Tere hommikust, head kuulajad. Mina olen toimetaja Anne promic käes on nädalavahetus ja ühtlasi aeg meenutada, mida silmapaistvat tõi meile möödunud vabariigi sünnipäeva nädal. Näiteks Matti Reimanni-le jääb sellest kindlasti meelde Kalle Randalu selt Helena Tulve kammerooperimuusikat hindab aga lavastuses veidi, kahtleb Kerri Kotta ning Risto Joosti lauldud eesti rahvalaulu. Inglise renessansi põimikut harutab klavessiinimängija Imbi Tarum. Sellest, mida põnevat on toimumas eestivälises muusikamaailmas teeb juttu nelevaste infelt. Tõnu Kaljuste visatud kinnas meie üleriigilise ajakirjanduse suunas jääb aga õhku rippuma. Kutsusin stuudiosse kõikide väljaannete muusikatoimetajaid, et küsida, miks jääb klassikaline muusika üha enam meie meedia huviorbiidist välja. Inimesed reisivad tänapäeval teatavasti hulgakaupa ja suurtel kiirustel ja näevad, et nii Financial Times'is, Helsingin Sanomate, siis kui ka Guardianis ehk enamikus kvaliteetlehtedes üle maailma ilmuvad endiselt regulaarselt muusika, arvustused. Osaliselt Eesti kultuuriinimeste geograafilise aktiivsuse, aga ka kevadiselt kehva tervise tõttu. Too kuivas kokku ka meie vestlusring. Aga mitte ainult. Päevalehe muusikatoimetaja Mart Niinest arvates on selline küsimuste püstitus lausa mõttetu. Võib-olla on tal õigus? Tõnu Kaljuste on selle kohta oma arvamus, nagu ka meediaasjatundja Tiit Hennoste sülgaja, aga kõigepealt räägime muusikast endast. Pianist Kalle Randalu on plaanis salvestada kõik Mozarti klaverikontserdid. Eelmisel reedel, 21. veebruaril esines Randalu Estonia kontserdisaalis ERSO juhatas maestro Neeme Järvi. Publiku seas oli ka pianist Matti Reimann. Kui te nüüd selle kontserte peale tagasi mõtlete, et missugune teevad kõigepealt meelde, tuleb sellest kavast. No ikka terve kontsert tuleb meelde. Et vahel on suguseid, kontserte, mis läheb kogu täiega meelest ära, et hea on terve rida, et me ei lähe meelest ära, eks ole. Näiteks niisugune on see läinud kontsert siis eelmisel nädalal, kus Kalle Randalu mängis siis Mozarti, C-duur, klaverikontserti, Neeme Järvi juhatuses ERSO ja kavas oli siis veel Mozartist nali, siis reegel variatsioonid moodsate teemale. Alustaks selle Mozarti klaverikontserdis siis Kalle Randalu, mäng on ikka hea kuulata, see on niisugune mäng, mida võib nimetada, et ta nagu ise jääb tahaplaanile ja muusika tõuseb nagu esile. Ja Neeme Järvi, kas see koostöö juba sissejuhatuses orkestrile oli noh, nagu märgata orkester teeb niukseid väikseid vabadusi või, ja sedasama tegi ka Kalle, nii et see muutus niukseks väikeseks kas võistluseks või inspiratsiooni andmiseks. Ja see käib ju asja juurde, et kasin bee tungi on öelnud, et kui tuleb uus materjal, siis tuleb seda kuidagi kui anda kasvõi väikese tempo muutusega või ja Kalle Randalu selle koha pealt on ikka ikka kohe väga naudid, kui jälgida tema mõtet ja siis tulebki välja see tema mäng ja arusaam sellest Mozarti muusikast. Nii et ma arvan küll, et Mozart jääb meelde. Nii, mis puutub sellesse reegeri variatsioonides moodsat teemal. Naas sellest loost on olemas kaks variant kahele klaverile ja orkestrile ja mõlemat iseloomustab nagu üks asi, tohutud nootide kuhilad, mis seal on muusikaline materjal ära õppida, on ikka tõsine pingut. Ja samal ajal siis moodsalt Teemalaadur klaverisonaadi, sest seda ju Kalle Randalu mängis lisapalaks selle teema siis tuli, see orkestrisse on nii lihtne, et nägin loomulikumat asja, siis hakkab peale päädib siis selle fantastilise Foogaga, noh, reegel oli üldse noh, niukene üks suurim polüfoonia tund ja omal ajal mida paremini seda kontrapunkt, seda asja tunned, seda suuremat muusikalised võimalused tekivad. Ja mis puutub nüüd siis orkestrisse, siis oli kuulda, et seal prooviaega nagu jätkus orkestrantide käest ja igal juhul üks mitte muusikast inimene ütles ka, et kuuled viiulit seal kõrgel registrile. Nii ilusti kuulnud, et helisevad ja puhtad ja terve see kontsert tervikuna oli väga kõrgel tasemel ja igal juhul minul on küll niisugune mulje, et ERSO pärast seda Ameerika turneed on kuidagimoodi sisemisel, mingisugune tunnetus, on tekkinud niisugune ränk reis, mis päädis siis selle tipulisesse Avery Fisher, hooli kontsert, kavas oli veel see Mozart seos, noh, kuidas siis täpne eestikeelne nimetus on nali või et jälle ikka sama küsimus, mida Mozart peab silmas, kui ta ütleb nali või kui Mozart ütleb fantaasia, see peab meid panema nagu tõsiselt mõtlema, et kelle üle siin näete siis kas naerdakse või et äkki oleme meie või on tema mingisugused muusikalid ettevõtmised, mille üle ta naerab, seal on palju soolasid, mis lähevad siis metsa, nii et selle üle nagu vaieldakse, mille hele seal see naer käib. Ja tulles veel Kalle Randalu, Neeme Järvi, noh, nihukeste tohutute kogemuste najal. Et kuidas siis nii-öelda selle helilooja teksti suhtuda, eks ole, ja ikka ikka sealtkandist, et need helile märkused klaverile see helilooja ju ei viitsinud kirjutada moodsalt peet on samuti sellepärast, et nad ise mängisid, aga nende niux soovid võib saada kätte kvartettidest, sellepärast seal mängisid teised ja sealt saab neid suundi endale mõtlemiseks ja siis tuleme meie, et mis ma selle asjaga peale hakkama. Kalle Randalu kontserdist rääkis Matti Reimann. Eelmisel reedel ja laupäeval etendus Kadrioru lossis Helena Tulve kammerooper skeeringsoudaak, lavastas Reeda Toots, dirigeerisid Veronika portsemalt, mõtiskleb muusikateoreetik kriitik Kerri Kotta. Helena Tulve teose näol ei ole tegemist siis sellise ooperiga traditsioonilises mõttes sest lugu, mida sa esitad, ei leia aset konkreetse narratiivi, noh see pole antud, võib olla läbi mingi konkreetse tegevuse rääkida siin üldse mingisugusest