Tervist algab saade globaadis, mina olen Markus Järvi Eesti poliitikas paremad ajad. Siim Kallas asub järgnevate nädalate jooksul uut valitsust moodustama sellest hoolimata, et keegi pole tema poolt viimastel parlamendivalimistel hääletanud ja viivad divistanti tema poolthääli kuskil 2000.-te alguses või vastu. Kobadis on siin, et selles konkreetses olukorras selgust luua ning loomulikult üritame ekstrapoleerida ehk temaatikast endast innustust saanuna tõukuda ka Subliimsemate ja üldisemate teemade juurde. Saatekülaliseks ja poliitikaanalüütik ja kolumnist Ahto Lobjakas. Tervist. Kõne. Vabariigi sünnipäeva eelõhtul pidas peaminister Andrus Ansip kõne, milles ta teatas ametlikult oma tagasiastumisest. Tsiteerin seda kõne siia algusesse. Natukene ongi käes see hetk, mil võin teile kinnitada, et vastlapäeval esitan vabariigi presidendile lahkumispalve. See kaks aastat tagasi langetatud otsus oli kantud mu enda veendumusest, et igaks ajaks siin elus on mõistlik aeg. Et igal asjal on algus ja lõpp ning iga lõpp võib-olla millegi uue algus. See otsus ei sündinud kellelegi survel. Nii palju, kui on survestajaid, nii palju on ka toetajaid. See on poliitika, reaalsus, võiks isegi öelda rutiin, nõnda siis joon alla. Ütles Andrus Ansip vabariigi aastapäeva eelõhtul. Ahto Lobjakas. Kui nüüd vaadata peaministri põhjendusi oma otsusele, siis esiteks paistab mulle silma, et peale väga üldiste väljendite, mis meenutavad kohati koguja tsitaate a la igal asjal on oma aeg ja minu aeg sai nüüd läbi. Mingeid selliseid, väga selgeid põhjendusi meil ei ole. Miks just nüüd aasta enne valimisi ilma selge valitsus kriisita, peab peaminister tagasi astuma? See väga lihtne, aga selline printsipiaalne küsimus on minu arvates jäänud täiesti vastuseta. Ja kui nüüd nagu alustada kaugemalt abstraktse maalt, siis ma ise seda tsitaati kuulates mõtlesin, on enam-vähem samas suunas, aga mitte küll kogujale või piiblile, vaid nagu sellele, et samas sõnastuses ja sama sellise elufilosoofiaga oleks ilmselt võinud samu asju öelda, kas tuhatkond aastat tagasi ajal, mil asjad käisid nagu tsükliliselt ja minevik oli osa oleviku samavõrra, kui võib-olla tulevik on üks osa. Et selle nagu kõneviisi kasutamine juba iseenesest on huvitav fakt ja kui oleksin mõne eesti Žižek, ma arvan, sellest saaks päris pika sellise SC eks ta millelegi viitab, ta viitab kui nüüd üritada seda mõnevõrra vähem teravate riistadega lahata, kui, kui oleks šekil ma kardan siis see kõneviis või see diskursus kui selline, millesse peaminister tunduv varvast Kastvat viitab sellisele üldistusastmele, mis ilmselt kas siis teadlikult või vähem teadlikult on mõeldud selleks, et jätta ehk varju see väga detailne, väga üksikasjalik, mis seal taga võib olla. Mul ei ole mingeid sidemeid tagatubadega, aga no ilmselge on see, et võim on ressurss millesse nii parteiliselt kui eraviisiliselt investeeritakse vastavalt siis tema väärtusele vastavalt tema tähendusele niisama ei anna ega võta võimu mitte keegi. Ja kui midagi toimus nii olulist, nagu nüüd on toimumas nii ootamatult, siis mina pigem kahtlustaksin, võin, oletaksin, ütleme kahtlustama vale sõna. Väga peent koreograafiat seal taga ja nii ta on, nende asjadega teistmoodi ilmselt ei saagi, teatud mõttes oleks ette teatatud aasta aega oleks teistpidi halb, eks. Selge on see, et niipea kui Ansip ütles, et ta loobub mingil hetkel mandaadist, sellest hetkest alates on situatsioon hoopis teistsugune. Ja seda kuus kuud varem teha ei oleks ehk olnud võimalike. Aga kas see kogujalik või selline tsükliline, võiks isegi ütelda, et see tsükliline idee läheb tagasi juba 2000 aastat näiteks kreeka sellisesse kultuuri siis kas see ei ole teatavas mõttes õigustatud, vaadates Reformierakonna ajalugu siin Eesti poliitmaastikul, et oleme kogu aeg olnud valitsuses, tulevad uued valitsused. Vahest oleme aastakese väljas, aga siis tuleme taas, kõik tuleb taas. Selline. Teate, Psycline tasand on olnud Reformierakonna nagu väga selgelt olemas siin iseseisvuse aja vältel. Jah jällegi nagu alustades selle asja abstraktsem Ast igavikulised mast poolest, siis no kindlasti on piibel ja Kreeka on orientiiri taga, mina millegipärast kalduksin jälle. Eesti võib olla sellisesse muinasaega nii palju, kui me seda teame ja kardetavasti ei erine see eriti näiteks ka germaani muinasajast, kus on selline maailmapuu, mis on asjade allikal, eks kus siis kõik tuleb üles, kukub alla tagasi, vesi käib nagu ringi, eks. Ja see kõik on väga tore ja iseenesest ka noh, kuidas öelda, läbi aegade kinnitatud tarkuseks, sellega ei saa vaielda, aga kui nüüd asetamata tänasesse konteksti, siis annab ta sellele asjale ühe loogika, mis, kui mõned hoolega mõtleme, tiksub siis kõvemini kui see konteksti loogika ise peaks tiksuma, antud juhul demokraatia, tsüklilisus demokraatias peaks ikkagi olema teisene nähtus, esmane peaks olema demokraatia enda sisu või ratsionaal või raadio või kuidas seda eesti keeles öelda ja see sisu on ju see, et regulaarselt mingi aja vältel või mingi aja möödudes valijaskond otsustab antud hetke prioriteetidest lähtudes, mis muidugi on ka võib-olla seotud kaugemate visioonide muu sarnasega. Ning siis valimiste vahelisel perioodil toimub mingisugune tagasiside ja nagu see suhtlus ei katke ja nii edasi, aga seal nagu demokraatia, Põhimõte või mõte üldse sedastada või nagu sõnaga legitiimsuse andmine läbi pideva suhtluse ja see suhtlus on siis erivorm, üks on valimised, teine on selline üldisem keskustelu. Ja nüüd ütleme selle igavikulised tsüklilise diskursuse või kõneviisi asetamine demokraatia rütmile minu arvates rütmi natukene tumestas, hämardab või, või surub peale ennast sellele rütmile ja, ja see ei ole tingimata õige, kas või võttes noh, näiteks sellise suhteliselt triviaalse mõttekäigu, et me vaatame seda, mida AnsipAndrus Ansip on öelnud viimastel kuudel siin, kui see situatsioon on nagu järjest