Tere hommikust, mina olen Margit Kilumets ja esimene sellekevadine jutusaade alustab ja alustab kummardusega teatrile, sest järgmine neljapäev, 27. märts on rahvusvaheline teatripäev. Jaga Eestis jagatakse sel päeval teatripreemiaid ja üks nominentidest. Lavastaja Madis Kalmet on täna hommikul minu külaliseks. Tere, Madis. Me alustame oma saadet tegelikult eilsest õhtust. Sest vist esimest korda elus oma intervjueerida lavastajat esietendusejärgsel hommikul. Milliste sõnadega oma praegust seisundit kirjeldaksite. Noh, ma ei tea, võib-olla ikka väsinud, aga, aga ka on suur kergenduse tunne. See tekst, mis eile esietendus, ei ole kergete killast ja, ja samas ta on nii mõtted ja, ja, ja, ja võib-olla isegi niivõrd sisukas kultuurilise ajaloo poolest, et, et jah, et seda oli päris päris tõsine töö läbi närida. Kristo puitsev on selle teksti autor, pulgaarlane, etenduse nimeks fenomen ja laval tegelikult algusest lõpuni ainult üks mees, kellel nimeks Mait Malmsten. Mismoodi te jõudsite Moiduni või kas see oli kohe seda teksti lugedes ilmselge, et seda peab esitama. No eelkõige lavastaja mõtleb nii-öelda oma oma eeliseelistustele, et milline näitleja talle meeldiks, ühte või teist asja esitama? Jah, muidugi pole tööd teinud veel? Jaa jaa, kuidagi see tekst ja selle tegelase vähemus nagu tundus, et see võiks sobida Maidule. Ma rääkisin Maiduga ja et mul on väga põnev tekst. Ja Mait ütles, et millal sa seda teha tahad, ma ütlesin, et noh, märtsi lõpus peaks välja tulema. Oi, aga ma teen. Tartus Vanemuises sunniti Aleksandrit ja mõtlesin, et noh ega siis midagi mõtlen uuele näitlejale. Ja siis Mait ütleb telefonis, aga kuule sadam mulle huvi pärast, ma loen seda teksti. Ja kui ma olin selle teksti seal ära saatnud, siis varsti helistas maid tagasi, ütles kuule ükskama, aga kui vähe aega jääb. Aga Ma tahan seda ikkagi teha. Ja see on aga suur pluss lavastajale, kui ta tunneb, et näitleja sisemine tahe murrab, murrab läbi oma ajagraafikutest oma võib-olla teenist, väsimusest kõigest, et ta tõesti tahab teha. Mismoodi suhe lavastaja näitleja vahel erineb sellest lavastaja näitetrupi vahelisest seosest, kui te olete proovisaalis kogu aeg praktiliselt kahekesi? Ma ei tea, kas see on nüüd väga intiimne öelda, aga minu jaoks on see niukene armastuse suhe, olgu see trupp neli, viis, kuus, 10 inimest või on ta üks inimene. Ja küll me siis vabastav, võib-olla ta on nagu isa ta peab natukene aeg-ajalt võib-olla näpuga viibutama, tama ja karmi sõnu ütlema, kuigi viimasel ajal ma nagu eriti seda ei taha teha, et nagu kuidagi leebemalt ja, ja lugupidamisega, saab nagu näitlejalt palju parema tulemuse, kui, kui teda hirmutades. Et eks ta ole selline oma pere tunne ja sa hakkad neile kiivalt kaasa tundma neid nagu isegi armu Kadetsema, et kui nad kuskil paralleelselt veel mingit asja teevad, siis vaata ta, miks, miks ta peaks nagu mulle kuuluma ainult mulle ja ja kogu oma energia kulutamine just sellele tööle. Jah, ta on sihukene, pere isa ja armastuse suhe oma trupi. Teil on olnud väga edukas aasta, sest lavastus, mille eest te olete ka teatripreemiale nomineeritud, et sellesama Kristo Boyczewee Titanicu orkester läks sel suvel Tapa raudteejaamas noh, nagu soe sai või et ega need, kes hiljaks jäid, nad ilma jäid ka. Kuidas nii juhtub, et lavastaja kõnnib ja kõnnib ja siis ühel hetkel saabub see aasta, kui kõik asjad nagu loksuvad paika või, või te olete kindlasti mõelnud selle peale? Noh, ma natuke olen selle peale mõelnud, noh tore, et lausa kõik kolm lavastust, mis ma aasta jooksul tegin, on seal nominatsioonide sära märgitud nii Tiit Aleksejevi