loost, siis noh, minu meelest on see rohkem nagu kulgemine seal ei olegi väga konkreetsete alguste lõpp puhub ja kui küsida, et miks on siis kirjutatud just sellise pikkusega ooper, siis võimalik vastus sellele küsimusele oleks, et et see on ehk just mingisugune piisav aeg, mille jooksul sus kuulaja ja vaataja hakkab tajuma seda rütmi ja seda ja iseloomuliku atmosfääri. Mis vist ongi selle päri kõige olulisem nagu sõnum ja kõik need ooperipildid või, või alaosad või, või kuidas neid nimetada on siis tegelikult jah, seda kulgemist siis nagu Ardikuleerivad sellised punktid nad ei ole mitte mingisugused konkreetsed punktid mingisuguses narratiivis, vaid pigem just need punktid, mis nagu proovivad katsuda või testida seda kulgemist siis erinevatest aspektidest. Erinevalt poolt Helena Tulve muusika kohta on öeldud, et, et see ei seisa nagu kunagi paigal, et kui seda kuidagi iseloomustada, siis eelkõige iseloomustab seda just nagu muutuvus või teisenevus. Et on tegelikult väga sageli raske öelda, kas see, mida ma kuulen, on need mingis mõttes algus või on see mingis mõttes lõpp või on seal mingis mõttes keskpaik või et kassid hakkas nüüd midagi uut või on see pigem nagu eelneva jätk see tähendab, kõik, see on seal niivõrd orgaaniline, niivõrd pidevas sellises nagu üle minevas seisundis. Lavastaja oli siis lahendanud selle päris omal viisil samuti üsna minimalistlik kult üsna lauljaid kui artiste arvestavalt ja mulle tundub, et lavastus nagu päris ei haakunud sedalaadi rütmiga, nagu see minu arvates on olemas. Helena muusikas ma pean silmas seda, et lavastaja sageli ehitas siis nii-öelda üles nagu erinevaid konfiguratsioone nendest tegelastest, et sageli suur osa tegelastest, kes muuseas olid jah, kõik naised siin. Et sageli olid nad suuresti kõik laval, liikusid seal vahetasid asukohta, mõnikord moodustasid ka teatavaid selliseid geomeetrilise mat laadi ansambleid visuaalses mõttes, kas aga võibolla mind natukene häiris teatava argisus, kuidas sinna lavale tuldi, kuidas üks või teine konfiguratsioon moodustati. Ja siis kuidas sellest konfiguratsioonist nii-öelda jälle välja mindi ja kuidas moodustati midagi muud, et see kuidagi hakkas mõjuma mehaaniliselt. Ja teine moment on võib-olla see, et hakkas just nimelt mõjuma nagu staatiliselt moodustati mingisugune pilt ja siis nagu sellesse jäädi. Mulle tundus, et siin oleks võinud olla ka just mingi pidev liikumine, aga just nimelt teatav sedalaadi liikumine nagu son Helena muusikas selline aeglaselt muutma tuv aeglaselt teiseneb. Kui tegelased näiteks liiguvad üksteises suunas, et Reeda kreeni lavastuses tegid nad seitse sekundit näiteks seda, aga mul oleks tundunud, et see oleks andnud palju pingestatuma ja parem olukorra, kui nad oleksid teinud seda näiteks kolm minut, et see tähendab, et, et need mingisugused eesmärgid, mida lavastaja justkui sooviks noh, visuaalses plaanis võib-olla nagu saavutada. Et neid ei oleks saavutatud nii ruttu ja, ja kuidagi nii pingevabalt ja kuidagi nii enesestmõistetavalt. Muidugi teisest küljest võib-olla ma ka siin mõnel hetkel nagu ei taibanud ära, mida tegelikult tahetakse teha. Helena seda ise ka kavalehel viidanud, et sellel tükil selline kaudne seos jaapani noodiaatriga on. On väga võimalik muidugi, et lavastaja seetõttu teadlikult vält siis sellist väga ranget rituaal, sest teatavasti eks ole, no teater on selline koreograafiline teater Jaapanis kus sageli osatäitjad kannavad maske, kus sageli liigutused on ritualiseeritud, ta on üsna selline range, väga kõrge või suure nagu tinglikus astmega. Ja tegelikult ju Helena Tulve on ise öelnud, et ta seda tükki soovis teha mõneti nagu vastandina, kui no-teatris mängivad ainult mehed, nad mängivad ka naiste rolle seal. Et siis siin oleksid nagu ainult naised ja on väga võimalik, et sellise rituaalsuse vältimine oli see nagu teadlik tahetigi teha midagi väga kodust midagi väga argist, midagi väga loomulikku. Nii et võib öelda, et see lavastus nagu heas mõttes käivitas minust natuke nagu pedagoogi maa. Nägin palju mitmesuguseid võimalusi, mis võib-olla oleks võinud olla nagu realiseeritud või tehtud sellises ruumis, nagu sa muusika sinna ette kirjutas. Ja, ja natukene veel, mis minu jaoks, nagu seda muusikapinget just nimele lavastuses maha võttis, oli see, tundus, et lavastaja ei olnud haaranud artiste. Lõplikult on tunda mõnikord kui artistil, kuidas seda väljendada natuke nagu, nagu tekib nagu vaba aega laval, tal ei ole midagi teha. Ma arvan, et kõik pilgud, naeratused artistide vahel ei olnud need, mida lavastused kirjutas ja see jättis jällegi võib-olla kohati mulje, et kas inimene on pisut nagu sellest asjast eemal. Jällegi siin oli minu jaoks teatav vastuolu Helena muusikaga, mis ju teatavasti selgelt fokusseerib meie tähelepanu kogu aeg ühele või maksimaalselt mingile kahele kujundile, et ta kindlasti ei ole selline pole fooneline ideede paljusus, vaid, vaid just nimelt seal mingi keskne telg. Ja sageli, kui sinna midagi lisandub, siis lisandub kuidagi pigem hetero fooneliselt mingisuguse sellise Athena või kommentaarina sinna juurde ka, et alati on olemas keskne telg muusikalise teostuse koha pealt. Mulje jäi küll, tegemist oli väga kõrgetasemelise teostusega. Tõesti, kõik vokaalpartiid olid väga hästi professionaalselt lauldud. Haruldaselt hea balanss oli natuke, võib-olla mängib kaasa see konkreetse koha Kadrioru lossi saali akustika, mis oli sellise väikse ansambli ja siis selliste üsna sirgete nagu vokaalhäälte jaoks selline väga sobiv, et ta tegelikult sulatas tämbrid päris hästi kokku muusikas, nagu seda pingestatust oli rohkem minu meelest kui lavastuses ja sellist kontsentratsiooni samuti instrumentaalne