Kes olid alla ja Tere head klassikaraadio kuulajad, sallid olla ja on jõudnud märtsikuus. Mina olen koer ja täna on saates esseist metsik mõtleja Valdur Mikita. Tere. Tere. Su lingvistiline mets on kindlasti üks eelmise aasta enim ainet pakkunud raamatuid, võitnud ka juba mitmeid auhindu, viimati oli see üks Vilde preemia saajatest, aga ka kuulutati Tartu linna aasta sündmuseks. Mida sellise metsakeskse ja müütide uhke raamatu menu ütleb 2013. või siis juba 14. aasta Eesti kohta ja nende raamatu lugejate kohta. Hea küsimus. Ma olen ise nagu mõelnud, miks see niiviisi läks, et minu arust ühest sellisest nagu väga nishi raamatust sai, sai nagu selline selline nagu väga avalik teosed, see mind nagu alguses, nagu ehmatasid Ta nagu sugugi nõndaviisi ei olnud nagu mõeldud. Et kõik märgid, nagu viitasite sellele ta ilmus ilmus juuli alguses Pealkiri metsik lingvistika, noh, sellele raske mõelda. Vabandust, lingvistiline, raske mõelda veel sellist hullemate igavamad pealkirja. Aga, aga kuidagi kuidagi läks ta jah, teisiti ja ma hiljem olen nagu mõelnud, et et ma kirjutasin selle raamatu nagu oma arvates kiiksuga inimestele, aga ma ei adunud, et Eestis on nii palju kiiksuga inimesi. Ja, ja loomulikult see avastus pakkus mulle hiljem nagu sellist suurt rõõmu. On lihtsam, lihtsam seda raamatut võib-olla kuidagi selgitada selle kaudu, kuidas ta sündis, tegelikult Ta oli seal all päris palju sellist, sellist pikka rutiinset tööd. Ma kirjutasin kokku 10 käsikirja, see 10 ei olnud taotluslik, aga see lihtsalt juhtus nõnda. Ja kokku siis umbes paar 1000 lehekülge sellist musta teksti. Milles, et ma siis üritasin järjest iga korraga välja sõeluda neid asju, mis mulle endale huvi pakkusid. Ja lõpuks kontsentraat ilmselt sai võib-olla sedavõrd sedavõrd tihe ja kanged. Et, et see resultaat noh, ilmselt nagu üllatas nagu mind ennast ka, et kuidas kuidas ta lõpuks nagunii-öelda nagu mängima hakkas. Et see nagu minu jaoks nagu suur üllatus kas seal välja jäänud materjalis õliga midagi sellist, millega sa edasi tegeled, või sünnib sellest mingisugune uus raamat? Noh, mul mingi väike selline kangastus on enda siseilmas küll, et et kuna see, see lugu hakkas pihta Ta metsikus lingvistikas, siis sündis lingvistiline mets ja tõenäoliselt peaks meisterdama kolmanda raamat, aga, aga see on selline Pealkirjata asi. Ma pean tunnistama, et see raamat läks minu jaoks ka nagu, kas natuke isegi palju käest ära ta jõudis välja sinna, kuhu ma ise teda kuidagi ei suunanud ja, ja seal on õige mitu kihistust, et noh, millele ma heas mõttes tunnistan, et ma jäin alla. Ja, ja ilmselt on see ka kirjutava inimese jaoks kõige suurem motiive teha, teha ja meisterdada veel üks raamat. Noh, kui ma vaatan kaugemale tagasi, siis selline maagilises paine või tahtmine aru saada, et kuidas see maagiline sõna või võib-olla ilusam isegi oleks õena vaik vaikne, aga mis inimese sees kõlab. Et kuidas ikkagi nagu tekib ja mida ta inimesega teeb, et et mulle tundub, et midagi lipsas nagu käest, et et selles kolmandas raamatus hindad ka, tahaks sellest maagilisest sõnast natukene juttu teha. Selles mõttes nende raamatute kirjutamine ongi ju omamoodi vastuoluline tegevus. Ühelt poolt sa räägid sellest inimese sisekõne või individuaalse kultuuri tähtsusest ja, ja ütled, et, et kultuur on liiga kollektiviseerunud teiselt poolt jällegi, kui saama selle individuaalse kultuuri sisekõne kirja paned, siis sa juba jagad seda teistega semud kollektiivseks. Jah, nõus, siin on mingi selline raskesti sõnastatav vastuolu. Ma pean küll ise tunnistama seda, et et vaadates võib-olla seda lingvistilist metsa, siis ta kohati tundub isegi võib-olla selline ehmatavalt intiimne nagu minavormis kirjutatud ja, ja noh, tagantjärgi võiks ka enda käest küsida, et kas, kas see mind ei häiri, et ta, et ta on kohati on nõnda nõnda selline nagu intiimne ja samas ka avalik. Aga teisalt on tunnistanud, et huvitaval kombel mul tekkis järjest enam selline tahtmine, et, et sõna mina ja, ja mingisuguse suurema