teravnenud, eks me tajusime seda pingestamisest juba pikka aega, eks ta on öelnud ka seda, et. Ma nüüd tsiteerin mälu järgi umbes aga mõte, ma arvan, et on õige või jääb samaks, on öelnud seda, et opositsioonis ei ole meil inimesi, kes oleksid võimelised võtma peaministri kohused endale mis sisuliselt tähendab seda, et kuna nad ei ole olnud valitsuses pole olnud vastutavad ei ole neil nagu ka põhimõtteliselt valimistel ja selles demokraatlikus rütmised ja, ja kõneviisis diskursuses samalaadset positsiooni temaga näiteks kes ta on selgelt ju väga kogenud pärast üheksat või kümmet aastat peaministri toolil. Ja nüüd sellest loogikast lähtudes ja võttes jällegi või analüüsides sellest loogikast lähtudes seda tsüklilisest või seda, seda motiivi saame põhimõtteliselt sellise absurdse tulemuse, et kui nüüd kõik toimib nii nagu me arvame, nagu on öeldud ja nagu eeldatakse toimideks Kallas tuleb tagasi, Kallast saab, peaminister, Ansip läheb Brüsselisse volinikuks. Oletame, et Kallas võidab järgmised valimised, ma arvan, et see on Reformierakonna nii-öelda noh, kas maksimum, isegi keskmine programm teeb ära valitsuse ja annab viie aasta pärast taas Ansipile üle, need ohjad on minu meelest 10 aasta pärast, 10 aasta pärast, Ansip on mitte palju vanem kui Siim Kallas on täna, eks. Ja kes oleks temast kogenum inimene, 10 aasta pärast võtme Eesti riik üle. Te olete kirjutanud ka sauruste park. Nimelises arvamusloos Postimehes, kus rääkisite sellest samast Eesti poliitikaladviku sellisest fossiliseerumisest ja sellest, kuidas sõna reform on saanud sellise Orwelliku tähenduse. Et Reformierakonnast on saanud just nimelt, et stagnatsioonierakond, mis üritab enda võimu perpetueerida kehtestada ladvikus võimalikult palju. Tegelikult ausalt öeldes, kogu see jutt mulle kajastub sellise nii-öelda tööturu kui kasutada sellist mõistet analoogina, et, et alati uutelt inimestelt oodatakse vähemalt kahe või kolmeaastast töökogemust, eks ju. Aga kuskilt seda töökogemus tankida ei ole, kus ennem tööle vastavalt ei ole olnud, eks ju. Sellepärast tekibki olukord, kus tööl on need, kes, kes lihtsalt oskavad oma ametit, kes on ennast perpetueerinud, sellel sellel positsioonil ja uusi ligi ei lasta. Et siin on jah, teatav selline nii-öelda probleem, eks ju. Mida siis selle probleemiga teha, eks ju, et siin on väga paljud on rääkinud sellest teemast ja arendanud seda teemat ühte ja teise suunda. Et ega siis sellest kogemus argumendist ju üle ei saa, eks ju, et noh, tõepoolest Andrus Ansib kõige kogenum Eesti peaminister Siim Kallas, kõige kogenum Eesti poliitik võib-olla üldse alates imest, lõpetades Euroopa komisjoni volinikuga. Et äärmiselt kogenud kaader, eks ju. Et kas siis Eesti rahvas ei peaks usaldama neid kogenuid mehi. Siin on nüüd üsna mitu motiivi, mis tulevad mõttesse, üks on selline kõrvaline, võib-olla selle juurde mõtet pärast naasta, aga ma igaks juhuks markeerin ta lihtsalt ära. Siim Kallas kui Eesti kõige kogenum poliitik ilmselt jagab seda seda staatust või seda au ühe teise poliitikuga, kelle nimi on Edgar Savisaar, kes oli ka ime autor ja kui me nüüd vaatame tagasi Eesti arengule eriti viimase 10 15 aasta jooksul, siis see on kuidagi toiminudki läbi sellise vastandlikku või kahe mehe või ütleme, kahe printsiibi sihukese ikka läksin, isa, jah, aga see taktika on kuidagi suubuv. Ta ei avane uusi horisonte, vaid ta pigem avab vanu horisonte ja tõstab neid minevikust jällegi ettepoole, seesama Eesti. Mis juhtus, et kohalikel valimistel ja miks ta niimoodi juhtus Tallinnas ja nii edasi see on midagi, mis tuleb ju minevikust nagu sellesama maailmapuu põhimõttel, eks seal ei ole sellist avatust või avanemist. Tsükkel lihtsalt kordub ja selles mõttes. On huvitav, et ükskõik, vastandlikud nad ka tunduksid sellises igapäevases diskursuses. Reformierakond ja Keskerakond on sama mündi kaks poolt Eesti poliitikas ja nende lahutamine tähendaks midagi hoopis midagi hoopis uut ja ma ei tea, kas ta olekski võimalik siin nii väga lihtsalt. Aga noh, see selleks probleem selle sauruste aspektiga või sellel Geographic paagiga, eks, mis meil on siin nagu tekkimas on minu arvates sügavamalt. Mina analüüsiksime seda selles võtmes, et iga süsteem iga poliitilise süsteemi puhul eriti oluline, aga muudes süsteemides, eks on see kuidas ta hoolitseb enda kestvuse eest püsivuse eest või jätkumise eest. Praegune süsteem on mõnevõrra liialdades aga siiski ehitatud nagu sellistel eeldustel, et need vanemad olijad, kes on selle süsteemi tüüri juures olnud viimased 25 aastat, hoiavad seda tüüri kuni lõpuni ja siis vaadaku igaüks, kuidas ise saab. Ja noh, see on iseenesest juba halb strateegia, eriti halb on ta väikese riigi jaoks keerulistes oludes, eks, ja nii edasi, aga ta on ka lihtsalt, ma ütleksin, printsiibil mõnevõrra rumal. Ja kui nüüd vaadata seda asja veel väiksemas võtmes näiteks Reformierakonna enda raames siis on see üks asi, mis on ilmselge, on see, et 10 aastat sellist noh, kuidas nimetada teisejärgulist tööd teisejärgulise või teise astme poliitikutööd siin nooremat, selle noorema pool noore generatsiooni jaoks ei tähendanud mitte midagi, ükski neist ei ole tõusnud tõsiseltvõetavaks konkurendiks Siim Kallasele, kes on kaks korda neist vanem, eks see juba näitab midagi, see näitab midagi, ma arvan nagu selles mõttes, et reformierakonnas on midagi fundamentaalselt valesti. Mitte et see oleks nüüd parteiväliste inimeste asi neid kritiseerida, aga kuna tegemist on valitsusparteiga ja Eestis poliitilise süsteemi väga olulise osaga, eks siis ma ma ütleksin, et see kriitika sellel tasandil on peaaegu, et kuidas fataalne või surma, see partei ei ole ühte väga olulist funktsiooni suutnud üldse täituda. Ta on võib-olla et ongi siis midagi muud kui see, millena ta tundub, ehk siis kui ta ei suuda seda üleminekut ja põlvkondade loomuliku üksteise asendamist enda sees teostada, siis tuleb otsida mingeid