vokaalne pool said väga hästi kokku. Samuti oli õigustatud, minu arvates Bilde paigutus seal laval, tähendab võib-olla sellest oleks pidanud alustama, et lavastuslikult oli siis kogu asi lahendatud nõnda, et, et kahele poole külgedele paigutatud siis pillid ja solistid liikusid siis keskel või ka pillide taga või siis ka liikusid mõnikord saalis publiku seas ja olid ka publiku taga. Aga kõik see andis jah, muusikalises mõttes üsna õhulise ja, ja diferentseeritud tulemuse tämbrite mõttes. Helena Tulve kammerooperis it's getting, so taak, rääkis. Nädala eest laupäeval-Aga laulis Risto Joost kooskamber solistidega inglise vanamuusikat ja eesti vaimulik rahvaviiside töötlusi kontserdil Mustpeade majas, kes klavessiinimängija, Imbi Tarum See on ju ka umbes sama ajastu ruum. Muusika võis olla natukene varasem, akustiliselt ideaalselt sobis ja ruum oli veel hästi kujundatud, et publik oli tõstetud niisuguste aluste või platvormidega kõrgemale, nii et tekkis väike amfiteater publikule ja kõik said hästi kuulda, näha. Ja oli kasutatud just ka ristipidi või teistpidi seda asetust. Laiupidi. Saal oli pime, pandi põlema mõned küünlad ja õhkkond, kui kontsert algas, oli tõeliselt renessansipalee tunne. Võib-olla ainult, mis muutis, oli hulk juhtmeid, mis siiski valgustasid puldi lampe, mida siis ükshaaval süüdati ja see esimene kõlapilt oli tõesti väga mõjuv. Algas lautoga, siis hakkasid lisanduma, ei ole ta ka hambad, siis Konsardina tuli see heli, et on olemas üks maal, kus tumedates riietustest seitse Viola da gambamängijat ühise rivis mängivad. Mul ei tule selle kunstniku nimi meelde, aga täpselt tekkis analoogiline pilt. Sellised tõsised mehed mängivad, ei ole ta kambat ja algus oli tõesti vägev, nii et sealt läks kontsert lahti. Kavas oli ju väga huvitav, see vaheldus, kasutati eesti vaimulikke rahvalaule vaheldumisi inglise renessansslaulude ja pillilugude vahel, nii et see oli üks leid, mis mõjus väga hästi, peab ütlema. Ja see eesti vaimulik rahvalaul muutus ka nagu renessansi likuks tänu nende vioola ta kambade konsordi seadet telemis sinna kasutatud oli. Ja huvitav, need ornamendid, mis eesti vaimulikus rahvalaulus ka on olemas, need mainisid ka kuidagi mitte päris barokselt, aga noh, ütleme, et Caboroki Vornamenteeritakse kaanistataksed, mingi analoogia oli sealtki täiesti olemas. Huvitav oli üksinda lauldud anonüümne kuningas Henry, mille esitas siis Risto täiesti üksinda, see eristus lihtsalt oma kõla poolest väga selgelt ja ta laulis väga kandvalt kantiliinselt, et võib-olla isegi selle inglise muusikalaulmisel oleks mõnikord tahtnud sellist intiimsemat lähenemist mitte alati suure kantilinse ja täiskülalise häälega, vaid veel niisuguseid sõna nüansse ja aga põhimõtteliselt oli sellega kenasti lauldud. Viola da gamba dele oli antud väga suur osa, neil olid sellised pikemad tsüklid kohe, kus nad mängisid kolm tantsule järjest kas siis Kaljardid või Pavaanid või muud niisugused polüfoonilise teosed. Ja see asetas nende õlgadele ka muidugi päris raske ülesande, et ega kõik nad ei ole nii väga kogenud selle pillimängijad ja eks seal mõndagi ka juhtusse, mida võiksid kuulda, aga tegelikult see üldmuljet absoluutselt ei häirinud. Võib-olla oleks mõne niisuguse pikema lõigu isegi välja jätnud kava terviklikkuse ja pikkuse huvides. Aga jah, nad olid tegelikult nagu kaks omaette poolust, mis ilusasti sulandusid, aga vahel ka eraldusid ja mis veel, tahan öelda. Mulle väga meeldis lauto Roberts taak. Et ma tõesti sain nautida seda lauto heli, ta oli nii solistina kui ka vahel ainult vokaaliga koos. Ja kui muidu suurvormides on alati probleem, et lauto JOIK osta. Ma tahaks eraldi mikrofon ja siis ta võib olla lingistusel, natuke kostab. Aga siinses programmis oli ta täiesti võrdväärne tegelane, solist ja seda kaunist heli oli võimalik nautida. Kuidas publik vastu võttis? Väga, väga hästi ja soojalt kõigil oli ega ülendatud meeleolu. Aga alguses tõesti kuulsin siit ja sealt, mis pillid need on, et ega väga harilik ei ole, et me kuuleme siin vioolat Ta kambade niisugust suurt võimast kontserti, et see oli ikka eriline. Nii arvas Imbi Tarum kamber solistide kontserdist möödunut. Nüüd aga kuulame, mis on vahepeal juhtunud väljaspool Eestit ja sellest räägib meile nelevaste infelt. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Helilooja Steve Reich pälvis 2013. aasta PVA fondi preemia. Žürii tõstis esile raissi kui pikaaegset panustajad kaasaegse muusika tee rajamisse. Rice on oma loomingus edendanud dialoogi kõrgkultuuri ja põhivoolukultuuri ning lääneliku moodsa maailma ja väljastpoolt Euroopat pärinevate traditsioonide vahel. Ja selle abil on ta saavutanud kombinatsiooni kas iie lihtsast, samuti Tiidestis fondide esile Richi oskust kõnetada väga erinevat publikut. Madridis asuv Peebeeveeaa fond edendab, rahastab ja levitab teaduslikke uuringuid ja kunstilist loomingut kindlas usus, et teadus-kultuuri- ja teadmised kombineerituna on helgema tuleviku pandiks. Fond annab auhindu kaheksas kategoorias, millest ainult üks on muusikaga seotud. Muusikaajakirjanik Ivan huvitaga tõstatas küsimuse, et miks ei saa heliloojad auhindu siis vot seda ehk kõige enam vajavad. Loetleb üles mitmeid auhinna saajaid, nende seas ka hiljuti preemia saanud siiv Richi, kes lisaks viimastele tunnustustele on saanud ka näiteks sellised suuremad auhinnad nagu Polar Music fris ja premium Imperial. Samuti meenutab ajakirjanik, et aastaid tagasi said ka kuulsuse tippu jõudnud heliloojad Church. Ligeti jääb hierbulees vaheldumisi suuri muusikapreemiaid leiab auhindade jagajad. Võiksid mõelda sellele, et võib-olla annaks palju parema tulemuse mõne andeka ja vähem tuntud helilooja toetamine sest paljud neist hiljem, suurte auhindadega pärjatud staaridest alustasid oma muusikuteed. Rass kitsikuses. Võib nimetada ka juhuseid, kus nii mõnigi teos on rahapuudusel hoopis loomata jäänud. Loomulikult on olemas fonde, kes toetavad ka noori talente aga võrreldes selle rahahulgaga, millega nimekaid heliloojaid pärjatakse, on need summad väga väikesed. Londonis suri 110 aastasena tunnustatud pianist ja muusikaõpetaja Alice Hertz Sommer, kes oli vanim teadaolev holokausti elanud inimene. Hertz Sommer sündis 1903. aastal Prahas juudi perekonnas ja veetis kaks aastat oma elust koonduslaagris. Kuni aastani 1986 õpetas ta Jeruusalemma konservatooriumis ja pärast seda kolis Londonisse. Naise elust rääkiv lühike dokumentaalfilm leidinambresseks Music Seif Lif kandideerib tänavu Oscarile. 