Tervist head kuulajad, algab saade kuue voodis ja mina olen Markus Järvi, seekord ei räägime demokraatiast. Me räägime hoopis demograafiast, sellest, kui palju meid siin Eestimaal on nüüd ja tulevikus ning kuidas näeb välja vanuseline jagunemine paarikümne 30 aasta pärast. Kas eesti rahvas sureb välja, kas tänapäeva noored võivad unistada rahulikust pensionipõlvest või peavad olema valmis töötama surmani? Need on küsimused, mis kindlasti demograafiliste nii-öelda horisontide juures on. Saatekülalised, on kirjanik, ajakirjanik Andrei Hvostov ja majandusteadlane Andres Arrak. Tervist, tere. Tere. Tere. Siit Tartust ka. Presidendi kõne Eesti vabariigi aastapäeval on saanud palju tagasisidet, kuna toob välja rahvastikuprobleemi, kuid teeb seda suhteliselt stoiliselt selle sõna sellises problemaatilises tähenduses ehk tundub, lepivad paratamatusega, et meid ei sünni juurde ning kohalik rahvastik peab lihtsalt hakkama olukorraga vaikselt harjuma. Alustuseks siis natukene tsiteerin presidendi kõnet, kui te lubate. Mida siis teha? Ka siis, kui Eestis sünniks palju rohkem lapsi, mida ei juhtu, poleks selle mõju kuni 2040.-te alguseni väga tunda. Vahepeal väheneb oluliselt nende inimeste hulk, kelle töö ja maksud aitavad ülal pidada aina kasvavat grupp kaasmaalasi, kes enam ei tööta. Aga igasse Eesti perre ei hakka sündima nelja-viit, last eesti naised, nagu nende õed, ülejäänud Euroopas lihtsalt ei pöördu tagasi 19. sajandi Kinder kühe kirsse mudeli juurde, ütleb president oma kõnes vabariigi aastapäeval. No kuidas te kommenteeriksite presidendi sõnavõttu alustame siit Tallinna stuudiost. Minu vastas istub härra Andrei Hvostov. Ma ausalt öeldes, ma ei saa hästi aru sellest nagu hämmingus või ma ei tea, kas seda võib nimetada selliseks vaimustuseks, et vaat, kus nüüd president korraga ütles välja sellise halastamatu tõe oleks oodanud, et neid sõnu võib-olla viis aastat tagasi võib-olla juba siis, kui Rein Taagepera tuli välja oma selle ühiskonda vapustanud konsodeeringuga, et meid ootab ees demograafiline vetsupott. Et mul on noh, väike selline okas on hinges, et omal ajal, kui Toomas Hendrik Ilves astus presidendi ametisse, siis ta andis sellise lubaduse vähemalt haritlaskonnale, et ta võtab ta üles üles teatud sellised valusad teemad või algatab teatud diskussioone, et on nagu paar sammu alati ees, tegelikult tegelikult on alati mitu sammu ühiskonnast tagasi, et see, mis ta praegu ütles, seda on eesti haritlaskond öelnud. Asi, mida me teame just üks mees, kes seda teinud on, Tartu stuudios olev Andres Arrak. Jah, mul on muidugi hea meel, et need loengud, mida mina hakkasin pidama ja artiklid arvamused aastatest 2001 ja kaks peale seda, kui ma olin lugenud läbi 2000 ilmunud viiel loo, siis rahvusvaheline organisatsioon porti demograafilistest trendidest ja nende majanduslikest mõjudest. Et noh, mul on täna hea meel, et see lõpuks jõudis ka presidendi jah, nagu siis kõnesse. Et läks ainult mõni teist aastat ja ja ma olen nagu Tallinna selles mõttes väga hästi nõus. Vot selliseid infokillukesi selle kohta, mis, mis tegelikult toimub, eks ju, noh, kas või riigikontroll on juba paar viimast aruannet on, on väga selgesõnaliselt välja öelnud ja selliseid ütleme killukesi sellest suurest pildist on on juba juba tükk aega aastaid ilmutatud ja maha võetud ja on kirjutatud ja nii edasi. Aga ühelt poolt tundub, et sellisesse eesti rahva kollektiivses teadvuses selle probleemi olemus ja arusaamine tagajärgedest, et noh, tänase seisuga ilmselt jõudnud muidugi ei ole. Ja muidugi, minul on veel nagu täiendav etteheide presidendile, et üks asi on nagu sellises leebees vormis ja, ja samal ajal pessimistlikud noodis, nagu see uudis edastada, aga aga ilves isegi mitte ei proovinud süüvida, põhjustas see, miks me oleme sellisesse situatsiooni jõudnud, noh, üks asi on need majanduslikud tagajärjed, nendest me võime siin jõuame ilmselt nagunii rääkida ja absoluutselt, aga, aga et, et miks me oleme jõudnud sellisesse ja siin Andrei ise oma väga kuulsaks saanud artikliga tegelikult juhtis tähelepanu sellele, et et selline urbaniseerunud ja vähelapseline linna pere see mudel ei olegi elujõuline ja mina nimetaksin seda väärtuste kriisiks ja kuna väärtusi nimetatakse ühelt poolt nagu emapiimaga sisse ja kui nad perekonnast, siis mina nimetan selle perekonnakriisiks. Tänane perekonnamudel ei ole jätkusuutlik. Aga aga mina panen tähele veel ka sellist asja, et kui me räägime Eesti demograafiast, siis tuuakse alati välja mingi selline ajalooline argument, et Eesti on oma noh, ütleme selle demograafilises arengus olnud vähemalt Euroopa mandril nagu üks selline teerajaja rahvus. Et kõik need muudatused, mis mis teiste rahvuste jõudsid teatud hilinemisega, neljanda algasid juba 19. sajandi lõpus, et noh ja siis nagu sealt tehakse järeldus, et umbes nüüd demograafilised muudatused, mis meilt siis tabanud on, et see on umbes nagu looduse enda tahe ja kus Misest meie nüüd nõrgakesed saame siin looduse enda vastu. Et ma seda isegi visualiseeriks niimoodi, et see põhiline probleem on nagu üks selline ähvardav ründeasendisse tõusnud kobra, kes sosistab ja siis meie oleme sellised küülikud, kes, kes, kes on paraliseerunud seal ähvardavam kobra ees ja, ja siis ja siis väriseme ja me oleme võimetud ja me ei saagi midagi teha. Et see, selline jõuetuse tunne ma aastaid jälginud, kuidas, kuidas avalikus debatis tuleb välja, et me ei saa midagi teha ja see, et me ei saa mitte midagi teha, see siis nüüd leidis ka kinnituse presidendi kõnes. Ja see on täiesti olevalt Tõeline nii-öelda Eesti poliitilise eliidi valdav arusaam sellest, et me olemegi kuidagi jõuetud selle probleemi ees. Andres Arrak, kas te jagate seda? No seesama raport, mis ma siin enne mainisin, et tegelikult nojah, üks võimalus võttagi valge lina ümber ja minna mäe otsa maailma lõppu ootama. Aga ma nagu seda seisukohta ei jaga, selles raportis pakutakse tegelikult terve palett asju, millega saaks vähemalt olukorda leevendada, aga on teile veel nagu see kommentaariks, et me, me oleme tegelikult nagu üks osa killukene lihtsalt sellest suurest pildist, et ega Eestis ei juhtu midagi sellist, mis, mis oleks väga erakordne või, või, või eriskummaline. Et kõik rikkad riigid ja need riigid, kuhu Eesti kuulub, kellel on rikkaks saamisega