leegionärid, mida ma Rakveres tegin Bowitševi, Titanicu orkester ja muidugi ka viimane lavastus linnateatris Marina käri kassiräbal. Aga selle kohta ma saan öelda niiviisi, et see nagu fookuse küsimus, ma olen ise nagu mõelnud, et ega ma enda arvates nüüd see aasta paremini ei lavastanud, kui ma mõned aastad tagasi Asjad satuvad niiviisi kokku, et. Aga ei tea, tänu kellele või millele korraga nagu avastatakse siin see on, nagu ma ei tea, võib-olla ka kirjanduse ja kunstiga niiviisi, et et meie kõrval võib käia praegu väga-väga palju häid inimesi, kelle raamatut me ei võta raamatupoest riiulist välja, aga siis, kui keegi osutab näpuga vaid, see on väga hea asi. Ja siis kõik korraga loevad. Sisemine kõik rabame Valdur Mikitaga. Jah, need siis rabataks ühte või teist asja või siis minnakse ühte või teist etendust vaatama. Aga ma, mul on hea meel, et, et igaüks tahab ju, et tema töö ju midagi tähendaks. Ei tee ju nii, et las läheb lumme, sulab kevadel ära ja on unustatud. Et muidu ei teeks ju seda nii palju, tuleb sinna sinna hinge ja ja, ja, ja noh, kuidas öelda oma hinge värt tõesti panna. Et hea, kui ta nii-öelda tähelepanu leiab. Aga üks asi on veel, mida mina ka viimasel ajal olen mõelnud, on see, et et ma nagu Olen hakanud aru saama tegelikult näitlejaväärtusest. Et kui näitleja läheb lavale ja ta noh, Ta tunneb, et ta peab lihtsalt ühe õhtu ära olema seal esitama mingit teksti siis on umbes niukene tohutu raiskamine. Ja kui ma näen laval või mõnes lavastuses näitlejat, kus ta nagu päriselt, nagu elab, ta silm on tõene, ta ta kohal kasutatakse, sellist sõnad on kohal sellel hetkel nüüd ja praegu. Ja vot see on ilmselt see, mis toob inimesed saali, see on mida ma ise aeg-ajalt vahest Olles juba nii aastal kümned juba teatri sees, oled tüdinenud mingil hetkel teatrist ja mõtled, et teatrikunst on, et pole nagu eriti midagi, eks ole. Et eks ta natuke selline veiderdamine jaa, jaa. Vahestuke võltside tunnete esitamine on. Ja siis, kui mõni sõber tuleb saale ja ütleb, et aga istuda kaks meetrit näitlejast eemal ja näha, kuidas näitlejal või näitlejanna tuleb, pisar silma, kuidas ta tõepoolest nagu minule ekstra räägib, midagi tunneb minu pärast seal laval. Et sa ei kujuta ette, et sa oled liiga harjunud. Et ju ju see siis nii on. Et seal on kuskil selles kaduvas kunstis, et me tõepoolest etendused ju paru aega mängivad parimal juhul ja siis kaovad, siis jäävad mälestused. Näitlejate rollidest jäävad mälestused, nagu Tammsaar ütleb, mälestuste mälestused. Vanemad inimesed räägivad, mäletavad vanu, vanu näitlejaid, ma pole näinudki, neid, aga räägitakse, oi kuidas mängis see, kuidas mängs. Kuidas Lauter mängis. Nii, aga kui kui praegu Madis kalmeti panete silmad kinni ja peate ühe mälestuse esile manama mõnest teatritükist või mõnest näitlejarollist, mida ei saa unustada siis milline see oleks? Ma ei tea, ma ei tahaks kuskilt hakata kooki ma nüüd mingit väga väga tähtsaid sõnumeid minevikust, aga kui selline küsimus on, siis mul tuleb esimesena meelde mu esimene roll, kus ma õppisin. Tegelikult siis Raivo Trass kutsus meid suure pundiga kõik Rakvere teatrisse, tore olime, saime noorte inimestena koheselt paljud tööd ja ma sain ka lavastama hakata. Aga ma tean, et esimene praktiliselt. Täiesti nii-öelda verinoorena või värskena teatrikoolist. Läksin mängima strinbergi isa näitemängu. Noor adjutant nüüd oli seal, keda siis isa ohvitser nagu üle kuulased, mida ta teab. Ja seal oli minu partneriks Eldur Walter, kadunud Heldur partner. Ja kui nüüd läbi aegade on Aarne Üksküla väga soojalt meenutanud oma sõpra ja kolleegi Heldur