muid motiive, printsiipe, mis on nagu tema tegevuse all. Eks. Ma arvan, et nende lahenduste juurde me tuleme tagasi saate lõpuosas. Aga te puudutasite ühte teemat, mis filosoofiliselt on äärmiselt huvitav ja riigi teoreetiliselt samuti demokraatlik süsteem, iseenesest on ju selline nii-öelda erakleite tuslik voolav süsteem, eks ta peaks võimaldama iseenesest nii-öelda pidevalt uute inimeste uut, et parteid erakondade rühmituste, uute ühiskondlike ideede, esilekerkimise ühiskonnaplaanil, aga samas on meil alati igasuguses voolavas süsteemis just nimelt kiusatus või tahe seda püsivus seal taga otsida. Ja see ei ole alati mitte kiusatus või, või see ei ole alati mitte negatiivne positsioon, et seda püsivust võimu püsivust taga otsida ja, ja sellest lähtuda. Siin mulle tundub, et on nagu kaks erinevat viisi, kuidas demokraatlikku ühiskonda suhtuda. Üks on selline nii-öelda seesmiselt postmodernistlikke inimeste voolavus, nii-öelda tunne tused, nad lähevadki demokraatliku protsessi, nii et nad ei taha seal püsida rohkem kui vaja, eks ju. Ja teine mida võiks nii-öelda sellise Essensialistliku või vana moodsema terminoloogiaga lahti seletada, oleks au mõiste, et kui ei saada kama, siis minnakse ise ära, kui ollakse kivistunud ja kui iseendale vastikuks muututakse, siis loobutakse. Mul on tunne, et vähemalt Reformierakonna ja Keskerakonna ja praeguse poliitilise eliidi tasandil ei ole kumbagi seda kvaliteeti, vaid lihtsalt, et on selline väga selge nii-öelda kivistumis protseduur käimas või see kivistumise tahe selles voolavas erakleituslikus jões kuhugi kivi külge kinni klammerduda ja vähe sinna veel võib-olla mõne oksakesegi juurde saada ja väikest majakest ehitada. Keda ma reageeriks sellele niimoodi, et ma tuleksin Hera kleituse ja selle asja väga võib-olla selle sügava filosoofilise poole juurde tagasi. Kõige lõpuks, aga millest ma tahaks nüüd otseses mõte läks selle käitusega nad kergelt paigast ära. Mul oli üks teine mõte, ma tahtsin härra Klettis juurde jõuda, lõpuks, aga okei, teeme teistpidi siis kuna see on klassikaraadio ja tegemist on kõrgelt haritud kuulajatega. Eesti võib olla liit kuulajate, kas ma luban endal ka natukene sellist abstraktsemaid teemaarendust? Seda võib alati lubada siin saates, et ma võtaksin sisse sellised nimed nagu Heideggeri, Nietzsche ja võib-olla ka need nimed konjunktsioonis või koostoimes, aidake kirjutanud Nikyast nelja raamatulise väga põhjaliku ja muidugi oma vaatepunktist lähtuva sellise sissevaate. Ja ma lihtsalt võtaksin sealt motiivina võrdluseks sellele Helak leituse motiivile sellise mõtte, mis nagu haide keris üldiselt läbiv, eks kui midagi, mida ta tahab, on teine algus ja miks sa tahad teist algust, on see, et esimene on muutunud kivistunuks, ta on taandunud sõnadele kontseptsioonide struktuuridele mis räägivad nii-öelda olevaga, aga mitte enam sellega, mis seda olevat annab ja teatud mõttes, kui sellest mõtestanud üldse võimalik aru saada, eks siin paralleel poliitikaga ja demokraatliku poliitika eriti meil ei ole võimalik öelda. Mis täpselt on see, mis tuleb nagu mida esindavad poliitikud või mis tõuseb sealt alt valimistel või mis seal täpselt see dialoog, mida oleks vaja võimu ja ütleme, rahva vahel ja seda kõike on väga raske defineerida väljaspool konkreetseid näiteid, eks, et midagi on valesti mis iganes. Aga siin on see paralleel minu arvates selle olemise ja kivistunud võib kivistunud, perspektiivide olev, aga mida siin fikseeritakse? Ütleme, nagu te ütlete siin rakleitusega paralleeli tuues selles mõttes, et mis on juhtunud Eesti parteisüsteemiga, ongi see, et ta on teatudes kivistunud ja ta ei suuda esindada ega kajastada, aga isegi võib-olla mõista seda, mis toimub allpool ja ümberringi ja seda nii-öelda elu, mis teda kannab, ta on sinna elu peale teatud mõttes nagu parasiidi kinni jäänud. Siin on nüüd mitu motiivi, mida võiks siia lisada üks tuleb mulle meelde et see mõte, et mingil hetkel nagu võiks lihtsalt inimesed ise loobuda, eks no see on ilmselgelt ka selline auväärne kontseptsioon, see on au ja, ja kohusekontseptsioon, eks, ja see on kontseptsioon, millega poliitikud tööd mõtestati siin USA ja Prantsusmaa revolutsioonide ajal, ehk siis poliitikas osalemine on privileeg. See ei ole kellelgi õigus või isegi väljateenitud õigus, see on nagu iga teine avalik teenistus, kus inimene annab enda parima ja kui ta näeb, et ta seda enam teha ei suuda, siis ta loobub, sest nii dikteerib talle see laiem maailmapilt, milles seda on ennast asetanud. Eks meil see maailmapildi probleem muidugi on, nüüd ma ütleksin endeemiline mitte ainult sellepärast, et meil on, et see, need vahetused toimuvad ekskommunistide seas, kes on vahetanud mitu korda kesta, eks võib-olla neelanud printsipiaalsuse problemaatika veidikene teistmoodi. Väljendub nendes, no seal on raske öelda. Aga mõte on, ma tooksin, see oleks väga huvitav. Ja küsida, et mis see printsiip siis on, millele siis nagu tegelikult seda kesta ümber luuakse, siis on see esimene, mis on see esimene printsiip, kas lihtsalt ainult võimutahe, kas lihtsalt ainult püsida võimul, saada? Pappi ei, aga tuleme tagasi, nii kaugele ma läheks, aga ma tulen tagasi selle vestluse alguse juurde, siis ma arvan, et see esimene printsiip inimeste puhul nagu Siim Kallas ja Andrus Ansip on pigem see, et nad Nad hindavad seda süsteemi või enda panus süsteemi tõhususe vaatepunktist muidugi enda tõhususe ja enda enda hindamise vaatepunktist, aga selles mõttes siin mingisugune objektiivsuse nagu virvendus on olemas, et kui ma tõesti teen seda asja, arvan või mulle tundub, et ma teen seda paremini kui keegi teine, siis mul on sellest plaanist olemas kohustus teiste vastumeelsusest ja vastuolemisest üle saada, sest ma teen kõige paremini, eks, aga see ei ole see kohus, mida ma üritasin defineerida, või see ajalooline, selline aristokraatlik, kohus mis võtab arvesse Ennast mingis