60 kuueaastaselt suri ka tunnustatud flamenkokitarrist Bacodellust siia. Tema isa Antonio Sánchez oli samuti kitarrist ja pakadellust siiad peeti Hispaanias kõige universaalsem maks flamenco interprediks. Šotimaal hakati naistepäeva eel välja valima kõige mõjukamaid Šotimaa naisi ning kaheksa nominendi. Sekka on sattunud ka kaks muusikut, kelleks on löökpillimängija Evelin Glenni ja noor viiuldaja Nicola Benedeti. Mõjukaimad Šotimaanaised tehakse teatavaks naistepäeval. Selles Times uuris hiljuti Ameerika dirigentide sissetulekuid 2011. aasta põhjal ja avalikustas nimekirja kaheksast kõige enam teenimast Ameerika dirigendist. Kaks dirigenti teenisid aastas rohkem kui kaks miljonit dollarit ja kuus, ülejäänud rohkem kui ühe miljoni. Esikolmikusse kuulusid Chicago sümfooniaorkestri peadirigent Riccardo Muti San Francisco sümfooniaorkestri peadirigent Michael Jackson, Thomas ja Washingtoni sümfooniaorkestri peadirigent Christoph SN Bach. Edasi olid nimekirjas Philadelphia orkestri peadirigent šarl tütoa Metropolitan Opera muusikajuht, jamslik vain, Los Angelese Filharmoonikute peadirigent Gustavo Dudamel, New Yorgi Filharmoonikute peadirigent Alan Gilbert ja Los Angelese ooperi juht James Conlon. Nüüd mõned Eestiga seotud uudised. 27. veebruaril sai Amsterdami musike paus kuulata avaldavalt eesti muusikast koosnevat kava ansambel resonantsi ja Riias. Kammerkoor esitasid oma kontserdil Arvo Pärdi teosed, Aadama itk ja kantos Benjamin Britteni mälestuseks Tõnu kõrvitsalabürindis ja Lepo Sumera Concerto perfotsi. Instrumenti. Kontserti juhatas hiljuti Grammy võitnud dirigent Tõnu Kaljuste. Sama kavaga esinetakse täna õhtul esimesel märtsil Berliini filharmoonia kammersaalis. Plaadifirma ECM on aga välja andnud Erkki-Sven Tüüri uue autoriplaadi. Plaadil kõlab dalai-laama-le pühendatud seitsmes sümfoonia, Piet taas ja klaverikontsert teoseid, esitab frankfurdi raadio sümfooniaorkester Paavo Järvi juhatusel. Sümfooniast teeb kaasa Põhja-Saksa Raadio koor klaverikontserdis, solistiks soome pianist Laura Mikola. Ja lõpetuseks uudis treilerit Schopeni sünniaastapäevaks. Täna, esimesel märtsil möödub 214 aastat Schopeni sünnist ja sel puhul toimub Varssavi filharmoonias ka kontsert, kus esineb kunagine šotaani konkursi võitja Hiina pianisti jundilt Amazon šopääninoctornid, bee muljet see mall Robert Schumanni fantaasia ja Ludwig van Beethoveni sonaadid apassionata ja kuupaiste sonaat. Täpselt sama kavaga esineb pianist jundiga sel kevadel Tallinnas Estonia kontserdisaalis 23. aprillil. Maailma muusika. Ka uudistest tegi ülevaate toimetaja nelevaste infel. Me vajame kohta suures pildis. Seepärast minu meelest on päris koomiline, kui meie dirigendid, muusikud, käivad maailmas, nad saavad oma kontsertidele arvustusi nii New York Timesis, Guardianis, Financial Times'is ja kõikides põhilehtedes ja kodumaal, kui nad esinevad iga nädal sümfooniaorkestri ees puudub kajastus. Ma arvan, et see on väga tugev märk selles. Ja kui räägitakse selle peale, et meil on siiski niivõrd äike, kuulajaskond ning klassikaraadiol kui ka ütleme sümfoonia kontserdite külastatavuse siis ma arvan, et suhtarvud on ikka samad, kes on New York Timesis võiksid ärimehed sama juttu rääkida, aga millegipärast räägi saadakse aru, et muusikakoht ja eriti sümfoonilise ja kammermuusikakoht suures ajakirjanduses on oluline. Arvab dirigent Tõnu Kaljuste. Meiega olete oma, kipuvad meedias see siiski alati nii ei ole. Kui uudiskünnist ei ületa isegi maailmas esitamise poolest teisel kohal oleva helilooja Eesti visiit siis mis on üldse veel uudis? Stuudios on kultuuriportaali peatoimetaja Valner Valme ja Postimehe muusikatoimetaja Janar ala. Konkreetselt Postimehes viimase jooksva nädala jooksul on ilmunud kolm noh, nimetame seda looks Helena Tulve, st ja, ja iga nädal on ikkagi midagi ilmunud, midagi ilmub ja ja see on väga hea, ilmub. Aga mis on ikkagi see kriteerium, mille põhjal see otsus tehakse, et kas ühest teisest asjast kirjutada üldse, et näiteks Erik Vidakre käis Eestis, et miks näiteks temast ei olnud üldse juttu kuigi võib ju eeldada, et ta peaks ületama uudisega. Ma töötasin siis aktuaalses kaameras ja ma tegin sellest loo, jah. Aga võib-olla oli asi tookord selles, et ju see sõna otsese levinud või ma ei tea, eks see mingil määral ikkagi sõltub nendest korraldajatest või mingisuguseid PR-vaheastmest ka. Ma päris täpselt ei mäleta, aga minu meelest see oli kuidagi vaikne. Kuidas üldse nendest uudistest või ütleme pressiteadetest ja sellest, mis toimub üldse sellekteerivad välja need mis jõuavad lehtedest. Toimetaja valik, aga selge on see, et kultuuriportaalis me saame yhel infot jagada märksa heldama käega, kui ma näiteks sain seda teha. Kui ma töötasin veel Postimehes. Interneti mahub palju, kuigi loomulikult me ei avalda kõike, mis toimub, selleks on ikkagi toimetajad, et valida, aga