Walterit siis ma nagu tagasivaates olen ka nagu aru saanud kui oluline inimene ta oli, et aga hea olla. Kui palju ta praegu ise laval olete, te olete ka selles mõttes ambivalentne. Teete mõlemat. Olete nii-nii lavastaja rollis, kui, kui ka näitlejarollis? Ma ei tea, väga vähemalt paar aastat tagasi oli viimati viimati näitlejana laval. Ja siis ma olin ka suve suveetenduses. Ma ei teagi. Ma kuidagi tunnen, et ma olen natukene eemaldunud näitlemisest. Ja teine asi on see, et ma nagu kardan et mul on nagu, võiks isegi tunnistada siin üles, et mul on isegi niukene psühholoogiline probleem, et et. See sisepilk on nii kriitiline et. Iseenda suhtes oled nii karm. Et kui sa laseb mingisuguse niukse ütleme, vale asja või vale noodi läbi et siis siis on nagu, tekib vastik närv laval ja siis sa kuidagi hakkad sisemiselt nagu paanitsema ja rabelema ja mõtled, et nüüd nüüd sa oled täiesti nii öelda. Vao pealt maas, et, et ei tea, aga see on nagu liiga seal noh võib-olla ainult mõned näitlejad, kes täna juhuslikult võivad kuulda, saavad sellest aru, et see on see samamoodi nagu räägitakse, et absoluutse kuulamisega muusikutel on väga raske orkestris mängida. Sest et nad kuulevad kõik valed noodid kaasa arvatud ka enda omad ära ja see on, muutub nii häirivaks, nii et me võiksime natuke, vahest nagu tumbamad olla, siis meil on mugavam kõiki asju teha. Ja muide on ka selline käibefraas, et näitlejad on natuke loll olema. Seda julgemata laval, igast asju võib teha, et kui ta natuke liiga tark, kui liiga, liiga intelligentne või enesekriitiline, siis ta ei taha kõiki asju laval teha. Aga kuidas sellisel juhul te saate hakkama selle teatrikontsentratsiooniga oma kodus. Teie mõlemad pojad on näitlejad ja ma usun, et te siiski käite vaatamas jälgite, nende teatriteed, kuidas sisse närv reageerib valedele nootidele. Jah, eks ta ole samasugune, aga samas. Teisi on kergem nagu vaadata seal samamoodi, kui ma ei tea, kui ma nüüd peaksin lindistuses kuulama oma häält, siis see tundub mulle ärritav, eks ole, või või kui näeksin ennast nagu filmilindil või, või video pealt ennast, et näha ja kuulda, ei ole meeldiv, sellega peab tohutut, harjumatu tunduda endale kuidagi väga tobe. Aga teisi on natuke kergem ja noh, poegade puhul on see, et kui neil hästi läheb, kui nad nii-öelda pihta saavad siis on sisemiselt hea tunne ikka uhke tunne, eks. Kui nad, et teevad midagi, mis mulle ei meeldi siis meie oleme piisavalt ausad vastastikku, et ma lihtsalt ütlen, et see oli noh, natukene nii või naa või ma arvan, et see aga ma pigem kui ma olen midagi näinud, mis nagu kas siis Hendriku või Carli puhul pole mulle päriselt nagu meeldinud. Siis tunnistan, et ma pigem see kiiläx lavastajaga saada. Et on olnud valed ülesanded või mõnda kohta on näitleja, ei saa mängida oma loomu vastu. Ja tark lavastaja peab aru saama, mida ta oskab hästi. Millise sarmiga või säraga on üks näitleja, ei tohi panna teda ennast väänama. Kunagi Bergman ütles, et et noh, mis siin ikka lavastada või ta oli võimas, nii teatri kui filmirežissöör, eks ole, transnoh 50 protsenti on näitemäng ehk stsenaariumi teine 50 protsenti on õige näitlejate valik. Ja see ongi minu töö. Ja siis nad tulevad ja teevad ära. Aga nad peavad uskuma ka seda, kes valiku teeb nendega, eks ole, kes pakub neile selle loo ja kui see lugu on hea ja kui ta tunneb, et pohh. Nii tore, et andis mulle just selle rolli, ma saan seda mängida, mulle meeldib seda teha, siis tõesti võib öelda, et mis seal ikka, anna ainult. Õhutaga tagant. Kas te kokkuvõttes olete nüüd rõõmus selle üle, et mõlemad pojad on teatris? Sellest vahepeal