Grand Imperial vea elavate rääkijate ning lauljate päevapiltide teatel ilusad selged ja uued pildid. Nii kalleid süles leitud kronoomiga on ilma värisemata. Piltide suure valiku tõttu ei saa vanumite korrata. Kõige suurem Panoptikum ja elektrobiograaf kell üheksa õhta väga naljakas etendus, ainult täia ealistel. Rahvusvaheline foto plastikal ratas käivoolitsas ende limajas sisse minek 20 kopikat. Algupäraline bioskoop, jaapani salakuulaja kinnipüüdmine, selle mahalaskmine, kindluse kallale tikkumine naisterahvastesse. Kino tuli Tallinna kui uskuda trükisena sügisel 70 aasta eest leiate tema visiitkaardi, tolleaegse ajalehe kuulutuste küljel Panoptikum bioskoop, krono Megofon, foto, plastikon. Nõnda esitleb tants sajandi hakul. Kõrgel harkjalal vändast ringi aetav kaamera laskis end kümmekond aastat oodata või veel enamgi. Kuid siis oli ka kõik olemas. Esimeste filmide valmistamiseks. Avaldame täna üksikuid helikaadreid. Eesti kino algaegadest. Te kuulete Ants Lauteri, Boriss Jaani, Kose Valter kruuste ja Auguste Elleri mälestusi. Lühisõnumeid, ajalehe kinoveerult ning loomulikult filmimuusikat. Aastakümnete kauguselt võib mõnigi sündmus ja nähtus paista pisut koomilises valguses. Ent meil pole mõtteski nalja heita. See oli tõsi tähtis ettevõte ja need olid hakkajad mehed, kes lugupidamist väärt. Ma käisin koolis kevade tänaval, see oli algkool. Ja siis seal lähedal oli kino ja seal nägin ikkagi aparaadiruumi seal midagi, plõgin pea, vahel mõned onud, nii vaatavad seal trepi pealt kahja korvaatanud onu, viska üks tükk ikkagi kino pilki onu kadegachisalt tekkisi, vaatan seda kinopilti ja korra onu ütleb, et kuule poiss, aeg on sul? Jah, on küll. Miks ei ole, tule siia, no see oli suur rõõm, sain Samine aparaadiruumi, sai näha, kuda seda kino siis näidatakse. Sealt tuli, opositsioon, ütleb mulle, kui sul õhtuti aeg on, tule mulle appi, siia. Aga filmi kerima ümber osakene lõppes ära, no see oli vaja ümber kerida ja temale noh, ette valmistades seal teised. Nonii, oli sai hakatud ja viimati sai hakatud juba ise aparaadi taga istuma ja õppisin selle kaare reguleerimise ära. Filmi laadimise. Noh, ja mõned aastad edasi ja tuligi omal asuda tööle. Hommikul käisin koolis ja õhtu politsei siis kinos filmi vändatud. Eks tulnud seal nii mitmesuguseid juhuseid ette, pääle sõja uusi koopiaid ei olnud, filmid olid vanad läbi jooksnud, katkised aparaadid olid äärmuseni läbi kulunud. Tihtipeale film katkes lased kohe edasi, juba saalist tuleb juba lärmi ja pileti trumpimist. Kuidagi sai sellest hädast üle, kuna filmid olid venekeelsed pealkirjadega, siis näidati eestikeelsed pealkirjad, projektsioon aparaadi kõrvale oli paigutatud teine aparaat. Udupildilatern nagu nõnda nimetada. See on siis eestikeelsed kirjad olid kirjutatud klaasi peale dušiga. Ja nüüd, enne kui see venekeelne kiri ilmus ekraanil oli filmile kleebitud üks tükikene paberit, pääle. Se vilksatas ekraanil mehaanik nadi, kattis paar lambivalguse kinni ja teine kirja näitleja avas siis oma laterna loodis eestikeelne kiri ära tuli nüüd teine paberilipakas vahetati jälle üks latern kinni, teine lahti. Ja nii läks edasi. Tuli ka tihtipeale niiviisi, et aparaadi mootor ütles ülesse nurgas põles läbi või oli mingisugune rike, siis tuli vändata, tuli käsitsi vändata tervede õhtuid, otsad filmi läbi. Sel korral ei olnud ju niiviisi, et nagunii Donet vahetpidamata läheb, iga osa järgi oli vaheaeg. Saalis läks valge, noh, inimesed niisamuti kohendavad köhad, olenes siis mehaanikus, kui kiired oli järgmist osa peale laadima. Ma mäletan, sai