kiire, sünnitavad vähe, ehk siis. Ja nüüd ma palun küll raadiokuulajal, kes ei taha palgu kõrvad kinni, aga, aga me oleme vahetanud lapsed tegelikult tarbimise ja reisimise vastu välja. Nii et saab kindlasti teha. Aga mul on nagu see mure Eestis ja ilmselt ka suures osas muus maailmas neid jõude, kes oleksid nõus nagu olukorda nagu sõnastama ja pakkuma lahendusvariant, mitte välja, eks. Me jõuame nendest rääkida. Ma ei näe Eestis ei opositsioonis ega, ega ega koalitsioonis ega isegi nendes uutes tulevates jõududes maine, ühtegi sellist visionääri või noh, meil üldse neid kaks on olnud, eks üks nädala ratastoolis ja teine puhkab metsakalmistul. Et Ma ma ei näe isegi silmapiiril ühtegi sellist jõudu, kes paneks nagu selle pusle kokku, kui öeldakse, et kulla eestimaalased, poisid ja tüdrukud ja mehed ja naised, et tegelikult on olukord selline ja nüüd, et et halvimat vältida, me peame tegema neid ja neid asju. Et nagu selline oma jõuetuse konstanteerimine. Ma ma nagu üldse ei saa seda pooldada. Kusjuures kõik need, ma pean, see on väga oluline, mis ma tahan ära mainida, on see, et kõik need, kes väidavad, et teate, ma ei saa lapsi teha, sellepärast et ma ei tea, tööd ei ole ja raha ei ole ja ja kool pandi kinni ja postkontor on, kaugelerahaautomaat on kinni ja, ja üldse ei ole turvaline, eks ju, ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Need kõik sulaselge lihtsalt vahutavad, nii et vaht suunurgas. Sest kui me võtame Eesti kaarti, et statistikaameti viimases või selles elanikkonna loenduse järgses järgselt ilmunud mahukas kogumikus, siis kui me vaatame seal sünnitamise määra erinevates Eesti piirkondades, siis kõige madalam on see see Tallinnas ja Tartus ja teistes nendes kohtades, kus on palka küll Eesti keskmise, tunduvalt kõige suurem või üks suuremaid on see näiteks Leisi vallas Saaremaal, seal, kus sünnib 2,4, Me teame, 2,1, on see nagu hädavajalik kohustuslik asi. Aga samal ajal 10.-sse klassi Leisi koolis läks ainult kolm last, see tähendab, nad on kuskil vahepeal ära kadunud. Nii et ja, ja sama asi, et kui me võtame maailmakaardi ette, mida ma kahjuks ei saa klassikaraadio otsestuudiosse, kuulajatele näidata, siis pilt on täpselt samasugune. Ühesõnaga kõik rikkad riigid sünnitavad või ja, ja kõik vaesed sünnitavad palju. Nii et kui me võtame näiteks sünnitamise edetabeli maailma riikidesse, siis võtame rikkuse edetabelis täpselt pöördvõrdelises sõltuvus. Tule veel natukene selle kõlberise kriisi juurde, nimelt me räägime siin sellest, et meil on vaja rohkem lapsi, eks ju, ja me oleme siin stuudios kõik kolm meest, mõnedel on perekonnad, mõnedel on ka lapsed või kõikidel on lapsed, ilmselt et teema puudutab ju ka eelkõige naisi. Siin just hiljuti Eesti Päevalehes oli ühe noore naiskirjaniku selline mõtteavaldus, et president tegelikult tegi naistele suure teene, et ta konstanteeris seda fakti, et see kindel kühe Kirche temaatika neid enam ei puuduta ja, ja naised on nii-öelda sellega, neil on antud selline amnestia riikliku sanktsiooni ees, niimoodi niisugune kohustus sünnitada, et naine, kui sinu isa ei ole viljakas, siis sa oled riigireetur stiilis tähendab, et, aga aga tuleme selle juurde ja räägime, räägime lähemalt ka sellest, mida, mis on mehe positsioon, sest mina olen eelkõige siin Eesti vabariigis väga selgelt seda olukorda, kus perekond kui selline on lagunenud ja mehe vastu oma lapsi võtta, vastu pakkuda nii-öelda turvalist perekonnakeskkonda nii oma abikaasale kui ka kui ka lastele. Just nimelt see mudel on tegelikult väga-väga paljuski lagunenud. Jah, et mina proovinud selles meie läbinisti maskuliinsus seltskonnas, siis natukene las ta, las ta kuuldases ka naiste naiste häälel väga palju naisega vestelnud sellest sellest kõigest ja esiteks, mul on väga kahju seda praegu öelda, aga kui me räägime vaesusest või noh, vaesuse Visoliseerimisest, kui me küsime, et kas vaesusele nägu, siis on küll, see on üksikema nägu. Ja kui me hakkame nüüd vaatama vaatama nagu lähemalt, et mis üldse naise jaoks tähendab? See tähendabki seda, et ta peab arvestama teatud kohtadega. Ta peab arvestama sellega, et, et see mees, kellega ta selle lapse nüüd selgitab, et see mees kõrvalt ära kaduda. Ja kui see juhtub, siis naine muuta taga väga haavatavaks. Tegelikult naine, kui ta võtab vastu otseselt lapse sünnitada, kui ta teeb seda ta juba ongi väga haavatav, sellepärast et ta muutub sõltuvaks nüüd siis sellest mehest sellest isast, et too mulle leib laua peale ja kui seda meest seda isa ei ole, siis ta ootab seda riigilt. Et ta on pandud sellisesse olukorda, kus ta sõltub kellestki. Ta on ta nõrk, tan, haavatav ta mõnda aega ei saa tööl käia tal sissetulek puudub. Ja nüüd see olukord iga järgmise lapsega nagu süveneb ja me teame seda, et statistiliselt see on niimoodi, et kolmandast lapsest alates algab vaesus, isegi siis, kui on tegemist sellise normaalse nii-öelda normaalse perekonnaga, kus on kaks lapsevanemat algab vaesus. Tänapäeva noh, selles ühiskonnas ma ei ütle nüüd, et Ma olen täna tänapäeva inimene on siis nüüd kuidagi noh, ma tea nagu mingisuguste teistsuguste, teistsuguste moraalsete väärtustega kui, kui möödaniku õilsad inimesed. Tänapäeva inimene selline lustimishimuline tahab end reisida ja siis, kui ta kuidagi nagu lõbustuste peale mõtleb ja ta lapsi üldse taha tahab ikka lapsi. Aga tänapäeva inimeselt nõutakse ju nii palju, noh seoses globaliseerumise ka kõik need mudilad, sõnad, et eluaegset õpet ja paindlikkust ja valmisolekut vastu võtta mingisuguseid uusi väljakutseid, kogu see sõnavaht, eks ole, mis me kuuleme, aga mis tegelikkusele vastab. Et sa, sa pead olema kogu aeg selline, noh hästi selline nagu vilgas loomakene kusagil džunglis reageerimi imekiirelt kõiksugu ohtudele, mis tulevad paremalt vasakult ülevalt alt ja kui sul on kaks-kolm last. Aga ega see ikka väga kiire reageerija ei ole. Et tegelikult ütleme, see tänapäeva elustiil seda nimetati elustiiliks üldse olemise viis, et ta ei soosigi lapsi. Nad siin siin on tohutu vastuolu ja naine on naine, on just nimelt see inimene, kes kannab seda uut elu ja kes saab selle, ma isegi ütleks, et bioloogilise olendina ta saab aru, mis, mis olukorda pannakse siis, kui ta otsustab lapse sünnile ja haritud naiste juures ma näen, et väga lihtne võtta vastase otseselt ei, ma ei