konstruktsiooni ütleme, on ta siis on ta siis osa keelest või alateadvusest või kultuurist, ei ole nagu tegelikult väga suurt vahet, et kui kirjutada mina vormis mõnes mõttes jätab sellise mõnusa varjupaiga, et sa ikkagi teed sellise kavala lükke ja lipsanud nagu iseendal käest. Et seda on isegi nagu raske sõnadesse panna, aga aga aga jah, tundub, et, et üks selle raamatu, selliseid nagu huvitavaid aspekte minu enda jaoks on see, et ma sain aru, et, et see, mida ma tahan nagu öelda. Ma ei ole selleks nagu kunagi võimeline, et kuidagi see ruum nagu paisus niivõrd meeletult suureks. Ja noh, ma vähemalt usun, et võib-olla see on üks selline noh, väike selline maagiline kihistus, mis võib olla ka nagu inimestele mõnes mõttes nagu imponeerib. Et see on see, see maagiline ja aru saamata Eesti, mida me kõik kõhutundega tajume. Aga samas me ei saa seda kunagi kätte. Te ütlesite, et ehk selle raamatu edu näitab seda, et palju kiiksuga inimesi, aga aga võib-olla on selle lugejate hulgas ka neid, kes just tunnevad vajadust mingisuguse kiiksu ehele, kui, kui otsivad seda mida nad endas ehkki taju kohe ära sellepärast et näiteks Hasso Krull, kes on rikkega kehtanud ühe põhjalikuma asustuse raamatule alustab üsna pessimistlikust nukas nägemusest Eesti kultuuri kohta räägib inertsusest, nihilismist ja Lähed veel karmimate sõnadega iseloomustab seda ametlikku või peajoone kultuuri, kus paljuski see kiiks on kaotatud nivelleeritud nagu peavoolukultuuris. Mida selle kohta öelda? Kuidas selle asjaga ülivisioon Sulle tundub või see, mis tema arvates on see taust, millele raamat sattus, on, on see ametlik Eesti kultuur, nii lohutu? Naine nihilistlik ja üks suurt p-tähega kehaosa, mis inimesele peale lase. Just müts maha Hasso Krulli ees on vähe vähe selliseid, selliseid noh, nii sügavuti minevaid analüüsivaid tekste, sellise ilmumine on alati alati raamatu kohta väga suur rõõm. Mulle endale tundub, et endalegi üllatuseks see osa, millele ei olegi mõistlikku nime, seda võib ju ka nimetada eestlaste ühiselt jagatud alateaduseks või või siis metsateaduseks võib-olla poeetilisemalt. Et see on nagu üllatavalt suur. Ja väga paljud inimesed on kandnud ennast sellist suurt sõnastamata mingisugust asjade kogumit, et mis kusagil on olemas, ta on väga selgelt tuntav, aga, aga samas sellest võib-olla ei ole keegi nagu väga palju rääkinud. Ja, ja noh, ilmselt see raamat kuidagi noh, sunnib nagu inimest sõnastama selliseid mingisuguseid alateadvusesse mattunud asju. Ja noh, muidugi mina nagu selgelt, et tunne on sedaviisi, et mida suurem on selline kas keele või kultuuri või siis looduseservaala seda optimistlikum võiks olla kõikide nende asjade tervise suhtes. Et, et ma usun, et Eestis on see perifeeria tõesti metsikult suur Kirjandusministeeriumi saates tõid lugejate vastukajast ühe drastilise näite. Vanaproua hakkas vaimses tervises kahtlema. Aga kas sa oled saanud ka selliseid lugeja reaktsioone, mis kuidagi toetavad su lähenemist ja mõtlevad sinu kehtetest edasi või lisavad mingisuguse sinugi jaoks üllatava täiendava tõlgenduse sellele, mida sa oled sinna kirjutanud? Jah, see, see Anu Raua kiri oli, tõesti, tegi südame soojaks see oli nagu, nagu tõeliselt armas. Noh, kui nüüd mõelda, siis päris sellist salaõpetust, mis kusagil kusagil metsakülas või, või tõelises kolkas võrseid ajab, eks ole, ja mille avastamise üle oleks tohutu suur rõõm, et nagu sellist kirja ma ei ole veel saanud. Aga? Noh, võiks öelda niiviisi, et. Osaliselt see raamat tõmbab liga ligi sellist pisut esoteerilised elementi, mis minu jaoks oli õliga natukene üllatav ja teiselt poolt võib-olla sellist ka ootamatult intellektuaalset tagasisidet, et noh, ilmselt seda raamatut võib lugeda nagu väga erinevate kihistuste kaupa ja ja halval juhul ka sinna lingvistilise metsa tegelikult päris ära eksida. No ma arvan, et võib-olla see, see Sildvaid võrdpilt võiks olla selline või noh, üks võimalus, kuidas kuidas seda raamatut nagu enda jaoks tõlgendada. Et mulle näib, et Eesti