Tere õhtust. Tänase päeva viimase tunni jooksul kuuleme valitud tekste Eesti humanitaarinstituudi teatriõppe üliõpilaste esituses. Need inimesed on mõnda aega tegutsenud näitekunstiõpingutega juhendajateks Lembit Peterson, Tõnis Rätsep, Juhan Viiding. Täna on kavas järgmised autorid. Fernando pessaa, Nils Ferliin, Betti Alver, Hjalmar södermeri. Andrus Saareste on öelnud, et eesti keelt võiks nimetada A keeleks. Tõepoolest. Aad moodustavad 13 protsenti eestikeelsest tekstist ja üle veerandi 27,8 protsenti vokaalidest. Tegelikult saab poole eestikeelset teksti üles kirjutada juba viie kõige sagedama tähega. Need on a i. Aeyst, mis annavad kokku 49,4 protsenti. Täpselt samad viis tähte on kõige sagedamad ka inglise ja prantsuse keeles, ainult teistmoodi järjekorras vastavalt eht-i Etais ja e a i. Eayst. Vana aja etümoloogiat. Teadvus sõnade tõelisest olemusest. Oldi veendunud iga hääliku ja täheühendi mingis kindlas, sügaval inimhinges peituva süld inimlikus tähenduses. See ühtsus arvati olevat tingitud eluliste talitluste samasusest. Vanim täht on O mis on püsinud muutumatu sellest saadik, kui ta umbes 1300 aastat enne Kristust kasutusele võeti. Fuenike tähestikus. Seal tähistas ta küll arengaal klusiili, mida põhjaeestlased enamasti kasutavad ebaviisakalt, eitades ja võrukesed mitmuse nimetava lõpuna mõtsa. Häälik ood hakkasid sellega tähistama. Kreeklased. Mida tähendab kuu korrates ja tähelepanelikult kuulates saame aru, et imestamist häälikumärgiks sobib huulte hoiaku järgi ring. Aga mida tähendab ilmselt mõtteseoseid, mõistmist, mõtisklemist, meelitsemist, sõnad mõistma mõttemeel, massil un on konstrueeritud rõhutavalt selle tähega. Mida tähendab kõige helilised konsonandid, tundub, selles kõlas olevat midagi meeldivat. Ilmselt ta siis märgidki iluilusad asjad on ju ilulill laul, luule. Kõigis neis sõnades on sisekonsultandiks kasutatud ainult telli. Aga loll miks on seal ainult leid? Tõepoolest ilu oo imestusel ilu ja veel kord ilu. Loll. Pikim eestikeelne Palin room on kuuli lennuteetunneliluuk. Koolilennuteetunneli. Kõige sisutihedamaks sõnaks peetakse Lõuna-Ameerika Fuegi keele sõna mamis Lapinatapai millele ei saa anda lühemalt seletust, kui vaadates teineteise otsa, lootuses, et teine osapool pakub end tegema midagi, mida mõlemad soovivad, kuid kumbki teha ei taha. Mamis Lapinatapai. Göte järgi olevat etümoloogiliselt katsetused oma häälitsemiste ja sõnade väänamisega võhiku meelest vaid kentsakas tühine vigurdamine. Aga kas seni tühik on? Igatahes tasub sellel teemal mõtteid mõlgutada. Lugesin täna paar lehekülge ühe müstilise poeedi raamatust. Ja naersin nagu see, kes on palju nutnud. Müstilised poeedid on haiged filosoofid ja filosoofid on hullud inimesed sest müstilised poeedid ütlevad, et lilledel on tunded. Ja ütlevad, et kividel on hing. Ja et jõed on kuuvalgel, ekstaasis. Aga kui lilledel oleks tundeid, poleks nad lilled vaid inimesed. Ja kui kividel oleks hing, siis oleksid nad elusolendid ega oleks kivid. Ja kui jõed oleksid kuuvalgel ekstaasis, siis oleksid jõed haiged inimesed. Ei saa tunda Lillija ja jõgesid. See, kes rääkides nende tundeist rääkides kivide, lillede, jõgede hingest räägib iseendast ja oma valemõtteist. Jumal tänatud, et kivid on ainult kivid. Ja jõed pole muud kui jõed. Ja lilled on lihtsalt lilled. Mina Ma kirjutan oma värsside proosat ja olen rahul teades, et mõistan loodust väljastpoolt ega mõista teda seestpoolt. Sest loodusel ei ole seespoolt. Muidu ta polekski loodus. See laul on, sest veidrast Lordist, kes elas, on mid Nathill. Ja lossi aknaist võis näha ta kajakaid noveril. Nii Aafrikas, Indias, Hiinas kui kaua ta viibinud ei tea. Tema enam, kuid lastes tal härmatist