peetud isegi omavahelisi võistlusi. Mina sain kõige kiirem, mis oli, oli seitsmeteistkümne sekundiga oli vahetatud osa ära ja läks juba peale. Muidugi noh, kui ei rutanud inimesi saalis, vähe kah, egas mehaanikul kah oli aega, paneb nii rahulikult aegamööda peale ja las läheb. Ja siis muidugi tavaliselt oli niisugune komme kassad suleti kell 10 õhtul. Et need kiiremini ise ka kodu saaks. Siis oli õhtu siis antiaparaadile suurematuurid pääle. Kuigi film oli võetud üles 16 kaadrit sekundis, aga demonstreeriti võib-olla 25 30 kaarid, siis rahulik jalutaja see juba jooksis ekraanil. Ja isegi tuli niisuguseid asju asju ette. Nagu kuulda oli, nii mõneski kinos jäeti mõni osa koguni vahepealt välja. Estonia-Filmi esimese naljamängu lavastamise tööd algasid eile hommikul tänava ülesvõtetega. Uudishimulisi Pealtvaatlejaid kogus murruna viguri mehi vaatama, kelle ülesastumine juba pildistamise ajal nalja sünnitas. Ülesvõtted tehti vana kaalukoja nurgal virve päevane tornide all Narva maanteel Russalka ausamba juures ja Pirital, kus ka külmad suplused ei puudunud. Üksikutest ülesvõtetest seatakse pärast perverdid Bocki ühene nädala pärast on pilt valmis ja läheb Ginusse publikumile näitamiseks. Ma olen mitu korda sellest rääkinud, et see on nüüd väga kahju, et see esimene eesti kunstiline film selle nimi oli vist minevikuvarjud või ei mäleta täpselt, mis aastal see oli kuskil seal 20 aasta keskel, kui see tehtud sai, et seda enam järel ei ole selles päris kindel, et kui selle saaks esitada praegu kinolinal siis paremat komöödiat, et ei saaks vist meie kinokülastajale mitte pakkuda, kuigi see film ise on traagiline, tõsine ja väga dramaatiline. Ja peaks nii mu värinat südames esile kutsuma. Selles seisabki see asjaolu või see vahe õieti et meie olime ju tol ajal väga nii osavad ja arenenud filminäitlejad juba algusest esimesest korrast peale. Sest seda te võite juba sellest sellest ära märkida sellest ajast, millega meie oma tööga toime tulime ja kui palju tänapäeval selle peale aega kulutatakse. Tänapäeval tehakse ühte filmi pool aastat, kolmveerand aastat suurfilmi, nüüd lavastusgrupid, režissöörid ja abid ja näitlejaid ja töötajaid ja elektrikud ja, ja foonimeistrid ja mis seal kõik koos on. Meie tegime kunstilisi õhtut, täitvat filmi, kui ma ei eksi, siis viie päevaga. Ja ei olnud meil seal mingisuguseid suuri gruppe. Too oli üks lavastaja, võided, püksnäitejuht ja oli üks operaator, kes väntas ja olid paar-kolm näitlejat, kes, kes tegid ja jumala päike paistis, taevast paistis peale ja nii nagu siis tuliniga tehti, ainuke muidugi see oli nõue, et filmis peab olema väga plastiline, et muidu tekivad niisugused teravad nurgad. Nuia, kui te oleksite siis nüüd näinud seda filmi, mis pärast välja tuli, kus ma mängisin seal ühte eesti vanimat mõõk oli vööl ja pastlad olid jalas ja mingisugused triibulised püksid ja taguli särk ja pikad valged juuksed ja nii edasi. Ja kui ma siis selle tolleaegse iluduskuninganna kinni võtsin, siis ma usun, et nii plastika tunnis võiks nii õpetaja kui ka meie balletiartistid vist kadestada. Kui plastilised sujuvalt, nii omamoodi, nagu aegluubis sündis. Kui ma hiljem seda nägin, siis ma olin küll väga masendatud ja aa. Aga publik üks osa võttis ta vastu, teine osa muidugimõista teisel osal kogus suhu väga palju sülge, mis ta kuskil teatrinurkadega välja pidi sülitama, kui ta sealt ära läks. Aga asi sai tehtud, kunstiline film oli olemas. Ma mäletan ju kui kadunud märska filmis oma dollarisi siis paviljoni ta suur suurem osa paviljonis kasutas ta ära praeguse