallinna metodisti kirikus kontsert Chesu Aldo vari ja see kontsert oli festivali täiuslik vaikus. Kavas esinesid Eesti filharmoonia kammerkoor ja Tallinna kammerorkester ning dirigent Tõnu Kaljuste. Kontserdil käsiga Karsnek. See kontsert näitas veenvalt värskele cream'i võitjal Tõnu Kaljuste ideedest ja väga põnevatest ideedest küll kunagist puudus ei tule. Kontserdi peal kiitis Valdo vari. Tegelikult tähendas seda, kuidas loomingut tõlgendasid Tõnu Kõrvits instrumentaalseades Erkki-Sven Tüür, kes tegi ühe moteti. Seade Igor Stravinski, kes tegi modeti, tabadium toomine, seade ja kavas oli ka kaks Chez Valdo tüvenosa muusikale pühendatud teost. Nendeks oli austraalia nüüdishelilooja pretiini teos Carlo ja Erkki-Sven Tüüri keelpilliorkestrile mõeldud minatuur risti varimis algse kandis pealkirja Chez valdo vari. Milles selline huvid ja saldo muusika vastu? Ma kujutan, et ühelt poolt kindlasti on võib-olla kuidagi huvitav teada, et tal oli kuritegelik minevik olles 16 sajandi lõpu seitsmeteistkümnenda sajandi helilooja, elades renessansiaegses Itaalias tappis ta oma naise ja tolle armukese kõrge hertsogi aga kuus mõistesse siiski õigeks, väidetavalt võita süümepiinad, mida ta siis oma muusikasse kogu oma järgneva elu jooksul nagu pani need selline huvitav persoon võib-olla mõnes mõttes kurjakuulutav, aga jätame kõrvale kogudusele temaatilise pahelise väidetavalt vahelise loomuse on on tema muusika muidugi ääretult põnev. Selle pärast. Renessansiaegne kooripolüfoonia tugineb ülimale tasakaalustatud, kus ideaaliks on Palestiina nii-öelda range stiil nende kanalite vastu halda astus väga teravalt välja ja, ja põhimõtteliselt näiteks üks tema materjalidest, mis, kuidas instrument tavaseades oli kummaline kombinatsioon Polifoonias modaalsusest siis ootamatult helistikust, üleminekutest ja kohatise dissonantsi kõlasid nii julgelt, et see oleks teinud auga. Ma näen näiteks 19. sajandi heliloojale ja kui nüüd neid seadeid võrrelda, siis Tõnu Kõrvits lisas, eeldab vähemalt selliseid värve, toonitas seda modaalsus, mis tegelikult on jazz valdo vokaalmuusikas olemas. Samas kui ütleme, Stravinski saade ühest valdu marketist läks pigem sellist konservatiivset, et suunda, mida iseloomustaks, ütleme selline rangus ja tasakaalustatus. Noh, mida Soldo muusikas kaalude praegu oli samas pikk teos Carlo, mis on nagu sümbolpilt sellest Joaldo isegi mitte niivõrd muusikast, aga temast kui isiksusest, tähendab see on selline kohutavate kõlapööriste siis samas selliste deemonlik energiate ja tagasi yriteeriv muusika. Kusjuures lõpp laheneb mingisse ennessansliku rahusse. Aga ikkagi läbi mingisuguse deformatsiooni läbi sellise kerge dissonantsi. Küsimus jääb nagu õhku rippuma ja selle kontserdi lõpuks sai kuulda järjekordset versiooni, Erkki-Sven Tüüri psalm Moodyos pärineb aastast 2012 ja see on põhimõtteliselt nagu kolmas versioon, esimene tuletame meelde on kirjutatud 1993 Hortus muusikusele siis aastal 2011 saime kuulda teist versiooni, mis esitas Hortus musicus ja märgur Collegium Musicale. Ja nüüd siis oli, oli siis nagu kolmas versioon orkestrile ja segakoorile kusjuures teades, et viimased 10 aastat on Erkki-Sven Tüür kirjutanud rohkem selliste ratsionaalselt niinimetatud Fektoriaalset metoodikat lähtudes, tähendab, seal on omad algkoodid Sand üsna üsna keeruline süsteem, mida ma siin praegu lahkama ei hakka. Aga see chal moodia esindab just seda varajast Erkki-Sven Tüüri, kus on meil siis minimalistlike mõjusid, on tunda mingid sellised ostinaatseid momente, mis olid ise muuseas Erkki-Sven Tüüri inspee aegadel kõlanud muusikale ja põhimõtteliselt see kõige viimane versioon tseremooniast. Mulle tundub, et praeguse seisuga oli see võib-olla kõige ja ei julge välistada. Et kuna see psalm mooria Erkki-Sven Tüürile niivõrd südamelähedane lugu, et võib-olla tuleb veel ka neljas ja viies versioon et mõned asjad lihtsalt peavad küpsema. Ma jätsin ennist lisamata selle olulise momendi, et kuuldud programme soodva vari tegelikult peaks jõudma nüüd veebruari lõpus ka Isseim plaadile. Ja, ja põhimõtteliselt muidugi tõotab tulla väga põnev plaat minu jaoks isiklikult oleks olnud veelgi põnevuse programmi juures, kui kasutaja ainult üksainukene Joalda kas või Madrigal oleks kõlanud koori esituses, noh nii nagu originaalis on. Et siis on nagu võimalus võrrelda, praegu mul tekkisid nagu kujutluspildid, kuidas see samane muusika vastavalt siis kas Tüüri, Stravinski või Tõnu Kõrvitsa seades, kuidas see nagu vokaal originaalis nagu kõlaks, tegelikult oleks võinud ju üks päris autentne esitus ka olla. Sellised olid tänase heliga saated Teemad saatele tegid kaastööd saale kareda Igor Karsnek ja Miina Pärn. Helimontaaži tegi Helle Paas ja mina olen toimetaja Nele-Eva Steinberg.