suuremas süsteemis, mitte ei loo süsteemi enda ümber, ütleme niimoodi, eks, kui seda niimoodi saab öelda või see tuleb millegipärast paralleel snuukri ka, mis on selline peen, suhteliselt ka sihuke kergelt aristokraatlik mäng, ma ei tea, kuidas seda nüüd seletada kuulajale, kes pole kunagi mänginud tüüp piljardit, kaks inimest, kiidega löövad palle, eks, ja seal on selline ütleme, eetikakiht on seal all ja peal niivõrd nagu paks, et kommentaatorid alati nagu märgivad seal isegi mitte üllatust, kui näiteks keegi mängijatest tõstab käe ja ütleb kogemata puudutasin valet palli ja seetõttu ma pean nüüd minema istuma ja vastane saab siin neli või viis punkti ehk seda tehakse nagu heast meelest minu arvates see on üks võimalus või üks näide sellest, kuidas kohuseprintsiip võib tõlgendada ka tänases maailmas reaalselt eksisteerivat nagu eetiliseks, mingiks imperatiiviks. See on tohutult ilus, ei tee, sellepärast et vaadates siin ministritoolist loobumisi Reformierakonna juures ja ka nii-öelda pinget ministritoolile seda võbelust, mis nende toolide all oli siis tundub, et just nimelt sellist ideed tegelikult ei ole. Et oleks olnud mingisugune selline auprintsiip, et vaadake, minu valdkonnas on tõelised probleemid praegu, kui te olete ta siin, kas või Laine Randjärve jänest meelde, siis üle-eelmist kultuuriministrit eelmine kultuuriminister tegi, selle surve oli ka täiesti pretsedenditu. Ja noh, justiitsminister Kristen Michal pidi siis ka lõpuks tagasi astuma, aga, aga selline kogu retoorikat ka on, on ikkagi suunatud väga selgelt sellele, et mina olen õige mees, ma olen põhimõtteliselt nii-öelda nagu selle koha välja teeninud, vaadake, ma olen siin istunud nagu parteibroilerite grillmasinas tükk tükk aega, eksju, ma olen pidanud tohutult palju ära neelama siin nii-öelda igat laadi asju, eks ju. Ja nüüd ma olen selle koha välja teeninud, mul on 5000 eurot kuus palka ja nüüd ma istun siin ja naudin oma olukorda, eks ju. Et noh, keegi ei tule mult seda ära võtma, et see on nagu selline selline olukord, mis just nimelt Eesti ministrite puhul on, on silma paistnud versus ikkagi euroop demokraatlikku kultuuri juures, kus vähimgi selline nii-öelda oma valdkonna skandaal või, või mingi muu probleem sunnib ikkagi ministri just nimelt sellest samast auprintsiibist lähtudes oma kohast loobuma. No üks võimalus nagu veidikene epi grammilisemalt seda asja defineerida on ehk taandada sellele sundima sõnale, mida te kasutasite, olemas sisemine sundsundus ja on olemas väline täpselt Eestis vahetused toimuvad välise suunduse ajal, inimesed lõpuks aktsepteerivad ministrid mingisuguseid asjaolusid, mis ei sõltunud nendest, millele nemad alla jäävad õigete meestena, õigete naistena. Aga ei ole seda nagu võib-olla olekski poliitikut natukene raske oodata sellist sisemise tunduse sunduse demonstreerimist, sest et see on nagu selline sapööri töökorra demonstreerida, siis on sinust saanud mitte poliitikast muut midagi muud otsima. Ja noh, tänases maailmas kus karjääride eluaegsed karjäärid on üha haruldasemad nähtused, poliitika on erand, eks, ja siin on ka see aspekt, et tuleb inimesi mõista, Nad on asunud teele, kus nad loodavad kust nad loodavad minna ka pensionile ja see on ratsionaalne, et keegi ei taha väga kergelt sellest loobuda. Aga siin muidugi kerkib siin noh, rida selliseid probleeme, üks on, see üks on midagi, mida tõenäoliselt ongi vara nõude pärast kahtekümmend viis aastat kahtekümmet viit aastat sellist demokraatlikku praktikat, see on see, et demokraatia oleks harjumus, mitte mängureeglite kogum. Aga mingisuguse eetilise ütleme, kihi peal eksisteerib käitumismudel või harjumuseks ja sealt võiks tulla see teadvust suuremate asjade teadvustamine. Aeg-ajalt võtame läänest näiteid, kui ikkagi on selgelt näha mingil hetkel, et keegi, mõni minister mõnes lääneriigis on kaotanud usutavuse ütleme, mingi huvide konflikt või mis iganes, millest isegi süüdi ei ole siis on täiesti tavaline, et astub tagasi teatud mõttes õige mehena. Tema õige mehisus tuleneb sellest, et ta teeb eetilise otsuse seda nagu poliitilise, ütleme spektri või mis iganes, mõõtme osa meil ei ole tegelikult see on võib-olla ka meie endale igasugust Emilyga või nooruse viga, et ma ei kujuta ette, kui minister astuks tagasi nagu eetilistel põhjustel õige mehena kastada. Kuidas teda ühiskonnas üldse koteeritaks, võib-olla, et öeldakse, et noh, kes, kes poliitikuid. Aga praegu on selline olukord, kus õige mehena astub tagasi peaminister, ilma mingisuguse valitsuskriisi sunnib Ta teeb seda lihtsalt niisama. Enne seda on toimunud selline suurepärane meediamöll ja PR-möll, kus raadio uudised ja kõik uudised juba teavad, kuidas asjad käivad, eks ju. Et Siim Kallas tuleb ja ütleb näiteks rahvusringhäälingu uudiste, seda jah, siis võtab vastu selle selle peaministritooli ja nii edasi, et siin on meil ju üks nüüd mingisugune näide, mis tegelikult on täiesti tüüpiline igasugustele tagasiastumisele Eesti poliitilises ajaloos. Mulle tundub Jah, seda võib niimoodi kahtlemata kontsert realiseerida, aga jällegi siin ma arvan, meil kõigil, kes seda asja vähegi jälgivad, on ikkagi kahtlus, et on olemas välised motiivid peale kõige muu. Need eeldusel, et Andrus Ansipist tõesti saab Eesti järgmine volinik läheb ta. Noh, ma ei tea, väga kõrge ja väga rohelise muruga Koplisse aega veetma, eks, kui nii võib öelda, tema palk tõuseb neli korda ja mis, mis veel ja ta lavanemad seal horisondid, eks, mis on, kus põhimõtteliselt ainult taevas on see piir, kuhu ta võiks minna, sõltub, mis portfelli ta saab, eks sealt on inimesed näinud küll ja küll suurde ärisse ja nii edasi, et selles mõttes ma ei ütleks, et Andrus Ansipit, et teda võiks praegu kahtlustada enda huvide ohverdamisest, ma ei taha öelda, et ta seal võib-olla ei tee, võib-olla tõesti läheb Riigikokku ja ei lähegi enam kusagile, eks. Aga seni, kuni see välise motiivi võimalus