meil on Tööl kogenud kultuuriinimesed, kultuurimeedia tegijad ja ma arvan, et igaüks meist, mida ainult neli inimest meist neljast oskab otsustada, mis võiks portaalis avalduda selles mõttes ka muusikatoimetajale. Tiiu Laxile, ma jaga otseselt juhiseid, vaid eks ta ikkagi ju jälgib ise muusikaelu ja see valdkond on tema peal. Miks on võib-olla eelkajastust rohkem kui järelkajastus? See põhjus on ääretult lihtne ja selge. Eelkajastust on märksa lihtsam teha. Järelkajastus nõuab ikkagi spetsialisti saatmist koha peale ja tema hilisemat tasustamist. Eelkajastus on ühest küljest missiooni küsimus, et kui arvustust ei jõua, siis vähemalt anname inimestele teada, et sinna kontserdile tasub minna. Noh, tihti on ka, ütleme, sellel eelinfol lisame omalt poolt sellise soovituslikku, iseloomukultuuriajakirjandus peaks olema subjektiivne ühes osas. Ja nii ta on. Ütleme siis jah, et järelkajastus on, on ikkagi kõige olulisemate ja märgilisemad sündmuste osas. Ma ütlen täiesti labaselt, siin on ikkagi ka omad eelarvelised põhjus, et me ei saa saata väheseid Eesti muusikaspetsialiste igale kontserdile, et kirjutage meile sellepärast, et inimestele tuleb ikkagi maksta honorari. Jah, me jõuame selleni välja, et see kõik taandub. Rahale mitte päris, eks taandub erinevatele asjadele, ka rahale ja toimetajatele läbirääkimistele võimele midagi esitada, välja mängida, rääkida ära, et selline asi on oluline. Kõik ei lase ta aga võib-olla välja välistamise meetodil. Üldiselt jõuavad asjad need meediasse sellepärast, et PR kombinaadid on meile metsikud. Aga me teeme oma valiku ja arvustas, ilmub, kui on ikkagi äärmiselt tähtis sündmus siis ega saab järelkaja jazzkaar Eesti muusika päevad mitte klassikaga, piirdudes siis Tallinn Music Week. Ka ütleme loomulikult erinevad klassikakontserdid, kui eriti, kui juhtub siia mõni huvitav külaline. Aga kuidas teil Postimehe kultuuritoimetus on, et kas te istute kõik koos maha ja arutate, et selle muusika võtame, seda ei võta, või on need ikkagi muusikatoimetaja konkreetselt üksi otsustab? Ei üks ei otsusta ikkagi, pakub välja ja arutame läbi, et mis võiks olla. Kuidas teil on muusika arvustajate leidmisega, kas Eestis on piisavalt palju inimesi? Ei arvustajaid ei ole lihtne leida, ei ole ei Bobbyle ega klassikale inimesi võib-olla, kes muusikat kuulab, on palju, aga ka paljud neist kirjutavad suure tõenäosusega selliselt vaimustunud fännipositsioonilt selliste eemal olevat kriitiku pilku on võib-olla vähestel. Mingitel põhjan võib-olla Eesti ühiskonna väikses, et kõik on kellegi sõbrad ja ei taheta kirjutada midagi kriitilist või ei osata. Talenti ei ole ilmselt siis lihtsalt kui ei ole lihtsalt käsitööoskusi. No eks need tulevad nendega ajaga, jah. Noh, ma tean, et see probleem on ka sirbis inimeste leidmisega, kes suudaksid ennast väljendada nii, et aru saaks ikka teised, kes ei ole näiteks muusikud. Ja noh, päevalehtede puhul see ongi ilmselt kõige suurem probleem, et nii-öelda süvamuusikast keegi ju keerulisem kirjutada paljudel inimestel just sellepärast, et sa pead kirjutama sellest tekstist, sa pead kirjutama muusika mingisugustest sisemistest kvaliteetidest rohkem võrreldes Bobbyga, kus sa kirjutad jah, kultuurikontekstist, kus sa kirjutad, võib-olla mida see inimene tegi ja ühesõnaga kirjutaja jaoks pilt on elavam, võib-olla mida ta saab siis lugejale edasi anda, et selles mõttes on seda lihtsam kirjutada ja seda võib-olla siis nagu kätsim lugeda, et. Klassikalise muusika kirjutajale väga palju. Pigem on palju raskem ja, ja kui ta hakkaks üritama selliseid asju teha, siis, siis see võib kuidagi imelikult välja kukkuda. Võib-olla minu arust. Ei ole ühest küljest kirjutajate leidmisega probleemi, neid on küll ja küll ja inimesi, kes jagavad muusikast ja valdavad sõna, aga minu arust suurim vajakajäämine on just see, et paljud inimesed on muusikaspetsialistid, aga neil puudub üldine selline kultuuriteooria kontekstis. Muusikaarvustus ei ole ikkagi puhtalt tehniline muusika kirjeldamise vahend, vaid ta on kultuuriteoreetiline avaldus, kus Peaks kultuurilist teksti tundma rohkem, kui on, ütleme, noodid ja pillikäsitlus. Selles mõttes sellist üldist kultuurilist silmaringi võib-olla noh, just noortel kriitikutel jääb puudu, kuigi mina olen avastanud ise hästi palju just talendikaid, noori kirjutajaid, kui kõige lahete mina ei ole avastanud, on ise. Pakkunud kõige lahedamad Bobby kriitikud on kannatanud noored umbes mingit seitsmeteistaastaselt. Et sa pead ikkagi jah, mõtlema selle teise lugeja peale kogu aeg ja suutma nagu balansseerida seda, et niimoodi ongi, kui oleks rohkem selliseid süvamuusikast kirjutajaid, nagu on ooperis kirjutav Alvar Loog saaks asjad nagu päris head. Ja siis oleks süvamuusikat kindlasti ka rohkem päevalehtede veergudel. Et paljuski sõltub kirjutajatest, arvan ma. Kas muusikatoimetajal peaks olema endal muusikaharidus? Ei pea huvi peab küll olema, jah, ja silmaring. Aga ma arvan, et muusiku haridust Noh, samahästi võib küsida, kas tal peab olema ajakirjaniku haridus mis haridus üldse peab inimestel olema? No minul on näiteks kultuuriteoreetiku haridus ja muusikaspetsialistiks ma end ei loe, no mind nimetatakse muusikakriitikuks, sellepärast ma kirjutan plaatidest ja just moodsa muusika plaatidest ütleme siis elektroonika, selline kunstilisem popmuusika võib olla ja ma isiklikult nagu mingil juhul ei, ei roni sellele klassika kriitika lavale. Et see, see on minu jaoks valdkond, kus ma tellin teistelt tekste. Et siis klassikalisest muusikast kirjutamisel? Oleks hea, kui oleks selline taust, jah, ega ta paha ei teeks, aga ma lihtsalt mõtlesin, et ma räägin natuke poppi Kriitikutest, et