täis, oli pea. Ta otsija oli kesse otsinud terves maailmas põiki ja risti et leida, mis ammugi teada, et kõik on kokku eimiski. Nüüd ringi käis pilgul, mis tundus nii trööstitu, tume ja tumm. Ja sageli öösiti hõõgus ta piibu sees oopium. Veel teame, sest veidrast Lordist, kes elas, on mit hell. Et ühel hommikul leiti ta nii nagu murtud lill rohtaiast just kevade aegu, mil Ülased kerkivad maast ta lamas seal kummuli, peenral allume, seest sulanud saast. Kui mõõtnud sai veidrat lordi küla puussepa tollipulk sai kirstutäis kirikuaeda veel juurde kus ju ennegi hulk. Seal lamab nüüd savises mullas möllortgeni tujutultum kuid öösiti enam ei ihu, kui ta piibuses oopium. Kui mulla alla saab keha jääb talle kõik kaugele. Kuid kui ennegi kajakaid tiirleb üle Doveri, kaljude ja kalmule paistab päike. Tuul kõrketes kõhistas ja pambu roo tihedas džunglis. Kaugel-Idamaal sahistab. Nii palju, sest veidrast Lordist, kes elas, on mitmed hel. Üks lihunik ostis ta lossi. Nüüd suvitab Toweril. Mind ootab täna keegi. Mul on kiire. Nii kärsitu ja kerglane meel. Kuid esemed ei tunne oma piire, nad peavad kinni mind. Ja kuna veel ma lennul sukki, lõhnu, ehteid valin, käib ümberringi lakkamatu Halin. Multarib tosin ette heita pilku, miks ma ei ole hoolitsev ning hell. Ja kähisedes nõuab köhatilku Askmaatiline vana seinakell. Lamp kardab tonte tugitoolil, tihti on seljas kramp ja sohva kaebab kihti. Paks klaver, nurgas ägab hambavalus. Ta Bondunud poisilt langeb maha lakk raudahjul, külmajudinad, onni alus ning riidepuul, kust ripub triigit vrakk. Noor särgikene teeskleb solvunud rangust ja näib nii kelm, et aiman patulangust. Siis jooksen lõpuks kübar peas, lööd vurri ning ainsal jalal eksib kaasa sirm. Ma igal nurgal kisun selja turri ja piilun tagasi. Sest mul on hirm, et viimati jõuki püsi kodus vaid järgneb mulle mässulises Rodus. Söök oli hea minu vaeste toas kuid asi ei seisnud ainult roas. Ma juurdlesin, juurdlesin algusest kahest jumala saetud valgusest. Suurt päevavalgust veel säratas, mis minus võõrastust äratas. Kuid väiksem keset töösügavust just sinna paistis, kus kõik oli must. Kes oli metsas eksi läinud, ei oleks seal muidu ekselda näinud. Ja keda maru lõi, mere peal sai palju abida, kiirtelt, seal. Nii hellalt, nõudmata harjumist. Ta valgustas igat varjulist. See väikene valgus, see oli kuu. Ma rääkisin temaga, õnnetu. Rääkisin keskkonna üksindust, kui tormulus õues ja katsus ust. Ma vastust ei saanud, aga vaeste toas mu vaesu sujus, kui hõbe joas. Koos emaga üks suveõhtu. Ma olin tõotatud maale teel kus sinimäed ja jõed, kus kõik toob Lohtu käest kinni, hoidsin emal veel. Tseedeemeid laugest nõlvast alla viis. Ja minnes pilgu lend pakkus, siis lai jõgi, mis all orus siugles jõel vaikselt nagu unes laevu, liugleb küll valgetes külmustis purjedes neid sajakaupa päiksekiirtes sõitis. Jõe suudmes oli saar saare peal suur linn, ta müürid, tornid paistsid seal. Ja heitsid varje, mida valgus võitis. Kuid teispool linna vinge maru lõõtsus jamatu Suttu kõik seal Merjöötsus. Küsisin siis emalt, ma, kas veel väga pikk see maa, mis jääb minna randa. Randa, kipub mõttelend, et saaks sinimaal end lasta laeval kanda. Nii vastas emakene, hea laps, suureks saad sa õige pea. Küll siis võid randa minna, et sõita usu, ema teab kord sinimaale sinna pea vaos end oodata, vaid valda. Küll saabub jõelt. Sõidab kalda üks kord su enda valge laev su elu helge õnnelaev. Ja viib sind lõunakaarde. Ei ohusta sind, vete raev, kui rool on kindlas haardes. Linn, kuhu esmalt tüürib reis täis hiilgust, uhkeid maju, vast siis ainult tüürid, neis. Sa elu varju tajud. Seal elama pead ometi. Ei keegi ei tea, kui pikk see vaev seal võitlema pead, mõneti. Et