jääb, see nii kehtib see printsiip, mis, mida tuntakse õigusemõistmises. Ja see on see, et ta peab ka näima õiglasena, mitte ainult olema õiglane. Demokraatias on sama. Ma arvan, mingil tasandil sama printsiip, aga selle jõustamiseks ei olegi vist muud varianti kui maksimaalne avalikustamine ja see on nüüd jälle üks nagu kuidas öelda, liin, millelt annab suhtestada tänase problemaatikaga ja see on ka liin, millel on päris pikk ajalugu, meil on probleeme avalikustamise, avalikkuse ja sellise kogu selle temaatikaga, see on, vaatame siin sellest algas Kristen Michali afäär ja see afäär muidugi algas tunduvalt varem raha ja muu sarnasega. Ja see on üks väljakutse Eesti poliitikale, see on võib-olla selline terapeutiline minu arvates selles mõttes oluline, ravib väljakutse, et kui saadas avalikustamine töötama, siis ta teatud mõttes toimib sellise välise stabilisaatori noh ehk siis tasakaalustab huve ja ta on vajalik, sest seni, kuni see demokraatlik kultuur või eetika ei toimi automaatselt sisemised suundused, eks. Nii ma arvan, et see on üks aspekt, kuidas seda on võimalik vaadata ka veel üks moment, mille ma tooksin juurde siia tulles natuke tagasi selle juurde, millest oli juttu varem. See põlvkondade üleminek, tähendab, siin on omaette seost selle teatud mõttes stabilisaatoriga, eks kui kuidagi garanteerida see, et inimesed asenduvad järjest uute inimestega mingi regulaarsusega, siis võib loota nagu empiiriliselt. Et ükski huvi ei kivistu ja on olemas ka teatav selline kuidas öelda kriitiline stabilisaatori roll sellel põlvkondade vahetamisele järjest, eks selleks ongi meil ju valimised, eks, aga oluline on see, et need valimised ei oleks samade inimeste vahel, üks annab ühele või teisele, teine esimesena ja nii edasi, nagu nüüd võib juhtuda, vaid oluline on see, et need valimised tooksid uut verd. Eks. Reformierakond on selles mõttes mitte ainult Reformierakond, vaid ka Keskerakond on selles mõttes enda funktsiooni demokraatliku partei suutnud mitte täita, et neil ei ole olnud põlvkondliku pealekasvu, mis suudaks võtta üles üle selle selle, selle partei juhtohjad. Ja siin on nagu laiem probleem Eesti jaoks üldiselt, kui me vaatame. Ma olen seda ise vaadanud, Postimehel näiteks on sellised arvamuslõunad arvamusliidrite lõunalt, kord aastas tuleb mingi tuleb 102 inimest kohale ja ma olen, ma olen kolm korda käinud ja ma olen esimesest korrast alates püüdnud saalist lugeda inimesi üles näppudel kes on alla 30 aasta maad ja neid on, neid ei ole seal eriti, ma ütleksin üle viie või 10, ühe käe näppudel loen üle, eks see ütleb midagi ühiskonna kohta ütleb midagi ühiskonna uuendusvõime kohta. Peale selle ta ütleb midagi demokraatia seisukohta, eks ta ütlebki midagi selle kohta, et kui ma oleksin noor inimene Mazetanud seda veidike teise konteksti siis no nagu ma ise tegin kunagi, kui ma olin noor, aga see oli teistel põhjustel, ma läheksin välismaale. Mul ei ole, paljud teevadki täpselt ja see on võib-olla üks tegur, mis lisab veel seda survet sellesse Eestist lahkumise voolu või lainesse, eks, et inimesed, kes on ka ühiskondlikult ambitsioonikamad ja, ja mõtlevamad ja nii edasi järjest oleks ühiskonnale selget kasu, peavad ennast teostama väljaspool poliitikat ja see väljaspool ütleme ühiskonda paremal juhul võib-olla meil nagu meil on tekkinud selline tekkimas selline riigi poolt manageeritud vabakond, eks. Ja see ei ole perspektiiv, ma arvan, mis rahuldaks sellised ärksamad noorsugu ja kui neil on valik, siis mõtteliselt kolm valikut, kas minna? Noh, nagu mõne partei farmi meeskonda sisuliselt, kus tõusmist praktiliselt ei ole ette näha enne kahtekümmend 30 taastateks minna riigiteenistusse, mis teistel põhjustel, mida ma ei kritiseeri, on nüüd meil selline, eks kui sa lähed 20 aastaselt kusagil ministeeriumi tööle, siis 50 aastaselt oled sa võib-olla seal asekantsler, eks see kõik on nagu Jerafiseeritud ja see on ka mõistlik teatud mõttes, aga jällegi ta sulab nagu ühe horisondi, eks sul on võimalik minna võib-olla siis mingisse vabakonda. Aga noh, mis on meil selgelt vabakondi või iseenesest see sõna on nagu selline demokraatiale mingisuguse adjektiivi lisamine, et see vabakonna sõna ei käi, minu arvates ei katas Sibyltsas saeti tähendust inglise keeles, aga ei ole ka kodanikuühiskond, ei kata seda, aga kodanikuühiskond on teatud mõttes isegi lähem selles mõttes, et noh, ta on mittepoliitiline, eks ta on lihtsalt midagi, mis on spontaanne, tuleb altpoolt ja mida, mida riik Emalageerime, eeldan, et ma nüüd ainsana Monageerituks ja nüüd siis neljas või viies variant on minna välismaale ja lihtsalt teostad ennast inimesena. Kusjuures paremates oludes ehk siis ta on õnnelik. Siis ma näen siin probleemi. Kaugem probleem on see, et ühiskonna uuendusvõimeliseks totaalselt kanna totaalselt, aga ta täiesti märgatavalt kannatab. Teie juttu praegu, kuulates Ahto lobjakas, mulle tundub, et vähemalt mulle endale tekkisid kaks seost, üks oli Orwelli 1984 loomulikult. KUS kolt Schmidti Koltshtaini, ma ei mäleta, nüüd raamatus tuuakse välja selline suurepärane sisepartei idee, et lihtinimesed, plebeid pole mitte kunagi suunanud mitte midagi ja ainult partei, ainult need, kes on seal võimupirukas ka juures, need on need, kes suunavad plebeid. Ta tegelikult lihtsalt sinna, isegi sinna omaenda nii öelda minevikumälestuste muuseumi kuskile ingsotsi poolt hallatud Londoni äärelinna ja nende peale pole vaja isegi kulutada ideoloogilise manipulatsioonivahendeid. Aga küll on vaja siis nii-öelda välispartei, ehk siis kui seda praegu kuidagi suhestuda või suhtestada Eesti poliitikaga siis sellist nii-öelda partei noorsookoolitamist või poliitiliste noorsookoolitamist, seda on siis vaja nii-öelda range koolitada sellises enda vaimus. Teine paralleel, selline ametkondlik või riigi juhtkondlik suhtumine näiteks kas või Hiinas, kus case'i riigi nii öelda sellist võimu kantsi sirkuleerisid