kino oktoobri ekraanitagust, seal oli lavataoline väikene ruum küllalt, sinna ehitati siis dekoratsioonid üles ja filmiti päeva, eks sai tehtud filmid, ehk siis jälle pääle kinoetendust öösel. Laboratoorium oli sealsamas all keldris viise filmis ise ilmutas siis sõbrad aitasid kaasa, aitasin tal, seal on nii mõnigi kord ilmutada ja ventilatsiooni kui niisugust õiged ruumides ei olnud. Juba see väävelvesikute väävel sisikute lõhnad kõik filmi enesele kõik kokku, aga no kes seda tähele pani, entusiasm oli niivõrd suur, higi oli otsa, 100 jooksja tehti märskahjust, hakkas valmima see, millest ma räägin, film, dollarid juba on, seanss hakkab pääle, aga viimased osad on veel ilmutamat saab ilmutatud kiiruga kuivatatud ja nagu osa tuleks nagu soe pirukas, oleks praktsioon aparaadiruumi kohe rahvas istus saalis, vaata film, aga noh, kõik klappis niivõrd hästi, et lünka sisse ei tulnud. Muidugi, kui hästi oli montaaž, ennistandilise kokkukleepimine, see on nüüd iseasi, sest et ei mingisugust kontrolli. Eelnevalt ei olnud, nagu ta tuli. Nii ta läks, viimase minuti juba oli välja kuulutatud etendus, piletid müüdud. Aga siiski läks ilusti läbi. Mingisugust toetust riigi poolt või ei olnud. Aga siin tuleb teha vaks vahet näiteks need inimesed, kes selle pealt teenist ja suur osa inimesi, kes kogu hingega asja kaasa töötasid, kusjuures nad ei saanud teinekord mitte penni oma kuludega ise muretsesid omale need atribuudid ja esemed ainult selleks, et filmis kaasade. Ja vaat kui tänapäeval räägitakse niimoodi, vot mis Eesti kino siis oli. Raamat on siiski, et me tolleaegsed inimesed neile oli ikka seda suurt energiat ja tahtmist seda kivi kuidagimoodi liikuma panna. No kõige suurem suuremad teened selles osas on muidugi, Konstantin märscal. Söödi omal ajal üks kõige andekamaid eesti kinotegelasi üldse. Ma mõtlen, et nats, tuletame meelde tema saatust ühenduses selle Eduard Vilde vigaste pruutide linnastumisega. Seal ei mänginud ju kaasa ükski kutseline näitleja selles filmis. Peaosaliseks sulaosa mängis seal, Jaak Koppel oli Estonia ooperikoori liige siis naispeaosades ma mäletan, oli Liisönberg aule, tema peaks Tallinnasse kusagile. Ja nii terve rida ka teisi film tuli tolle ajaolude kohta väga tore. Ja suure huviga seda jälgiti. Aga mis tulemus oli märska tegi katset kuidagi säilitada seda filmida, pöördus tolleaegse Eesti haridusministeeriumi poole ettepanekuga, et haridusministeerium omandaks selle filmi. Tuleks võib-olla õppevaheline saaks kasutatud aga seal tuli siis ma olen ise näinud vastust haridusministeeriumi allkirjaga koolide inspektor, nei Kotlik nei, kes teatas, et summade puuduselisade palvet rahuldada. Lõppude lõpuks film läks oksjonile esimese esimest korda, kuid oksjon oli siis teda. Keegi ei ostnud. Teisipäeval, kaheksandal märtsil võis näha Tallinna-Haapsalu rahu kogu kohtu Bristovi juures harva ette tulevat oksjonit. See oli nimelt filmi oksjon, kus müügile tuli Konstantin märska film. Vigased pruudid. Väga iseloomulik oli jälgida kogu seekordset pakkumise protseduuri. Keegi pakub alguses kogu filmi eest kaks krooni 50 senti. Edasi läheb pakkumine 50 sendi kaupa kuni nelja kroonini, kust edasi hakatakse pakkuma 25 sendi kaupa. Lasen kokkuhoiul on ka oma põhjus, sest film on niisama vigane. Kui ta pealkirigi nimelt pool olevat põlenud sellest pärast boksi andnud lõppes 18-l kroonil ja 15-l sendil. Millise summa pakkujaks osutus Rakvere kinoomanike logovskil. Kino omanik, maksabki pakutud summa ja läheb rõõmsa näoga filmirullid kaenlas. Provintsis võib näidata ka. No