kirjutati ja räägiti päris palju, et see tuli teile suure ootamatusena. Aga, aga olete te nüüd sellega leppinud või, või oleks, oleks ikka tahaks tagasi võtta veel seda kohta. Ei no muidugi ma olen leppinud, ega siin muud ei midagi teha ei ole, et kuidas ei peksa ju neid teatrikooli tagasi nagu point illese fenomeni tekst, et ajalugu tagasi enam ei keera või seda teistpidi liikuma näed nüüd lihtsalt kui on võimalik, siis ma toetan neid juba näiteks Karliga oleme juba koostöödki teinud, et tema mängis kassi rabal. Minu lavastuses ja hea meel ja tublisti mängis. Oli rahuldama ka nii, et jah, tuleb leppida. Aga muidugi oleks tahtnud, et näiteks üks poe korraks arst ja teine oleks advokaat ja nii edasi, nagu need klassikalised mõtlemised maailmas on. Ma olen võib-olla natuke libedal jääl, aga, aga mulle tundub, et Henrik on läinud natukene teist teed kui Karl et ta teeb natukene teistsuguseid asju ja tõesti selles väga moodsas stand-up komöödia maailmas on ta selline. Kas just tõusev tähtaega, võib-olla juba tõusnud täht ja, ja üldse see, see üksinda laval olemine asjade juhtimine, naljategemine, sellest on, on saanud praegu ikkagi selline tõeline moeröögatus. Kuidas teile see meeldib või kuidas te sellesse suhtutakse, käituda vaatamas, kas te vaatate tema telesaateid? Ei noh, ikka, kui nüüd see ette juhtub, muidugi vaatan aga. Võib-olla nagu Henryt Henriku kaitseks peab ütlema seda, et, et minu meelest tal on kõrvade vahel piisavalt palju seda teatud ollust. Et mingil hetkel ta oskab kas siis piiri tõmmata või siis mingi rongi pealt maha astuda. Et ma arvan, et see, mida tema veel teha, vaid see on veel avastamata, et las ta praegu siis möllab. Aga tänu sellele, et ta kuidagi on sõnasuutlik ja teisalt, et. Kes on võib-olla rohkem kuulnud temas sõna ei ole lihtsalt paljas loba, vaid seal on alati D mingisugune point sees ja ja, ja see on alati mingi seose või viitega, nii et. Ei, ma ei karda, ma ei usu, et tast mingisugune. Laadapalagani tolad oleb. Kas nendes tähendab, ma mõtlesin selle peale täna hommikul, kuidas eesti keeles ilusti öelda, kas püstijalakomöödia, ma arvan, et keegi on juba proovinud nagu püstijalabaar vanasti oli, eks ju? Jah, aga ütleme tänapäeval seda tehakse palju kümmekond aastat tagasi või isegi paarkümmend aastat tagasi, kui ma korra Rootsis käisin ja siis üks inimene kogu aeg telekas vaatas, neil oli väga populaarsed, näed nii-öelda stand-up id ja mõtlesin, mis see on. Et inimene tuleb ja paneb anekdoote järjest ala. Aga siis öeldi, et see on väga-väga nõudlik. Ühest küljest ta ongi, aga ei tohi nagu sega segamini ajada. Et see püstijalakomöödia või, või siis stand-up või on erinev asi, kui monodraama või monolavastus. Et see, mida teiegi nägite seal samamoodi tuleb maitia seisab üksinda laval selle kohta võib ka öelda, et noh, et püstijalalugu või nii ja naa. Aga kui luban kirjutatud näidendina, kui tal on väga Kontsentreeritud sõnu siis ta ei ole mingi nii-öelda. Püstijala või, või stand-upi žanr. Et siis ta on ikka näidanud ükskõik, kas mängivad kaks inimest või kolm inimest või, või, või neli. Kui ta näidendina kirjutatud, siis on ka ühe ühe inimese esituses näidend. Te ütlesite, et te olete üksteise suhtes ausad ja et kui teile miski ei meeldi, mida Karl või Henrik teeb, et siis te ütlete otse välja, kas nemad teile ka ütlevad näiteks pärast eilset ma ei tea muidugi, kas nad vaatamas käisid. Lao käisid küll, aga aeg suurt ei jõudnudki rääkida. Peale esikat virmaria ja küll ma siis neid muljeid veel kuulan. Aga ikka jah, võib-olla, võib-olla ongi see, et et. Tahaks ju, et ma ei kujuta ette, et