ümbritsesid ametid, ametkonnad, kus, kus jällegi nii-öelda inimene ja mitte midagi ei otsustanud, eks ju. Need kaks mudelit. Mulle tundub, et nendes on mingisugune teatav tõepära sees ja, ja võim üritab alati just nimelt sellist mudelit kasutada või sellist mudelit reaalsuseks muuta. Ja Eestis ei ole see selles suhtes nagu erandina erandina läinud, et vaadates just nimelt võimutäiust omavaid inimesi nagu erinevaid ministreid ja poliitikuid ka ametnik ja näiteks ja just nimelt lugedes Eesti päevalehte ja siis vaadates sealt Rein Siku artiklit, kuidas Ida-Virumaal mingisugune tavaline inimene mõtleb asjadest, siis tundub, et selle vahel on nii-öelda täielik selline nagu Dism otsioon. Selline totaalne disproportsioon. Et meil on ühelt poolt parteid ja selle tagatoad, meil võimu kandja on rahvas, kes ei ta tegelikult absoluutselt mitte midagi, olgem olgem ausad, eks ju, kellele tullakse lihtsalt andma pastakat üks kord siis nelja või viie aasta tagant? See on suhteliselt problemaatiline olukord demokraatiale, mulle tundub see, see nii-öelda võimu enda kehtestamise mehhanism, kehtestumise mehhanism paratamatult ühiskondlikul tasandil. Kas ei ole? Jah, see on nüüd muidugi pikk teema ja see on tohutult sügavale jooksev teema, mul mõte, mis mul tekib esimese reaktsioonina, on see, et noh, teatud mõttes on vältimatu. Et igasugune poliitiline süsteem, imporditud poliitiline süsteem, nagu ta nüüd uuel ajal kipub olema, eks, et Meil on sellised universaalsed mudelid ja nii-öelda lokaalsed kohapealset olukorrad, siis kohanduvad nende universaalsete mudelitega, olgu see siis demokraatia või mingeid õigusriigi printsiibid või inimõigused ja muud õigused, eks. Need kohandumised on ikkagi nagu sõnaga ise ütleb, kohandumised ehk siis mitte absoluutne, ei toimu mingi ideaalse mudeli ülevõtvaid, ta kuidagi asetub ikkagi meie reaalsusse, eks see reaalsus, mida te kirjeldate siin altpoolt võttes Noh, tal on ka omad, mingi, tal on selgelt, ta on kusagilt pärit, eks tal on oma ajalugu ja tal on omad sellised olemistingimused, mis on, mis siis põhimõtteliselt, millega siis sellel ütleme, universaalsel poolel on vaja, nüüd siis nagu, nagu ma ütlesin, kohane, tema, demokraatia muutub teatud mõttes Eesti demokraatiaks ja nii edasi ja siis ma teid kuulates tabasin ennast mõttelt, et see esimene mudel, mida te kirjeldasite partei tuumiku ja tagatoamudel, on tegelikult bolševistliku mudel. Absoluutselt. See on see, mida tegi lenin, eks, see on see, mida tegid, mitte ainult n tegelikult tal on ka ajaloos mingisuguseid varasemaid nagu pretsedente. Aga ta lähtub eeldusest, et tõelus või tõde või mis iganes on, on äratuntav vähestele valitutele ja siis nende rohkem või vähem püha kohuseks on hoolitseda siis selle eest, et elu oleks siis vastavalt kohaldatud sellele tõele ja nii ta siis võib-olla on ka Eestisse sattunud läbi sellesama Nõukogude Liidu kompartei kogemuse, eks, tagatubade printsiip. Samas, ma arvan, et ta on kuidagi nagu kokku haakunud sellise üldise konsensusliku võib-olla fooniga, mis Eestis tundub olevat, kui siin on jälle see on väga pikk teema, aga ma arengu lugeda Masingut ja vaadata ka näiteks laulupidude traditsiooni ja minna tagasi Läti Henriku juurde ja see Raikküla kohtumised ja üldse tundub, et meil ei ole olnud sellist väga hierarhiseeritud kihistumist ja seetõttu noh, eriti varasematel aegadel, kui poliitiline kommunikatsioon on toimunud, teistpidi siis selline konsensus ümin, on olnud ehk see peamine legitiiviseerimise mehhanism meil ja sellistes oludes sinna peale kasvatada või sinna istutada. Mingi bolševistliku mudel on minu arvates noh, nagu see, see, see pookina võib päris toimida selles mõttes, et ta, ta kindlasti ei sure ära ja see on võib-olla ka osaliselt see, mida me siis täna näeme, eks siin on jällegi mõtles nagu veidikene nüüd abstraktsuse, tõmmates koomale, eks meil on siin tegemist täna poliitikutega, kes Eestit juhivad, kes on Eesti absoluutses tipus, kes olid varasemas ühes varasemas süsteemis, mis eelnes demokraatiale, eks sellised teise järgu tegijad naljakalt samamoodi nagu Lenin kunagi oli, aga mis ei ole tingimata bolševistliku kommunistlik paralleel. Tšingis-khaan oli võimu saades juba keskeas, sisuliselt eks kogu lihtsalt asjaolud muutusid ja see, mis tal oli, muutusiaskub väärtuslikuks realiseeritavaks ja sama on juhtunud tegelikult Siim Kallase ja Edgar Savisaare Andrus Ansipiga. Eks teise järgu meestest said esimese järgu mehed lihtsalt asjaolude muutudes. Ja see on nüüd teatud mõttes selline ajalooline või olemuslik fakt, millega ühiskond peab arvestama. Selge on see, et nad pole ju. Nad on ühiskonda edasi viinud, pole halba teinud, teks tingimata. Aga kus on probleem, on see, et nad minu arvates mingil hetkel on nad ühiskonna vaatepunktist oma oma panuse nagu ammendanud ja tuleme tagasi selle jutu alguse juurde. Kust need võtta, see mehhanism, millega nendele selgeks teha, et nad võiksid neutraalsed kõrvale astuda. Näiteks kui Siim Kallas läks Euroopa komisjoni 10 aasta eest, mul oli tunne, et see on väga hea lahendus. Ta läheb kusagile mujale, ta teeb midagi muud, teostab ennast muud moodi, Eesti saab nüüd minna edasi, eks. Nüüd läheb Eesti tagasi. Aga kui vaadata ja võtta kokku see küsimus, millest me alustasime ja siis minna võib-olla lahenduste juurde ja rääkida natukene demokraatia võimalikest arengutest, et kuidas seda siin väikeses Eestis, mille rahvaarv hakkab sind lähedale miljonile kahanema juba vähemalt 20 kuue-seitsme aasta jooksul, nii statistikaamet. Ta on avaldanud oma prognoosi, et mis siis kokkuvõtlikult võib, võib öelda, miks see vangerdus toimus. Ansip soovis saada Euroopa Komisjoni ja Siim Kallas pidi olema Euroopa komisjonis aastani 2016. Miks tema ära? Tuli Siim Kallas oleks lahkunud nagunii oktoobris, selle komisjoni mandaat saab läbi, lihtsalt ta toimus sellepärast, et ta oli võimalik, ma arvan, ta