kultuur ongi selline noh, erakordselt nagu mitmekihiline ja kindlasti mulle endale vähemalt meeldib nõndaviisi mõelda, et et Eestit iseloomustab üks huvitav asi, et selline vana kultuur ei kao, vaid uued kihid kasvavad sellele peale nagu kapsapea, mis oli Jüri Lotmani selline lemmik kujundeid ja, ja kui need kapsad ja ülemised lehed nagu ära tirida, siis tuleb sealt, et välja väga kummalisi asju. Ja, ja, ja nõnda viis on nagu hea tunda, et, et me elame mingisuguse sellise noh, nagu kapsaussina sellise müstilise kapsapea peal ja saame alati nagu kõhutäisi ja sellistes kihtidest, mida võib-olla mujal maailmas pole enam väga võimalik. See mida sa sealt välja tõid, et need asjad, mis on siin ja praegu võib-olla triviaalselt või mingisugused tegevused, mis siin ja praegu võivad tunduda triviaalsed Helivad mingisuguseid sügavamaid kihistusi või mingisuguseid jälgi asjatult vanematest, ajaperioodidest, see on üks läbivaid teemasid seal ilmselt ka. On üks põhjusi, miks inimesed selle raamatuga niimoodi on kaasa tulnud, see, see aitab nende aski eksistentsi ilmselt külastada mingisuguse süvakihiga või mitmete süvakihtidega, nagu sa ütled. No ilmselt see on niiviisi küll. Ma arvan, et noh, me võime seda vana kultuuri eesti kohta sõnastada ka sellise natuke moodsama sõnaga, mis on jätkusuutlikkus. Noh, see sõna mulle väga ei meeldi, ta on natukene selline üle kasuta avatud ja võib-olla isegi kohati natukene politiseeritud. Aga noh, kui vaadata sellise lihtsa lapseliku pilgu läbi, siis noh, alates alates täites eluta loodusest noh, mille kohta ju palejantoloogide on, on nimetanud Eestit selliseks tõeliseks kullaauguks. Et see jätkusuutlikkus hakkab juba kuskilt nagu aastamiljonite tagant pihta, mis on, mis on säilinud nii eluta looduses kui ka elusas looduses kogu see põlismets ja, ja hundid, karud, mida me kõik, eks ole, teame ja sood ja rabad, mis on, mis on erakordselt heas seisus siiski kui suurt pilti vaadata ja, ja ka see, kuhu see osa sellest vanast kultuurist, mis noh, minu arvates igas inimeses on olemas mingisuguse animistliku jäljena mida võiks ka siis välja tuua sellise näite kaudu, et, et selline puuvastane kuritegu on Eestis ikkagi noh, tõeliselt sellise esimese astme kuritegu, et keegi ei lähe sae või kirvega niisama puu kallale, kui kui sa kusagile kusagil ette jääb. Siis võiks ju öelda, aga niiviisi, et me oleme niivõrd palju ajast maas, et tegelikult me oleme juba ajast ees, et kogu see maailm otsib nagu meeletult taga sellist nagu jätkusuutlikkust nii nii looduses kui vanas kultuuripõhjas. Ja, ja kui me ise oskaks seda väärtustada, siis noh, see on noh, selline tõeline noh, mingisugune fenomen või nägemus, mida me kõik ühiselt võiks nagu jagada laulupeo kõrval. See animistlik mõtlemine, see raamatust läheb välja selleni, et toob näiteid sellest, kuidas ütleme baktereid inimeses või või siis kõik, mis sinna diktüoneemakilt kilta on ladestunud tuumapeades kas või suudab mingisuguseid katastroofe ära hoida või mingisuguseid lollusi tõkestada, et mõnes mõttes on see selline optimistlik visioon. Aga teiselt poolt jällegi on seal sellist ohutunnet ja et see ei ole ilmtingimata nii pöördumatu või see ei ole nii universaalne, et mingil hetkel suudab inimene ka enese kahjuks looduse üle mängida. Või kuidas sulle tundub või on loodus alati see, kes peale No ega mul sellele küsimusele head vastust ei ole, et kui kui see oleks ilmselt, siis ma oleksin sellest kirjutanud, see on üks selliseid suuri suuri vastamata küsimusi. Ma ise arvan, et kui mul oleks selline võime või võimet, kus mõelda ise välja endale kultuur või maailm selline Šomanistlik, võime teha iseendale maalne, kolida sinna elama siis minu arvates see peaks olema nagu aja suhtes sümmeetriline. Nii palju kui me mäletame oma ajalugu, me peaksime samas sellises aja mõõtkavas ette kujutama ka mingeid asju tulevikust. Ja noh, väga ilus oleks mõelda, et et noh, kui me paneme selle Eesti loo alguspunkti kusagile jääaja lõpp puukümne 11000 aasta taha siis see, mida