kui kui isa oleks superkirurg ja pojad, oleksid noored ka andekad noored kirurgid ja siis kodus räägitakse, kuidas lõikasid seal selle ikka natukene seal seal jäi natuke narmendama sul seal pimesoole otsustajad. Seesama asi, et nii-öelda kodus on sul needsamad inimesed ja seesama teema, et ma kujutan ette, et arst läheb koju ja tal on hea meel, kui talle räägitakse teatrist või kinost või muusikast, eks ole, aga meil keerleb küll tõsi, jah, väga palju. Tihti just teatri ja, ja kurjakunsti ja kirjanduse teemadel. Et nii ta on, see pimesoole, operatsioon tuleb kogu aeg. No teie abikaasa Gita ränk tegelikult astusidki sellelt reelt nagu maha kunagi, et nüüd mul hakkab tunduma, et see on nagu taeva kingitus, et tema ikkagi seda näitleja teede jätkanud, et temast tuli diplomaatia toob värskeid tuuli, siis sellesse teie vestlusesse. Jah, igal juhul ja ta nagu oma elukutse kaudu on võimaldanud nii mulle kui eelkõige ka poistele näha maailma ja ja õppida ja olla hoopis teises keskkonnas ja teises kultuurikontekstis ja, ja see on tõesti olnud rikastav poistel, eriti poisid, käisid Prantsusmaal koolis prantsuse keele klassis, noh, põhimõtteliselt õppisid prantsuse keeles. Siis hiljem Karl lõpetas keskkooli Hollandis inglise koolis. Nad on, neil on olnud väljakutseid ja kui me väga hästi teame, kui kui keeruline on tegelikult lasteaias noh, nii-öelda lastel ükskõik, millist kooli alustada või vahetada kasvõi oma keele kontekstis kooli. Et see on päris karm väljakutse. Aga seda enam veel mingis täiesti teises keeles, kus sa tunned, tunned algul, et ei julge midagi rääkida, sellepärast oskad ainult kahte-kolme sõna ja kuidas siis päevade kaupa ja kuude kaupa. Võitled ennast läbi ja mina ei saa küll tõesti aru maa. Tuleb nüüd küll selline. Kultuurilist poliitiline kontekst, et. Ma ei tea, vaatan siin hiljuti oli telekas üks mustanahaline korvpallitreener, ma ei tea aasta või pool on siin juba räägib eesti keelt suurepäraselt, siis nägin, kuidas Tallinna ülikoolist üksik jaapani tüdruk või poiss küsiti, kui palju sa oled õppinud pool aastat. Ja siis siin on kuue 70 aastased vene inimesed, kes on sündinud Eestimaal kelle vanemad võib-olla on ka sündinud eestimaal. Ja nad ja tere, tere. Ma ei saa aru, kust see mentaliteet tuleb, et õppida, mitte austada seda, seda keele ja kultuuri keskkonda, kus elatakse hommikust õhtuni. Kas tõesti nad peavad meid nii noh, olematuks väikeseks tuurituks, et meie põrutame vene keelega ja ja ma ei ole huvitatudki siin selles riigis rääkima selle kohalike inimeste keelt. See aeg-ajalt seal uskumatu, õnneks vist mulle tundub, et noorema põlvkonna hulgas No ma ei tea, aga muidugi me ju tõesti siin ju getostume ka, et Lasnamägi oleks nagu juba mingi mingi omaette maailm ja ja kuskil veel mingid linnaosad, Ta siis eestlased elavad siis teatud linnaosades ja me nagu ei suhtlegi. Ja noh, Narvast ja Kohtla järvest rääkimata. Aga mina nagu tunnen, et noh, kuidagi tuleb jõuda nendeni. Ega nad ju ise võivad ka tunda, et oh, et oleme siin ja ja tõepoolest, kui poliitikud üle tüki aja mingi punt nüüd hiljuti käis seal korra Narvast läbi, marssisid, et teeme näo, et väga kõrgetasemeline, no just sihukene korra läbi. Aga ma olen kuulnud, et kohalikud inimesed räägivad, et ta ei tahagi ju, et me noh, nii-öelda teiega kokku hakkame kuuluma. Teatrit võiks sinna rohkem minna, mul on isegi üks üks niisugune idee ühe ühe nii öelda teatriprojektiga seoses, et et me julgemalt, et minema sinna Narva nendega rääkima ja neile mingisuguseid väljakutseid esitama ja neile mingeid pakkumisi tegema, et nad mängiksid meiega kaasa. No