oli, ta oli midagi, mis võimaldas mõlemal maksimeerida oma noh, ütleme tulevikupotentsiaali ehk siis seda kaotamata maksimeerida olevad võimalused, kui nii võib öelda, pluss siis ühele lisandus selline rahanduslik, boonus, kui seda tal vaja on, rahaline boonuste palk tõuseb mitmekordseks, nagu ma ütlesin, eks teine siis sai tagasi Eesti poliitika selle kaelaarteri juurde. Ega ei kaotanud siis võimalust naasta suurde poliitikasse mõlemale sobis väga hästi, ma arvan ja mõlemad säilitasid sellised täiesti nagu avatud tulevikuväljavaate enda ambitsioonide osas. Ja eks ta siis ajastati selle mõttega, et mõlemal oleks siis maksimaalne kasu sellest ja see on teatud mõttes, selles on selline ratsionaalne tegevuslik loogika, mis aga kahjuks ei kattu, võib-olla noh, nende mitte kindlasti ei kattuda teiste, veel olulisemate loogikatega. Kui rääkida võimalustest, kuidas selliseid asju muuta või ära hoida või teistmoodi teha, siis loomulikult valimised. On üks vastus sellele ja see on ka vastus, mida on pakutud kõrgemalt poolt ja see on selline riigilahendus. Ja kahtlemata see on midagi, millega on raske vaielda, aga vaadates jällegi seda struktuurilist nagu konteksti, milles valimised toimuvad vaadates seda, kuidas on seda konteksti üritatud siis kohandada või kaasajastada, siis noh, see on pehmelt öeldes huumor, mis selline must poliitiline huumor, mis toimub esimesel aprillil? Kehtestatakse meil muudatused erakonnaseadusse, mis võimaldavad siis erakonda luua 1000 asemel 500-l inimesel ja siis rahastus väikestele parteidele kergelt kasvab, aga kogu süsteem on endiselt sama. Järelikult seda süsteemi. No ei ole siin nagu valikut, järeldus peab olema, et seda süsteemi hoitakse teatud parameetrites mingi tahtega, eks. Teie olite Ahto Lobjakas üks harta autoritest ja nüüd vaatate seda kogukuovaadis saade, tuletan meelde, algas selle teemaga, kas harta pandi nii-öelda jääkeldrisse, külmutati ära sotsiaalne ja ühiskondlik alge lihtsalt niimodi maandati teatavate protsesside kaudu või, või mitte, et noh, siin on, käis Indrek Tarand ja ka Priit Hõbemägi, kes mõlemad olid seisukohal, et see tõesti maandati ära. Ja noh, tänapäeval seda olukorda vaadates tõepoolest siis esimese aprilli olukord siis võib tõesti öelda, et see on, see on maandatud, eks ju. Mis tundega te seda harta algatust vaatate sellisel omaenda autoripositsioonil? Harta oli midagi, mis on oma aja ära elanud. Kahjuks ja sinna pole midagi parata ja vaatame neid manifestid proliferatsiooni või, või ma ei, ütlen, et ei taha halvasti öelda ühegi manifesti kohta, aga sellega on nagu iga sellise kivi viskamisega mingisugused tiiki, et need lained üha kahanevad, eks. Ja nende lainete sisu võib olla väga väärt ja kõrgelennuline, aga aga, aga, aga nende atraktsioon või tõmme avalikkuse jaoks järjest väheneb. Eks. Aga siin mõju vähenebki. Aga siin võib ikkagi lugeda väga selgelt esile erinevaid nii-öelda agent, et sõna selle, selle sõna ladinakeelses tähenduses tegureid, tegijaid mis aitasid kaasa sellisele vedru maha keeramisele. Üks nendest kogu Eesti aparatuur tasandas alates presidendist lõpetades riigikoguga. Teisalt sellised arvamusfestival näiteks ka Sorose fond, mis Armous, festivalid, Ta toetas ja nii edasi. Kogu selline väga lai spekter demokraatia masinavärgist laiutas oma tiibu ja võttis kanapojad enda alla ja, ja palun väga, see nad praegu hauduvad kuskil. Täpselt võib-olla tagasivaates harta kõige suurem ebaõnnestumine, kõige ohtlikum tegelikult harta järel ongi olnud see, et ta on andnud sellele süsteemile nüüd kogemuse. Kuidas, kuidas selline elektrooniline tõuge absorbeerida, kuidas paremini nüüd moderniseerida neid poliitilisi hooneid, mis asuvad sellel pinnasel, eks kus korra toimus selline maavärin ja kui tuleb järgmine maavärin, siis need siis need hooned enam nii palju ei värise ja selle maavärina võimaluse teatud mõttes harta või harta kordumise võimaluse, see harta ise on need ära võtnud ja sellest on kahju. Seda polnud võimalik muidugi ette näha. Ja ma tunnistan nendegi idealismi seal jääkeldris arvates, et meil on nüüd president, et patrooniks ja ja kõik saab juhtuma ja nüüd viimased presidendi kõnet kuulates siin, iseseisvuspäeval. Me kõik kuulsime sama, ekspresident pani peale sellele asjale need lõpliku pitseri, öeldes, et see kõik on nüüd saavutanud saavutanud enda potentsiaali tulemuse. Kvintessents jah, täpselt on tema olemas on, et kuidagi mingi täiuslikkuse või täitmise saavutanud, eks. Aga tulles nüüd tagasi sellest nostalgiast, kui oleks, kui minul oleks midagi siin nagu teha või midagi pakkuda, siis ma oleksin nõus väga nendega kes pakuvad väga praktilist või väga praktilist tüüpi ravimeid sellesse asja ja selge on see, et Eesti poliitiline süsteem ei muutu ega ei tohigi muutuda. Demokraatia. Meil valitseb, küsimus on selle demokraatia. Kui nii võib öelda, siis ravimiseks ja see meede, mida ma, või need meetmed, mida ma nagu pean silmas, praegu oleksid kõikvõimalikud ettevõtmised ja sammud selleks, et partei demokraatia toimiks, ehk siis sisevalimised avalikud valimissealt minu pärast tehku nad elektrooniliselt mingisugune kuna tegemist on ju mittetulundusühingutega, nagu parteid ise rõhutavad, kes saavad riigilt raha riigikontroll rahandusele nende raha raha poole ja nii edasi sundida jällegi selline stabilisaator peale neile ja siis loota, et mingi aja möödudesse asi saab neile nagu loomuomaseks, eks mingeid muid lahendusi ma siin ausalt öeldes ei näe enam uute parteide tulemine, noh, see läheb sealsamas harta harta järellainetuse konteksti, et nad lihtsalt nad lihtsalt ei ole tõusjad. Kui küsida, et kuidas te suhtute uutesse parteidesse, Kristiina Ojulandi teemat natukene Anvar Samostiga üle-eelmises saates rääkisime, et tundub, et Kristiina Ojuland on nüüd ennast no 99 nii öelda terava tipu vastu ained korralikult vigastanud. Et siin ei ole kahjuks parata, aga see jällegi ma ei