Täna pärastlõunal koguneb töökoosolekule muinsuskaitse nõukogu, kus muude küsimuste hulgas arutatakse Eesti muinsuskaitse seltsi taotlust säilitada uue kunsti muuseumi ehitusele ette jäävad paekivihooned. Tallinna volikogu kinnitas ehituse detailplaneeringu, sealhulgas paehoonete lammutamise juba märtsis. Raehoonete ehk omaaegse vahipataljoni hoonete säilitamine aga tähendaks kunstimuuseumi ehituse seiskumist. Küsisin Eesti kunstimuuseumi direktorilt Maarika valgult, kas muinsuskaitsjate tagantjärgi protest on talle üllatuseks. Ausalt öeldes väga ei ole, arvestades seda, mis on viimase kuu aja jooksul juhtunud. Muidugi tuleb tunnistada, et ma ei mõista, miks peab neid asju nüüd tagantjärele tegema, kui me räägime sellest, mismoodi kogu protsess käivitati, olgu siis 94. aastal või 2000, siis selle Ta lammutamise loa ongi meile tegelikult muinsuskaitseamet välja andnud. Kui muinsuskaitse oleks nendel aastatel ka siis, kui korraldasime arhitektuurikonkursi näiteks kehtestatud tingimuseks, et neid hooneid ei tohi lammutada, siis oleks kogu konkursse teistmoodi läbi viidud ja arvestatud sellega igal juhul. Teine asi aastal 2000. Ma lihtsalt tuletan natuke ajalugu meelde, siis on nagu pilt selgem, mis, mis antud loo juures nagu kummaline paradoksaalne on aastal 2000, kui oli juba selge, et seda muuseumit ehitama hakatakse kuna oli teda finantseeritud aastatel 99 2000. Ka riigieelarvest anti välja Tallinna muinsuskaitseameti poolt paber, kus on ka nii-öelda praeguse see allkiri. Agne trummali allkiri selle kohta, et need hooned võib lammutada, ainult et sa oled teatud tingimused, mis praeguseks loomulikult on täidetud. Ja siis paneme tähele, võtame kas või selle perioodi aastal 2000 kuni aastani 2002 praeguse hetkeni. Või siis parem selle volikogu istungi toimumise päevani, see oli siis 21. märts ja ei räägitud nendest hoonetest ju mitte midagi, täielik vaikus oli, keegi ei tõstnud küsimust üles lammutamisest ja sellest tulenevalt ongi mul nagu kummaline kuulata kõike seda, mida praegu räägitakse, mida oleks pidanud tegema tunduvalt varem. Sest minu jaoks tekib nüüd küsimus, et, et kes selle praegu tekkinud situatsiooni eest nüüd lõppude lõpuks vastutab. Ja vastutab ka selle eest, et ma ei räägi tööst ja selle töö mahust ja sellest, et me oleme jõudnud. Ametlikult ehitamise alguseni, meil on tehniline projekt valmis, kõik riigihanked peaaegu tehtud, midagi on, on, jääb veel vastavalt graafikut, seal on veel selle aasta lõpuks mida see kõik endaga kaasa teeb, kui see protsess praegu peatada, kas keegi endale näiteks aru annab, mis toob rahaliselt kaasa? Kes põhjendab, miks siis on nende aastate jooksul teda raha niimoodi kasutatud, kes selle eest vastutab lõppude lõpuks, sest et vastutusega muidugi meie riigis lood, nagu nad on. Aga minu jaoks need küsimused ikkagi ikkagi kerkivad. Ma ei, üldse ei küsi, mis on kunstimuuseumist ja kuidas meie edasi elame. Võib veel küsida seda, et kena seda kunstimuuseumid sinna ehitada, need hooned jäetakse alles, mis nendest saab, kes hakkab neid haldama, sest et Kaitsevägilähedaselt kindlasti ära, nende jaoks on olemas