aeg-ajalt nii-öelda muusikud kirtsutavalt nina võib-olla inimeste peale, kes ise ei ole muusika, et teinud, et, et minu meelest see on isegi nagu natuke vale, et ongi tore, kui ei ole teinud. Et igasugustel tegijatel, kapsa, jah, see kõrvapilt ta ei pruugi kaduda, aga see võib ikkagi minna selliseks tegija keskseks, et. Ütleme nii hea muusika ja muusikakriitika ei ole sama noh, kuigi on ju just klassikamuusika osas, on väga palju häid näiteid, kus muusikakriitika on just nimelt muusik näiteks Igor Karsnek, kaastöölise olen teda kasutanud nii Postimehes kui nüüd kultuuriportaalis ja ta on ühest küljest asja sees ja teisest küljest tal on ka kõrvalpilk, et inimene võib positsioneerida end mitmeti. Kultuurikriitika on valdkond oma, et kus on omaette proffid, mõned neist on isehakanud, aga nad ei ole sageli üldse vähem erudeeritud. Ja see käi jah niimoodi, et ma nüüd tulen saksofoni proovis ja kukun, aga ECM plaate arvustama. See võib nii olla, aga see ei ole eeldus. Klassika puhul klassika, nõiuti Stark termin vä? See tekst, sa pead lihtsalt teadma, kuidas mingit asja väljendatakse, no räägime, ei saa luua ise uut keelt, nii lihtsalt kui sa popibul saad, et sa pead mingisugust välja kujunenud reeglistikus kinni pidama. No kui meil siin on väga raske öelda, ma üritasin kirjutada Helena Tulve, see tuli hästi keerulised välja või? Ma tundsin, et ma ei suuda väljenduda niimoodi nagu peaks ja et ma lihtsalt mingitest asjadest väljenduse mõttes ei saa aru, sest et mul puuduvad selleks sõnad. Võib-olla selle veelahkme tasuks lüüa akadeemilise ja mitteakadeemilise muusika ka vahele, sellepärast et noh, mina isiklikult jällegi üsnagi protestin sellised terminid nagu popmuusika, kuhu alla käib ju suur osa maailma kõige huvitavamat muusikat ja inimkonna sellist kultuuripärandit, mis näiteks 20.-st sajandist kindlasti kaasa võtaks muusikana tihti ikkagi sõna tähendus on muidugi liiga lai ja ka selle ajal võetakse sellist kommertsliku edetabelimuusikat ja. Me võime rääkida lihtsalt massikultuurist ja mina yritan kasutada väljendeid nagu väärtmuusika, massikultuur. No aga ega massikultuur ja ei ole ka ju väärtused moodsamad. Bach Hayden, Hayden oli Poppeli looja, Beethoven, massikultuur. Ma ei ütleks, et sama asja seal on ju aastasadu olnud massikultuur. Ilmselt küsimus on kommunikatsiooni vahendised sel ajal nagu puudusid massikommunikatsioonivahend. Ma arvan, et keskmine eestlane teab kindlasti paremini Mozarti muusikat kui Robert Vaiati muusikat näiteks teab mingisugust motiivi kuskilt, eksju, no ta teab, vähemalt nime ja ta on kuulnud kindlasti Mozarti muusikat, aga ta ei pruugi olla kuulnud ei Robert vaiete nimega muusikat. Et ühest küljest, eks ole, on see ka sedapidi ohtlik, et kui kõrgkultuur hakkab end elitariseerima liialt just nimelt sellest massikultuurist. Minu arust ei tasuks seda massi niivõrd nimetada, sellepärast et ükski inimene, kes kuulab enda arust head muusikat, Ta ei positsioneeru massina ja hea muusika, kui meeldiks paljudele, siis minu arust seda parem. Et kui selline kunstlike elitariseerimine see töötab iseenda vastu, kui kõrge kultuur muutub kõrkkultuuriks, siis sellest ei ole mitte kellelegi kasu. Siiski ei saa, ei üle ümber sellest, et on olemas muusikat, millel puudub, ütleme, sügavam tähendus ei mõju ja on olemas sellist midagit, muusikat, vaid kunsti, milles on ikkagi midagi rohkemat kui lihtsalt hetkeemotsiooni mõjutamine. Nojah, kui me räägime hetkeemotsioonist, siis me peame rääkima ilmselt leedi Kaagast ja Britney persest, aga üks minu suuri lemmikuid elektroonika vallas Otepää auto EKRE see ei ole, ei massikultuur ka popmuusika, aga ta ei ole ka akate mitmega klassika. Et siin minu arust peaks täiesti eraldi vestlusringi korraldama, et Eestis need mõisted paika panna. Et kui neid kultuurinähtusi ja muusikaid on nii tohutult palju, millest me siis ikkagi peame lähtuma, et noh, kui ma nüüd vaatan lehtiliselt, et kas siis ikkagi kõikides väljaannetes on nii, et on selle inimese nägu, kes valib neid asju või? Mina püüan olla hästi demokraatlik. Aga see demokraatia tähendab seda, et tuleks nagu vastu tulla sellele, mida me arvame, et lugeja tahab lugeda või siis peame ikkagi nagu meie kultuuritoimetajad olema, need, kes annavad nii-öelda soovituse, balanss. Ütleme, ajaleht on ikkagi selline konservatiivne nähtus ja sinna on valik kahtlemata karmim juba sellepärast, et sinna ei mahu lihtsalt asjad sisse. Aga mahub, netti mahub ja sellepärast ma saangi nüüd rääkida, et kindlasti tasub inimestele anda teada asjadest ikkagi võimalikult laialt demokraatlikult soodustada inimeste skulptuuri huvi. Kui inimene läheb sinna kontserdile, siis ta saab ka ise oma järeldused teha, aga kui ta ei saa seda eelinfot ja ta ei saa minna kontserdile, siis on tal vähe sellest, kui ta loeb järelkaja asja kohta, kus ta pole käinud, nii et eelinfo olulisust ei saa kuidagi nagu alatähtsustada. Meie põhimõte on ikkagi see, et igaüks leiaks oma iva sealt kätte, selleks on aga see värskete uudiste tulp, et just nimelt pealkirjade järgi otsitakse, et noh, igaüks isegi lähe rubriikidesse sisse. Kahtlemata ja on eriti internetis osakaal eelinfo kasuks, sellepärast et kultuuriinimesed ise ju huvituvad sellest, mida teevad, ütleme, nende ringkonna inimesed ja, ja ka võib-olla kõrval. Me kõnetan kultuuriinimesi eelkõige me võib-olla pakugi nagu absoluutselt igale inimesele midagi, et selleks on teised portaalid ja ma arvan, kultuuriväljaanne iseenesest peabki olema kvaliteetväljaanne huvilisi püüda ei taha uusi tekitada ei taha, sellepärast et on ju olemas ERR portaalid, kus on spordiportaal meelelahutusportaal teadust, totaaluudised on olemas uudiste ajal