isegi natukene see Tapa raudteejaam on integratsiooniprotsess, sest ega seal on ka väga palju tegelikult venekeelseid inimesi seal ümbruskonnas ja võib-olla mõni neist jõudis teatrisse, kas see oli teadlik valik, see koht? Nojah, ta oli teadlik valik näitemängust lähtuvalt, näitemängu tegelased ongi kuskil mahajäetud raudteejaamas ja niipea kui Märt nõos mulle Tapa raudteejaama näitas, kus, kus oli juba ka tehtud juba teatrit, noh, see oli nagu rusikas silmaauku auku, see oligi see koht, kuhu see sobis. Ja mõned inimesed isegi nagu ei saanud arugi, et kas seal natukene lavakujundust ka või oligi, nii et oligi. Muidugi oli kujundust ka või noh, et kõik tundus nii ehe, et et see keskkond sobis. Aga kui palju seal nüüd see kohalikele korda läks, võib-olla ikkagi läks, sest et ma olen kuulnud seda, et sellised väiksed kohad, kui inimesed sõidavad, nädalalõppudel tuleb rohkem autosid ja, ja väikestel kohalikel baaridel ja kohvikutel on rohkem tööd ja inimesed liiguvad, teised inimesed liiguvad ja siis nagu tundub, et, et et nad ei ole ka päris kuskil ääremaal. Et me kuidagi peaksimegi käivitama neid igasuguseid kultuuri ja kontserti ja etenduste projekte rohkem ääre ääremaadele, nagu me nimetame, et noh, inimesed tunnevad, on tänapäeval ei ole ju võimalust liikuda. Bussid ei sõida. Ja kui mõnest kohast päeval läheb mingisugune buss läbi, tagasi enam ei saa, eks ole, kui oma autot ei ole. Teatrid majanduslikel põhjustel sõidavad ka vähem ringi. Nii et nagu niisugune. Halb, halb, halb tendents, et et ei jäetakse, jääb, jääb, jääb, jääb ja siis kustubki kuskil elu ära ja keegi ei ole huvitatud seltsimajadele varsti lauad risti akende peale löödud ja ja inimesed liiguvad väiksematest küla küladest, rääkimata alavikast ja linnakestest minema ja. Kurb. Aga et nii kurb ei oleks, me mängime vahepeal ühe loo muusikat, sest muidu jäävad teie kaasa toodud muusikapalade üldse mängimata. Epu normaali on kindlasti niisugune ansambel, mis tuju tõstab, aga miks just see? Kuna ma isiklikult tunnen Martiseerijad, kes on seal sõnade autor ja lugude autor ja laulja mul õnnestus temaga kunagi ühes oma filmis koos mängida, saime headeks sõpradeks. Ja kui ma olen seda muusikat kuulnud, ega need lootki on teatud mõttes noh, kõik ju väga lõbusad, ei ole, kasvõi see Tahraja paberil. Aga nad on, nad on minu jaoks helged helged, kurvad armastuse lood ja ma olen teatud mõttes romantik, tundes Smarti Sürjet temaga romantik ja kogu selle bändi kõla omamoodi ka pere perebänd, et sugulased seal poisid koos kidramees on. Onupojad on ka ühes ühes kambas kõik seal ja ja ja kontserdil käinud. Ehtne Soome bänd ja üldse me peaksime rohkem soomlasi avastama, neil on nii palju head musa, nii palju häid bände. China, nii palju head kino, nii palju džässi, no õnneks on ka kinoinimestega tutvusi Soomes, et on tõesti sümpaatne, aga mis seal ikka põrutagu. Ja ta saanud eks. Kui looga La majanduskasvu nii antu tuul, tuul. Jutusaade jätkub stuudios täna hommikul Margit Kilumets ja lavastaja Madis Kalmet. Te olete sellises kõige paremas lavastamise eas, mulle tundub, et ei ole enam liiga noor ja samal ajal ma arvan, et on veel elujõudu ka palju. Kas hetkel on selline tunne, et tööd on täpselt nii palju, kui jaksad teha, tahate teha või on rohkem või vähem? No hetkel on küll õnneks, et et tööd on parasjagu nii palju, kui ma teha teha suudan, et järjepidevalt on mingid mingid asjad ees ootamas. Aga sellega võib tulla selline oht, et et see ei pruugi saada enam teha kõiki neid asju, mida sa noh, kuidas öelda just nimelt ja ise kindlalt tahab teha, et tihti on teatrite poolt, et