mina püüdsin natukene lingvistilises metsas teha, oli nihutada see eesti müütiline mütoloogiline ajalugu siin aastamiljonite taha kuidas, kuidas Eestimaa hakkas kusagil lõunamere saarel tasapisitasapisi enda enda kohale sellist sellist kesta koguma. Kuidas ta põhja põhja rändas. Siis noh, võiks ju samamoodi mütoloogiliselt, et ette kujutada, et mingeid nägemusi Eestist või inimesest või, või siis jumalast need võiksid olla ka või küündida tulevikku siin aastamiljonite kaugusele. Et selline oleks selline nagu tasakaalustatud ja jätkusuutlik maailm. Mitte piirata oma tulevikunägemusi pensionifondide lõpuga, mis mis kusagile no inimese eluaja piiridesse ehk siis 70 aasta taha. Siin on hea teha muusikapausi, kuulata ansamblit u reisile sinuga, see võib olla ka tulevikku. Soli tallaja. Sallidele külaliseks on täna Valdur Mikita lingvistilisest metsast otsa mitmeid näiteid sellest, kuidas su mõtlemine on tihedalt ja vältimatult seotud liikumisega. Mis on selles mõttes huvitav, et traditsiooniliselt mõtlemisprotsessi kujutatud tagas tootilisena mõtlema Nonii kujule mõtleja või või kasvõi sinu poolt sageli mainitud Lotman ele, keda kujutatakse ka niimoodi sügavalt raamaturiiulite vahel mõttesse vajununa ja ütleme, ühte punkti ühte kaugesse mõttelisse punkti vaatavana. Aga oskad sa veel tuua neid näiteid inimestest või, või kultuuritegelastest, kellel mõtlemisprotsess on olnud liikumisega seotud või mõtlemisajalugu on varjatud liikumise ajalugu tegelikult? No mina arvan küll niiviisi, et eestlasi võiks nimetada Põhjala peripateetikuteks Et noh, ilmselt siin on, tuleb vaadata natukene kaugemale ajalukku, et eks kirjakultuur ongi ju Eestis üsna õhuke. Ma arvan, et suurem osa sellisest kognitiivsest intellektuaalsest tegevusest paratamatult sündis kas metsas või põllul. Ja. Ma arvan, et siin mängib natukene kaasa ka selline eestlast, maalähedane eluviis. Me kõik ju teame, et nii kui mätas roheliseks läheb, siis kõik üritavad põgeneda linnast kusagile kusagile sinna metsa, metsa või mere äärde oma oma suvekoju. Ja ma arvan, et üks asi, mis tegelikult inimesi tõmbab maale on see, et nad saavad midagi tehes mõtelda. Selline rütmiline töö, eriti selline aiatöö või heinariisumine või puulõhkumine. Kõik see loob mingi väga loomuliku sellise rütmilisuse fooni mõtlemise jaoks. Ja ma arvan, et alateadlikult me oleme kuidagi harjunud seda tegelikult, et väga hästi ära kasutama. Et seda mõtet võiks arendada nõndaviisi, et suurem osa Eesti kultuurist on tegelikult loodud maal ja metsas. Ja siis, kui ilmad lähevad külmaks, kured lendavad lõunamaale ja kõik tulevad linna tagasi siis nii-öelda jooksu pealt välja mõeldud kultuur, siis hakatakse seda kusagil arvutiekraani taga nagu ellu viima. Et see on väga iseloomulik. Arvutitest rääkides saama jahvatus vastandat õueruumis toimuvaid liikumisi, seda, kuidas loodus on pidevas liikumises, tubase ruumi, liikumatust, aga kuidas selles valguses paistab, ütleme, televisioon, internet, kas ei ole mingisugune inimese poolne katse tuua seda liikumist ja pidevalt vihvendamist tuvasesse ruumi. Ja kui me vaatame, kuidas arvutiprogrammid on tehtud, siis seal on ju ka selliste osutamise puudutamise Haasamise jäljendamist. Kui sa mingit linki vajutad sisse kursas, muutub selliseks välja sisestatud nimetissõrmega. Mis see on, kas see on välja kasvanud inimese vajadusest tubases ruumis mingisugust mõtlemist asendavat liikumist tekitada või siis vastupidi, on see mingisugune mõtlemist lavandav viirastust? Kes oskaks sellele vastata? Mulle tundub, et üks väga oluline samm on tegelikult teoks saanud puuteekraanide tulekuga mina väga sellises tavalise arvuti või televiisori ekraani liikuvas ja aju ümber ehitavasse jõudu väga ei usu. Aga sellest hetkest peale, kui inimene sai uuesti hakata nagu näpuga kirjutama, et see tundub mulle juba päris põnev. Noh, eks lihtne põhjus, mis inimesi tõmbab metsa või maale mõtlema on kindlasti selline mitmik, tajuline või sünesteetiline taust. Noh, kõik see tuulekohin