film sündis nii konkreetse näide kahest filmist Rumi kini. Finantsiirjeks oli keegi äri omanik, üks meesterahvas oli tal vaba, raha osteti, filmimaterjali ei olnud silmi, seisis käsutuses, seal oli minimaalne ribisid, muud tarvilikku tassisid osatäitjat koduntiivse palga maksmisega, oli lugu päriske. Mees, finantseerija osi, isegi oma telia töödeldud meetod. Näiteks nii kui saabus viimane honoraride väljamaksmise thermiin ja raha selleks ei olnud. Ilmusta suure korgiga filmimise ajal kohale. Korvis olid heeringat, leib ja kaks, kolm liitrit, vii. Algas juut lubadest ja kiitustega, et ilmarahade keegi jäi. Ta pole niisugune Jinimine, et Lovecze suurt Eesti kunstiteos. Tööd on teil tublisti tehtud ja nüüd on saabunud paras aeg keha kinnitada. Filmimine pandi loomulikult seisma ja algas kvassitamine meelediisel pehmedes, et peale kolmandat klaasi ja palgamaksmises delikaatselt ei tehtud enam jutud. Lõpux šeff palus jätkata tööd. Filmine algas uuesti. No loomulikult kõik ei läinud enam nii libedasti nagu enne keha kinnitamist. Režissööril ja operaatoril oli väga palju tööd ja kaladus tarvis, et pehmendada näitlejaid, temperamendi, finantseerija. Ta oli sel ajal juba kadunud. No ja osatäitjad ja palk koos temaga. Rummu Jüri filmimine algas augustil 29. aastal Alice võttidega Klooga mõisas. Seal muuseas filmiti episood rummu tagaajamine ohvitseri paruni ja mõisavalitseja poolt toimusse ratsul ohvitser Jüri ja Parun, tumedate hobuste seljas. Mõisavalitseja hobune aga oli lumivalge viibimine Kloogal, Viinis ja maksis võrdlemisi palju. Finantseerija leidis, et rohkem Kloogal pole mõtet jääda ja edaspidine filmimine viiakse läbi Tallinna lähedal. Nii tuligi tärge grupp tagasi rummu tagaajamist. Lõpetamata oli võidud ainult ratsanike sissesõit metsa. Mida siis teha, edaspiirida lähedal leiti mets. Loogiliselt, hobused pidid olema samad. Tallinnas neid aga ei leitud. Nende toomine Kloogelt arvas finantseerija üleliigseks sellepärast, et ta sai odavalt neli hobust, ratsapolitsei reservid ja kõik neli olid mustad. Finantseerija nõudis, et filmimist jätkatakse sellega, mis on. Režissöör leppar protesteeris ja lahkus filmist. Kuna ta mängis ka ohvitseri osa, siis jäi ruumi kiiri, režissööri täie lavastamise, võttis enda peale lektori assistent John loob. Muuseas, uue ohvitseriga sai võidud ainult paar episoodi ühe õnnetuse tagajärjel lahkust cadema, leidi kolmas Ta oli väiksema kasvuga kõhn ja teda sai nii kasutada ainult üldplaanidel ja võimalikult seljaga vaadede poole. Kõik see tekitas suuri raskusi tervele kollektiivile ja tehti ettepanek, et kadugu ohvitser üldse filmist ja vaene ohvitser kaduski. Stsenaarium tehti ümber ja teie Film hakkas juba lõpule jõudma, kui kord pärast materjali läbivaatamist ütles järsku finantsSirje kurgi, aga pole viga. Teeme veel ühe seeria loobitles sellest kategooriast ära. Nüüd kerkis küsimus, kes võtab enda peale märskoli nõus teise seeriaga, kui mina võtan lavastamise enda peale? Mina olin kaugeltki illusioonidest ja oma võimete ülehindamisest. Teadsin väga hästi, mida tähendab režissööritöö. Kuid ausalt ütelda häbenesin tere ütlemast ja nii sain miinust rummi Jüri. Teedisime märskega ööd ja päevad koos ilmutasime, kuivatasin Monteerisini ja kleebisime ja lõpuks samal aastal 15. detsembril olid mõlemad seeriad ekraanil. Oo. Hiljem mõne filmi tegemisel märskaga koos töötasite ja ma töötasin Velmersgada ja tegime esimesed proovid. Luu aegs, esimene helifilm, see oli kuldämblik. See oli minu harjunud ja nii nööri, siit. Ja sellega oli väga palju sekeldusi läksi