ka pakkumised mingi teatud suunitlusega, et nüüd on majas kas suure saali tüki peal natukene vaja nihukest kergemat või publikule minevat materjali. Ja vabakutseline, nagu ma olen, on jube raske ust paugutada öelda, et ma seda ei tee näiteks. Aga kes siis minu nii-öelda leivata pätsi lauale ostab, eks ole. Et ma ei saa, nagu öeldakse. Tihti teatriinimesed ei saagi aru, mugavaks, nad on muutunud, et. Tunnevad, et oh ei olegi eriti ta tahtmist midagi teha, noh, palk jookseb ja võib-olla aastas Üherollikese teen või, või ühe lavastuse ja ja siis on hea mugav käia ringi. Aga just vaba mehena või vabakutselisena sa pead lugema kogu aeg endale materjale ette valmistama. Jah, see hoiab pinges, aga, aga kõik geena siis ootad seda, millal jälle enda portfellist mingi asja saad võtta ja pakkuda, aga õnneks ma nüüd päris Vastumeelseid asju tegema ei ole pidanud, et ikkagi on olnud mõistlik kompromiss ja kõik need asjad, mis ma viimati olen teinud, need on kõik ikka suuresti minu enda valik. Ega need vabakutselise aastat suhteliselt sunnitud vabakutselise aastaid juba ei olnud alguses üldse mitte kerged. Mida see aeg teile õpetas? Jaht õpetaski, et tuleb. Tuleb nagu lihtsalt otse ette vaadata ja mitte teiste peale lootma jääda. Et nii nagu see elu elu elu tegelikult on, et kui ise teed, siis saad hakkama ja nii kaua, kui sa nagu elus ära harjuda, et noh, et keegi kuskil mõtleb su peale, toetab sind, pakub sulle midagi või äkki ootab, ei ole midagi. Inimene peab ikka väga kiiresti aru saama, et üksi tuleb ta siia ilma üksi läheb hea, kui on vahepeal sõpru, armsamaid, aga, aga üksi tuleb ise hakkama saada. Ja, ja muidugi algus oli natuke raske, sest et tänu nii-öelda jutumärkides toredatele inimestele kes lihtsalt päevapealt sind nii-öelda Ukse taha saadavad ja mitte keegi ei saa võtta sind teater nagu pikema tsükliga töö, et siis ma olin praktiliselt aasta otsa mulle, mitte midagi, jumal tänatud, et abikaasal oli töö ja aga noh, ega selle peale keegi ei mõtle. Aga küllap kõigile tulevad tagasi need, mida nad korteistel on teinud. Aga, aga siis, jah, nii kui hakkas sain jälle nii-öelda. Ennast lavastamise tsüklisse, siis sihukesele kõik minema. Aga algul ei tea sind keegi ju võtta, et sa oled vaba või, või et teha ruumi oma teatri repertuaaris. Ja siis oligi toredasti kohe. Õnneks just Elmo ja õnneks just Linnateater, kust ma ju teatud mõttes ka kus on ka teatud mõttes minu üks koduteatrites kunagi sain teha koletis kuu peal, mida ma nii ammu olin tahtnud teha ja õnneks ei lasknud teha. Ja siis see oli suurepärane et ta tuli just paremate näitlejatega ja paremini, kui ta oleks võib-olla olnud seal Pärnus. Kunagi te olete kõva spordimees. Jah, aga ütle nüüd, võiks rohkem. Näiteks harrastusena on veel tennis jäänud, aga, aga võiks rohkem käia, et keegi fanaatilisem partner peaks mul olema, kes koputab uksele. Tule, lähme. Madis. Ma näen nüüd reket kotti ja lähme. Laisaks olen kippunud jääma, aga aga on ka, on ka, on ka tööd ja mida ma veel pean tunnistama, et mis mu ellu mahub? Nüüd on, põhimõtteliselt nüüd tuli, võiks öelda, et ühe aastaga neli, peaaegu neljas lavastus. Fenomen, et pinget on olnud palju, et väga-väga sihukest tühja aega ei olegi olnud, aga mis mulle meeldib teha või mis on nagu oluline, et ma niisama mõjuta. Mulle meeldib väga, kui ma saan täiesti vabalt üksinda kodus olla, ma ei tea, paneb mingi musa mängima, lihtsalt telekas mängib, vedelen voodis, vaatan seda lahti diivani mitteks teki all, aga aga ilma kohustusteta, teades, et homme mul ka mitte midagi ees ei ole, ülehomme Kaaest ei ole, lihtsalt koserdan ringi ja