tee seda. Ja ei saa mind sundida. Ja siis avaldubki sellistes loosungitest, et seda 19. sajandi kolmegaa juurde tagasipöördumist olla ei saa. Aga, aga tegelikult seal taga on midagi, midagi märksa märksa sellist, eksistentsiaalset. Andres Arrak meeste moraalne kõlbeline tase ja selle seos sündimisega. Andrei luba, et ma nüüd ikkagi tegelikult lükkaga oponeerin, mul on nüüd jälle üks kolmas kaart silme ees, mis on eesti vaesusega? Lapsi sünnib rohkem Eesti kõige vaesemates piirkondades. Aga noh, see selleks minul endal on jah, nüüd kolm lihast tütart peres kasvab veel ka üks kasupoega ka kokku olema osalenud kolme kasulapse kasvatamises, nii et ma arvan, et ma võin sind nagu vastu rinda taguda ja, ja arvamust avaldada, et mina pean seda, mõtlesin juba selle enne siin välja, et see on perekonnakriis. Tänane ühiskond, tarbimisühiskond Andrei vihjas sellele väga ilusasti, ka on tegelikult siiski enesekeskne ja, ja himudele ja ihadele ja eneserahuldamisele pearõhu asetanud ühiskond. Et reisimine ongi iga sündimata laps võimaldab teha lugematu arvu ümber maailmareisile. Ja, ja kui mina lapsi saan, siis sellepärast, et ma tahan lapsi. Mitte sellepärast, et, et ma loodan mingile riigi abile või või ma ei tea mida iganes. Lihtsalt Ma tahan lapsi, sellepärast et no ma ei tea, raadiokuulaja ilmselt teab, et on bilansile nagu aktiva ja passiva pool, meil on kuidagi niiviisi läinud, et ja kui ja üldiselt kui raamatupidaja pole arvutusviga teinud, siis need pooled võrduvad. Meil millegipärast läheb nagu lapsed on kida selle passiva poolele, Nad on nagu mingi veskikivi kaelas nad kisavad ja jonnivad ja pissivad püksi ja siis nad mingil hetkel tahavad hakata saama vahetusjalatseid, uiske ja suuski. Ja siis on neid vaja kuskile mingisse huvialaringidesse vedada, aga ma ei saa aru, kuhu kaob see positiivne pool. Sa, kus sa näed, kuidas ta kasvab, eks? Kuule, kui satun õhtu otsa raamatut ette lugenud see musi kalli, mida sa saad enne enne magamaminekut, kuhu see nüüd ära kaduset? Ma ei saa sellest aru. Aga see tänapäevane, see perekonnamudel, noh, olgem ausad, perekond on lagunenud tänase seisu, absoluutselt. Meil on need kärg, mingi pered ja siis mingi visiitabielud ja ja enamus lapsi üldse ei sünni registreeritud perekonda igaks juhuks ei registreerita. Mine tea, äkki ma tahan võtta oma seitse asja lihtsalt ära minna, eks ju, seal perekonnakriis ja ma ütlen teile ausalt, et inimkonna ajalugu on 35000 aastat pikk. Noh, teadlased väidab, mingid karvased tegelased toimetasid ennega sellest viimane 100 aastat, 35-st 1000-st viimane 100 aastat on inimesed maalt linna kolinud. Nii ma maakera linnarahvastik ületas maa rahvastiku siin mõned aastad tagasi on lapsed tegemata jätnud, ehk siis nagu ma ütlesin, tarbimise reisimise vastu välja vahetanud, ostavad poest süüa tara, pensionär tahab pensioni saada. Ei tule välja, ongi läbi. Tähendab see on pankrot, selline mudel ei ole jätkusuutlik. Nii et ja siin on veel üks asi, üks asi on see, et ma tahan lapsi saada. Ja nüüd süüdistatakse mind, Sirje Niitra kirjutas Postimehes selle arvamus või selle kolumnis mingi paar päeva tagasi arrak räägib. Kuulge, tehke lapsi, et hästi palju. Et noh, hea küll, üks läheb vanglasse, teine läheb Ameerikasse, aga võib-olla see kolmas, eks toob sulle siis nagu hagu pliidi all. Et, et selline lihtsameelne, kes arvab siis need lapsed hakkavad siinses nagu ülal pidama siis vanuigi? Mina ütlen ausalt, minu vanemad on praegu juba noh, ikka päris vanad ja isa on ikka ka juba päris niiviisiotsakorral endaga ja kui ja kui ma ei ole selles, et, et ma kannan neile raha kogu aeg siin arve peale. Aga kui, kui avaming, hambad läksid, katki ID-kaardi tuua või poest kassiliiva tuua, lihtlogistiliselt maakodusse neid viia ja tuua. Kui näiteks kui mina ei elaks siinsamas Tartu linnas vanematega koos 10 minuti kaugusel, siis ma ütleksin ausalt, et nad oleksid, nad oleksid tegelikult juba ammu hädas. Ma räägingi sellisest kogukondlikust, perekondlikust, toetusest, minu vanaisa oli Võrumaal metsavaht ja ta kolis küll linna ja ilmselt. Ma usun, et ta sai pensioni, aga tema isa ilmselt suri nii ära, et ei saanudki teada, mis pensionär ja ei olnudki vaja, sellepärast et perekond oli esiteks tootmisüksus neli põlvkonda või kolm kogunes kolm korda päevas ühise söögilaua taha einestama. Seesama perekond oli samal ajal lastesõim, lasteaed ja taliga vanad kodu ja hoolduskodu, eks kõik oli, toimus ühe katuse all. Ja ma ütlen, selline, mõtlen ma rõhutan, urbaniseerunud lastetu või vähelapseline, linna pere või see tubli pere, kes lennutama, ta lapsed puhunud talle suure tiiva tuuldesse ja üks on Austraaliast ja Uus-Meremaal, kolmas Argentiinas teeb seal oma magistrantuuri või doktorantuuri. Ja siis sa vanuigi vadki istudki üksinda kuuse all ja avad endale tehtud kingitusteks. Nii ma kohe-kohe oma selle repliigi lõpetanud ja, pluss sinus ühiskondlik kokkulepe. See selline solidaarne süsteem, et tänased töötegijad ja maksumaksjad maksavad siis nagu pensioni nendele pensionäridele, eks see tähendab seda, et sellesse sotsiaalsesse kokkuleppesse kuulub ka see, et ma pean neid tulevasi maksumaksjaid juurde tekkima ja kui ma selle jätan tegemata, siis margu kahekordset petan ühiskonda. Esiteks hoidsin jube palju raha kokku selle peale, et mu laps ei ole. Ja siis noh, sai suurem auto ja mida iganes, eks. Nii, ja teiseks. Nüüd kui ma siis vanuigimillegipärast nõuan nende käest, kes viitsisid lapsi teha, raatsisid nüüd küsin nende käest elatusraha ja vaata selline sotsiaalne altvedamine, see ei toimi. No tõepoolest president tundub, et nende järelmitega vähemalt nõustub oma selles samas kõnes kohe järgmine peatükk, mida ma siin tsiteerisin, ütleb ta, et kuidas siis toime tulla ja vastab ise küsimusele. Vastus on kibe, peame peremudelit ühiskonna ja maailma muutumisele julgelt otsa vaatama. Ainus viis Eesti püsimajäämist ilma massilise sisserände ta kindlustada on töötada kauem, ehk siis teiste sõnadega töötada kuni surmani. Teie olete kirjutanud Andres Arrak sellest, kuidas näiteks tänapäeva alla 30 või allakümnestel isegi ei ole tegelikult absoluutselt mingisugust lootust vanaduspensionile, et selleks ajaks, kui nemad on riiklikul vanaduspensioni eas on umbes ülalpeetavate ja maksumaksjate suhe üks ühele. Just poliitikud ei