puude latvades ja lindude sirin ja, ja putukate putukate sumine ümbruskonnas okste liikumine tuules, kõik see loob mingisuguse, sellise natukene selliseid mitmik tajulise ümbruse ja mulle tundub, et, et inimese aju on kuidagi evolutsiooniliselt harjunud mõtlema sellisel taustal, kus kõik meeled saavad natukene toitu. Vaata toas ja ruumides oleva inimese häda on see, et ta väga suuresti toitub, ainult et kas siis nägemismeelest või siis ainult kuulmismeeles, kui ta kuulab muusikat. Ja see on inimese jaoks midagi ebaloomulikku. Et võib-olla sellest hetkest peale, kui meie maailm jõuab nii kaugele, et meie majad muutuvad ka selliseks palju meelseks või sünesteetiliseks siis noh, miks mitte, et mulle meeldiks küll sellist arhitektuuri katsetada, et kas see aitab meid mõtelda või mitte. Mingis mõttes on see, mis virtuaalruumis toimub ka katsemingisugust, mitmikud, hajulist keskkonda luua, kuigi mingisugused osad on seal tuntavad puudu ja mine tea, võib-olla lahendatakse ka need kunagi sinna juurde. Aga kui mõelda sellele sisule, mis sealt vastu tulvab, siis ühelt poolt räägitakse infomürast ja kohutavalt suurest hulgast ebaolulisest teabest, mis sulle sealt vastu lendab. Aga teiselt poolt on see ka mingit pidi müütiline ühiskond, kus levivad kõiksugu kurioosumeid, libauudised kumastavat pildid, tekstina, mängud ja nii edasi ja nii edasi, et see on ikkagi mingisugune selline tendents, mis sinu kirjeldatud toetab või ütleme, loob seda kultuurilist sees ja peaaegu et meeleheitlikult juurde. See on nüüd üks väga suur ja sügav küsimus. Pean tunnistama, et mina mõtlesin ka aastaid üsna negatiivselt, kogu see virtuaalmaailm on pigem negatiivsed, osad kaaluvad üles positiivsed fenomeni, mis sellega kaasas käivad. Aga ma olen oma sellist suhtumist pisut korrigeerinud. Ja noh, viimasel ajal mulle pigem meeldib mõelda nõndaviisi, et virtuma virtuaalmaailm on ikkagi võib olla sellise unenäolise reaalsuse Osa ja noh, mõeldes selle peale, milline evolutsiooniline pagas on inimesel hakkama saada oma unenägudega ja ega me tegelikult siiamaani täpselt ei tea, et miks inimene und näeb, on väga palju erinevaid hüpoteese unenägude kaudu me unustame ära sellise ebavajalikku informatsiooni. Võib-olla treenime ennast, kinnistame mingeid seoseid, aga kus see tõde on noh, tegelikult seda ju keegi ei tea. Aga mulle tundub, et, et nii kaua, kuni inimene suhtub virtuaalsesse reaalsusesse samal moel nagu unenägudesse, siis on kõik korras. Iseküsimus on selles, et et kui selle unenägemisega liiale minna, et, et võib-olla seda ei tohiks teha Seda see kehtivad ka, et mingil hetkel muutub inimese vaimne sisemus või ka tema ümbrus niivõrd kohutavalt tähendus küllaseks, et mingid asjad tuleb sealt välja lülitada või teha selline suurpuhastuskogu seda tähenduste maha tõmmata, et minna kuhugi keskkonda, kus prevaleerib midagi sõnastamatut. Jah, absoluutselt, siin on väga suur vastuolu. Ma arvan, mida väga paljud inimesed vaistlikult tajuvad, aga jällegi võib-olla ei oska sõnastada. Kui inimene kultuuri algusaegadel tegelikult püüdles selle poole, et saada kõike teada, mida, mida hõimu liikmed mõtlevad siis tegelikult seesama kultuuri tajumise mudel on meil siiamaani säilinud, aga see on muutunud, et peale arvutiajastu tulekuga absoluutselt ebaadekvaatseks ja ma arvan, et see on sisse programmeeritud selline väga suur konflikt. Mulle näib, et, et mida aeg edasi, seda olulisemaks muutuvad kultuuris sellised mehhanismid, mis sellist mõttetut ja ebavajaliku tähendust minema kannavad. Ja no see oli ka üks raamatu kirjutamise mõte viidata nendele võimalustele sellistele geniaalsetele unustamise võimalustele, mida pakub Eesti kultuur, kõik see metsas käimine, saunas käimine, suvilasse, kõige paremaks, kuidas aja surnuks löömine, need on tegelikult mingid mehhanismid, mis meid kaitsevad väga suurt ja koledat asjade eest. Ja kui me neid rohkem väärtustaks, siis ma arvan, et meil on sellised loomulikud kaitsemehhanismid tegelikult oma kultuurist täitsa võtta. Ka