omakorda majandus, noh, kõik on, eks ole, ikkagi leid tahab just nimelt valdkonna järgi, et ma ise olengi väga rõõmus, et meie saame teada puhtalt ainult kultuuriteemalisi artikleid. Samas mina mõnda aega tagasi jagasin ise Facebookis ühte teie uudist, mis rääkis sellest, kuidas MustonenFestil ühel muusika oleks tema partii täiesti segi. Et kas see oli kvaliteet, uudis või pigem ta Bloila nõudis. See on kahtlemata kvaliteetväljaande uudis, sellepärast et kultuuriajakirjandus peab olema küll sügav, aga ta peab olema ka subjektiivne, mõtestatud, kerge, kirev, värviline. Me tohik, sumbuda tõsidus ja mingitesse rangetes piirangutesse. Kultuur on värviline, lõbus ja kirev asi, et see, see ei ole midagi, nüüd, mil me paneme klaaskasti ja siis vaatame kahe meetri pealt härdusega, et seal on sees, on kultuur. Ja kuna sellele juhtisid ka tähelepanu lugupeetud muusikud, kes seal saalis istusid, siis see asi kajas muusikute enda poolt, et interaktiivsus on internetiväljaandes väga oluline, nii et me võtame tihti vastu signaale lugejatelt. Need ajad on kahjuks läbi, üheksakümnendatel vist oli ta seda, et kui sai teha lehte iseenda jaoks, mis olid, ma kujutan ette, toredad ajad. Aga, aga noh, praegu on ka tegelikult toredad ajad. Muusikaajakirjanduse üle arutasid Postimehe muusikatoimetaja Janar Ala ja ERR-i kultuuriportaali peatoimetaja Valner Valme. Meie väike vestlusring jõudis seisukohale. Muusika toimetajatel ei ole midagi klassikalise muusika vastu, aga napib leheruumi. Eelarve kägistav ja vahel pole ka häid kirjutajaid, kellel oleks piisavalt lai üldkultuuriline silmaring. Mujal maailmas aga muusikakriitika puudust ei ole. Telefonil on meediateoreetik ja kirjanduskriitik Tiit Hennoste. Mõni aeg tagasi ma lugesin ühte uurimust, uurimuse referaati õieti, mille tegid britid ja kus nad leidsid, et sellist klassikalist kultuurieliiti ei ole enam olemas, selle eliidi annab, pidasid silmas seda, kes tarbis kõrgkultuurinokka klassikalist muusikat siis ja meelelahutust viskas kõrvale. Ja soomlased testisid enda peale, et neil ka sellist ei ole ja leidsid, et on olemas neli rühma. Ühed on sellised, kes tarbivad ainult popkultuuri, tavaliselt popmuusika on see kese, siis on kõigesööjad, kellele kõlbab igasugune ja viimased kaks on vähesööjad ja mittesööjad ehk siis kes tarbivad üldse väga vähe ja väga harva. Ja minu arvates see oli küll üks asi, mis mind nagu pani palju mõtlema. Et kui me räägime muusikast, siis, kui üldse on, Eestis ma ei tea, aga kui sa üldse on selliseid, kes nii-öelda puudutavad klassikale orienteeritud, et siis selline seltskond on nagu teatud moel maailmas ära kadunud. Lehed ei ole muutnud eriti suured lehed, kellel on mahtu palju ja tegijaid palju ei ole muutnud oma suhtumist või arusaamu või kuigi minu arvates need pretensioonid, arvustajad või kirjutised on küll teatud moel muutunud noh, niisuguseks informine. Briti lehtedes mitte eriti vaata eesti lehed on selles mõttes nagu väga palju teistsugused eesti lehed on liikunud väga kiiresti edasi kogu aeg ja muutnud ennast erinevalt suurtest läänelehtedest, mis on üpris konservatiivselt ja aeglaselt tulnud kaasa erinevate asjadega, nii et see on nagu üks selline muudatus, mis meil on olemas. Teine asi on tegelikult ju puhtalt mahu küsimus, kultuur on lehtedes üleüldse väga palju mahtu kaotanud, mis minule üldse ei meeldi, aga noh, jällegi sealt tuleb ka välja see, et pannakse popkultuur ja klassikaline kultuur kokku ja seega siis ka noh, muusika on ka mingil kombel üks ja see sama sellepärast et kui on lähe mahtu, kuidas sinna panna, no siis tuleb valida, mida panna. Ja siin minu arvates noh, niisuguse klassikalise kultuuri pooled nii muusika kui ka ütleme, süvateater või kõik muud asjad, see tähendab ikkagi seda, et peavad olema ka kriitikud, kes selle nii-öelda huvitavaks kirjutavad, põnevaks kirjutavad. See on ka üks omaette teema ja tegelikult seda, noh, niimoodi minu arvates päris õpetada ei saagi, saab ainult tutvustada inimestele, et kuidas seda kriitikat teha ja mismoodi teha. Ja noh, alustada kasvõi sellest, kes on õieti selle kriitika adressaat, kellele seda kirjutatakse ja selle adressaat peab sellest aru saama ja sellest huvituma kui adressaat on noh, ütleme väga väike hulk inimesi, kes süvamuusika ajal huvituvad nagunii ilma selle kriitikatagi ja kui neile kirjutada sellist üpris tehnilist ja keerulist juttu, siis tavaline inimene seda lihtsalt edasi ei loe. Minu arvates on küsimus selles, et kui meil on olemas eliidi ajalehed näiteks New York Times, Frankfurter Allgemeine või ka Financial Times, need on eliidi ajalehed ja nad võivad kirjutada mitte lihtsustatult Eestis eliidi ajalehti ei ole olemas sirp mingil määral, ainult muud on ikkagi mõeldud tavalisele inimesele, see on nagu üks asi. Ja teine asi, mis mind huvitab, on, on ikkagi see, et, et see on niisugune natuke provokatiivne küsimus ei puuduta ainult muusikakriitikat, et miks üldse neid arvustusi peaks nagu avaldama või mis on nende eesmärk. Mis on kirjutaja eesmärk, kui ta selle arvustuse kirjutab ja seda avaldada tahab. Klassikaliselt mina isiklikult arvan, et, et siin on kaks eesmärki, et üks eesmärk on tõesti anda interpreidile tagasiside, mis on siis sa kitsam eesmärk, aga teine peaks olema nii-öelda kuulaja kasvatamine selles mõttes. Toimetaja kriidi kannab siis omapoolse soovituse, hindab seda, mis on toimunud ka juba seda, mida valitakse arvustamiseks, see on juba teataval määral hinnang. Ja nüüd mina pööraks selle hierarhia kindlasti ringi, interBledile tagasiside on, selleks võib meili saata ja see on noh, niisugune asi, mis muu jaoks ei tööta. Ma lähen nüüd hetkeks kõrvale, lihtsalt mõni aeg tagasi