julge seda välja öelda, aga kuna mina ei ole poliitik, siis, siis mina saan. See, see kurb sõnum on tõesti nii, et alla neljakümnesed unustage orase riigipension. Tähendab, see sõna jääb alles ja mingit raha saadaks, aga noh, see ei ole see, millest elada. Nii et vaadake, kui täna on Eestis tööturul üldse toimetab suurusjärk 700000 inimest. Võtame siit töötud maha, siis järele jääb, noh, ütleme niiviisi. Enam-vähem seitse, 600 650000, vanaduspensionäre on meil 300000, kui me paneme töövõimetus, pensionärid või töövõimetusinvaliidid sinna juurde, siis siis kokku on see 400000, tähendab me täna juba toimetame see kaks, ühe suhte peal. Ja mina ütlen ausalt, et nüüd ühe põlvkonna pärast, noh, umbes 25 aastat on see suhe üks ühele ja tähendab see lihtne arvutamise tehel tähendab, mitte mingi valemiga ei õnnestu toonastele siis või nüüd ütleme siit edasi 25 aasta pärast nendele pensioniealistele inimväärset pensioni maksta. Nii et küsimus ei olegi selles, et mitu inimest elab Eestis aastast 2050, kas miljon 750000, selles ei ole küsimus, siis on meil veelgi hõredam asustus ja veelgi rohkem viljakandvat mulda ja metsa inimese kohta. Et me oleme nagu selles mõttes inimese kohta veelgi rikkamaks ja maailma üldse kõige ühed rikkamad riigid, Island või Luksemburg või võtame San Marino või Andorra või Monaco või tegelikult ongi, riikide edetabelis on just väiksed riigid, on ühed on ühed rikkamad asi ei ole selles, küsimus ongi selles, milline on ülalpeetavate ja siis maksumaksjate suhe ja noh, see läheb pöördumatult käest ära, aga ma ütlen veel kord, et ma ei ole nagu sellega nõus, et midagi teha ei anna, et ma loodan, et mingil hetkel jõuame ka nende jõuame kindlasti kindlasti. Andrei Hvostov ja ma tahtsin, tahtsin öelda seda, et ma olen ka hästi pessimistlik, nüüd täiesti olen ma nüüd Tartust Tartust kõlanud hinnanguga nõus. Ja minul on olnud hästi lihtne niimoodi avalikel esinemistel öelda, et mina tõesti ei ole mitte kunagi lootnud, et ma hakkan kunagi Eesti vabariigis saama pensionit. Töötan nii kaua, kuni ma suren, aga vaadake, mis tööd ma teen. Minut minuti, 90 tekstide tekstide kirjutamine, kui ma nüüd lähen samasuguse jutuga kaevuri metsatöölise või ehitaja juurde, eks ole. Ta nagu ei mõista sellist juttu. Ja selle tõttu just just selle selle kurva perspektiivi nagu valgusest ma olengi kunagi esinenud, sellise sellise ettepanekuga ei ole eriti originaalne, aga et tulevikus meil tuleb moodustada vanurite kommuunid. Ma räägin oma põlvkonnast vanurite kommuunid, mille aluseks on siis teatud sõpruskond, mis on moodustanud kas juba siis ülikoolis või, või natukene hiljem. Inimesed, kes keskealistena käivad aeg-ajalt koos, kes tunnevad teineteist, et nad langetavad mingi hetk otsuse. Et kui me nüüd saame pensioniaalistaks, et siis me kolime kõik kokku, hakkame koos elama. Siis minimeerimine, teatud kulutusi hoiame teatud teatud ressursse kokku. Võib-olla on selleks hetkeks juba täiesti ühiskond sellises seisundis, et ei olegi võimeline meile pensionit maksma, siis me moodustame mingisuguse ellujäämise kommuuni vabastan oma lapsed sellest sellest koormust, nad ei pea meie pärast kannatama. Elagu oma elu. Ja meie, me võtame noh, väärikalt vastasele oma saatuse, sellepärast et kui öeldakse, et me oleme võitjate põlvkond ehk see põlvkond, kes ehitas üles selle Eesti vabariigi ja siis järelikult see Eesti vabariik ongi üles ehitatud sellisena, nagu meie seda tegime ja me peame võtma vastu need järelmid ka. Et see on noh, nagu minu, lapsevanema ütleme, selline moraalne kohus on vabastada oma laps sellest tulevasest koormust, mida ta nagunii ei jaksa kanda. Mina ei ole sellega nõus. Lapsed, ma ütlen veel kord, et perekond ei ole noh nagu mingi tänapäevane perekond ei ole lihtsalt nii, et igaüks rahuldab ainult oma vajadusi ja, ja kui mina olen andnud 18 aastat või kus iganes, mitukümmend aastat, eks oma lapsele teda kasinud ja kasvatanud ja harinud ja, ja nii edasi, siis miks, miks ei võiks selline peremudel ma ütlen veelkord, aga see on viimane 100 aastat või noh, Eesti puhul isegi viimane paarkümmend aastat on see peremudel, et lapsed ongi Austraalias? Jah, just nimelt ega minu õde peab ka Ameerikas Californias hotellis. Et selline põlvkondade side, see käib selle jätkusuutliku perekonnamudeli juurde. Ja vaata selles mõttes mina võiksin ka öelda emale, et ma, ma ei saa tulla, ma ei, mul ei ole aega, ma, ma kuskil siin praegu vaatan oma lame telekast mingit Hollywoodi filmi, et see avatus ja kuidas kassi liivased poest kätte saadaks. Ma võiksin seda teha, aga, aga ma ei saa seda teha. Nii, et sellest me rääkisimegi, et seal see peremudeli küsimus. Aga nüüd ma tahan veel ühe väikse lihtsalt ühe repliigi veel öelda, et vaata, ma loen neid netikommentaare ja siis, kui, et peale seda, et eestlased ei saa pensioni ja siis keegi sealt Soomest parastab oioffinor kaevama, loll jutusele edasi, aga vaata, mina siin peksan maaeluviis aastat seina ja siis elan jõukalt ehhi tutkit, tähendab Soomes kaob karigi pensionär, haiglaselt natukese hiljem nendega täpselt sama probleem. Andres Arrak, see on väga oluline, et need eetilised kategooriad perekondasid ja just nimelt põlvkondade järjepidevusest siia eetrisse tuua, neid tõesti neid kategooriaid kuuleb, et kui üldse kuuleb, siis väga vähe Eesti avalikus diskussiooni ruumis. Aga tuleme nüüd tõepoolest nende lahenduste juurde, et meil on siin praegu aega üks 25 minutit ja saame rahulikult rääkida nendest lahendustest. Te mõlemad olete välja pakkunud mõningaid lahendusi sellele praegusele demograafilisele rahvastikuprobleemile. Et meid ei sünni juurde ja ülalpeetavat ja maksumaksjate suhe pidevalt kogu aeg kahaneb maksumaksjate kahjuks. Nii et mis need lahendused siis praegu oleks? Alustame jällegi võib-olla Tallinnast. Teil on Andres Arrak, seal terve plejaad? Lahendusi ka minul, minul siin Tallinnas tervet plejaadi ei ole, et minu, minu ettepanek on olnud juba alates 2009.-st aastast tegelikult juba natukene kauem vanast ajast, 2001.