see, kuidas suhtud kirjasõnasse, on üsna ambivalentne, et ühelt poolt nii selles raamatus ka kui ka varasemates, kuulge sinu esimestes, kus sa kompat, seda ütleme ilukirjanduse või luulepiiride taha, jäävad ühelt poolt hästi palju lusti ja joovastust sõna üle või sõnavõimaluste üle, teiselt poolt ka sellist rahulolematust sõna pihatusega ja, ja isegi sellist tunnet, et sõnastamisega midagi väga olulist kaob. Kuidas iseloomustaksid seda, kuidas suhtumine kihutamissansamati amatult muutunud või mil määral on sinus endas toimunud sellised pöördumatud muutused mille on esile kutsunud kõikide nende mõtete ja tegevuste panemine? Jah, ma võiks selle kohta öelda, kui ma ise tagasi vaatan nende raamatute peale, mida ma olen kirjutanud, siis tegelikult suurelt osalt paistab seal välja selline Meeletu võitluskirjaga. Noh, eks ma muidugi Mingis mõttes sellise noh, kultuuris üles kasvanud inimesena saan aru, et kirjaga ei ole võimalik võidelda, et talate sead sellel alla. Aga teisest küljest noh, võib-olla on see üks koht, miks selline tahtmine mõelda maagilise sõna üle on nõnda tugev. Ja kui väga suurelt mõelda, siis siis tõesti mulle tundub, et sellise alfabeetilise kirjaga, mis on ju tegelikult ka ikkagi eesti kultuuritelg, võiks öelda on, on midagi nagu juhtunud luhtunud viimase sajandi jooksul. Et selline Nagu nagu usk, et võib-olla sellist kultuuri kõige olulisemat asja saab väljendada kirja kaudu, on tegelikult hakanud murenema ja kui nüüd vaadata selle pilguga, et noh, kuidas maailm tegelikult toimib, siis võiks ju võiks ju jõuda sellise mõtteni, et mõnes mõttes me kõik oleme juba natukene tagasi läinud nagu pilt kirjalisse maailma. Noh, väga paljudel inimestel on see kogemus, kui nad satuvad kuskile võõrasse riiki võõrasse lennujaama nad sõnagi selle maagilise, et ei oska siis alates juba lennujaamas üles seatud märkidest me oskame väga kenasti hakkama saada. Täpselt samamoodi nagu lapsed, kes saavad kahe-kolmeaastasena, et kätte tahvelarvuti tegelikult pole kirja üldse vaja, nad õpivad väga kiiresti nagu narrigeerima selles süsteemis. Ja siit võiks noh, ma olen ise nagu mõelnud, et selline alfabeetiline kiri mis on jõudnud arvutitesse, tegelikult on suhteliselt ebaadekvaatne märgisüsteem. Esiteks on ta liiga aeglane selline foneetiline kiri. Kui vaadata minna tagasi tema juurte juurde, siis selline kiri tekkis ikkagi mõnes mõttes noh, ta nagu kirikliku liturgia kõrvalnähtus. Ja see, et me sellist väga arhailist foneetilist märgisüsteemi kasutame vaikselt lugemiseks. Siis tegelikult Ta on ju täitsa selge piltkiri mis ei pruugi üldse olla oma olemuselt foneetiline, lubaks lihtsalt palju kiiremini lugeda. Ja sealt ma olen jõudnud sellise nagu omamoodi kummalise mõtteni. Et ma usun, et varem või hiljem tekib selline väga jõuline kirjareform kus näiteks arvutis midagi otsides on inimesel võimalik salvestada see info väga erinevasse kirjasüsteemi. Üks, mis on sellise põhjaliku lugemise jaoks ja teine, mis on selline kiirlugemise jaoks ja surub selle info võib-olla natukene pilt kirjaliseks. Noh, ega ma täpselt ei oska isegi ette kujutada, kuidas see võiks olla. Aga siin on selgelt nagu näha selline vastuolu aju info protsessimise kiiruse vahel ja kirja läbilaskevõime vahel. Et see konflikt on, on tegelikult siiamaani veel lahendamata. Samas, kui me vaatame sinu raamatuid, siis just need esimesed häbadus, rõõmy, hännad, kimp riiki on sellised, mis aktiivselt otsivad mingisugust pildilist kirja või või sellist eneseväljendusviisi, mis ei ole otseselt verbaalne. Ja sealt oled sa ise liikunud oma praeguste või hiljutiste raamatute juurde, mis on palitaditsioonilisemalt narratiivsed. Kas siin ei ole paradoksi? Mõelda nagu nagu Friedrich Engels, eks ole, et areng on spiraalikujuline. Et ei ole sugugi võimatu, et ma tegelikult joon sinna pilt kere juurde kuidagi tagasi ja mis mind väga inspireerib. Mulle näib, et kummalisel kombel on Eesti selline rahvapärimus mis on iseäranis lähedal just sellisele maagilisele sõnale siis sellist