tegelikult teistsugune kontseptsioon ja, ja see on selge lähemal ajal või natuke hiljem nad lahkuvad sealt, mida nende hoonetega tegema hakatakse, kes neid haldab, raha võetakse ja nii edasi ja nii edasi. Kes vastab need küsimused tegelikult. Kas täna koguneva muinsuskaitse nõukogu otsus milline tahes see siis ka ei saa olema, on ülimuslik? Ei, absoluutselt mitte, see on ainult soovituslik või ehk siis seisukohavõtt selles mõttes, et nende otsused paraku ei muuda mitte midagi selles juriidilises protsessis, mis on juba toimunud ja meie seisukohalt on praegu. Arvan, et kunstimuuseumi projektumist Eestis võib-olla kõige korrektsemalt läbi käinud kogu selle juriidilise tee kõikvõimalikke kooskõlastuste ja ja muude osas, rääkimata sellest, et projekt on ennast läbi vaadatud ja hinnatud ja nii edasi ja nii edasi. Ma tean, et ehitusprojekti kooskõlastamise aeg lõpeb nagu kahe nädala pärast, mis tähendab, et linnavalitsus kui ta ei kooskõlasta seda rikub seadust. Nii et meie jaoks on seaduslikult kõik absoluutselt paigas. Teine küsimus on hoopis see, missuguseid hoiakuid kujundatakse, mida räägitakse, kuidas seda situatsiooni valgustatakse ja midagi pole parata, vaata, mul tuli selles kontekstis vägagi meelde mõned paradoksaalselt lood, mis on Eestis tegelikult nagu juhtunud, tuletame meelde, kuidas Estonia teater ehitamata. Kas hõlmikpuu on praegu alles või ei ole, kus on need, kes rinnaga kaitsesid, seda hõlmikpuud on ta alles, ma ei tea, teatrit ei ole või võtame needsamad õnnetud varemed. Harju tänaval oli valmis kunstigalerii projekt. Ja see pidi ehitatama sinna, kui ta astus vahele. Samamoodi muinsuskaitse. Nüüd ei tea keegi, mida nende varemetena ette võtta, mis üldse saab, kuidas seal edasi toimetada, kuid üks asi jäi jällegi tegemata. Eesti parimatest ajaloolaste eest ja arhitektuuriprofessoritest koosnevate muinsuskaitse nõukogu juhib ajaloomuuseumi direktor Toomas Tamla. Tema kommentaar. Jah, tõepoolest, mina kui muinsuskaitse nõukogu esimees sain 26. aprilli käesoleva aasta seisuga muinsuskaitse seltsilt kirja, kus muinsuskaitse selts teeb ettepaneku kutsuda kokku muinsuskaitse nõukogu kogu, et arutada kõnesolevad paekivihoonete Weitzenbergi 34 omaaegse Vahipataljoni hoone võimalikku saatust ja olukorda. Kuna muinsuskaitse seltsi näol on tegemist meie kõige suurema ja kõige laiema kandepinnaga ühiskondliku organisatsiooniga nendes küsimustes, siis loomulikult me peame sellele kirjale reageerima ja nii on see küsimus ka päevakorda võetud. Kas teile ei tundu, et lugupeetud muinsuskaitse on nende hoonete saatuse arutamisel pisut hiljaks jäänud, sest tänavu märtsi alguses võttis Tallinna linnavolikogu detailplaneeringu vastu? Ma arvan, et muinsuskaitse nõukogu on nende küsimuste arutamisel hiljaks jäänud ja mina kui nõukogu esimees oma isikliku arvamuse na, ausalt öeldes olen mõningal määral nördinud, et nii viimasel hetkel selline küsimus nõukogu ette pandi. Tõepoolest, detailplaneering on 21. märtsi seisuga vastu võetud ja detailplaneeringu lähteülesanne on kooskõlastatud riikliku muinsuskaitseinspektsiooni poolt, tol ajal veel inspektsiooni nuid