tean, et keegi keegi ei nõua mult midagi, et kuskil peaks kõpsti nagu praegu hommikul jooksen hirmuga, kas jõuan mikrofoni ette sellepärast, et ma tunnikese ajasin, aja ajagraafiku. Endal tänas hommikul sassi. Aga noh, see on, see on nii-öelda andestatav arvestades ka eile õhtust esietenduste ja nii edasi. Aga seda ma tahan rõhutada, et see mälutamine mõnus mälutamine saab toimuda ainult siis, kui te teate, et ma ei pea minema homme ega ülehomme, ega võib-olla ka nädala pärast, aga kahe nädala pärast, vot 15. aprillil mul algab mingi asi ja mul on see leivapäts laual. Sellest ei oleks mitte mingit rõõmu, ma pakun, kui te teeksite seda sellise südamevalu vahepealt. Nojah muidugi siis olekski siis oleks vallutamine ei toimuks oma korteris oma mugavas keskkonnas, vaid juba prügikastide vahel. Kui ei oleks mingit perspektiivi, siis ma käiksin seal. Aga mis seal tulevikus terendab? Terendab üks põnev materjal jälle seoses raami ja, ja Märt moosiga. Sedapuhku jah, Titanicu orkester jätkab oma elu, see suvi mängitakse Tapaldada edasi, kuna tal annakse oli menukas. Aga Tiit Aleksejev kirjutab mulle näidendit, kes oli leegionäride autor, kirjutab mulle näidendit. Ja, ja seda ma teen seal Jäneda pullilaudas ja see on 44. aasta lugu, kuidas nii-öelda eesti poisid, kes erinevatelt rinna rinnetelt nagu metsavarjusid ja mõtlesin, et mis edasi saab, kas panna lääne poole või jääda jääda metsavennaks ja selline murdeline? Aasta oli 44, et et paljud jäid nagu rinne tuli nii kiiresti peale, et kõike jõudnud sakslastega või muidu ära minna ja ja, ja siis, ja siis üks armastuse lugu Kuidas eesti poisid jäävad ühte tallu varjule ja ja muidugi on seal ka kena. Peretütar ja, ja, ja rasketel aegadel on ikka nii, et inimesed on tundlikumad ja ja kirg on ka tugevamaid seal. Juba sellel suvel siis sellel suvele, viies juuli on esietendus Jäneda pulli laulda ja näidend on kirjutamise, et varsti ma saan juba vist esimese vaatuse kätte. Aga sellel neljapäeval panete te lipsu ette ja lähete linnateatrisse, kus jagatakse, mõtlesin. No see oli üle kantud, tähendab võib-olla panen polüpsule ja meiega koos kuulajatega, hoiame teile südamest pöialt, et siis kas lavastajapreemia või lavastuse preemia või mõlemad, et midagi ikka selle hea aasta tähistamiseks tuleks siis ka Madis kalmeti seinale diplom. Ühte asja, ma ütlen täitsa siiralt, et see on küll kõik tore, aga mul on jube hea meel, et seal figureerib nii palju näitlejaid, kes on nominentide hulgas läbi meie ühise tööde Meie ühiste tööde. Nii et see on veel lisaboonus. Ja kui te ka ise midagi ei saa, siis võib-olla köögikas. Tore, aga tänane pühapäev läheb siis sellise molutamise tähe all või. Noh, tõenäoliselt täna küll õnneks midagi tegema ei pea. Tore ja me mängime selle saate lõpetuseks ühe muusikapala milledega kaasa olete võtnud ja see on igihaljasansambel pealkirjaga biitlid. Milline tähendus biitlitel teie elus on? Kummaliselt võimas ma ei kujuta ette, miks ma ei ole küll ma olin noh, ei ole otseselt nende põlvkonnast pärit. Aga see puudutamise muusika ja noh, Lennonile mõeldes eriti, sest tema sõnad on noh, niivõrd. Noh, võib-olla kordan nüüd, mida ka epo normaalne. Et kui ollakse siirad oma sõnumis, siis see puudutab ja see ma ei tea, minu jaoks on biitlites mingisugune puhas siiras energia. Biitlid jäävad tänast jutusaadet lõpetama, meie siit omalt poolt soovime teile aega. Pühapäeva saaksite minna metsa jalutama, Madis jalutab siitsamast raadiomajast kenasti Kadriorgu ja mina sinna Pirita poole. Nautige mõnusat pühapäeva ja kohtumiseni siis jälle juba järgmisel pühapäeval. Aitäh. Madis Kalmet.