tähe, müstikat ja vanu loitse on ka meie esivanemad üles kirjutanud tegelikult sellise piltkirja ja tähemüstika kaudu ja see on tõesti väga, väga inspireeriv, et kuidagi see lihtsalt on nõndaviisi seatud. Ta on selline maagiline sõna või selline noh, kõnelus siis nende olenditega, kes võib-olla ei ole inimesekujulised, on pärit sellisest animistlikust maailmast, nende jaoks tuleb kasutada teistsugust keelt ja ka teistsugust kirja. Ja siin on mingeid selliseid kihistusi, mis on nagu väga inspireerivad, et et ma usun, et, et varem või hiljem selline tormijooks hurdakogudele kõige paremas mõttes saab teoks, et ma kindlasti ei ole nagu ainuke, kes selles suunas mõtleb. Kuule, me jälle muusikat lingvistilisest metsast, kõnelejasse, saatesse on väga sobilik artist nimega vonkuusk. Lehmad Tartu Viljandi maanteel. Sallidele jätkab vestlust Valdur Mikitaga toorisse jõudsime need ka hurda kogude mainimise kaudu ja. Pikalt ülikoolis käinud, satud siia ikka ja jälle ja ka seal lingvistilises metsas toodsa välja. Mitmed tot, too eripära, et selle, et Vanemuise tänaval on kirjandusmuuseum ja loodusmuuseum kõrvuti ja ja sümboliseerivad ehk seda mõlema varamu lähedust, mis selles kultuuris on. Aga mis Tartus sinu jaoks veel olemuslikku on või mis on need varjatud kihistused, mis siin seda identiteeti või mitmikidentiteeti loovad, millised on need olukorrad ja tegevused, kus Tatu vajatud olemus ennast avaldab? No ma arvan, et Tartu kohta sobiks väga hästi selline silla metafoor, ekse silla metafoor ilmselt iseloomustab kõiki auväärseid jõe linnu aga Tartu kohta oleks võrdpilt seal kuidagi iseäranis selline sügavamõtteline. Ja just võib-olla sellist aja kihistust mõttes. Aga kui me mõtleme selle peale, kuidas Tartu üldse tekkis, siis tegelikult ongi tegemist sellise vana sillakohaga, eks ole. See oli üks üks selline kõrgendikus, muidu väga soisest jõest oli võimalik nagu hõlpsasti nagu üle käia. Ja siia silla juurde hakkas, ehkki ma asula ja, ja selline selline selline koht, mis inimestele mitmes mõttes oli väga oluline. Vaatame ajas tagasi üks Eesti vanimaid asulakohti Ihastes, noh, võiks ju poeetiliselt mõelda, et see on sild Kunda kultuuri juurde. Kui me läheme nüüd päris sellisesse müstilist aega siis Aruküla koopad on on kuulsaks saanud ka Tartu Ülikooli. Palejantoloogide kaudu ütleme sellised rüükalade säilmed on pärit siis Aruküla koobastest ja rüükalad on sellised väga huvitavad elukad, elasid nad devoni ajastul umbes 300 400 miljonit aastat tagasi. Ja ühe hüpoteesi kohaselt olevat rüükalad selline esimene loomarühm, kes leiutasid seksi sellises tänapäevases mõttes. Et nimelt Nende uimed arenesid arenesid välja seetõttu ja ka lõuad, et oleks siis võimalik nagu paarilisest kinni hoida. Siin tekib selline sügav poeetiline nägemus, kuidas selline üks evolutsiooni tähtsamaid leiutisi on kuidagi seotud selle tartu ajakaevuga. Ja noh, muidugi kui ta siia-sinna hüpates siis kogu kogu see fenomenaalne lugu, kuidas taas avatud keiserliku Tartu ülikoolist 19. sajandi alguses sai väga kiiresti selline Euroopa loodusteaduste tippkeskus, ehk siis noh, kõige ehedam näide sellest, mida, mille kohta Juri Lotman on, on öelnud plahvatuskultuuris. Tartul on mingi selline kummaline fenomen, et ta suudab ehitada sildu. Ja ma isegi ei tea, et kas peaks kuidagi Tartu linnapildis välja nägema või, või nägema või tulema üles kuidagi mingisugust sellist kummaliste ürituste kaudu, et siin on nagu kõigi selline nagu mõnus mõtlemise koht, kuidas seda ajakaevu nähtavaks teha? No siis, järelikult need noored, kes seal ka silla peal seksimas käisid, tabasid midagigi üliolemusliku Tatu jaoks, nagu ka see kunstnik, kes sinna selle ajutise ja miskipärast kohe teisaldatud skulptuuri lõi. Võib-olla on see selline skulptuur midagi palju olemas, lukkumad, kui suudlevad tudengid raekoja platsil. See on väga hea mõttearendused, mulle see meeldib. Aga sa oled tegemas midagi koos peatselt taasavatava zooloogiamuuseumiga. Jah, natukene. Üritan siis oma mõistuse