-st aastast, et lapsevanemad peaksid saama õiguse oma laste eest valimiste päeval siis nagu lisahääle visata hääletuskasti. Et nii palju, kui sul on lapsi, siis iga lapse pealt üks lisahääl. Et ma tean, ma tean selle idee vastaste kõiki argumente laias laastus selles nii-öelda neid on umbes 20 alates sellest, et niisugune ütleme, ühe valijagrupi eelistamine, see kuidagi põrmustab suure prantsuse revolutsiooni saavutused demokraatia vallas kuni selle sellise argumendina välja, mida isegi praegu nagu ebameeldiv välja tuua umbes niimoodi, et paljulapselised perekonnad et nad umbes toodavad sellise madala lik jõuga lapsi, et noh, nagu ebakvaliteetsed lapsed. Et see lugupeetud Mihkel Mutt näiteks tuli ühes oma sellises armsas arvamusloos sellist sellist sellise sellise asjaga välja. Aga nendele nendele kriitikutele ma tahan alati nagu rõhutada, et see lapse valimisõigus, et selle mitte eesmärk, vaid see on üks vahend, üks vahend selleks, et saavutada teatud marginaalse, aga väga olulise Kriitikud vastased on alati öelnud, et noh, mingit nii drastilisi muudatusi reform ei ole vaja, sellepärast et lihtsalt teeme selgitusteed sinna Toompea suunas ja küll nad siis ikka võtavad end õiged otsesed vastu ja noh, retooriline kisa on käinud aastaid aastaid ja siis hiljem, eks ole. Tullakse kusagil Eesti televisiooni Foorumi saatesse kokku ja siis opositsioonipoliitik ütleb koalitsiooni poliitikule ka samasuguse halastamatu tõe välja, et kuule, et teie, teie kunagises selles selles valitsemisprogrammis oli eesti iibe pööramine plusside, pole sellega hakkama saanud. Et ja miks ta pole hakkama saanud, ühesõnaga, poliitikud juba üksteisele esitanud, küsinud, et miks ta pole hakkama saanud. Kuigi vastus on täiesti ilmne, sellepärast et lapsevanemaid ja nii vähe ja nende huvid on kuidagi niivõrd tühised tähtsusetud, et kõikide kärpe ettevõtmiste juures, et võetaksegi laste ringi rahad kõigepealt maha noort noort perekonda kõigepealt kärbitakse, ahistatakse ütleme, rahalises mõttes selle olukorra olukorra muutmiseks, olukorra ümberpööramiseks, et anda siis lapsevanematele natukene jõudu rohkem juurde ja siis nad muutuvad nii võib-olla nii oluliseks valijarühmaks, et poliitikud püüavad siis neile meeldida ja soovis neile meeldida. Võib-olla hakkavad pakkuma ka välja mingisuguseid selliseid abinõusid, mingeid programme, mis soodustavad noore perekonna otsust. Noh, veel üks laps sünnitada. Andres Arrak, teie olete pakkunud välja, et alates neljandast lapsest läheks tulumaks nulli, alates teisest lapsest kahaneks tulumaks veerandi võrra, kolmanda lapse sünniga kukuks ja siis poole peale neljandast lapsest olekski tulumaks nullis. See on siis Teie viimane arvamusavaldus just nimelt reageeringuna presidendi sõnavõtule vabariigi aastapäeval. Jah, kõigepealt Andrei ka täiesti nõus, et et tänane kõige noh, ütleme nii suurem kui ka aktiivse valijaskond on kibestunud pensionärid, eks ju, me kõik teame seda nii et selles mõttes lastele hääleõiguse andmine või nende vanematele seal on absoluutselt aus. Jah, ja ma veidi hiljem tahaksin nagu tegelikult rääkida ka sellest, et inimene ise, hoolimata nendest rumalatest ja mitte kuulda Tahtadest poliitikutest saab oma pensionipõlve ka leevendada, aga jah, praeguse seisuga on tegelikult olukord selline, et see sõnum valitsuse või noh, ütleme siis riigi poolt poliitikute poolt peab tulema ühene ja väga jõuline, kiire ja efektiivne, see vanemapalk või see poolteist aastat, see, see on kindlasti väga hea ja lihtsalt sellel põhjusel, et on, ma tean, majandusteoorias on olemas selline asi nagu alternatiivkulu printsiip. Et lapsega koju jäädes ma loobun ju vabatahtlikult mingist summast, mis iganes see siis ei ole sõltum, mis minu turuhinda, et vanemapalk kindlasti on, on eetiliselt, moraalselt ja majanduslikult vägagi põhjendatud, aga, aga kas ta nüüd suudab selle murrangu ära teha, et hakkamegi veel veel rohkem nüüd lapsi tegema, seal olid isasi? Minu arvates see 20 või 30 euri lapsetoetust, mis, mis me valitsuses praegu saame, noh esiteks on see mõnitamine. Määrib endale pähe, võiks, võiks öelda, kui ma tahaksin ebaviisakas olla. Ja üleüldse minu arvates on amoraalne, ebaeetiline, et et anna mulle valitsus raha ja siis ma lähen naisega teki alla lapsi tegema. Mina pean seda moraalseks ebaeetiliseks. Ma ei lähe, sellepärast ei hakka lapsi tegema, et ma saan 20 või 30 euri, see on jama. Veel suurem jama on see vahepeal siinses vanemapension tee täna lapsi ja siis kunagi uduses tulevikus võib-olla saad paki piima päevas osteks naerukoht. Nii et ma, mul on kulud, on täna täna on vaja vahetusjalatseid ja uiske ja suuski. Ja sellepärast ma ütlesingi, et nüüd see sõnum peaks olema selline, ära anna mulle raha selleks, et ma lapsi teeksin, aga, aga ära võta minult ära, kui nad mul on. Ja sellepärast ma arvan, et see oleks väga jõuline sõnum, tõesti esimene laps selle puhul peaks mitte midagi juhtub siis on nagunii. Aga jah, teisest lapsest veerandi võrra, kolmandast lapsest poole võrra ja neljandast lapsest alates tulumaksumäär null, see oleks väga jõuline sõnum. Aga ma, ma ei ole kindel, et see, see, see oleks lihtsam ära teha. Andrei poisid, nüüd lastele hääleõiguse andmine. Sellepärast et noh, seal võib lõpmatuseni filosofeerida selle lapse Vaat siin ongi, et mis meil on eesmärk, mis, mis on vahend, et see, mina olen täiesti päri, et minu meelest isegi alates kolmandast lapsest võiks noore perekonnana juba arvutamise üle kullata, aga nüüd ütle, ütle nüüd, et mis on see mehhanism, millega sa sunnid Toompeal olevaid erakondi, vot sellist otsust vastu võtma. Jah, õige sellesamas ILO raportis juba aastal 2000 öeldi, et tegelikult on täna no ütleme siis nende arenenud riikide ja demokraatlike riikide demograafiline struktuur juba selline, aga see oli 15 aastat tagasi, eks või 14 aastat tagasi, et ükski selline pensionäride huve kahjustav seadus ei lähe enam läbi juba siis oli hilja. Ja mida enam see, nii et nii et ma ütlen sulle väga lihtsa põhjuse, miks sinu ettepanek läbi läheb, sellepärast et valijaskond ei kiida seda heaks. Aga siis ma olen siin täiesti suletud ring ja siis ma isakam ka ennast juba tundma sellise. Vaest tongi tongi hordena. Kuna kes on siis selle demograafilise kobra ees niimoodi kangestanud, aga ma ei taha olla Ma tahan jah, aga, aga sellepärast ongi vaja teha selliseid meetodeid, mis nagu noh, mis hakkaksid kohe täna toimivaks ja see, see lasteaiamaksu valutus, see oleks nagu ühene ja jõuline sõnum. Jah, meie siin Toompeal või meie siinses riik, see valitsus. Me oleme aru saanud, tunnistame seda probleemi olukorda ja, ja