edasi läheks, õnnelaev. Kui tornis heliseb kord kell siis olema pead laeval sell, mis ära viib sealt linnast, siin kus rõhutuks jäi ikka rind ja mure, rikkus verelaev viib sind üle mere. Seal teispool merd. Üks rand on veel seal, sinimaa, sa sinna teel. Seal ootab õnn, mis sulle truu. Nii ütleb ema suu. Nii ütles ema, suu. Aeg läks ja enam ma ei tea, kus asus maa. Seal pole ikka käinud. Ja ammu pole emakest ma näinud. Kõik uni üle pea. Oo, puud ja põõsad metsasalu ja roheline padrik paks, muud lohutust modelti palu. Kui jättis, siis ei rõõmustaks, kui laulan teile oma valu. Teie, ärge kaotage rahu, kui rängemgi veel oleks piin. Ent valvud rinda mul ei mahu. Nii nutab tonkyhote siin, sest kaugel ta Dovoso Tulsineja siin metsa kaunis üksinduses truul armastaja leitud koht, kus viibida võib saladuses ent rusuv õnnetuse oht ning süda raske teadmatuses. Siin ta siis endamisi halab, et armastus on õelus vaid. Ja terve vaaditäie valab metongi hote pisaraid sest kaugel ta Dovoso, Tulsina ja mägedesse teda veab, suurveres vääriv seikluslust. Ta südamete kalkust Leab ning ainult oma õnnetust ta kalju lõhistikest teab. See oli piits, mis teda rabas, mitte mõni paitus, hell löök otse kukla pihta tabas. Nüüd nutab tonkyhote, kel on kaugel ta osa Tulsineja. Frakkides külmetab, publik valis säravas kuid viisi tõeline sõber on laps Siuke väravas. Sealt pilve ja lindu kaevad ja pesapuud. Ta silmad suured ja siirad kuid pelglikud sest sisimas sisimal viisil on habras hurm. Kõik trummid ja Tamburiinid on tema surm. Ei, isegi väikseimad lindu, kes laulaks puuoksa peal ei leidu seal teisel pool läve. Üsna kurb peab küll olema, seal. Ei, isegi väiksemat lindu ei kaskede Valendust. Kuid kaunimal päeval, mis suvi toonud, olen igatsenud sinna ost. Kus ikka laia Volga jõe peal ujub uhkesti, terav käil vene kus ikka Venezon, sõudjad, vahvad kasakad, poisid, need kanged. Ise peremees ahtris istub. Vali peremees Stenkaraazin ja pärsia tsaari tütar, imekaunitar vang, tema vastas. Stenkaraazin ei vaata tema peale, vaid emakese volga peale. Ja räägib Sten, garaazin. Oi, Savol, ka mu emasina lihane. Kui ma olin veel noorusest nõdrakkes, sina toitsid, mind. Lõõtsutasid öösiti, kuni kosusin tuulispäevadeks Eiza maganudki. Minule mõtlesid. Head paremad mugasakaile jagasid, pole saanud, aga tänu seda tänini. Kus ikka, tõusis TMK, nüüd raasin tsaaritütre sealt kaenlasse kahmas imekaunitari lantesse viskas tänu kingina emale Volgale. Jalutas vaikivasse aias. Oli kaua hääletult käinud? Üles aknale saatis ta hinge, kust ta tihti oodatud näinud. Hing tõusis. Kui öökullid hüüdsid küll sirge sinine rüüd Mõeldes hääletust sammude kõlast oli targaks saanud kärsitu püüd. Aga kuningannale ei meeldinud tolle hinge helisev lõiv. Raske eesriide, tõmbas Tätte seljas kahvatu siidine rõiv. Oma südamenarr saatis lendu. Kui vait oli öökulli ööd. Läbi ukse laulista süda küll punane. Värisev rüüd oli hellaks ta hääle teinud juuste õis, pehmusest jutustav ulm. Aga daam võttis lehviku, tõrjus ta õhku ja kurdulid, kulm. Narr, mõtles. Käen, müts, kuljus. Neete võtku, võtku mind Huck. Ja ta paninad maha ta teele kui heledaks metsatukk. Daam paninad põue ja hoidis neid juuste pilvises paos. Tema punane suu laulis Lemmest, kuni täht säras udude praos. Et avas ukse aknahing ja süda säält saabusid nüüd. Tema paremal käel oli verev tema vasemal sinine rüüd. Ja nad Sirtsutasid kui Sirtsud, kui kaks tarka hellikut last. Ja ta juus oli õis, mis sulgunud ja täis vaikivat armu ta Ast. Aianduse harrastaja pool kodanik, pool talumees, kel teatud külas oli maja ka kena aiakest kord Harris, selle ees ei seisnud ükski laps ta krundist tühjalt, paljalt. Siin võrsus oblikaid. Seal salat