piirides siis mõelda, et kuidas sellest võiks, võiks põnev muuseum saada. Ja põhiliselt üritan nendele küll akadeemilistele tekstidele sellist vormi anda, et need võiksid nagu lugema kutsuda. Aga jah, väga mõnus on, on sellise ajakihistuse kaudu nagu uuesti sõda Tartu lugu läbi mõelda. Nii et sa oled ise selle sillaloojate hulgas nende erinevate kultuurikeskuste vahele või kultuuri ja looduse vahel, nagu sa tegelikult oled oma raamatutest? Noh, seda on võib-olla natuke palju öelda, aga kui mõelda sellele, et tilk Emajões on ka Emajõgi, siis loomulikult See lingvistiline mets nõukoguga mitmed varasemad raamatud on omamoodi protest, et nii kultuuri kui hariduse ja teaduse kui keele kui kirja utilitaasia käsitluse vastu ja ja viitab sellele, kui oluliseks võib osutuda kõik näiliselt kõrvaline, nihkeline ja liiane ja toob välja ka mitmeid selliseid originaalseid metsmõtlejaid või siis tuntud kultuurihiiglaste varjatud ja veidraid külgi. Oled sa ja selle raamatu kirjutamise järel veel selliseid tegelasi avastanud? Meelde, et sa ühel konverentsil kõnelesid universumi Hector Johan ladudest. Jah, tõsi ta on, et et see kalevipoja üks autoreid Johan Lagos on tõesti üks selline selline tõeliselt hämmastav leid. Ja noh, ma isegi tunnen hetkel võib-olla liiga suurt respekti, et ma ei, ei saa öelda hetkel Johan laagusest väga pikka juttu hakata rääkima aga tema on täpselt üks selline mõnes mõttes noh, minu jaoks selline eesti kultuuri ideaalinimene, kes oli sadanud suure kiiksuga, et et hiljem tõenäoliselt läkski natukene üle piiri ja läks päriselt hulluks. Aga kogu oma sellise metsiku mõtlemise taustal suutis ta suutis ta luua midagi täiesti erakordset. Kreutzwaldi-le kaks võib olla Kalevipoja kõige silmapaistvamad peatüki pikepära soo jagamine ja reis maailma otsa ja selle viimase kohta isegi Kreutzwald tükk aega kaalused. Et see tundus isegi tema jaoks sedavõrd hullumeelne, ta nimetas seda enda jaoks narri epaseks. Aga hiljem siiski võttis seisukoha, et ilma selleta ei ole Kalevipoeg, see, mis ta on. Metsikus lingvistikas viitad kõiksugu memoraatidele sellistele väikestele kummalistele kogemustele, mis inimese mälus kuidagi eraldi jäävad ja samas sellele, millist tähtsust nad selle mälu jaoks omavad. Oled sa saanud selle lugejailt mingisuguseid näiteid nende isiklike memokraatide kohta või selliseid lugusid inimeste mälust, mis neile endile mingisugust kummastust valmistavad. Tegelikult jah, ja see on mind ennastki üllatanud. Kui sellele küsimusele vastuseks üritada ka suuremat sorti mõte sõnastada, siis siis mulle näib, et, et tegelikult me elame nagu dinosauruste maailmas ja seda just märgilises mõttes, et meid ümbritsevad mingisugused sellised tohutud suured ja agressiivsed märgisüsteemid. Mis. Kahju, kas hävitavad enda ümber selliseid pisikesi õrnu, isiklikke keeli ja maailmu ja vot Eesti on mõnes mõttes üks selline nagu selliste väikeste pisikest võluvat asjade muuseum. Ja mulle tundub, et kui inimesed julgeksid natukene rohkem ennast usaldada ja pidada selliseks tõeliseks eesti kultuuriks just seda, mis võib-olla kusagil mujal maailmas sellest sõelast läbi läheb siis meil tõesti nagu on kuidagi midagi, mille kaudu väga julgelt tulevikku vaadata. Üks näide, mis mullust meenub, on see, mul on seal lingvistilises metsas, eks selline omamärgisüsteemi loomise katse, kuidas puuokste järgi saab natukene laulda ja tantsida. Aga siis ma just äsja vestlesin ühe inimesega, kes ütles, et, et emased nõndaviisi hektar küpsiseid, ta võtab selle küpsisepakist välja ja siis alati enne söömist joonistab selle ekstar küpsisemustri nagu sinna küpsisekohale ja alles siis sööb selle ära. Et see nagu noh, südame soojaks. Nii ongi vahva saadet lõpetada, stuudios oli Valdur Mikita paljustajaga muidugi veel rääkimata, aga paljust saab ka tulevikus edasi rääkida. Salli tallaja kohtub teiega toas veel kord märtsis, märtsi lõpus, ehk siis jälgige, kes siis saatesse tulemas on. Lõpetama jääb armaada palavi repriis ja aitäh Valdur Mikita. Aitäh.