muinsuskaitseameti poolt. Ja samuti on detailplaneering kooskõlastada Tallinna kultuuriväärtuste ameti poolt. Kusjuures mõlemad on ju lahkesti lubanud need paekivihooned lammutada, allkirjad on olemas. Detailplaneering lähteülesanne minule teadaolevatel andmetel nägi ette mõlemi hoone lammutamist ja see detailplaneering on mõlemi instantsi poolt kooskõlastatud. Teil on õigus. Kas teile ei tundu, et võib-olla on Tallinnas lihtsalt äriringkondi või poliitilisi jõude, kes praegu püüavad Eesti muinsuskaitse seltsi oma huvides ära kasutada ja ette lükata? Ei oska sellele küsimusele vastata ja, ja ma ei tahaks sel teemal spekuleerida, ma väga usun, et see niimoodi ei ole. Ja teile ma väidan küll, et muinsuskaitse nõukogu ei ole kindlasti ühelgi niisugusel eesmärgil, olgu need ärilised, poliitilised, mis iganes kellelegi isiklikud huvid ära kasutatav, vähemalt mina kui nõukogu esimees teen kõik selleks, et see niimoodi ei oleks, ma arvan, nõukogu arutab seda küsimust täiesti erapooletult, objektiivselt kujunenud situatsioonist lähtudes ja ma arvan, et see otsus tuleb ka sellele olukorrale vastu, mis praegu on. Kui võimas on täna langetatav muinsuskaitse nõukogu otsus, kas see peatab detailplaneeringu, kas ta peatab kunstimuuseumi nurgakivi paneku tänavu aasta oktoobris või novembris? Nõukogu otsus on nõuandev muinsuskaitseametile ja kultuuriministeeriumile. Seetõttu sellel meie nõukogul mingisugust peatamise volitusi ega, ega nii-öelda tagasilükkamise või lubamise volitusi ei ole. See on puhas nõuanne. Samas kuna tegemist on ikkagi esindusliku organiga oma ala, ma arvan, tippspetsialistidega, keda meil Eestis üldse leida on siis, siis vähemalt senini on enamasti selle nõukoguga ka arvestatud. Ma toon teile niisuguse näite. Mõni aasta tagasi tegi muinsuskaitse nõukogu ettepaneku peatada vanalinnastuudio ehitamine vanalinna sauna tänavale. See mitte ainult et ei olnud olemas kõik kooskõlastused ja projektid, vaid vaid nulltsükli rajamine praktiliselt käis. Ja nagu te teate, vanalinnastuudio täna paikneb meil väga kenadest Sakala tänava ruumides. Kõik sõltub nendest asutustest, kellele nõukogu nõu annab. Kuidas teil isiklikult tundub, kas see Weitzenbergi 34 on Tallinna linnas kõige hädalisem objekt, kuhu muinsuskaitse, nõukogu ja muinsuskaitse selts peaksid sekkuma? Vaadake, meil on kaitse all kusagil umbes 20000 mälestist ja omamoodi on nad kõik vägagi hädalises olukorras, selle tõttu ka minu jaoks on tänase koosoleku hoopis üks olulisemaid punkte hoopistükkis muinsuskaitse järgmise aasta investeeringute küsimus. Millised on need hooned selles kontekstis? Ma ei tahaks sellele asjale praegu hinnangut anda, ma arvan, et muinsustega on üldse niimoodi, et siin on väga raske prioriteete paika panna. Kui me oleme otsustanud, et mingi asi on midagi väärt, siis ta on seda väärt ja selle säilitamine või mitte säilitamine see on eeskätt kultuuri küsimus, mida enamikes riikides ei teki meil paraku ikka veel tekib nohu, ma arvan, läheb aega ja need küsimused kaovad päevakorrast ära, aga täna me peame kahjuks niisuguste küsimustega tegelema mõnevõrra ehk tulekustutaja olukorras.