väga kiiresti. Nädala jooksul oli see film vändatud ja läks juba ekraanidele. Aga tuleaineid, tehnika? Arder siis seda Joalt selliseid tuntud soni, oi oli nagu ma aru saan, plaanid olid enne ja siis tehti film, mitte vastupidi, plaadid olid juba enne ja sitt plaatide järgi filmiti. See oli kõige suurem raskus. Ja märskabitises ise alati näitama seda, jah, ainult temast sai sellepärast, et seal oli reostaadiga terve aeg tarvis reguleerida ja teised ei tulnud toime, ei tulnud sellega, ta vaatas suu liigutusi ja sellega kiirustas või pidurdas seda häält ja ja teda ei jätkunud igal pool Eestis, sellepärast ainult Tallinnas kolmes kinos ta läks ja siis sellega oli latt. Seansid olid nii kombineeritud, et vahe oli ikka nii, et ta sai joosta selle filmi ühest kinost teise ja kaua see film jooksis, siis on teil meeles. Vot seda ma enam ei meeles, emele ta arvatavasti niiks, paar nädalat oli ta siin Tallinnas ja sellega oli läheb. See oli siis esimene katse ja see oli seest läks helifilmi teha silmi ja nii niisugune. See oli üks Fildivertist menud. Esimese Eesti laulu filmi pildistamisel meie oludes peab olema kaameli kannatus. Rekordi näitelavale on ehitatud kõrtsituba, seinte värv on veel kohati märg, varsti aga peab hakkama filmimine. Üleval garderoobis krimineerivad näitlejad. Mõned teevad endamisi poose, mille kõrval isegi Emil Jennings või Poola neegri kahvataks. Ühe vähema teatri näitleja on tugevasti vintis ja nurrub suuremat osa. Näitejuht rahustab teda, et kui ta massistseenides head kaasaelamist üles näitab, võib saada aga suurema osa. Suurem osa jääb aga saamata, sest ta jääb massistseeni pildistamisel magama ja leiab pärast isegi, et kõige sobivam osa on tal koju minek. Haig venib, väljas on juba suur valge, aga ikka veel tehakse võtteid. Õnn, et filmitööstuse kohta ei käi ka samasugune määrus baaride öötöö kohta, siis ei oleks meil vist küll enam ainus. Enne helifilmitulekud oli kinos, suuremates kinodes mängis orkester väiksemates kas olid, Riio mängis, ehk oligi ainult klaver ja siis oli niiviisi juba lepiti kokku orkestri juht. Kui tuli uus film pääle, vaatas ekraanil filmi läbi juba. Ja siis noh, oma mõtte järgi otsis vastavat muusikat, load välja ja katsus isegi nii tabada, et oleks ikkagi vastav seen läheks ikkagi vastava saatemuusikaga, noh ajaliselt juba võttis selle ära ja andis päris päris häid tulemusi, see oli väga hea. Orkestri juht oli Voldemar, nagu ta töötas siin Tallinnas kino klooriasse, töötas omal ajal ka Tartus, töötasime temaga koos. Tema vaatas paar korda filmi läbi, meil oli väikene projektor, millega me kontoris vahetasime, vaatas läbi teinekord mõnda osa, paar korda valis välja ja siis isegi oli saatemuusikaks sai kasutatud siis kirikukellasid ahelaid igasuguseid efekte kah, et anda rohkem loomulikust juure. Noh, näiteks võtame filmi ülestõusmine Tolstoi järgi, Katjuša Naslova lähedasel tervese vangietapp läheb nadolid ahelatesse. Raudtee aetud siis orkestri andis sinna vastava saatemuusika ja siis helistati iga ahelaid, et ahelate kõlin oleks isegi teinekord kasutati, Orisid oli filmis kuskil mõni nooli kasakate koorid või nii siis oli ka kasutati kooriv. Ma ei mäleta muidugi, mis film see iseenesest oli aga nii läbi udu mul on meeles mingisugune perekonnadraama oli, seal oli, viskas kolmnurk või mis olid tekkinud ja siis olid filmiga kaasas käivad näitlejad. Ja näitlejad olivad lina taga. Nemad olid ise selle filmiga täitsa tuttavad, rääkisivad juba vastavalt linal olevale suuliiklusele, rääkisime teksti ja seal oli, mäletan stseen vist kas