taha kedagi kritiseerida otseselt, aga need uued parteid proovivad ennast sättida väga suurtesse saabastesse ja proovivad nagu selga erinevaid selliseid uhkeid mantleid ja rõivaid, aga aga, aga, aga see ei muuda nende sisu ega olemust, nad on nishinähtused, ei ole ühtegi neist, ma arvan, kes ületakse järgmistel riigikogu valimistel valimiskünnise ja kui need ületaks, oleks ka hea, võib-olla mitte selles mõttes, et, et midagi siis muutuks süsteemis, aga noh, nagu oleks hea olnud roheliste sissesaamine viimastel valimistel. Sellest on kirjutanud pikalt ja hästi, Juhan Kivirähk, kuidas oleks muutunud poliitilist dünaamikat parlamendis, eks selles mõttes ma loodan, et keegi saaks sisse, aga mingit valget hobust süsteemi muutmiseks neist kindlasti ei ole. Mina ei nõustu võib-olla teie skeptitsismi, et mulle tundub, et uute parteide loomine või uute ühiskondlike, ka vabakondlike nähtuste esilekerkimine Eesti vabariigis oleks just nimelt süsteemile endale väga vajalik selle süsteemi enda muutmisele väga vajalik. Et kui rääkida, et kui rääkida nii-öelda juba fataalselt sellest, et see on ka muuseas üks Eesti poliitilise diskursuse äärmised, huvid, osa sile teda, fatalism. Küsimus sellest, et kui ma annan oma hääled valele parteile, mis ei saa riigikokku, siis need hääled lähevad hukka. See on üks retooriline selline saavutus mille peale võiks tegelikult aplodeerida, kui oleks kuskil võimu erakonnas. Tõepoolest, hääled lähevad hukka, kui need ei tule minule. Et, et kuidas me saame demokraatias üldse sellist mõistet kasutada, eks ju. Et hääled lähevad, hukk ka hääled lähevad sinna, kuhu nad lähevad, eks ju, ja kui need ei anta nendele inimestele siis nendele parteidele, siis miks need parteid siis üldse nii-öelda välja on tulnud? Mis meil üldse demokraatlik süsteem siis on, eks ju, kui kellegi hääl, ükskõik kuhu ta suundub, läheb hukka. Et see retoorika on, on nagu tohutu problemaatiline minu jaoks. Aga mida ma tahtsin öelda, on see, et, et just nimelt me peaksime võib-olla nägema nendes uutes moodustistes ka noh, vähemalt üritada nägema just, et nad tulevad seda, seda poliitilist süsteemi natukenegi muutma, et see kodanikualgatus, et see poliitika ei ole ainult nii-öelda mingisuguse huvid, jovi levi, ehk siis soome keeles Hubu, Tubuja, Lubu, Aquanka, vennapoegade nii-öelda kolme või nelja partei, selline dialektiline, teineteisele ära panemine, eks ju, millest kõik saavad kasu loomulikult. Et sinna võib tulla uusi muutujaid sisse, see oleks, ma arvan, selle nägemine oleks väga-väga vajalik. Ja ei, ma ei vaidlen mina, ma tahtsin öelda seda, et harta ei ole parteistetav, sellest tuleks aru saada, ma arvan, ja selles mõttes noh, nende ideaalide, selline selektiivne kasutamine parteide tasandil. Ma lihtsalt arvan, et on kategooriaviga. Aga seda, et parteisid oleks rohkem vaja, seda ma nagu ma ütlesin, seda ma ei eita, ma arvan, et see on õige. Aga meil tuleb lihtsalt võib-olla aru saada ka teatud mõttes sellest loogikast, millele on rajatud meie demokraatia, sellest loogikast, millele ta võiks olla rajatud, eks ta on rajatud selgelt sellele, et parteisüsteem oleks stabiilne, võimalikult vähe parteisid, lihtne otsustada, lihtne koalitsiooni moodustada. Ja see on, see on nüüd koht, kus suveräänsus lõikub demokraatliku printsiibiga, suveräänsus on Eesti jaoks midagi, mis on ikkagi väliselt defineeritud, eks me ei ole piisavalt tugevad, et ise lihtsalt noh, nagu ütleme kui host soo kirjutab rahva tahtest, Prantsusmaa on suur riik, tal ei ole vaja mõelda eriti mis juhtub väljas pooleks. Prantsusmaa on piisavalt suur, et iseennast stabiilsena hoida. Eesti peab mõtlema sellele, mis juhtub väljaspool, eks, see on nüüd üks selline koht, kus tekistakse demokraatia pealt ära midagi parata, sinna ei ole, aga nii ta on. Aga meil oleks rohkem parteisid, siis oleks võimalik teatud mõttes seda stabiilsust ohverdades, ma arvan, saavutada olukord, kus poliitiliste ideede võitlus ja konkurents oleks selgem, ausam, mõttekam, edasiviiva ja mulle meeldib hirmsasti see taani Burgeni või võimu kantsi seeria, kus kirjeldatakse süsteemi, kus on kaheksa parteid ja kus on igasugust sellist vilingentiiling ehk, sest noh, lehmakauplemist, eks, aga kus vähemalt ideed on seda selgemalt esil, et, et need on seal on, need on see, millele võideldakse. Hääli saab ju ainult korralikust demokraatiast saab häälike ideega, eks. Mitte kivistunud kivistunud Tiinale tagumisega minust paremat meest ei ole. Ahto Lobjakas, mida te harta autorina ütlete valimisseaduse kohta, et milline on teie nägemus üldse ideaalsest valimisseadus. Sest esiteks, hartale oli muidugi autoreid palju rohkem, eks, ja loomulikult valimisseaduse, ma ei ole päris kindel, mida te mõtlete sellel valimisseadus minu arvates ei ole otseselt probleem Eestis. Te mõtlete erakonnaseadust, erakonnaseadust, ta erakonnaseadus peaks lähtuma nendest printsiipidest, mis selles hartas kirjas olid need, mis tulite jääkeldrist välja. Ehk siis minu jaoks esimene printsiip üldse, kui ma vaatan demokraatia arengut ja vaatame bluusilikult või poliitilise liberaalina on avatus avalikus ava avatud debatis tabatud järelvalve avatute legitiimne õigustus legitimatsioon, eks, avatuse printsiip. Peaks sinna sisse tulema ja selles mõttes on isegi olulisem veel kord parteide number parteide Arveks. Parteide tegevus tuleb allutada teatud reeglitele, mis on jõustatavad. Ahto Lobjakas, ma tänan, et saite tulla siia kuvadise stuudiosse ja vähemalt minu jaoks oli see väga huvitav mõttevahetus teiega Eesti poliitilise eliidi viimaste suundumuste üle eelkõige siis Kallase, Ansipi vahetuse üle. Paljud teemad jäid veel puudutamata. Ta, mida oleksin tahtnud puudutada, aga nagu ikka, eks võib-olla aeg annab arutust ja tulevik toob ka midagi veel kaasa. Zuzu tänu, Ahto lobjakas ja tänan teid kuulamast, head kuulajad. See oli tänane quo vadis ja mina olen saatejuht Markus Järvi.