oli üks kirjanduskriitika vestlusring, kus mina osalesin Kirjanike liidus ja seal siis selle õhtujuht, tema üritas ka kogu aeg see, meid oli seal kolm kriitikut rääkimas aru saada või küsida, et kellele me siis õieti kirjutama ja ma sain aru, et tema soov natuke oli välja pigistada meid, seda, et äkki me ikka kirjutame siis kirjanikule ka. Et anname talle midagi teada ja kõik kriitikud keeldusid kategooriliselt seda omaks tunnistamast. Nii et selles mõttes on kirjanduskriitika muusikakriitika võib-olla siis siis erinevad. Aga see teine pool on kindlasti väga oluline rääkida, lahti, teha see huvitavaks, anda hinnanguid selle kohta. Kui see on kontsert, siis muidugi seda ei saa ju uuesti kuulata, tihti, mõnikord saab järelkuulamise, mõnikord mitte, aga samal ajal saab inimene võib olla sedasama tööd kuulata kas plaadi pealt või, või sama interpreet ja nii edasi ja nii edasi. Ja mu arvates siit tuleb juba välja sellest sellest meie jutust, et kas see on suunatud tõesti nagu vähesele eliidile sügavalt kirjutatuna ja nii edasi ja nii edasi, või siis see on suunatud sellisele tavalisemale inimesele et peab olema selline kirjutaja ja kui seda ei ole, siis seda teksti nagu eriti hea meelega ei soovita avaldada, aga see, kust mina näen nagu väljapääsu võimalust edasi liikuda on, on just see, et viia need asjad netti. Liigutada asjad neti sellepärast, et noorem põlvkond elab seal ja sinna ei ole midagi parata, meeldib või ei meeldi. Ma olen aru saanud nii kirjanduses kui ka kui ka muusikas, et suur osa inimesi on selles mõttes üpris konservatiivsed. Et kui meil on olemas selline koht nagu Youtube saab kuulata, eks ole, muusikat, aga sealjuures seal on mõnikord tavaliste inimeste arvamusi ja niisuguseid asja nagu ikka, neid sinna tekib isevoolu teed ka, aga ma ei näe seal näiteks selliseid katkeid, arvustusest või seisukohavõtte või arvamusi mingil professionaalsema kujud mis aitaksid inimest ja, ja räägiksid selle asja huvitavaks. Meie siin klassikraadisest hakkame looma oma Youtube'i kanalit. See on minu arvates see suund, mis, mis ainsana võib noh, asja selles mõttes edasi liigutada, et ta toob rohkem publikut sinna juurde ja rohkem lugejaid ja kuulajaid ja, ja tänapäeval on ju selge, et see on natukene nagu mõttetu kirjutada puhas sõnalist teksti, kui on netis võimalik panna kokku nii katkendit kui tekst, kuulamine kui lugemine ja kui tuleb publikut juurde, kui tuleb kuulajaid juurde, kui tuleb lugejaid juurde, noh siis suureneb ka see surve ajalehtedele või portaalidele, et nad rohkem kirjutaksid ja rohkem telliksid neid asju. Ja lõppude lõpuks arvustus ei pea olema ülipikk, nagu kipuvad olema need klassikalise muusika ja laiemalt klassikalisel kultuuri arvul. Et kui ma kuulen ajalehtedest, kuidas arvustajad nõuavad tohutut hulka mahtu endale ja nii edasi ja siis ma loen seda arvustust ja noh, ma võin ette või taha vabandada arvustajad teises, aga minu arvates on pool sellest tekstist tühjus. Mina tõmbaksin sealt toimetajana poole maha ja saaksin palju parema teksti. See on oluline oskus kirjutada lühidalt ja selgelt. Minu sihuke arusaamine, et kriitik peab liikuma nagu piiril publiku ja, ja interpreedi vahelisel piiril ja suutma vaadata nagu, nagu mõlemale poole. Ja noh, ma ei tea, kuidas muusikakriitikas ma ei tunne nii palju neid inimesi, aga näiteks kirjanduskriitikas, kui ma rääkinud kirjanikega, siis suurem osa kirjanikke, kellega mina olen rääkinud, on mulle öelnud, et neid huvitavad just professionaalsete kriitikute kirjutatud tekstid, mitte sellised tekstid, mille on kirjutanud teine kirjanik. Sel ajal nad peavad silmas inimesed, kes ise ei kirjuta, ilukirjandusküsimus on minu jaoks on eelkõige sellest kompetentsusest või selles positsioonivalik interpreet ise kipub. Noh, ma arvan täpselt samamoodi, nii kui ma loen neid tekstides, ma näen samamoodi nagu professionaalne kirjanik vaatama asja nii-öelda oma professionaalse mätta otsast ja väga tihti läbi omaenese arusaamade omaenese võib-olla mõnes mõttes teise, muusiku jaoks sobimatute arusaamade kaudu, et siin nagu see on oluline muidugi selles mõttes on muusikaga keerulisem, et seal on palju rohkem sellist tehnilist asja, mida kirjanduses on vähem. Just just ma tahtsingi selleni jõuda, et näiteks hiljuti jälle ma rääkisin ühe muusikuga ja tema oli näiteks seisukohal, et inimene, kes alustab muusikat, peab ise olema ka ülimalt kõrgel tasemel interpreet ja kirjutada tohib ainult nendest, kes on temast veidi viletsamalt tasemel. Nojah, selline seisukoht hävitab klassikalist muusikat ja hävitab muusikakriitikat. Noh, ja see on just see, mille vastu mina olen kategooriliselt. Eelnevad mõtted kuulusid meediaasjatundja Tiit Hennoste. Tänane saade avab klassikaraadios arutelu, kas ja kuidas peab muutuma klassikalise muusika kajastamine tänasel meediamaastikul. Kas saab kirjutada lühemalt ja lihtsama sõnastusega, kaotamata kvaliteedis, kuidas kasvatada uut põlvkonda laia silmaringiga, kuid pädevaid ja ajakirjandusliku kirjaoskusega muusikakriitikuid? Ja lõppude lõpuks, kellele tuleks neid arvustusi kirjutada? Kuidas üldse tekitada ja säilitada klassikalisele muusikale ühiskonnas võimalikult laia kõlapinda. Algatuseks püüab klassikaraadio muusikaarmastajatele lähemale jõuda läbi täna avatava Youtube'i kanali. Aga nende kõigi teemadega läheme edasi järgmistes saadetes. Aprilli alguse heligajas uurime, kust tuleb üks hea muusikakriitik. Seni aga soovin teile ilusat märtsikuu algust ja kaugel see käivadki. Enam on. Tänase helgaja arvustajad olid Matti Reimann, Kerri Kotta ja Taru muusika uudised toimetas nelevasteinfelt saate mängisid kokku Katrin maadik ja toimetas Annebromic kuulmiseni. Kaja.