mees tuli, tabas naise armukesega, laskis püstoliga maha kohe püstolipauk ja kõik. No efekt oli suurepärane, nagu praegune helifilm oli niisugune asi. Vaata ühel ilusal päeval inimesed. Tallinna suuremates ajalehtedes, teadetele Minorkas olla toibunud, riigipööre jätmi nurka suunatud põgenenud koos oma rahadega. Sellest sõnumist haarasid otse kinni tolleaegsed maakondlikud ajalehed, kõigilt maakonna ajalehtedes ilmus ka selle kohta pikk lugu. Aga mis siin täielikult oli, pärast selgus, et see oli lihtsalt Kiloomanike trikk. Nad kartsid, et tavaline kuulutus, tavaline eelteade. See oli moes veel ennem seda, kui film tuli, ennem seda oli eelteadet lähemal ajal, niisugune asi toimub, et see enam ei tõmba, ei pane rahvast lugema. Kui see ei aidanud, kasutati sellist võimalust, et tehti niuke paigalseisev trepp ajalehe siseleheküljel kuulutustega sellest ei aidanud, siis juba lasti trükkida täiesti tekstikirjaga. See oli muidugi kallim tasude Elar alguses ei olnud kuuldagedes paigana ja isegi vaadake, huvitav, ma nägin neid, need ajalehti, seal oli isegi geograafiline täpsus juurikusse nurka Razumi ehk Vahemeresõit, et leidsid selle sealt ülesse. Ja selle järgi ilmus Päevalehes vest, ajalehtede, sinus kuulutused, vaatelt, järjekordne film, Minorca suur häbsutki, Firansid, filmi pealkiri, peaosa mängis omaaegne suur naiste lemmik saksa filminäitleja harilikke. Ja siis oli muidugi sissekukkumine täielik, aga see ei olnud veel, sellega ei piisanud. Sellepärast kohe kui filme hakati näitama, kes filmi külastas. Sa elad ühtlasi gramminorcaraat riigi trükikojas trükitud ja ikkagi, nii nagu tõelised ja kuritegelikud elemendid. Turul talumeeste pügamisest. Harilikult kinod sõlmisime teatud laenutas kontoriga lepingud, juba see näitas oma hooaja programmi. Mis temal on, siis valisid välja teatud filmid, ma võtan need ära, lepiti summade peale kokku. Nüüd. Film läänerindel muutuseta. Erich Maria Remarque romaani järgi oli sünnitanud juba igal pool väga suuri laineid. Väga suure eduga läinud film jõudis Baltimaile. Film õnnestus minul kaubelda kino Endla jaoks olin tol korral Endla ärijuhiks. Jooksis Riias enne seda ja Riias juhtus niisugune asi, et juba tol korral fašistlikud meelestatud saksa elemendid katsusid seda filmi linastamis tykki igatpidi takistada. Igal pool oli olnud rahutusi. Poolas oli olnud, Leedus oli olnud ja Lätis juhtus isegi niisugune asi, et Riias oli kuidagi aparaadiruumi projektsioon appi kuradi külgi paigutatud žiletitera ja žiletitera demonstreerimise aeg lõikas lindi kaheks. Sellega tuli film tuli linalt maha võtta, kuna teist koopiad ei olnud ja oodata niikaua, kui teine koopia Ameerikast järel tuli. Et niisugust asja vältida, panin mina aparaadiruumi relvastatud valve välja. Selle ühe filmi pärast, kui õhtu juba etendus lõpes tuli valve sisse, pani aparaadiruumi ukse muidugi seestpoolt kinni kahe inimesega politseis. Ja ootasid nii kaua, kui hommikul tuli, nendel vahetus. Antsivad relvad ülevahetusele ja nii kaua siis, kui mehaanik tuli kohal, hakkas seal õiendama, siis oli mehaanikul oli laetud püstoli alati taskus. Et mitte mingisugust niisugust nalja ei juhtuks ja see film peab ütlema. Jooksis tõesti haruldase suure eduga tolle aja kohta viis või kuus nädalat filmiekraanil pidada. See oli juba midagi. Erakordsed. Piletid olid nädalapäevaks ette müüdud. Seansside viisi sissepääsu piletid olid juba peaaegu nädalapäevaks ette müüdud. Eesti kino algaegadest jutustasid lõppevast saates Ants Lauter Boriss jaanikosk, Valter kruuste ja Augusteljari. Kino tuli Tallinna.