vaadake, siin on nüüd see, mis me proovime nagu ära teha, aga ma ütlen noh et neid asju on, on muidugi veel. Andrei Hvostov kirjutab oma kirjutises, mis avaldati Päevalehes ja mis ei ole artikkel, vaid selline veritsev haav ei ole kirjutis, vaid karje võiks ütelda ja, ja seal. Andrei Hvostov kirjutab, et need korrad, kui ma olen kusagil seltskonnas rääkinud lastele valimisõiguse andmisest mille teostajaks oleks tema vanem, kes saaks sellega hääletamisel jõudu juurde, et poliitikud hakkaksid lapsevanematega rohkem arvestama, mille tulemusel võiks tõusta Eesti rahva iive blablabla siis enamasti on vaadatud mind silmadega, mis meenutavat laudast välja tiritava vasika. Pommihirmus on oi kui hirmus, on see ettepanek, Andres Arrak, kas teie ettepanekutele näiteks tulumaksu alandamisest on ka vaadanud sellised hirmunud vasikasilmad vastu poliitikute tasemel? Andrei on selles mõttes õnnelik inimene, ta on, ta on, temale on reageeritud mis iganes moel siis vasikasilmadega või kalasilmadega, eks siis mina pean ütlema, et ma olen enamuse ka poliitiliste parteide noh, mind on kutsutud, et kuule, tule räägi, et mis Eestis värk on ja ma olen enamusele eesti poliitilistele parteidele ja nende tippjuhtkondadelt selle sõnumi edastanud nii, nii nii-öelda otsesidena. Ja ma olen sellest rääkinud ja kirjutanud ja seesama, see maksuvärk, et noh, see on paar aastat vana, minu poolt välja käidud asi mitte mingit reaktsiooni, mis on nagu, no ongi ja sina rakesel räägi, räägi jajaa, aga meie siin vaatame, et kuidas nüüd järgmised valimised ravitakse mingi tasuta linnatransporti või midagi siin pakkuda, et noh, selles mõttes, et, et selles mõttes on jah, kurb noh, millal nagu eriti õnnetus olukorras, et et soov kuskil alateadvuses, neil on ilmselt kuskil olemas teadmine, et, et olukord ongi kehva. Aga soovimatus. Ja, ja siis on kuritahtlik soovimatus, ma julgen selle siin välja öelda. Nagu siis reageerida ja midagi ette võtta, see on, see on täiesti lubamatu, andestama. Ma isegi siin natukene hakkan mõnikord kahtlema, et, et noh, et kas poliitikutele siis sisimas on see teadmine, et need asjad on hullud, et mul on, mul on tunne, et me oleme siin juba välja arendanud, muutunud rahvuslikuks spordiks, selline võimekus iseennast lõputult petta. Kui me räägime näiteks kasvõi nendest iibe küsimustest, siis praegu on nagu selline, ütleme rahvusliku tervise hoidmise seisukohalt hästi oluline, noh, nagu näha mingisuguseid positiivseid momente alati kõige jaburam asi, mida ma näiteks näiteks nende iibe numbrite analüüside juures loen aeg-ajalt guugeldage lihtsalt pange pange otsingumootorisse eesti iive, varsti leiate selle artikli üles. Siis väidetakse, et ja iive tervikuna Eestis on negatiivne, aga eestlastel kui me räägime eesti rahvusest, on see natukene nagu positiivne, kogu see negatiivne iive tuleb venelastelt ja iseenesest see on ju tore, sellepärast et me tahame venelastest lahti saada, et mida te siis nutate. Et see on see niivõrd absurdne mingisugune argument, et eks ole. Et Tore ongi, kui meil siin venelasi näiteks vähem sünnib, et Emmigreeruvad ka rohkem jaheda küll küll me saame Ukrainast, võib-olla kõik need vajalikud töökäed kunagi tulevikus, seda esiteks teiseks on. Ma tean, selle sisendite amoraalne või et see on kuidagimoodi intellektuaalselt solvav see väide, et siis kui laps väljub emaüsast, tal on seal madja varba küljes juba sildikene, et ta on eestlane, venelane või tatarlane lihtsalt eestlaseks saadakse, see laps võib, võib minna Eesti kooli, et temast võib saada noh, täiesti puhas. Ja kui te isegi ei saa eestlane temast, siis ta on ikkagi vajalik inimene, sest ta teeb tööta, maksab maksaseid koda Eestis Eestis on tegev, ta aitab seda meie tulevast vanadekodu ülal hoida. Et mul on tuliselt nõus Andrei Hvostovi sellise üldhumanistliku nägemusega just nimelt sellest populatsioonist siin olles Arakas, kommenteeriksite natukene seda erinevate rahvuste sündivus siin Eestis, et kuidas see on. Pean tunnistama, ei ole kompetajate selles osas, aga, aga ma olen nõus Andrei ka, et et need argumendid, et väga hea, et siis eestlaste osakaal kasvab, see ongi jabur, sellega absoluutselt nõus, aga noh, mul ei ole seda statistikat, aga mis ma tahan siia juurde lisada, on see, et üks asi on meie, nüüd see nagu see sündivus ja see see, see problemaatika. Ja see on katastroofiline enesehävituslik, sest et noh, kuskil on seitsmenda klassi bioloogiaõpik, mis ütleb, et mis ei paljune lihtsalt surebki välja. Nii lihtne see ongi tegelikult. Aga mina toon siia juurde veel ka emigratsiooni. Sest vaata, meil nüüd on siin statistikaameti või oli see, mis nüüd siin oli jah, et aastast 2016 hakkab sisenema tööturule vähem inimesi, kui sealt lahkub. Aga meie aastane emigratsiooni bilanss või migratsioonibilanss on miinus 6000 korrutame selle 10-ga. Me saame 60000, eks. Ja, ja raadiokuulajale jätab ilmselt, et meil ongi 650000 inimest, kes, kes kes ütles, et nagu tööturul toimetab ja vaata, siin need kaks asja veel omakorda kokku pannes teeb olukorra veelgi hullemaks. Nüüd noh, räägitakse siis, et okei, meil rahvas nagu lahkub. Aga noh, lubame siis migrante sisse tuua ja kui siin on räägitud sellest, et meil on vaja sellist Hayend mingit mingit rahvusvahelisel tasemel programmeerijaid IT-spetsialiste sisse tuua, siis, siis siis täna juba tegelikult ausalt räägitakse välja ka see, et tegelikult on meil vaja seda musta tööjõudu sisse tuua siibrivahetajaid ja ja hotelliteenindajaid ja, ja koristajaid ja nii edasi ja nii edasi. Et ja, ja me me teame, mis juhtus hiljaaegu Stockholmi eeslinnades ja veel natukese varem seal Londonis ja veel natukese varem Pariisi eeslinnades. Et ütleme niiviisi, et need, need migrandid, eriti need lõuend, Need loovad rohkem probleeme juurde, kui nad neid lahendavad, see on nagu üks aspekt. Teiseks ütleme niiviisi, et isegi kui me võtaksime täna vastu selle otsuse, et kõik on teretulnud, noh, me ei saa seda teha, aga oletame, et me saamegi, tööpäev ei ole veel läbi. Kella viieni veel aega, täna reedel aga ütleme niiviisi, et, et Homsest on kõik teretulnud, ükskõik kust, mis te arvate, et siis hakkab tulema või? Esiteks on meil külm. Ja teiseks, me oleme vaene riik, see tähendab seda, et, et ega need migrandid on, on, tulevad ju majanduslikel põhjustel siia