lokas haljalt ja igaks peoks Markoobuketi leidis siin, kus, muide õitses ka hispaania jasmiin. Ent kõike seda head üks ablas jänes, rikkus läks lossihärrat meestes asjas tooma, toeks, sest häbematu loom, nii tihti aeda tikkus, et kujunenud näisse talle lausa moeks. Kui lõksud, vähemalt mees ütleb, talle loeks. Ma arvan, ta on nõid. Ah, nõid? Küll ma veel vaatan, on härra vastuseks. Teen selgeks, selle loo ei pääse meie käest ta kuhugi, Miro ausõna, annan mada. Olgu, kas võis, saatan. Ja millal tulete? Ma tulen otsemaid. Kui sulastega koos teoks kohale nad said läks köögis lahti vast üks Rima Rama roma. Mis kena sink. See on mu härra, teie oma. Tõepoolest, kinnitab ka härra Olgo, nii. Eks ma siis selle kaasa vii. Ta priskelt lõunatab ta kaaskond vahvalt, aitab küll, koerad, hobused, küll teenreid, Kelvaitsu. Üks mõnu proovitud, ta nõutab mõne muu joob veini. Peretütart paitab. Eks jahimeestejõuk end löögivalmis sea, kui kõikidel on lõuna söödud saab jahipasunat niisugust lärmi löödud, et peremehel huugab pea. Mis sünnib aiaga, on kõige halvem, aga seal sõjaseisukord on kehtiv jubedaim. Jää jumalaga, leht ja taim. Kõik pata pandav. Jumalaga. End oli varjanud, see jänes kapsal. Nüüd jahioda eest küll hakkas kiired all, kuid mitte aiaauk, vaid Teedal päästis nahasest, vaene heks sai võetud maha ju härra käsul, nii et ees ei oleks see kust läbi ratsamees saaks, kui puuduks tee. Ja ütleb peremees, oh seda vürstijanti. Lass ütleb pealegi. Nii teinud pahandust on mehed koertega, et maa on must, mis must. Vox nüüd 1000 jänest just siis sajandiga, ehk nad teeks nii palju santi. Kui väiksed vürstid teil on mõni tüli vaid, siis kutsub ainult Juhn teist appi, kuningaid. Ei maksa iial toeks tuua nende piiki neid sisse lasta oma riiki. Hei, karjade kaitsja siin maantee ääres. Mida ütleb sulle mööduv tuul? Et ta on tuul, jääta möödub ja ta on möödunud varemgi jätta ka edaspidi möödub. Aga mida ta siis sinule ütleb? Palju rohkem kui seda ta räägib mulle hoopis muud mälestusi ja südamevalusid. Ja seda, mida iial pole olnud. Iial pole sa kuulnud mööduvat tuult. Tuul räägib ainult tuulest. See, mida sa kuulsid, oli vale. Ja vale on sinu sees. Tee suu on ilusam kui jõgi, mis voolab läbi mu küla. Ent tee suu ei ole ilusam kui jõgi, mis voolab läbi mu küla. Sest teesu pole iial see jõgi, mis voolab läbi mu küla. D Sul on suuri laevu. Ja tema peal sõidab Nende silmis, kes kõikjal näevad seda, mida seal pole. Ka laevade mälestus. Teesu algab Hispaaniast. Teesu suubub merre Portugalis. Kõik teavad seda. Ent vähesed teavad, missugune on jõgi minu külas ja kust ta tuleb ja kuhu ta läheb. Ja seepärast, et ta korda läheb. Vähestele on jõgi minu külas vabam ja suurem. Mööda teesut minnakse maailmatee edasi on Ameerika ja nende õnn, kes seda sealt leiavad. Ma ei ole kunagi mõelnud, et midagi oleks minu küla jõest edasi. Jõgi minu külas ei pane mõtlema millestki mis on tema ääres on lihtsalt tema ääres. Väike kuuseke sõrme pikkune aias sambla seest ajab ülesse mina vaatama vaatama väikest meest. Vaata sõbrakest sõrme pikukest, tigu sambla sees, liblikjuure all, Mardik juure peal, põrnik juure ees. Kokku kogunud Kuuse Juurele ühes elama talvekorteri. Mina elaks ka ühes nendega. Vaikne perekond on see tõesti? Kuulsite Fernando pessaa, Nils Berliini, Betti Alveri, Ilmar söderveri mängeldes servantese, Aleksandr Puškini Randele fantaani, William Battlerigiitsi ja Juhan Liivi tekste. Tõlkijad, pessaa Halep, Ferliin, Arno Vihalemm, söderveri Matti sirkel Puškin, Paul-Eerik Rummo servantes Johannes Semper, iits, Märt Väljataga. Teile lugesid. Anne Kuusik Leino Rei, Andri Luup, Martaas. Anneli Tuulik. Taago Tubin, loik Kärt Johanson, Marius Peterson.