sellise madalapalgalisele tööle Eestisse ja kus sotsiaalabi süsteemi ka ei ole õnneks või kahjuks nüüd ütleks isegi niiviisi siis seda voogu ei tule mitte kuskilt. Nii et sellega peab kindlasti arvestama. Aga vaikselt, ikkagi poliitikud, tundub, et nii-öelda masseerivad rahvast vähemalt selle aspektiga, et meil mingisuguseid töökäsi siia vaja on. Ei noh, see on reaalsus, ettevõtjad lihtsalt on kõri pihku võtnud poliitikud, et mul on vaja keevitajad, hotelliteenindajad, et mul on vaja suveperioodiks neid, kes linu sirgeks tõmbavad. Hotellid. Et mida te prognoosite just nimelt siin järgmise 10 20 aasta jooksul, et, et mis siin Eestis siis nagu sündima hakkab, et lapsi meile ei sünniettevõtjad näevad seda, et töökäsi ei ole, mis siin nii-öelda aset leiab? Jah noh, tegelikult ma nüüd tsiteerin Heido Vitsuril igal riigil majandusele, ühiskonnale, kuidas tal läheb, sõltub kahest asjast. Milline on ülalpeetavate ja töötegijat, ei maksumaksjate suhe ja teiseks, kui kallis toodangut toodetakse, võiks ju siis eeldad, et kui tulevikus ongi meil üks töötegija ja, ja üks üks pensionär, eks, siis võib-olla see tootlikkus on selleks ajaks kahekordistunud. Et see üks üks töötegija või ühes tunnis luuakse 200 rohkem väärtust, kui, kui seda täna selles ma ei julgenud nagu väga oluliselt kahelda, sellepärast et kui ma võtan viimase 12 aasta andmed, siis tootlikkus on meil kasvanud ainult 16 protsenti. Aga samal ajal vot nüüd ongi minu jaoks on kriitilised järgmised 10 aastat. Hästi lühidalt ma nüüd püüan. Vaata 20 aastat, milles hüvest me olime maailma üks kiiremini kasvavaid majandusi, kolmas Hiina ja ja Iirimaa järel, kui võtta nüüd see aastatuhande algust, viie rikkama riigi hulka jõudmine, tundus nagu päevade küsimus, siis tuli auk, eks ju siis keegi ei oskanud olla, et üllatus-üllatus, kas tõesti majanduskriis on olemas, siis me tulime sellest ekstraordinaarset meetmetega, mis täna saate teema tuli hästi kiiresti välja, olime jälle Euroopa üks kiiremini kasvavaid majandusi. Hetke mingil hetkel olime kõige kiirem tänaseks Me oleme taandunud sellise nulli peale heal juhul pluss ja ma arvan, et see kestab nüüd väga pikka aega ja vaat mis nüüd on oluline miks ma ütlen, et järgmised 10 aastat on, on kriitilised minu minu küsimus või see on, mida ma nagu õhku viskan? On see, et kas kui vaadata tänast migratsiooni ka kusjuures sest et lahkuvad, eks ju, just need 20 pluss 30 pluss need sünnitusealised ja, ja, ja ka väga vägagi töövõimelised inimesed, eks. Et kas Eesti jookseb enne tühjaks kui palgavahe Soomega? Noh, mitte ei pea võrdsustama. Ja teiseks kõik nad, ühesõnaga Soome ei ole mingi püstirikas riik. Soome on suhteliselt selle keskmik, räägime rikastest riikidest. Et kas, kas Eesti jookseb enne tühjaks, kui palgavahe Soomega nii palju kahaneb, et noh, ei tasu enam elada perest eemal ja magada viiekesi ühes toas rasva turska peale süüa. Ja vaata nüüd ma oleksin murelik. Midagi peaks Eestis ja väga kiiresti toimuma ja demograafilist teatavasti ei toimu asjad üldse mitte kiiresti. Need väärtushinnangud, need kujunevad ja formeeruvad ümber, see võtab kümneid aastaid aega, kui mitte sadu. Siis siis nüüd majanduslike meetmetega, me peaksime nüüd midagi haridusreform ja haldusreform ja ja, ja me peame hakkama tootma kallimaid asju, tõstma lisaväärtust, et Eestis saaksid inimesed ka normaalset palka, aga minu Sügav praegu kahtlus on see, et see põlvkond tänased 20 pluss kolm kendus nende kollektiivsesse ajju on jõudnud just nimelt see teadmine, et nende jaoks rahuldavas aja tulevikus ja rahuldava kiirusega see palgavahe Soomega ei kahane. Ja nüüd nad hääletavad jalgadega tata, mina, ma olen nii vana inimene ja Andrei ilmselt Kongaa mäletab seda, kui poes ei olnud vorsti, eks. Ja ma olen täna sellega väga rahul, et on isegi mina mäletan isegi liiga palju vorsti õues ja, ja olen selle üle sellega rahul ja, ja andestan selle tõttu ka poliitikutele mõned rumalused lollused, eks. Aga tänane põlvkond, see, need 20 pluss 30 pluss need selle üle rõõmustada ei oska. Küll aga oskavad nad rõõmustada selle reisimise ja immigratsioonivabalt. Siin ma, ma katsun praegu need hästi optimistlik olla, et ma olen tegelikult neid, neid üleskutsed, et peab olema selline rõõmsameelne ka meeleheitlikus olukorras pealtnäha, et mõnes masinas, nüüd katsun praegu demonstreerida, et kuidas on võimalik siis sellele Eesti demograafilisele olukorrale või üldse väljarändele vaadata optimistlikult. Nimelt kui ma nüüd eelmine aasta päris tihedalt Soomes käisin, kuna kuna mul üks raamat tõlgiti soome keelde, siis seal kohtusin lugejatega, kohtusin väga palju Testofiilidega. Siis mul jäi selline mulje, vähemalt siis need inimesed, kes vahendavad soome soo Soomet ja Eestit täidavad, et Helsingis on tegelikult võimalik juba hakkama saada puhtalt eesti keelega, et igas ametiasutuses igal pool on kusagil mõni eestlane, kellega sa saad oma jutud emakeeles ära aetud. Et juba on seal näha sellist sellist fenomeni, et näiteks mõni ehitustööline, kes on 10 aastat Soomes elanud, et huvitav ja ta ei olegi soome keelt ära õppinud, sellepärast et ei ole vaja, kuna ehitusplatsil saab, eks ole, eesti keeles kõik asjad ära aetud ja ülemusega ja ja noh, et ei ole nagu tarvidust. Et nüüd me teame, statistiliselt vist on 45000 inimest ametlikult eestlast Eestist tulnud inimest Soomes? Ma ei tea, kui palju seal võib olla 20000 veel väidetavalt on siis need, kes nagu pendeldavad Tänased lehed valetavad, et see on ainult 22000. No ühesõnaga tegelikult. Standard suurem laule, ühesõnaga et nüüd on minu selline optimistlik sõnum, on see, et tõenäoliselt Soome vabariik ongi eestlaste uus kodumaa ja kuna Soome on meile tegelikult lähedane riik, et ta ei olegi nagu päris välismaa, tegelikult soome mentaliteet meile sobib. Sugulaskeel Me saame soomlastest aru. Meil on seal mingisugune selline emotsionaalne emotsionaalne side selle selle maaga alati olnud, et siis võib-olla see meie uus kodumaa, see ei olegi nii halb, igatahes on see märksa parem, ütleme rahvuse edasikestmise jaoks, kui uus kodu oleks Kanada või Austraalia. Seda enam, et Soomes on väga palju olemas estofiil, igas Soome suuremas linnas on Tuglas-Seura ja nemad nad võivad võtta selle rolli, mis oli kunagi akadeemiliselt Karjala seltsil. Et kuigi eestlane, kui ta läheb Soomesse üldiselt, püüab sellega nagu sulanduda, ta püüab mitte eestlane olla, aga need Soome estofiilid, nad võtavad selle, selle, selle ülesande enda peale. Nad ei lase eestlastel assimileerida, vaid nad tuletavad eestlaste lahendatud. Ole uhke nirulane. Aga meil on, meil on Andrei Hvostovi siin jällegi tsiteerides vähemalt Eesti Rahva Muuseumi hoone valmimas ja sellel teemal kirjutab Hvostov, nii et kultuurivaldkonna eelarve kasvab järgmisel rahandusaastal ehk siis käesoleval vabandust juba jah, käesoleval aastal 21 protsenti, see on tore. Raadile kerkib Eesti Rahva Muuseumi hoone paras suur hoonemürakas, aga siiski liiga väike selleks, et kogu Eesti rahvas sinna sisse mahuks. Eksponaati täna, nii et selline positiivne programm oleks see, et eesti rahvas Soome ja siis mõned näited siia niimoodi Tartu lähedale ERMi. Ja eriti hästi see, kuna mina olen praegu uue ERMi hoone turunduse juht, siis siis ma väga, mul on väga hea meel, et, et, et seal on muuseumi nagu rahvuslik roll, võib veelgi, nagu kasvõi Andrei. Me väga hästi teame, et suur osa ma ütlen suure suur osa Soomes olevaid, vii emasid oma lastele enam eesti keelt. Samal ajal me teame seda, et Lõuna-Eestis on külasid, mis koosnevad ainult vallasemadest. Et kui isa isegi on, siis ta peksab naelu seina kuskil seal kuskil seal Soomes. Et selles mõttes ma nagu jahutakse suusakuse optimisti, vaha aga tahate, ma annan teile veel ühe lisaks ühe hea optimistliku noodi siia saade hakkab lõpule, lähen loomulikult. Mina, noh, see on eraldi saate teema, see võtab kaks tundi aega, aga, aga selle ära põhjendamine, aga, aga Eesti on tegelikult päeva lõpuks maailma üks kõige elamisväärsemad paiku üldse ja las ma teen selle hästi lihtsalt selgeks. Meil on hõre asustus. Meil on palju viljakandvat mulda, aga varsti tahab maailmas saada süüa üheksa miljardit inimest. Minu poolmetsaga kaetud. Meie rannajoon on 4300 kilomeetrit pikk, meil on 1000 700400 järve või vastupidi, vahet pole. Meil läheb ise metsast mustikaid ja seeni korjata, meil saab ise metsast kala püüda ja, ja jõulukuuske. Meil on puhas joogivesi looduses miljardid inimesed ei tea, mida see tähendab ja meil on suhteliselt happevaba õhk. Ja nüüd ongi, kui me võtame see viljakas muld, joogivesi ja õhk, siis me olemegi viie rikkama riigi hulgas ja mitte ainult Euroopas, vaid maailmas. Ja tegelikult ka nii et me olemegi tegelikult väga püstirikkad, aga me ei saa ise sellest veel aru. Nüüd, mis, milles on minule mitte nende Tuglase seltsi tööle sa soomes minu sega seda raudselt, eks ju. Aga, aga minu lootus on selles, et äkki just selle nende noortest, et vaata, mina ei mina emigreerunud, ma lihtsalt lihtsalt emigreerub. Aga äkki äkki nendes nende noorte, kes nüüd ära käinud ja kes on seal liiklusummikutes ja suitsuvingu sees ja, ja tuhapilved ja muidu maa väriseb, tsunamid ja mida iganes, eks, ja lihtsalt kitsas. Igal kirikupühal pühakoja ukse pealt ravitakse jälle keegi surnuks, et lihtsalt on kitsas ja must ja räpane ja nii edasi. Et sellesse noore põlvkonna kollektiivse saiu jõuabki pärale see teadmine, et Eesti ongi maailma kõige kihvtim koht elamiseks. Mina loodan selle peale. Aga see tähendab ka mingisugust regionaalpoliitilist muudatust ja eelkõige eelkõige nii-öelda maakogukondade külade uutega perekondade baasil loodavate külade autonoomsete üksustega võib olla majanduslikult autonoomsete üksuste ülesehitamist Eestis. No mina kirjutasin alla üks 22-st keset, tehke see haldusreform ära ja, ja tõesti täna veel tööpäev täna veel jõuab, eks kohe sellepärast, et Andreile lihtsalt ja et ühed ühed. Me peidame Eesti Rahva muuseumi hoidlatesse seal päris palju pinda, me oleme ainult kaks korda väiksem kui luur, kusjuures aga neid teisi eestlasi viimaseid eestlasi näidata. Tänase halduspoliitika ja majanduspoliitika tingimustes näidatakse ühe inimpõlvkonna pärast Rocca al Mare vabaõhumuuseumis piletiraha eest. Välisturistidele tantsivad seal seda kaerajaani mulgi kuues muru mütsikest söövad verikäkki jagama ja SKT elaniku kohta on aga väga kõrge, sellepärast et piletid on kallis. Aga lootust on praegu veel ei ole, liiga hilja. Kas te nõustute minuga? Kui me hakkaksime homme pihta, siis ei oleks hiljem. Aga, aga ma ei näe häid põhjusi, miks me saaksime homme pihta hakata. Mina olen natuke pessimistlikumad kahjuks, kuigi. Mina olin optimist. Ma lihtsalt, ma lihtsalt märkan seda, et kuna masin olemas nagu kõiksugu algatuste juures, mida me püüame siin käivitada ja siis ma olen avastanud selle, et huvitaval kombel noh, nii-öelda tööjõupuudus, meil pole mitte ainult majanduses, vaid ka näiteks kui sa tahad luua uut erakonda, lihtsalt leida inimesi, vabasid inimesi, kes ei ole juba ülekoormatud kõiksugu kohustustega, nii tööalasse kui ühiskondlik ega lihtsalt on võimatu leida hakkavad inimesed otsa saama, tähendab, inimesed, kes suudaksid ka mingisuguseid reforme läbi viia meil, noh, lihtsalt neid inimesi, kes suudavad veenvalt Siim Kallas tuli nüüd tagasi. See on meie ainus lootus, et üks 65 aastane heteroveteranpoliitik tuli siis, aga aga tahk hästi irooniline, aga mul on praegu tunne, et Siimu poole vaadataksegi teatud lootusega, et siin tuleb, loob meie põlve uueks. Oma. 20. Aasta. Vanuste ideedega. Absoluutselt vähemalt järgmistel valimistel Eurouslik rahvas, vähemalt nii partei loodab, hääletab siis partei poolt. Aga tõepoolest tsiteerida siin saate lõpus Rein Taagepera artiklit, mida arvata rahvast, kellel lapsi on arutult vähe? See on selline rahvas, keda järgmisel sajandil enam pole, kui ta kiiremas korras aru pähe ei võta. Musta katku elas üle punase kah, aga vabadus ja heaolu kipuvad käima üle jõu. Pole sellega harjunud. Meil on väga vähe aega järele meelt parandada, eeskätt iseenda meelt, teiste oma teiste asi. Seda on palju nõutud, aga alternatiiviks on iseenda rahva liigvarajane surm. Usun, et suudame. Ma arvan, et nende Rein Taagepera sõnadega võikski selle saate kokku võtta. Ta, ma arvan ja usun ka ise, et me suudame sellest august välja tulla. Andrei Hvostov, kirjanik, ajakirjanik, ma tõesti tänan, et saite siia Tallinna stuudiosse tulla. Majandusteadlane Andres Arrak, suur tänu väga huvitavate ideede eest seal Tartu stuudios ja ma tänan kõiki kuulajaid, kes meie tänast saadet kuulasid. Mina olen saatejuht Markus Järvi, aitäh teile kõigile.